
Mu isa oli raskesti haige (vähis) oma 18 a.kindlasti(seegi oli ime , et ellu jäi)..aga ta polnud viriseja kes voodis lamas..ja surma ootas vaid
inimene kes tahtis elada ja kes ka tegutses.Viimasel aastal hakkas ta tervis halvenema tekkisid hingamisraskused(suitsust loobus tasa targu) Kuni sai
esimese infarkti..siis jättis täiesti suitsetamise maha..soovides elada..Jöulud olid ilusad ehtis kunstkuuske ja imetles seda..alkoholi ka eriti ei
tarbinud köik oli ilus ja hea..Reedel hakkas tal aga jälle rinnus raske ..ütles ,et on halb ja me helistasime kiirabisse-viidi haiglasse.seal pandi ta
hingamisaparatiide alla ja seal pidas ta vastu 2 päeva.Ema käis teda vaatamas ja isa sai natuke sosinal rääkida.Eile õhtul aga rääkis isa emale ,et
oli arstiga tülli läinud kuna too tahtis talle panna hingamismaski..kuna isa ei saanud sellega hingata hakkas ta oma vähese jõuga vastu hakkama ,
mille peale arst käratas"Kas sa maksad haiglale üldse , et ei tea mis luksust ootad?!" Isa oli hädavavu öelnud ,et ei saa sellega hingata
ja ei maksa." Arst pani isa igatahes paika.
"mina ei saa aru kust võtavad arstid õiguse südame haigele või üleüldse pantiendile nii öelda?" See jätab kibestunud ja ebaprofesionaalse
arsti mulje kes oma tööd ei armasta..mingu siis koristajateks või leidku muu töö..isa oli väga endast väljas mu emale seda rääkides ka seda ,et oli
arstide jutu kuulnud ,et kui muud üle ei jää tehakse isale kõrri kaks auku ,et hingata.
seda rääkis isa emale , kui ema teda viimast korda nägi.Tänane hommik aga algas valusalt.Haiglast helistati ja teatati , et mu isa suri öösel.
Isa oli mul väga lähedane inimene Reede on matused.Ma nutan kohutavalt , keha on külmavärinaid täis(arvatavasti närvidest) , ma ei saa magada..ega
suuda keskenduda ega mõtteid mujale..Mida ma tegema peaksin?
Leinast saab küll ajaga lahti.Ehk on mõni tee peale piparmündi mis rahustab..
minu kaastunne.... lahedase kaotus on raske.
arstid kirjutavad rahusteid valja.
sügav kaastunne sulle..
usun et praegu ei lohuta sind miski, sa võiksid kasutada näiteks looduslikku rahustit- palderjanitablette.
Ole rahulik, seda tehakse iga päev ja paljude poolt. Minu isa suri haiglas, sai järjest insulte ja sisemine verejooks oli ka. Üldine suhtumine oli
selline, et jälle üks surija ja savi (äärmine ükskõiksus).
Emotsionaalne asi, osa personali suudab ka rutiinis olla inimlikum, osa apelleerivad oma "kurnatusele" ja väsimusele või et "nemad on
ka" inimesed ja annavad vahel päris mõnuga tuld abivajajatele.
Õnneks on vahel sõkalde sisse tera ka sattunud, nagu Ha¹ek oma kuulsas teoses kirjeldas mõnda episoodi.
Rahu... IGAÜKS saab oma koosa. Võibolla aastaid hiljem ja teadmata situatsioonis.
Jää Sina põhimõttekindlaks ja rahulikus.
Isegi Off´i signatuuris oli, et "parim kättemaks vaenlasele on mitte muutuda ise samasuguseks".
Ja üldse: tõpraid jagub igale poole, on ta koristaja, kassiir, kohtunik või kuningas. Igasse seltskonda kuulub tavaliselt ka hulk tõpraid.
Peace!
sügavad kaastunde avaldused
soovitan närvide rahustamiseks palderjani teelusika jagu sisse,ning ükskõiksus on garanteeritud.
Kalli-kalli, Siniliblik
Kas Sa mõne sõbranna õla najal nutta saad?
Olin oma ema surmajärgsel päeval täielikus hüsteerias. Õnneks tõi üks sõbranna mu mõistusele ja kamandas perearsti juurde. Ilma igasuguse
vastuvõtuajata pidasin arsti koridoris kinni ja ütlesin, et mul on homme ema matused. Arst tõi retsepti ja ostsin apteegist Xanaxit. See aitas mind
väga, ilma selleta ei oleks ma toime tulnud. Esialgu aitaks vast poolest tabletist korraga.
Pärast seda ei suutnud ma kaks aastat põlevaid küünlaid vaadata, ka jõulude ajal mitte.
Soovin Sulle hingejõudu, Sinu jõudu vajab ka Sinu laps.
Sellest, mis hinges tahab välja tulla, tuleb lasta välja tulla, räägi inimesega kes kuulab sind
maarika, ma usun, et esialgu on siniliblikal vaja lihtsalt matusteni jalul pysida. raakimine tuleb hiljem.
matustel nt. meenutatakse, ka see on osa leinast, miks seda varem mitte teha
tsitaat: "Ma nutan kohutavalt , keha on külmavärinaid täis(arvatavasti närvidest) , ma ei saa magada..ega suuda keskenduda ega mõtteid
mujale.."
misasja siin raakida voi meenutada, korralik rahusti sisse ning elab esimese shoki yle.
kui mu kadunud ämm suri,siis lahkus ta siit ilmast suurte valudega,olin viimane inimene kes teda aidata püüdis,ning vahel isegi praegu ärkan öösiti karjumise peale üles,kummaline või mitte siis mind tol korral aitas kirikus käimine ja taeva taadiga rääkimine
eks rahustid ja unerohud aitavad, mul oli ka lähedase surm mõnda aega tagasi, ei saanud magada, nutsin silmad peast, kukkusin kokkugi ja võtsin rahusteid...kuid kui ma ei oleks saanud kellegagi rääkida ja kellegile toetuda, siis oleks asi hullemgi veel olnud, ehk valesti väljendasin- õpin veel seda kunsti.
Minu kaastunne Sulle Sinine Liblikas!
Inimesi on erinevaid: mõni vajab õlga toeks ja kuulajat kellega rääkida ja rääkida. Teine ei taha üldse rääkida, vaatab üksisilmi, nutab ja vaatab...
.
Kolmas tahab nutta aga närvid ei lase end tühjaks nutta, nutab aga ei saa sellest vabaks. See võtab palju aega: Võta tõesti teetassi 20 tilka
palderjani , või 3 tabletti ja sa uinud mõneajapärast. Ka perearst kirjutab Sulle vastava rahusti kui talle probleemist räägid. Ära hakka arste
vihkama, mine ja küsi endale abi! Sul on vaja ka edasi igapäevast elu elada, seega pole just palju aega, et ühele kohale tammuma jääda. Tegele tänaste
ja homsete probleemidega; ülehomne loksub ise paika. Pea vastu, sest Sa pead emale toeks olema! Sa oled noorem ja tugevam.
Liblikas sul on kindlasti rasked ajad aga kõik me peame selle läbi elama, kes varem kes hiljem.
Mul on see läbi elatud ja õudsamal moel, kaotada oma vanem, sõber või lemmikloom.Vahet ei ole.
Proovi leida kedagi kellega rääkida ja oma kurbus välja elada, ära jäta midagi endasse närima. Ja ära tõmbu endasse ega ära lükka ära teiste inimeste
kaastunnet, sest see on ehe ja väärib seda.
Minu kaastunne.
P.S Ära peale palderjani muid rahusteid küll neelama hakka!
Soovitan ise samuti ainult palderjani.
Esialgu ma pole veel ühtegi väga lähedast inimest kaotanud aga eks kujutan minagi ette,et see hingevalu on üsna õudne.
Oma lemmiklooma surma puhulgi võin öelda,et isegi pea 10 aastat hiljem näen ma teda unes.
Igal juhul küsi abi ja ära üksi seda kõike läbi ela.Olge emaga üksteisele toeks.
Soovin sulle jõudu!
Pere piires ei saa üks leinaja teisele toeks olla, mis tuge saab ta pakkuda, kui ta ise tuge vajab? Kontakt ainult võimendab negatiivseid emotsioone
ja ei paku lohutust kummalegi osapoolele.
Pakun välja, et Liblikas võiks senisest rohkem postitusi teha ja meie omalt poolt võiksime sellele reageerida osavõtliku suhtumisega. 
Minu kaastunne, SinineLiblikas.
Inimesed leinavad erinevalt. Loodan, et leiad abi ja tuge.
Millegi lõpp on alati millegi uue algus.Olen samuti olnud nii isa kui ema surma juures.Isa vaikset ja kunstlikult venitatud suremist nähes sai vähemalt paljud asjad mulle selgemaks.Nii haigla,nii arstide suhtumine kui ka enese osa selles.Ma pole tänulik eriti arstidele kelle võimuses oli lasta isal minna kuid millegipärast nad seda ei teinud.Nad püüdsid viimase võimaluseni veeretada seda hetke edasi ,ja seda ainult sellepärast,et inimene kes juba tegelikult oli surnud ei sureks haiglas vaid teeks seda kodus.Ilmselt on see lihtsalt nende omadus.Meil oli isaga sellel teemal tõsine jutuajamine.Ja lõppes see sellega,et isa soovis haiglast ära.Lihtsalt koju kus saaks rahus surra.Viisin ta koju ja seal sai ta oma tahtmise.Emaga olin juba palju targem ja otsustusvõimelisem.Ma täielikult mõistan et lähedase inimese kaotus on valus.Ilmselt valusam kui teised kõrvalseisjad seda arvavad.Kuid see et lapsed seisavad oma vanemate surivoodi juures on loomulik.Loomuvastane on see ,kui vanemad peavad matma oma lapsi.
Ole tugev,minu kaastunne.
Siin on nii tugevaid isiksusi ,kes oskavad Sind toetada.
Minu isa suri ootamatult kui olin 8 aastane.Olin siis alles nii laps, et saanud aru oma tegelikust kaotusest.
Nüüd täiskasvanuna olen kaotanud mitmeid lähedasi inimesi ja eriti ühe inimese kaotus halvas minu elu selle hetkeni, kui nägin teda unes.Kõik oli nii
realistlik, et tundsin isegi tema lõhna.Ta oli nii rahulik ja ütles, et temaga on kõik korras ja julgustas mind oma eluga edasi minema.Peale sellist
viimast kohtumist suutsin kaotusega leppida.
Loodan, liblikas, et ka sinu isa tuleb veel sinu juurde ja annab sulle jõudu edasi elada.
Sinine Liblikas!
Tee enda jaoks üks blogi oma arvuti kausta. Kirjuta pikk, pikk jutt oma isast: nii positiivset kui ka negatiivset. Kui aega leiad kirjuta mälestused,
kirjuta, mis meenub ja mis end välja surub. Kirjuta matustest, oma tunnetest nüüd ja praegu. Kui ükskord tunned, et enam ei taha või oled juba kõik
möödunu kirja pannud, salvesta see jutt CD-R-le ja pane ära, sahtli põhja. Uuesti loe alles tema 5. surmaaastapäeval. Nuta, meenutades head naerata
aga kirjuta! Usun, et sellest on ka sulle abi. Ole endiselt emale toeks ja oma pojale emmeks!
Kui soovid siia kirjutada oma tundest või murest -
miks mitte, kirjuta. Tegutse!