
Kuidas suhtud shoppamisse kui vaba aja veetmisesse ja igavuse peletamiseks valja moeldud meelelahutusse? Kas shoppamine mojub sulle loogastavalt?
Mul panevad igasugused monstrumkaubamajad pea valutama.
Minule ka ostlemine ei meeldi. Esiteks võtab see aega ja raha ja teiseks ei istu mulle kohe kuidagi see sagimine ja rahvamassid, mis kaubakeskustes
on. Nii et mööda poode käimine pole kohe kindlasti minu esimene valik vaba aja sisustamiseks.
Aga kui mingit riideeset või jalatseid vaja on, tuleb sammud tahes-tahtmata mõne kaubanduskeskuse poole sääda.
Ja... tegelt on päris mõnus tunne küll, kui endale midagi ilusat leian 
Ei, ajaviitmisviisina ma seda ei "tarbi". Ostlemist st. Jama värk. Aga noh, et nö rahvalt raha kätte saada, siis trendika meelelahutuse sildiga vast läheb paljudel puhkudel õnneks ...
Ma lähen poodi ainult siis, kui mul midagi vaja on. Niisama seal asju vaatamas/näppimas ei käi.
Kui mul midagi vaja, uurin välja kust saaks ja mis hinnaklassis.
Shoppamine pea-laiali-otas ainult väsitab mind!
Mul hakkab pea ainult siis valutama kui mul midagi vaja on ja ma mitte kusagilt ei leia just sellist nagu otsin. Niisama ringikolamine ja näperdamine on küll täitsa lahe ja juhuslikult millegi ilusa/soodsa leidmine teeb ka tuju heaks.
Mina ei käi ostlemas. Mina käin poodides asju vaatamas, aega veetmas. Ostan, siis kui tarvis ja raha olemas.
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Mul hakkab pea ainult siis valutama kui mul midagi vaja on ja ma mitte kusagilt ei leia just sellist nagu otsin. Niisama ringikolamine ja näperdamine on küll täitsa lahe ja juhuslikult millegi ilusa/soodsa leidmine teeb ka tuju heaks.
Mina sean sammud poodi kui mul raha üle on. Ja siis on seal aja veetmine mõnus küll, eriti kui midagi huvitavat endale leian
Kui parasjagu ei ole eriti vaba raha, ma poodidesse nina ei pista.
Ma ei käi poes asju vaatamas ja suud vesistamas kuimul midagi konkreetset vaja ei ole.Kui aga on olemas nii raha kui konkreetne soov ja tahtmine siis
võin ka kõik linna poed läbi käia, et parim saadaolev asi osta.
TJ
Nõustun sõna-sõnalt anahid'i ja delilah'ga. Shoppamis, vabandust, näppimistuur ilma rahakotti kergendamata on üks tore asi.
lõõgastumiseks sobib mulle küll ja stressiravimiks ka - viimasel korral ostsin parkeri sulepea ja zippo
Tegelikult ma väga ei "kola". On üks konkreetne lemmikpood, kus asju näpin. Vahel vaatan paari kaubakeskusse ka, aga suhteliselt harva.
Noh,raha minu käes eriti ei seisa ja shopata mulle meeldib....Kui aega yle linna peal kolada on,siis ikka kolan mööda suuri keskuseid....Ja tuju teeb
heaks ka kui oled omale mingi asja soetanud.Nii hull asi siiski veel ei ole,et ostan omale yhe mudeli 3 eri värvi...aga kui võimalus oleks,siis ehk
isegi ostakski 
Käin hirmus harva poes...sest tavaliselt siin kandis nii ruttu uut kaupa peale ei tule....aga kui tükk aega pole käinud, võib jälle vaatama minna, kas on midagi mida soodsalt osta saaks....tavaliselt pole..ja seega olen kõik oma peamised ostud teinud viimasel ajal kas Quellest ja nüüd tegin esimese ostu ka Neckermannist...ja pole pettuma pidanud.....isegi üllatunud olen, et kõik täpselt ettekujutusele vastas isegi....(erinevalt sellest mida pakub Anttila)....
Lähen poodi eranditult alati vaid konkreetset asja ostma, niisama kauba näppimine ja vahtimine pole minu rida. Ei kannata lihtsalt sellist asja. Oma vaba ajaga on mul muudki peale hakata kui kaupluses asju käppimas käia.
Inimene on seda vabam, mida rohkem ta õpib tunnetama oma tegelikke vajadusi. Kui meil on näiteks asju rohkem, kui me tegelikult vajame, siis satume me
nende liigsete asjade võimu alla, sest meie energia ja aeg kulub nende asjade eest hoolitsemise jaoks. Tahtmine naabrit, sõpra, tuttavat üle trumbata
kallite ja ilusate asjadega on tegalikult hirm, et mind ei armastata, kui ma ei ole nendega vähemalt samal materiaalsel tasandil. See tekitab
tormijooksu rahale ja saades ükskord selle ihaldatud rikkuse kätte, siis tõdetakse, et hing ei ole rahul.
Osturalli, hullud päevad, jms on massipsühhoos, millega mõjutatakse inimeste alateadvust.
Mind isiklikult väsitab ainuüksi see, kui mul tuleb mööda poode mingit toodet taga ajada ja kalkuleerida, kus nüüd mõistlikum osta on. Vabatahtlikult
niisama poes jõlkuda ... nu ma ei tea
... mul on ikka midagi muud ka teha.
Kui ma kolan tõesti poodides, siis on need käsitöö- ja kangapoed. Seal on vaja otsimise ja mõtlemise aega. Neis ¹oppamine on mõnus tulevikule suunatud
tegevus. Kuigi ega neid just ¹oppamise all silmas peeta vist.
Ja võib-olla kui lastel on vajadusi, siis vaatan ka valiku üle. Aga jah, lihtsalt näppimise pärast ... Milleks?
ah..naiste haigus see shoppamine. Tundide kaupa asja eest teist taga sõidavad kaubanduskeskuseid mööda ja ostavad sageli mõttetut träni ainult ostmise
pärast.
Mismoodi see teraapia saab olla?
Loodan, et see on erandlik juhtum, mis ma kirjeldasin.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga jah, lihtsalt näppimise pärast ... Milleks?
Käin umbes kord kuus niimoodi näppimas, väga stressivaba
on. Heh, mulle küll meedlib poodlemas käia
Pärast suurejoonelist poodide kammimist on selline ramestund olek ja paar kena asjakest on tuju
tõstnud
ei ole ta teraapia
pigem ajab närvi see tohutu kaubaküllus, aga seda , mis hetkel vaja on, kas puudub või on on mitu numbrit suurem ja muud vead ka juures
kuid eks see oleneb ka tujust ja hetkemeeleolust kuidas ma viitsin poode läbi kammida
Meeldib käia poodides.
¹oppamas
Seda "meelelahutust" saab lubada endale siis kui raha on
Vahest ka niisama käin kaubamajades vatamas, et mis seal huvitavat on, aga siiski mitte tihti.
Kui midagi vaja on, siis saab kõik lähedal asuvad poed üle vaadatud, mõeldud, veel kord üle vaadatud ja siis ostetud....
Vahel käin ka. Rohkem nagu selle mõttega, et oleks mingi ettekujutus asjadest, mida üldse olemas on, üldse mitte ostmas, rohkem nagu reklaamiga
tutvumas.
Vahel jääb ikka asju ette, mis elu lihtsamaks või mugavamaks teevad.
Aga et see nüüd mingi eriline teraapia oleks? Ma ei pea end nii haigeks, et ravi vaja.
Niipalju veel, et ei armasta eriti seda parima, soodsaima või muidu kõige etema variandi väljavalimiseks vajalikku otsimist ja poodideskäimist. Kui
leian, et midagi oleks vaja, siis võtan sageli esimesest ettejuhtuvast poest esimese enam-vähem sobiva asja.
Üks mõttelisa veel. Kõige teraapilisemalt mõjub sageli see kerge rahulolutunne, et taevake, kui palju on asju, mida mul vaja pole!
Tsitaat:
Algne postitaja: li-li
Heh, mulle küll meedlib poodlemas käiaPärast suurejoonelist poodide kammimist on selline ramestund olek ja paar kena asjakest on tuju tõstnud
![]()
kui on vaja mingit konkreetset asja siis lähen ja ostan ta ära.Seda mitte ummisjalu vaid suuremalt osalt kaalutletult.Niisama poes kammida ei taha
sest selle kaubakülluse
juures midagi sellist leida mida vajan selleks peaks end sinna sisse kirjutama ja seal elama.Üldpildis on kauplused
kaupa täis ,kuid vaatad lähedalt siis pole seal suurt midagi mida osta tasuks.See puudutab muidugi nännimajandust.Muidugi on meesterahva vaatevinkel
ka tuntud.
kui midagi kindlat otsida, sisi ei ole midagi, kuid kui minna mõne naissoost isikuga poodi, siis on võimatu poes olla, "vaatame seda, vaatame
toda, kuidas see sobib, mis sa sellest arvad...."!!
kui pooodi minna, siis üxi...
kuid kõik oleneb inimesest, mõnel vast rahustab närve, kui saab mõttesd viia eemale muredest, kuid ei pruugi rahustada...
teinekord paha tujuga mõtlen küll, et läheks ja ostaks midagi ilusat... pesu, riideid, lõhna, mida iganes.... teeks sedalaadi teraapiat. ainuke konks
asja juures on see, et deprekaga ei ole ükski asi piisavalt hea ega ilus, et seda soetada ning nii jõuangi tavaliselt rampväsinuna ning veelgi halvema
tujuga tühjade kätega koju 
rohkem nii ja naa asi ta on.
tavaliselt toimib teraapiliselt - aga ainult siis kui teatud tingimused on taidetud - vahe rahvast, allahindlused, raha olemasolu jms.
Ärritab ja tüütab.Lähen siis poodi kui midagi vaja ja hea kui saan ikka ühest poest.Niisama vahtimine pole minu teema..ju ma nats nagu mehed.Need ka
vaatavad nii tülpinud näoga kui naine silmitseb tükk aega kaupa poes.
Kuulun vist anahid'i, delilah ja JoanMadou'ga ühte klubisse. Ja siis kui midagi tõesti vaja on, ei leia. Näiteks teksad, väga harva leian sellised, mis mulle tõesti sobivad ja meeldivad. Ja kuna leian harva, siis tuleb nad ära osta, ükskõik kas parajasti raha on või pole.
Vaba aega kulutan hobidele või perega koos veetes...
Poes käin vaid selleks, et ost sooritada...ja just selle toote osas mida tõesti vajan. Muul ajal väldin kaubandusasutusi. Samas on meie keskel ka
palju kaaskodanikke ringi liikumas, kes shoppamisest oma naudingu saavad ja nemad on sellega kindlasti vägagi rahul.
eks see poodamine üks asjade orjus ole. osaliselt nõustun ühe x-tähega eelkribijaga. omamishimu (kiindumus) on üks suuremaid suhete tapjaid. olgu siis
tegemist inimeste või asjadega. alateadvuse ja ufod jätaksin mängust välja.
ostlemine on üks märk sellest, et on hakatud puudulikke inim(lähi)suhteid kompenseerima asjadega. see on raske ja üksildane suhe, sest ühelt poolt
kasvab hirm juba omandatu kaotamise ees, teisalt suureneb kompenseerimisvajadus võrdeliselt ümbrusest võõrandumisega. see tähendab veelgi rohkem asju!
meeldivat poodamist, terapistid
ainult raamatupoodides ja muusikapoodides viitsin ma niisama käia.
muidu shoppamine küll absoluutselt ei meeldi.
lausa probleemid on sellega.
ise suur shoppaja küll ei ole.aint tarvilika ja vsjo!!
mulle meeldib mööda ehetepoode käia, nii ilusaid asju on olemas. Kõikvõimalikud kosmeetikapoed meeldivad ka väga.
Aga selline poeskäik, kui midagi konkreetset on väga vaja, paneb küll pea valutama. Aga vahel niisama paaris poes piilumas-vaatamas käia ja aegajalt
ka midagi ilusat niisama leida ja ära osta, meeldib küll.
Absoluutselt ei salli mööda poode kolamist, isegi siis, kui midagi tõesti tarvis on.
kui tuju on paha või kerge stress pureb, on kõige parem rohi just poodides kolamine ja endale mõne uue hilbu või asja ostmine. See võib ka mingi pisike ja odav asi olla, kas või küünelakk- aga UUS!
mina nüüd küll stressi pärast shoppama ei tüki, ma lähen shoppama siis kui on midagi väga vaja on ja ka raha selleks olemas on.
Et shoppamine õnnestuks, peab olema kaasas kaaslane kes aitab pakke tassida, toob riideid proovikabiini jne. Mina ilma sellise abiliseta ei saa
kuidagi.
mis seal lõõgastavat saab olla, kui pärast võid rahakoti minema visata ja hambad varna riputada.
Shoppamine seonub minule millegipärast arutu ebavajalike asjade soetamisega
Mina käin poetuuridel nii harva, kui võimalik. Niisama poes käia ma ei armasta. Aja veetmiseks ja stressi maandamiseks on mul muud tegevused - loen,
sõidan rattaga, suusatan etc.
Shoppamine rahakotita meenutab mulle meeste stripibaaris käimist 
meeldib ja koos naisega, aga mitte iga nädal.
iga asi on hea kui harva saad.
aga mitte tipptunnil!
Pealkiri ei lähe küsimusega üldse kokku.
Vastasin lähtudes pealkirjast, et shoppamine kui teraapia ravib mind, sest kui on närv täiesti püsti, siis aitab jube hästi, kui minna ja kõik raha
ära kulutada.
Tavaolukorras ma täiesti vihkan poodides kolamist ja lähen sinna ainult siis, kui tõesti midagi väga vaja on.
Suurlinnu (tallinn, pärnu, tartu) külastades võtan alati ette kaubanduskeskused ja vahel läheb seal tunde. Riietepoed, mööblipoed, kingad jne. Ei
peagi midagi ostma, see on nagu meelelahutus, fantaseerimine (eriti mööblipoes). Õnneks ei pea ma seda üksi tegema, teinepool mul samasugune
See kõik näeb välja nagu maakad linnas-
, sest meil tavaliselt selliseid asju nagu teil ei ole 
Peab vist kolima hakkama - mulle suurlinnad ei meeldi
muhh, oled alati siinsele kesisele kaubandusmaastikule oodatud 
Vihkan shoppamist
Tundide viisi poes viibida on õudus kuubis.
mis kuradi ajaveetmine see poodlemine on, see ju puhas piin. pole õhku, on mingi träni.
poes käik on mul kui kähkukas ilma ringi vaatamata sinna, kust midagi osta tahan, asjad korvi ja vehkat. liigsuurtest ostukeskustest hoidun, need
tekitavad jubedalt stressi.
kõik on hea, mida harva saab 
ei meeldi küll eriti poode mööda kolada, pigem väsitab hirmsasti ära ja vahel ajab närvi.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Vihkan shoppamistTundide viisi poes viibida on õudus kuubis.
väga vähe shoppamishulle siin! keegi võiks ikka selle asja nüüd ikka pikalt ja korralikult lahti seletada! 
Tsitaat:Ei, mulle meeldivad uued asjad, väga
Algne postitaja: 2mustikas
Aga kas sulle üldse ei meeldi uued asjad, ma mõtlen et kui sa saad ikka komplekti uut pesu või voodisse midagi või midagi kööki, siis tõuseb ju ajus dopamiini tase, mis tekitab hea,-rahuloleku tunde.
Mina näiteks ei vaata poes paska, ma lihtsalt ei taha seda märgata...![]()
, kuid ma ei käi iial nende
järel mitu tundi - ma lähen poodi konkreetse teadmisega, et mul on seda ja seda vaja...olles vb ka eelnevalt asja juba üle ka vaadanud teiste
poeskäikude ajal. Või siis ostan riideid ekspromt, sageli neid isegi selga proovimata (teades numbrit ja visuaalselt hinnates). Jälestan shoppamist. Oleks, et leiad veel õiged asjad aga ei leia. Mitte kunagi ei leia, täielik ajaraiskamine.
Viimati otsisin lapsele jopet. Sai kõik suuremad ostukeskused läbi käidud ja lõpuks leidsin selle õige ikka suvalisest väikelinna poekesest.
Mulle meeldib shopata, eriti kui mul sitt tuju on, siis alati aitab mõni uus teksapaar või midagi sellist. Kui raha pole siis ma kaubamajade lähedale ei lähe, sest lähen aind närvi.
Mina ei tea oppamisest midagi. Tavalised poeskäigudki muutuvad üha vastumeelsemaks. Minu pere on võtnud mind noomida selle eest.
arvan et see tekitab minus sokieelse seisundi.ei meeldi rafa kogunemised.
Mulle on küll teraapiaks, eriti meenete, kulla-hõbeda ja kõige ilusa vaatlemine, mingit omamise vajadust ma seejuures ei tunne, vaatan materjali, teostamise tehnoloogiat ja disaini, vahel uurin pisi- elektroonikat, rõivaid ja nende moode, see mulle vist mingi aju vanast saastast puhastamise komme, koju minnes on hoopis teised mõtted peas ja endised teravnurgad üsna nürid.
Ei meeldi. Kui vähegi võimalik viilin sellest kõrvale.Kahju on raisatud ajast mis seal kulub.Kui külmkappi vaatan ja seal kurba hiirt poomisnööriga
näen, siis alles lähen poodi. 
aga kaupmehed näeksid hea meelega, et poodlemine oleks inimesele meeldiv meelelahutus. Miks muidu suurtes kaubanduskeskustes söögikohad, telekad,
laste mängukohad, sportimise võimalused... Ja tundub, et päris palju on siiski neid, kes käivad kaubanduskeskustes perega aega veetmas.
Enda kõige pikem ostumaraton oli siis, kui pidin sünnipäeva kinkekaardi kingituseks realiseerima. Pea kaks tundi läks aega... 
Kuna ma nii harva shoppan, siis on see suht nö. raviv. Ei mõtle igasugustele probleemidele ja asjadele jne.
Üldiselt lähen poe ligi äärmise vajaduse sunnil... ja siis tavaliselt vajalikku asja ka ei leia