
Jõulud on ju selline vaikne püha.Sellest siis ka minu teemaarendus. Kas on olemas mingi etikett,kuidas on matustel õige käituda? See on olukord,mida
keegi heameelega ei koge,aga eriti tobe on matustel valesti käituda?
Vaatame,kuidas teema käima läheb,siis arutleks edasi.
Jõulud on vaikne püha.Mingil määral endasse vaatamine...Nii on ka matustega.Siin ei saa"reegleid" ignoreerida,oleneb maakonnast,kus see
talitus läbi viiakse.Matused on koht,kus saab suguselts kokku,sest muul ajal on kõigil kiire.Peielauas võetakse viina
ühes kohas võetakse mõni
pits,Võru poolsel küljel võib peied võtta"sünnipäeva" mõõtmed...
Hea ,kui tuntakse kokkusaamisest rõõmu ja ei hakata vara jagama.
Raskevõitu teema vist sai. Kuna õnneks olen sellistele üritustele suht harva sattunud,siis ei oma ausalt öeldes täit ettekujutust,mis on viisakas ja kuidas on õige.Viimane asi ,mida tahaks on muidugi tobedad olukorrad,mis võivad tekkida.
Teema on kindlasti asjakohane ja arutamist väärt.Kas nüüd just jõululaupäeval ja enne uut aastat-see on iseasi.
Keegi me pole kaitstud selle eest ,et homme käsi leiba ei näpi ja lõbusa pidumeeleolu asendab rusuv leinatunne.Muuseas mina sõitsin paar aastat
tagasi1jaanuaril peale aastavahetust ema juurde kes oli just surnud(aga see selleks)kusjuures enne aastavahetust veel vestlesime ja soovisime
teineteisele õnne.Nii lihtne see elu ongi.
meestel pole mütsi kindlasti viisakas kanda (austusest lahkunu vastu paljastatakse pea ja räägitakse tasa), ollakse igaühe vastu abistav ja viisakas
,matusele ei sobi minna "jokkis" olekuga, lapsed ei lärma ega rabele, see pole lihtsalt sünnis ja matuste lõpus ei sobi ka ümber kukkuda,
nii rääkis mulle ema
Mina olen matnud oma ema, oma isa, vanaema, lapsepõlvesõbra, tädi, täditütre.....
Mingit erilist etiketti ei oskagi välja tuua...kõik need inimesed olid mulle kallid ja ma olin tõsiselt kurb... Kurbus ongi see mis saadab matustel,
austus lahkunu vastu, tühjus....
Kas sa teemaalgataja pole kunagi matusel käinud , et sedasi nõu küsid, et kuidas käituda...? Kui tõesti nii, siis sul on vedanud....
.... ma teen kõik endast oleneva,et minu matustel oleks lõbus ja hää
!
Ja mis sa siis teed-tellid bändi või...
Üldiselt eelnevate postitustega nõus, kuid hetkel kriipis see "lapsed ei lärma ega rabele".
Jah, teatud vanuses lastele peaks muidugi rääkima, et pole ümber haua viisakas kulli mängida (võib sisse kukkuda ja puha). Samas on pisematele
põnnidele suht keeruline selgeks teha nii surma mõistet kui seda, miks nad ei tohi kõvemat häält teha või oma motoorset rahutust jooksmisega
maandada.
Oleneb muidugi inimeses(t)est, kuid sellel, kes surnud on, on arvatavasti suhteliselt ükskõik, mis maa pääl ta põrmuga tehakse. Eriti veel sellest,
kas matus ikka "kombekalt" läbi viiakse. Pigem on minul leinajana küll lohutav näha, et elu läheb kellegi loojakarja minemisest hoolimata
edasi. Pealegi on lapsed ennekõike lapsed.
Ehk siis. Käitu normaalselt, kaastundlikult, kuid mitte nii, nagu oleks olukord võrreldav maailma lõpuga. Inimesi sünnib ja sureb pidevalt, see on
loomulik looduse ringkäik.
Ise setuna muidugi tean, et säälkandis on hääks kombeks itkeda ja halada lõputult. Inimesena ei pea ma sellest sugugi lugu - leinajate enesetunnet see
küll ei paranda (enda kogemuste põhjal).
Olen käinud väga palju, aga ainult võõraste inimeste matustel, ainult saaremaal ja seda ka vaid väiksena (kuni u. 12 aastaseks saamiseni), mu vanaema nimelt laulis matustel. Lapsed pidid olema hästi tasa ja võiamlikult nähtamatud. Seda kuni peiedeni, mkus läks lahti tants ja tagaajamine- keegi ei teinud teist nägugi (kõik jõid pika laua taga)
jahh,kogun raha bigbändi jaoks,repertuaaris võiks olla Glenn Miller,i orkestri repertuaar.... 
Matused pole jõuluteema võibolla äkksurm jõulude ajal.
Kui vaja minna, siis tuleb minna ja see ära kannatada.
Kindlasti on vaja väga viiskat ja aupakkliku käitumist kadunukese lähedaste vastu, kindlasti ei tohi peielauas vara jagada või siis muid ebameeldivusi
õelda.
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
.... ma teen kõik endast oleneva,et minu matustel oleks lõbus ja hää!
to free: See nagu isegi sobiks,aga (nuukz!),kirstukandjad on minu jaoks liig odavalt riides
!
ema rääkis mulle, et tema vanaisa matustel olevat mina (kolme aastasena siis) kirikuõpetajale öelnud, kui too oli laulmise lõpetanud: Onu, laula
veel...
mis teha, kui lapsi pole tollel puhul kuhugile jätta 
Matustega nagu pulmadegagi kaasneb väga palju organiseerimismuresid. Tuhat asja on meeles pidada ja korraldada, sest tavad nõuavad. Minu arvates ei
ole meil tavad muutunud. Mis on ehk ära jäänud, on surnu vaatamaskäimine matuse-eelsetel õhtutel. Mäletan, et hirmus piinav oli istuda kirstu kõrval
kolm õhtut järjest, kui tulid sõbrad ja tuttavad vaatama. Istusid, ajasid juttu.
Ma ei ole sellisele matusele juhtunud, kus matus läheb üle lõbusaks joomapeoks.
tegelikult tahaks teie arvamust kuulda surnu pildistamise kohta...
mulle see mitteüksraas ei meeldi ....
vanu pilte vaadates on ikka pildistatud surnu avatud kirstu juures....
oma vanaema saan õnneks mäletada ilusa elavana, sest temast kirstus lebavana pilte ei tehtud..õnneks...
Olin kunagi sellisel matusel,kus algus oli matus...hiljem kuskus nagu pulmaks.Ei ole ma sellistest matustest vaimustuses.Tavaliselt peaks lahkunust meenutama kõike,mida ta on head teinud.Ei ole sünnis magama jääda pea süldikausis.
Kui keegi tahab pildistada, tehku seda, aga ka mina ei hooli noist piltidest, kus ma inimest enam ära ei tunne. Mul on niisuguseid pilte albumis palju.
Mina samuti ei mõista neid inimesi ,kes pildistavad surnut.Minu arust meenutab see rohkem trofee kõrval pildistamist.Inimesest jäägu ikka mulje mis
meenutab inimest elusana ja rõõmsana.Kui juba surnu pildistamine on oluline võiks sama hästi pildistada juba surevat inimest -pärast oleks änksa
vaadata kuidas ta iga päevaga üha sitemini välja näeb ja pildiseeria võiks lõpetada grupipildiga värskelt surnud inimese ümber-veel parem ühes
voodis.
Kõlas võikalt ja nõmedalt,täpselt sama nõmedalt nagu surnu pildistamine.
Ok.Tunnistan siis üles,milles probleem. Kuna -ja kellele avaldada kaastunnet? Vahest on omaksed puusärgi juures enne jutluse algust,aga kaastunnet
minnakse avaldama alles peale jutluse lõppu.Teinekord on see esimene asi,mida matusele jõudes tehakse. Viimati juhtus selline lugu,et väristasin
omastel kätt kabeli ukse taga,siis vaatasin,et kogunevad puusärgi juurde ja käisin igaks juhuks veel avaldamas.Peale jutluse lõppu ütles
matusetalitaja,et lähme nüüd kaastunnet avaldama.Jätsin igaks juhuks kolmandat korda minemata. Kellele on igal juhul viisakas avaldada ja kellele ei
pea enam ilmtingimata seda tegema? Minu meelest mõjub see üldse nagu haava peale soola raputamine. Kui keegi tark(proffessionaal!)oskab nõu anda,siis
oleksin väga tänulik.Ei taha kuidagi sellisel üritusel valesti käituda
Pildistamisest
minu lugematutest matustest on pildistamine meelde jäänud väga positiivsena. Olles olnud külamuttide kõrval nii ettevalmistuste kui kokkuvõtete ajal
siis- see, et pilti sai teha ja veel enam- lahtise kirstuga, oli nö. väga oluline. See tähendas, et inimene oli säilitanud surres oma nö. inimliku
välimuse, haigus ega vanadus ei olnud teinud silmale väljakannatamutut laastamistööd ja kõigil oli selle üle väga hea meel
Pildistamine oli tava. Kas oli see mingi ajastu nähtus või piirkonna, aga see käis matustega kaasas ja albumite arv muudkui kasvas..
Märtsijänes
Käitu nii nagu seda sisetunne ütleb.Isiklikult ei salli absoluutselt selliseid party-stiilis matuseid.Palagani ei ole mõtet korraldada.Söömise pärast
ma matustel ei käi.Kui ma tunnen,et on vajalik minna siis lähen ja kaastunnet avaldan kohe kui näen kadunukese omakseid.Mingil rongkäigul ümber kirstu
ma ei osale.
Mis puudutab sõnade lugejat siis ajab ta ühte möla kõigile nii mõrtsukale kui vargale,nii lapsele kui ka vanadusse surnud inimesele.See on tema
töö.Ta on täpselt samasugune inimene nagu pulmavana-ainult matustel.Tal on jumala savi keda ta matab ja kes pikutab kirstus.Talle makstakse ja ta ajab
seda jahu mida paberil talle anname.
Olen olnud matustel,pimedas surnuaias kus polnud lugejat,olid ainult sõbrad ja omaksed.Mingit jahumist,mingit kätlemist-kõik oli liigse mulatagi
selge.
Pigem eelistan vaikset ärasaatmist kui seda meeletut kaastundeavaldamist matustel - niikuinii ei lähe surnu kohaletulnuile nii korda, kui omastele, kelle valu ei võta vähemaks ükski kaastunne ega käepigistus... Jah, see tundub sageli haavale soola raputamisena - mälestused oma isa matustelt on just sellised - olin oma valuga ikka üksi keset inimestemerd...ja igasugune kaastunne oli pigem vastik...
no need matused, kus mina kainud olen, on perekond/lahedased kogunenud kirstu juurde ja vaid neile avaldatakse kaastunnet.
siiski on see sonaline kaastunde avaldamine vaga vastik komme. olen ise kaotanud kalli lahedase ja vaga jube tunne kui iga natukese aja takka keegi
astus lahedale ja avaldas kaastunnet.
matused voiksid olla pigem austusavaldus lahkunule, mitte lahedaste "lohutamine"
vaevalt et siin professionaalseid matuselkäijaid on...
seda, mitu korda kaastunnet avaldama peab, pole ju kusagil kirjas...peaasi, et oma tundeid väljendad...olgu või lahkunust sul üksktaskõik (sry, kui
pole just kõige lähedasema matus) ...see on lihtsalt viisakuse küsimus....
kas surud kätt, kallistad, või ütled: minu kaastunne...
Kontorihiir, see lihtsalt viisakusest kaastundeavaldamine ongi just kõige hullem - sellised etendused võiks jääda olemata, oleks kõigil lihtsam.
Pipi mõnel matusel on see austuse avaldus lausa karmiks läinud.Kes vihub tantsu,kes võtab surnu terviseks,kes paneb lesele taha.Mõni matusetalitus
läheb lausa peoks ja pralleks.
Kui arvad et see on haiglane fantaasia siis eksid,see on reaalsus ja oma silmaga nähtud asjad.
free, seeparast ma matustel ei kaigi!
enam.
Lähedaste lohutamine,kaastunde avaldamine ongi üks osa matusest.See on ergutus,et neil tuleb eluga edasi minna ja nad ei ole üksi.
Ka austus lahkunu suhtes.
Teile, kellel need kaastundeavaldused vastikud- mida siis peaks tegema- üldse mitte välja tegema? Filmidest nähtu mõlgub meeles- I`m sorry= mul on
kahju ja kõik, öelda ütlemise pärast on ka nadi, aga silma ka kinni pigistada ei saa, kuidas ma olen ükskõikne onju..
Küsimus siis:
Kas tõesti võib matusele tulnu olla ükskõike selle asemel, et viisakas olla? Või vastupidi?
johann, yksi on nad nagunii, enamik lohutajatest kaob parast peielauda koju ja ei anna end jargmise soogiorgiani naole.
olen kaastunde avaldanud kohe kui olen saabunud ja lähedased on vabamad( keegi samal ajal ei vestle või nad midagi pakilist ise ei toimeta),iga
jutlustaja ei ütlegi millal peab seda tegema, lihtsalt tuleb siis leida sobiv moment, võib-olla kusagil targas raamatus on see kirjas, aga mulle pole
silma jäänud, mis lapse rahmeldamisse puutub, siis ema käis mind ühe kuuse taga kukla karvade kaudu korrale kutsumas ja sain kohe korralikuks matusel
käitujaks, omadele pidasin õppused kodus ja alla 5 aastased jätsin küla tädide hoolde, sest ma polnud mitte nende keevaliste iseloomude juures kindel
milleski
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kontorihiir, see lihtsalt viisakusest kaastundeavaldamine ongi just kõige hullem - sellised etendused võiks jääda olemata, oleks kõigil lihtsam.
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kontorihiir, see lihtsalt viisakusest kaastundeavaldamine ongi just kõige hullem - sellised etendused võiks jääda olemata, oleks kõigil lihtsam.
minna kindlasti, saab ju omi mõtteid mõtelda ja lahkunut meenutada, ja siis ikka mahajääjatel ka süda rahulik, et on sõpru ja tuttavaid, kes tahavad
hüvasti jätta, kole ka kui ainult kirstukandjad ja mõni lähedane.
vaevalt kaastunde avaldused ja avaldamatused võõramate puhul meelde jäävad ja sugulaste, sõprade puhul ei teki selleks ju avaldajalmingit tõrget,
tuleb see ju südamest.
mina leian, et matused ei pea olema ajast aega ühe malli järgi, pea-asi, et oleks kenasti korraldatud ja ei riivaks kellegi tundeid.
Samas olin mina see, kes rikkus natuke suguvõsa traditsioone, oreli või viiuli asemel valisin tsello ja tuhastamise. urni matsime hoopis pool aastat
hiljem suvel.
Algselt oli kõvasti sahinat,aga kui see kõik oli mööda saanud, oli rahulolu kuulda.
Samas see kaastunde avaldus!? Kui hästi järgi mõtlen, et mäleta midagi, mida keegi ütles.
Ka mina olin oma suguvõsa must lammas kui käitusin ema mattes vastu kõikidele traditsioonidele kuid pühaks pidades ema soove.Üheks esimeseks oli ema soov,et tema surmast teatatakse alles peale tema matuseid.Möla oli taevani ja küll kukkusid näppu vibutama et nemad ja ei saanud matustele.Mul on neist siiralt savi,mida nad mõtlevad ja mida arvavad.Täitsin oma ema soovi ja see oli oluline.Vähemalt näitasin tema vastu üles austust-inimese vastu ,kes andis mulle elu,andis mulle hariduse,õpetas elus hakkama saada.Ma isegi ei näe põhjust miks pidin teisiti tegema.
Selle kaastunde avaldamisega on tavaliselt olnud nii, et matustele jõudes võid tuttavatel või kadunu lähedastel lihtsalt kätt suruda, aga ei pea. Enne
kirstu sulgemist tavaliselt kõnemees (või kirikuisa) annab märku mil on hetk kaastunde avaldamiseks. Tavaliselt on kaastunnet avaldatud ikka nn
"pealeinajatele" kelleks on siis lähimad omaksed (ema, isa, vend, õde, poeg, tütar) või kui8das juhtub olema.
Eelnevat ei tasu nüüd võtta dogmana. Erinevates kohtades erinevalt ilmselt. Lihtsalt on viimastel aastatel liiga tihti matustel käidud - ühtteist on
märganud.
Küsimuse eesmärk oligi pisut kogemusi vahetada ja vältida edaspidi rumalaid olukordi.Matused on ju ikkagi austuse avaldus,mitte mingi tsirkus. Ükskord väga ammu olen viibinud matustel,kus maeti ühte eriti kurja ämma.Peiede lõpus keerati makk põhja ja võeti üles teema-hea,et lahti saime,oligi igavene vastik mutt.Olin tegelikult siis umbes 5-6 aastane,aga see pidu on siiani meeles.
see pidi olema küll ikka ägeda noorrahva pidu
Noh matustel käimine on eelkõige austuse (sõna otseses mõttes) avaldamine lahkunule ja toetuse avaldamine omaksetele, lisaks traditsioonilise rituaali
täitmisele.
Ise eelistaksin rituaalid vähele jätta ja oma sotid lahkunuga kahevahel klaarida - kui teised on lahkunud. Või kui muidu ei saa siis lahkuda peatselt
peale omastele kaastunde avaldamist või 3 peotäie mulla heitmist.
Linnas on ärasaatmiseks stsermooniaks (krematooriumi puhul) umbes 30min ja peiedeks ca 60 min. Parasjagu, et mitte liiga närve proovile panna.
Kiriklike matustega maal on lugu halvem, eriti kui peiede lõpetamisega ka kiiret pole. Eriti dramaatiliseks kisub olukord kui külanaiste kirikukoor
tseremooniale laulma on palutud. On olnud juhus kui koor laulis küll innukalt kuid seda halvemini.
Olen viibinud ka ühel nn. ebatraditsioonilisel matusel, kus kadunukese sooviks oli, et peielauas inimesed poleks kurvad. Idee teostamisel oli abiks
lahkunu väimees, kes palus leinajatel meenutada kõiksuguseid naljakaid seiku, mis kadunukesega seostusid.
Kõigepealt võttiski sõna memmekese lapsepõlvesõber, kes rääkis imearmsa loo sellest, kuidas nad plikapõlves poehärrale kniksu käisid tegemas..aga ikka
nii, et povidlotünn jäi selja taha ja näpud moosiseks said. Küll oli siis pärast poe taga hea näppe limpsida
Sellest matusest on hinge jäänud eriliselt helge mälestus.
Imelik,aga tundub,et ka sellise ürituse "õnnestumine"on natuke õnne asi.Sõltub ju sellest,kes seda korraldab ja kuidas siis asi laabub.
Õnneks ei ole ma pidanud eriti palju matustel käima. Kuid kui peab- mis seal ikka, üritan nii viisakas ja vaoshoitud olla kui võimalik...
Paar aastat tagasi, kui onu matustel käisin, tundud üks seik JUBE KUMMALINE- nimelt see kirikuõpetaja või see frukt, kes seal jahvatas, see soovis
kõigile, et mitte minu kaastunne vms, vaid hoopis, et... PALJU ÕNNE... Noh, mõtles ta sellega, mis ta mütles, aga kohutavalt kummaline oli see
igatahes...
ju ta luges viimased laused siis pulmade tseremoonia spikrist
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Kontorihiir, see lihtsalt viisakusest kaastundeavaldamine ongi just kõige hullem - sellised etendused võiks jääda olemata, oleks kõigil lihtsam.
nõus, et parem üldse mitte minna...
aga kui peab...
loll ju ka kui kaastunnet ei väljenda![]()
mina leian, et ei pea minema...kui see pole just su enda otsene sugulane...
kaastunnet saab ka teisiti väljendada...
ja elus tuleb igasuguseid juhuseid ette, miks pole mõistlik matusele minna...
kui üks mu nimekaimust klassiõde suri , läks terve endine klass teda ära saatma...
mina ja üks teine klassiõde aga ei läinud, sest ootasime mõlemad last tol momendil...kõik see värk - noore 20 aastase surm, oli meid ikka totaalselt
endast välja viinud...me ei suutnud lihtsalt minna, kuid saatsime ta emale-isale kaastundeavalduse...
kuid mis peielauda puutub, siis olen isegi viibinud sellises lauas nagu Sybil kirjeldas
...pisarad olid jäetud hauaäärele, lauas meenutati ilusaid
asju....
See, et teema on pandud "teispoolsuse" alla, pole just päris õige.
Kui leinajatest omaksed ja leinajad üldse kõrvale jätta, siis pole minu arust kombekas see, et jutlusepidaja püüab leinajatelt nutujoru välja suruda.
Ja et kõnes ülistatakse eluaeg siga olnud inimest nagu inglit.
Andrew
Aga miks ta ei peaks teda ülistama.Surnutest halba ei räägita ju.Ka see on vana tõde ,millest kinni peetakse.Matused on täpselt samasugune palagan
nagu sünnipäev ja pulmad ja jumal teab veel mis tähtpäevad.Kui pulmades mängib tähtsat osa pulmavanem siis nimetagem seda meest mustas kes jura ajab
matusevanemaks.Ta ajab täpselt seda jura mida temalt kuulda tahetakse.Ja seni kuni me ei mõista ,et ka tema teeb lihtsalt tööd ja toidab teie sugulase
surma pealt teenitud rahaga oma peret,ei saagi olla aursaamist et ta täidab lihtsalt traditsiooni.Ma isiklikult küll ei mäletaks et kuskil paadialuse
matusel keegi oleks ütelnud-Kuradi närakas paras talle.Ikka kiidetakse teda taevani ja räägitakse kui hea ja mõnus inimene ta oli.
igas inimeses võib hea otsimise peale leida midagi armastusväärset...ja miks siis sellest matustel mitte kõnelda?
Sybill - lootusetu optimist
Näiteks alaealise vägistanud ja jõhkralt tapnud inimene.
Jah ka temast võiks tundide kaupa jahuda ja ta peaaegu kristuseks rääkida.Kõik on suhteline.Üldsusele on ta mõrtsukas,omadele armastav ja hoolitsev
isa,kes isegi kärbsele liiga ei teeks.

Üldsus, free, ei viibi sellise mehe matustel. Ja kindlasti on olemas põhjused, miks üks või teine inimene selliseks on muutunud.
Aga välistad Sa võimaluse, et ta võis olla väga hea kunstnik või suurepärane poeg oma emale. Kas seda ei võiks siis matustel mainida?
Ma pole tundidepikkusest jahumisest miskit rääkinud. Ja kui inimene ongi olnud hea poeg (ja mitte hea inimene), siis leian, et pole midagi kohatut,
kui hauaveerel seda mainitakse. Vot nii.
Sellel matusel viibivad ka inimesed kes teavad ,et ta on mõrtsukas.No muidugi juhul kui kunstianne kaalub ülesse tapmise siis olen sinuga nõus.
Paluks üks kergendav põhjus mis õigustab tapmist.
Me oleme teemast väga kaugel maandunud ,ma lihtsalt meenutan.
Free, me oleme topicust kaugele põrutanud jah.
Vahel teeb enesekaitsepiiride ületamine ka inimesest tapja, eks ole. Mis ei tähenda seda, et ta üdini halb oli. Seda esiteks.
Teiseks - matustele minnakse üldjuhul ikka selleks, et omakstele kaastunnet avaldada või lahkunut austada. Üdini paha inimese matustel ilmselt polegi
kedagi - ei nn. matusevanema tellijat ega tellitavat ilukõnet.
Freelancer - kui peaksid soovima sel teemal edasi väidelda, siis u2u. Mis me siin risustame teemat 
Kui oskad käituda igapäevaelus, siis oskad seda ka matustel.
Ka mina arvan samuti nagu rosita.Kui ikka oled normaalne inimene siis saad antud olukorras ikka hakkama.Ja kui tekkib mingisugune ebakindluse tunne siis on alati võimalik jälgida rahvamassi ja nende käitumist.Analüüsivõime on igal inimesel looduse poolt kaasa antud.
Ma polegi eriti mõelnud, et kuidas peaks käituma. Kui on vaja matustele minna, siis tuleb seal käitumine ka kuidagi iseenesest välja.
Aga sellegipoolest ma püüan matuseid vältida. Kui võimalik. Alati ei ole võimalik.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Andrew
Aga miks ta ei peaks teda ülistama.Surnutest halba ei räägita ju.Ka see on vana tõde ,millest kinni peetakse.Matused on täpselt samasugune palagan nagu sünnipäev ja pulmad ja jumal teab veel mis tähtpäevad.Kui pulmades mängib tähtsat osa pulmavanem siis nimetagem seda meest mustas kes jura ajab matusevanemaks.Ta ajab täpselt seda jura mida temalt kuulda tahetakse.Ja seni kuni me ei mõista ,et ka tema teeb lihtsalt tööd ja toidab teie sugulase surma pealt teenitud rahaga oma peret,ei saagi olla aursaamist et ta täidab lihtsalt traditsiooni.Ma isiklikult küll ei mäletaks et kuskil paadialuse matusel keegi oleks ütelnud-Kuradi närakas paras talle.Ikka kiidetakse teda taevani ja räägitakse kui hea ja mõnus inimene ta oli.
Nii, ei saanud ma eriti siin targemaks midagi eelnevaid postitusi lugedes.
No mis ma oleks tegema pidanud siis, kui mu hea tuttav toob oma lapse mulle hoida, uurisin muidugi mis toimetusi tal siis teha on ja vastuseks
tuli:"Ah, isa suri täna öösel" . Ausalt, ma vahtisin nagu lammas talle otsa, ei osanud jupp aega midagi kosta. Piinlik oli, tõsiselt
piinlik.
Kui ma teda nüüd uuesti näen, kas peaksin oma vea kuidagi parandama?
Ehk annate nõu?
( see juhtus eile hommikul)
Binq, ma ei saa aru, miks peaksid sina piinlikkust tundma?
Sa ei teadnud ju millistel asjaoludel su sõbranna lapse sulle hoida tõi, enne kui ta seda mokaotsast ütles.
Binq aitab sellestki kui avaldad oma kaastunnet. isiklikult minul on olnud võõristav,kui peale matuseid peielauas hakatakse laulma laule mida lauldi juba ära saatmisel,isiklikult arvan,et peielauas mälestatakse lahkunut heade sõnadega,ning seda mida head ta eluajal korda saatis. kuid eks igalpool onju isekombed.
Paratamatus aga ma naeran matustel.Vb lihtsalt matused ise tunduvad mulle tobedad naerma ajavad.Mitte küll surnu,aga ülejäänud rahvas.
Matus on täpselt samasugune protsess nagu iga aripäevane protsess meie elus.Lihtsamalyt võttes kombetalitus ühiskonnale mitte enam vajaliku lihakeha
delikaatselt vabanemise rituaal ja seda ilma riigi poolsete kulude kandmiseta.
Kuidas iga inimenbe seda oskab seeditavaks korraldada on kinni juba tema vaimurikkuses või vaesuses.
Olen oma elus kahtedel matustel kõnet pidanud, viimati siis naaberperemehele, kuid ka siis ma meenutasin lihtsalt tema tehtud head kirvevart, mis
muide seniajani ausalt vastu on pidanud...
Aga matustest meeldib mulle kõige enam rõõmu ja lauluküllane moslemi matus... ja see vahetu matuseliste rõõm selle üle, et austet Ibragim lõpuks
maistest muredest vabana paradiisi saab
Tsitaat:Kardan, et isegi mõne hea inimese matustel võib juhtuda, et polegi kedagi. Räägitakse, et krematooriumis seisavad urnid riiulitel kuude, isegi aastate kaupa...
Algne postitaja: Sybill
Üdini paha inimese matustel ilmselt polegi kedagi - ei nn. matusevanema tellijat ega tellitavat ilukõnet.
Eks matused on selline emotsionaalne sündmus- kellele rohkem, kellele vähem, kellele üldse mitte. Oleneb siis sellest kui lähedane lahkunu leinajale oli.
Mulle meeldis Ändrju tänahommikune esimene postitus
Tsitaat:
Algne postitaja: niceassu
Paratamatus aga ma naeran matustel.Vb lihtsalt matused ise tunduvad mulle tobedad naerma ajavad.Mitte küll surnu,aga ülejäänud rahvas.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Kaastundeavaldamisel ei maksa üle pakkuda. Ei maksa leinajatele kaela langeda ja nutta ulguda.
Ometigi üks asjalik soovitus.
Viisakalt?
Uskumatud (teglikult oleks tahtnud "Uskumatud" asemele kirjutada Dziises fuckin hell) küsimused.
Kaosemasin ei ole kunagi aru saanud miks inimesed matustel nii mornid on. Pärandab kogu oma maise kola kunagi sellele, kes holaa kirstu otsa hüppab
matusetsermoonia kõige tõsisemal hetkel ja ühe eriti lolli jutu räägib või siis minu koos kirstuga pihta paneb ja kuskilt kõrgest mäest alla sõidab
kaksiratsi kirstu otsas, "Nõõ" karjumise saatel.
Kaosemsin on vana matustel käia. Tema on ainuke kes julgeb fotoaparaadiga mööda kogu seda morbiidsust ringi vurada ja holaa karjuda, no mis te siis
nüüd nii nukrad olete, naeratage ometi, tema sai vaevast lahti ja on palju paremas kohas.
Aga hea soovitus, mine kummikutega ja võimalikult vanade riietega, muidu rikud oma kallid kingad ära, pole seda väärt.
Mitte, et Kaosemasin ei teaks mida tähendab kurbus, lein ja etikett, pigem ei tahaks teada.
HOLAAA....

eks selles kurbuses ole ysna omajagu egoistlikku valu ja seda matuselised valja naitavadki. kalli inimese lahkudes on raske moelda, et MINA teda enam ei nae, sel hetkel on keeruline moelda, et ehk tal seal teiselpool on kerge ja hea olla. just seeparast ei kipugi keegi lahedastel kirstul tantsima ja lolli mangima.
Pipil on igati õigus. Pipi on tark. Tegelikult on veel mitu asjs mis kummitama jäävad, vist kogu eluks, vahel ikka tuleb meelde. Niivõrd palju asju
jäi ütlemata ja küsimata, miks ma seda ei teinud, äkki ma oleksin saanud midagi teisiti teha? Kallid inimesed, rääkige oma lähedastega, hästi palju,
kohe, kõigist maailma asjadest, neid on palju.
kaosemasin, ara talla konnasilmadel. valus hakkab.
Üldiselt mulle ei meeldi matustel käia. Kui vähegi võimalik (kui lahkunu on võõram inimene), siis ei lähe... sugulaste matustel aga ikka peab
käima.
Kuidas ma ikka käitun. Hoian end kuskile rahvamassi taha või ukse lähedale, kus õhku oleks (oleneb, kas ärasaatmine õues või leinamajas, talvel või
suvel).
Sobival hetkel panen oma lilled.
Omastele ma ei oska midagi öelda -- vaatan lihtsalt oma vesiste silmadega nende silmadesse ja pigistan kätt/kallistan.
Viimane matus, kus käisin, oli minu isa oma.
Kuna minu isapoolne suguvõsa on selline "eraklik", siis olime kolmekesi - mina, minu onu ja minu vanaema.
Krematooriumimajast saadik kandsin urni süles... seisin augu juures, isakene süles, ja pisarad lihtsalt voolasid. Ma ei mäleta midagi, mis see
ärasaatja rääkis. Olin lihtsalt omas mullis.
rohesipukas, ära tõstata teemat, saad saatuselt nööki..... /Lüganuse/
Matustel tuleb ennekõike käituda viisakalt. Ei tohi liialdada alkoholiga ega võtta seda kurba/rõõmust üritust tavalise koosviibimisena. Maha tuleb suruda matslikkus, et esile saaks kerkida härrasmehelikkus. Kadunukest mälestades tuleb olla ääretult korrektne.
ema maetud, isa kusagil urni sees. Ennelõpet ei soovi kellelegi, kähmelge terivseks, kui selleks vajadus...
Tsitaat:
Algne postitaja: röövlitütar
Üldiselt mulle ei meeldi matustel käia. Kui vähegi võimalik (kui lahkunu on võõram inimene), siis ei lähe... sugulaste matustel aga ikka peab käima.
Kuidas ma ikka käitun. Hoian end kuskile rahvamassi taha või ukse lähedale, kus õhku oleks (oleneb, kas ärasaatmine õues või leinamajas, talvel või suvel).
Sobival hetkel panen oma lilled.
Omastele ma ei oska midagi öelda -- vaatan lihtsalt oma vesiste silmadega nende silmadesse ja pigistan kätt/kallistan.
Viimane matus, kus käisin, oli minu isa oma.
Kuna minu isapoolne suguvõsa on selline "eraklik", siis olime kolmekesi - mina, minu onu ja minu vanaema.
Krematooriumimajast saadik kandsin urni süles... seisin augu juures, isakene süles, ja pisarad lihtsalt voolasid. Ma ei mäleta midagi, mis see ärasaatja rääkis. Olin lihtsalt omas mullis.
Tsitaat:
Algne postitaja: Kaosemasin
Tsitaat:
Algne postitaja: röövlitütar
Üldiselt mulle ei meeldi matustel käia. Kui vähegi võimalik (kui lahkunu on võõram inimene), siis ei lähe... sugulaste matustel aga ikka peab käima.
Kuidas ma ikka käitun. Hoian end kuskile rahvamassi taha või ukse lähedale, kus õhku oleks (oleneb, kas ärasaatmine õues või leinamajas, talvel või suvel).
Sobival hetkel panen oma lilled.
Omastele ma ei oska midagi öelda -- vaatan lihtsalt oma vesiste silmadega nende silmadesse ja pigistan kätt/kallistan.
Viimane matus, kus käisin, oli minu isa oma.
Kuna minu isapoolne suguvõsa on selline "eraklik", siis olime kolmekesi - mina, minu onu ja minu vanaema.
Krematooriumimajast saadik kandsin urni süles... seisin augu juures, isakene süles, ja pisarad lihtsalt voolasid. Ma ei mäleta midagi, mis see ärasaatja rääkis. Olin lihtsalt omas mullis.
Kas Sa Röövlitütar tead, et kui Sa räägid, siis maailm nutab?
Vaatan matuseid äärmiselt kriitilise pilguga.
Tihti tekkivad küsimused:
Näiteks
Kurat ,miks nad sinna augu lähedale ronivad-pinnas ju pude ja äär kindlustamata.
(Tavaliselt kukub keegi niikuinii jalgupidi auku)
No on augu madala kaevanud-kui kääpa laiali ajavad tuleb kirstukaan nähtavale kui keegi lilli tuleb istutama.(haud tundub kaevates hirmus sügav sest
liiv visatakse haua ääre peale ja jätab petliku mulje)
Huvitav,milleks pannakse kirstu hauda laskma sellised kes seda teha ei oska.(Tavaliselt kiilutakse kirst seinte vahele kinni ja hiljem tuleb teda
aukulaskmiseks solgutada ja temaga manipuleerida)
Igasugu huvitavaid ja kentsakaid asju märkad matustel,sellest saaks koostada pareja huumorikogumiku.Kahju et endised töökogemised ei lase südamerahus
leinata ja pisarat poetada.

http://www.youtube.com/watch?v=ljPdIzJxEGc
Pasternaki mälestuseks.
Mul oli viimasel korral nii külm. Olin lühedase mantli ja seelikuga. Mähkisin suure salli ümber põlvede, sest jalad külmetasid
neid pilte vaadates saab tõdeda, et
mu viisakast välimusest olid ainult riismed järel
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Vaatan matuseid äärmiselt kriitilise pilguga.
Tihti tekkivad küsimused:
Näiteks
Kurat ,miks nad sinna augu lähedale ronivad-pinnas ju pude ja äär kindlustamata.
(Tavaliselt kukub keegi niikuinii jalgupidi auku)
No on augu madala kaevanud-kui kääpa laiali ajavad tuleb kirstukaan nähtavale kui keegi lilli tuleb istutama.(haud tundub kaevates hirmus sügav sest liiv visatakse haua ääre peale ja jätab petliku mulje)
Huvitav,milleks pannakse kirstu hauda laskma sellised kes seda teha ei oska.(Tavaliselt kiilutakse kirst seinte vahele kinni ja hiljem tuleb teda aukulaskmiseks solgutada ja temaga manipuleerida)
Igasugu huvitavaid ja kentsakaid asju märkad matustel,sellest saaks koostada pareja huumorikogumiku.Kahju et endised töökogemised ei lase südamerahus leinata ja pisarat poetada.
![]()
Kunagi, kui ära suren, kutsun Su kaevama, ning siis, kui oled minu soovi
kohaselt kaheksa korda kaheksakorda kaheksa augu valmis saanud,,,, siis saad kirja, et palun minu tuhk merre raputada.
Gutta
Milles probleem.Kui su sõpradel raha peak olema võib sind matta isegi suuremasse auku koos ämma ja veel kellegagi keda salamisi testamendios teada
annad.(see et nad veel sellel hetkel elavad pole oluline)
Kui aga otseselt vastata teema küsimusele siis---soovitaksin lebada rahulikult kirstus ja kuulata ilusaid sõnu mida kunagi varem pole su kohta öeldud.
tegelikult võiks mõelda hoopis sooja peale, et kuidas sooja saab
ma ei saaks muidu enam minna
juba kardan sihukest värki
Mida sa selle soojaga peale hakkad-oled ju surnud.Ja üldse oleks ebaviisakas kui kätega kirstus vekima peaks akkama,et sooja saada samal ajal kui teised sind leinavad.
ei märka nad midagi, neil endalgi tegemist
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Gutta
Milles probleem.Kui su sõpradel raha peak olema võib sind matta isegi suuremasse auku koos ämma ja veel kellegagi keda salamisi testamendios teada annad.(see et nad veel sellel hetkel elavad pole oluline)
Kui aga otseselt vastata teema küsimusele siis---soovitaksin lebada rahulikult kirstus ja kuulata ilusaid sõnu mida kunagi varem pole su kohta öeldud.
)
ma ikka mõtlen selle 8 korda 8 augu peale
huvitav
512. missiis?
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
igas inimeses võib hea otsimise peale leida midagi armastusväärset...ja miks siis sellest matustel mitte kõnelda?
Sybill - lootusetu optimist
Viimati käisin matustel 7. august 2010. Mis seal ikka, viisakas ja rahulik tuleb olla. Kadunukese lähedasi peab austama ja ülejäänud leinajatesse viisakalt suhtuma.
jh. Ja kadunukest ei tohi äratada, ning soe peab olema..Free ükskord andis külma
Matused on hardad.
Meie kohalik ravatarkus ütleb.....Elus on kaks asja, mis lõppevad alati ootamatult....elu ja WC paber.
Mina isiklikult ei mõista inimesi kes läedase urni oma kaminasimsil või öökapil hoiavad.
jh. üritan ka sitapaberi prügikotti poetada.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mina isiklikult ei mõista inimesi kes läedase urni oma kaminasimsil või öökapil hoiavad.
ei ole tegelikult, need lahkujad ikkagi loodavad, et neil on kivi ja plats, et sa käid
ma olen öelnud oma lastele, et nii palju peate teenima, et vanadekodus mind üleval pidada
ja no siis tahan tuhastamist
ja selle laialipuistamist, jube kift kui happelise mulla saaks kraadi võrra aluselisemaks
ma oleks asja pärast elanud
et siis jorjeneid kasvõi kasvatada
Tsitaat:
Algne postitaja: iir
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Mina isiklikult ei mõista inimesi kes läedase urni oma kaminasimsil või öökapil hoiavad.
Mul on sellest urnitamisest ka oma nägemus, aga sellest teine kord. Mind pigem hämmastab see, et kui sureb kallis inimene, siis ta muutub kohe "asjaks" mis tuleb jalust ära sokutada "ühisesse kompostihunnikusse" (Loe: surnuaeda) siis on poliitiliselt korrektne.
Peresündmustele kutsutakse alati oma esivanemad. Et esivanemate (esivanem, ei ole ainult ema ja isa) tarkus su koda maha ei jätaks.
Külmkapi teema oli veits kohatu näide.
Matustel on oluline rahulikult lamada, muidu võib mõnel veel süda seisma jääda.
Kuidas käitud matustel?
Oled nii nagu oled
Ma pole kunagi saanud mõelda, et mida ma nüüd seal tegema hakkan, olen pidanud seisma nagu raudnael
Keegi ju pidi, ma ei saanud ju oma lastelt nõuda, et need pubekad mind oleks toetanud
Pärast küsiti, et miks sa ei nuta, põhjust ju oleks
Ma ei saanud , sest polnud kedagi, kes oleks asjalik olnud
Mõnel korral kus käisin ja maetav polnudki veresugulane siis nutsin mitu päeva,
Tuli meelde kõik, millest ise ilma olen jäänud