
Kas teie tööandja arvestab sellega, et teil on pere ja pereelu?
Minu tööandja arvestab sellega, et on tähtajad ja asi on vaja tähtajaks tööle saada. Tegelikult piisava surve abil võib saavutada ka teatavat mõistmist. Seda küll siis kui asjad juba nii sõlmes on, et tööasjadega lihtsalt ei suuda enam tegelda.
Praegune tööandja ikka arvestab, kui on vaja annab vaba päeva ka.
Olen kuulnud ka, et osad tööandjad ei taha kuuldagi pereelust. Veel vähem sellest, et sul kodus laps(ed) on.
paraku töö iseloom ei võimalda seda
Aga nii palju kui võimalik ikka arvestatakse
Pole peret, pole pereelu. Olen ülemustega rahul - keegi ei ahista, keegi pole üleolev...kerge kummardus neile
Piisavalt millestki ette teades, mõne vaba päeva ikka teha saab
...kõik on tore, kuid palka võiks väheke tõsta!

Kurta ei saa, nägu vähemalt teeb sellist.... Mis ta oma sisimas mõtleb, pole avalikustatud....
Peret pole - veel
aga kui vaja siis enda jaoks saan vabaks päeva küll - vähemalt seni olen saanud
ehk seepärast, et seda vaid korra vaja
on läinud 
Ikka arvestatakse, kuid ma ise proovin nii sättida, et ei peaks pere pärast vabu päevi endale võtma.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas teie tööandja arvestab sellega, et teil on pere ja pereelu?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas teie tööandja arvestab sellega, et teil on pere ja pereelu?


jah!
kuigi vahel kipub unustama 
Kuna tööandjale olin oluline osa tema elust ja ainuke usaldusisik (oli invaliidi isikliku abilisena 8-10 tundi ööpäevas) siis tuli telefonikönesid ja
SMS-e pidevalt vabal ajal, ei olnud midagi imelikku selles kui pyhapäeval ta helistas, et kas sa vöiksid tulla hetkeks, millele löpuks tegin löpu kui
taas pyhapäeval oli vaja laste ja pere körval 15 minutiks

minna 5 km kaugusele ja kuulata seda, et ega ma tema peale solvunud pole? Siis
sai paikka pandud, et olen VÄGA solvunud, kuna asi polnud tegelikult sugugi tähtis pyhapäevasel päeval ja selle mitte teada samine poleks mu elu
ohustanud, seega, jätame siiski vaba aja vabaks ajaks! Erandeid vöib teha, no töesti ei jaksa tyhja pärast joosta
Näiteid oleks veel palju varukast välja vedada kuid asja point on taaskord siin, et ise lasin tööalase suhte liiga isiklikuks, no ilma sydameta ei
oleks taas hakkama saanud, seda enam, et tööandjaks on eraisik!!!
Ma siin mõtisklen, et huvitav, mil määral üldse peaks tööandja arvestama töötaja pereeluga?! Töölepingus kinnitatakse mõlemapoolselt tingimused ja
mida veel tahta
Meil lubatakse arsti juurde, aga see pole ju pereelu... Samas oleneb ju töökohast ja graafikust, et üldse lubada töötaja omi "asju" ajama.
tööandjaga ei pea ma oma tööaja kasutamist kooskõlastama,ainukene argument on töö ise!
Minul asi nii kurvalt välja kukkunud, et olen ise enda tööandjaks ja pahatihti olen pidanud töö perest ettepoole seadma. Lihtsalt pole võimalik
teistmoodi, seni kui ettevõte veel noor on ja vaja projektide käivitamisega tegelda. Siiamaani olen lootnud, et raha kompenseerib minu pidevat
puudumist kodust, aga samas on pidev kartus, et kauaks??????
Usun,et iga tööandja soovib enne kõike,et töötaja annaks endast kõik ja siis alles võib oma pere juurde minna 
Pole siiani probleeme olnud.
Ka tänapäevased motivatsiooni- ja juhtimisteooriad väidavad, et esiteks ei suuda ükski inimene 100% tööajast ainult tööga tegeleda ja teiseks,
et töötaja teeb tunduvalt efektiivsemalt tööd, kui tal lubada tööajast teatud määral isiklikke asju ajada.
õige tihti tundub mulle, et minu tööandja ei usu elu võimalikkusesse väljaspool tööaega.... kahjuks
Eks ta niipalju arvestab kui vaja on,vajalikud vabad päevad ntx ...Aga kui mul keset tööpäeva kihk peale tuleb koju minna,siis pean küll valetama
hakkama 
Eks neid tööandjaid on olnud erinevaid. Praegune tööandja on küll väga mõstev olnud.Lihtsalt töökoht ja olukord olid varem sellised,et alati ei saanud
vastu tulla.
Poemüüja värk,pood peab ju lahti olema.Kui mu abikaasa vähikahtlusega ootamatult haiglasse sattus,siis mitmed ülemused helistasid ja pakkusid oma
abi.Erakorraline puhkus anti ka .Au ja kiitus neile!