
viimase aja lennukatastroofid, tormid, orkaanid, hiidlained, sojad... sajad ja tuhanded hukkunud... kuivord mahuvad teiste tragoodiad sinu enda ellu?
kas vaid reaktsioonina "oh kui oudne aga minu elu on veel oudsam" tasemel?
"hairivalt" sinu igapaevamugavusele?
voi tunned sa sydamest kaasa?
hetke kangelanna Katrina tegusid kannavad ameerika telekanalid pidevalt yle ja nahes New Orleansi rususid tekitab see minus soovi telekas kinni
keerata ja tagasi omaenda vaiksesse, kuid turvalisesse maailma tagasi poorduda. emotsioonid, mis mind raputasid, olid pigem seotud bensiinihinna
metsiku tousuga ja mottega, et planeeritud New Orleansi Mardi Gras'le minek jaab mone aasta jooksul kyll ara.
on see inimloomusele normaalne, et probleemid, mis tema lahimast ymbrusest eemale jaavad, teda emotsionaalselt ei puuduta????
eriti imelik küsimus mul tekkis, aga see minu puhul tavaline
et kus sa elad? ses mõttes, et sul on iseenda maailm, mis on väike, aga turvaline
/me tahaks näha maailmas kohta, mida võiks nimetada turvaliseks
teemasse tulles, miks mind peab huvitama kes kus miks millal sureb? või mis seal meerikas või teistes niiõelda ohupiirkondades toimub
nii kaua kuni minu
't ei torgi, see mind ei huvita see inimestele suht normaalne jah(oleme ausad, enamusele läheb korda ainult, "mina
mina mina"
aga ma ikkagi tahaks jah, seda turvalist paika näha
Turvaline pole ka oma kodus.Tean vargad käisid kui ma magasin...hehhee tagant järgi naljakas.Aga samas olen täiesti ühel meelel ylleriga.Ei jõua ju
ära muretseda ja kurvastada teiste pärast.Inimesi on väga palju kes on õnnetud.Elada ikka tuleb endale,oma perekonnale jne...st.väikest maailma.Pole
vaja sinna lisada võõraid muresid ja probleeme.
see, mis toimub minust kaugel ja mind otseselt ei puuduta minu südant küll eriti ei vaeva aga täitsa külmaks ka ei jäta. loomulikult pole olemas
täielikult turvalist kohta, aga eestis on riski aste vist siiski paljude asjade kohapealt madalam kui nii mõneski teises riigis.
Selliste katastroofide ja tragöödiate ajal on mul alati hea meel, et elame siin pimedal ja külmal Põhjamaal, kus suurim loodusõnnetus on see, kui vihm
mõne põllumehe kartulimaad ära uputab või mõne linna mõned keldrid üle ujutab. 
Kuna silmaklappide ja kõrvatroppidega ei käi, siis päris mööda need katastroofid minust ka ei lähe, jutuks tuleb ikka vahel ja siinkohal on
viidik`ul õigus, et meie "katastroofid" on muu maailma kõrval köki-möki
ja võib julgelt öelda: "Hää, et niigi läits!" 
Päris sellist mõtet, et "ahh, mind see ei koti", mul ei teki. Hirm on kui kuuled või loed sedalaadi koledatest asjadest. Aga noh, ma olen
nõrganärvilisem kui nii mõnigi kah
Ja kohati on heameel et ma sellises vaikses maanurgas elan. Katastrofaalses mõttes.
Eriti ei morjenda. Loen, vaatan, kuulan ära, hetke ehk ka mõtlen selle peale, kuid see on kõik. Liiga võõras mure mu jaoks. Vesistama küll ei hakka ning üleüldse, selliseid katastroofilisi asju juhtub juba liiga palju ja liiga sageli. Siis peaksin kogu aeg silmad pihus ringi käima, sest iga hetk sureb maamuna peal keegi. Ma pole vist nii hea inimene, et neid kõiki õnnetuid taga nutta. Parem tegelen omaenda probleemidega.
Tsitaat:
Algne postitaja: yller
et kus sa elad? ses mõttes, et sul on iseenda maailm, mis on väike, aga turvaline
/me tahaks näha maailmas kohta, mida võiks nimetada turvaliseks
maailm laieneb kasvõi raadio nuppu keerates, kipun ikka kaasa mõtlema kui kuulen mingist katastroofist, sest olen ühte näinud, ja siis tekivad just
sellega seotud pildid mälust, ei tea ju millal siingi hakkavad loodusjõud tõsisemat palet näitama
Need sõjad, õnnetuse jne tekitavad pigem sellise "ahah, vot siis" ja võtan uue uudise lugemiseks ette.
Mida minu kaastunne või kurbus aitab?
Võib-olla olen mina ääretult tuim, aga no tõesti ei tekita sellised asjad minus emotsioone.
Minuga on kõik OK, seega ei huvita mind, mis teisel pool maakera toimub.
On veel vähe muresid, et ka teiste pärast muretseda?
See mis koduõuele pole jõudnud, selle üle ma pikalt ei mõtle. Loomulikult on kahju, et maailmas toimub katastroofe aga see on paratamatu. Ma loodan, et mulle on enda tõestamiseks siin maapeal antud piisavalt elupäevi. Pigem on hirmutav mõelda, et kõik sinu võimalused siin elus sõltuvad sinust endast. Püstitatud taset tuleb hoida ja aina kõrgemale pürgida. Kui tervist ja mõistust jätkub, olen ma rahul.
Suhtumine, et kui minu
ei torgi siis mind ei huvita on inimesele loomuomane ja mõnes mõttes väga õige. Kui ikka kõik maailma hädad tugevasti
hinge peale käiks oleks ju suht võimatu elada.
Samas olen ise liiga tundlik ja leian, et oleks parem kui need asjad mind vähem liigutaksid
Väiksena ma nutsin, kui lehitsesin kleepsualbumit ohustatud loomade piltidega. Nii kurb ja ebaõiglane tundus mulle see, et loomad inimeste tegevuse
tõttu kannatavad ja koguni terved liigd välja surevad.
Nüüd aga olen saanud vanemaks ja muutunud küünilisemaks. Annan endale aru, et mu eksamil saadud F või murtud süda on globaalprobleemidega võrreldes
kökimöki, aga samas - miks mitte endale keskenduda, kui maailm on niikuinii pöördumatult tuksis ja mina sinna miskit teha ei saa?
Ei! Mina ei jaksa kogu maailma valu kanda! Ja kui jaksakski, siis ei taha!
Ma vaatan telekas, kuidas näidatakse reportaa¾e mikimaalt. Kuskil on katastroof ja siis teisel rannikul inimesed nutavad hüsteeriliselt, et issand kui
õudne! Kuskil konnasööjate juures sõideti naine surnuks ja siis terve maailm nutab hüsteeriliselt - issand, meie Diana! - nagu see oleks lähedane
pereliige olnud. Mul on raske selle tegelikku siirusesse uskuda.
Ega eriti ei morjenda, niikaua kui sõda minu õuele ei tule. Aga kui mõnd katastroofi telekast vaatan ja seal ahastuses ja nutvaid lapsi näen, siis
kisub küll südame alt kokku
.......lastest on alati kahju.
Tsitaat:
Algne postitaja: maritv
miks mitte endale keskenduda, kui maailm on niikuinii pöördumatult tuksis ja mina sinna miskit teha ei saa?
Võibolla olen ma egoistlik ja julm aga sellised seitsme mäe ja mere taga juhtunu mind eriti ei kõiguta.
Ei kõigutanud ka sõjaväelase teema, kes end ja enda pere väidetavalt tappis.
Minu elus ja minu lähedaste elus toimub nii palju, et mul ei ole aega nutta teiste pärast. Ma pean lähedastel silma peal hoidma, et neil oleks hea ja
nad ei kurvastaks palju. Minu prioriteedid on inimesed, kellest ma hoolin ja keda armastan.
Üks mu sõbranna nt nuttis selle sõjaväelase pere pärast. Vot selle sõbranna pärast ma muretsen, sest ta võtab kõiki asju südamesse ja on nii kartlik
ning ära hirmutatud, et talle ei meeldi üldse üks kodus olla..
Mind kõigutab küll. Vahel on see mailma valu nii suur, et ei saa ükskõikne olla. Midagi teha ei saa - ei saa aidata ega maailma muuta. Sellised
õnnetused ja katastroofid lähevad mulle hinge. Tihti ma kahetsen, et ühte või teist lugu kuulnud, lugenud, näinud olen.
Ma soovin, et mul oleks nii kõva süda nagu mõnel

Tsitaat:Oleks ebanormaalne kogu maailma probleemide peale mõelda, neid endast läbi lasta, mis sinust siis järele jääks - tühi kest vaid...
Algne postitaja: Pipilota
/.../
on see inimloomusele normaalne, et probleemid, mis tema lahimast ymbrusest eemale jaavad, teda emotsionaalselt ei puuduta????
Mõelda ju võib, aga kõigele täiel rinnal kaasa elada ... Ei jõua. Jaks saab otsa.
need loodusnähtused ja katastroofid on normaalsed, need on alati olnud ja on edasi. hukkunute hulk küll pidevalt suureneb, kuid see on juba inimeste
süü.
minul ongi oma turvaline maailm, ainus mida karta on teine inimene.