Board logo

Ihukarvad tõusevad püsti...
Lumeleopard - 30.06.2005 kell 02:48

On teil juhtunud viimasel ajal, et ihukarvad tõusevad õudusest püsti?



Mul oli eile selline juhus.
Mu väikese poja mängusõber emade grupist(6 kuud) , proovis püsti tõusta ja kukkus sellili põrandavaibale maha.
Lõi pea ära.
Lõpetas hingamise.
Nüüd on aparaatide all, ränga ajukahjustusega koomas.
Alles on jäänud ainult kõige primitiivsemad refleksid.
Nii kui teada sain jooksin kohe haiglasse , sõitsime 2, 5 tundi sinna ja samapalju tagasi.
Vaatan last ja näen seda elavaloomult poisikest suurte säravate silmadega ja suurte peast emmalehoidvate kõrvadega
Püüdsin vanemaid lohutada kuidas sain, endal absoluutne shoki seisund näha seda väikest keha ühendatuna aparaatidega.

Ja ikkagi ma loodan, loodan, loodan.

Kuidas öelda vanematele, et asi on ikka ....
Et ta ei hakka kunagi käima, nägema, rääkima, jne.
Ja lootus paranemisele on ,nagu lootus imele
Loodan, et kuna lapsed on ime, siis väikesele imele väikest ime juurde pole ju palju küsida.

Aga ihukarvad on õudusest püsti !


meka - 30.06.2005 kell 08:06

Lugedes seda...tundsin jällegi millisel õhukesel jääl me kõik kõnnime... kunagi ei tea milline pime juhus sind võib järgmise nurga taga oodata.....


Aga neile vanemaile tunnen väga kaasa... kurb...


sissy84 - 30.06.2005 kell 08:25

Väga kurb lugu.Aga ihukarvad püsti,seda juhtub liikluses olles kui keegi teeb napika või siis näed kõrvalt õnnetust pealt.


Lola69 - 30.06.2005 kell 09:33

Ihukarvad tõusevad püsti? Minul kuulub see reeglina kuuldud lastega juhtunud õnnetuste juurde. Siis tõusevad küll ihukarvad püsti ..

Kahju lapsest ja kahju vanematest.
Ja hetkel on omal hirmgi, sest meie nüüdseks 9,5 kuud siin tõuseb juba mõnda aega toe najal püsti, arengus aeg sealmaal, ent neid ristseliti põrandale prantsatamisi, peaga kolks, on ka omajagu olnud. Kui väikesed jalad-käed veavad alt ja enam ei jõua või ei saa õieti tuge. Igat hetke sa ette ka ei näe ja püüda ei jõua ...

Kurb ...


andri00 - 30.06.2005 kell 11:52

see asi tõesti tuletab meelde kui haprad me oleme et üks väike asi ja ongi kõik läbi, lapsest muidugi väga kahju nagu ka vanematest, Jumal aidaku seda last ja vanemaid et tüsistusi poleks ja laps saaks suureks kasvada ja head elu elada.


sinukalla - 30.06.2005 kell 19:54

olen küll tundnud...kui 14.a poiss,mu sugulane surma sai.kui lehest klassiõe surmakuulutust nägin,nende matustel


dsikibriki - 07.07.2005 kell 10:33

ma arvan , et kusagil sügaval sisemuses teavad vanemad seda niigi, kuid nad loodavad ja ootabad , et juhtub ime - ausalt loodan mina ka neile seda imet


kadre - 03.08.2005 kell 14:19

mul tõusid kadvad püsti juba selle lugemisest
see on liiga jube


adriaana - 03.08.2005 kell 19:28

Nii jube lugu....loodan südamest et see ime ikka juhtuks ja laps paraneks


susanna - 03.08.2005 kell 20:14

kole lugu koledate tagajärgedega
endal oli lapsega eelmisel aastal, augustis raske õnnetus
ma ei taha mõeldagi, et kui see suur jalgpallivärav oleks ta pea peale kukkunud..siis poleks meil enam seda kallist pesamuna
läks õnneks, olgugi, et käsi oli viis kuud õlani kipsis ja mitmest kohast katki ja valutab siiani ja kasvas kokku valesti..et kõhus olid muljumised ja pea valutab tal siiani
loodan vaid, et sel ei ole terveks eluks tagajärgi..
jah, sellised asjad ajavad ihukarvad püsti ja oled täielikus paanikas


Kapsauss - 03.08.2005 kell 23:26

lugedes seda teksti tõusid mul juba karvad püsti.ma ei tahaks selle ema asemel olla ja kujutan ette mis tunne sul endalgi võis olla.aga jah lootus kustub viimasena ja ma loodan et saabub ime


Lii001 - 04.08.2005 kell 16:50

sinu jutu peale tõusid karvad pysti


Bithe - 05.08.2005 kell 11:28

Võib jääda mulje, et olen tundetu, aga see jutt ei ajanud mul ihukarvu püsti/turri. Natuke kurb tunne oli hetkeks..
Ju ma pole eriti ninnu-nännu tüüpi naine, kes ahastab alati kui mõne võõra lapsega miskit juhtub.
Sry, aga minu jaoks on ta võõras, kuskilt teisest maailma otsast ja seega unustasin selle loo üsna ruttu.


Dinxu - 05.08.2005 kell 11:46

Ihukarvad tõusid püsti, kui ma oleks äärepealt auto alla jäänud paar nädalat tagasi.

Puhas hooletus, kui pea muid mõtteid täis.


eero - 05.08.2005 kell 12:48

mul vist Bithega yhtemoodi karvakasv, ei tõusnud ka midagi püsti.
Eks neid sureb igapäev ja igat moodi jaksad sa siis kõigi pärast kaasatunda või karvu püsti tõsta. Aga ihukarvad tõusevad püsti ainult külmast...auto alla jäämise variante on nii kuus ikka mitu tykki need on juba rutiinid.


li-li - 05.08.2005 kell 18:59

mul kuidagi teine reflex, kui miskit väga ¹okeerib.....kui teavitati õnnetusest, kus mu laps kannatada sai, siis olex koheselt tahtnud oksendada miskit toimub sisikonnas ka siis, kui väikelaps nutab v. sireenidega auto möödub.....


innocent - 05.08.2005 kell 19:01

Kallis Lumeleopard, see situatsioon mida kirjeldasid on kohutavalt kurb, sinu osavõtlikkus näitab, et sa oled tundeline ja heasoovlik inimene, paraku ei tohi me kogu maailma häda ja õnnetust oma hinges läbi elada, sest seda on nii palju, et see lõpuks hävitab su. Kõige tähtsamad on su enda lapsed ja lähedased, ükskõik mida sa muu maailma vastu tunned.Jõudu sulle Lumeleopard!!!! Mind on siin elus tõmmatud läbi tule, vee ja keerdus vasktorude ja päris mitu korda, nii et pea vastu Lumeleopard, mõtle oma lapsele ja tema tulevikule!!!


roswell23 - 12.09.2005 kell 21:42

mul tõusid ka ihukarvad püsti kui seda lugu lugesin. ikka väga kurb on...
kui ma ise 3aastat tagasi haiglasse koljuluumurruga sattusin ja emale sellest teatasin, siis tal ihukarvad mitte ainult ei tõusnud vaid ka põlved läksid nii nõrgaks, et oleks bussis kokku varisenud. aga eks see ole vanemate tavaline reaktsioon.


karuplix - 13.09.2005 kell 07:52

ihukarvu püsti ei ajanud, kuid kurvaks muutis siiski. endal veel lapsi pole, aga õel novebris sünnib poja ihukarvad tõusid siis püsti kui isa helistas ja ütles et ema sai insuldi. või siis kui õde (rasedana) sõitis rongile otsa. siis nutsin. kartsin. lootsin. kõik korras. õnneks. keegi valvab meid ikka


meryli - 13.09.2005 kell 09:25

Lastega juhtub etteARVAMATUID ASJU! No kes on teine inimene vanematele ytlema, et ei enam kunagi , see sai mul rohkem ihukarvad pysti kui kogu juhtum!!!!


meryli - 13.09.2005 kell 10:58

Lisan veel, kuna see teema löpuosa ajas ikka parasjagu keema kyll!!! No töiselt, 101 aastat poleks mul sellisel hetkel, ega ka selle järel vaja söpru, kes tulevad mind "reaalsusse tagasi tooma"!!!