
selline teema siis. kui palju oled pidanud kasutama enesekaitset. või on keegi kallale tulnud. (ntx baaris, tänaval vms)
jagage kogemusi.
ise ei ole veel tõsiselt kellegagi tõsiselt madistanud, va. mõned üksikud hoobid millest on piisanud 
väiksena ja ka mitte enam niiväga väiksena kaklesin tänaval poistega
/me on kohutav riiukukk.
mis kogemusi siin ikka jagada... kui enam miski muu ei aita, siis tuleb jalaga munadesse anda 
Väiksena kaklesin jah, venelastega olid Mustamäel sõjad...pidevalt riided lõhki ja kulm rullis...aga nüüdseks ma nagu daamistunud...
Eelistan mitte üksi kuskil eriti käia, sest kipun jah tüli norima, seega peab mul alati saatja kaasas olema, kes vihased vennikesed maha rahustab ja
mind koju lohistab...
Muideks...peksa pole saanud...aga persse saadetakse küll pidevalt
Ju ma nii tühine, et keegi ei viitsi käsi määrida...
pole ennast kätega juba aastaid kaitsma pidanud. olen rahumeelne, suht nüri keelega ja lisaks sellele pidavat inimestes oma olekuga väikest viisi
hirmu tekitama (mitte teadlikult muidugi!). viimast korda noriti minuga tüli mitte väga ammu - novembris rakveres. sell väitis, et ma olevat teda
tõuganud. teine mees rahustas ta maha ja nii läksimegi kumbki oma teed.
hätta arvatavasti ei jääks, sest vajalikud oskused on olemas ja keskmisest kiiremad jalad ka all, kui olukord liiga keeruliseks peaks kujunema.
iga kord kui olen keeldunud mingile kambale rahakotti loovutamast ja vastu hakanud olen tappa saanud. Krt venelased peksavad hullemini ja on eriti põhjalikud, siis kui sa ühele oled suutnud nii väänata et ta ei liiguta ennast. Eestlased on tagasihoidlikumad ja näiteks ei tao sind kui oled maas pikali. On ka mõningaid vastikumaid näiteid. Eest ära jooksnud olen ka, aga tavaliselt noaga ähvardamise korral. Koertele olen gaasi lasknud 5-6 korda ja kaitsnud nende eest lapsi. Tulirelva pole veel hankinud, kuid on plaanis.
läxin lausa exi pärast enesekaitse trenni ja tegin talle ootamatult ärtust ära
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
läxin lausa exi pärast enesekaitse trenni ja tegin talle ootamatult ärtust ära![]()
Olen siiani üllatavalt terve nahaga pääsenud (arvestades igasuguseid seiklusi). Osalt ka olukorra realistlikule hindamisele ja mingil määral oma
kogule ka. Tegelikult olen väga rahumeelne ka ja ei ärritu lihtsama norimise peale. 
no korra olen elus vasta vahtimist saanud - pariisis
siis ennast kaitsta ei õnnestunudki, mees pani kuidagi väga kiiresti plehku ...
aga kakelnud - no vennaga, sõbrannadega, klassiõdedega.... küünistamine ja juuste sakutamine on see olnud...
-
aga õnneks see kõik ikka aastaid tagasi oli, kui ma riiakas olin 
Ei ole pidanud õnneks kasutama eriti, sest on saadud kõik sõnadega selgeks tehtud. See kaklemise variant on kõige viimane ning kõige rumalam viis probleeme lahendada. Ja kokkuvõttes see ei pruugigi probleemi lahendada, vaid kasvatab hoopis seda veelgi.
Pole teab mis baarides logeleja ning üritan seltskonda valida, mõni kord pole sellest kah abi. Ja vajadusel on ka ennetav löök antud - narkarireo
tahtis rahast tühjaks tõsta, ise minust lühem ja värises üle keha. Natuke räuskas ja siis sai "lõuksi ära". Siis oli vait.
Pole mingit võitluskunsti küll õppinud ja küllap grupiviisilise rünnaku korral tuleb jalad selga võtta - enda nahk on ikka armas.
Arvestades seda mis Eestis üldiselt toimub, planeerin tulirelva hankimist.
kunagi koolis kaklesin klassiõega...no verd ikka lendas...higi ja pisaraid kah 
paar korda olen gaasi kasutanud - korra kamba venelaste peal kes lihtsalt togima tulid ja korra koerte peal. Soovitan.
Gaasiga muidugi see loll asi et kui tuul valelt poolt siis võid ise näkku saada ja siis on p****.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
kunagi koolis kaklesin klassiõega...no verd ikka lendas...higi ja pisaraid kah
![]()
Võõrastega ei ole kunagi kakelnud. Ma olen nii rahulik ja tasakaalukas inimene, et pole sellist tahtmistki tulnud. Ei ole kunagi kellegagi tüli
norinud ja ka minu kallale ei ole siiani keegi tahtnud tulla.
Õe ja vendadega on aga küll suuri lahinguid maha peetud, ent verd ei ole kellelgi valla päästnud.
Mul ka ple enesekaitset vaja olnud...kunagi käisin karates aga jätsin pooleli...nyyd kyll mõtlen,et tegin valesti.Loodan,et ei pea kahetsema,et loobusin...
Tsitaat:
Algne postitaja: harry
Gaasiga muidugi see loll asi et kui tuul valelt poolt siis võid ise näkku saada ja siis on p****.
)
Vahest on vaja läinud. Ei soovita kellelegi kui võimalik lahku enne vägivalda.
Kui ei, mis siis ikka. Põhiline on külm närv säilitada ja asi kiiresti lõpetada.
Tsitaat:
Algne postitaja: jll
Tulirelva pole veel hankinud, kuid on plaanis.
Aga väga hea enesekaitsevahend on ju...ma ei teagi mis ta nimi nüüd...minielektrishokk või...paras pisike ja pihku mahtuv, palja kehapinna vastu korraks suruda ja kallaletungija on mitu minutit oimetu...Kuigi sedasorti asjandused on vist keelustatud...
Talvel võib selle palja pinna leidmine küllaltki raskeks osutuda.
saand ja andnud ka, kui saaja oled, siis peamine mitte pikali kukkuda, maas ple enam midagi teha, kui vaid oodata, et millal see läbi saab
saamise ja andmise vahekord on siiamaani paigas (ehk siis sinine silm sinise silma vastu) ja viimase 8 aasta jooksul pole füüsilise vägivallaga kokkupuudet olnud.... õnneks. ei oma mingeid oskusi ega erilist jõudu ega osavust kah mitte. loodan oma saabastele (New Rock, metalliga täidetud, kaks kilo per saabas) , mllega vajaduse korral piisavalt kõvasti strateegilistesse piirkondadesse virutada.
/me paneks vist kohe plehku kui keegi norima tuleks, kiiresti kohe
Aga siiani on õnneks lännu, pole kuidagi ennast kaitsma
pidanud, kuigi ringi kolatud on päris palju...eriti nooremana veel (öised Toomemäe külastused jms.)
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Talvel võib selle palja pinna leidmine küllaltki raskeks osutuda.
Oh jumaluke... pärast 6 klassi pole vist kordagi tõsiselt kakelnud. Kuidas ma pääsenud olen, jumal teab. Suitsuküsijaid on küll palju, ilmaski ära öelnud pole, suitsu tuleb ikka anda. Kui keegi kahte krooni küsib, siis selle olen ka taskupõhjast alati leidnud. Mu parra arvustajaid on ikka leidunud, aga neile pole ma tähelepanu pööranud. Mine tea, võibolla habe venelasi natuke pidurdab ka, nad pole kindlad, et ma vene papp pole. Venelased üsna usklik rahvas, jumalamehi nad ei puutu.
Väiksena sai vanema õega kakeldud küll ja küll
Viimased kaklused või pigem enda kaitsmised toimusid siis kui 17 olin ja kasuisa minu peal oma võimu näitas ja kätega kallale tuli - tema sai endale
verise nina mina aga sain peapõrutuse, rindkere põrutuse, hunniku sinikaid ja kriimustusi ja ka väikseid haavu jne... 
Ma tean väga hästi, et 17 aastased tydrukud suudavad iga inimese endast välja viia, aga su värdjale kasuisale kulux küll mingi hirmus "hiinapiin" ära. Ausõna ma ei saa sellistest tontidest aru - tytarlapsega kaklema. Hea, et ta selle verise nina vähemalt sai.
Tsitaat:
Algne postitaja: harry
niipalju kui mina tean töötavad need seadmed päris kõrge pingega ja seetõttu võtavad suht edukalt ka läbi riiete.
Oh, jah... Täna vaatasin Meeletut Maailma ja seal näidati, kuidas inimesed olid leiutanud jaki, mis jagas elektrilööke. Seda küll ainult siis, kui see
oli sisse lülitatud...
Elu ainus kaklus oli kuskil 4-5 klassis klassiõega. Miks, seda ei mäletagi. ja kaklus seisnes peamiselt küünistamises. Pean häbiga tunnistama, et olin
esimene, kes nutma hakkas ja minema jooksis (mul ei olnud nii pikki mustade küünealustega küüsi kui klassiõel).
Täiskasvanu elus olen ühe korra inimest löönud - Kalamaja poes tulid mingi vant mind käperdama ja täitsa afektiseisundis andsin talle lahtise käega
klassikalise kõrvakiilu. Vant jõllitas, pomises "ubju" ja läks minema.
Pärast mõtlesin, et täitsa loll ma olen, kui ta oleks vastu löönud, oleks ninaluu mul raudselt läinud. Selline suur kandiline mees oli,
käsivarrejämedune kuldkett ümber kaela.
Aga filosoofilises plaanis leian, et vägivald on nõme ja vastik ning targad inimesed lahendavad probleemid teisel viisil. iseasi - mida siis teha, kui
sulle lihtsalt kallale tullakse...
Ma polegi niiöelda tõsiselt kakelnud, kuid olen mõista andnud, et pole mõtet jamada, et ma julgen vastu lüüa.
Üldiselt on minu suurimaks jõuks
sõnad.
Sõjakoolist olen küll mingisuguse ettevalmistuse kaklemise koha päält saanud,aga olen alati konfliktid rääkimisega lahendanud.
ma vist polegi kunagi kakelnud..., pigem lahendan tüli sõnadega või olen olnud vahekohtunikuks tülitsevate inimeste vahel.
aga vot mõned sõbrannad on küll sellised, kes vajadusel lähevad rusikatega kallale
ja seda ka noormeeste puhul.
Pole kunagi peksa saanud, mis tulevik toob ei tea, igaks juhuks on abivahendid alati käepärast, pole ürginimene et käte jalgadega asju selgeks teen ja kui mind rünnatakse siis kaitsen ennast ja saan sellega suurepäraselt hakkama, mis vastasest järgi jääb mind ei huvita, võitjate üle kohut ei mõisteta.
ilmselt on mul kerged ealised iseärasused, millest tingituna ikka kähmlema ei kipu aga julgestusex on mul balloon käepärast
kunagi ammu kooli ajal sai kakeld. peale kooli pole nagu vajadust tekkinud kaklemiseks.
noh kunagi siin eelmine aasta oli jah vaja oma oskusi näidata kui mõni kutt sõbrannat tahtis enda juurde kaasa kiskuda.
ei oska enesekaitset, kakelda ega poksida,
õnneks pole vaja läinud.
Omal ajal sai väikest deodoranti jaki taskus hoitud,
kuid seegi kulus lõhnastamiseks.
pinginaabriga sai koolis paar plikadekatshi maha peetud - konkurents oli nii tugev, et kumbki ei pidanud pingele vastu
eksile sai ka moned korrad vastu hakatud - asi paadis minu sinikatega ja tema ylbe minemajalutamisega.. :mad
aga yldiselt arvan, et ega naisterahvas yldjuhul tanaval vastu hakata ei saa, isegi kui enesekaitsekursus on labitud.. erandeid muidugi on.