
Kas olete olnud liiklus õnnetuses ja kuida sellest paranesite psüholoogilises mõttes.
Ise keerasin natike aega auto üle katuse ja praegu kardan sõitmist üsna korralikult.
Mais olin kaine autojuht sõpradele ja sõitsin kurvis teelt välja. Ainuke mõte peas oli, kui auto tagumik loperdama hakkas, et ma tapsin oma sõbrad
Nutsin terve tee edasi sõites. Siiani ei suuda kurve korralikult välja võtta, süda hakkab peksma ja käed värisema ja higistama. Eriti veel, kui keegi
teine minuga autos.
Umbes kuu aega tagasi üks Leedu rekka "riivas" nats mu BMW tagumist osa...
Midagi hirmsat ei juhtunud, sest tagatuli tuli lihtsalt selle väikese "kõksu" tagajärjel ära vahetada.
Igaüks meist võib eksida ja seeläbi mingeid psüholoogilisi üleelamisi selle intsidendi läbi ma tundma ei pidanud...õnneks.
Loo moraal selles, et ka 20 aastase juhtumiskogemusega autojuhid on ekslikud ja igaühel meist võib kunagi apsakas juhtuda autoroolis...
Väikseid mükse ja kõkse on ikka mõned ette tulnud. Aga ühel korral keerasin masina korralikult teetammilt alla ja tegin uhke pirueti. Raam oli kõver
ning taastamine ei tasunud ära. Mul endal oli parema käe sõrmenukkidel väike kriimustus. Turvavöö on tore asi!
Aga emotsionaalset traumat - ei lühiajalist ega pikaajalist, see mul küll põhjustanud pole ja suuremad kiirused olen peale seda intsidenti välja
sõitnud.
Üks korralik plekimõlkimine ja kolm lumevalli kihutamist on jätnud sellise mõju, et praegu arvan, et autot juhtida tuleb alati tähelepanelikult.
Kahe liikleja kokkupõrkes on enamasti kaks põhjustajat: üks, kes rikkus reeglit ja teine, kellel oli pea laiali ja seetõttu õnnetust vältida ei
suutnud.
kunagi ennevanasti, kui mul veel lube polnud, siis mingi tobeda kitse pärast niitsin korralikult võsa ja peatusin keset kuusepuud.....päris kõva ¹okk
oli hetkex ja kui mu ex polex mind endiselt rooli kamandanud, siis pole ime, kui ma tänasenigi seda teinud polex
Millalgi aastaid tagasi, kui kursavend end surnuks sõitis ja me sealsamas peale matsu juures kõik olime, ei suutnud pikka aega üldse autorooli istuda,
piisas sellest, et näha, milline oli auto peale matsu ja kursavenna surnukeha seal kõrval... Ise rooli istudes oli hiljem tunnme, et ma ei mahu
lihstalt autoga teele ära ja iga vastutulev auto sõidab must üle
- sain üle
kolm-neli aastat tagasi kui ise auto tagaosaga põmaki vastu puud suutsin meid keerata, oli talvel libedaga sõitmine minu jaoks välistatud (isegi
kõrvalsõitjana ei suutnud eriti olla) päris jupiks ajaks...
...läks aega mis ta läks, aga nüüdseks olen kõigest üle ja sõidan taas
(ja paar kergemat matsugi juba üle elanud
) Lihtsalt, iseendas tuleb kindel
olla ja selgeks saada, miks avarii tekkis, mis oli selle põhipõhjuseks...kas iseenese hooletus või kõrvaltegurid 
Elu esimene õnnetus, lubadeta napsise peaga kruusateel puuse, õnneks keegi peale paari kriimustuse viga ei saanud, on minusse väga tugeva jälje
jätnud. Siiamaani küüned istmes kui kruusateel sõites natukenegi auto libisema hakkab. Eriti vastik oli, kui sugulasel oli vaja näitama hakata, kuidas
ta ikka suuda kurve kruusakal võtta, kabuhirmus röökisin autos. Kuu aega hiljem pidin autokooli õppesõite tegema, oi see oli paanika, jalad-käed
värisesid jne. Mingi hetk sain otsesest sõiduhrmust jagu, lihtsalt aeg. (pärast seda ei ole rohkem napsusena rooli istunud, liiga kõvad vitsad
varakult käes)
Teine õnnetus paar aastat tagasi, kui elukaaslase autoga tagant suurel kiirusel otsasõitu vältides paremalt poolt möödudes kruusa peal 2 piruetti
tegin ja tagurpidi kraavis maandusin. Õnneks ei juhtunud ei auto ega meiega midagi, aga see hirm jällekord sees. Hiljem kõrvalistujana sõites läksin
alati krampi kui eessõitvale autole liiga lähedale jõudsime (kuigi teadsin, et midagi ei juhtu, olin ikkagi hirmul). Sellest nüüdseks ka üle saanud,
eks aeg parandab kõik haavad
.
Aga soovituseks ikkagi kohe tagasi rooli, saab kindluse kiiremini tagasi.
Tsitaat:
Algne postitaja: psychoplika
... kohe tagasi rooli, saab kindluse kiiremini tagasi.
ma olen üle suurema kivi vupsatanud kogemus missugune aga sõitmist ma seepärast veel ei karda võib olla kui midagi tõsisemat juhtub siis......
parem mitte mõelda sellele
Teil kõigil suht lihtsad asjad olnud. Ma ikka korralikult. Jaanipäeval napsuse peaga vaja sõitma minna Ja auto üle katuse keerata ning ise haiglasse 2
nädalaks. Kuna selja op oli vajalik. Teate see võttis mõttlema praegugi tulid pildid silme ette kuidas tol momendil kraavi poole tiirlesin, võtab
jahedaks.
Kuna pole veel nii terve et ise sõitma minna siis kaasreisijana läheb küll süda pahaks.
See kes läheb minu silme all napsusena sõitma saab jala luu murru . 


võibolla homme juhtub minuga midagii,aga 27 aasta jooksul ja praktiliselt iga päev roolis ja ei midagi....teatud alaväärsus kompleks kohe küljes sellest! Ei-elukutseline autojuht ei ole ja autosõitu ei kaifi kaa! Aga endale psüholoogilist esmaabi anda peab oskama küll ja selle ajendiks ei pea oleme mitte mingil juhul autoavarii, elu pakub küllaga igasugu muid keisse,kus seda oskust hädasti vaja .....
selle aasta talvel... kui esimesed lumed maha sadasid ja oli see kõige libedam päev... olid mul veel suverehvid all.
sõidan kuskil 30km/h mööda harjut ringi ja igal 100 meetril on üks auto kraavis... kuni jõuan ühe kurveni.
tee keeras ära.
pidurdasin juba umbes 300 m enne keerdu... aga tee oli nagu peegel... ja auto muudkui libises. ühesõnaga pidama sain alles siis kui esirattad olid
juba sügaval kraavis. vedas...
mingid kaubiku mehed tulid ja aitasin kraavist välja lükata. tänud neile.
Täna just üks tädi suure Chevyga tagurdas parklas meile külje pealt sisse. Midagi hullu õnneks ei juhtunud, st kannatada keegi peale meie auto ei
saanud. Chevyl olid ainult pisikesed kriimud, needki enamasti plastmassosade peal...
Tädi paistis selliste juhtumistega juba harjunud olevat 
sõitsin 350 Jawaga kurvist välja kolme meetri kõrgusest järsakust munakivide peale, ega ei peljanud küll uuesti tsikli selga istumast peale paranemist, lihtsalt edaspidi olen jälginud rohkem oma kiirust ja olen hakanud oma oskusi reaalsemalt hindama, kusjuures esimene mõte peale pauku oli: "Kurat, nüüd on jaff omadega perses!"
Ma olen täiega teelt välja lennanud mitu korda libedaga ja 1 x teisele tagant sisse sõitnud .. muud nagu polegi .. Mingit psühholoogilist värki küll külge pole jäänud, et nüüd enam sõita ei julgeks .. ikka aga auto kraavist välja ja sama julgelt edasi ..
Kolm korda olen kõrvalistujana avariisse sattunud, sõrmeluu murd oli õige" raskem "vigastus.
Aga paraku on need juhtumid mulle psühhooogiliselt küll halvasti mõjunud, olen suhteliselt närviline kaasreisija...kiiruste suhtes tundlik ja liiga
väikest pikivahet ei kannata üldse
Ja juhilubasid pole veel endale hankinud
Ühe korra on õnnestunud ikka auto külje peale saada. Eks see oli mu oma süü - suht toores juht olin siis veel, vale kiirus, kruusatee...ja niuhh!
hakkas tagumist otsa loopima ja raksaki võssa! Auto oli rahvast täis, aga õnneks keegi viga ei saanud. Tänaseni kardan kruusateel sõita ja olen
kurvides ääärmiselt ettevaatlik
Ja siis paar plekimölkimist on ka olnud, aga need sellised pisikesed...
olen vist umbes 15 a olnud pidev auto kasutaja,
siiani ei ole ühtegi äpardust juhtunud ei minu ega teiste süül v.a. auto vargus.
sain ära öeldud , homme olen kipsis....
paar suve tagasi sõitsime mööda kruusateed ja juht pani sajaga! üks hetk kaotas auto juhiatvuse ja oleksime üsna kindlalt üle katuse ja kraavi pannud,
kui ta oleks hirmust rooli lahti lasknud ...istusin taga ja turvavööd peal ei olnud - lendasin põsega vasti eesitet...õnneks vaid väike kriimustus.
samas pärast auto sõitmise jälgi vaadates - õudus tuli peale, sest kraavis oli betoonpaneel. Kui sinna otsa oleks pannud vaevalt siis asi õnnelikult
lõppenud oleks.
Pärast õnnetust läksin ikka päris endast välja....ja tihkusin päris pikalt ja hüsteriliselt nutta, sest millegipärast tuli silme ette kogu aeg hetk
milolime peaaegu katusel...ehk siis auto oli üsna ühel küljel.
Mingi aeg hiljem istusin autos kaassõitjana pärsi kramplikult.
Nüüdseks olen asjast üle saanud ja omalgi load tehtud 
Olen olnud ühes liiklusõnnetuses, mille põhjustajaks ei olnud mina. Minu autole sõideti tagant sisse. Sõidutuju see rikkunud ei ole. Selliseid
napikaid on liiklus aga tulnud mitmeid. Kui sa neist õppida oskad, siis oled sa tubli liikleja.
Teine asi on muidugi ise liiklusõnnetuse põhjustamine, see võib sõidutuju pikaks ajaks ruineerida.
Olen sattunud paari liiklusõnnetusse. Neist üks oli paras mats. Võib-olla alateadvusse jättis midagi, ei oska ise hinnata. Oma isiklikku autot mul
õnnetuse tagajärjel enam pole. Seega parema meelega lasen siiski teised rooli, kui vähegi võimalik. Aga mitte hirmust õnnetuse, vaid pigem hirmust
vastutuse ees, mida teise inimese autot juhtides paratamatult tundma pean.
Ükskord sõideti mu vanale mosule täiega tagant sisse,nii et see ainult krigises selle peale.Teisest autost hüppasid kohe mingid jubedad reketid välja
ja kukkusivad mind sõimama,et mina keerasin ette neile.Tegelt tulid nad ise sellise kimaga sirge tee peal,et lihtsalt ei saanud pidama.Peaaegu oleksid
auto üle katuse keerand,siis lasid piduri lahti ja olidki mul sees. Siis tuli välja ,et kellelgi oli vend politseinik ja muidugist lükkasivad tanki
minu,kuradi ahvid
Ja nüüd, täna tulin just koju ja jälle inimeste laibad teel.
Päästeamet, kiirabi, siis need nõutud kihutajad, mõned uudishimutsejad. Kolu rist-Tartu trass!!
Ühte ütlen , ma hakkan kihutajaid üles andma.
Kas tõesti juhid ei tea, et SUURE KIIRUSE JUURES ON PIDURDUSJÕUD OLEMATU!!!
Kevad on kihutajatele nagu jooksuaeg.Sellel aastal on Tartu Tallinna maanteel politsei üsna tõsist tööd teinud ja vähemalt Mäo risti ümbruses on kihutajaid vähem.
toredal sotsialismiajal sai joodud ja sõidetud mootorratastega. Ise olen alates 13 eluaastast dnepri roolis olnud. 16 tegin load. Noor inimene on loll. Põhjustasin purjus peaga dnepriga külgkorvis istujale raske kehavigastuse, käisime üle külgkorvi suure kiirusega, minu juhtimisvea tõttu. Tol kaugel ajal olid seadused sellised et kui kohtulikult karistati siis jäid load alles. Purjuspea ja mootorsõiduk on sellest sündmusest saadik minu jaoks üksteist välistavad võimalused. Ühesõnaga kui joon ei sõida.
olen korra liiklusõnnetusse sattunud. Ise organiseerisin, ise sattusin. Äärmiselt totter juhus. Kaine ja puhanud, aga oskasin vastutulevale autole ette keerata. Õnneks olid kiirused väikesed, tahtsin vasakpööret teha. Esimene mõte oli - kus krt see masin alla sadas. No ei näinud seda autot...
Olen motikaõnnetuses olnud ja peale seda läks ikka aega, enne kui usaldasin ennast jälle kellegi seljataha ..

Need motika õnnetused on kerge tulema, varustus peab hea olema, ilma selleta ei ole eriti mõistlik meie teedel sõita
Olen osalenud elus päris mitmes liiklusõnnetuses, 4 või 5 on neid olnud. Kahes neist olen osaline olnud juhina, esimesel korral sõitsin ise eessõtinnud autole tagant sisse ja teisel sõideti mulle, mõlemad olid vaid plekimõlkimised, erilisi emotsioone see minus esile ei kutsunud, kui siis ainult tüdimust kindlustuses oodates. Korra olen autos olnud ka siis kui see üle katuse käis, olin siis laps ja juhiks oli minu ema, aga seegi ununes ruttu kuna me kumbki ei saanud isegi mitte muhku.
Õnneks mitte aga kui arvestada mis liiklus tallinnas on eriti veel Suur-Sõjamäel siis ma eelsitaksin juba mingi x teed pidi jala tööle minna ...jube lugu küll
Põhimõtteliselt ma olen hullult igav sõitja. Paar korda lihtsalt teelt välja, keegi kannatada ei saanud, ka ei juhtunud autodel midagi. Kui me nüüd
huvitavatest olukordadest liikluses rääkima peaks, siis Norra talvised kitsad mägiteed serpentiinidega on hästi huvitavad. Ja eriti huvitavad on nad
ca 50-tonnise veokiga. Üle kolme aasta olen sõitnud siis põhiliselt Rootsist Norra suunal ja viimased kaks talve on olnud ka meil kodumaal päris
põnevad. ..rääkimata siis trollide talvest.
Selles mõttes, et viimasel talvel oli minu leivanumbriks just, et kas lumeketid olid vales mõõdus või siis üldse katki või polnud vajalikku arvu koos
jne, jne. Aga muidugi see kõik selgub näiteks juba laskudes. Kuidagi peab edasi minema ja kuidagi ma olen auto ka tervena igale poole kohale saanud.
Lausa kirjeldamatu on hetk, kus lumekate serpentiinil jääks on sulanud ja siis lihtsalt pidurdades see auto lihtsalt libiseb ja seisma ei saa ja
samas, et see terve jama kääri ei jookseks. Huh.. Põnev.. nüüd aga kevad ja saab jälle puhata, järgmisel talvel uuesti 