Board logo

Adopteeritud laps
Lola69 - 16.02.2005 kell 01:06

Oli siin nädalat paar tagasi "Unetuses" teemaks adopteerimine. Ja jutuks tuli ka see, et siinmail valivad vanemad omale järeltulijat hoolikalt. Nad "aitavad" ennast valides perre veel puuduva detaili. ja juhtub sedagi, et kui e sobi, saadavad lapse tagasi .. Mulle meenub selle jutu peale kohe Lindgreni "Hulkur Rasmus" ja Rasmuse suur mure, et kõik tahavad endale lokkis peaga tüdrukuid ja keegi ei taha sirgete juustega poisse Aga see selleks.
Ent mujalt maailmast pärit lapsendajad aitavad last ennekõike.

Ja veel ...
Lapsendada soovitakse ennekõike beebisid. Juba ainuüksi sellepärast, et ümbritsevad võimalikult vähe teaks lapse päritolust. Et ta ikkagi oleks igatepidi "oma". Ja keegi ei aimaks ja ei surgiks lapse ja pere loos.

Milline on sinu ja lapsendamise suhe? Kas see mõte on võõristav ja ebameeldiv? Või isegi tuleks vajadusel kõne alla.


Lycette - 16.02.2005 kell 04:42

Kui mina peaks kunagi adopteerimise plaane, siis minu jaoks pole just oluline kas on poiss või tüdruk. Beebi või väikelapsena adopteeriks nii lapse kui ka enda pärast, et oleks kergem kohaneda. Päritolu varjamise paneks aga küsimärgi alla, sest mitte alati pole võimalik päritolu varjata (nt kui adopteerida aasiamaadest või aafrikast).

Olen tihti mõelnud sel teemal ja leian, et adopteerimine on tegelikult üsnagi tänuväärne st anda orvule või hüljatud lapsele armastav pere ja kodu, mis võikski parem olla.


Lumeleopard - 16.02.2005 kell 07:41

Mõtlesin isegi lapsendamisele, kui Eestis mehele viljatuse diagnoos pandi....ime küll aga Austraalia päike ravis selle probleemi välja
Igaljuhul vastu ma ei oleks.Samas ma arvan, et probleem pole ainult *lapsevanemate*poolne vaid ka lapse poolne...selline ärasolgutatud laps tavaliselt omab psüholoogilist kaitsereaktsiooni lapsendajate vastu. Umbes nii, et miks ma neid ikka armastan, kui nad nagunii seda lokkisjuutega tüdrukud tahtsid. Usaldus ja armastus kasvab ajaga ja see on raske ja keeruline ülesanne mõlemale osapoolele.Ka ju ei saa lapselt nõuda asjale täiskasvanu suhtumist...laps tõenäoliselt lahendab probleemi omamoodi: eemaletõukamise ja agressiooniga.
Beebi võtmisse ma saan isegi aru.Mitte ainult selle kohalt, et varjata lapse päritolu ,vaid see annab ka aega mõlemale poolele harjuda rohkem ja laps pole nn.*ärasolgutatud* paljude paaride poolt ,kes algul võtsid teda oma perre ja siis tagasi viisid.
Samas ma arvan, et Eestis on siiani olla lapsendatud nagu häbiasi (et kindlasti su vanemad olid joodikud ja narkarid) ja laps kannataks koolis norimise all. Välismaal on olla lapsendatud tavaline asi, vahel on pered ,kes võtavad endale mitte ühe vaid mitu lapsendatud last...


sinisilm - 16.02.2005 kell 08:16

Ma arvan, et probleem lapse päritolu kohta ei peaks probleem olema, s.t. peaks ikka lapsele ütlema et ta n-ö adopteeritud.Sellest varjamisest küll miskit kasu ei tule.Eriti Eesti mastaapides.Lihtsalt ühel heal päeval tuleb välja ja siis asi hullem. Miskit haiguste kontrolli sooviks ilmselt ka mina.Nii isekas ma olen. Aga kas juuksed on lokkis või mitte-tumedad või heledad...no see ei omaks küll tähtsust. Ega siis me omigi lapsi saa tellimuse järgi.


ZyOn - 16.02.2005 kell 08:29

Lapsendamine on vajalik, nii nendele paaridele kes ise lapsi ei saa ja ka lastele kellel pole vanemaid, kui ise lapsendaks siis jah, eelistaks võimalikult noort, beebit. Ja seda just sellepärast, et lapsele ma ei ütleks, et ta lapsendatud on, sest minu jaoks ei omaks see suurt tähtsust aga noore lapse jaoks võiks selle teadasaamine olla hävitav. Kui üldse kunagi selle info talle edasi annaks siis kindlasti siis kui 18 täis.


ipsu - 16.02.2005 kell 08:54

See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.


viidik - 16.02.2005 kell 09:32

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
...
Et ta ikkagi oleks igatepidi "oma". Ja keegi ei aimaks ja ei surgiks lapse ja pere loos.
...


Miks ei tohi? Mina pole kunagi aru saanud, miks peab lapse eest nii kangesti lapsendamise fakti varjama? Seda hullem ju, kui kunagi välja tuleb - ikka "heasoovijaid-teadjaid" leidub.


SexyLady - 16.02.2005 kell 10:29

kui selguks et mina või mu mees ei saa lapsi siis kindlasti adopteeriks...meelsamini kindlasti beebi et kogu see ilus aeg ikka täielikult läbi elada...

ja kindlasti saaks ta sobivas vanuses sellest ka ise teada...sellised asjad tulevad nagunii varem või hiljem välja ja siis oleks lood hoopis hullemad...


Lola69 - 16.02.2005 kell 11:28

Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.
Vat see hämmastas mindki. Ja see on asi millest ma vist ei hakkagi aru saama.
Kuigi eks ole ka neid, kes kasvatavad orvuks jäänud lapsed üles. Aga erandid kinnitavadki reegleid.


Pipilota - 17.02.2005 kell 02:29

sageli kannatavad paljud inimesed viljatuse kui stigma all... yhiskonna syy? ja on ju loomulik, et beebi esitlemine "oma" lapsena laheb hiljem kergemini. kahjuks tulevad need lood alati hiljem valja.
oma rolli mangib siin ka fakt et kiinduda ja oppida armastama on abitut beebit siiski margatavalt lihtsam kui turtsuvat teismelist.
aga need inimesed, kes suudavad lapsendada eesmargiga aidata last ennast, on vaart tunnustamist. ka riik peaks midagi selle heaks tegema. kuid jube on moelda, kuidas "mittesobiv" tagasi saadetakse. lapsendamisprotsess peaks ikkagi olema piisavalt labimoeldud, et selliseid juhtumeid valtida.


Mc - 17.02.2005 kell 13:52

usun, et minu elujooksul saab minu kaasabi vähemalt 1 laps endale pere, kus tunda rõõmus ja olla selle pere osa.


li-li - 17.02.2005 kell 15:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: ipsu
See on ikka suur vastutus. Aga kui minul tekkib olukord et on võimalus, siis võtan küll. Seal kus kolm süüa saavad, saab ka neljas. Seal saates mind hämmastas et sugulased ei võta orvuks jäänd last enda juurde vaid eelistavad lapse lastekodusse viia.
Vat see hämmastas mindki. Ja see on asi millest ma vist ei hakkagi aru saama.
Kuigi eks ole ka neid, kes kasvatavad orvuks jäänud lapsed üles. Aga erandid kinnitavadki reegleid.

njaah...ma arvan,et ei tulex kõne allagi meil suguvõsas selline jutt, et viime nüüd lapse lapsekodusse, kui bioloogilised vanemad on kõrvalt läind


andri00 - 17.02.2005 kell 20:37

kui ma peaksin kunagi kedagi lapsendama siis sugu vist ei oleks tähtis samas ma sooviksin last kes juba püksi ei teeks ja ei nutaks lõugaks pidevalt


tipi - 18.02.2005 kell 01:31

On ju palju naisi kes lapsi ei saa, seega pere loomiseks on ainus viis lapsendada, aga mida pisem beebi, seda kergem on teda armastama hakata..ei saa ju naine läbida ei rasedust, ei sünnitust, seega tore oleks unetud ööd ja väikesed mured, jälgida kuidas lapsel esimene hammas tuleb, esimene sõna, kui see veel emme oleks ja muidugi esimesed sammud, samas arvan, ema ja lapse vahel peab olema sõprus, usaldus, seega niipea kui võimalik peaks laps teadma, et on lapsendatud.


Marla - 20.02.2005 kell 10:26

Adopteeriks lapse.
Aga wõimalikult wäikse/noore.
*
Ei kujuta end eriti ette synnitamas.


sinike - 20.02.2005 kell 22:15

Kui selline otsus teha, siis kohe kindlasti tuleb seda last armastada nii, nagu oleks see päris oma.


salliise - 21.02.2005 kell 11:37

Katsuks esialgu omadegagi hakkama saada. Kui nö. teises nooruses lapselapsi veel kantseldada pole siis äkki hakkangi mõnele hulkur Rasmusele kasuvanemaks. Mina ei mõistaks eriti selliste lokkispäiste eputrilladega ümber käia. Ulakate krattidega mööda õunapuid ronida ja koos puudelõhkumist harjutada on hoopis teine tera.
Muukeelsete eestlaste integratsiooniprojektis osalemist päris tõsiselt kaalunud, kui omad vähe suuremad on, vähemalt kooliealiseed, et teavad juba ise, mida teha võib.
Mehe suhtes kindel pole, et tema oma rahu mõne kaakelemendiga rikkuda lubab.
Ei julge öelda, et seda kunagi ei juhtu.


unistaja - 10.10.2007 kell 12:10

Minu jaoks oleks tulnud see asi kõne alla siis, kui ma ise lapsi ei saaks. Mingi hetk elus oli selline, kus mulle sisendati, et ma ei saa lapsi ning siis hakkas see lapsendamise mõte üha tihedamini peas keerlema. Kuid isegi hetkel, mil kõhuke kasvab, ei ütle ma iialgi iial. Mitte kunagi ei tea, mis tulevik tuua võib.


tiivitaavi - 10.10.2007 kell 12:22

iseennast ei kujutaks adopteeritud last kasvatamas- hirm ebaõnnestumise korral(kasvatuslikult),minust sõltumatu geneetiline kood jpm.

Austan inimesi,kes seda suudavad,tahavad kasvatada võõrast last.


anne51 - 10.10.2007 kell 12:35

Minu geneetiline kood pole suurem asi ja suguvõsagi ei hiilga geeniustega, nii et selle rikkumine küll hirmu ei tekitaks. Olulisemaks pean kasvatust, aga sellega on lihtsam toime tulla, kui hakata kasvatama beebit.


ariita - 10.10.2007 kell 13:20

kui sellist "janti" ei eelneks enne adopteerimist oleks kindlasti veel 3 last üles kasvatanud, aga need eelnevad jamad on üle mõistuse ja kaheldav, et vastavatele nõuetele vastavad kasuvanemad kasvatavad paremad lapsed, kui need kes kogu hingest sooviksid suuremat peret


night - 01.11.2007 kell 23:00

Huvitav kas kellegil on kogemusi siit foorumist lapsendamisega....Kui suur see "jant" siis tegelikult on ??


ariita - 01.11.2007 kell 23:47

ankeetide täitmised, komisjonid, kodukülastused, jälle ankeedid, tegelikult ilus üritus... pooldan, aga mul olid siiski lapsed olemas.