Board logo

mina ja minu vaike maailm?
Pipilota - 03.09.2005 kell 20:35

viimase aja lennukatastroofid, tormid, orkaanid, hiidlained, sojad... sajad ja tuhanded hukkunud... kuivord mahuvad teiste tragoodiad sinu enda ellu?
kas vaid reaktsioonina "oh kui oudne aga minu elu on veel oudsam" tasemel?
"hairivalt" sinu igapaevamugavusele?
voi tunned sa sydamest kaasa?
hetke kangelanna Katrina tegusid kannavad ameerika telekanalid pidevalt yle ja nahes New Orleansi rususid tekitab see minus soovi telekas kinni keerata ja tagasi omaenda vaiksesse, kuid turvalisesse maailma tagasi poorduda. emotsioonid, mis mind raputasid, olid pigem seotud bensiinihinna metsiku tousuga ja mottega, et planeeritud New Orleansi Mardi Gras'le minek jaab mone aasta jooksul kyll ara.

on see inimloomusele normaalne, et probleemid, mis tema lahimast ymbrusest eemale jaavad, teda emotsionaalselt ei puuduta????


yller - 04.09.2005 kell 00:04

eriti imelik küsimus mul tekkis, aga see minu puhul tavaline

et kus sa elad? ses mõttes, et sul on iseenda maailm, mis on väike, aga turvaline
/me tahaks näha maailmas kohta, mida võiks nimetada turvaliseks


teemasse tulles, miks mind peab huvitama kes kus miks millal sureb? või mis seal meerikas või teistes niiõelda ohupiirkondades toimub
nii kaua kuni minu 't ei torgi, see mind ei huvita see inimestele suht normaalne jah(oleme ausad, enamusele läheb korda ainult, "mina mina mina"

aga ma ikkagi tahaks jah, seda turvalist paika näha


sissy84 - 04.09.2005 kell 00:50

Turvaline pole ka oma kodus.Tean vargad käisid kui ma magasin...hehhee tagant järgi naljakas.Aga samas olen täiesti ühel meelel ylleriga.Ei jõua ju ära muretseda ja kurvastada teiste pärast.Inimesi on väga palju kes on õnnetud.Elada ikka tuleb endale,oma perekonnale jne...st.väikest maailma.Pole vaja sinna lisada võõraid muresid ja probleeme.


Godfather - 04.09.2005 kell 01:08

see, mis toimub minust kaugel ja mind otseselt ei puuduta minu südant küll eriti ei vaeva aga täitsa külmaks ka ei jäta. loomulikult pole olemas täielikult turvalist kohta, aga eestis on riski aste vist siiski paljude asjade kohapealt madalam kui nii mõneski teises riigis.


viidik - 04.09.2005 kell 10:14

Selliste katastroofide ja tragöödiate ajal on mul alati hea meel, et elame siin pimedal ja külmal Põhjamaal, kus suurim loodusõnnetus on see, kui vihm mõne põllumehe kartulimaad ära uputab või mõne linna mõned keldrid üle ujutab.


jenni - 04.09.2005 kell 15:00

Kuna silmaklappide ja kõrvatroppidega ei käi, siis päris mööda need katastroofid minust ka ei lähe, jutuks tuleb ikka vahel ja siinkohal on viidik`ul õigus, et meie "katastroofid" on muu maailma kõrval köki-möki
ja võib julgelt öelda: "Hää, et niigi läits!"


Lola69 - 04.09.2005 kell 15:00

Päris sellist mõtet, et "ahh, mind see ei koti", mul ei teki. Hirm on kui kuuled või loed sedalaadi koledatest asjadest. Aga noh, ma olen nõrganärvilisem kui nii mõnigi kah

Ja kohati on heameel et ma sellises vaikses maanurgas elan. Katastrofaalses mõttes.


Hera - 04.09.2005 kell 15:33

Eriti ei morjenda. Loen, vaatan, kuulan ära, hetke ehk ka mõtlen selle peale, kuid see on kõik. Liiga võõras mure mu jaoks. Vesistama küll ei hakka ning üleüldse, selliseid katastroofilisi asju juhtub juba liiga palju ja liiga sageli. Siis peaksin kogu aeg silmad pihus ringi käima, sest iga hetk sureb maamuna peal keegi. Ma pole vist nii hea inimene, et neid kõiki õnnetuid taga nutta. Parem tegelen omaenda probleemidega.


Pipilota - 04.09.2005 kell 16:21

Tsitaat:
Algne postitaja: yller

et kus sa elad? ses mõttes, et sul on iseenda maailm, mis on väike, aga turvaline
/me tahaks näha maailmas kohta, mida võiks nimetada turvaliseks




oma maailm ei ole siin moeldud geograafilises mottes. pigem on see illusioonide ja harjumuste "maailm" - silmaklapid peas konnin ringi ja teen, et ei tea, mis mujal toimub.


ariita - 29.01.2007 kell 18:03

maailm laieneb kasvõi raadio nuppu keerates, kipun ikka kaasa mõtlema kui kuulen mingist katastroofist, sest olen ühte näinud, ja siis tekivad just sellega seotud pildid mälust, ei tea ju millal siingi hakkavad loodusjõud tõsisemat palet näitama


Imre - 29.01.2007 kell 18:07

Need sõjad, õnnetuse jne tekitavad pigem sellise "ahah, vot siis" ja võtan uue uudise lugemiseks ette.
Mida minu kaastunne või kurbus aitab?
Võib-olla olen mina ääretult tuim, aga no tõesti ei tekita sellised asjad minus emotsioone.
Minuga on kõik OK, seega ei huvita mind, mis teisel pool maakera toimub.
On veel vähe muresid, et ka teiste pärast muretseda?


Deiviidas - 29.01.2007 kell 18:37

See mis koduõuele pole jõudnud, selle üle ma pikalt ei mõtle. Loomulikult on kahju, et maailmas toimub katastroofe aga see on paratamatu. Ma loodan, et mulle on enda tõestamiseks siin maapeal antud piisavalt elupäevi. Pigem on hirmutav mõelda, et kõik sinu võimalused siin elus sõltuvad sinust endast. Püstitatud taset tuleb hoida ja aina kõrgemale pürgida. Kui tervist ja mõistust jätkub, olen ma rahul.


vaarema - 29.01.2007 kell 20:11

Suhtumine, et kui minu ei torgi siis mind ei huvita on inimesele loomuomane ja mõnes mõttes väga õige. Kui ikka kõik maailma hädad tugevasti hinge peale käiks oleks ju suht võimatu elada.
Samas olen ise liiga tundlik ja leian, et oleks parem kui need asjad mind vähem liigutaksid


maritv - 29.01.2007 kell 20:12

Väiksena ma nutsin, kui lehitsesin kleepsualbumit ohustatud loomade piltidega. Nii kurb ja ebaõiglane tundus mulle see, et loomad inimeste tegevuse tõttu kannatavad ja koguni terved liigd välja surevad.

Nüüd aga olen saanud vanemaks ja muutunud küünilisemaks. Annan endale aru, et mu eksamil saadud F või murtud süda on globaalprobleemidega võrreldes kökimöki, aga samas - miks mitte endale keskenduda, kui maailm on niikuinii pöördumatult tuksis ja mina sinna miskit teha ei saa?


ratatosk - 30.01.2007 kell 11:56

Ei! Mina ei jaksa kogu maailma valu kanda! Ja kui jaksakski, siis ei taha!

Ma vaatan telekas, kuidas näidatakse reportaa¾e mikimaalt. Kuskil on katastroof ja siis teisel rannikul inimesed nutavad hüsteeriliselt, et issand kui õudne! Kuskil konnasööjate juures sõideti naine surnuks ja siis terve maailm nutab hüsteeriliselt - issand, meie Diana! - nagu see oleks lähedane pereliige olnud. Mul on raske selle tegelikku siirusesse uskuda.


Vampiiritar - 30.01.2007 kell 12:09

Ega eriti ei morjenda, niikaua kui sõda minu õuele ei tule. Aga kui mõnd katastroofi telekast vaatan ja seal ahastuses ja nutvaid lapsi näen, siis kisub küll südame alt kokku.......lastest on alati kahju.


anne51 - 30.01.2007 kell 12:33

Tsitaat:
Algne postitaja: maritv
miks mitte endale keskenduda, kui maailm on niikuinii pöördumatult tuksis ja mina sinna miskit teha ei saa?

Minu pisikesse maailma mahub mure taolise suhtumise pärast.


Kayleigh´n I - 30.01.2007 kell 12:40

Võibolla olen ma egoistlik ja julm aga sellised seitsme mäe ja mere taga juhtunu mind eriti ei kõiguta.
Ei kõigutanud ka sõjaväelase teema, kes end ja enda pere väidetavalt tappis.

Minu elus ja minu lähedaste elus toimub nii palju, et mul ei ole aega nutta teiste pärast. Ma pean lähedastel silma peal hoidma, et neil oleks hea ja nad ei kurvastaks palju. Minu prioriteedid on inimesed, kellest ma hoolin ja keda armastan.

Üks mu sõbranna nt nuttis selle sõjaväelase pere pärast. Vot selle sõbranna pärast ma muretsen, sest ta võtab kõiki asju südamesse ja on nii kartlik ning ära hirmutatud, et talle ei meeldi üldse üks kodus olla..


LadyButterfly - 30.01.2007 kell 12:47

Mind kõigutab küll. Vahel on see mailma valu nii suur, et ei saa ükskõikne olla. Midagi teha ei saa - ei saa aidata ega maailma muuta. Sellised õnnetused ja katastroofid lähevad mulle hinge. Tihti ma kahetsen, et ühte või teist lugu kuulnud, lugenud, näinud olen.
Ma soovin, et mul oleks nii kõva süda nagu mõnel


pisimimm - 30.01.2007 kell 12:55

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
/.../

on see inimloomusele normaalne, et probleemid, mis tema lahimast ymbrusest eemale jaavad, teda emotsionaalselt ei puuduta????
Oleks ebanormaalne kogu maailma probleemide peale mõelda, neid endast läbi lasta, mis sinust siis järele jääks - tühi kest vaid...


Lola69 - 30.01.2007 kell 12:57

Mõelda ju võib, aga kõigele täiel rinnal kaasa elada ... Ei jõua. Jaks saab otsa.


lati - 30.01.2007 kell 12:59

need loodusnähtused ja katastroofid on normaalsed, need on alati olnud ja on edasi. hukkunute hulk küll pidevalt suureneb, kuid see on juba inimeste süü.
minul ongi oma turvaline maailm, ainus mida karta on teine inimene.