
Kuidas sulle tundub, kas onupojapoliitika on väga määrav paljudes eluvaldkonades? Et ikka ainult tutvused, tutvused, tutvused ... Ilma ja üldises korras ei saa nagu suurt midagi?
Üsnagi määrav.
Tänapäeva Eestis on tutvused vägagi määravad. Isiklikult ei leia ma aga põhjust, miks peaksin tööle võtma saamatu sugulase, kui võin valida nutikate ja tegusate võõraste hulgast.
Too poliitika on tänapäeval elu alus loe: selle alusel vöib isegi ellu jääda
Ilma saab kah, aga sellega on lihtsam ja see töötab
Ilma saab, aga üldjuhul hoopiski mitte nii hästi. Töötab tõepoolest ning ei usu, et see kuhugi kaoks. Muidugi veidi lõunapoole vaadates ei tundu meie
onupojapoliitika üldsegi mitte nii hull.
Ning ausalt öeldes ei tea ühiskonnakorraldust, kus onupojapoliitikat ei eksisteeriks.
olen siisnses elus juba nii mõndagi näinud ja onupojapoliitika on ka mulle tuttav teema
Toimib ja täiega
.....samas arvan ,et kui ikka
endal on piisavalt kuraa˛i ja pealehakkamist,siis pole see onupojapoliitika eriti määrav
Lisaks veel, et mind võttis onupoeg kunagi ilma konkursita tööle. Järelikult toimib oupojapoliitika rohkemal või vähemal määral ja jääbki toimima
Leian, et see on vägagi määrav...kahjuks.
pole selline asi kusagile kadunud
kui sellises ringis sees pole, on kasvõi väga raske töölegi saada
On jah määrav, mul oleks ammu parem töökoht...kohe superparem, aga mu papaa on selline onupojapoliitika vastane, põhimõtetega, et ta ei võta mind tööle...nuuks
pole õnneks sellist asja tarvis läind...esimene kord oli suunamine ja teisel korral olin lihtsalt juhtumisi õigel ajal õiges kohas...
samas ei ole alati tegu onupoja poliitikaga kui tuttavaid tööle võetakse. ise mingit uut inimest otsides mõtlen samuti oma tutvusringkonna läbi, ja kindlasti mitte selleks, et tuttavat/sugulast kuhugi sebida, ikka omakasu mängus- vähemalt tean inimese võimeid. niisiis paratamatu. mott
Onupojapoliitika on Eestis väga määrav.
Ikka on määrav, siiani pole seda kasutanud, kuigi kui vajadus siis oleks võimalus küll
eestis... on see igalpool.. ja kasutatakse 24/7... näiteks saab mul tuttav kooli kindlalt sisse, sest ta isa (suurärimees) tunneb koolidirektorit...
ükskõik, kuidas tal katsed.. koolis on sees...
ja selliseid näiteid veel mitmeid... kurb...
Onupojapoliitika on üks asi ja võibolla seal kus ei ringle suured rahad on see ka arvestatav ja aksepteeritav,Kuid kohad kus ringlevad suured rahad ja
minu isiklik tulu peab sõltuma mu hea tuttava lollakast ja saamatust sugulasest või lapsest siis tõmban talle kindlasti vee peale.Selline sõprus
lõppeb seal kus algab tösine äri.Seal löövad läbi oma ala virtuoosid ja jumala suva kas ta on sugulane või ei ta peab olema oma ala geenius ja selle
eest talle ka makstakse.
Kui on valida kas loll sugulane või andekas spets kes pole sugulane siis ma ei näe isegi valikuvõimalust.Tohman leidku omale vääriline töö
mujalt.Samas ei soovita ma ka ise kunagi inimest kui ma ei tea tema toimetuleku võimalusi,ja ma pean olema temas 101 % kindel ,et ta soovituse saaks.
Ilma selleta, poleks vist ühtseid kooslusi.Võtame näiteks firma kus kõik on omavahel kuidagi sugulased,tuttavad, võõralt sa ei või nõuda krt. teab
mida,kaebab kuhugi, oma aga tõmbab kõrvad longu ja rügab ühise eesmärgi nimel edasi, näiteks cosa nostra, sugulaste värk ainult 
cosa nostra-raske nagu firmaks pidada nagu väidad.Mina seda firma alla ei topiks-see nagu nats midagi muud.Rohkem nagu kogukonnaüritus.
Minu arust on Eesti niivõrd väike, et siin paratamatult enam vähem kõik kõigiga seotud. Mees läks alles uude töökohta õppele ja juba tuleb välja, et
firma direktoril sidemed meie praeguse kodulinnaga ja isegi meie praeguse majaga kus elame. Ja ometi läks mees hoopis teise Eesti otsa
Nii ehk naa puutume sellise asjaga kokku oma elus, sest Eesti on tõesti väike. Ime veel, et kõik omavahel kuskit liinipidi sugulased pole
onupojapoliitika on muidugi väga määrav. Olen isegi tööle saanud tänu tutvustele ja ei kurda
Aga Eesti on tõesti väga kahtlaselt väike, kui saad
võõra inimesega tuttavaks, siis kindlasti on teil ühiseid tutvusi ja kõik on kõigiga kuidagi seotud.
ausaltöeldes üks hea "onupoeg" kuluks endalegi praegu ära...vahetaks kohe töökohta, kui kuskil parem pakkumine terendaks....
-Vastan veel teistki korda siia teemasse, nimelt "onupojakast" oli mul ikka määrav kasu! Oleksin vist veel 101 aastat tööd otsinud, no tänu
"onupojale" otsisin vaid 2 nädelt
Minule isiklikult ei ole onupojapoliitika määrav--ma olen niisugune inimene, et mind jääks koormama "võla" tunne ,(mõtlen seda, et kui
tuttava kaudu töö leiaksin ),aga seda koormat ma endale ei taha.
Aga ma pole kade ka nende peale, kes on saanud töökohad tutvuste kaudu...sest tutvustega või tutvusteta--millegagi peab elatist teenima.
See toimib ainult siis kui sul on ka midagi vastu anda.....
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Minu arust on Eesti niivõrd väike, et siin paratamatult enam vähem kõik kõigiga seotud. Mees läks alles uude töökohta õppele ja juba tuleb välja, et firma direktoril sidemed meie praeguse kodulinnaga ja isegi meie praeguse majaga kus elame. Ja ometi läks mees hoopis teise Eesti otsa![]()
Nii ehk naa puutume sellise asjaga kokku oma elus, sest Eesti on tõesti väike. Ime veel, et kõik omavahel kuskit liinipidi sugulased pole![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kuidas sulle tundub, kas onupojapoliitika on väga määrav paljudes eluvaldkonades? Et ikka ainult tutvused, tutvused, tutvused ... Ilma ja üldises korras ei saa nagu suurt midagi?
Kahjuks on see nii. Samas ise leidsin Rootsi töö ainult enda pealehakkamise abil...
Onupojapoliitika, tuttavate soosimine, nö. omade seas info levitamine kui see peaks avalik (riigiasutuste kohta)... kõik see iseloomustab ühiskonnas
toimuvat. Jäin ilma väga heast ja sobivast töökohast, kuna soositi kellegi vana koolikaaslast. Kes on paras tuhajuhan, kui asi läheb oskuste peale.
Nüüd töötan kohas kus ei meeldi ei koht, amet ega töötasu (aga maksud ja kulutused ei oota kuni jälle sellise hea otsa leiaksin).
Eks see on juurdunud ja muutunud käitumisstandardiks. See on nagu traditsioon et ikka oma jopet eelistatakse võõra üle, tihti soodustatud tingimustel
ning mööndusi tehes. Eks pean välismaale minema ja elama seal.
Ma arvan et 90% vabadest töökohtadest täidetakse tuttavatega. Mina sain oma töökoha kõva konkursiga. Milles algul läbi kukkusin, kuid kuna esikoha saanu ära kukkus, siis sain selle töökoha mina. Kui kolm kuud peale äraütlemist helistati ja küsiti kas olen ikka veel huvitatud, siis oli hea tunne küll. Need inimesed kes on uhked, et said tutvuse kaudu soojale kohale ei oma tööalaselt minu silmis mingit väärtust. Sellisel juhul oleks tgasihoidlikkus meeldiv.
20% teadmisi + 80% onupoeg= Hea (töö)Koht
80% Teadmisi + 20% onupoega= Hea(töö)Koht
Kas ta nyyd päris nii on, aga umbes kyll 
Aga mul oli 100% teadmisi ja 0% onupoegi...ja = ikkagi hea töökoht .... 
Samas, ega ma hästi enne selle töökoha saamist uskunud küll, et selline asi veel tänapäeval võimalik oleks, aga näete, on 
pisimimm, erand kinnitabki reeglit.
Ray@ikka üksjagu siin ilmas telgitaguseid näinud.
Üldiselt arvan minagi et enamikes valdkondades soositakse tõesti onupojapoliitikat. Ainult väga spetsiifilistes valdkondades on seda veidi raskem ellu viia - kui on ikka mingeid erilisi oskusi vaja. Muidu ikka võetakse tööle inimene kelle kohta juba midagi teatakse, et kas ta on usaldusväärne, kuidas ta suhtleb inimestega (sobib nt tiimitööks) jne.
Kaevasin selle teema siis jälle välja.Tundub,et olen jäänud onupojapoliitika teravate hammasrataste vahele.
Kuidas teistel on läinud?
Sestap, ega välistada ei saagi... ikkagi on omad lapsed, sõbrad, tuttavad ja sugulased lähemal kui võhivõõras... ja väikses firmas või pereettevõttes
see täitsa loomulik...
, eriti kui ringleb ümbrikupalk ja vaja suurt usaldust...
Siiski. Mida kaugemale nihkub varakapitalistlik tööstiil ja mida suuremad on firmad ning väiksemad kasumid, seda olulisemaks saavad teadmised ja
oskused
, mis polegi ju eriti halb...
Aga on üks liik seda onupojapoliitikat, mis vist ei kao - teatud seltskonna, kursuse, klubi, korporatsiooni liikmete küünarnukitunne
Ma olen sinuga nõus, sales. EKP oli hiidkorporatsioon, mis lagunes mitmeks väiksemaks korporatsiooniks ja jälle on siginenud "kõige võrdsemad". Kõikjal, kus "omad poisid" ja "onupojad", ei pea hirmu tundma oma positsiooni pärast.
see oli, on ja jääb
Seda nähtust esineb ka suurtes firmades.Seal on tihti probleemis see,et pea ei tea,mis
..toimub,kuna asi on lihtsalt nii suur.Nii saabki kusagil
vaikses nurgas täiesti omad reeglid teha,ilma ,et suur isand sellest midagi teaks.
Jah, isegi imestan, et ma sain uude kohta väga põgusa teretuttava kaudu, teised seal firmas on kõik kellegi tuttavad või siis head tuttavad või siis
hoopiski sugulased.
Ütlen vaid seda, et kui teist keegi ihkab ilma hariduse ja töökogemuseta kunagi juhatajaks saada, siis kasvatage oma tütardest tublid
karjäärinaised!
Mida sa, Moosinina, tegelikult silmas pead viimase lausega?
- ega ometi ülemate lits-sekretäre
Ma ei näe onupojapoliitikas midagi iseäralikku - veri on paksem kui vesi
Tekkis huvitav küsimus - kas siin foorumis on pühakuid kes ei tegele põhimõtteliselt ei onupojapoliitikaga ega üldse millegi taunimisväärsega ning kes
ajavad kogu aeg seaduses näpuga järge mida võib ja mida ei tohi
Vaarema
Siin foorumis on isegi sellised inimesed kes soovitavad üht kuid ise ei käituks iial oma õpetuse järgi.
Onupojapoliitika ruulib kui seda aetakse ärieetikale tuginedes.Kui muidugi tahetakse lihtsalt leida sugulastele töökohti ja koguda kokku lollid ühte
paika siis on ka sellel omad eelised.
KUi ikka võtad inimese oma alluvusse siis eeldad sa ka temalt täielikku pühendumist ja oskust tööd edasi viia.See kehtib ka sugulussidemete kohta.Pole
mõtet endale abiliseks palgata saasta ja seda ainult selleks,et oma niigi sitta mainet hoopis põhja lasta.
võib-olla tööandja otsibki enda ettevõttesse suguvõsa "helged pead" ja on kindel oma firma edukuses
Kui onupojapoliitikat aetaks ärieetikale tuginedes,siis poleks see ju onupojapoliitika. 
Maffiameestel olla ka põhimõte, et raha peab "perekonda" jääma
Märtsijänes
Juhul kui näiteks on selline sugulane ,kes valdab antud teemat ja ta on selles üle teistest kandidaatidest siis miks mitte teda valida.Küsimus on
selles kas ta on selleks tööks valmis või otsitakse kohta lihtsalt.
no neist sündikaatidest jobud lihtsalt kõrvaldatakse kasvõi hullumaijja
Minul on jäänud teine mulje-osad võetakse tööle hullumajast arstide tungival soovitamise tulemusel.
Eks oma sõpru ja tuttavaid eelistatakse teiste kandidaatide seast ka usalduse pärast. Kui inimest ei tunne,siis on olemas risk,et hoolimata headest tööalastest võimetest võib töötaja halb iseloom muuta koos töötamise võimatuks.Tuttava või sõbraga seda riski ei ole. Seega on risk väiksem.
Tundub et suht levinu.Kuigi esmapilgul ei märka midagi.
et siis alanud jälle uus seeria - Kruuda ja tema lapsepõlvesõbrad?
on ikka väga määrav küll...
Onupojapoliitikat on ikkagi mõistetud kui sugulaste esile nihutamist... meil on viimasel ajal päevakorral erakondlik karvane käsi - oma mehed kuhu aga
võimalik...
ja see on kordi ohtlikum kui sugulastega jamamine