
Eesti meditsiinisüsteem pani mind nagu paljusi naisi raske valiku ette: Oht Downile suurenenud ja saatekiri lootevee uuringule, mis peaks otsustama
väikese inimese elu ja surma.
Tänu kõrgetasemelisele ultrahelile tean vähemalt, et ootan füüsiliselt tervet tüdrukud, aga on risk, et kromosoomide muutuse korral lootevees jääb
tüdruku IQ lasteaia tasemele. Eile tegin arstide tungival soovitusel ja pere nõudmisel selle looteveeuuringu, mille tulemus peaks nende arvates
otsustama pisikese tüdruku elu.
Väike tüdruku juba 2 nädalat rõõmsalt toksib mind seespoolt. Kui saabuvad looteveeuuringu tulemused oleme nii üksteisega suhelnud juba 5 nädalat!!
Väike tüdruk on ca 500g raske, näeb välja nagu iga väike tita, aga on peopesa suurune. Mille poolest oleks sellise lapse tapmine parem, kui sündinud
lapse või täiskasvanu tapmine????
Analüüsi tegin eile ja vastused võtavad 3 nädalat aega. Peale tulemuste saabumist on meie perel 2-3 päeva otsustamiseks, peale seda kukub tähtaeg
millal väikese inimese elu kustutamine on seadusega lubatud. Mees ja ämm on kindlal seisukohal, et vähimagi kõrvalekalde korral kromosoomides, tuleb
lapse elu lõpetada. Loomulikult oleks minu ja kogu pere elu nii lihtsam, aga KUIDAS ELAKSIN EDASI TEADMISEGA, ET TAPSIN ENDA LAPSE???? Mille poolest
oleksin siis parem Islami terroristidest? Ka nemad usuvad, et teevad kõike õilsa eesmärgi nimel. Mehel ja ämmal on ju hea aborti nõuda: nemad ei
kanna last, ei tunne tema liitutusi ja ei pea ISE tapma.
Mida ütlevad sellise elulõpetamise kohta Jumal ja Karma seadused?
Te võite ju õelda, et trippe test 1:240 näitab vaid riski, kuid kui tuleb looteveeanalüüsi tulemus on meil mehega otsustamiseks ja KOKKULEPPELE
JÕUDMISEKS aega vaid 2-3 päeva. Nii lühikese ajaga ei ole võimalik teha kaalutletud otsust. Selle ajaga saab alluda meditsiinisüsteemi vaikivale
survele.
Väga raska ja valus olukord. Midagi tarka ja mõistlikku ei oska öelda. Soovin sulle palju-palju jõudu,et õigeid otsuseid teha.
Kõike, mida sa siit vastustest loed, loe vajadusel üle rea. Kui tunned, et valus on või sitt keema läheb, pea pausi .. ja loe uuesti (käesolev
kaasaarvatud). Need on erinevate inimeste erinevad isiklikud arvamused. Oma otsusega, mis iganes sa ka ei otsustaks, pead edasi ikkagi ise elama.
Ümbritsev maailm on meeste maailm. Kui sa elaksid naiste maailmas, ei oleks asutuse nimi "Naiste nõuandla" vaid "Väikelaste
hävituskeskus" ja igalt eostajalt võetaks allkiri paberile, kus ta kinnitab, et soovib oma sündimata lapse hävitamist.. (muigab kurvalt).
Niipalju sellest, miks mehed väga ei süüvi ja nii siga pragmaatilised saavad olla (mina ka).
Arvan, et oma otsuses peaksid mõtlema enda, oma abielu (kooselu) ja ennekõige ehk oma lapse võimalikule tulevikule. Väga pragmaatiliselt, sest selline
on koht kuhu ta sünniks. Kas ta õnnelik oleks, on vale küsimus, kuna lapsed (ja lapsemeelsed) on pea alati õnnelikud. Kas see oleks talle koht, kus
ülekohut ei tehta, kus ta peab kogu oma elu vältel olema kellegi poolt juhitud (24/7), kus tema enda otsused puuduvad jne.jne. Kas sa ise oled valmis
loobuma oma elust ja pühenduma lapsele 101% ja kas sa oled kindel, et hiljem ei tule teisi mõtteid. Kas sa oled mõelnud, mis saab sinu ja su mehe
suhtest ning mis saab, kui seda suhet pärast ei ole. Ja kuidas ning mis vahenditest sa seda siis teeksid.
Kui need küsimused oled lahti mõelnud enda jaoks, siis on sul vastus ka käes. Ja suva, mis ta on, see vastus on sinu jaoks õige.
Hingejõudu, rahu ja kindlameelsust.
jah, sul on õigus, aga
Kas see annab õiguse tappa?
Kas tappa nüüd analüüside järgi, mis võivad olla ekslikut? Või tappa hiljem kui on näha, mis tulemus tegelikult on?
Hing ütleb, et siis juba tappa peale sündi, kuid see ei ole lubatud.
Jah, meeste tehtud seadused.... Mees näeb vaid kõhtu, ta ei näe et seal sees on täpselt samasugune laps nagu juba sündinud tita.
Mis saab lapse hingest kui tapan nüüd?
Mis jälg jääb minu Karmale?
Qq ütles kõik juba ära.Tahtsin sedasama ütelda, et peaksid järele mõtlema mitte niipalju enda, kui lapse tuleviku seisukohalt- milline saab olema tema
elu ja kas Sa talle seda tahaksid.Tuttavate peres on selline laps, sellepärast tean, mida see tähendab.Ning kuigi praegu kõik kena, aga ühel päeval
peab see laps jääma üksi maailma.Praegu on ta õnnelik, niipalju kui ta oskab seda olla.
Teiseks tõepoolest peaksid endas ja oma hingejõus selgusele jõudma, seda vastust ei saa Sulle ette öelda mitte keegi peale Su enda südame.
Kolmandaks- otsi üles Downi sündroomiga laste vanemate foorumid, sealt saad väga palju aimu sellest, mis Sind oodata võib.Siis saad otsustada, kas
tahad ja kas jaksad.kuskil tervishoiu alt peaks leidma.
Ning kui tunned, et see on Sulle jõukohane- Edu!
Kui ei jõua, ära süüdista ennast, lase tal minna ja täna, et ta tuli ja Sulle midagi õpetas.
Mina ei usu Piiblit, ma usun hingedesse, karmasse ja eludevahelisse ellu. Minu lemmik kirjanik on hüpnoterapeut Michael Newton. Ta viib inimesi
hüpnoosi ja siis uurib hingede elu ja eludevahelist elu. Soovitan raamatukogust raamat laenata, see aitab mõista paremini ka surma ja aitab üle
leinast.
Tema info järgi räägivad kõik hüpnoosis olnud inimesed,et hing liigub kehasse alates loote 3 elukuust ja mõnikord ka natuke hiljem. Ma ei tea mitmes
raseduskuu sul on.
Eks kõik oleneb sellest mida sa usud.
Tean seda, et kui mulle oleks öeldud rasedana,et on Downi sündroom oleksin ma igaks juhuks läinud ka Tartusse uuringuid ja proove andma. Mina oleksin
soovinud mitmes kohas uuringutel käia kuna tuttava tuttav sai positiivse vastuse Tallinnast ja soovitati elu lõpetamist aga Tartus saadi negatiivne
vastus. Seega kui oleks elu lõpetatud oleks seda tehtud tervel lootel.
Eksimine on inimlik aga parem saada mitmest kohast kinnitus kui vaid ühest. On ju olnud ka olukordi kus on proovid segamini aetud.
Qqpai kirjutas hästi hea vastuse. Küsimused on tõesti sellised karmid. Mis elu sel lapsel olema saab? Kui kaua sa jaksad täiskasvanud lapsemeelse
inimese eest kodus hoolitseda? Kas paned kuhugile asutusse ja käid vaatamas? Kui vana oled ja ise ära sured siis kas suudad tagada,et hoolitsetakse
edasi lapse eest? Kas sulle on oluline,et mees jääb su kõrvale? Ja nii edasi....
Soovitan otsida vahepeal uuringute ootamise ajal dokumetaalfilme downisündroomist ja infot sellest mida tähendab downi sündroomiga inimese eest
hoolitsemine. Mida rohkem ennast kurssi viid teemaga, seda kergem on otsustada.
Sinu eest aga ei saa mitte keegi otsustada. Soovin palju-palju jõudu otsuse tegemiseks.
tänan!
see proovi usaldusväärsus on väga suur argument. Lugesingi arstide tõid, kus on kirjas, et 100% LVU uuringul halva tulemuse saanud laste elud
lõpetati. Sealt tekkis kohe küsimus, et kui KÕIK lõpetati, siis kontrolli tulemuste üle ju ei ole!
Oli ka artikkel, kus üks naine ei jõudnud elu lõpetamisega õigesse aega ja tal sündis terve tüdruk. Geneetik siis põhjendas, et kuni 3% on muutused
vaid platsentas ja lootevees ning laps terve. KUST AGA SEE 3%? Äki tegelikult 50%? Või palju ikkagi TEGELIKULT meditsiin geneetikast teab?
Meditsiin väidab avalikult et positiivse proovi vastus on 100% kindel ja 100% kõik on lapse elud lõpetanud, aga ometi on sinu kirjutatud juhus juba
mitmes, kus laps jäeti alles ja vastus osutus valeks... Mis toimub tegelikult?
Hetkel on mul 19 nädal ja uueks uuringuks kell kukkunud.
Kui tulemused teada saan, on 21 ja viimane aeg lapse elu lõpetada. Selleks ajaks oleme läbi kõhunaha üksteisega juba 5 nädalat suhelnud.
Just seepärast tunnen, et praegu ei oleks enam "abort" vaid mõrv.
Loodan praegu väga, et vastused ei saabu "õigel ajal" ja ma ei pea ISE otsustama. Mulle oleks see kergem. Pealegi tean juba spetsiaalsest
ultrahelist, et ootan füüsiliselt tervet tüdrukut, kellel ei ole ka ajus olulisi muutuseid, aga tal Downi kromosoomide korral on tal madalam IQ
Loen ja uurin praegu Downi kohta ja järjest rohkem tekkib tunne, et saaksin hakkama.
Kas madal IQ annab ikka õiguse tappa poole kilone väike beebi?
Ja kui kaugele siis?
Tegelikult ju naabrimees ka mulle ei meeldi....
Kas Sa ise tahaksid elada pooletoobisena?
(Mina ei tahaks ja eelistaksin sellisel juhul olla surnud. Aga see on ainult minu valik ja see ei tähenda, et see ainuõige oleks.)
Aga Sa muretsed üldse liiga vara. Oota testi tulemused ära ja siis saad teada, kas üldse on vaja neid koledaid mõtteid. See praegune stress ei tee
head ei Sulle ega Sinu lapsele.
Anna luba arstidel teha peale sündi "looduslik valik". Raske sulle ja su lapsele, kuid ära kunagi kaota lootust... SA kunagi ei tea. Meditsiin ka tänapäeval eksib!
Jumal , karma ja islam ei ole praegu üldse olulised vaid loed sina ise ja su perekond. Iga laps peaks kavama õnnelikus keskkonnas, mõtle sellele kas
su pere on nii tugev, et hakkama saab. Kas sa ise saad hakkama? Kas sa saad loota ka toetusele aastate pärast, jube kahju oleks kui jääksid üksi.
Samas on raske elu ette näha
Eelnevates postitustes ongi palju ära öeldud,
oskagi muud soovitada, kui seda, et ära sa üksi küll püüa selle murega hakkama saada. Praegu vajad sa tuge ehk aitab tõesti rääkimine sama probleemiga
lastevanematega. Kui see muud ei anna siis saad vähemat ettekujutuse sind ootavast ja enesekindluse otsuste tegemisel
Mu enda sõbrannal on väga raske vaimupuudega laps, tegi omal ajal otsused ja lõhki see pereelu läks. Tugeva naisena sai ta hakkama, aga hind oli
kõrge. Oli mitmeid kordi kus see nüüdseks täisjõus mees peksis elamise segi, ikka nii, et pilbasteks. Oma osa sai emagi.
Samas oma lapse pealt ei saagi kokkuhoida
Ise olen olnud jamas, lapsega oli kõik korras, aga endal oli kolm aastat elus vaja võidelda, et jalgu alla saada
See pole aga see, mis sind võib ees oodata ja ega saagi sulle nõu anda selline inimene kel puudub kogemus
Elu on ikka karm, kui karm ja valus
Jõudu sulle
Suur tänu kõigile!
Sain palju uusi tahke milleüle ka järele mõelda ja minu sisetunne ja mõistus hakkavad lõpuks kusagil keskel kohtuma.
Ilmselt ei suudaks ma elada koos oma meheda teades, et ta on avaldanud survet lapse tapmiseks.
Ilmselt ei suudaks ma edala iseendaga teades, et olen tapnud ANALÜÜSIDE ALUSEL, teadmata milline see laps tegelikult välja näeb; teadmata kas ma ka
TEGELIKULT ei saa hakkama.
Ma ei suudaks ka elada teadmisega, et allusin praegusele JOKK süsteemile, mille järgi on õigustatud tapmine tema elupäevani 21nädalat+6päeva ning
21nädalat + 7 päeva enam mitte. See ju samasugune jura nagu räägitakse islami terroristidele. Mille poolest mina neist parem oleksin? Mille poolest
meie tänane ühiskond neist parem on kui eeldab emadelt sellist tapmist??? (keegi ju ei küsi, kas neid analüüse soovid, rääkimata nende analüüside
selgitamisest)
Ühesõnaga, tapmine on minu jaoks ikkagi viimane variant ja sellega on aega küll...
Jumal , karma ja islam ja hinged ka veel, siis meenub emme kes ei lubanud oma lapsele vereülekannet teha.
Kah arusaamine elust.
Muidugi olukord on ülimalt valus.
Aga lihtne näide elust, kui su autol pidurid ei tööta, sa sõitma ei kipu, hirmu pärast, et ai ai ai
aga kui mootoris on kahtlane kolin, sa ka pikemat sõitu ette ei võta, aga hoopis teisel põhjusel, mitte teele jääda.
Antud juhul ka, olukord on keeruline ja inglite asemel kuulaks spetsialisteide nõu, on see siis nii valus kui on.
Gangreeniga ka sa võid loobuda jäseme amputeerimisest, siis võtta endale teadliku riski, tegelikult mis riski,
lihtsalt otsustad ühes tükis ja valuliselt peatselt surra.
Antud juhul pead otsustama ka lapse eest ja kui päris aus olla, siis ega see eluke siin maamunal mingi heategevus ei ole.
Üpris jõhker olelusvõistlus käib. Ja puudega tegelane on väga suure tõenäosusega määratud sinna serva poole jääma, kus lobi üpris lahja.
Ja seda ka, et teadus on võimeline sellistel juhtudel lapse elus hoidma, aga mis hinnaga, mitte ainult sinu ja su pereliikmete kulul, aga sa tahad ka
ühiskonna tuge. Enamuses maailmas ei tuleks riigi poolne tugi kõne allagi.
Ja kummaline, me väga emotsionaalselt suhtume taolistesse olukordadesse, palju teiste süüdistamisi, miks mu lapsele ei tehta ülikallist operatsiooni
jne,
aga kes maksab, väga labane küsimus, aga kahjuks asja võti.
Ja kõige kummalisem sealjuures, kui see laps on sündinud ja kaela kandvaks sirgunud, siis ei valuta me oma südant eriti kaevuluukide, avariide,
uppumiste jm analoogsete pärast.
Ostame lastele mootorrattaid, tean kahjuks kahte, kes pidid samal kuul ka kirstu ostma.
Ei ole sellises olukorras häid lahendusi.
Muidugi saavad emmed hakkama, aga mis hinnaga, ja kas see on tegelikult hakkama saamine,
ennem võiks selliste olukordade kohta öelda, et ei ela ega sure.
Kindlalt pooldan aborti, juba üksnes teiste laste täisväärtusliku elu ja kasvatamise võimaluse pärast.
Kui peres on puudega laps, siis paratamatult saavad teised lapsed vähem hoolt ja tähelepanu,
ka majandusliku võimalused on kesisemad siis.
Ja minu meelest see ei ole koht, kus emotsioonidel möllata lasta, siis on vaja eriti selget mõistust.
Jumal, karma ja islam ja hinged jätaks eluperioodi, kui on igav.
Jh, õigus on kõigil. Mulle väga meeldis väide naabrimehe kohta, niisiis teemaalgataja hakkab oma mõtetes selgusele jõudma. Selle juures on ainult üks
"aga", kui naabrimees ikka väga vastikuks läheb, on sul alati võimalik teine elukoht leida.Praegu tuleb langetada otsus kogu eluks.
Üks kolmekümne aasta tagune meenutus-peale kahte op-i ütles kirurg, et mu lapse edasine elu möödub ratastoolis.Ma ei mõelnud hetkegi valikutele,
varastasin lapse keset ööd haiglast ja viisin ta Tartusse. Viisteist aastat hiljem võitis see laps auhindu jooksmises ja suusatamises (diagnoos oli
polümüeliit).Praegu kipub opereeritud jalg vahel valutama, aga elamist see ei sega.Niipalju siis valikutest.
See meenutus ei peaks mõjutama teemaalgataja otsust, vaid lihtsalt olema tasakaalustavaks jõuks vastuargumentidele.Ma ise pigem olen fatalist.Kõik
läheb nii, nagu minema peab ja kes teab, kas me valikuid tehes mitte hoopis raskemat teed ei vali?
Võtsin lahti Kati esimesed postitused tema probleemidest esiklapse kasvatamisel. Niisuguseid vaevasid mul oma terve lapsega küll ei olnud. Aga
niisuguse lapse kõrvalt veel daun üles kasvatada - selleks peab olema hingejõudu. Muu hulgas ka selleks, et viia läbi perest erineva seisukoha
kaitsmine ja selle elluviimine. Kurb statistika ütleb, et puuetega laste juurest läheb ära 9 isa kümnest. Seega pead valmis olema oma kaht last
täiesti üksi kasvatama, kaaslaseks kohtuprotsessid alimentide asjus.
Niisugune reaalsus.
Samas - meie linnakeses kõnnib ringi 25-aastane poiss, kes arstide jutu järgi ei pidanud kunagi käima hakkama. Tema isa ei ole pere juurest ära
läinud. Aga need on ka super!!! ema ja isa.
Kui rääkida oma esimesest lapsest, siis temaga on tänaseks kõik korras, aga mitte tänu tavaarstidele. Just see ongi põhjus, mis ei ma ei saa
meditsiini uskuda rohkem kui max 50/50
Kui keegi oleks suutnud panna minu esimesele lapsele diagnoosi enne sündi, ei oleks ka tema meiega (immuunpuudulikus + ajukahjustus). Immuunanalüüsid
olid nii halvad, et arstid imestasid, kuidas ta saab elada nii et ei pea olema haiglas antibiootikumide tilgutite all - see ei sobinud nende
teooriaga. Igaks juhuks keelati meil lapsega kodust välja minna, rääkimata lasteaiast. Tänaseks on ta tubli ja nutikas tüdruk, kes käib ka siis
lasteaias, kui terve rühm on haige. Perearsti ei ole ma näinud üle 2 aasta.
Teate, tegelikult kardan hetkel kõige rohkem, et lasen lähedastel ennast veenda aborti tegema. Tean, et hiljem ma ei tuleks selle otsusega toime. Mul
ei ole põhjust uskuda MITTE ÜHTEGI vaid analüüside järgi pandud diangoosi; seda enam, et ultraheli järgi on laps terve.
selle teema juures kummitab ainult üks lause, st paneb mõtlema, et mis sa sellega Kati.. öelda tahad
tsitaat
/...Ühesõnaga, tapmine on minu jaoks ikkagi viimane variant ja sellega on aega küll.../
täpselt seda mida ütlesin.
Raske on kaotada last, raske on kasvatada haiget last, aga elada teadmisega, et TAPSIN ISE ENDA LASPSE, kuna VÕIBOLLA on ta haige....
Mõistan, et enamiku inimeste jaoks ongi 21 nädalal abort ja alates 22 nädalst tapmine, sest SEADUS ju nii ütleb. aga MINU SÜDA ei tunne sellist
piiri.
ma pidasin silmas, et tapmisega on aega küll....mingi sedalaadi küsimus tekkis
aga olgu sellega kuidas on
see on väga raske teema ja ühest tõde, mis kõigi jaoks mõistetav polegi
Peamine on ikkagi see kuidas sa ise tunned ja mida sa ise õigeks pead
Mitte keegi teine ei saa Sinu eest otsustada
Aga tegelikult tekkis veel küsimus, kui tahad sa muidugi ei pea vastama. Kui sa otsustad lapse jätta ja mees sellega ei lepi siis kas sul on õigus
teda sinu tehtud otsuse eest vastutama panna?
Endal on lapsi täpselt nii palju kui loodus andis. Kas mul on nendega muret olnud? Siis saan vastata, et on küll ja mitte vähe
Tsitaat:
Algne postitaja: ohakas kas sul on õigus teda sinu tehtud otsuse eest vastutama panna?
Nüüd aga on ka vasutsed käes: nagu ultraheli juba ütles ootan tervet tüdrukut
AITÄH KÕIGILE KES MIND TOETASID!!
SUUREPÄRANE uudis! 
Ka mul on hea meel lugeda ja ole tubli!
On küll hea uudis! Ühel perel õnne jälle rohkem
Eks ole,
vahepeal niipalju pingeid,kahju.
mage vist väita, aga mis ei tapa teeb tugevaks
ja teemaalgatajale tänud, ma polnud kunagi ise sellisest vaatevinklist elule vaadanud. pani täitsa mõtlema
Edu tõesti! Hea mõelda, et üks lahe titt varsti siia ilma sündimas ja tüdrukud on nii nummid
Mõelda vaid väikesed kleidikesed ja ¹lehvikesed, oh kui lahe
Atiäh!