
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?
Vastan siis algatuseks ise ka.
Võib olla kõlakski niisugune ettepanek esialgu ahvatlevalt...elada...igavesti noorena...mitte surra...elada lõputult. Aga kui nüüd hakata hoolega
mõtlema, siis ega ei võtaks sellist pakkumist vastu küll. Lapsed jäävad vanaks surevad....sõbrad ja tuttavad surevad...kõik muutub ümberingi
võõraks...sina muudkui elad ja elad. Ei tahaks nii...lõpuks ma väsiksin elamast ja mitte keegi ei saa mind aidata. See oleks ahastav ja jube.
Eelistan vananeda ja surra, siis kui minu aeg tuleb...igavest elu ei tahaks ja niisugusest pakkumisest loobuksin kindlasti.
Pikemast elust küll ära ei ütleks, sest praegu tundub see inimese elunatuke ikka pagana lühike ja kiiresti möödalendav olema.
Kuid et igavesti.... ei, vist mitte.
Kaotada järjest kõik lähedased, sõbrad, tuttavad... seda oleks vist liialt palju.
Muidugi tulevad uued sõbrad-tuttavad. Kuid neid kaotusvalusid saaks ühel hetkel liiga palju, et seda taluda.
Ei .. kindlasti oleks mu vastus EI ja ilma pikema järelemõtlemiseta.
Ta võiks vast pikem olla jah .. nt meie praegune 1 aasta võiks olla kolme pikkune ..
Muidugi ei mõtle ma sellega, et vanemaks elaksime .. vaid kauem vananeksime ..
ei ei ei ei
ei tahaks jube krt isegi elu on s*tt ja n*ss ja siis peaks seda veel rohkem kannatama. jube
nii et ei mingit surematust
vot
Igavesti elada ma vist küll ei taha, aga kui mulle on määratud ütleme 60 aastat siis võik see aeg noor olla. Ära ei ütleks.
Ei, igavene elu mind küll ei meelita...
Iga ärkamisega algab uus päev ja kuna me ju täpselt ei tea, mis uneajal juhtub, siis võib -olla ongi nii, et elame ainult 1 päeva
aga see päev
kestab nädalast-nädalasse , aastast aastasse
Või siis teine mõte - kuni elan, olengi surematu
eee,ikka selle elu lõpetax väärikalt,no nii väärikalt kui võimalik ja siis otsiks omale uue pesa,sest teised panevad ju ka kõrvad pea-alla
ei tahaks olla surematu.
sest siis kaoks kõigel mõte ju.
maailmal ka.
kui inimene teaks niikuinii, et miski teda ei nii w naa tapa, siis haaa...siis, ma kardan, muutuks ta kõige suhtes täiesti ykskõikseks.
Hmm, mina isiklikult tahaks surra sel hetkel, kui kõik on nii hea, et paremaks minna enam oluliselt ei saa.
hmm
kui surematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.
Tsitaat:Oot...ja kuidas sa seda mõtled? Oled igavesti noor...ei vanane...kõik su kallid inimesed vananevad ja surevad...kõik muutub...aga sinu jaoks aeg seisab...oled igavesti noor ja kõige parema tahtmise juures surm ei tule. Kas see ei hirmuta sind?
Algne postitaja: Venom
hmm
kui urematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Oled igavesti noor...ei vanane...kõik su kallid inimesed vananevad ja surevad...kõik muutub...aga sinu jaoks aeg seisab...oled igavesti noor ja kõige parema tahtmise juures surm ei tule. Kas see ei hirmuta sind?
Tsitaat:Natike paha variant minu jaoks. Tahaks ikka mõne naisega veidi pikemalt ka suhelda, aga paraku naised vananema hakkavad... ja siis jälle uus tuleb leida...
Algne postitaja: Venom
hmm
kui surematusega kaasneb ka igavene noorus pole vastu. Aga muidu ei soovix.
Tsitaat:
Algne postitaja: mada
...
Samas, kui surematuks muutumisel juhuslikult impotentsus ebasoovitud kõrvalmõjuna avaldub, siis ehk kannataks ära ka selle surematuse mõneks ajaks...
Mulle meeldiks küll olla surematu, muidugi juhul kui ei vanane, igavesti kuskil ratastoolis tudiseda pole küll mõtet.
Milleks piiinelda igavest. Olen noor ja tahaks juba praegu sinna teispoolsusse piiluda...
ei tahaks..ise elad ja kõik kõrval surevad..dsiis...väga igav hakkaks lõpuks....kõik armsad inimesed surevad kõrvalt ära..
hmmm...alguses kõlab küll meelitavalt...ja lisaks veel igavesti noor....siiski arvan ma, et ma seda ei sooviks, kuigi saaks tohutult tarkust ja
kogemusi endasse koguda...tegelikult muutuks vist kõik lõpuks igavaks ja tühiseks...kõik su ümber kaob, ainult sina jääd....jube
Ei taha olla surematu,tahan vananeda koos oma sõprade,tuttavatega mitte vaadata kuidas nemad vananevad ja mina olen noor
EI tahaks surematust.
Tahaks elada täpselt nii kaua kuni ise endaga toime tulen.
ei ole huvitatud.
võib-olla ehk siis tuleks miskit kõne alla, kui teaks,et ka ihu ja hing kindlas staadiumis püsiksid
Aga pigem ikka ei - kõigest väsib ükskord
oleksin täitsa nõus kui saaksin jääda ntx 25 aastaseks. kõlab küll julmalt, kuid inimene harjub kõigega nii ka lähedaste surmaga...
Mina küll surematu olla ei taha. Elada oma elu punktist A punkti Z, kõigi vigade ja komistustega, see on minu elu.
Kindlasti oleks see ahvatlev pakkumine. Aga ei tea kas tahan nii väga igavesti elada. Mõnes mõttes nagu tahaks, aga mõnes mõttes jälle ei tahaks.
Surematu olla ei tahaks, sama mis eespoolgi, et kõik ümberringi vananevad . Samuti olen mõelnud, et kui ma tegutsevasse vulkaani kukun
, siis igavene
põrgu ju.
Aga teadlikult uuesti sündida, eelneva elukogemusega oleks küll vahva.
Kui mõelda nüüd selle tegelase Duncan MacCleod või mis ta nimi iganes oli, siis oli see igavene elamine ikka üks paras piin. Alguses kindlasti naudid
seda aga kui näed kõrvalt, kuidas kallid inimesed kaovad... Selline elu muudab väga kinniseks, võib juhtuda, et hakkad vältima inimsuhteid või muutud
hoopis ükskõikseks elupõletajaks - ei tea. Kui mulle keegi oleks pakkunud igavest elu (nagu filmis "surematu"
umbes 5 aastat tagasi, oleks
silmagi pilgutamata nõus olnud. Praegu ei ole kindel, mul on üks inimene, kelle pärast ma praegu sellist eksperimenti ette vist ei võtaks. Aga kui see
suhe vussi läheb, siis oleks jälle iga kell nõus Highlanderiks hakkama.
kindlasti mitte, mitte sellepärast et teised köik ymberringi vananevad ja surevad vaid sellepärast et milleks seda jama igavesti vaja on?
Aga samas...võix ju ka...siis näex mis edasi saab, saja, tuhande..aasta pärast...
Ei tahaks surematu olla, teadagi miks.....
Ehkki loomulikult huvitab, missugune on maailm nt. 100 v. 200 aasta päras.
Kuid surematus ei ole siiski minujaoks, lihtsalt võiks olla võimalus ajas rännata ja näha kaugemale tulevikku ja ka minevikku.
Aga äkki oleme me kõik surematud?
Käime vahepeal paar aastat kuskil ära ja tuleme siis tagasi. Kahju ainult, et eelmistest eludest minusugune midagi mäletada ei oska
Hing ongi surematu, aga elada selles maailmas surematuna on väga kurb.
vb tuleb mõelda ennast surematuks?
harrastada tervislikke eluviise ja näina teistele surematuna.. tervislikud elusviiisid... pikem eluiga..
kuid praegu ei oska ma sulle kedagi ega midagi soovitada mis teha et olla testi surematu... kui midagi kuulen annan teada 
ei taha..elu on niigi tüütav.. kaua ma ikka elada j6uan..
Tsitaat:
Algne postitaja: waves
Kui mõelda nüüd selle tegelase Duncan MacCleod või mis ta nimi iganes oli, siis oli see igavene elamine ikka üks paras piin. Alguses kindlasti naudid seda aga kui näed kõrvalt, kuidas kallid inimesed kaovad... Selline elu muudab väga kinniseks, võib juhtuda, et hakkad vältima inimsuhteid või muutud hoopis ükskõikseks elupõletajaks - ei tea. Kui mulle keegi oleks pakkunud igavest elu (nagu filmis "surematu"umbes 5 aastat tagasi, oleks silmagi pilgutamata nõus olnud.
ma mäletan et kunagi kui ma olin veel laps jooksis üks seriaal kus peategelane oli surematu ja ta pidi teiste surematutega võitlema.
Siis varajases nooruses tahstsin olla surematu.Aga nüüd tundub see liiga julm minu jaoks....
mälestus minust võiks pigem olla surematu 
J.R.R. Tolkieni teostes olid haldjad surematud(nad ei surnud vanadussurma ning ei olnud haigustele nii vastuvõtlikud, kuid neid sai siiski tappa). Inimestele oli antud kingitus- lühike elu, mis lõppes surmaga.
Olla surematu ei äitäh. Pigem elan minule antud aja ära ja teen niipalju kui jõuan.
Olla surematu tähendab näha kõigi oma sõprade ja lähedaste kadumist. Vaimselt ei suudaks vist.
Kui surematus oleks võimalik siis mina valiks selle 100%, uudishimu näha inimkonda arenemas tuhandete aastate pärast oleks põhjus miks ma seda sooviksin ja ka see, et ma ei usu igavesse hinge, paradiisi vms. Olemine ikka üldjuhul parem kui mitteolemine.
See oleks tõesti ahvatlev pakumine ma arvan, et ma võtaks selle vastu, aga ma wbla kahetseks seda kunagi, sest et kes teab mis vahepjaal siin maal
juhtuda võib
Ei tahaks surematu olla,ma vaimselt liiga nõrk selleks.
Aga muidu kardan surma nii väga,et see ja vastuski võib tulla mingil hekel kõne alla.
mina ei tahaks surematu olla. Kõik armsad inimesed surevad ümberringi ära ja üldse, ma vist ei viitsiks ka igavesti elada. Mingi hetk tahaks sellest
maailmajamast ju puhata ka.
Aga üldiselt ma usun sellist asja, et seal teiselpool on lihtsalt teine maailm ja et me ise valime endale siiatulekuks elu ja saatuse ja saame seeläbi
sealpoolsuses kuidagi paremaks ja et mida raskem elu on meil siin, et seda kergem on meil vist seal ja meie siin tehtud teod mõjutavad kuidagi elu
seal.
Tsitaat:
Algne postitaja: VadeMecum
ma mäletan et kunagi kui ma olin veel laps jooksis üks seriaal kus peategelane oli surematu ja ta pidi teiste surematutega võitlema.
Siis varajases nooruses tahstsin olla surematu.Aga nüüd tundub see liiga julm minu jaoks....
Ojaaa...Adrian Paul on ju mul üx lemmiknäitlejatest
Mõnes mõttes tahaks,et näex siis milline maailm sajandite pärast on...aga samas,võib see ju ka ära tüüdata.Hea olex kui saax siis ka mingit moodi
sellele surematusele lõpu teha kui villand saab...sel juhul tahax kohe kindlasti surematu olla 
Lausuksin Need Sõnad, Mis Mulle Kunagi Selle Küsimuse Peale On Vastatud: "Nii Kaua Kui Mäletatakse Sinu Nime, Nii Kaua Sa Ka
Elad!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!"
(Seega Tuleb Vastus Leida Oma Tegudes, Kuidas Elada Või Mitte ... Igavesti!!!)


Võiks ju isegi olla, a' ma nõuaks siis edasikerimise võimalust.
kui oleks võimalus siis mõtleks pikalt järgi. Nõustuksin tingimusel, kui saaksin vabalt valitul hetkel surematusest loobuda...
Tsitaat:
Algne postitaja: Mortzuc
J.R.R. Tolkieni teostes olid haldjad surematud(nad ei surnud vanadussurma ning ei olnud haigustele nii vastuvõtlikud, kuid neid sai siiski tappa).
Ei tahaks. Isegi praeguse reaalse eluaja jooksul on piisavalt palju selliseid olukordi, mis karvad peas krussi keeravad. Et veel vabatahtlikult lisapiinlemisaega juurde võtta - no nicht.
Elu väärtus seisnebki selles. et ta on lühike.
jah ja ei tea mitu inimest seda ka reaalselt väärtustavad?
Pole armsaid ja lähedasi, nii et pole probleemi igavese eluga, hea meelega võtaks vastu.
Kunagi,kui noorem olin siis vastaksin jah
Aga nüüd vastan MITTE MINGIL JUHUL...hea kui 100 aastat välja venitaks,oleks ka hea
mingi siuke teema võiks ola et kui oled 60 ja hakkad surema või midagi nii et siis nipsu peale oled nooruses 22 näiteks.
vot siis hakkaks lahedalt elama
et sedasi võiks elada kl kauem.
fin.
Kui kõik mu lähedased ka igavesti elaks, siis miks mitte
tingimusel, et igavesti noorena elame....
olexin hea meelega nõus
igavesti elada see olex juba midagi, näha kuhu maailm jõuab, uudishimust tuleviku vastu
Tahaks elada nii kaua kuni tuju surra tuleb.
Pole vaja eriti vanaks elada tõdemaks, et kõik uus on hästiunustatud vana... Ei tahaks seda kursust igaveseks kordama jääda, siis oleksin ju võrdne oravaga, kes oma liikumisvajaduse rattas rahuldab. Hoopis teine teema on selle (elu)kursuse kaifitav läbimine ja edukas lõpetamine, misjärel võiks juba paotada ust Suurde Tundmatusse.
samurai jaoks on/ oli iga uue päeva nägemine tõeline kingitus. tema töö on/ oli võidelda ja surra väärikalt, mistõttu ühiskonna silmis suri ta juba
ametisse asudes. kujutage ette, mida võib endas sisaldada sellise inimese pilk, kui ta hommikul ärkab! elusana!! ta võtab vastu saatuse kingituse, ent
on ometi leppinud oma surelikkusega ja surmaks valmis.
habe jutule (silm puhkas seda lugedes) lisaks naa palju.
suur osa inimestest ei suuda sureliku elugi armastuses ja rahuolus elada. mis siis veel igavesest elust rääkida?! kui rahulolu valemit ei osata/
taheta/ suudeta 60-70 aastaga selgeks saada, vaevalt et need lisa aastatuhanded midagi peale pidevate hüvastijättude juurde annavad.
Oleneb elustandardist, saavutustest, maailmakorraldusest jne. Igavene elu võib olla hüperstressi tekitav, üksluine, kuid kõike seda juhul kui sa ise ei suuda kaasaliikuda kehtivate elustandarditega.
Ma seda surematust ei tahakski. Võiks olla hoopis nii, et inimene mingist vanusest alates enam ei vanane. Eluiga võiks kuskil 100a olla 
Surematust päris ei sooviks ma samuti.Aga siiski võiks olla nii,et ilu ei kaoks ehk sellises vanuses nagu ma olen, selliseks ma jääksingi aga lihtsalt
vanus kasvaks.Eluiga võiks jah 100.aastat olla-see oleks super.Ma selline inimene kes nimelt võtab palju hinge ja üks mida ma ei elaks üle oleks see
kui peaksin elama ise igavesti ja nägema oma pere ja sõprade surma ning matuseid.
Aga noorus võiks jääda,kuigi eks ka vananemisel on omad
head küljed.
Igavene elu surmata on liiga ränk karistus mida ei soovita isegi oma vaenlasele rääkimata endast
Ei, sest nii ei saaks otsast alustada
Inimese elus on valik,kaks teed:kas paljuneda ja surra nagu kõik ülejäänud orgaanika või jumalaks saates soetada ka surematus.
no kui elufilosoofiat muuta siis polegi nii hull surematu olla kuigi ka surematusel võiks olla mingi piir.
kardate et lapsed surevad ja te jääte üksikuks. no aga siis tuleb teha koguaeg lapsi, keegi on koguaeg sinu kõrval. mingi tuhande aastaga põete seda
suremist juba vähem. mõelge milliseid plaane saaks teha, milliseid häid asju ellu viia ja see ei lõpe kunagi ära. alustate planeet maal, 100 000 aasta
pärast tegutsete kusagil teises galaktikas, muudkui õpetad olendeid. vot selles oleks elumõte, pidev elu arendamine.
kui olete 10 miljardit aastat ära elanud siis vaatate tagasi, mida kõik te ära tegite...
Surematus: legend, mälestus, teos, maja, tegu... See on ju olemas. Füüsiline surematus oleks ilmselt talumatu hinge piinamine.
mullast oled sa võetud, ja mullaks pead sa jälle saama!
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
mullast oled sa võetud, ja mullaks pead sa jälle saama!
Mina valiks igavese elu, koos nooruse ja tervisega...
aga sellise klausliga et kui otsustan surra, siis suren
elu on nii lühike, et alles saaad mängureeglid paika kui tuleb juba tagasi astuda areenilt lahkuda.
Selle surematusega seoses palju küsimusi.
Kas mingi õnnetuse läbi on võimalik jääda invaliidiks? Kuna nii pika aja jooksul, on väga suur tõenäosus mõnda sellisesse sattuda. Ja kas näiteks
juhul, kui inimkond ei suuda lahkuda tulevikus maalt, tuleb jääda siia pärast päikese kustumist külmetama? ja nii edasi
Aga siis oleks kahe käega poolt, kui vabalt valitud hetkel se privileeg kaob. Lähedaste surmasid elame niigi üle, ega sellepärast veel ennast tapma
hakka.
"Mäletad,kümme tuhat nelisada kolmkümmend kaks aastat tagasi ... ",jne,jne,jne! Tõeline õudukas: iga lugu oleks kuu pikkune.
Niisiis: aja väärtuse määravad sündmuste intensiivsus-tihedus,mitte selle kestvus.
väljuja, väga hästi öeldud!
Kui inimesed oleksid targemad, kasutaksid oma ajupotensiaalist näiteks 50%-gi, siis tõenäoliselt oleks elu teistsugune. Ehk saaksid ulmefilmid teoks -
reisid erinevates galaktikates. Siis oleks ruumi ... Ehk siis isegi sooviks pikemat elu
Aga nii ... ei, tänan.
Komplimendi saamine vallandab keelepaelad - kahjuks ka minul!
Niisiis: inimene,täpselt samuti kui kõik meile teadaolevad ja inimese poolt eluna defineeritu,on kokkuvõttes orgaanikal põhinev - seega äärmiselt
ebapüsiv ja jätkusuutlik vaid tänu reprotutseerimisele. (Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama ... ) Seega,aja võitmiseks on isegi Jumalal
targem orgaanikal kasvanud "minast" loobuda! Kortsud,luude hõrenemine,mood,nahavärv ja tuhanded muud probleemisünnitajad langeksid ära! Ja
kõiksuse-lõputuse tundmaõppimise võimalused avarduksid tunduvalt ...
Et ainult mina surematu? Kõik teised minu kõrval surevad? Sellisel juhul kindlasti mitte. See poleks kingitus. See oleks üks hullemaid karistusi, mida võib ette kujutada ...
olen vari25 täitsa nõus,et surematus on karistus
hmm, tegelt oleks päris huvitav teada, milline on elu 500 või 1000 aasta pärast
Kunagi, väga kunagi nii umbes kahe biljoni aasta pärast, kui Kuu eeldatavalt Maad riivab ja Päikesesse uttu tõmbab- võib ennast ikka väga üksildasena
tunda küll
Skin põgeneb muidugi taas järgmisele planeedile.
Surematus tuleks kõne alla siis, kui surematusel oleksid sees nii mõnesaja aastased puhkepausid. Aga seda vist nimetatakse reinkarnatioooniks.
Kui vaim ja fyysis jääksid 30-40-ndate eluaastate tasemele oleks kahe käega nous lepingule alla kirjutama.
Uudishimu tuleviku suhtes on ikka määrav joud.
lähedased tulevad ja lähevad,koiksuse korval on see ikkagi hetkeemotsioon.
Ja motle kui rikkaks sa veel saada void


Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?
ei soovi olla surematu,mida noorem seda ilusam surm
mu vend suri kuue kuuselt..
ma ei usu, et ta sellal veel asjade ilu märkas.
kui oleks surematu, siis ei viitsiks midagi teha - 'homme jõuab... '
aga natuke rohkem tahaks küll... ja tahaks teada palju üldse on antud.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?
muldvanana mitte mingil juhul
Cambridge’i ülikooli geneetik Aubrey de Grey väidab, et tulevikus võivad inimesed elada kuni 1000-aastaseks.
Cambridge’i ülikooli uurimisrühm SENS eesotsas de Greyga on ametis projektiga, mille õnnestumine võimaldab ennetada ja
“ravida” vananemist, vahendab Postimees Online BBC uudist.
Projekti raames arendatakse välja meetodid, mis aitavad parandada ja taastada kõiki meie organismi molekulaarseid ja rakulisi kahjustusi.
De Grey usub, et tal õnnestub projekti lähima kümne aasta jooksul hiirte peal edukalt katsetada. Seejärel kulub tema hinnangul veel kümme aastat, mil
süsteemi saab rakendada ka inimeste peal.
“Me loomulikult lõpuks ikkagi sureme, kuid mitte sellisel viisil nagu inimesed tänapäeval surevad,” ütles de Grey.
“Ma arvan, et esimene tuhande aastaseks elav inimene on praegu 60 aastane,” lisas ta.
De Grey on veendunud, et ravi tulemusel saavutatav peaaegu igavene elu tähendab seda, et ka väga kõrges eas ollakse nooruslikud ning füüsiliselt ja
vaimselt terved.
Tsitaat:
Algne postitaja: pointer
Aga äkki oleme me kõik surematud?
Käime vahepeal paar aastat kuskil ära ja tuleme siis tagasi. Kahju ainult, et eelmistest eludest minusugune midagi mäletada ei oska![]()
On küll olemas
operatsioonid,et kui tahad sugu vahetada jne...aga tore oleks ka olla erinevat kasvu,värvi jne...jne
mina aga ei usu mingeid eelmiseid ega tulevasi elusid ja ei taha mingit surematust
inimese elu terve ja tugevana saja aastaseks on tegelikult sellele inimesele vaimselt paras piin.
juba keskeas võib täheldada elutüdimust, milleks siis inimesi piinata.
teema moo jaoks arusaamatu
Olla surematu,seda suudaksid lihtsurelikest vast ehk vaimuinimesed kõige paremini,
aga
ei tea siin midagist 
jah, aga mitte täpselt selles maailmas
Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Mul tuli niisugune naljakas küsimuspähe. Kas tahaksite igavesti elada...olla surematud? Kas see oleks ahvatlev pakkumine, kui keegi teile seda võimalust pakuks?
ühesõnaga, ei taha, kuigi inimese eluiga võiks olla küll pikem, no nii paarsada aastat, praegu rohkem ei kujutaks
ette.
Igavene elu võib ka paras piin olla.
Vist ei tahaks...
Filmi 'Roheline miil' lõpus on ka väga hea stseen surematuse teemal...
Ilmselt ma tahaks. Kui oleks mõni positiivne boonus juures, et ei vananeks. Või et oleksin erilisel dieedil, et ei vajaks ilmalikku toitu näiteks....
Iir on ehtne eestlane
Talle pakutakse surematust ja kohe kukutakse kauplema lisasid.
Millegipärast meenus jutt kus neeger kõrbes janusse oli suremas ja leidis kannu millest väljub dzinn lubas täita ta kolm soovi-
Neeger soovis
1. Et oleks valge
2. Et ta ümber oleks pidevalt naised
3. Et ta kunagi ei peaks tundma puudust veest
Dzuinn täitiski ta soovi ja muutis neegri peldikupotiks naiste WC-s
Muidugi tahaks surematu olla
Tingimusel, et oleks garanteeritud mu vaimu ja elurõõmu surematus, ning mu haritus võiks olla ka 43 aastase tasemel. Kehtib ka potentsi suhtes

Surematus? Fuih, mis mõte! Ma olen praegu juba elamisest väsinud ja ei kahetseks mitte midagi, kui isand surm järele tuleks. Kuigi elu on hea ja
õnnelik. Tundub aga, et oluline on tehtud, tuntud ja läbi elatud. Poolikuid asju enam ei ole, vähemalt olulisi asju mitte.
Aga kuniks elu, tuleb elada ja rõõmu tunda. Aga taeva pärast, mitte igavesti ega ka mitte 1000 aastat!
A kui leiaksid omale missiooni?
Ma küll mõtlen, et kui säilitan oma kordumatu ilu
, ning potentsi, siis võiks ju Iivet Eestile kinkida

, neil kahel asjal pole midagi ühist. Üks on elada täiel rinnal ja nagu Sa, Gutta, ütled, leida missioon, neid on mul küll ikka mitu tükki
korraga käsil. Muidu oleks juba igavusse surnud, ma ei oskagi teistmoodi elada, kui ikka millegipärast särisedes nagu kadakapõõsas
Teine asi on teada, et pole midagi uut siin päikese all. Ka elu väga armastades saab olla väsinud.Mitte lõppu oodates-ei, vaid konstateerides, et kui
ta tuleb, ei ole midagi kahetseda. Mingil määral võib seda isegi rahuloluks nimetada
See ei sega elamist. Surematust on vaja ehk sellel, kes pole
oma aega ära kasutanud.
Ei tahaks minutitki rohkem siin ajuvabas inimkarjas elada kui ette nähtud.
Egas keha kõduneb,aga hing elab edasi.Sinu elu on igavene ja mida sa ei õppinud sellel ajajoonel,tuled kordama uuesti oma õppetükki,niikaua tiirled sama koha peal kuni tajud oma ülesannet käesolevas elus.
Vähemalt pole sa mõistusega hingel kaasas, et peaksid tundma edasi elamist.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et olen igas olukorras õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea
sellest ajast peale ma suudan
säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt hoiatus,
Et ma ei elaks oma tõe vastu
Täna ma tean: see on ISE OLEMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Lõpetasin unistamise teistsugusest elust
Ja hakkasin nägema, et kõik minu ümber andis võimalusi kasvada
Täna ma tean: see on KÜPSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Siis ma ei keelanud endale enam vaba aega
Ja lõpetasin vaimustavate projektide edasilükkamise määramata tulevikku.
Täna ma teen ainult seda, mis teeb mulle rõõmu, mis mulle tõeliselt meeldib
ja paneb mu südame hõiskama. Omal viisil ja omas tempos.
Täna ma tean: see on AUSUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Hakkasin põgenema kõige eest, mis ei olnud mulle hea: toidud, inimesed,
asjad, olukorrad ja kõik muu, mis kiskus mind iseendast eemale
Alguses ma nimetasin seda terveks egoismiks
Aga täna ma tean: see ongi ENESEARMASTUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama
Loobusin vajadusest, et mul oleks alati õigus
mis tähendab, et mu arvamus oli ka vale harvemini
Täna ma tean: see on LEPLIKKUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub kõik
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Kui ma hakkasin ennast armastama,
Mõistsin, et minu enda mõtted võivad teha mind õnnetuks ja haigeks.
Kui ma hakkasin oma südame jõudu kasutama, sai mu meel tähtsa kaaslase.
Täna ma nimetan seda ühendust SÜDAMETARKUSEKS.
Kui ma hakkasin ennast armastama, mõistsin, kuivõrd võib teist inimest
haavata see, kui ma üritan peale suruda oma soove, kuigi teades, et aeg ei
ole õige. Ja kui see inimene ei ole selleks valmis. Isegi kui see inimene
olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja
teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
Charlie Chaplin
Nii armas 
oleneb, kas jääksin igavesti nooreks või mitte. see oleks rängalt cool, aga kui ei jääks, siis vaevalt.
no ega sa peadki igavesti elama. see, et sureme ei ole löpp, vaid uue algus. nii,et elama peab uuesti ja uuesti, sest despoot-isa on nii arvanud ,et me peame elama ja surema- kogu aeg-,see ongi igavene elu. ja samas täielik öudus. tule appi mulle eikeegi ..!