
Oli siin nädalat paar tagasi "Unetuses" teemaks adopteerimine. Ja jutuks tuli ka see, et siinmail valivad vanemad omale järeltulijat
hoolikalt. Nad "aitavad" ennast valides perre veel puuduva detaili. ja juhtub sedagi, et kui e sobi, saadavad lapse tagasi .. Mulle meenub
selle jutu peale kohe Lindgreni "Hulkur Rasmus" ja Rasmuse suur mure, et kõik tahavad endale lokkis peaga tüdrukuid ja keegi ei taha sirgete
juustega poisse
Aga see selleks.
Ent mujalt maailmast pärit lapsendajad aitavad last ennekõike.
Ja veel ...
Lapsendada soovitakse ennekõike beebisid. Juba ainuüksi sellepärast, et ümbritsevad võimalikult vähe teaks lapse päritolust. Et ta ikkagi oleks
igatepidi "oma". Ja keegi ei aimaks ja ei surgiks lapse ja pere loos.
Milline on sinu ja lapsendamise suhe? Kas see mõte on võõristav ja ebameeldiv? Või isegi tuleks vajadusel kõne alla.
Kui mina peaks kunagi adopteerimise plaane, siis minu jaoks pole just oluline kas on poiss või tüdruk. Beebi või väikelapsena adopteeriks nii lapse
kui ka enda pärast, et oleks kergem kohaneda. Päritolu varjamise paneks aga küsimärgi alla, sest mitte alati pole võimalik päritolu varjata (nt kui
adopteerida aasiamaadest või aafrikast).
Olen tihti mõelnud sel teemal ja leian, et adopteerimine on tegelikult üsnagi tänuväärne st anda orvule või hüljatud lapsele armastav pere ja kodu,
mis võikski parem olla.
Mõtlesin isegi lapsendamisele, kui Eestis mehele viljatuse diagnoos pandi....ime küll aga Austraalia päike ravis selle probleemi välja
Igaljuhul vastu ma ei oleks.Samas ma arvan, et probleem pole ainult *lapsevanemate*poolne vaid ka lapse poolne...selline ärasolgutatud laps tavaliselt
omab psüholoogilist kaitsereaktsiooni lapsendajate vastu. Umbes nii, et miks ma neid ikka armastan, kui nad nagunii seda lokkisjuutega tüdrukud
tahtsid. Usaldus ja armastus kasvab ajaga ja see on raske ja keeruline ülesanne mõlemale osapoolele.Ka ju ei saa lapselt nõuda asjale täiskasvanu
suhtumist...laps tõenäoliselt lahendab probleemi omamoodi: eemaletõukamise ja agressiooniga.
Beebi võtmisse ma saan isegi aru.Mitte ainult selle kohalt, et varjata lapse päritolu ,vaid see annab ka aega mõlemale poolele harjuda rohkem ja laps
pole nn.*ärasolgutatud* paljude paaride poolt ,kes algul võtsid teda oma perre ja siis tagasi viisid.
Samas ma arvan, et Eestis on siiani olla lapsendatud nagu häbiasi (et kindlasti su vanemad olid joodikud ja narkarid) ja laps kannataks koolis
norimise all. Välismaal on olla lapsendatud tavaline asi, vahel on pered ,kes võtavad endale mitte ühe vaid mitu lapsendatud last...
Ma arvan, et probleem lapse päritolu kohta ei peaks probleem olema, s.t. peaks ikka lapsele ütlema et ta n-ö adopteeritud.Sellest varjamisest küll miskit kasu ei tule.Eriti Eesti mastaapides.Lihtsalt ühel heal päeval tuleb välja ja siis asi hullem. Miskit haiguste kontrolli sooviks ilmselt ka mina.Nii isekas ma olen. Aga kas juuksed on lokkis või mitte-tumedad või heledad...no see ei omaks küll tähtsust. Ega siis me omigi lapsi saa tellimuse järgi.
Lapsendamine on vajalik, nii nendele paaridele kes ise lapsi ei saa ja ka lastele kellel pole vanemaid, kui ise lapsendaks siis jah, eelistaks võimalikult noort, beebit. Ja seda just sellepärast, et lapsele ma ei ütleks, et ta lapsendatud on, sest minu jaoks ei omaks see suurt tähtsust aga noore lapse jaoks võiks selle teadasaamine olla hävitav. Kui üldse kunagi selle info talle edasi annaks siis kindlasti siis kui 18 täis.
See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
...
Et ta ikkagi oleks igatepidi "oma". Ja keegi ei aimaks ja ei surgiks lapse ja pere loos.
...
kui selguks et mina või mu mees ei saa lapsi siis kindlasti adopteeriks...meelsamini kindlasti beebi et kogu see ilus aeg ikka täielikult läbi
elada...
ja kindlasti saaks ta sobivas vanuses sellest ka ise teada...sellised asjad tulevad nagunii varem või hiljem välja ja siis oleks lood hoopis
hullemad...
Tsitaat:Vat see hämmastas mindki. Ja see on asi millest ma vist ei hakkagi aru saama.
Algne postitaja: ipsu
See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.
sageli kannatavad paljud inimesed viljatuse kui stigma all... yhiskonna syy? ja on ju loomulik, et beebi esitlemine "oma" lapsena laheb
hiljem kergemini. kahjuks tulevad need lood alati hiljem valja.
oma rolli mangib siin ka fakt et kiinduda ja oppida armastama on abitut beebit siiski margatavalt lihtsam kui turtsuvat teismelist.
aga need inimesed, kes suudavad lapsendada eesmargiga aidata last ennast, on vaart tunnustamist. ka riik peaks midagi selle heaks tegema. kuid jube on
moelda, kuidas "mittesobiv" tagasi saadetakse. lapsendamisprotsess peaks ikkagi olema piisavalt labimoeldud, et selliseid juhtumeid valtida.
usun, et minu elujooksul saab minu kaasabi vähemalt 1 laps endale pere, kus tunda rõõmus ja olla selle pere osa.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:Vat see hämmastas mindki. Ja see on asi millest ma vist ei hakkagi aru saama.
Algne postitaja: ipsu
See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.
Kuigi eks ole ka neid, kes kasvatavad orvuks jäänud lapsed üles. Aga erandid kinnitavadki reegleid.
kui ma peaksin kunagi kedagi lapsendama siis sugu vist ei oleks tähtis samas ma sooviksin last kes juba püksi ei teeks ja ei nutaks lõugaks pidevalt
On ju palju naisi kes lapsi ei saa, seega pere loomiseks on ainus viis lapsendada, aga mida pisem beebi, seda kergem on teda armastama hakata..ei saa ju naine läbida ei rasedust, ei sünnitust, seega tore oleks unetud ööd ja väikesed mured, jälgida kuidas lapsel esimene hammas tuleb, esimene sõna, kui see veel emme oleks ja muidugi esimesed sammud, samas arvan, ema ja lapse vahel peab olema sõprus, usaldus, seega niipea kui võimalik peaks laps teadma, et on lapsendatud.
Adopteeriks lapse.
Aga wõimalikult wäikse/noore.
*
Ei kujuta end eriti ette synnitamas.

Kui selline otsus teha, siis kohe kindlasti tuleb seda last armastada nii, nagu oleks see päris oma.
Katsuks esialgu omadegagi hakkama saada. Kui nö. teises nooruses lapselapsi veel kantseldada pole siis äkki hakkangi mõnele hulkur Rasmusele
kasuvanemaks. Mina ei mõistaks eriti selliste lokkispäiste eputrilladega ümber käia. Ulakate krattidega mööda õunapuid ronida ja koos puudelõhkumist
harjutada on hoopis teine tera.
Muukeelsete eestlaste integratsiooniprojektis osalemist päris tõsiselt kaalunud, kui omad vähe suuremad on, vähemalt kooliealiseed, et teavad juba
ise, mida teha võib.
Mehe suhtes kindel pole, et tema oma rahu mõne kaakelemendiga rikkuda lubab.
Ei julge öelda, et seda kunagi ei juhtu.
Minu jaoks oleks tulnud see asi kõne alla siis, kui ma ise lapsi ei saaks. Mingi hetk elus oli selline, kus mulle sisendati, et ma ei saa lapsi ning
siis hakkas see lapsendamise mõte üha tihedamini peas keerlema.
Kuid isegi hetkel, mil kõhuke kasvab, ei ütle ma iialgi iial. Mitte kunagi
ei tea, mis tulevik tuua võib.
iseennast ei kujutaks adopteeritud last kasvatamas- hirm ebaõnnestumise korral(kasvatuslikult),minust sõltumatu geneetiline kood jpm.
Austan inimesi,kes seda suudavad,tahavad kasvatada võõrast last.
Minu geneetiline kood pole suurem asi ja suguvõsagi ei hiilga geeniustega, nii et selle rikkumine küll hirmu ei tekitaks. Olulisemaks pean kasvatust, aga sellega on lihtsam toime tulla, kui hakata kasvatama beebit.
kui sellist "janti" ei eelneks enne adopteerimist oleks kindlasti veel 3 last üles kasvatanud, aga need eelnevad jamad on üle mõistuse ja
kaheldav, et vastavatele nõuetele vastavad kasuvanemad kasvatavad paremad lapsed, kui need kes kogu hingest sooviksid suuremat peret
Huvitav kas kellegil on kogemusi siit foorumist lapsendamisega....Kui suur see "jant" siis tegelikult on ??
ankeetide täitmised, komisjonid, kodukülastused, jälle ankeedid, tegelikult ilus üritus... pooldan, aga mul olid siiski lapsed olemas.