
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust
eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
Olen surnut näinud nii kirstus ( kui väike olin) ja ühte last üritasin ka elustada ..
Aga see oli nii ammu .. ei usu, et kardaksin ..
Aga ega ma asjast vaimustatud küll ei ole.
Väiksena kartsin surnuid. Ei saanud kuidagi sellest aru, kuidas vanaema sai rahulikult surnu riidesse panna kui vaja oli ja kuidas ta julges üldse
surnut puutuda. Nüüdseks olen nii palju surma näinud, et ei karda surnuid. Ka mu tütar ei karda...eile tegi vanaisale pai. Kui ta oli 4 aastane, suri
minu vanaema ja ka temaga käis ta hüvasti jätmas ja tegi talle pai.
Arvan, et surnute kartus tuleb ehk osaliselt sellest, et lapsele pole osatud kõike mõistlikult selgitada ja kui täiskasvanu ise kardab, ei suuda ta ka
lapsele selgeks teha, et karta pole küll mitte midagi.
Minu vanaema rääkis ikka, et kui korra oled surnut katsunud, siis kaob ka kartus. Tal oli täiesti õigus. Kui korra surnut puudutad, siis enam ei
karda. Vähemalt mina sain kartusest nii üle.
Ei ole ühtki aastat mu elus enam nii mööda läind, et ei tuleks kedagi matta. Nu suguvõsa suur ja vanem põlvkond vaikselt lahkub, ka sõpru-tuttavaid
läeb....
Olen surnut puutund. Oma esimest meest, kui ta läks, ka kallistand.... Kuid sellest pelgusest ei ole üle saanud.
Ei karda otseselt surnuid, kuid mingi ärevakstegev pelgus tekib ikkagi kui tuleb surnut puutuda. See om midagi seletamatut, see jäine külmus ja valu,
mis siis haarab...
Mina kardan. Ei teagi miks, aga kardan. Varem ei julgenud kirstu ligigi minna. Õnneks on mu elus siiani väga vähe matuseid olnud.
Võib-olla on see seotud väga halbade mälestustega vanaisa matustelt lapsepõlves. Võib -olla millegi muuga, ma ei tea. Aga loodan, et saan sellest
hirmsast kartusest kunagi üle.
ei karda.
sest pole põhjust.
elusaid kardan rohkem.
nemad kipuvad justkui rohkem hammustama.
ootamatult.
auh-auh
Pelgan ikka, ausalt.
kui olin noor ja hea kujutusvõimega siis kartsin.Nüüd enam eikarda.
Ei karda aga samas parema meelega üritaks ikkagi vältida kontakti surnutega.
Kardan nii surnuid kui elusaid. Surnuid sellepärast et nad on surnud ning sellest hirmust pole ma veel üle saanud.. aga nagu Marla väitis, siis elusad kipuvad palju rohkem hammustama...
Ei mina karda miskit
Kogemusi kõvasti olnud, mitte just meeldivad.
Kartsin isa isegi enne matuseid näha
emaga aga oli nii, et tuli surnule kylmas, pimedas metsatallu järgi minna ja nii tahes tahtmata hakkas mul
surnust hale ja panin talle autosse villase teki peale ja siis läksin ka vastu surnu kylma ja kanget jalga....röögatus sai ka karud talveunest yles ja
minu surnuhirmust lahti. Peale seda puutusin ka tööl esimeste sutnutega kokku. leinatuppa ja enne seda on tulnud viia ehk paarkymmend surnut. korda
tehtud ja pestud-riietatud on 2 surnut
Ärge kartke surnut, kartke elavat inimest

köigest saab yle ka hirmust. pole midagi ilusamat kui
yksiku inimese surivoodi ääres teha tema viimane hetk ilusaks...noh kuidas seda öieti öeldagi
Surnuid just otsesõnu ei karda. Enam mitte. Vanaema kirstus puutuda oli algul hirmutav, kuid üle sain hirmust. Kuid ega nad eriti meeldivaid elamusi
tekitand ka pole. Üks osa elust, peab leppima.
Aga jah, elusad teevad tõepoolest rohkem liiga.
mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma
vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei
suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist
Tsitaat:Vot siin nagu peitubki väike võti. Kui kaotad korra kellegi väga lähedase...kelle puhul ei tulegi meelde, et ta nüüd külm ja surnud, vaid tahaksid teda kallistada ja hüvastijätuks kas või pai teha....siis kaob see surnu kartus ka. Minuga toimis selline kurb õppetund vägagi hästi
Algne postitaja: penelope
mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist![]()
ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord olen hoopis tige, et miks nii.......
ei karda, pole kunagi kartnud. näinud olen neid palju ja koikvõimalikke õudusi ikka, selliseid et ma siin kirjeldama ei hakka, mõni veel minestab.

Ei karda surnut, aga käega katsunud ei ole...
aga siiski mida ma kardan, on magav inimene. vot ei julge magavat inimest puudutada et üles äratada ja isegi samas toas ei julge viibida, sama ka raskelt vaimuhaigete inimestega. ei teagi miks...
Tsitaat:Täiesti nõus sinuga...kui sureb noor inimene või hoopis laps, siis tekib niisugune põhjatu kurbus, mis seguneb isegi vihaga...liiga vara ju läks ja elu nägemata jäi
Algne postitaja: pipiplika
ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord olen hoopis tige, et miks nii.......
Kui sureb keskeas inimene siis kurb, et elutee poolikuks jäi ja pere maha jäi. Kui
sureb vana inimene, siis mõtled tagasi tema elu peale ja mõtled kui tore inimene ta oli ja kui palju jõudis elus korda saata. Üldjuhul vanainimeste
surmaga kergem leppida, aga oma vanaema surmaga ei tahnud ma mitte kuidagi leppida.
Aga ta oli ka mulle terve elu ema eest. Ei karda ka mina surnuid - isa ntx suri kodus ja kuna nii hilja polnud võimalik teda ära viia, külmakambrisse, siis käisin mitu mitu korda veel öösel tema juures, rääkisin ja lootsin vaikselt südames, et tema kuuleb veel... Kurbus vaid valitseb sellistes hetkedes, mitte hirm.
Ehh, mis neist karta kui nad surnud on. Ütles ju Silver Ükssilm omal ajal, et surnud ei hammusta... Midagi meeldivat neis samuti pole sest surnud on surnud. Kõhedaks võtaks vast siis kui endarust kindlalt koolnu ootamatult elumärke avaldam hakkab icc
Kardan,pelgan ja nutan kõvasti kui keegi lähedastest ära on surnud.
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
mis neist surnutest karta??????? - tekib küsimus
liiga palju oled siis mingeid zombide vilme vaadanud
teatud pelgus on ikka...natuke,aga enam puutuda ei karda,kevadel sai surma üks noor inimene talle julgesin pai teha....vanematele nagu,nii polnud julenud...
Tsitaat:raskelt vaimuhaiget ei hoitagi ju kodus vaid ikka haiglas (sõltub muidugi mis laadi see vaimuhaigus on) kuid üldreeglina võib skisofreenik seista su kõrval nii, et sa ise ei teagi, et ta haige on
Algne postitaja: michelle
aga siiski mida ma kardan, on magav inimene. vot ei julge magavat inimest puudutada et üles äratada ja isegi samas toas ei julge viibida, sama ka raskelt vaimuhaigete inimestega. ei teagi miks...
eriti nagu ei karda..kunagi sai anatoomikumis loengutel käidud ,tahtsin arstiks saada..seal neid surnud oli ikka parasjagu.. aga nii palju külma närvi
mul polnud, et oleks arsti teaduskonda astunud - liiga hästi teadsin ette, mida tulevased arstid anatoomikumis tegema peavad
esimesele loengule hilinesin, vaatasin, et teised millegipärast on hõivanud esimesi pinke. Istusin kohale - minu taga laua peal oli üks roheline
olevus..siis oli küll jube tunne sees..
tegelikult elusad inimesed on palju ohtlikumad
Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
kes ta siis on??????
Oma elukutsest tulenevalt puutun surma ja surnutega pidevalt kokku.Statistikat pole just teinud aga paari nädala peale üks juhus ikka tekib.Ja
tuimaks,rutiinseks,liiga tavaliseks muutub see asi....Kuid siin on mõningad nüansid!!
1.Emotsionaalselt oleneb palju ju sellest,kas tegu oli oma või võõra inimesega.Võõra inimesega on neid emotsioone nullilähedaselt.
2.Vanus on teine määrav fakt minu arust.Kui lahkuja on juba aastates inimene siis võtad seda rahulikumalt-see oli tema aeg.Noore inimese puhul on
võimatu rahulikuks jääda!Olen ise matnud väga lähedast noort meest ja ülemõistuse jube on see tunne...Ja surnud last olen oma kätel kandnud...polnud
küll oma laps õnneks aga öökimaajavalt vastik ikka.Nendel puhkudel tekib selline jõuetu viha!
3.aspekt selle asja juures on lahkumise viis.Olgu selleks siis enesetapp,haigus,õnnetus või vanadussurm.Igale sellele viisile lähenen ma erinevalt ja
püüan küsimustele vastuseid leida...paraku lootusetult....
Ei,ma ei karda surnut!
Ma ei saa ka mainimata jätta fakti,ehkki see pole küll päris see teema,aga olen ikka päris mitu inimest elule tagasi aidanud ja need korrad ei unune
iial.See on väsitav,kurnav tegevus end parimal juhul hiljem imeline tunne...Siis tunned kuidas sa oled surma üle kavaldanud ja inimesele veel ühe
võimaluse.Ja seda tänulikku pilku inimese silmis,kui ta sind tänama tuleb,on võimatu unustada...
Kui mu isa suri siis arvasin et viisakusest peax nagu ka hüvastijätkux puudutama or smt. Kuid ma näinudki teda kunagi surnuna, õnnex - minu jaox jääb
ta elavana mälestusse.
Öeldaxe et kui sa ei taha siis ei pea sa surnut puudutama. Mõned tunnevad aastaid käte peal seda külma tunnet.
Kui ma näen sunut siis tekivad mul alati mingid omapärased mõtted, kujutan ette et see inimese keha oli kunagi elav jne. Aga samas pelgax ma
kokkupuudet..
karda elavat ,mitte surnut
Ei karda surnuid.Mu isa suri kodus ja mina pesin teda panin riidesse ja aitasin kirstu panna...kolm kuud hiljem oli sama emaga tuli ka teda pesta ja
riietada ja kirstu panna. Sellisel hetkel pole aega valu tunda tegutsesin kui automaat.Surnu ei tee kellegile enam kurja pigem karta elavaid...
Kaotusvalu tuli hiljem matusepäeval varisesin kokku siis alles mõistsin et nüüd on kõik pole enam ei isa ega ema.
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
ei pelga ega karda...lihtsalt kest...hing on läinud ja kest alles..mis tast ikki karta...
pelgan, ei tea ise ka miks
Tsitaat:Vot siin nagu peitubki väike võti. Kui kaotad korra kellegi väga lähedase...kelle puhul ei tulegi meelde, et ta nüüd külm ja surnud, vaid tahaksid teda kallistada ja hüvastijätuks kas või pai teha....siis kaob see surnu kartus ka. Minuga toimis selline kurb õppetund vägagi hästi
Algne postitaja: tiina
/me pelgab väga katsuda kyll ei taha
Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine
Tsitaat:
Algne postitaja: Nemo
Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine
Tsitaat:
Algne postitaja: yller
Tsitaat:
Algne postitaja: Nemo
Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine
sa pole matustel kordagi elus näinud?
et pole ehtsat surnut näinud
Mina kardan,pelgan küll surnut,ei ole katsunud.Aga arvan ka et kui esimest korda teda katsuda siis kaob kartus.
ei saa öelda, et oleks ühtki surnut üldse näinud. nii vanaema kui vanaisa matustel ma lihtsalt ei vaadanud kirstu poolegi. vanaema matustel mõned kuud
tagasi olid päikeseprillid ees (kuna olen tugevalt lühinägelik, siis nägin vaid kirstu piirjooni uduselt).
ei taha surnutega tegemist teha, nemad ei kuulu siia maailma, ja nende dimensiooni ei taha tükkida enne kui minu aeg.
oma vanaema katsusin kui ta oli mingi 2 tundi surnud olnud....leige oli ja üsna vastik...kedagi teist kyll enam katsuma ei lähe 
Jah, eelistan millegi pärast isegi kirstu poole mitte vaadata ... ei oska põhjendada seda hirmu, aga tean, et see on olemas.
Surnutega on selline lugu et... nad on surnud. St. ei saa miskit kurja teha.
Ei tee karda.. ei põlga.. kui inimene sureb siis sureb mis sellel ikka teha on..
kardan küll. katsuda ka ei tahaks. ise ka ei tea miks, hirm ja ebausk ilmselt
Ei karda ma surnuid katsuda....aga tekib selline aukartuse moodi tunne enne kui talle lahkumispai ja kallli teen..ei oskagi seda seletada lahti.
Ehk sellepärast,et tema on oma elu ära eland ja mina siin....seega mingi süütunne...võta sa nüüd kinni.
Väga kardan, lausa paaniliselt. Kirstule ei lähe ligemale kui 10 meetrit.Matustel hoian kellestki elavast lähedasest kõvasti kinni.Isegi oma vanaema
matustel...Tunnistan, et kui mu väga lähedane peaks mu läheduses surema, siis Ta vist sinnasamasse minust jääkski. Kui keegi julge surnut ära ei viiks
ja matmist ei korraldaks.
Surnu puudutamine...taevake, mul on paaniline hirm isegi kolme peotäit mulda järele visata - justkui peaks surnul 3x järjest käest kinni võtma. Vist
olen liiast elava fantaasiaga ses asjas.
elavaid tasub vahest rohkem karta
kardan...ei teagi mix,lihtsalt judinad ajab peale
jaaaaa...kardan kll neid 
Miskipärast ei karda. Ei tea miks
Otseselt ei karda.
Mu juured on Lõuna-Eestis, kus on komme (võib-olla on see mujal ka nii, lihtsalt ei tea) tuua surnu enne matuseid paariks päevaks koju, kus siis
sugulased-tuttavad käivad nö surnuvalves. No ja talvel ju näiteks õue magama ei lähe, ikka magad surnuga samas majas (meil pole veel tubade vahel uksi
ka, ainult paksust riidest kardinad...).
Samas kui vähegi võimalik, siis hoian neist eemale. Tahan mäletada inimest elavana, mitte surnuna. Temast jääb ju maha ainult kest, mida ma sellest
ikka vaatan/katsun. Kõhe on ikkagi (vist olen vaadanud liiga palju õudusfilme).
Ei ega ei karda neid küll, aga katsunud kahh pole ja ega ma vist millestgi ilma kahh jäänd pole:
inimest on ju ikka parem katsuda elusana;D
olen oma elus ainult oma vanaemade matustel käinud...mõlemale tegin pai, nii et ei karda...kuigi see on selline õõnes tunne ja kurb ja raske..aga
samas on minu jaoks nii kergem lõplikult hüvasti jätta
...yhel juhul polnud kindel, et tegemist on surnuga, katsusin siis teda, et selgusele saada, aga hilisem veendumus vottis tummaks..eriti kui seal oled
ainult sina ja surnu kahekesi , ta oli hasti kylm ja kange. Enam ei saa surnut isegi vaadata mitte, sain hoopistykkis hirmu endale kylge mitte
sellest voitu 
Oleneb surnust
Aga Ega Nad Mulle Ei Meeldi Kyll
ei karda, mis nad ikka teha saavad 
Olen elus vaid kaks korda matustel käinud. Käega katsunud surnut ei ole, kuid kui tegu oleks väga kalli inimesega, siis ei pelgaks seda teha.
Kuid vanaisa matustest mäletan seda mõtet, et see asi seal kirstus küll ei saa olla minu vanaisa, sest see näeb välja kui nukk. Ma ei kartnud teda,
vaid rohkem oli selline kummaliselt üllatunud tunne. Ja nutt tuli rohkem selle pärast peale, et hale oli teisi inimesi vaadata, kes seal pisaraid
valasid.
Ma usun, et ma ei kardaks surnud inimest. Elavad inimesed on ohtlikumad, kui surnud. Surnud inimene on kui hingetu portselanist nukk.
Pigem kardan surnud inimeste hingesid, kui nende kehasid.
Ei karda surnuid aga respekteerin. Katsunud surnut ei ole, aga kui peaks vajadus tekkima, siis ilmselt poleks ka suurt probleemi.
Kurb teema see. Aga enam ma ei karda. Kui vana-vanaema ära suri, siis küll kartsin. Peale seda ilmus ta mu unedesse ja kutsus endaga kaasa. Ja käis mul toas kummitamas - ju siis ei tahtnud ta ära minna.... Ta põhiliselt kasvatas mind kuni 10-da eluaastani.
hm ma ei karda surnuid, miks peakski, sest tegemist ju ilma hingeta tühja kestaga, olen tööl olles nendega kokku puutunud ja surnu tekitab minus samapalju emotsioone kui sealiha turuletil, lihtsalt oli keegi aga nüüd ainult laip.
Mina ka kardan 
ma ei karda, aga kõhe on matustel olla
tekib tunne maailma ebaõiglusest, kui sureb noor inimene
katsunud pole, ju vist ebakindluse tõttu
Ma osteselt ei karda neid, kuid kõheda tunde tekitavad nad kyll sisse.
"surma ma küll ei karda see loomulik asi...."
Renka-Kas oled tõelist surmahirmu tundnud et nii väidad.
Loomulik on see kui lapsed oma vanemaid matavad,mitte vastupidi.
Eks ikka mingil määral kardan. Üks tuttav suri maksavähki ja nägi kirstus ka vägagi hirmuäratav välja...no mine ja tee siis pai! Aga vanavanaemale tegin küll pai, me olime suht lähedased.
Ei karda surnuid aga v2ga kahju on kyll mulle ei meeldi matuste juures 1 asi see et kirstu kaan tehakse lahti ja siis sulle vaatab surnu vastu ma ei tea ma lihtsalt ei saa otsa vaatata mitte selle p2rast et mul h2bi v6i ma midagi oleksin sellele inimesele teinud.. lihtsalt mulle ei meeldi fotodelt palun v2ga....
mina küll kardan mina surnut inimest küll ei puuduta....see ajab külmvärinad ihule....ma olen nii paljudel matustel käinud aga ikka kardan kõige
hullem oli vanaema matus.......ma ei julgenud samas toas ka viibida
ühelgi pildil kah pole kus kirst on lahti alles surnuaial 1 pildil
Mõningaid elus inimesi tuleks küll palju rohkem karta. Surnu ei tee enam kellelegi kurja kui tahakski. Või on siin silmas peetud potergeiste jms?
Surnud on selleks, et neid (häid) mälestada ja meenutada, mitte neid karta.
...mulle ei meeldi vaadata surnuid ja veel vähem nende läheduses olla...
Otseselt ei pelga, kuid mingit pisikest respekti tunnen nende vastu küll. Surnud inimene on ikka niivõrd erinev samast, kuid elavast inimesest. Ma ei pea sellega silmas mitte seda, et kehatemperatuur on erinev, vaid seda, et muutused toimuvad isegi läbinisti tuttavates ja armsates näojoontes. Kui mu parim sõbranna suri, siis oli ta välimus nii muutunud, et esimese hooga põrkasin ma tagasi. Ma ei tundnud teda ära. Tegelikult põen seda reaktsiooni veidikene siiani.
Mina pole katsunud....
Mina pelgan neid, nad pidavat külmad ja tuimad olema...
Ei mina neid julge puttu 
olen näinud surnut kirstus. katsunud ei ole ja ega ei taha ka. võin öelda, et pelgan surnuid.
Mina kyll ei julge surnuid puutuda.Otseselt ei karda neid kuid õudust tekitavad kyll.Kui vähegi võimalik hoian neist eemale.
Ma ei tea kas otseselt kardan , aga midagi seal on et puutuda ei julge.
Kui vanaisa suri siis vanaema kallistas ja suudles laubale...mina aga ei suutnud isegi lähedale minna... Nüüd mingil määral kahetsen- kui ma oleks
lähemale läinud ja paitanud teda siis ehk oleks midagi teisiti 

ma algul küll kartsin kuid nüüd enam ei karda sest kuin neid kardad siis võid sa algul neid unes näha (kui neile hästi palju mõelda)ja kui vaimule
liiga palju mõtled siis ta saab väga vihaseks ka!
nekrofiil ma küll ei ole, aga ei saa ka öelda, et ma kardaks neid. laip on laip, ehk asi siis ja asjad ei kipu (vähemalt mind mitte) ründama
Mis neid karta? Liha ja pealegi surnud. Karta tuleb siis, kui hakkavad pahaks minema - siis haisevad jubedalt. Kui aga lagunemise protsesside käigus
tekkivad gaasid, siis nad (kadunukesed) paisuvad, tuleb kas õhku välja lasta või number suuremat kirstu osta. Uppunud jälle lähevad limaseks ja
libisevad käest välja, vahest ka oma nahast välja
Kuid kõik on tasakaalus siin maailmas - nende ninast ja kõrvadest saab juba uut elu avastada -
kõiksugusi putukaid ja sajajalgseid
kardan surnuid. kuigi kui hakata loogiliselt mõtlema ei tee ju surnu enam kellegilegi halba ega kurja aga ma ikkagi pelgan. katsunud olen..külm ja kole. ei taha auto antenni küljes ka musta leinapaela näha..masendav
Ma ei karda surnuid, ma kardan seda valu, mida surm endaga kaasa toob....ja kui kardangi midagi, siis ehk oma musta südametunnistust.....kui tean, et sai kunagi midagi talle halba tehtud..halvasti öeldud....Ongi nii,et karta tuleb hoopis elavat...
Kardan kyll kahjux. Ma ei karda surma vaid surnuid, kuigi peax vastupidi olema.
(masendav)
Elu on mind nii palju hoidnud, et pole pidanud surnut katsuma. Tõenäoliselt seda pole kauaks. Hoopis õõvastavam tunne on, kui hinged endast matuse päeval märku annavad või näitavad, kes järgmisena läheb.
ei ole seal midagi karta - kui sureb lähedane inimene, siis ta on surnuna sama kallis kui elavana... tõsi küll, et temperatuuride kõikumine on
hämmastav, aga see ei sega kallistamist või paitamist

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
Matustel küll ei kipu kedagi kirstus paitama, isegi lähedasi mitte. Puhaku nad rahus.
ei ole ise surnuid katsund ja üldiselt ma ikka pelgan küll neid jah
ei karda, olen näinud surnuid, jättis kylmax .mix peax kartma laipa? lihatykki?
kui siis tema hinge weel...
ei karda yksi surnuaiad ka käia... olen käinud, isegi pimedas... sygisel...
aga mis on jube on kabel... luukered juuu...pole näinud weel õnnex...
enam ei pelga
ei karda, milleks
olen nendega toimetanud ja ükski pole ähvardanud no veidi korisenud on, aga tean ju, et gaasid on lahkunul ikka olemas
kunagi pelgasin küll, katsuma just ei kippunud.
nüüd on suht savi. ei tunne ennast enam häirituna. see iika nii loomulik ju.
Elavaid tuleb karta, mitte surnuid.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
kunagi pelgasin küll, katsuma just ei kippunud.
nüüd on suht savi. ei tunne ennast enam häirituna. see iika nii loomulik ju.


surnute suhtes olen ettevaatlik siis, kui nad ilmuvad elavatena unenägudesse. tavaliselt järgnevad neile suuremat sorti muutused. ja kui surnu
valmistatud toitu süüa või temaga/nendega kutsumise peale kaasa minna, siis seda peetakse surmaendeks.
olen viibinud piisavalt paljudel matustel ning olnud nt terve õhtu üksipäini oma vanaema surnuvalves.
igal sügisel olen tunnistajaks suurele är'koolemisele, millest järelejäänu katab lumevaip.
olen võtnud osa seatappudest ning trehvanud metsas igast poolärasöödud või niisama hinge heitnud korjuseid. neist ühega seoses on mällu talletunud üks
mullu suve meeldejäävamaid kohtumisi - sattusin murakaid korjates rabaserval põdrakorjusele (enamus sellest oli tegelt juba puhtaks söödud),
samaaegselt admiraliga (nöuke lipelga liik on olemas). ei teagi, kas ta oli pikast hommikulennust väsinum või mina liiga aeglane, aga lipelgas hõivas
parema "istekoha" enne mind (
). persestus sarvede lähedale (väiksed kahesed pulksarved olid, ilmselt vanadusse koolnud pull) päikese käes
juba pleekumahakanud kolba peale ning laotas oma hommikukastesed tiivad laiali. nii, et piisad hakkasid päikese käes pärlendama. kükitasin temast
käeulatuse kaugusele ja armusin lummavasse vaatepilti. õnneks oli mu nina tol päeval kinni
mis neist är'koolnuist ikka karta. tõele au andes on see ju viimane vahetu kokkupuude "teelise" ja "mahajäänute" vahel. olgu
siis seda väärt, kasvõi mingi muu, vähemtraagilise, tähenduse sisse pakituna
eelmine öö oma unenäos põgenesin terve öö zombide eest kes olid nagu elavate surnute öö filmist aga mitte nukud vaid inimesed kes ei elanud enam, nad ei olnud moondund ega jäledad , nad olid vastikud ja jäledad sellepärast et nad ei elanud enam, ma olen väga õnnetu, et vaid üksikud inimesed on siin maailmas tõeliselt elus, ma olen peaaegu üksi, otsides elusaid!
Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Surnutega on selline lugu et... nad on surnud. St. ei saa miskit kurja teha.
Surnud inimest ma ei karda, küll aga on kõhe tunne olla surnuga ühes ruumis. Tavaliselt on surnud inimestel rahulik ilme näol ja see pole hirmutav.
Hirmus on hoopis see, et kui surnud on oma lähedane - siis teda enam elavate seas ei kohta....
Olin viisakas ja hoidusin oma arusaamu siin esitlemast ... aga siis ühtäkki olid pea kõik "sõbrad-tuttavad" platsis ja ruumi täitmas ja
"tarkusi" jagamas... Eks siis minagi ...
Respekt tundmatu suhtes ... teadmatus ... kaotusevalu ... müüdid-legendid ... need on vaid mõned osised hirmust surma-surnute ees. Ja see kinnitus
tõsiasjale,et me ka ise oleme ajalised-kaduvad saab surnu(te) läbi uuesti kinnitatud,eluteatri absurdne olemus tõestatud ... Pole siis ime,et just
siin,st elu ja surma piiril,on KÕIK usundid hoolega oma pesa ehitanud ja ehitamas ...
Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.
kes ta siis on??????
Kes oled sa peale surma,kui ennem olid näiteks ... näiteks mõttetu mölaööbik? Jah,on ikka asjad alla käinud,kui sulased sulaseksolemist varjavad,enda
olemist "nii tagasihoidlikult" põhjendavad ja ... 

On asju, mida sa , vaene vend, ei jaga ega ka jagama ei hakka...
Ja ikkagi tore et sa nii hea oled ja minu saatuse pärast muretsed!
Surnuid peljanud küll ei ole.
Mis neist ikka karta - ega nad hammusta.
Aga kui tänaval vastu jalutaks, siis võtaks kõhedaks küll krt.
Ei karda. Teatud situatsioonis kardan mõnikord elavaid.
Isegi surnuaial
Pole veel kuulda olnud,et surnud ristisõdu alustaksid - see ikka elavate kristlaste amet! Ja isegi laste ristisõjaga on nad maha saanud! Teistel usunditel EI OLE midagi samaväärset vastu panna!
mis on surnute pelgamisel ühist ristisõdadega
.
ära tee sääsest elevanti palun ja oma tõekspidamisi pole vaja ka igasse temasse( mis vähegi sinu meelest sobib)sobitada.
On juhtunud nii et olen pidanud nägema laipa...see tunne mis tol hetkel tekkis,polnud hirm.Pigem oli see midagi ebameeldivat.
Tsitaat:Ilmselt tahtis Radikaal öelda, et surnuid pole mõtet karta, sest kõik kole ja hirmutav lähtub elavast inimesest. Mina nõustun sellega.
Algne postitaja: susanna
mis on surnute pelgamisel ühist ristisõdadega
See kostab nüüd kindlasti intrigeeriv, aga teema püstitus vajaks täpsustamist. Selleks, et jagada homo sapiens osisteks vaim, hing ja ihu, ei pea
olema usklik, piisab vaid veidi avatumast silmaringist. Uku Masing on kirjutanud väga huvitavalt "vägedest", mille hulka kuuluvad ka
"kalmistuvägi" ja "sõjaväljavägi". tegemist siis paikadega, mis inimluudest üleküllastatud. Eksisteerib teooria, et mingi osa (kas
kõi või vaid osa???) lahkunute hingedest säilitavad sideme luustiku, kui oma maise substantsiga, ning näitab üles oma pahameelt selle substantsi
häirimise puhul (kummitused, poltergeistid...). Siit siis tõsiasi, et näiteks laibale lolli nägu tehes ei pea ootama, et laip sulle samaga vastaks,
küll aga ei saa välistada, et reaktsiooni kuidagi teisiti ei järgne.

Jah, "vaim", "hing" ja "ihu" ei ole religioossed mõisted minu jaoks, kes ma ei usu Jumalasse.
Vaimud surnuaedades on mütoloogia minu jaoks. Kuni kohtan vaimu, aga tõenäoliselt ei kohta, sest ma suhtun ääretu aukartusega surnuaedadesse.
ja mina olen see friik
, kes käib surnuaias jalutamas.
just selle vaikuse ja rahu pärast,mis seal valitseb.
kõhe on vaid siis, kui õhtuhämaruses-pimeduses vanad põlispuud tuule käes kõiguvad ja kriiksuvad, aga ma võin tunde seal istuda ja mitte midagi
mõelda.
Minu "aukartus" ei tähenda ka hirmu. Mullegi meeldib surnuaedades jalutada ja peale haudade korrastamist istun alati tükk aega, et "juttu puhuda".
Võõrad surnud inimesed tekitavad kõhedust. Päeval jalutan surnuaias rahulikult, pole mingeid erilisi emotsioone. Öösel nagu eriti ei kutsu sinna. Kuna oli juhus, peale ämma surma, panime küünlaid pimedal sügisõhtul, ja mõningad hauad helendasid fosforselt.
Mind, kui ma surnut olen lähedalt näinud on alati vallanud mingi seletamatu uudishimu, et mis siis nüüd edasi saab, et see ei ole ju veel kõik.
See tunne ei olegi nagu seotud ajuga, vaid kogu minu olemusega.
ei pelga surnuid,kuid üksi surnuaial ei kola
Kogu mõtetekimp,mis selles teemas esitatud,kutsub vägisi narsiaanlikku lähenemist selgitama. Olgu,hoian end hetkeks tagasi! Aga susannale,kes hoolega on mind kasvatanud(?),pean ütlema,et istudes tundide viisi surnuaias ja mitte midagi mõeldes oledki Sa osa saamas TUNNETUSE VÄEST-TÕEST: sõnadega kirjeldamiseks hoopis "keerulisest-võimatustki",ometi alateadvuslikust tundest,et oled osa saamas millestki hoopis vägevamast-salad uslikust ... Õnnitlen! Samas tahaksin Sulle soojalt soovitada,et õpiksid sama seisundi esilekutsumist väljaspool surnuaeda ... Seal pahatihti keerulised-lõhutud energiaväljad ,vaimude ja hingede "võitlused" käimas ...
sooje soovitusi saab ja tohib mulle vaid minu mees anda.
ja kuna sina seda ei ole ja mind ei tunne, siis sul seda õigust ei ole mind keelata ja käskida .
ja vaikust ja rahu ei otsi ja leia ma mitte ainult surnute viimasest puhkepaigast vaid ka tormava mere kaldalt.
Ei noh,kui mees siis mees! Kuidagi mõttetuks muutub mõttevahetus inimesega,kes igat asja mehe käest küsima peab ja kole kuri ka veel ... Ei soovita ma Sulle midagi ei soojalt ega külmalt!
minu eesmärk pole sinuga arutelusse üldse laskuda ja igaüks valib selle tee, mis talle sobib.
kui sina saad aru, et soovituste andmine ja suunamine võrdub tõsimeeli käskude ja keeldudega, siis tekib paratamatult küsimus, et mida sa siin
foorumis teed.
kogu oma varjatud jutuga sa muud ei teegi, kui vaikselt suunad ja käsid ja sunnid inimesi sinu tõekspidamisi omaks võtma.
kadunud vanaisa armastas öelda:räägi juttu, mis on jutt, aga ära pasanda.
ja jõuangi välja sinna, et karda inimest, kes su kõrval seisab.
Meest?!?
surnuid on samasugused kui elavad, nad küll ei liigu füüsiliselt kui liiguvad astraalselt, mul käivad pidevalt surnud külas ja mis neis elavatega
eristaks on see,et nad on poole õnnelikumad
aga selleks ,et surnuks saada tuleb see ära teenida
kardan ikka küll 
Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Meest?!?
lase samas vaimus edasi, ma arvan, et sa said aru küll, mis ma mõtlesin.
hheh , vaime ma Tegelt natuke kardan ...
Surnuid peljata? Ei ja veelkord EI! Elavatega sünnivad pidevalt igatsorti eriarvamused,konfliktid,jamad ... Eriti siis,kui oled kohustatud NENDE tegu
ja nägu olema,nendega sama madalakvaliteedilise kõverpeegli maailma passima!!! Noh,nii nagu nad ütlevad: NORMAALNE olema!
Ei kujuta kahjuks ette, miks peaks kartma. Laip on laip ja see hingeke on niikuinii juba vääga kaugel meist, kes selles rümbas oma ülesannet
täitis.
Surnut katsudes või misiganes tehes on vaid imelik teistmoodi tunne. Inimese ja näiteks kurja looma laiba vedamisel või tirimisel(või
ümberpaigutamisel, kuidas kellelegi meeldib paremini) on olnud see vahe, et looma puhul on nagu ettevaatlikus ja valmisolek, nagu pole kindel , et
äkki ikka raip ründab uuesti. Inimlaibaga on täisrahu ja teeseldud asjalikkus- see raip ei ründa kll enam kindlasti.
Seega karda elavaid parem kui niiväga kartma pead midagi või kedagi.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
Võõra inimese puhul ilmselt kardaksin. Oma ema surnukeha olen puudutanud ja ümbert kinni võtnud. Kui ta kirstus oli, siis andsin musi ka otsaette. See
oli minu jaoks kui hüvastijätt.
Samas, vanaisa matustel tekkis mingi tõrge, see polnud niivõrd kartus. Ei oskagi seletada. Hiljem muidugi kahetsesin.
Surnute kehasid küll vast otse karta ei tasu (juhul kui need mädanema pole läind ega haigusi ei levita). Küll aga võiks ehk arvestada nende mittemateriaalsete energiatega ,mis vahetevahel, tõenäoliselt enamasti meie teadmata materialiseeruvad ja kui neid energiaid juhib mõistus, siis võivad nii mõnedki näiliselt tühised toimingud muuta siinset maailmaelu fataalselt...
Surnud inimese puudutamine oli veider. Olin harjunud, et inimese ihu on soe, surnud on ju lausa külmkambrist tulnud ja seetõttu väga külmad. Hirmu küll ei tunne.
Elavaid tuleb karta.
ei karda suma,olen temaga juba kokku puutunud
Eks surma hirm on ikka kusagil sees olemas. Ega see ei kao ma arvan, sõltumata sellest kui osavalt seda lämmatada või varjata.
Aga kes on juba surnud, see on juba surnud. Paratamatus.
Olen surnut riidesse pannud. Väga veider kogemus. Ma arvan, et mingi asi lülitus mu sees välja ning käsitlesin teda nukuna vms.
Olen hauda kaevanud ja surnut matnud. Haua kaevamisel oli kõige vastikum see, et teadsid siin kohe poole meetri kaugusel on teised surnud.
Elustanud olen ka. Ei õnnestunud. Vist liiga hilja saime jaole. Seal oli kõige kummalisem see, et pulsi puudumine ei jõudnud mulle kohale. Lihtsalt
pole võimalik, et inimesel puudub pulss! Olin vist päris juhmi näoga.
Lagunenud ja haisvate laipadega pole veel õnneks kokku puutunud. Need on vist kõige vastikumad. Nagu deformeerunud ja rebenenud laibad.
kardan elavaid inimesi. surnud küll enamasti haisevad hullemini, aga on kordades ohutumad. ; P
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?
mind häirib sedavõrd, et homme toimuvatele vanaema matustele ma ei lähe.Pärjaga olen siiski esindatud ja hiljem käin haual ka ära.
ei karda
nii ja naa.
kui üleelmisel talvel poole öö pealt pidime suvilasse sisse murdma ja sealt surnud vanaema leidsime,siis oli küll hirm nahas-täielik paanika tuli
peale.
kui mu isa aasta eest suri,siis oli tema hingevaakumist õudsem vaadata kui surnut...ei kartnud üldse:istusin ta voodi kõrval(suri kodus)nutsin ja
vaatasin teda.
varem panin käe ka külge ja proovisin suud ning silmi sulgeda.eks natuke paha oli katsuda küll-aga midagi sellist et oleks eemale jooksnud vms.ei
olnud.ka kirstus julgesin teda puutuda...omaenda isa ikkagi.
mul on 92 aastane vanavanaema kelle vahet igapäev jooksen:raudpull on see,et kui ta kodus surema peaks siis olen mina see kes ta leiab.vahel kardan
seda hetke,kuigi vana on suht sõbralik ja vaikne inimene olnud.
vahel lausa kuulan ukse pealt et kas on midagi kuulda.enamasti on olnud.
aga noh palju hirmsam on ikka see kui elaval kuid surmahaigel või vanal inimesel on väga halb(surmaeelne seisund) ja sul pole midagi teha ja ega
kiirabi siis ka enam rõõmuga kohale tõtta ega ära vii.
Kräutiiger
Palun sõnasta oma esimene lause ümber.Kogenud uurija leiaks sealt nii motiivi kui ka kuriteokooseisu.
Et mu jutt,ei tunduks nagu mõnitaksin surnuid siis teatan ametlikult olen samuti orb.Mõlemad vanemad on läinud manalateele.
Ei pelga. Vastupidi, esivanemad käivad mul unenägudes tihti.
Tsitaat:
Surnud inimese hinge ma austan. Pelgan kokkupuuteid surnud inimese hingega, sest kui hing end kuidagi ilmutab, siis tõenäoliselt on " süsteemis" mingi probleem. Samuti ei tea ma, milleks hing võimeline on.
freelancerile:mis mul ikka ümber sõnastada-nii see ju oligi:maalt tuli teade et mutti pole mitu päeva näha olnud ja uste-akende peale kloppimine ei
aidanud,lambid olla sees põlenud.
no ja isa tuttav kes meid maale sõidutas hakkaski uksi maha kangutama-kangiga,tõelise murdvarga kombel.
nii et see oli päris ehtne sissemurdmine...
olen suudelnud laubale ja mölemile pösele oma vanaema(isaema) .Ta oli lapsepölves ja elades mulle maailma köige olulisem inimene.Ta on ainuke inimene
kes mulle pole iial haiget teinud ega halvasti öeldnud ja selleks ta ka jäi.Ma armastan teda siiani ja kui aus olla pole ma tema surmast siiani üle
saanud ega lepi sellega vast iialgi.Ma ei karda surnuid kes on mulle elus kallid olnud.Vahel ma isegi loodan ,et need inimesed kes on usus ,et surnuid
saab kohata vaimuna peaks paika..siis saaksin ma teda kallistada ja öelda kui kahju mul on ja kui väga ma teda armastan ja igatsen.
Ma mäletan seda külma ja valusathingevalu surnut nähes...ja seda abitut olevust kirstus kes oli juba kangestunud ja sinakas...Kui aus olla siis ma ei
tundnud oma vanaema äragi.
Mina kardan. Lapsena, kui mu isa suri, siis ma ei julenud isegi kirstu vaadata. Ühest küljest suurest shokist ja kaotusest, teisest küljest hirm
surnute vastu... Õudne. Ei taha mõeldagi, et varsti olen eas, kus hakkavad lähedased ümber surema 
ei,surnuid enam ei karda
Ei, ei karda surnuid.
Täpsemalt öeldes ei näe põhjust neid karta.
Surnu on surnu, teda tuleb austada mitte karta.
väga kardan,kui tänaval või pargis või prügikasti äärs möni vedelemas nagu see tänapäeval on juhtunud.
Pole küll tänavapildis ühtegi surnut vedelemas näinud, aga ilmselt kui pimedas mõne otsa komistaksin, tekitaks judinaid küll...
Surnuid ei karda. Ennem oma vanaisa matuseid mõtlesin, et ärasaatmisel teen talle pai. Nägin, kuidas ema ja vanaema tegid, aga kui sinna jõudsin,
mõtlesin ümber... Lihtsalt ei suutnud... 
Huvitav
Teise inimese riista võib suus hoida.
Karmimaid näiteid hetkel rohkem ei too
Surnut puutuda aga on imelik.
Muidugi ma eriti ei mõista miks üldse teda enam näppima peab.Tema seda enam ei tunne.
väiksena kartsin surnuid, palju on käidud matustel, olen pidanud surnud inimeselt pulssi otsima, mis nyyd järgi mõeldes oli ju tegelt asjatu tegevus
ja eneseületus kuna ma ei tahtnud seda teha
nyyd olen ma veidi vanemaks saanud ja leian et surnuid kardan ma vähem kui elusaid, surnud ei tasugi karta, nemad enam halba teha ei saa
palju on käidud matustel, olen pidanud surnud inimeselt pulssi otsima
Kuidas seda mõista.Kas inimesed ja omaksed vahele ei tulnud.
.Ma mõistan et lootus sureb viimasena kuid enne kremeerimist pulssi otsida-see on
väikestviisi liialdus.
sõbrad lootsid ka et ehk inimene elab veel ja nii ma siis olingi ainuke kes pulssi otsima hakkas
ega ma ikka päris matustel ka ei otsinud seda pulssi, lihtsalt eelmine postitus läks pekki kui nyyd seda lugeda....anname mulle ilusti andeks mul on
kõrge palavik
Ks see oli sulle kallis inimene 
veidi ikka, ma üldiselt ei lase inimesi endale eriti lähedale, sest nad krt kipuvad ära minema, surema ja lihtsalt mölakad olema
Tsitaat:
Algne postitaja: d32thangel
sõbrad lootsid ka et ehk inimene elab veel ja nii ma siis olingi ainuke kes pulssi otsima hakkas
ei olnud
sa oled liiga hea nende vastu,sul on süda omal kohal
inimesed lihtsalt ei usu headusesse kaua ,õigemini et see võib kesta lõpmatuseni 
soe syda, kylmad käed
Sul lihtsalt pole vedanud sind ümbritsevate inimestega.
Ole samas muretu-sinu siiatulekuga ilmselt kõik kodutud ei sure-mölakad ja äraminejad kaasa arvatud.
nu see oleks juba liig mis liig, kui sureks siis ma hakkaks kahtlustama et mul võib mingi viga küljes olla 
jah ,me kaitseme sind kurja eest
free: kas siis,kui pole vedanud ümbritseva seltskonnaga,muutuvad käed külmaks ja süda soojaks 
Sa ju aimad ise mida ma oleks vastanud sellest kooslusest.

aiman jah,sest kujutan ette,mis juhtub minuga,kui keegi külma käega hakkab midagi minu juures otsima...
tänud siis kaitse eest, eks see näha ole kui head kaitset pakute
mul kohe julgem magada nyyd
ja olge mureta ma ei tule oma kylmade kätega midagi teie juurest otsima, vähemalt seni kuni keegi ei provotseeri
ilusaid unenägusid sulle
PS.Ära karda,meil on siin omad kaitseinglid 
Mina ei tahagi.
Paluks offi poole pöörduda kõigi küsimuste ja lahendustega
Ei ütleks,et kardan...eks on neid ju nähtud ja katsutud küll. Aga vabatahtlikult neid näppima ei läheks. Pole ju tegemist mingi maasikakoogiga vaid laibaga,mis eritab suht halba lõhna.
Surnutega on mul kokkupuuteid olnud-ka sõna otseses mõttes....Kuidagi ebameeldivat tunnet tekitavad küll.
Surnu pesemine ja riietamine polnud algul just meeldiv tegevus.
Eriti õõvastav on,kui see õhk sealt kopsudest korisedes välja tuleb.
Tiivi
Lisaks sellele nad veel oskavad ka peeretada ja ootamatul hetkel koriseda.Ka liigutada võivad nad.
Aga on ka positiivseid omadusi.Nad ei piparda ja kui trussud jalast tõmbad ei hakka kobisema et korralikud nii ei tee.Samuti ei õienda nad kogu aeg et
riided mida selga neile paned ei meeldi neile ja mida teised selliste riietega mõtlevad.
Püüdsin välja tuua ilusamad küljed surnutega tegelemisel.
Muuseas kui sellised asjad ei meeldi siis võib alati usaldada surnud neile inimestele,kes sellega tegelevad ja selle tööga oma peret toidavad.Nad on
enamuses toredad ja kohusetundlikud inimesed kes püüavad anda endast kõik et matused ja sellele järgnev oleks vastuvõetav-ilus ja meeldejääv oleks
kohatu öelda
Et kibedaks vaidluseks ei läheks,siis sinu postituses polnud minu jaoks midagi üllatavat.Kui nüüd jälle võtta sellest küljest,et surnu riietamine
jätta profesionaalidele,siis on ka oma tõetera.Kuid...
Kui surnu suri kodus,siis siinses külakogukonnas oli kombeks ta ikka ise puhtaks pesta ja riietada.Tegid seda sugulased ,aga olid ka pesijad.Siduda
lõug ja käed ,et need laiali ei vajuks ,panna kuhugi külma ruumi pinkide peale,puusärki ootama.Tavaliselt kõrvalhoonesse.Seejärel oli külas keegi, kes
puusärki panemisel luges,inimesed laulsid.
Loomulikult oli see võimalik kehaga,mis polnud väga lagunenud .Vastasel juhul viidi linna külmkambrisse.
See traditsioon on siinkandis nüüd hääbunud.
Pealegi on lähedal väga hea ja kaasaegne mbüroo koos hoidlaga.
Seda teemat võin pikalt heietada.Aga nimme ei tee, minu vastusest esilekerkivatele küsimustele ei reageeri.
Minu lugupidamine inimestele,kes peavad seda tööd palgatööna tegema.
meil oli siin aastaid tagasi samuti kombeks, et perekond hooldab surnu, enesestmõistetavalt,
aga kui mu enda perekonnas hakkas järjestikune minemine siis mina ei suutnud, võtsin abi väljast
surnuid ma ei karda
elavaid samuti mitte, kuigi eks silmad peab lahti hoidma ja teinekord on abiks kiired jalad
Ei karda otseselt surnuid...aga kuna on üksjagu saanud matustel käia....siis eelistan kadunukest mitte vahtima minna, kui võimalik......jääb tihtipeale parem pilt mällu inimesest.
Ei karda ega pelga
mis neist karta nad ju surnud, elavaid inimesi tuleb karta