
Kuidas teile vanemad seda serveerisid?
Multikad näitavad printsesse, printse, armastust ja kogu seda headust, mis on üks äärmus.
Kui rääkida negatiivsusest mis on fassaadi taga, siis kukuvad vanemad teist äärmust kirjeldama ja lastele paistavad nad kibestunud inimestena. Kui
seada eeskujuks lapse enda vanemad, siis on samuti tegu petliku maailmavaatega. Ükski laps ei tea tegelikult millega on ta ema või isa hakkama saanud
(millist jama kokku keeranud ja milline on tegelikult vanemate vaheline suhe olnud läbi aegade).
Kas teha fotosein tuntud inimestega ja lisada allavolditav lipik inimese tegelike tegudega?
Kas teile räägiti ilusatest ja headest inimestest ning pidite ise pettuma? Kas räägiti kirjust elust nii nagu see on? Või kuulsite kibestunud juttu?
Mitte midagi ei räägitud. Sellises vormis nagu sa kirjeldad, ilmselt ei räägita teistele ka.
Ma arvan vbl inimloomuse erinevate tahkude tutvustamise jaoks ongi kogu see kohustusliku kirjanduse programm koolides ehk? Ma vähemalt olen mõelnud
midagi sarnast. Kui sa tahad varem pihta hakata sellega, siis lase neil lugeda midagi või loe ette ja siis arutage. No nt Dorian Gray portree tuli
mulle pähe praegu, kuigi see on vbl liiga selline mujasjutu stiilis must-valge ka mõnes mõttes, eriti lapsele lugeda... Ma ei tea, need ei ole
eakohased asjad ka üldse
sul on sellised eelkooliealised lapsed ju?
Vbl rohkem mingeid lasteraamatuid, mis ei ole disney muinasjutud? Igale n-ö inimese võimalikule omadusele leiab kirjandusest kindlasti mingeid vasteid
ja las loevad ja siis arutate ja selgitad neid asju.
Kuigi ma ei saa täpselt aru, mida sa neile õpetada tahad ikkagi.
Muidu kuristik rukkis vbl? On sul poisid või tüdrukud?
Või no ma ei tea, su lapsed on ikka täitsa väikesed ju.
Mida sa tahad, et nad saaksid sellest? Vbl väikese nicolas' raamatud, need on sellise
tugeva peremudeliga ja samas nicolas' sõbrad on ka sellised mitmekesised stereotüübid
üks rikas poiss, üks paks poiss, üks paikas jne Vbl see
oleks abiks kuidagi? Samas sellised toredad raamatud ka, ei masenda.
Mind ei tutvustatudki, ma avastasin ise.
Kui kõik ette taha ära näidatakse ja õpetatakse siis pole endal enam mõtet üldse elada
Leni kui ma ei eksi siis sissil peaks olema tüdruk
ja poiss.
Hetke on selle põlvkonna laste hinged kõige kaitsetumad ja naiivsemad, nad pole küll füüsilise kogemusega aga neil on muu kogemus, mis kaalub üles
selle praktiliste elude kogemuse, mida meie omame.
Ma arvan,et praeguseaja lastele võib multikate ja laste raamatute asemel ka täiskasvanutele mõeldud raamatuid ja filme näidata, kindlasti
vägivallavabasid.
Laps on laps ainult füüsiliselt, seest võib see laps olla midaiganes, vanavanaema, ingel, deemon, tulnukas teiselt planeedilt , ravitseja ,lihtsalt
kulgeja
Ma ei tea kelle Te siia maailma olete toonud.
Tavaliselt on see oma füüsilise keha vanemast palju targem.
Ma ei mõtle praegu selliste asjade rääkimist (poiss on 6 ja tüdruk 3) aga kuskil 3.klass oleks vast see teema asjakohane.
Väike Nicolas kõlab hästi, aitäh Leni.
Minu isa oli jobu. Temast hirmujutte kuulsin ma põhikoolist kuni keskkoolini. Omamoodi äärmuslik ja tekitas meeste osas automaatse kahtlustamise ja
selle, et ma tahtsin iga ühe tegelikku palet näha, ilma, et oleksin oma noormees 100% usaldanud. Sealt tekkis ka teooria, et sõnad ei maksa midagi,
ainsana on väärt teod.
Ise ma seetõttu äärmusi ei salligi.
Sõbranna aga kasvas üles naiivsena ja seetõttu on pidanud kõik ämbrid ise läbi käima. Üksikema staatus polnud vast plaanis aga muinasjutulik usk
headusesse on oma töö teinud. Siiani usub, et inimesed muutuvad võluväel ja üleöö. Usub, et lahusoldud kahe aasta vältel ongi mees ennast hoidnud -
nii nagu too väidab. Ma ei tea, flirtiv ja valelik mees, ning nüüd uskuda midagi sellist. Mis siis, et on kordi otse näkku valetanud...
Mind kui mittelapsevanemat häirib see, et tänapäeva vanemad nännutavad oma lastega nagu teine lapsepõlv oleks käes, hardalt nunnutatakse ja lubatakse
kõike teha. Siis kui nukukesed on suuremaks sirgunud ja mängida enam ei taha ja vastu hakkavad siis on jama käes.
Mu enda vend kes oma esimese perega veidi alt läks proovib nüüd uut paremini korrata aga tundub,et kasvab jälle üks ärahellitatud tibi.
Kahjuks on enamus lapsevanemaid jätkamas üldiselt kahte erinevat lastekasvatust: üks variant on selline kus lapsevanem peab võitma (karm lapsepõlv).
Alati on siis vanemal õigus ja lapse arvamus pole üldse oluline. Ja teine variant kus nö lapsel lastakse võita ja laps saab kõik asjad mida tahab, nö
vabakasvatus. Nunnutamine.
Esimene variant on lihtsalt jõhker ja teine variant toodab minu arvates koletisi.
Viimati nägin maikuus ühte pisikest printsessi kes oli sellise vabakasvatusega. Minu jaoks oli uskumatu, et ta tallus pingil kus istutakse ja vanemad
tegid nöo, et ei näe. Kuna minu lapsed olid ka lähedal, siis ütlesin ise tüdrukule, et selline käitumine on kole kuna pingil istutakse ja selline
teguviis määrib pingi ära.
Ta pidevalt terroriseeris oma vanemaid ja käitus nii halvasti, et selliste laste põhjal valiks ma iga kell lastetu elu. Ma tundsin kuidas minus viha
kasvab iga hetkega ja minu hea tuju muutub olematuks.
Ma ise viljelen "Tark Lapsevanem" raamatu õpetust. On ok lapsele öelda, et oled väsinud ja ei viitsi. Lastega on viisakas käituda
inimväärselt ja võimalikult vähe tuleks hinnanguid loopida. Oluline roll on aktiivsel kuulamisel ja on vaja arusaada kellel on probleem. Kui ei ole
minu probleem, siis mul pole oluline peale pressida enda lahendusi. Võib teha ajurünnakut lahenduste jaoks aga laps peab õppima ise probleeme
lahendama. Lastega tuleb käituda viisakalt nagu oma sõpradega, mitte karjuda ja kisada justkui ebastabiilne. Lapsed õpivad kiirelt aru saama, et
teistel inimestel on ka omad vajadused. Keegi ei ahista ja elu on ilus.
Vaidluste puhul ära kuulata ja küsida lapselt endalt kuidas ta probleeme
lahendaks. Mõnikord suudavad lapsed palju parema lahenduse peale tulla. Pole vaja nö koguaeg oma "head nõu" peale suruda.
Ma soovitan seda raamatut kõigile lapsevanematele.
Lugemagi hakkasin seetõttu, et mind kasvatati esimese variandi meetodil. Ise mõtlen tagasi lapsepõlvele ja tunnen, et natukenegi rohkem oleks võidud
kuulata ja püüda mõista.
Soovita oma vennale seda raamatut.
Lapsi annad ümberkasvatada ka siis kui nad on suuremad. Elu muutub ka poole rahulikumaks. 
Minu arvamus on, et laste eest ei tohiks mittemidagi ära teha. Juhendada jah, kaasa mõelda, aga mittekunagi mittemidagi ära teha suhtumisega,
"anna siia, sa nagunii ei saa hakkama".
See kasvatab lödinäpsust ja õpitud abitust.
Selliseid nagu mina, väeteid saamatuid tolguseid. 
Iseseisvuse õpetamine on elementaarne.
Oluline on kasvatada lastest inimesed keda isegi imetleks: viisakad, abivalmid, südamlikult ja iseseisvad inimesed.
See oleks kena küll.
Palju sõltub ka laste isiksustest ja iseloomust.
Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Minu arvamus on, et laste eest ei tohiks mittemidagi ära teha. Juhendada jah, kaasa mõelda, aga mittekunagi mittemidagi ära teha suhtumisega, "anna siia, sa nagunii ei saa hakkama".
See kasvatab lödinäpsust ja õpitud abitust.
Selliseid nagu mina, väeteid saamatuid tolguseid.![]()
Ma vihkan halamist. Ilmselt on see lapsepõlvest jäänud, ema võttis põlvele ja püüdis lohutada - tähelepanu. Äkki muud moodi seda ei saadudki.
Päris elus hoiavad aga teised inimesed halajatest eemale. Leitakse vabandusi, et mitte kohtuda, et mitte kuulata soigumist ja negatiivsust. Interneti
foorumis saab seda teha aga see ei aita.
Ma ei tea aga ma keeraks elus uue lehekülje ja oleks ühel hommikul uus inimene, justkui värskelt sündinud.
Ehitasin täna puidust lastele mängumajja mööbli. Laua, 2 seljatoega tooli ja ühe tabureti. Improviseerisin aga asjad on sellised nagu peavad olema ja
minu raskuse all ei läinud ka katki. Ühesõnaga ma saan ka hakkama meestetöödega. Elektrilise ketassaega, ketaslõikuri otsas oleva lihvijaga ja
akutrelliga. Mehega kahasse tegime mängumaja ja nüüd sain ka üksi hakkama. Ma ei anna alla. Ma oleksin võinud need osta aga kui on vahendid ja
materjal, siis see on enam kui imelik... 
On äärmiselt tore ja hingesoojendav vaadata kuidas lapsed iseseisvalt hästi ja õnnelikult hakkama saavad.Kõik saab alguse maast madalast.Tuleb anda õng mitte kala
KUi mina laps olin siis ma ehitasin endale ise mängumaja mittekeegi ei tulnud mulle seda tegema 
Kas see pidas vihma ja oli aastaid töökorras? 
Jah ma mäletan,et 5selt ma saagisin ja mässasin, loomulikut ilu seal polnud mingisugust
vastu pidas niipalju,et mängida sai ja päris lageda taeva
all polnd
Aga jah keegi ei tulnud isegi selle peale,et võiks mind aidata 
Super laps olid!!! Maja ehitades saagisin esimesel päeval käsitsi 2cm paksuseid ja 10cm laiuseid laudu. Ma olin üksikute laudade saagimisest üliväsinud.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
Tsitaat:
Algne postitaja: metsapull
Minu arvamus on, et laste eest ei tohiks mittemidagi ära teha. Juhendada jah, kaasa mõelda, aga mittekunagi mittemidagi ära teha suhtumisega, "anna siia, sa nagunii ei saa hakkama".
See kasvatab lödinäpsust ja õpitud abitust.
Selliseid nagu mina, väeteid saamatuid tolguseid.![]()
Hakkad jälle halama?
Mida su vanemad valesti teinud on?
See ,et Sul pole olnud korralikku kindla käega isafiguuri, kas selleks oledki selline?
Inimese kõige suurem altminek on see kui ta sureb kibestunult ja õnnetult.
Mõtle sellele Sa pole igavene.
Pakun, et kui inimene ei istu vangis, või ei kerja tänavanurgal, siis on kõik üsna hästi. Kui on ka käed jalad terved, on lausa super. Mingid suhtlemishälbed ja kiiksud on tegelikult tühiasi. Ehk, kui lapsel on eelnimetatud tingimused olemas, pole mitte midagi valesti tehtud. Suuremast peast kujuneb inimene juba ise välja ja paremast elust ning välimusest võib alati unistada, kuigi käesoleval polegi häda midagi.
Siinkohal vaidlen vastu. Paljudel on hästi. Aga mõnedel on paremini.
Nendel kel on paremini, on rohkem teadmisi või siis rohkem nahhaalsust hästiolijatel nahk üle kõrvade tõmmata.
Mõelge sellele, te mõelge palun.
Need kes kannavad karistust või kes elusolemiseks peavad kerjama, nendel on kõik läinud juba ammu.
Igasugused taassünnid ja uuestialgamised on hollywoodi stsenaristide vimka, et linateos paremini müüks.
Igaühel peab olema ajalugu, on see siis sitt, või on aktsept ühiskonna tavade ja normide kohaselt. Siin ongi vahe inimese ja Inimese vahel.
Mõtlesid siis kolm liiki välja. Paremini, hästi ja kõik on läinud ammu. Millisesse sa ennast asetad? Et kui oled "hästi", siis on ikka sitasti?
absoluutselt. Sest alati saab ju paremini. Või vähemalt peab saama paremini, sest teatud kodanikel on paremini.
Omg ma ei või. Sa ei saa nagu aru sellest, et normaalne inimene areneb elu jooksul. Muutub, lausa. Kui sa tahad jääda eluks ajaks samale tasemele nagu
sa viieaastasena olid, siis see on sinu isiklik valik. See ei ole ühiskonna poolt sulle peale surutud. Sinu ema jah kasvatas sind oma äranägemise
järgi kui sa olid LAPS, praegu on su enda asi kasvada selliseks inimeseks nagu sa tahad olla. Või siis mitte, ise tead.
Ma soovitan sul vähem keskenduda enda nabale, sest sa ei ole sellega mitte kusagile jõudnud ja ilmselt nii on ka raske üldse kusagile jõuda. Mu
meelest su väärtushinnangud on nii üheplaanilised, et mul on raske uskuda, et mõni täiskasvanud inimene nii mõtleb üldse. Aga ju siis on. Proovi
väheke lävida inimestega mingitel muudel teemadel kui sinu isik ja sinu probleemid, vbl siis saad mingi adekvaatsema maailmapildi ka kokku kunagi.
Põhiline, mida ma tahan öelda: sul on üks elu. (Kui sa usud reinkarnatsiooni ja nii edasi siis whatever, jäta see hetkeks kõrvale, sa ei tea, kas
midagi on pärast surma või ei ole, mida sa tead kindlalt on see, et sul on see elu mis sul on.)
Sa raiskad seda, sest sa oled endale pähe võtnud, et kusagil läks midagi valesti ja "ühiskond ei luba" sul elada nii nagu sa tahaks, sest
see valesti osa seal alguses on sul nagu mingi märk küljes.
Mitte kedagi ei huvita.
Mitte kellelgi ei ole isiklikku huvi, et sinul läheks sitasti, sest sind kunagi koolis kiusati või sest sa oled äpu või mida iganes.
See "ajalugu" on oluline ainult sinnamaani, kuhumaani ta sinu PRAEGUST sind on kujundanud. Ja tulevast sind kujundab. See et inimestel on
ajalugu (kõigil on, muide) ei tähenda, et pead jääma täpselt samasuguseks nagu sa olid 25-10-5-2 aastat tagasi vaid vastupidi, tervislik on areneda
läbi oma selle isikliku ajaloo väheke arukamaks ja sisukamaks inimeseks, selle asemel et kiunuda aastakümneid hummeritest ja aknest või mis su põnevad
probleemid olid.
Sa selle peale ei ole tulnud mitte kunagi?
Oioi, mis siis kui Su suur abi päevapealt ära sureb? Kas elad seni teda ära kasutades ja alles siis hakkad elama?
Isiksuse kujunemine ei tähenda ainult lapsepõlve ja kodunt saadut. Isiksuse kujunemine kestab terve elu. Iseasi kui oled endaga rahul ja tegelikult
otsidki VAID TÄHELEPANU.
No leni andis juba nõu nagu professionaalne psühholoog.
Jah Sa võid minna psühholoogi juurde, too ei võta Su relvaluba ära
Aga aitab ehk puhtra lahti arutada mis su peas toimub.
Väga paljud isiksusehäirega inimesed käivad psühholoogi juures.Psühhaater kirjutab rohte ja paneb diagnoose
Pm kui keskeakriisiga mingit plõksu ära ei käi siis või seda hala kuulda kuni 2052 nenda aastani
Sissy lapsed ja lapselapsed võivad selle lolliga edasi
jahuda.
Leni on päris hea. Aga mul on midagi veel paremat.
Tsiteerin veidi: "Sa raiskad seda, sest sa oled endale pähe võtnud, et kusagil läks midagi valesti ja "ühiskond ei luba" sul elada nii
nagu sa tahaks, sest see valesti osa seal alguses on sul nagu mingi märk küljes."
Sotsialiseerumine eeldab suhtlemist, mida paremini , avatumalt ja arukamalt, seda kergemini on võimalik tutvuseid(üleüldiseid) sobitada.
Minule näiteks ei meeldi suhelda. Pole kunagi meeldinud, seda juba algkoolist saati.
Kuid mulle meeldiks, et minu ümber oleks rohkelt häit tuttavaid.
Kuidas kõlab? On lahendusi?
Soovitus, et hakka suhtlema ei päde, sest nagu öeldud, ei meeldi. Olgu see siis häbitunne enese välimuse, puuduliku elukogemuse ja sellega kaasneva
pärast.
Soovitus, aga muuda siis seda.
Välimust on võimalik teatud määral korrigeerida, kuid puuduvat elukogemust...
Iga asi käib teatud elueaga kaasa, reegel on, et mida varem seda parem. Kui on aeg mööda lastud, siis nii ongi. Möödas aeg. See on minu arvamus.
Ja seda ka veel, et kui inimene on ikka kole ja enesele ei meeldi, siis, ei meeldi ta ka kellelegi. Võib enesele sisendada, et näen hea välja aga ega
see kõrvaltvaatajate arvamust muuda.
Jep - nüüd on vist siis see koht, et oled veennud end piisavalt, et edasi vegeteerida seni kuni ema on otsad andnud ja siis on vist hetk käes kus
tuleb nälga surra.
Tahan rikas olla aga ei viitsi vaeva näha. Tahan sõpru aga ei taha vestelda. Tahan ilusat naist aga no ma ei taha ikkagi vestelda jne...
Lõputu jama.
Ju see tahtmine on liiga väike, et pole motivatsiooni ennast muuta. Lihtsam on viriseda.
Nojah nii on.
Asi pole selles mida mina tahan. Mina võin tahta sõpru aga kas sõbrad mind soovivad.
Kogu paketis on ikka asi. Kui olen kole nagu quasimodo, eemaletõukav, siis pole see just parim alustus sõprussuhete leidmiseks.
Seda ka, et heatahtlikkus ei huvita mittekedagi, kasutatakse lollakat ära lihtsalt.
rehelise teksti ühes teemas viskas tõetera sisse, see küll naiste kohta, kuid kõlas midagi nii, et " kui on valida ilusa targa ja inetu targa
vahel siis valik langeb kindlasti ilusa kasuks".
No olgem ausad, esmamulje on suhtlusel alustalaks ja see esmamulje jäetakse ka välimusega. Või vähemalt see aitab kaasa.
Ving-ving-ving-ving.....
Vingud taas.
Milleks proovida? Ma ei saa nagunii hakkama.
Milleks proovida? Keegi nagunii suhelda ei taha.
Pffff... Jeesh, normaalsetel inimestel ongi kõik sõbrad ilusad.
Mida veel! Ilu on vaataja silmades. Ma ei kepi oma sõpradega, et mulle nende ilu
korda läheks! AGA taas mina olen mina.
Milleks elada? Selleks, et vinguda.
Päriselt ka või? Avaldan kaastunnet Sinu emale. Sellise poja ma tõstaks ukse taha ainuüksi vingumise pärast. Päriselt ka!
Ma ei talu sellist jama. Elus on muudki millega oma pead vaevata.
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Kuidas teile vanemad seda serveerisid?
Multikad näitavad printsesse, printse, armastust ja kogu seda headust, mis on üks äärmus.
Kui rääkida negatiivsusest mis on fassaadi taga, siis kukuvad vanemad teist äärmust kirjeldama ja lastele paistavad nad kibestunud inimestena. Kui seada eeskujuks lapse enda vanemad, siis on samuti tegu petliku maailmavaatega. Ükski laps ei tea tegelikult millega on ta ema või isa hakkama saanud (millist jama kokku keeranud ja milline on tegelikult vanemate vaheline suhe olnud läbi aegade).
Kas teha fotosein tuntud inimestega ja lisada allavolditav lipik inimese tegelike tegudega?![]()
Kas teile räägiti ilusatest ja headest inimestest ning pidite ise pettuma? Kas räägiti kirjust elust nii nagu see on? Või kuulsite kibestunud juttu?
Nojusttäpselt
Sellisest suhtumisest nagu sissy84 oma on ma räägingi.
Ei viitsita lihtsalt.
Eeldatakse, et kõik on asjalikud ja avatud mõtlemisega, kui ei ole selline, siis pigem hoia kuhugi prügikastitaha varju. Kellelgi sind niiehknii vaja
pole.
Mingis mõttes täiesti õige suhtumine. Milleks vedada kaasa inimesi kes piduriks on. Lihtsam on nad hüljata nagu mõnd vana kodumasinat. 
Alati võid ju lapse käekõrvale võtta ja inimeste hulgas liikudes näpuga näidata, et see on naine ja see on mees. Kusjuures tänapäeval võib välimus
petlikuks osutuda nii, et see võib isegi ohtlik lähenemine olla.
Aga ilmselt on loodus nii sättinud, et lapsed hakkavad seda ise mõistma ja infot vastassugupoole kohta omandavad nad jooksvalt.
Sugu pole see mida mõtlesin. Mõtlen, et kas serveerida lastele seda ideed varakult, et sisu ja fassaad ei ole üks ja sama. Inimesed valetavad,
vassivad ja reaalselt keeravad ka käru.
Bull: Sa oled ca 10 aastat vingunud, Sa isegi mitte ei näita paranemise ilminguid. Sulle lausa meeldib vinguda, see tekitab vast hea tuju. Enamik
inimestest nii äärmuslikud siiski ei ole. Nad ikka saavad aru kui miski on valesti.
Kas ma lapsevanemana peaksin sellist jama (vingumist) taluma kuna olen ema? Kas ma olen kohustatud sellist jama igapäevaselt alla neelama? Ma arvan,
et inimesele tuleb mõista anda kui mingi käitumine ei ole sobiv ja ärritab kuulajat. Pole vahet kas tegu on lapsega või mitte.
Sina Bull aga pole ammu laps vaid oled keskealine.
Selliseks paranemiseks peab enesel korralikku tahet olema. Siit võib järeldada miks pole paranemise muutuseid toimunud.
Vastupidi, just on tekkinud jamasid juurde.
Tundub, et soovid seda rada jätkata.
Näääh, no kes tahab sihilikult jamasid. Lihtsalt oskuseid ja seetõttu ka tahet pole midagi paremaks muuta.
Loe raamatuid, siis saad teoreetilised oskused. Kui ei tunne huvi, oma asi.
Vot just. Selline suhtumine. Oma asi. Ja siis teises teemas räägid sallivusest. 
Tsitaat:
Algne postitaja: sissy84
Bull: Sa oled ca 10 aastat vingunud, Sa isegi mitte ei näita paranemise ilminguid. Sulle lausa meeldib vinguda, see tekitab vast hea tuju. Enamik inimestest nii äärmuslikud siiski ei ole. Nad ikka saavad aru kui miski on valesti.
Sina Bull aga pole ammu laps vaid oled keskealine.
Mina pakuks talle küll seda rõõmu, kui oskaks.
Oot mis 10 aastat juba või?
Aga miks mingit pidu ei ole?
Võiks väheke austust välja näidata staazika kasutaja üle 
Arengupeetuse tähistamine saab küll mõtteks tulla vaid peast soojal inimesel.
Vabandan aga mina ei pea seda rõõmu pakkuvaks asjaks.
Oma asi - tähendaski seda, et tegemist on Sinu eluga ja see saabki olla vaid SINU asi.
Taandareng on ka areng.
Uhke ei tasu selle üle olla, hakkavad imelikult vaatama 
Tõtt öelda, ei ole ma sellest teemast algusest peale aru saanud. Millist palet tutvustada ja miks lapsele ja veel vastassugupoolt? Ma tean, et võõraste onudega ei lubata kaasa minna ja et räägitakse jõuluvanast, aga et mingit süvapsühholoogiat.... Liiati, kui lapsevanem ise ei oska oma valikuid teha. Millest siin rääkida üldse?
Tegelik pale: paljud inimesed ei räägi mida mõtlevad, nad on nagu imeilus fassaad, mille taga peitub inetu sisemus.
Vastassugu: erineb meist. Vastassoost inimesed hoolivad teistsugustest asjadest, näiteks enamus naisi huvitub detailidest. Mehed aga vaatavad pigem
üldist pilti jne...
Igasugune taoline filosoofia.
Omakasupüüdlik kogu tõe mitterääkimine on üks elus läbilöömise aluseid. Austet kasutaja freelancer'il oli tavaks nii mainida, et räägi tõde, ainult tõde, kuid mitte kunagi täit tõde.