
Ei tahaks end küll diagnoosida, aga olen enda juures märkama hakanud sotsiofoobilist käitumist. Kasvõi täna, oleks pidanud Tallinna sõitma, aga ei
tahtnud, sest sellega kaasneb rongiga ja bussi-trammiga liiklemine, kus palju teisi inimesi. Samuti olen tähele pannud kuidas mulle käivad närvidele
ülerahvastatud tänavad, liiklejad, kes vastu tulevad ajavad vahel nii vihaseks, et tahaks neile kallale minna
Eriti ei ole üldse soovi kodunt välja minna, hambaarstki mitu korda seepärast edasi lükatud. Võtan küll AD-sid, aga mhh, see peaks ju aitama.
Igastahes jah tahaks minna talveunne ja magada oma 9 kuud järjest nii, et midagi ega kedagi mind ei sega.
Tegelt olen teiste inimeste juures ka sellist asja märganud,e t pärast Tallinnast kolimist nagu eriti tagasi sinna ei kipu.
paar kuud tagasi ma ka ei tahtnud alatasa kuhugile minna, eelistasin üksinda kodus istuda, isegi poodi ei läinud, kui isegi vaja oli. AD - sid pole puutunud.
Kuidas see mööda läks sul?
tõenäoliselt oli see seotud gümnaasiumi lõpetamisega, pinged kuhjusid, väike puhkus ja lõõgastumine aitasid küll. Kuidagi vaikselt ja märkamatult läks
see mööda, retsepti ei oska kahjuks öelda
/me on õnneks ilma AD-deta läbi saand, aga Tallinna kolimisel käis küll liiklus närvidele ja inimesi tundus liiga palju olevat. Imestasin, et kas
tõesti olen "maakaks" muutund, seni olen ikka rohkem urbanistlikku eluviisi endale sobivamaks pidanud.
Aga inimene harjub kõigega.
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Kasvõi täna, oleks pidanud Tallinna sõitma, aga ei tahtnud, sest sellega kaasneb rongiga ja bussi-trammiga liiklemine, kus palju teisi inimesi. Samuti olen tähele pannud kuidas mulle käivad närvidele ülerahvastatud tänavad, liiklejad, kes vastu tulevad ajavad vahel nii vihaseks, et tahaks neile kallale minna![]()
Ma õel, a' miks vaja neid vastikuks pidada etc. Lülita end välja, linnas on suht lihtne liikuda nii et end ülejäänud mürast välja lülitad.
Kui muidu ei saa siis on mingi muzoonikarp ja kõrvaklapid abiks.
Nii tore on neid olendeid vahtida, jooksevad siia sinna ja jälle siia!
P.S. Ei ole eriline inimesearmastaja.
Njah pleieriga on natuke parem küll jah
Ilmselt olen ka Klubi liige ja sinna viis mind elamine&õppimine mõni aeg NY,Oslos ja Stockholmis
Ilmselt asendab mulle AD vähemalt korra -kaks kuus purilennukiga pilvedevahel olla kahekesi loodusega ja unustada kõik ning tegutseda ainult
reflektoorselt....!
Kuna sündisin Rakveres ja olen seal oma 10 aastat elanud(vanavanemaid olen käinud samuti pea viimased 10 aastat seal vaatamas)siis leian,et Tallinn on
väikese linna kõval paradiis.Seal kõik teadsid kõiki,üks hull klats käis,isegi kui polnud põhjust.Oeh siin tee mis tahad,palju rahvast ja kogu linn ei
saa iial teada,et käisid ringi plekk pükstel-kedagi see ei huvita ka.Samas linnas sees elades on jah liikluse müra nats jama aga kuna mu elukoht on
linnast väljas 5 km,siis nii Tallinnas tööl käia on küll väga mõnus.
Seega ma ei kuulu vist klubisse kuna mulle Tallinn meeldib-siin alati on
üritusi ja kohti kuhu minna
Kui kahtlustad sotsiofoobiat endal, külasta psühholoogi, vestle temaga. Ta annab nõu.
pole nagu tähelepannud selliseid ilminguid, siiski peale tööpäeva ei taha rahvarikastesse kohtadesse enam tagasi, ju vist lõugade ja mõistuse
väsimusest
Põgene vaba laps kivilinnast, massi eest vabasse loodusse, jalutama, kelgutama, suusatama, kepikõndi tegema - mis iganes. Muud paremat ei oska
soovitada
sellise külmaga vaba laps pageb peale mitmetunnist õues olekut tuppa, see peab küll mingi eriline põgenemisvajadus olema, mis veel õue ajaks
ei tea, mis nendes inimestes nii väga erilist on, et nende seltsi nõuda või seltsivältimise tõttu arstile pöörduda. parem enda mõtteid ka vahepeal selgeks mõelda ja närve puhata.
Ma ka ei taha kodust välja minna viimasel ajal, ja üldse mitte inimeste pärast. Võõrad inimesed mind ei sega. Rohkem nagu lähedased, kellest üritan
eemale hoida. Kuidagi ei viitsi suhelda, ja küsimused on samad, ja jutud on samad. Ja kõik on kuidagi mõttetu.
Võib olla see silmakirjalik uudishimu, mille taga ma ei näe siirast huvi?
vahel oleme me klammerdunud kindlatesse temaatilistesse raamidesse, milles diskuteerimine enam midagi ei paku, aga kust väljuda ka ei taha, sest
vestluskaaslaste jutud senistelgi teemadel on piisavalt tüütuks muutunud. Nii viib see ahelreaktsioon järjest suurema võõrandumiseni.
Olen positiivselt kogenud, kuidas täiesti teiseseina teema on ootamatult suhtlust aktiveerinud.
Ei viitsi ju rääkida rääkimise pärast, tahaks midagi uut. Kui aga vestluspartnerid kogu aeg samad, on selle uue leidmine paras pähkel. Ja nii jäävad
lendu viisakusvormelid. "Kuidas läks?" "Normaalselt!" "No siis on OK!"...
Sotsiofoobia tähendab seda, et sa ei julge inimestega lävida. Seda teed sa aga siin foorumis vabalt ja sundimatult. Sa tunned reegleid, kuidas foorumis suhelda, kuidas teemat alustada, kuidas väidelda jne. Reaalses elus aga ei tunne sa ennast kõikides olukordades enam kindlalt, sest pole sellega kaua tegelenud. Kummaline oli vaadata loengus, kui lugupeetud kõrgesti haritud magistrandid sukeldusid vaheajal igaüks oma läpakasse, et seal orkutis, delfi naistekas, facebookis suhelda aktiivselt. Reaalselt ennast ümbritsevate grupikaaslastega suhtlema ei kiputud. kuigi kui kellelegi ligi astusid ja juttu tegid, läksid nad näost särama. Keegi oli nende kohmetu viisaka eemalehoidmise purustanud. Keegi ütles tere ja tõi teda reaalsesse maailma tagasi virtuaalmaailma näilisest kaitstusest. "Tere" on nii lihtne ja nii raske sõna, lihte vastajale, raske alustajale...
Jah, kuid see võõrandumine tekitab pingeid, kuna sinu käitumine ei vasta normidele, ootustele, sulle heidetakse ette, ükskõiksust,mittehoolimist.
Äkki on see seotud vanadusega, jumal küll, ma loodan mitte. Sest näen enda ümber, niipalju inimesi, nii vanu, kui noori, kellega on huvitav
suhelda.
Lisatud: Jah peaks mainima gezelleken, sul on isegi õigus. Kuigi virtuaalselt on suhtlusring avar, reaalselt siiski olematu. Minu töö seisneb
reaalselt kümmnete ja sadade inmestega suhtlemisest, on see ikkagi teistmoodi.
Iga inimene on ise enda vang. Ootused ja normid oled ise endale kehtestanud ja ise distsiplineerid ennast neist kinni pidama. Ja endale kehtestatud karistuse ootuses sa pigem ei teegi midagi. Aga ka mitte tegemine on kuritegu, samamoodi kui tegeminegi. Seega parem teha. Vead on selleks, et veaolukordadest õppida. Vea tegemine pole kuritegu vaid teadmatus või oskamatus, mida saab korrigeerida pärast. Miks on traagilisemad kuriteod seotud lähisuhetega? Armastatud inimesi peaksime me ju eriti hoidma, nendega eriti suhtlema ja tähelepanud pöörama. Tavaliselt oleme me aga võõraste vastu viisakad ja valame siis negatiivsed emotsioonid kodus oma lähedaste peale välja. Nemad peaksid ju mõistma meid... Ei, nad ei mõista. Sedasi hävitame armastust ja lähedust ainult. Ja võõrandume endast ja oma hingerahust.
nojah, nõnda mõeldes võin ma ka sotsiofoob olla. Tegelt see on üsna eestlaslik - ajatakse oma asja vaikselt; teisi ei taheta eriti tülitada;
probleemid jäetakse endale, kuna nagunii on teistel palju muresid...Eks käitumine sõltub muidugi isiksusetüübist ka. Siiski peab ütlema, et kui keegi
tuleb näiteks mu juurde muret kurtma, siis ei taha ei hala ega üleolevat ega rapsivat käitumist, vaid asjalikku dialoogi. Paljud aga ei oska oma
tundeid ja mõtteid normaalsel viisil väljendada, see ongi see probleem, miks paljud kardavad suhelda IMHO.
Sul on õigus, tihti puudub inimestel see võime, ja dialoogist kujuneb monoloog. Tean olukordi, kus inimene, peab lihtsalt end tühjaks rääkima. Kuid kuulates päevast päeva ühte ja sama, nähes seda, et inimene ei tagane sammugi oma tõekspidamistest, viib probleemi suluseisu, ja võtab sinult energiat.
See oma tõekspidamistest mitte taganemine ongi probleemi kõige suurem takistus ja selle põhjus on kartus muutuste ees ja inimese kas liigne või puudulik enesekaitse või -usk. Keegi ei saa kedagi aidata kui aidatav ei taha ise ennast aidata.
üks mu hää tuttav kirjeldas, mida võiks tunda üks mitmeks päevaks üksi metsa või rappa läinud inimene, kes taotluslikult vaikib. paari-kolme päeva
pärast (on ilmselt enamus rahvast juba hulluks läinud, aga siiski...) on pea nii tühjaks ja kergeks muutunud, et on lausa "kuulda", kuidas
mõte tuleb.
usun, et enamik meist vaatavad piltlikult öeldes 16-18 tundi päevas uudistesaadet. pole aega valikute tegemiseks, süvenemiseks, irdumiseks,
kõrvaltvaatamiseks, rahul olemiseks. pea on kogu aeg liigset müra täis ning mõni on juba praktiliselt kogu oma elu ette kohustustega katnud (vt
allpool). pole ju imestada, et naasugustes tingimustes tuleb varem või hiljem hakata "müra" füüsiliselt piirama ning oma kodu on selleks
enamuse jaoks kõige turvalisem paik. olgu see kasvõi panga käest võlgu ostetud.
Mõned aastad tagasi lõi sita lõplikult keema!
Naabrimutid, sugulased, tuttavad, endised öö ja töökaaslased jne. jne.
Kõigil oli korraga minuga asja - helistasid, koputasid, võtsid tänaval nööbist kinni ja kohe küsimusi esitama.
Saatsin kõik järjkindlalt ja julmalt perse.
Nüüd olen lõpuks ometi segamatult ja lõplikult ükski.
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Ei tahaks end küll diagnoosida, aga olen enda juures märkama hakanud sotsiofoobilist käitumist. Kasvõi täna, oleks pidanud Tallinna sõitma, aga ei tahtnud, sest sellega kaasneb rongiga ja bussi-trammiga liiklemine, kus palju teisi inimesi. Samuti olen tähele pannud kuidas mulle käivad närvidele ülerahvastatud tänavad, liiklejad, kes vastu tulevad ajavad vahel nii vihaseks, et tahaks neile kallale minna![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
olen tähele pannud kuidas mulle käivad närvidele ülerahvastatud tänavad
Tere tulemast klubisse!

teate rahvas!
Kes näiteks Tallinnas elamist ei kannata, kolige maale või väiksemasse linna elama. Asi ongi nii lihtne. Siis ei pea suuri
rahvamasse, kiiret elu ja müra taluma.
antud teemaga seoses paluks targemate abi, kuna netist ei leidnud midagi.
olen sattunud sotsiofoobikute pere turmtule alla.
kusjuurest mulle ei ole tehtud teatavaks lapse (õpilase) diagnoosi, pean käima kord nädalas nn koduvisiitidel e teda õpetamas - ehk koduõpe, millest
pole
võimalik keelduda ega loobuda.
puudub ettevalmistus, kuidas selliste inimestega suhelda ja milliseid võtteid kasutada.
kevade lähenedes tundub, et nendes midagi aktiviseerub, aga mis, ma ei tea?
PS näib, et varsti vajan ise spetsialisti abi.
teemalalgataja võiks defineerida ära sotisofoobia
kas inimestega suhtlemisest keeldumine või siis ebameeldivate inimestega suhtlemisest keeldumine, võõrastega suhtlemise keeldumine jne
mina keeldun suhtlemast ebameeldivate inimestega
seda siis igas mõttes, isegi raha eest ja tööl ei tee ma seda.
Ma võin ükskõik kelle
saata kui tal on suhtlemisprobleeme!Ja kui keegi tahab seda suhtlemist ära osta siis häda talle!
Skinn
Siit leiab:
Foobialeksikon
Sotsiofoobia
Ja õhtu ongi sisustatud.
Kuna häid lambaid mahub palju ühte sulgu, siis olen skingirliga sama meelt - leia seltskond, kus ennast hästi tunned - sestap siis selle kuu
meeldivaim seltskond oli laupäev vastu pühapäeva öö peale päevläbi rassimist metsa all sissiõppustel 11-kesi jaotelgis mööda saata - isegi naabri
norskamine oli kui unejutt
Palju lambaid mahub ühte telki ?
Tsitaat:See on ilus teooria ja õnneks enamik (?) inimesi järgib seda, aga on inimesi, kes vigade vältimiseks ei teegi midagi - neist saavad sotsiofoobid. Meenub halb kogemus ja tekib hirm, mida ta ületada ei suuda.
Algne postitaja: gezelleken
Iga inimene on ise enda vang. Ootused ja normid oled ise endale kehtestanud ja ise distsiplineerid ennast neist kinni pidama. Ja endale kehtestatud karistuse ootuses sa pigem ei teegi midagi. Aga ka mitte tegemine on kuritegu, samamoodi kui tegeminegi. Seega parem teha. Vead on selleks, et veaolukordadest õppida. Vea tegemine pole kuritegu vaid teadmatus või oskamatus, mida saab korrigeerida pärast.
Tsitaat:
Algne postitaja: sossuke
olen sattunud sotsiofoobikute pere turmtule alla.
kusjuures mulle ei ole tehtud teatavaks lapse (õpilase) diagnoosi, pean käima kord nädalas nn koduvisiitidel teda õpetamas - ehk koduõpe, millest pole
võimalik keelduda ega loobuda.