Board logo

Surematu...
tiina - 02.02.2003 kell 08:29

Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?


tiina - 02.02.2003 kell 08:48

Vastan siis algatuseks ise ka.

Võib olla kõlakski niisugune ettepanek esialgu ahvatlevalt...elada...igavesti noorena...mitte surra...elada lõputult. Aga kui nüüd hakata hoolega mõtlema, siis ega ei võtaks sellist pakkumist vastu küll. Lapsed jäävad vanaks surevad....sõbrad ja tuttavad surevad...kõik muutub ümberingi võõraks...sina muudkui elad ja elad. Ei tahaks nii...lõpuks ma väsiksin elamast ja mitte keegi ei saa mind aidata. See oleks ahastav ja jube.
Eelistan vananeda ja surra, siis kui minu aeg tuleb...igavest elu ei tahaks ja niisugusest pakkumisest loobuksin kindlasti.


pirka - 02.02.2003 kell 09:42

Pikemast elust küll ära ei ütleks, sest praegu tundub see inimese elunatuke ikka pagana lühike ja kiiresti möödalendav olema.
Kuid et igavesti.... ei, vist mitte.
Kaotada järjest kõik lähedased, sõbrad, tuttavad... seda oleks vist liialt palju.
Muidugi tulevad uued sõbrad-tuttavad. Kuid neid kaotusvalusid saaks ühel hetkel liiga palju, et seda taluda.


Kayleigh´n I - 02.02.2003 kell 09:44

Ei .. kindlasti oleks mu vastus EI ja ilma pikema järelemõtlemiseta.
Ta võiks vast pikem olla jah .. nt meie praegune 1 aasta võiks olla kolme pikkune ..
Muidugi ei mõtle ma sellega, et vanemaks elaksime .. vaid kauem vananeksime ..


yller - 02.02.2003 kell 10:17

ei ei ei ei
ei tahaks jube krt isegi elu on s*tt ja n*ss ja siis peaks seda veel rohkem kannatama. jube
nii et ei mingit surematust
vot


ipsu - 03.02.2003 kell 08:42

Igavesti elada ma vist küll ei taha, aga kui mulle on määratud ütleme 60 aastat siis võik see aeg noor olla. Ära ei ütleks.


pisimimm - 03.02.2003 kell 09:13

Ei, igavene elu mind küll ei meelita...


MonaLisa - 03.02.2003 kell 12:58

Iga ärkamisega algab uus päev ja kuna me ju täpselt ei tea, mis uneajal juhtub, siis võib -olla ongi nii, et elame ainult 1 päeva aga see päev kestab nädalast-nädalasse , aastast aastasse
Või siis teine mõte - kuni elan, olengi surematu


li-li - 03.02.2003 kell 13:01

eee,ikka selle elu lõpetax väärikalt,no nii väärikalt kui võimalik ja siis otsiks omale uue pesa,sest teised panevad ju ka kõrvad pea-alla


Marla - 04.02.2003 kell 09:40

ei tahaks olla surematu.
sest siis kaoks kõigel mõte ju.
maailmal ka.
kui inimene teaks niikuinii, et miski teda ei nii w naa tapa, siis haaa...siis, ma kardan, muutuks ta kõige suhtes täiesti ykskõikseks.

Hmm, mina isiklikult tahaks surra sel hetkel, kui kõik on nii hea, et paremaks minna enam oluliselt ei saa.


Venom - 04.02.2003 kell 09:56

hmm
kui surematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.


tiina - 04.02.2003 kell 09:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
hmm
kui urematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.
Oot...ja kuidas sa seda mõtled? Oled igavesti noor...ei vanane...kõik su kallid inimesed vananevad ja surevad...kõik muutub...aga sinu jaoks aeg seisab...oled igavesti noor ja kõige parema tahtmise juures surm ei tule. Kas see ei hirmuta sind?


Venom - 04.02.2003 kell 18:16

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Oled igavesti noor...ei vanane...kõik su kallid inimesed vananevad ja surevad...kõik muutub...aga sinu jaoks aeg seisab...oled igavesti noor ja kõige parema tahtmise juures surm ei tule. Kas see ei hirmuta sind?


Kas peax hirmutama?
ainus mis häirix olex vast see kui ühel hommikul ärgates avastaxin et too kodune maa on inimtühjax ja elamiskõlbmatux muutund


mada - 04.02.2003 kell 18:32

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
hmm
kui surematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.
Natike paha variant minu jaoks. Tahaks ikka mõne naisega veidi pikemalt ka suhelda, aga paraku naised vananema hakkavad... ja siis jälle uus tuleb leida...

Samas, kui surematuks muutumisel juhuslikult impotentsus ebasoovitud kõrvalmõjuna avaldub, siis ehk kannataks ära ka selle surematuse mõneks ajaks...


Venom - 04.02.2003 kell 21:18

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
...
Samas, kui surematuks muutumisel juhuslikult impotentsus ebasoovitud kõrvalmõjuna avaldub, siis ehk kannataks ära ka selle surematuse mõneks ajaks...


mitte muhvigi ei saanud pihta
palux puust ja punaselt


Mamba - 04.02.2003 kell 21:44

Mulle meeldiks küll olla surematu, muidugi juhul kui ei vanane, igavesti kuskil ratastoolis tudiseda pole küll mõtet.


Lii001 - 26.05.2003 kell 16:48

Milleks piiinelda igavest. Olen noor ja tahaks juba praegu sinna teispoolsusse piiluda...


Mara - 26.05.2003 kell 16:50

ei tahaks..ise elad ja kõik kõrval surevad..dsiis...väga igav hakkaks lõpuks....kõik armsad inimesed surevad kõrvalt ära..


Nemo - 26.05.2003 kell 17:10

hmmm...alguses kõlab küll meelitavalt...ja lisaks veel igavesti noor....siiski arvan ma, et ma seda ei sooviks, kuigi saaks tohutult tarkust ja kogemusi endasse koguda...tegelikult muutuks vist kõik lõpuks igavaks ja tühiseks...kõik su ümber kaob, ainult sina jääd....jube


roosi - 26.05.2003 kell 18:29

Ei taha olla surematu,tahan vananeda koos oma sõprade,tuttavatega mitte vaadata kuidas nemad vananevad ja mina olen noor


PrettyLizi - 26.05.2003 kell 19:49

EI tahaks surematust.

Tahaks elada täpselt nii kaua kuni ise endaga toime tulen.


muhhin - 26.05.2003 kell 21:45

ei ole huvitatud.
võib-olla ehk siis tuleks miskit kõne alla, kui teaks,et ka ihu ja hing kindlas staadiumis püsiksid
Aga pigem ikka ei - kõigest väsib ükskord


vantark - 26.05.2003 kell 21:50

oleksin täitsa nõus kui saaksin jääda ntx 25 aastaseks. kõlab küll julmalt, kuid inimene harjub kõigega nii ka lähedaste surmaga...


Hiirekas - 26.05.2003 kell 21:54

Mina küll surematu olla ei taha. Elada oma elu punktist A punkti Z, kõigi vigade ja komistustega, see on minu elu.


Mandark - 16.08.2003 kell 14:58

Kindlasti oleks see ahvatlev pakkumine. Aga ei tea kas tahan nii väga igavesti elada. Mõnes mõttes nagu tahaks, aga mõnes mõttes jälle ei tahaks.


reheline - 16.08.2003 kell 15:41

Surematu olla ei tahaks, sama mis eespoolgi, et kõik ümberringi vananevad . Samuti olen mõelnud, et kui ma tegutsevasse vulkaani kukun, siis igavene põrgu ju.
Aga teadlikult uuesti sündida, eelneva elukogemusega oleks küll vahva.


waves - 16.08.2003 kell 16:54

Kui mõelda nüüd selle tegelase Duncan MacCleod või mis ta nimi iganes oli, siis oli see igavene elamine ikka üks paras piin. Alguses kindlasti naudid seda aga kui näed kõrvalt, kuidas kallid inimesed kaovad... Selline elu muudab väga kinniseks, võib juhtuda, et hakkad vältima inimsuhteid või muutud hoopis ükskõikseks elupõletajaks - ei tea. Kui mulle keegi oleks pakkunud igavest elu (nagu filmis "surematu" umbes 5 aastat tagasi, oleks silmagi pilgutamata nõus olnud. Praegu ei ole kindel, mul on üks inimene, kelle pärast ma praegu sellist eksperimenti ette vist ei võtaks. Aga kui see suhe vussi läheb, siis oleks jälle iga kell nõus Highlanderiks hakkama.


chi - 19.08.2003 kell 12:46

kindlasti mitte, mitte sellepärast et teised köik ymberringi vananevad ja surevad vaid sellepärast et milleks seda jama igavesti vaja on?


Lii001 - 15.09.2003 kell 16:42

Aga samas...võix ju ka...siis näex mis edasi saab, saja, tuhande..aasta pärast...


Beith - 15.09.2003 kell 19:19

Ei tahaks surematu olla, teadagi miks.....
Ehkki loomulikult huvitab, missugune on maailm nt. 100 v. 200 aasta päras.
Kuid surematus ei ole siiski minujaoks, lihtsalt võiks olla võimalus ajas rännata ja näha kaugemale tulevikku ja ka minevikku.


pointer - 19.09.2003 kell 12:44

Aga äkki oleme me kõik surematud?
Käime vahepeal paar aastat kuskil ära ja tuleme siis tagasi. Kahju ainult, et eelmistest eludest minusugune midagi mäletada ei oska


skingirl - 20.09.2003 kell 17:19

Hing ongi surematu, aga elada selles maailmas surematuna on väga kurb.


epp - 21.09.2003 kell 11:09

vb tuleb mõelda ennast surematuks?
harrastada tervislikke eluviise ja näina teistele surematuna.. tervislikud elusviiisid... pikem eluiga..

kuid praegu ei oska ma sulle kedagi ega midagi soovitada mis teha et olla testi surematu... kui midagi kuulen annan teada


BqYrM - 24.09.2003 kell 19:42

ei taha..elu on niigi tüütav.. kaua ma ikka elada j6uan..


viidik - 24.09.2003 kell 20:47

Tsitaat:
Algne postitaja: waves
Kui mõelda nüüd selle tegelase Duncan MacCleod või mis ta nimi iganes oli, siis oli see igavene elamine ikka üks paras piin. Alguses kindlasti naudid seda aga kui näed kõrvalt, kuidas kallid inimesed kaovad... Selline elu muudab väga kinniseks, võib juhtuda, et hakkad vältima inimsuhteid või muutud hoopis ükskõikseks elupõletajaks - ei tea. Kui mulle keegi oleks pakkunud igavest elu (nagu filmis "surematu" umbes 5 aastat tagasi, oleks silmagi pilgutamata nõus olnud.

Jajah, umbes nii tahtsin minagi kirjutada. Aga, näe, keegi jõudis jälle ette...


VadeMecum - 06.12.2003 kell 21:51

ma mäletan et kunagi kui ma olin veel laps jooksis üks seriaal kus peategelane oli surematu ja ta pidi teiste surematutega võitlema.
Siis varajases nooruses tahstsin olla surematu.Aga nüüd tundub see liiga julm minu jaoks....


Arwen - 07.12.2003 kell 18:48

mälestus minust võiks pigem olla surematu


Mortzuc - 29.01.2004 kell 10:55

J.R.R. Tolkieni teostes olid haldjad surematud(nad ei surnud vanadussurma ning ei olnud haigustele nii vastuvõtlikud, kuid neid sai siiski tappa). Inimestele oli antud kingitus- lühike elu, mis lõppes surmaga.


Numb - 29.01.2004 kell 11:14

Olla surematu ei äitäh. Pigem elan minule antud aja ära ja teen niipalju kui jõuan.
Olla surematu tähendab näha kõigi oma sõprade ja lähedaste kadumist. Vaimselt ei suudaks vist.


ZyOn - 29.01.2004 kell 16:40

Kui surematus oleks võimalik siis mina valiks selle 100%, uudishimu näha inimkonda arenemas tuhandete aastate pärast oleks põhjus miks ma seda sooviksin ja ka see, et ma ei usu igavesse hinge, paradiisi vms. Olemine ikka üldjuhul parem kui mitteolemine.


BeZz - 29.01.2004 kell 18:32

See oleks tõesti ahvatlev pakumine ma arvan, et ma võtaks selle vastu, aga ma wbla kahetseks seda kunagi, sest et kes teab mis vahepjaal siin maal juhtuda võib


kati - 29.01.2004 kell 18:46

Ei tahaks surematu olla,ma vaimselt liiga nõrk selleks.
Aga muidu kardan surma nii väga,et see ja vastuski võib tulla mingil hekel kõne alla.


sirli - 05.08.2005 kell 11:56

mina ei tahaks surematu olla. Kõik armsad inimesed surevad ümberringi ära ja üldse, ma vist ei viitsiks ka igavesti elada. Mingi hetk tahaks sellest maailmajamast ju puhata ka.

Aga üldiselt ma usun sellist asja, et seal teiselpool on lihtsalt teine maailm ja et me ise valime endale siiatulekuks elu ja saatuse ja saame seeläbi sealpoolsuses kuidagi paremaks ja et mida raskem elu on meil siin, et seda kergem on meil vist seal ja meie siin tehtud teod mõjutavad kuidagi elu seal.


kitty - 23.08.2005 kell 15:45

Tsitaat:
Algne postitaja: VadeMecum
ma mäletan et kunagi kui ma olin veel laps jooksis üks seriaal kus peategelane oli surematu ja ta pidi teiste surematutega võitlema.
Siis varajases nooruses tahstsin olla surematu.Aga nüüd tundub see liiga julm minu jaoks....


mul sama...see surematu seriaal lapsena meeldis väga, aga ise küll igavesti elada ei tahaks


adriaana - 23.08.2005 kell 15:53

Ojaaa...Adrian Paul on ju mul üx lemmiknäitlejatest
Mõnes mõttes tahaks,et näex siis milline maailm sajandite pärast on...aga samas,võib see ju ka ära tüüdata.Hea olex kui saax siis ka mingit moodi sellele surematusele lõpu teha kui villand saab...sel juhul tahax kohe kindlasti surematu olla


unistaja01 - 23.08.2005 kell 20:47

Lausuksin Need Sõnad, Mis Mulle Kunagi Selle Küsimuse Peale On Vastatud: "Nii Kaua Kui Mäletatakse Sinu Nime, Nii Kaua Sa Ka Elad!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!"
(Seega Tuleb Vastus Leida Oma Tegudes, Kuidas Elada Või Mitte ... Igavesti!!!)


kuriKass - 24.08.2005 kell 18:31

Võiks ju isegi olla, a' ma nõuaks siis edasikerimise võimalust.


Godfather - 24.08.2005 kell 21:16

kui oleks võimalus siis mõtleks pikalt järgi. Nõustuksin tingimusel, kui saaksin vabalt valitul hetkel surematusest loobuda...


Dinxu - 25.08.2005 kell 11:32

Tsitaat:
Algne postitaja: Mortzuc
J.R.R. Tolkieni teostes olid haldjad surematud(nad ei surnud vanadussurma ning ei olnud haigustele nii vastuvõtlikud, kuid neid sai siiski tappa).


Vot nende haldjate moodi oleks küll- elada teistega koos, kes ei sure lihtsalt vanadussurma. Samas ei ole päris nii, et pea otsast, korjan üles ja elan edasi.


Hera - 26.08.2005 kell 09:39

Ei tahaks. Isegi praeguse reaalse eluaja jooksul on piisavalt palju selliseid olukordi, mis karvad peas krussi keeravad. Et veel vabatahtlikult lisapiinlemisaega juurde võtta - no nicht.


onneleid - 26.08.2005 kell 09:41

Elu väärtus seisnebki selles. et ta on lühike.


naisemees - 26.08.2005 kell 20:20

jah ja ei tea mitu inimest seda ka reaalselt väärtustavad?


machimos - 28.08.2005 kell 16:53

Pole armsaid ja lähedasi, nii et pole probleemi igavese eluga, hea meelega võtaks vastu.


cetlyn666 - 10.09.2005 kell 08:42

Kunagi,kui noorem olin siis vastaksin jah
Aga nüüd vastan MITTE MINGIL JUHUL...hea kui 100 aastat välja venitaks,oleks ka hea


roboter - 10.09.2005 kell 09:08

mingi siuke teema võiks ola et kui oled 60 ja hakkad surema või midagi nii et siis nipsu peale oled nooruses 22 näiteks.

vot siis hakkaks lahedalt elama

et sedasi võiks elada kl kauem.




fin.


miranda - 10.09.2005 kell 15:52

Kui kõik mu lähedased ka igavesti elaks, siis miks mitte tingimusel, et igavesti noorena elame....


tyrklane - 04.11.2005 kell 15:46

olexin hea meelega nõus
igavesti elada see olex juba midagi, näha kuhu maailm jõuab, uudishimust tuleviku vastu


isic - 04.11.2005 kell 15:53

Tahaks elada nii kaua kuni tuju surra tuleb.


habe - 04.11.2005 kell 15:58

Pole vaja eriti vanaks elada tõdemaks, et kõik uus on hästiunustatud vana... Ei tahaks seda kursust igaveseks kordama jääda, siis oleksin ju võrdne oravaga, kes oma liikumisvajaduse rattas rahuldab. Hoopis teine teema on selle (elu)kursuse kaifitav läbimine ja edukas lõpetamine, misjärel võiks juba paotada ust Suurde Tundmatusse.


mmunk - 04.11.2005 kell 16:22

samurai jaoks on/ oli iga uue päeva nägemine tõeline kingitus. tema töö on/ oli võidelda ja surra väärikalt, mistõttu ühiskonna silmis suri ta juba ametisse asudes. kujutage ette, mida võib endas sisaldada sellise inimese pilk, kui ta hommikul ärkab! elusana!! ta võtab vastu saatuse kingituse, ent on ometi leppinud oma surelikkusega ja surmaks valmis.

habe jutule (silm puhkas seda lugedes) lisaks naa palju.
suur osa inimestest ei suuda sureliku elugi armastuses ja rahuolus elada. mis siis veel igavesest elust rääkida?! kui rahulolu valemit ei osata/ taheta/ suudeta 60-70 aastaga selgeks saada, vaevalt et need lisa aastatuhanded midagi peale pidevate hüvastijättude juurde annavad.


Deiviidas - 04.11.2005 kell 20:40

Oleneb elustandardist, saavutustest, maailmakorraldusest jne. Igavene elu võib olla hüperstressi tekitav, üksluine, kuid kõike seda juhul kui sa ise ei suuda kaasaliikuda kehtivate elustandarditega.


LadyButterfly - 07.11.2005 kell 14:44

Ma seda surematust ei tahakski. Võiks olla hoopis nii, et inimene mingist vanusest alates enam ei vanane. Eluiga võiks kuskil 100a olla


sissy84 - 07.11.2005 kell 20:26

Surematust päris ei sooviks ma samuti.Aga siiski võiks olla nii,et ilu ei kaoks ehk sellises vanuses nagu ma olen, selliseks ma jääksingi aga lihtsalt vanus kasvaks.Eluiga võiks jah 100.aastat olla-see oleks super.Ma selline inimene kes nimelt võtab palju hinge ja üks mida ma ei elaks üle oleks see kui peaksin elama ise igavesti ja nägema oma pere ja sõprade surma ning matuseid.Aga noorus võiks jääda,kuigi eks ka vananemisel on omad head küljed.


bimbo - 10.11.2005 kell 00:42

Igavene elu surmata on liiga ränk karistus mida ei soovita isegi oma vaenlasele rääkimata endast


mannux - 08.01.2006 kell 21:02

Ei, sest nii ei saaks otsast alustada


idamaalane - 08.01.2006 kell 21:27

Inimese elus on valik,kaks teed:kas paljuneda ja surra nagu kõik ülejäänud orgaanika või jumalaks saates soetada ka surematus.


oh - 05.04.2006 kell 00:08

no kui elufilosoofiat muuta siis polegi nii hull surematu olla kuigi ka surematusel võiks olla mingi piir.

kardate et lapsed surevad ja te jääte üksikuks. no aga siis tuleb teha koguaeg lapsi, keegi on koguaeg sinu kõrval. mingi tuhande aastaga põete seda suremist juba vähem. mõelge milliseid plaane saaks teha, milliseid häid asju ellu viia ja see ei lõpe kunagi ära. alustate planeet maal, 100 000 aasta pärast tegutsete kusagil teises galaktikas, muudkui õpetad olendeid. vot selles oleks elumõte, pidev elu arendamine.

kui olete 10 miljardit aastat ära elanud siis vaatate tagasi, mida kõik te ära tegite...


robertksp - 05.04.2006 kell 03:14

Surematus: legend, mälestus, teos, maja, tegu... See on ju olemas. Füüsiline surematus oleks ilmselt talumatu hinge piinamine.


lati - 05.04.2006 kell 07:36

mullast oled sa võetud, ja mullaks pead sa jälle saama!


taolane - 08.04.2006 kell 12:10

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
mullast oled sa võetud, ja mullaks pead sa jälle saama!

too mullaks saamine ei pruugi tähendada l6ppu, vaid naasmist...tagasi minekut elu lätte juurde,kust tärkab jälle uus algus...jah,surematus on olemas!


Parun - 26.04.2006 kell 08:48

Mina valiks igavese elu, koos nooruse ja tervisega...
aga sellise klausliga et kui otsustan surra, siis suren
elu on nii lühike, et alles saaad mängureeglid paika kui tuleb juba tagasi astuda areenilt lahkuda.


Oleskleja - 08.05.2006 kell 01:00

Selle surematusega seoses palju küsimusi.
Kas mingi õnnetuse läbi on võimalik jääda invaliidiks? Kuna nii pika aja jooksul, on väga suur tõenäosus mõnda sellisesse sattuda. Ja kas näiteks juhul, kui inimkond ei suuda lahkuda tulevikus maalt, tuleb jääda siia pärast päikese kustumist külmetama? ja nii edasi

Aga siis oleks kahe käega poolt, kui vabalt valitud hetkel se privileeg kaob. Lähedaste surmasid elame niigi üle, ega sellepärast veel ennast tapma hakka.


väljuja - 16.05.2006 kell 09:02

"Mäletad,kümme tuhat nelisada kolmkümmend kaks aastat tagasi ... ",jne,jne,jne! Tõeline õudukas: iga lugu oleks kuu pikkune.
Niisiis: aja väärtuse määravad sündmuste intensiivsus-tihedus,mitte selle kestvus.


anne51 - 16.05.2006 kell 09:46

väljuja, väga hästi öeldud!
Kui inimesed oleksid targemad, kasutaksid oma ajupotensiaalist näiteks 50%-gi, siis tõenäoliselt oleks elu teistsugune. Ehk saaksid ulmefilmid teoks - reisid erinevates galaktikates. Siis oleks ruumi ... Ehk siis isegi sooviks pikemat elu Aga nii ... ei, tänan.


väljuja - 18.05.2006 kell 09:55

Komplimendi saamine vallandab keelepaelad - kahjuks ka minul!
Niisiis: inimene,täpselt samuti kui kõik meile teadaolevad ja inimese poolt eluna defineeritu,on kokkuvõttes orgaanikal põhinev - seega äärmiselt ebapüsiv ja jätkusuutlik vaid tänu reprotutseerimisele. (Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama ... ) Seega,aja võitmiseks on isegi Jumalal targem orgaanikal kasvanud "minast" loobuda! Kortsud,luude hõrenemine,mood,nahavärv ja tuhanded muud probleemisünnitajad langeksid ära! Ja kõiksuse-lõputuse tundmaõppimise võimalused avarduksid tunduvalt ...


Shadow25 - 11.07.2008 kell 18:55

Et ainult mina surematu? Kõik teised minu kõrval surevad? Sellisel juhul kindlasti mitte. See poleks kingitus. See oleks üks hullemaid karistusi, mida võib ette kujutada ...


kerberos - 11.07.2008 kell 20:16

olen vari25 täitsa nõus,et surematus on karistus


hallhiir - 11.07.2008 kell 20:24

hmm, tegelt oleks päris huvitav teada, milline on elu 500 või 1000 aasta pärast


reheline - 11.07.2008 kell 21:15

Kunagi, väga kunagi nii umbes kahe biljoni aasta pärast, kui Kuu eeldatavalt Maad riivab ja Päikesesse uttu tõmbab- võib ennast ikka väga üksildasena tunda küll
Skin põgeneb muidugi taas järgmisele planeedile.


nudol - 12.07.2008 kell 08:23

Surematus tuleks kõne alla siis, kui surematusel oleksid sees nii mõnesaja aastased puhkepausid. Aga seda vist nimetatakse reinkarnatioooniks.


hulkurtom - 12.07.2008 kell 17:27

Kui vaim ja fyysis jääksid 30-40-ndate eluaastate tasemele oleks kahe käega nous lepingule alla kirjutama.
Uudishimu tuleviku suhtes on ikka määrav joud.
lähedased tulevad ja lähevad,koiksuse korval on see ikkagi hetkeemotsioon.


hulkurtom - 12.07.2008 kell 17:30

Ja motle kui rikkaks sa veel saada void


guttamax - 12.07.2008 kell 22:07

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?


sel inimesel küll ligimesearmastus mõtteis poleks
Pigem oleks ta kui freekas, kes sooviks rohkem rahvast offi moosiriiulile..
lendamine oo tegelt sigalahe kogemus, kui pole turbulentsust


wrtc - 12.07.2008 kell 22:10

ei soovi olla surematu,mida noorem seda ilusam surm


guttamax - 12.07.2008 kell 22:27

mu vend suri kuue kuuselt..
ma ei usu, et ta sellal veel asjade ilu märkas.


Prince.de.Perse - 18.07.2008 kell 17:54

kui oleks surematu, siis ei viitsiks midagi teha - 'homme jõuab... '
aga natuke rohkem tahaks küll... ja tahaks teada palju üldse on antud.


tiivitaavi - 18.07.2008 kell 22:01

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?

Surematu inimene läheb ühiskonnale kalliks.
http://www.arileht.ee/?majandus=367286

Panite tähele,vajatakse rikastesse riikidesse sisseveetava abitööjõuna hooldajaid vaesematest riikidest.Selline probleem on juba Skandinaavia maades.Üks variant,mis oi arutlusel - tööjõud Hiinast.


ariita - 18.07.2008 kell 22:46

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?


vaid sel juhul kui ma jääks 25-45 aastase vanuse tasemele kogu eluks. muldvanana mitte mingil juhul


Rastafari - 13.08.2008 kell 23:17

Cambridge’i ülikooli geneetik Aubrey de Grey väidab, et tulevikus võivad inimesed elada kuni 1000-aastaseks.

Cambridge’i ülikooli uurimisrühm SENS eesotsas de Greyga on ametis projektiga, mille õnnestumine võimaldab ennetada ja “ravida” vananemist, vahendab Postimees Online BBC uudist.

Projekti raames arendatakse välja meetodid, mis aitavad parandada ja taastada kõiki meie organismi molekulaarseid ja rakulisi kahjustusi.

De Grey usub, et tal õnnestub projekti lähima kümne aasta jooksul hiirte peal edukalt katsetada. Seejärel kulub tema hinnangul veel kümme aastat, mil süsteemi saab rakendada ka inimeste peal.

“Me loomulikult lõpuks ikkagi sureme, kuid mitte sellisel viisil nagu inimesed tänapäeval surevad,” ütles de Grey.

“Ma arvan, et esimene tuhande aastaseks elav inimene on praegu 60 aastane,” lisas ta.

De Grey on veendunud, et ravi tulemusel saavutatav peaaegu igavene elu tähendab seda, et ka väga kõrges eas ollakse nooruslikud ning füüsiliselt ja vaimselt terved.


sissy84 - 14.08.2008 kell 13:36

Tsitaat:
Algne postitaja: pointer
Aga äkki oleme me kõik surematud?
Käime vahepeal paar aastat kuskil ära ja tuleme siis tagasi. Kahju ainult, et eelmistest eludest minusugune midagi mäletada ei oska


Minu 2008. aasta vastus erineb 2005. aasta omast.
Kuna ma usun sellesse,et meie hinged käivad Maa peal õppimas,ennast parandamas ja kogu maailma parandamas ning meil on elu Maal seniks kui oleme piisavalt targad siis soov oleks, et mälu ja mälestused eelnevast võiks ka alles olla.

Seega mulle sobiks variant,et me mäletaks oma eelmiseid elusid,tegusid-kõike.

Igavesti noor olla ja elada koguaeg samas kehas on tüütu.Vahepeal võiks sündida ikka mujal ja olla ka teisest rassist. On küll olemas operatsioonid,et kui tahad sugu vahetada jne...aga tore oleks ka olla erinevat kasvu,värvi jne...jne


lati - 14.08.2008 kell 14:37

mina aga ei usu mingeid eelmiseid ega tulevasi elusid ja ei taha mingit surematust
inimese elu terve ja tugevana saja aastaseks on tegelikult sellele inimesele vaimselt paras piin.
juba keskeas võib täheldada elutüdimust, milleks siis inimesi piinata.


reetlik - 14.08.2008 kell 23:26

teema moo jaoks arusaamatu


Olla surematu,seda suudaksid lihtsurelikest vast ehk vaimuinimesed kõige paremini,
aga
ei tea siin midagist


kaheksasada - 05.11.2012 kell 08:00

jah, aga mitte täpselt selles maailmas


Hermel - 05.11.2012 kell 08:47

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?


Ega vist ei jõuaks olla surematu ühesõnaga, ei taha, kuigi inimese eluiga võiks olla küll pikem, no nii paarsada aastat, praegu rohkem ei kujutaks ette.


Rajake - 05.11.2012 kell 23:08

Igavene elu võib ka paras piin olla.


eerik2 - 14.03.2013 kell 23:40

Vist ei tahaks...

Filmi 'Roheline miil' lõpus on ka väga hea stseen surematuse teemal...


iir - 15.03.2013 kell 16:54

Ilmselt ma tahaks. Kui oleks mõni positiivne boonus juures, et ei vananeks. Või et oleksin erilisel dieedil, et ei vajaks ilmalikku toitu näiteks....


freelancer - 15.03.2013 kell 19:51

Iir on ehtne eestlane
Talle pakutakse surematust ja kohe kukutakse kauplema lisasid.

Millegipärast meenus jutt kus neeger kõrbes janusse oli suremas ja leidis kannu millest väljub dzinn lubas täita ta kolm soovi-
Neeger soovis
1. Et oleks valge
2. Et ta ümber oleks pidevalt naised
3. Et ta kunagi ei peaks tundma puudust veest

Dzuinn täitiski ta soovi ja muutis neegri peldikupotiks naiste WC-s


guttamax - 15.03.2013 kell 21:14

Muidugi tahaks surematu olla
Tingimusel, et oleks garanteeritud mu vaimu ja elurõõmu surematus, ning mu haritus võiks olla ka 43 aastase tasemel. Kehtib ka potentsi suhtes


kodukäija - 15.03.2013 kell 21:24

Surematus? Fuih, mis mõte! Ma olen praegu juba elamisest väsinud ja ei kahetseks mitte midagi, kui isand surm järele tuleks. Kuigi elu on hea ja õnnelik. Tundub aga, et oluline on tehtud, tuntud ja läbi elatud. Poolikuid asju enam ei ole, vähemalt olulisi asju mitte.
Aga kuniks elu, tuleb elada ja rõõmu tunda. Aga taeva pärast, mitte igavesti ega ka mitte 1000 aastat!


guttamax - 15.03.2013 kell 21:30

A kui leiaksid omale missiooni?
Ma küll mõtlen, et kui säilitan oma kordumatu ilu , ning potentsi, siis võiks ju Iivet Eestile kinkida


kodukäija - 16.03.2013 kell 05:00

, neil kahel asjal pole midagi ühist. Üks on elada täiel rinnal ja nagu Sa, Gutta, ütled, leida missioon, neid on mul küll ikka mitu tükki korraga käsil. Muidu oleks juba igavusse surnud, ma ei oskagi teistmoodi elada, kui ikka millegipärast särisedes nagu kadakapõõsas
Teine asi on teada, et pole midagi uut siin päikese all. Ka elu väga armastades saab olla väsinud.Mitte lõppu oodates-ei, vaid konstateerides, et kui ta tuleb, ei ole midagi kahetseda. Mingil määral võib seda isegi rahuloluks nimetadaSee ei sega elamist. Surematust on vaja ehk sellel, kes pole oma aega ära kasutanud.


niceassu - 16.03.2013 kell 08:48

Ei tahaks minutitki rohkem siin ajuvabas inimkarjas elada kui ette nähtud.


tiivitaavi - 16.03.2013 kell 10:53

Egas keha kõduneb,aga hing elab edasi.Sinu elu on igavene ja mida sa ei õppinud sellel ajajoonel,tuled kordama uuesti oma õppetükki,niikaua tiirled sama koha peal kuni tajud oma ülesannet käesolevas elus.


niceassu - 16.03.2013 kell 12:36

Vähemalt pole sa mõistusega hingel kaasas, et peaksid tundma edasi elamist.


tiivitaavi - 16.03.2013 kell 13:31

Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea
sellest ajast peale ma suudan
säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS.


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed,
asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale
Alguses ma nimetasin seda terveks egoismiks
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.


Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS


Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.


Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, kuivõrd võib teist inimest
haavata see, kui ma üritan peale suruda oma soove, kuigi teades, et aeg ei
ole õige. Ja kui see inimene ei ole selleks valmis. Isegi kui see inimene
olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE

Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja
teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!

Charlie Chaplin


guttamax - 16.03.2013 kell 23:52

Nii armas


weylin - 17.03.2013 kell 17:12

oleneb, kas jääksin igavesti nooreks või mitte. see oleks rängalt cool, aga kui ei jääks, siis vaevalt.


eestjatagant - 06.04.2013 kell 22:59

no ega sa peadki igavesti elama. see, et sureme ei ole löpp, vaid uue algus. nii,et elama peab uuesti ja uuesti, sest despoot-isa on nii arvanud ,et me peame elama ja surema- kogu aeg-,see ongi igavene elu. ja samas täielik öudus. tule appi mulle eikeegi ..!