Board logo

Kas kardate/pelgate surnuid?
tiina - 29.12.2002 kell 11:07

Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.

Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?


Kayleigh´n I - 29.12.2002 kell 11:23

Olen surnut näinud nii kirstus ( kui väike olin) ja ühte last üritasin ka elustada ..
Aga see oli nii ammu .. ei usu, et kardaksin ..
Aga ega ma asjast vaimustatud küll ei ole.


tiina - 29.12.2002 kell 11:45

Väiksena kartsin surnuid. Ei saanud kuidagi sellest aru, kuidas vanaema sai rahulikult surnu riidesse panna kui vaja oli ja kuidas ta julges üldse surnut puutuda. Nüüdseks olen nii palju surma näinud, et ei karda surnuid. Ka mu tütar ei karda...eile tegi vanaisale pai. Kui ta oli 4 aastane, suri minu vanaema ja ka temaga käis ta hüvasti jätmas ja tegi talle pai.

Arvan, et surnute kartus tuleb ehk osaliselt sellest, et lapsele pole osatud kõike mõistlikult selgitada ja kui täiskasvanu ise kardab, ei suuda ta ka lapsele selgeks teha, et karta pole küll mitte midagi.

Minu vanaema rääkis ikka, et kui korra oled surnut katsunud, siis kaob ka kartus. Tal oli täiesti õigus. Kui korra surnut puudutad, siis enam ei karda. Vähemalt mina sain kartusest nii üle.


pirka - 29.12.2002 kell 12:01

Ei ole ühtki aastat mu elus enam nii mööda läind, et ei tuleks kedagi matta. Nu suguvõsa suur ja vanem põlvkond vaikselt lahkub, ka sõpru-tuttavaid läeb....
Olen surnut puutund. Oma esimest meest, kui ta läks, ka kallistand.... Kuid sellest pelgusest ei ole üle saanud.
Ei karda otseselt surnuid, kuid mingi ärevakstegev pelgus tekib ikkagi kui tuleb surnut puutuda. See om midagi seletamatut, see jäine külmus ja valu, mis siis haarab...


joosu - 29.12.2002 kell 12:18

Mina kardan. Ei teagi miks, aga kardan. Varem ei julgenud kirstu ligigi minna. Õnneks on mu elus siiani väga vähe matuseid olnud.
Võib-olla on see seotud väga halbade mälestustega vanaisa matustelt lapsepõlves. Võib -olla millegi muuga, ma ei tea. Aga loodan, et saan sellest hirmsast kartusest kunagi üle.


Marla - 29.12.2002 kell 13:24

ei karda.
sest pole põhjust.
elusaid kardan rohkem.
nemad kipuvad justkui rohkem hammustama.
ootamatult.
auh-auh


kontorihiir - 29.12.2002 kell 13:50

Pelgan ikka, ausalt.


ipsu - 29.12.2002 kell 16:30

kui olin noor ja hea kujutusvõimega siis kartsin.Nüüd enam eikarda.


muhhin - 29.12.2002 kell 16:34

Ei karda aga samas parema meelega üritaks ikkagi vältida kontakti surnutega.


mada - 29.12.2002 kell 20:29

Kardan nii surnuid kui elusaid. Surnuid sellepärast et nad on surnud ning sellest hirmust pole ma veel üle saanud.. aga nagu Marla väitis, siis elusad kipuvad palju rohkem hammustama...


Mamba - 29.12.2002 kell 20:38

Ei mina karda miskit
Kogemusi kõvasti olnud, mitte just meeldivad.


meryli - 29.12.2002 kell 20:38

Kartsin isa isegi enne matuseid näha emaga aga oli nii, et tuli surnule kylmas, pimedas metsatallu järgi minna ja nii tahes tahtmata hakkas mul surnust hale ja panin talle autosse villase teki peale ja siis läksin ka vastu surnu kylma ja kanget jalga....röögatus sai ka karud talveunest yles ja minu surnuhirmust lahti. Peale seda puutusin ka tööl esimeste sutnutega kokku. leinatuppa ja enne seda on tulnud viia ehk paarkymmend surnut. korda tehtud ja pestud-riietatud on 2 surnut Ärge kartke surnut, kartke elavat inimest köigest saab yle ka hirmust. pole midagi ilusamat kui yksiku inimese surivoodi ääres teha tema viimane hetk ilusaks...noh kuidas seda öieti öeldagi


Lola69 - 29.12.2002 kell 21:01

Surnuid just otsesõnu ei karda. Enam mitte. Vanaema kirstus puutuda oli algul hirmutav, kuid üle sain hirmust. Kuid ega nad eriti meeldivaid elamusi tekitand ka pole. Üks osa elust, peab leppima.

Aga jah, elusad teevad tõepoolest rohkem liiga.


penelope - 30.12.2002 kell 10:17

mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist


tiina - 30.12.2002 kell 10:20

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
mina kardan,esiteks olen ma osalenud autoavariis kus võõras inimene jäi auto alla ja suri- see tekitas minus vastikust ja tahet oksendada. ka oma vanaema matustel (vene kombe kohaselt jätab iga inimene lahkunuga hüvasti ja teeb kas pai talle või suudleb) läksin paanikasse, ma lihtsalt ei suutnud, nii soe inimene ja nüüd nii külm.....
samas kui mul suri 15.a. sõber ära siis oleks tahtnud teda kallistada aga ei saanud....
ja kui mees või laps ära sureks siis ma vist lahti ei lasekski neist
Vot siin nagu peitubki väike võti. Kui kaotad korra kellegi väga lähedase...kelle puhul ei tulegi meelde, et ta nüüd külm ja surnud, vaid tahaksid teda kallistada ja hüvastijätuks kas või pai teha....siis kaob see surnu kartus ka. Minuga toimis selline kurb õppetund vägagi hästi


pipiplika - 30.12.2002 kell 15:45

ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord olen hoopis tige, et miks nii.......


michelle - 30.12.2002 kell 23:57

ei karda, pole kunagi kartnud. näinud olen neid palju ja koikvõimalikke õudusi ikka, selliseid et ma siin kirjeldama ei hakka, mõni veel minestab.


saskia - 30.12.2002 kell 23:58

Ei karda surnut, aga käega katsunud ei ole...


michelle - 31.12.2002 kell 00:03

aga siiski mida ma kardan, on magav inimene. vot ei julge magavat inimest puudutada et üles äratada ja isegi samas toas ei julge viibida, sama ka raskelt vaimuhaigete inimestega. ei teagi miks...


tiina - 31.12.2002 kell 09:59

Tsitaat:
Algne postitaja: pipiplika
ei karda ja näppima ei kipukah, tunded on erinevad sõltub kes see surnu on kui 19 aastane siis on kurb, et nii noor aga kui 86 siis tunnen rõõmu, et nii kaua elas ja kui 45 siis rohkem temast jäänud lastepärast mure. selliseid tundeid ja mõtteid vist ei saagi kirjeldada ja kirja panna, mõnikord olen hoopis tige, et miks nii.......
Täiesti nõus sinuga...kui sureb noor inimene või hoopis laps, siis tekib niisugune põhjatu kurbus, mis seguneb isegi vihaga...liiga vara ju läks ja elu nägemata jäi Kui sureb keskeas inimene siis kurb, et elutee poolikuks jäi ja pere maha jäi. Kui sureb vana inimene, siis mõtled tagasi tema elu peale ja mõtled kui tore inimene ta oli ja kui palju jõudis elus korda saata. Üldjuhul vanainimeste surmaga kergem leppida, aga oma vanaema surmaga ei tahnud ma mitte kuidagi leppida. Aga ta oli ka mulle terve elu ema eest.

Sorry, nüüd läks veidi teemast mööda!


pisimimm - 12.01.2003 kell 16:42

Ei karda ka mina surnuid - isa ntx suri kodus ja kuna nii hilja polnud võimalik teda ära viia, külmakambrisse, siis käisin mitu mitu korda veel öösel tema juures, rääkisin ja lootsin vaikselt südames, et tema kuuleb veel... Kurbus vaid valitseb sellistes hetkedes, mitte hirm.


Venom - 13.01.2003 kell 12:41

Ehh, mis neist karta kui nad surnud on. Ütles ju Silver Ükssilm omal ajal, et surnud ei hammusta... Midagi meeldivat neis samuti pole sest surnud on surnud. Kõhedaks võtaks vast siis kui endarust kindlalt koolnu ootamatult elumärke avaldam hakkab icc


annabella1 - 13.01.2003 kell 12:57

Kardan,pelgan ja nutan kõvasti kui keegi lähedastest ära on surnud.


Gildor - 14.01.2003 kell 11:45

Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.


penelope - 14.01.2003 kell 11:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.

kes ta siis on??????


yller - 14.01.2003 kell 12:51

mis neist surnutest karta??????? - tekib küsimus
liiga palju oled siis mingeid zombide vilme vaadanud


marintz - 14.01.2003 kell 13:44

teatud pelgus on ikka...natuke,aga enam puutuda ei karda,kevadel sai surma üks noor inimene talle julgesin pai teha....vanematele nagu,nii polnud julenud...


pipiplika - 14.01.2003 kell 14:00

Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
aga siiski mida ma kardan, on magav inimene. vot ei julge magavat inimest puudutada et üles äratada ja isegi samas toas ei julge viibida, sama ka raskelt vaimuhaigete inimestega. ei teagi miks...
raskelt vaimuhaiget ei hoitagi ju kodus vaid ikka haiglas (sõltub muidugi mis laadi see vaimuhaigus on) kuid üldreeglina võib skisofreenik seista su kõrval nii, et sa ise ei teagi, et ta haige on


MonaLisa - 14.01.2003 kell 17:19

eriti nagu ei karda..kunagi sai anatoomikumis loengutel käidud ,tahtsin arstiks saada..seal neid surnud oli ikka parasjagu.. aga nii palju külma närvi mul polnud, et oleks arsti teaduskonda astunud - liiga hästi teadsin ette, mida tulevased arstid anatoomikumis tegema peavad

esimesele loengule hilinesin, vaatasin, et teised millegipärast on hõivanud esimesi pinke. Istusin kohale - minu taga laua peal oli üks roheline olevus..siis oli küll jube tunne sees..

tegelikult elusad inimesed on palju ohtlikumad


Gildor - 15.01.2003 kell 14:55

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.

kes ta siis on??????

mingi ese


cleona - 21.01.2003 kell 10:43

Oma elukutsest tulenevalt puutun surma ja surnutega pidevalt kokku.Statistikat pole just teinud aga paari nädala peale üks juhus ikka tekib.Ja tuimaks,rutiinseks,liiga tavaliseks muutub see asi....Kuid siin on mõningad nüansid!!
1.Emotsionaalselt oleneb palju ju sellest,kas tegu oli oma või võõra inimesega.Võõra inimesega on neid emotsioone nullilähedaselt.
2.Vanus on teine määrav fakt minu arust.Kui lahkuja on juba aastates inimene siis võtad seda rahulikumalt-see oli tema aeg.Noore inimese puhul on võimatu rahulikuks jääda!Olen ise matnud väga lähedast noort meest ja ülemõistuse jube on see tunne...Ja surnud last olen oma kätel kandnud...polnud küll oma laps õnneks aga öökimaajavalt vastik ikka.Nendel puhkudel tekib selline jõuetu viha!
3.aspekt selle asja juures on lahkumise viis.Olgu selleks siis enesetapp,haigus,õnnetus või vanadussurm.Igale sellele viisile lähenen ma erinevalt ja püüan küsimustele vastuseid leida...paraku lootusetult....
Ei,ma ei karda surnut!
Ma ei saa ka mainimata jätta fakti,ehkki see pole küll päris see teema,aga olen ikka päris mitu inimest elule tagasi aidanud ja need korrad ei unune iial.See on väsitav,kurnav tegevus end parimal juhul hiljem imeline tunne...Siis tunned kuidas sa oled surma üle kavaldanud ja inimesele veel ühe võimaluse.Ja seda tänulikku pilku inimese silmis,kui ta sind tänama tuleb,on võimatu unustada...


Aleksandra - 22.01.2003 kell 19:17

Kui mu isa suri siis arvasin et viisakusest peax nagu ka hüvastijätkux puudutama or smt. Kuid ma näinudki teda kunagi surnuna, õnnex - minu jaox jääb ta elavana mälestusse.
Öeldaxe et kui sa ei taha siis ei pea sa surnut puudutama. Mõned tunnevad aastaid käte peal seda külma tunnet.
Kui ma näen sunut siis tekivad mul alati mingid omapärased mõtted, kujutan ette et see inimese keha oli kunagi elav jne. Aga samas pelgax ma kokkupuudet..


li-li - 23.01.2003 kell 12:07

karda elavat ,mitte surnut


synoptik - 07.02.2003 kell 15:33

Ei karda surnuid.Mu isa suri kodus ja mina pesin teda panin riidesse ja aitasin kirstu panna...kolm kuud hiljem oli sama emaga tuli ka teda pesta ja riietada ja kirstu panna. Sellisel hetkel pole aega valu tunda tegutsesin kui automaat.Surnu ei tee kellegile enam kurja pigem karta elavaid...
Kaotusvalu tuli hiljem matusepäeval varisesin kokku siis alles mõistsin et nüüd on kõik pole enam ei isa ega ema.


Lii001 - 26.05.2003 kell 16:59

Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.


rohkem pole midagi öelda jah...tõsi mis tõsi


Mara - 26.05.2003 kell 17:00

ei pelga ega karda...lihtsalt kest...hing on läinud ja kest alles..mis tast ikki karta...


vantark - 26.05.2003 kell 22:04

pelgan, ei tea ise ka miks


montca - 26.05.2003 kell 23:46

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina

Vot siin nagu peitubki väike võti. Kui kaotad korra kellegi väga lähedase...kelle puhul ei tulegi meelde, et ta nüüd külm ja surnud, vaid tahaksid teda kallistada ja hüvastijätuks kas või pai teha....siis kaob see surnu kartus ka. Minuga toimis selline kurb õppetund vägagi hästi

Minuga vist ka, kuigi rohkem kui ühte surnut ma puutunud pole


meggle - 27.05.2003 kell 08:11

/me pelgab väga katsuda kyll ei taha


Nemo - 27.05.2003 kell 17:59

Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine


yller - 27.05.2003 kell 18:00

Tsitaat:
Algne postitaja: Nemo
Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine


sa pole matustel kordagi elus näinud?
et pole ehtsat surnut näinud


Nemo - 27.05.2003 kell 18:05

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
Tsitaat:
Algne postitaja: Nemo
Olen näinud...ja otseselt ei pelga...aga pimedast surnuaiast küll öösel eriti meeldiv läbi minna pole...see tundub isegi hirmsam, kui ehtsa surnu nägemine


sa pole matustel kordagi elus näinud?
et pole ehtsat surnut näinud


Ma ütlesin ju, et olen näinud...oma vanaisa näiteks...ei tahaks loetelu jätkata...kõik suhteliselt kallid inimesed olid ja siiani on...mälestustes


roosi - 27.05.2003 kell 18:54

Mina kardan,pelgan küll surnut,ei ole katsunud.Aga arvan ka et kui esimest korda teda katsuda siis kaob kartus.


Vamp O Drama - 30.05.2003 kell 07:26

ei saa öelda, et oleks ühtki surnut üldse näinud. nii vanaema kui vanaisa matustel ma lihtsalt ei vaadanud kirstu poolegi. vanaema matustel mõned kuud tagasi olid päikeseprillid ees (kuna olen tugevalt lühinägelik, siis nägin vaid kirstu piirjooni uduselt).

ei taha surnutega tegemist teha, nemad ei kuulu siia maailma, ja nende dimensiooni ei taha tükkida enne kui minu aeg.


bohemian - 06.06.2003 kell 14:29

oma vanaema katsusin kui ta oli mingi 2 tundi surnud olnud....leige oli ja üsna vastik...kedagi teist kyll enam katsuma ei lähe


Kavaldaja - 18.06.2003 kell 17:07

Jah, eelistan millegi pärast isegi kirstu poole mitte vaadata ... ei oska põhjendada seda hirmu, aga tean, et see on olemas.


kuriKass - 11.01.2004 kell 04:09

Surnutega on selline lugu et... nad on surnud. St. ei saa miskit kurja teha.


Engineer - 11.01.2004 kell 11:07

Ei tee karda.. ei põlga.. kui inimene sureb siis sureb mis sellel ikka teha on..


Arwen - 11.01.2004 kell 13:21

kardan küll. katsuda ka ei tahaks. ise ka ei tea miks, hirm ja ebausk ilmselt


kati - 11.01.2004 kell 17:23

Ei karda ma surnuid katsuda....aga tekib selline aukartuse moodi tunne enne kui talle lahkumispai ja kallli teen..ei oskagi seda seletada lahti.
Ehk sellepärast,et tema on oma elu ära eland ja mina siin....seega mingi süütunne...võta sa nüüd kinni.


Lady - 12.01.2004 kell 13:20

Väga kardan, lausa paaniliselt. Kirstule ei lähe ligemale kui 10 meetrit.Matustel hoian kellestki elavast lähedasest kõvasti kinni.Isegi oma vanaema matustel...Tunnistan, et kui mu väga lähedane peaks mu läheduses surema, siis Ta vist sinnasamasse minust jääkski. Kui keegi julge surnut ära ei viiks ja matmist ei korraldaks.
Surnu puudutamine...taevake, mul on paaniline hirm isegi kolme peotäit mulda järele visata - justkui peaks surnul 3x järjest käest kinni võtma. Vist olen liiast elava fantaasiaga ses asjas.


lihtsaltnööp - 12.01.2004 kell 15:30

elavaid tasub vahest rohkem karta


netty - 12.01.2004 kell 20:29

kardan...ei teagi mix,lihtsalt judinad ajab peale


zipelgatydruk - 15.01.2004 kell 13:37

jaaaaa...kardan kll neid


Numb - 29.01.2004 kell 11:17

Miskipärast ei karda. Ei tea miks


madu - 29.01.2004 kell 11:31

Otseselt ei karda.
Mu juured on Lõuna-Eestis, kus on komme (võib-olla on see mujal ka nii, lihtsalt ei tea) tuua surnu enne matuseid paariks päevaks koju, kus siis sugulased-tuttavad käivad nö surnuvalves. No ja talvel ju näiteks õue magama ei lähe, ikka magad surnuga samas majas (meil pole veel tubade vahel uksi ka, ainult paksust riidest kardinad...).

Samas kui vähegi võimalik, siis hoian neist eemale. Tahan mäletada inimest elavana, mitte surnuna. Temast jääb ju maha ainult kest, mida ma sellest ikka vaatan/katsun. Kõhe on ikkagi (vist olen vaadanud liiga palju õudusfilme).


BeZz - 29.01.2004 kell 18:39

Ei ega ei karda neid küll, aga katsunud kahh pole ja ega ma vist millestgi ilma kahh jäänd pole:inimest on ju ikka parem katsuda elusana;D


kuukiiretydruk - 29.01.2004 kell 19:41

olen oma elus ainult oma vanaemade matustel käinud...mõlemale tegin pai, nii et ei karda...kuigi see on selline õõnes tunne ja kurb ja raske..aga samas on minu jaoks nii kergem lõplikult hüvasti jätta


Marygold - 30.01.2004 kell 19:06

...yhel juhul polnud kindel, et tegemist on surnuga, katsusin siis teda, et selgusele saada, aga hilisem veendumus vottis tummaks..eriti kui seal oled ainult sina ja surnu kahekesi , ta oli hasti kylm ja kange. Enam ei saa surnut isegi vaadata mitte, sain hoopistykkis hirmu endale kylge mitte sellest voitu


LilSis - 02.02.2004 kell 17:04

Oleneb surnust
Aga Ega Nad Mulle Ei Meeldi Kyll


kodukiisu - 02.02.2004 kell 17:07

ei karda, mis nad ikka teha saavad


Beith - 02.02.2004 kell 17:54

Olen elus vaid kaks korda matustel käinud. Käega katsunud surnut ei ole, kuid kui tegu oleks väga kalli inimesega, siis ei pelgaks seda teha.
Kuid vanaisa matustest mäletan seda mõtet, et see asi seal kirstus küll ei saa olla minu vanaisa, sest see näeb välja kui nukk. Ma ei kartnud teda, vaid rohkem oli selline kummaliselt üllatunud tunne. Ja nutt tuli rohkem selle pärast peale, et hale oli teisi inimesi vaadata, kes seal pisaraid valasid.
Ma usun, et ma ei kardaks surnud inimest. Elavad inimesed on ohtlikumad, kui surnud. Surnud inimene on kui hingetu portselanist nukk.
Pigem kardan surnud inimeste hingesid, kui nende kehasid.


ratatosk - 03.02.2004 kell 02:35

Ei karda surnuid aga respekteerin. Katsunud surnut ei ole, aga kui peaks vajadus tekkima, siis ilmselt poleks ka suurt probleemi.


unistaja - 03.02.2004 kell 13:01

Kurb teema see. Aga enam ma ei karda. Kui vana-vanaema ära suri, siis küll kartsin. Peale seda ilmus ta mu unedesse ja kutsus endaga kaasa. Ja käis mul toas kummitamas - ju siis ei tahtnud ta ära minna.... Ta põhiliselt kasvatas mind kuni 10-da eluaastani.


alar - 25.02.2004 kell 11:07

hm ma ei karda surnuid, miks peakski, sest tegemist ju ilma hingeta tühja kestaga, olen tööl olles nendega kokku puutunud ja surnu tekitab minus samapalju emotsioone kui sealiha turuletil, lihtsalt oli keegi aga nüüd ainult laip.


KodutuIngel - 24.03.2004 kell 11:46

Mina ka kardan


susanna - 24.03.2004 kell 12:10

ma ei karda, aga kõhe on matustel olla
tekib tunne maailma ebaõiglusest, kui sureb noor inimene
katsunud pole, ju vist ebakindluse tõttu


Kapsauss - 24.03.2004 kell 12:40

Ma osteselt ei karda neid, kuid kõheda tunde tekitavad nad kyll sisse.


freelancer - 25.03.2004 kell 23:18

"surma ma küll ei karda see loomulik asi...."

Renka-Kas oled tõelist surmahirmu tundnud et nii väidad.

Loomulik on see kui lapsed oma vanemaid matavad,mitte vastupidi.


chardonnay - 26.03.2004 kell 01:07

Eks ikka mingil määral kardan. Üks tuttav suri maksavähki ja nägi kirstus ka vägagi hirmuäratav välja...no mine ja tee siis pai! Aga vanavanaemale tegin küll pai, me olime suht lähedased.


Engineer - 26.03.2004 kell 14:08

Ei karda surnuid aga v2ga kahju on kyll mulle ei meeldi matuste juures 1 asi see et kirstu kaan tehakse lahti ja siis sulle vaatab surnu vastu ma ei tea ma lihtsalt ei saa otsa vaatata mitte selle p2rast et mul h2bi v6i ma midagi oleksin sellele inimesele teinud.. lihtsalt mulle ei meeldi fotodelt palun v2ga....


MAYLY - 26.03.2004 kell 15:31

mina küll kardan mina surnut inimest küll ei puuduta....see ajab külmvärinad ihule....ma olen nii paljudel matustel käinud aga ikka kardan kõige hullem oli vanaema matus.......ma ei julgenud samas toas ka viibida ühelgi pildil kah pole kus kirst on lahti alles surnuaial 1 pildil


kaitsevaim - 26.03.2004 kell 15:38

Mõningaid elus inimesi tuleks küll palju rohkem karta. Surnu ei tee enam kellelegi kurja kui tahakski. Või on siin silmas peetud potergeiste jms? Surnud on selleks, et neid (häid) mälestada ja meenutada, mitte neid karta.


Pacis - 26.03.2004 kell 20:50

...mulle ei meeldi vaadata surnuid ja veel vähem nende läheduses olla...


Hera - 27.03.2004 kell 02:00

Otseselt ei pelga, kuid mingit pisikest respekti tunnen nende vastu küll. Surnud inimene on ikka niivõrd erinev samast, kuid elavast inimesest. Ma ei pea sellega silmas mitte seda, et kehatemperatuur on erinev, vaid seda, et muutused toimuvad isegi läbinisti tuttavates ja armsates näojoontes. Kui mu parim sõbranna suri, siis oli ta välimus nii muutunud, et esimese hooga põrkasin ma tagasi. Ma ei tundnud teda ära. Tegelikult põen seda reaktsiooni veidikene siiani.


Lokelan - 02.04.2004 kell 13:27

Mina pole katsunud.... Mina pelgan neid, nad pidavat külmad ja tuimad olema... Ei mina neid julge puttu


muvelin - 02.04.2004 kell 14:52

olen näinud surnut kirstus. katsunud ei ole ja ega ei taha ka. võin öelda, et pelgan surnuid.


Kapsauss - 02.04.2004 kell 15:44

Mina kyll ei julge surnuid puutuda.Otseselt ei karda neid kuid õudust tekitavad kyll.Kui vähegi võimalik hoian neist eemale.


Dinxu - 02.04.2004 kell 16:42

Ma ei tea kas otseselt kardan , aga midagi seal on et puutuda ei julge.
Kui vanaisa suri siis vanaema kallistas ja suudles laubale...mina aga ei suutnud isegi lähedale minna... Nüüd mingil määral kahetsen- kui ma oleks lähemale läinud ja paitanud teda siis ehk oleks midagi teisiti


kiizuke11 - 02.04.2004 kell 17:06

ma algul küll kartsin kuid nüüd enam ei karda sest kuin neid kardad siis võid sa algul neid unes näha (kui neile hästi palju mõelda)ja kui vaimule liiga palju mõtled siis ta saab väga vihaseks ka!


machimos - 04.04.2004 kell 02:12

nekrofiil ma küll ei ole, aga ei saa ka öelda, et ma kardaks neid. laip on laip, ehk asi siis ja asjad ei kipu (vähemalt mind mitte) ründama


Andri - 04.04.2004 kell 19:56

Mis neid karta? Liha ja pealegi surnud. Karta tuleb siis, kui hakkavad pahaks minema - siis haisevad jubedalt. Kui aga lagunemise protsesside käigus tekkivad gaasid, siis nad (kadunukesed) paisuvad, tuleb kas õhku välja lasta või number suuremat kirstu osta. Uppunud jälle lähevad limaseks ja libisevad käest välja, vahest ka oma nahast välja Kuid kõik on tasakaalus siin maailmas - nende ninast ja kõrvadest saab juba uut elu avastada - kõiksugusi putukaid ja sajajalgseid


sway - 04.04.2004 kell 21:11

kardan surnuid. kuigi kui hakata loogiliselt mõtlema ei tee ju surnu enam kellegilegi halba ega kurja aga ma ikkagi pelgan. katsunud olen..külm ja kole. ei taha auto antenni küljes ka musta leinapaela näha..masendav


mirelles - 05.04.2004 kell 11:00

Ma ei karda surnuid, ma kardan seda valu, mida surm endaga kaasa toob....ja kui kardangi midagi, siis ehk oma musta südametunnistust.....kui tean, et sai kunagi midagi talle halba tehtud..halvasti öeldud....Ongi nii,et karta tuleb hoopis elavat...


Meowriah - 09.04.2004 kell 21:22

Kardan kyll kahjux. Ma ei karda surma vaid surnuid, kuigi peax vastupidi olema.
(masendav)


Anneli35 - 26.05.2004 kell 19:59

Elu on mind nii palju hoidnud, et pole pidanud surnut katsuma. Tõenäoliselt seda pole kauaks. Hoopis õõvastavam tunne on, kui hinged endast matuse päeval märku annavad või näitavad, kes järgmisena läheb.


Hilikas - 26.05.2004 kell 22:49

ei ole seal midagi karta - kui sureb lähedane inimene, siis ta on surnuna sama kallis kui elavana... tõsi küll, et temperatuuride kõikumine on hämmastav, aga see ei sega kallistamist või paitamist


Killagal - 27.05.2004 kell 00:15

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?


Ei karda otseselt
Olen oma käega katsunud..Eks nati ebamugav mõte oli algul, aga kui inimene ikka üle mõistuse kallis, siis viimane paitus pole miskit probleem


maro - 27.05.2004 kell 10:23

Matustel küll ei kipu kedagi kirstus paitama, isegi lähedasi mitte. Puhaku nad rahus.


mompsik - 27.05.2004 kell 13:30

ei ole ise surnuid katsund ja üldiselt ma ikka pelgan küll neid jah


kata - 19.07.2004 kell 02:32

ei karda, olen näinud surnuid, jättis kylmax .mix peax kartma laipa? lihatykki?
kui siis tema hinge weel...
ei karda yksi surnuaiad ka käia... olen käinud, isegi pimedas... sygisel...
aga mis on jube on kabel... luukered juuu...pole näinud weel õnnex...


flyygel - 01.03.2008 kell 17:22

enam ei pelga


ariita - 01.03.2008 kell 17:58

ei karda, milleks
olen nendega toimetanud ja ükski pole ähvardanud no veidi korisenud on, aga tean ju, et gaasid on lahkunul ikka olemas


lati - 01.03.2008 kell 18:05

kunagi pelgasin küll, katsuma just ei kippunud.
nüüd on suht savi. ei tunne ennast enam häirituna. see iika nii loomulik ju.


nudol - 01.03.2008 kell 18:32

Elavaid tuleb karta, mitte surnuid.


vaarema - 01.03.2008 kell 21:35

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.

Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?

Ei karda ning pole ka põhjust. Kui üldse siis ikka elavaid tasub karta


freelancer - 01.03.2008 kell 22:25

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
kunagi pelgasin küll, katsuma just ei kippunud.
nüüd on suht savi. ei tunne ennast enam häirituna. see iika nii loomulik ju.


Vaidleks meelsasti sulle vastu.Surnute katsumine pole sugugi loomulik-eriti kui see muutub haiglaslikuks eesmärgiks.


mmunk - 01.03.2008 kell 23:04

surnute suhtes olen ettevaatlik siis, kui nad ilmuvad elavatena unenägudesse. tavaliselt järgnevad neile suuremat sorti muutused. ja kui surnu valmistatud toitu süüa või temaga/nendega kutsumise peale kaasa minna, siis seda peetakse surmaendeks.

olen viibinud piisavalt paljudel matustel ning olnud nt terve õhtu üksipäini oma vanaema surnuvalves.

igal sügisel olen tunnistajaks suurele är'koolemisele, millest järelejäänu katab lumevaip.

olen võtnud osa seatappudest ning trehvanud metsas igast poolärasöödud või niisama hinge heitnud korjuseid. neist ühega seoses on mällu talletunud üks mullu suve meeldejäävamaid kohtumisi - sattusin murakaid korjates rabaserval põdrakorjusele (enamus sellest oli tegelt juba puhtaks söödud), samaaegselt admiraliga (nöuke lipelga liik on olemas). ei teagi, kas ta oli pikast hommikulennust väsinum või mina liiga aeglane, aga lipelgas hõivas parema "istekoha" enne mind ( ). persestus sarvede lähedale (väiksed kahesed pulksarved olid, ilmselt vanadusse koolnud pull) päikese käes juba pleekumahakanud kolba peale ning laotas oma hommikukastesed tiivad laiali. nii, et piisad hakkasid päikese käes pärlendama. kükitasin temast käeulatuse kaugusele ja armusin lummavasse vaatepilti. õnneks oli mu nina tol päeval kinni

mis neist är'koolnuist ikka karta. tõele au andes on see ju viimane vahetu kokkupuude "teelise" ja "mahajäänute" vahel. olgu siis seda väärt, kasvõi mingi muu, vähemtraagilise, tähenduse sisse pakituna


skingirl - 02.03.2008 kell 02:26

eelmine öö oma unenäos põgenesin terve öö zombide eest kes olid nagu elavate surnute öö filmist aga mitte nukud vaid inimesed kes ei elanud enam, nad ei olnud moondund ega jäledad , nad olid vastikud ja jäledad sellepärast et nad ei elanud enam, ma olen väga õnnetu, et vaid üksikud inimesed on siin maailmas tõeliselt elus, ma olen peaaegu üksi, otsides elusaid!


tiivitaavi - 02.03.2008 kell 10:36

Tsitaat:
Algne postitaja: kuriKass
Surnutega on selline lugu et... nad on surnud. St. ei saa miskit kurja teha.

Huvitav,millest selline arusaamine?
Nagu kõik elavad teeksid kurja,nii see paraku ei ole.


Fiona - 03.03.2008 kell 10:22

Surnud inimest ma ei karda, küll aga on kõhe tunne olla surnuga ühes ruumis. Tavaliselt on surnud inimestel rahulik ilme näol ja see pole hirmutav. Hirmus on hoopis see, et kui surnud on oma lähedane - siis teda enam elavate seas ei kohta....


Radikaal - 03.03.2008 kell 10:42

Olin viisakas ja hoidusin oma arusaamu siin esitlemast ... aga siis ühtäkki olid pea kõik "sõbrad-tuttavad" platsis ja ruumi täitmas ja "tarkusi" jagamas... Eks siis minagi ...
Respekt tundmatu suhtes ... teadmatus ... kaotusevalu ... müüdid-legendid ... need on vaid mõned osised hirmust surma-surnute ees. Ja see kinnitus tõsiasjale,et me ka ise oleme ajalised-kaduvad saab surnu(te) läbi uuesti kinnitatud,eluteatri absurdne olemus tõestatud ... Pole siis ime,et just siin,st elu ja surma piiril,on KÕIK usundid hoolega oma pesa ehitanud ja ehitamas ...


habe - 03.03.2008 kell 12:45

Tsitaat:
Algne postitaja: penelope
Tsitaat:
Algne postitaja: Gildor
Olen katsunud, ei karda.
Minu jaoks on selge erinevus inimese ja tema surnukeha vahel. Too viimane pole enam see inimene, kes ta kunagi oli. Ta on midagi muud.

kes ta siis on??????


Jäänus äraläinud inimesest...
Hea kogemus sel teemal on osalemine lahanguil
Luban, et peale seda kogemust muutub iga huvilise suhe surnutesse oluliselt.


Radikaal - 04.03.2008 kell 11:05

Kes oled sa peale surma,kui ennem olid näiteks ... näiteks mõttetu mölaööbik? Jah,on ikka asjad alla käinud,kui sulased sulaseksolemist varjavad,enda olemist "nii tagasihoidlikult" põhjendavad ja ...


habe - 04.03.2008 kell 12:32



On asju, mida sa , vaene vend, ei jaga ega ka jagama ei hakka...

Ja ikkagi tore et sa nii hea oled ja minu saatuse pärast muretsed!


Imre - 04.03.2008 kell 12:35

Surnuid peljanud küll ei ole.
Mis neist ikka karta - ega nad hammusta.
Aga kui tänaval vastu jalutaks, siis võtaks kõhedaks küll krt.


sales - 04.03.2008 kell 13:14

Ei karda. Teatud situatsioonis kardan mõnikord elavaid.
Isegi surnuaial


Radikaal - 04.03.2008 kell 14:47

Pole veel kuulda olnud,et surnud ristisõdu alustaksid - see ikka elavate kristlaste amet! Ja isegi laste ristisõjaga on nad maha saanud! Teistel usunditel EI OLE midagi samaväärset vastu panna!


susanna - 04.03.2008 kell 14:56

mis on surnute pelgamisel ühist ristisõdadega.
ära tee sääsest elevanti palun ja oma tõekspidamisi pole vaja ka igasse temasse( mis vähegi sinu meelest sobib)sobitada.


Tristans - 07.03.2008 kell 13:27

On juhtunud nii et olen pidanud nägema laipa...see tunne mis tol hetkel tekkis,polnud hirm.Pigem oli see midagi ebameeldivat.


anne51 - 07.03.2008 kell 13:49

Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
mis on surnute pelgamisel ühist ristisõdadega
Ilmselt tahtis Radikaal öelda, et surnuid pole mõtet karta, sest kõik kole ja hirmutav lähtub elavast inimesest. Mina nõustun sellega.


habe - 07.03.2008 kell 14:03

See kostab nüüd kindlasti intrigeeriv, aga teema püstitus vajaks täpsustamist. Selleks, et jagada homo sapiens osisteks vaim, hing ja ihu, ei pea olema usklik, piisab vaid veidi avatumast silmaringist. Uku Masing on kirjutanud väga huvitavalt "vägedest", mille hulka kuuluvad ka "kalmistuvägi" ja "sõjaväljavägi". tegemist siis paikadega, mis inimluudest üleküllastatud. Eksisteerib teooria, et mingi osa (kas kõi või vaid osa???) lahkunute hingedest säilitavad sideme luustiku, kui oma maise substantsiga, ning näitab üles oma pahameelt selle substantsi häirimise puhul (kummitused, poltergeistid...). Siit siis tõsiasi, et näiteks laibale lolli nägu tehes ei pea ootama, et laip sulle samaga vastaks, küll aga ei saa välistada, et reaktsiooni kuidagi teisiti ei järgne.


anne51 - 07.03.2008 kell 14:18

Jah, "vaim", "hing" ja "ihu" ei ole religioossed mõisted minu jaoks, kes ma ei usu Jumalasse.
Vaimud surnuaedades on mütoloogia minu jaoks. Kuni kohtan vaimu, aga tõenäoliselt ei kohta, sest ma suhtun ääretu aukartusega surnuaedadesse.


susanna - 07.03.2008 kell 14:26

ja mina olen see friik, kes käib surnuaias jalutamas.
just selle vaikuse ja rahu pärast,mis seal valitseb.
kõhe on vaid siis, kui õhtuhämaruses-pimeduses vanad põlispuud tuule käes kõiguvad ja kriiksuvad, aga ma võin tunde seal istuda ja mitte midagi mõelda.


anne51 - 07.03.2008 kell 14:29

Minu "aukartus" ei tähenda ka hirmu. Mullegi meeldib surnuaedades jalutada ja peale haudade korrastamist istun alati tükk aega, et "juttu puhuda".


Myrk - 07.03.2008 kell 19:24

Võõrad surnud inimesed tekitavad kõhedust. Päeval jalutan surnuaias rahulikult, pole mingeid erilisi emotsioone. Öösel nagu eriti ei kutsu sinna. Kuna oli juhus, peale ämma surma, panime küünlaid pimedal sügisõhtul, ja mõningad hauad helendasid fosforselt.


nudol - 08.03.2008 kell 18:32

Mind, kui ma surnut olen lähedalt näinud on alati vallanud mingi seletamatu uudishimu, et mis siis nüüd edasi saab, et see ei ole ju veel kõik.
See tunne ei olegi nagu seotud ajuga, vaid kogu minu olemusega.


eebenipuu - 09.03.2008 kell 01:56

ei pelga surnuid,kuid üksi surnuaial ei kola


Radikaal - 09.03.2008 kell 10:26

Kogu mõtetekimp,mis selles teemas esitatud,kutsub vägisi narsiaanlikku lähenemist selgitama. Olgu,hoian end hetkeks tagasi! Aga susannale,kes hoolega on mind kasvatanud(?),pean ütlema,et istudes tundide viisi surnuaias ja mitte midagi mõeldes oledki Sa osa saamas TUNNETUSE VÄEST-TÕEST: sõnadega kirjeldamiseks hoopis "keerulisest-võimatustki",ometi alateadvuslikust tundest,et oled osa saamas millestki hoopis vägevamast-salad uslikust ... Õnnitlen! Samas tahaksin Sulle soojalt soovitada,et õpiksid sama seisundi esilekutsumist väljaspool surnuaeda ... Seal pahatihti keerulised-lõhutud energiaväljad ,vaimude ja hingede "võitlused" käimas ...


susanna - 09.03.2008 kell 15:41

sooje soovitusi saab ja tohib mulle vaid minu mees anda.
ja kuna sina seda ei ole ja mind ei tunne, siis sul seda õigust ei ole mind keelata ja käskida .
ja vaikust ja rahu ei otsi ja leia ma mitte ainult surnute viimasest puhkepaigast vaid ka tormava mere kaldalt.


Radikaal - 10.03.2008 kell 11:42

Ei noh,kui mees siis mees! Kuidagi mõttetuks muutub mõttevahetus inimesega,kes igat asja mehe käest küsima peab ja kole kuri ka veel ... Ei soovita ma Sulle midagi ei soojalt ega külmalt!


susanna - 10.03.2008 kell 11:48

minu eesmärk pole sinuga arutelusse üldse laskuda ja igaüks valib selle tee, mis talle sobib.
kui sina saad aru, et soovituste andmine ja suunamine võrdub tõsimeeli käskude ja keeldudega, siis tekib paratamatult küsimus, et mida sa siin foorumis teed.
kogu oma varjatud jutuga sa muud ei teegi, kui vaikselt suunad ja käsid ja sunnid inimesi sinu tõekspidamisi omaks võtma.
kadunud vanaisa armastas öelda:räägi juttu, mis on jutt, aga ära pasanda.

ja jõuangi välja sinna, et karda inimest, kes su kõrval seisab.


Radikaal - 10.03.2008 kell 12:01

Meest?!?


skingirl - 10.03.2008 kell 21:25

surnuid on samasugused kui elavad, nad küll ei liigu füüsiliselt kui liiguvad astraalselt, mul käivad pidevalt surnud külas ja mis neis elavatega eristaks on see,et nad on poole õnnelikumad aga selleks ,et surnuks saada tuleb see ära teenida


Eeva - 10.03.2008 kell 22:21

kardan ikka küll


susanna - 10.03.2008 kell 22:24

Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Meest?!?


tahad pilli lõhki ajadalase samas vaimus edasi, ma arvan, et sa said aru küll, mis ma mõtlesin.


Anniii - 18.03.2008 kell 15:21

hheh , vaime ma Tegelt natuke kardan ...


Radikaal - 19.03.2008 kell 08:47

Surnuid peljata? Ei ja veelkord EI! Elavatega sünnivad pidevalt igatsorti eriarvamused,konfliktid,jamad ... Eriti siis,kui oled kohustatud NENDE tegu ja nägu olema,nendega sama madalakvaliteedilise kõverpeegli maailma passima!!! Noh,nii nagu nad ütlevad: NORMAALNE olema!


knight - 20.03.2008 kell 00:36

Ei kujuta kahjuks ette, miks peaks kartma. Laip on laip ja see hingeke on niikuinii juba vääga kaugel meist, kes selles rümbas oma ülesannet täitis.
Surnut katsudes või misiganes tehes on vaid imelik teistmoodi tunne. Inimese ja näiteks kurja looma laiba vedamisel või tirimisel(või ümberpaigutamisel, kuidas kellelegi meeldib paremini) on olnud see vahe, et looma puhul on nagu ettevaatlikus ja valmisolek, nagu pole kindel , et äkki ikka raip ründab uuesti. Inimlaibaga on täisrahu ja teeseldud asjalikkus- see raip ei ründa kll enam kindlasti.
Seega karda elavaid parem kui niiväga kartma pead midagi või kedagi.


Isetu - 08.04.2008 kell 16:54

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.

Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?



Kunagi kui vanaisa ära suri (Puhaku ta rahus), siis sai tema käes kinni võetud, kuid tol hetkel ei olnud küll mingit hirmu ega kartust magamatuse ees, rohkem nagu kurbust et vanaisa ära läks. Kuna ma siis olin veel pisi-pisi siis ma ei saanud täpselt aru.

Hiljemalt nüüd kui mõelda, siis tulemus oleks vast sama. Võõral inimesel, kes on surnud vast käest kinni võtta oleks hirmus aga lähedane ja inimene keda armastan, kellest hoolin sellist hirmu ei tekita.


magot - 25.04.2008 kell 17:10

Võõra inimese puhul ilmselt kardaksin. Oma ema surnukeha olen puudutanud ja ümbert kinni võtnud. Kui ta kirstus oli, siis andsin musi ka otsaette. See oli minu jaoks kui hüvastijätt.
Samas, vanaisa matustel tekkis mingi tõrge, see polnud niivõrd kartus. Ei oskagi seletada. Hiljem muidugi kahetsesin.


matwei - 08.05.2008 kell 00:23

Surnute kehasid küll vast otse karta ei tasu (juhul kui need mädanema pole läind ega haigusi ei levita). Küll aga võiks ehk arvestada nende mittemateriaalsete energiatega ,mis vahetevahel, tõenäoliselt enamasti meie teadmata materialiseeruvad ja kui neid energiaid juhib mõistus, siis võivad nii mõnedki näiliselt tühised toimingud muuta siinset maailmaelu fataalselt...


Tiile - 31.05.2008 kell 21:23

Surnud inimese puudutamine oli veider. Olin harjunud, et inimese ihu on soe, surnud on ju lausa külmkambrist tulnud ja seetõttu väga külmad. Hirmu küll ei tunne.


nudol - 01.06.2008 kell 16:30

Elavaid tuleb karta.


kerberos - 01.06.2008 kell 20:52

ei karda suma,olen temaga juba kokku puutunud


okasleht - 16.06.2008 kell 08:45

Eks surma hirm on ikka kusagil sees olemas. Ega see ei kao ma arvan, sõltumata sellest kui osavalt seda lämmatada või varjata.
Aga kes on juba surnud, see on juba surnud. Paratamatus.
Olen surnut riidesse pannud. Väga veider kogemus. Ma arvan, et mingi asi lülitus mu sees välja ning käsitlesin teda nukuna vms.
Olen hauda kaevanud ja surnut matnud. Haua kaevamisel oli kõige vastikum see, et teadsid siin kohe poole meetri kaugusel on teised surnud.
Elustanud olen ka. Ei õnnestunud. Vist liiga hilja saime jaole. Seal oli kõige kummalisem see, et pulsi puudumine ei jõudnud mulle kohale. Lihtsalt pole võimalik, et inimesel puudub pulss! Olin vist päris juhmi näoga.
Lagunenud ja haisvate laipadega pole veel õnneks kokku puutunud. Need on vist kõige vastikumad. Nagu deformeerunud ja rebenenud laibad.


Prince.de.Perse - 20.06.2008 kell 10:25

kardan elavaid inimesi. surnud küll enamasti haisevad hullemini, aga on kordades ohutumad. ; P


püksinahk - 30.06.2008 kell 15:59

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Kuna on teema kas kardate surma, siis tekkis selle põhjal mul ka küsimus.

Paljud teist kardavad surnuid? Kas olete kunagi mõnda surnut oma käega katsunud(mõtlen inimest)? Mis tunne see teie jaoks on? Või hoiate surnust eemale, ega taha teda käega katsuda ja hoopis pelgate ja kardate seda?


Surnukeha kui sellist ma ei karda. Surnud inimese hinge ma austan. Pelgan kokkupuuteid surnud inimese hingega, sest kui hing end kuidagi ilmutab, siis tõenäoliselt on " süsteemis" mingi probleem. Samuti ei tea ma, milleks hing võimeline on.


guttamax - 30.06.2008 kell 16:40

mind häirib sedavõrd, et homme toimuvatele vanaema matustele ma ei lähe.Pärjaga olen siiski esindatud ja hiljem käin haual ka ära.


garinee - 01.07.2008 kell 15:32

ei karda


kräutiiger - 01.07.2008 kell 17:33

nii ja naa.
kui üleelmisel talvel poole öö pealt pidime suvilasse sisse murdma ja sealt surnud vanaema leidsime,siis oli küll hirm nahas-täielik paanika tuli peale.

kui mu isa aasta eest suri,siis oli tema hingevaakumist õudsem vaadata kui surnut...ei kartnud üldse:istusin ta voodi kõrval(suri kodus)nutsin ja vaatasin teda.
varem panin käe ka külge ja proovisin suud ning silmi sulgeda.eks natuke paha oli katsuda küll-aga midagi sellist et oleks eemale jooksnud vms.ei olnud.ka kirstus julgesin teda puutuda...omaenda isa ikkagi.

mul on 92 aastane vanavanaema kelle vahet igapäev jooksen:raudpull on see,et kui ta kodus surema peaks siis olen mina see kes ta leiab.vahel kardan seda hetke,kuigi vana on suht sõbralik ja vaikne inimene olnud.
vahel lausa kuulan ukse pealt et kas on midagi kuulda.enamasti on olnud.
aga noh palju hirmsam on ikka see kui elaval kuid surmahaigel või vanal inimesel on väga halb(surmaeelne seisund) ja sul pole midagi teha ja ega kiirabi siis ka enam rõõmuga kohale tõtta ega ära vii.


freelancer - 01.07.2008 kell 18:49

Kräutiiger

Palun sõnasta oma esimene lause ümber.Kogenud uurija leiaks sealt nii motiivi kui ka kuriteokooseisu.

Et mu jutt,ei tunduks nagu mõnitaksin surnuid siis teatan ametlikult olen samuti orb.Mõlemad vanemad on läinud manalateele.


2mustikas - 01.07.2008 kell 21:25

Ei pelga. Vastupidi, esivanemad käivad mul unenägudes tihti.


Prince.de.Perse - 03.07.2008 kell 15:13

Tsitaat:
Surnud inimese hinge ma austan. Pelgan kokkupuuteid surnud inimese hingega, sest kui hing end kuidagi ilmutab, siis tõenäoliselt on " süsteemis" mingi probleem. Samuti ei tea ma, milleks hing võimeline on.



Seleta nüüd ehk veidi lahti... "...kui hing end kuidagi ilmutab, siis tõenäoliselt on " süsteemis" mingi probleem... ...milleks hing võimeline..."

Ilmutab, süsteemis, võimeline?!?


kräutiiger - 03.07.2008 kell 19:55

freelancerile:mis mul ikka ümber sõnastada-nii see ju oligi:maalt tuli teade et mutti pole mitu päeva näha olnud ja uste-akende peale kloppimine ei aidanud,lambid olla sees põlenud.
no ja isa tuttav kes meid maale sõidutas hakkaski uksi maha kangutama-kangiga,tõelise murdvarga kombel.
nii et see oli päris ehtne sissemurdmine...


SinineLiblikas - 08.08.2008 kell 17:05

olen suudelnud laubale ja mölemile pösele oma vanaema(isaema) .Ta oli lapsepölves ja elades mulle maailma köige olulisem inimene.Ta on ainuke inimene kes mulle pole iial haiget teinud ega halvasti öeldnud ja selleks ta ka jäi.Ma armastan teda siiani ja kui aus olla pole ma tema surmast siiani üle saanud ega lepi sellega vast iialgi.Ma ei karda surnuid kes on mulle elus kallid olnud.Vahel ma isegi loodan ,et need inimesed kes on usus ,et surnuid saab kohata vaimuna peaks paika..siis saaksin ma teda kallistada ja öelda kui kahju mul on ja kui väga ma teda armastan ja igatsen.
Ma mäletan seda külma ja valusathingevalu surnut nähes...ja seda abitut olevust kirstus kes oli juba kangestunud ja sinakas...Kui aus olla siis ma ei tundnud oma vanaema äragi.


KollaneOrav - 13.08.2008 kell 18:35

Mina kardan. Lapsena, kui mu isa suri, siis ma ei julenud isegi kirstu vaadata. Ühest küljest suurest shokist ja kaotusest, teisest küljest hirm surnute vastu... Õudne. Ei taha mõeldagi, et varsti olen eas, kus hakkavad lähedased ümber surema


krustifix - 13.08.2008 kell 20:49

ei,surnuid enam ei karda


Rastafari - 13.08.2008 kell 23:12

Ei, ei karda surnuid.
Täpsemalt öeldes ei näe põhjust neid karta.
Surnu on surnu, teda tuleb austada mitte karta.


reetlik - 14.08.2008 kell 22:45

väga kardan,kui tänaval või pargis või prügikasti äärs möni vedelemas nagu see tänapäeval on juhtunud.


Fionety - 31.08.2008 kell 21:28

Pole küll tänavapildis ühtegi surnut vedelemas näinud, aga ilmselt kui pimedas mõne otsa komistaksin, tekitaks judinaid küll...

Surnuid ei karda. Ennem oma vanaisa matuseid mõtlesin, et ärasaatmisel teen talle pai. Nägin, kuidas ema ja vanaema tegid, aga kui sinna jõudsin, mõtlesin ümber... Lihtsalt ei suutnud...


freelancer - 01.09.2008 kell 21:04

Huvitav
Teise inimese riista võib suus hoida.
Karmimaid näiteid hetkel rohkem ei too

Surnut puutuda aga on imelik.
Muidugi ma eriti ei mõista miks üldse teda enam näppima peab.Tema seda enam ei tunne.


d32thangel - 10.09.2008 kell 21:30

väiksena kartsin surnuid, palju on käidud matustel, olen pidanud surnud inimeselt pulssi otsima, mis nyyd järgi mõeldes oli ju tegelt asjatu tegevus ja eneseületus kuna ma ei tahtnud seda teha
nyyd olen ma veidi vanemaks saanud ja leian et surnuid kardan ma vähem kui elusaid, surnud ei tasugi karta, nemad enam halba teha ei saa


freelancer - 10.09.2008 kell 22:29

palju on käidud matustel, olen pidanud surnud inimeselt pulssi otsima

Kuidas seda mõista.Kas inimesed ja omaksed vahele ei tulnud..Ma mõistan et lootus sureb viimasena kuid enne kremeerimist pulssi otsida-see on väikestviisi liialdus.


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:31

sõbrad lootsid ka et ehk inimene elab veel ja nii ma siis olingi ainuke kes pulssi otsima hakkas
ega ma ikka päris matustel ka ei otsinud seda pulssi, lihtsalt eelmine postitus läks pekki kui nyyd seda lugeda....anname mulle ilusti andeks mul on kõrge palavik


say - 10.09.2008 kell 22:32

Ks see oli sulle kallis inimene


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:34

veidi ikka, ma üldiselt ei lase inimesi endale eriti lähedale, sest nad krt kipuvad ära minema, surema ja lihtsalt mölakad olema


officer - 10.09.2008 kell 22:35

Tsitaat:
Algne postitaja: d32thangel
sõbrad lootsid ka et ehk inimene elab veel ja nii ma siis olingi ainuke kes pulssi otsima hakkas


kas väidetav surnu oli meesteraffas


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:35

ei olnud


say - 10.09.2008 kell 22:35

sa oled liiga hea nende vastu,sul on süda omal kohal
inimesed lihtsalt ei usu headusesse kaua ,õigemini et see võib kesta lõpmatuseni


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:36

soe syda, kylmad käed


freelancer - 10.09.2008 kell 22:36

Sul lihtsalt pole vedanud sind ümbritsevate inimestega.
Ole samas muretu-sinu siiatulekuga ilmselt kõik kodutud ei sure-mölakad ja äraminejad kaasa arvatud.


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:38

nu see oleks juba liig mis liig, kui sureks siis ma hakkaks kahtlustama et mul võib mingi viga küljes olla


say - 10.09.2008 kell 22:39

jah ,me kaitseme sind kurja eest


officer - 10.09.2008 kell 22:39

free: kas siis,kui pole vedanud ümbritseva seltskonnaga,muutuvad käed külmaks ja süda soojaks


freelancer - 10.09.2008 kell 22:41

Sa ju aimad ise mida ma oleks vastanud sellest kooslusest.


officer - 10.09.2008 kell 22:43

aiman jah,sest kujutan ette,mis juhtub minuga,kui keegi külma käega hakkab midagi minu juures otsima...


d32thangel - 10.09.2008 kell 22:44

tänud siis kaitse eest, eks see näha ole kui head kaitset pakute mul kohe julgem magada nyyd
ja olge mureta ma ei tule oma kylmade kätega midagi teie juurest otsima, vähemalt seni kuni keegi ei provotseeri


say - 10.09.2008 kell 22:46

ilusaid unenägusid sulle


PS.Ära karda,meil on siin omad kaitseinglid


freelancer - 10.09.2008 kell 22:47

Mina ei tahagi.
Paluks offi poole pöörduda kõigi küsimuste ja lahendustega


Rax555 - 12.09.2008 kell 09:41

Ei ütleks,et kardan...eks on neid ju nähtud ja katsutud küll. Aga vabatahtlikult neid näppima ei läheks. Pole ju tegemist mingi maasikakoogiga vaid laibaga,mis eritab suht halba lõhna.


kranz - 12.09.2008 kell 10:26

Surnutega on mul kokkupuuteid olnud-ka sõna otseses mõttes....Kuidagi ebameeldivat tunnet tekitavad küll.


tiivitaavi - 12.09.2008 kell 19:44

Surnu pesemine ja riietamine polnud algul just meeldiv tegevus.
Eriti õõvastav on,kui see õhk sealt kopsudest korisedes välja tuleb.


freelancer - 13.09.2008 kell 15:24

Tiivi
Lisaks sellele nad veel oskavad ka peeretada ja ootamatul hetkel koriseda.Ka liigutada võivad nad.
Aga on ka positiivseid omadusi.Nad ei piparda ja kui trussud jalast tõmbad ei hakka kobisema et korralikud nii ei tee.Samuti ei õienda nad kogu aeg et riided mida selga neile paned ei meeldi neile ja mida teised selliste riietega mõtlevad.
Püüdsin välja tuua ilusamad küljed surnutega tegelemisel.
Muuseas kui sellised asjad ei meeldi siis võib alati usaldada surnud neile inimestele,kes sellega tegelevad ja selle tööga oma peret toidavad.Nad on enamuses toredad ja kohusetundlikud inimesed kes püüavad anda endast kõik et matused ja sellele järgnev oleks vastuvõetav-ilus ja meeldejääv oleks kohatu öelda


tiivitaavi - 14.09.2008 kell 01:25

Et kibedaks vaidluseks ei läheks,siis sinu postituses polnud minu jaoks midagi üllatavat.Kui nüüd jälle võtta sellest küljest,et surnu riietamine jätta profesionaalidele,siis on ka oma tõetera.Kuid...

Kui surnu suri kodus,siis siinses külakogukonnas oli kombeks ta ikka ise puhtaks pesta ja riietada.Tegid seda sugulased ,aga olid ka pesijad.Siduda lõug ja käed ,et need laiali ei vajuks ,panna kuhugi külma ruumi pinkide peale,puusärki ootama.Tavaliselt kõrvalhoonesse.Seejärel oli külas keegi, kes puusärki panemisel luges,inimesed laulsid.

Loomulikult oli see võimalik kehaga,mis polnud väga lagunenud .Vastasel juhul viidi linna külmkambrisse.

See traditsioon on siinkandis nüüd hääbunud.
Pealegi on lähedal väga hea ja kaasaegne mbüroo koos hoidlaga.

Seda teemat võin pikalt heietada.Aga nimme ei tee, minu vastusest esilekerkivatele küsimustele ei reageeri.

Minu lugupidamine inimestele,kes peavad seda tööd palgatööna tegema.


ohakas - 14.09.2008 kell 07:26

meil oli siin aastaid tagasi samuti kombeks, et perekond hooldab surnu, enesestmõistetavalt,
aga kui mu enda perekonnas hakkas järjestikune minemine siis mina ei suutnud, võtsin abi väljast

surnuid ma ei karda
elavaid samuti mitte, kuigi eks silmad peab lahti hoidma ja teinekord on abiks kiired jalad


paxmees - 14.11.2008 kell 23:28

Ei karda otseselt surnuid...aga kuna on üksjagu saanud matustel käia....siis eelistan kadunukest mitte vahtima minna, kui võimalik......jääb tihtipeale parem pilt mällu inimesest.


ariita - 14.11.2008 kell 23:53

Ei karda ega pelga


Zeig - 05.12.2008 kell 15:54

mis neist karta nad ju surnud, elavaid inimesi tuleb karta