
Tere! Eile siis olid minu viimase vanavanema, isapoolse vanaema matused. Ta oli oma viimastel eluaastatel hästi tüütu kõigi jaoks ja lisaks sellele
ütlesid kõik meeled viimaks üles ehk muutusid suhteliselt nüriks - kuulmine, nägemine, isegi reaalsustaju ehk jäi lõuna ajal magama ja ärkas õhtul ja
arvas, et on hommik.
Nüüd on siis ta mulla all ja ma tundsin vajadust teda katsuda laubalt enne kui kirstukaan kinni pandi. See oli jääkülm ja ehmatas korralikult ära.
Justkui oleks puudutanud keelatut ja surma energia puutus elavaga kokku. Minu esimene selline kogemus. Ehk mõtlen üle, aga midagi hästi kummalist
toimub nagu mõistuses, justkui jäänuks sinna kinni...See tunne on arvatavasti veel mõnda aega kusagil kuklas kinni.
Samuti tegin temast ka pildi tema viimases olekus kirstus. Samas on tunne, et ma poleks pidanud seda tegema. Ta on läinud ja milleks teda kinni hoida
enam...no ma ei teagi, mida küsida või mida selle kõigega öelda tahan, aga eks see ole midagi uut...kuigi see pole kaugeltki esimene matus, millel
olen olnud. Jagage mõtteid lihtsalt sellega seoses...?
Ma soovitan Sul see pilt ära kustutada mille tegid.
Ja kõik pildid mis Sul on vanavanaemast on elavana, koguda kokku karpi, siduda see karp musta lindiga ja panna see karp kuskile kus inimesed
füüsilisel ei ela.
Ma olen surnu katsumise suht vastane, olen juukseid silitand aga mitte katsunud.
Surnu katsumine väga vana tava, see laseb elavale tunnetada, et seal kehas pole enam kedagi, et sellest kehast on see inimese hing lahkunud, keha on
tühi nagu kingakarp.
Kui sul on see tunne siiamaani nii eredalt meeles siis Sa pead selle lahti laskma tõesti, kuid kuidas.
Selleks on omad rituaalid, minu jaoks on surmaga seotud asjad väga rasked olnud aga mitte mõõdapääsmatud.
Võibolla keegi oskab soovitada midagi väga lihtsalt.
Vahel võib lihtsast asjast olla rohkem kasu kui keerulisest.
Kui ma saaks siis ei läheks enam kellegi matusele. Ma vihkan seda eestlaste tava pidada lahtise kirstuga matuseid. Need inimesed jäävad kahjuks meelde
surnukehadena. Ma eelistan elavat ja sooja mälestust, mitte zombie mälestust.
Ilmselt enam kunagi ei lähe kirstu juurde kui kirst lahtine on.
Puudutanud surnut ma ei ole ja ei tahaks ka. Ma ei suudaks.
Mina arvan, et surnud inimeste elavas olekus fotod albumis või fotoraamatus on okey. Kirstufotod peaks aga ära panema kui need on. Kõikide fotode ära
panemine tähendaks justkui seda, et inimene poleks elanudki. Ma ei mõista inimesi, kes matustel surnut pildistavad. Kas on vaja sellist mälestust? Kas
muidu pole kindel, et inimene on surnud? Huh.
Tegelikkuses sissy soovitatakse surnute pildid lausa põletada
mina pole suutnud, ma tahaks ikka meenutada, vahel läheb mälestus meelest siis pilt tuletab seda meelde.
Lihtsalt ära pannes on võimalik korraks neile kunagi ikka pilk visata. Pildid hoiavad energiaid kinni ja tahestahtmata selle pildi vaatamisega võid
kutsuda surnud inimese enda juurde.
Ka inimese mõte surnule tekitab energeetilise sideme. Lisaks on vahel pildil ka elavad, kuidas siis seod musta lindiga fotod kinni?
Fotodel pole energiat, mis veaks vaimu kohale, peab olema tugev energeetiline võime või tahe lisaks.
Need leinas inimesed, kes soovivad suhelda surnud lähedasega tekitavad tugeva sideme ja nemad peaks mingiks ajaks eemalduma sellistest mõtetest.
Vanasti oli aga komme just matustel tehtud kirstupiltide musta lindiga kokku sidumine ja ära panemine.
Aitäh nende mõtete eest. Tuleb tunnistada, et olen neid kuulnud. Siiski genealoogiahuvilisena on mulle just eriti selline fotode põletamine või
kustutamine vastuvõetamatu, sest tulevased põlved võivad teada tahta, milline nägi välja nende esivanem, sest lõppude lõpuks ta on osa nendest, nende
pärinemisloost. Samuti on matusepildid mitte selleks, et kinnitada, et inimene on surnud, vaid selleks, et seal ümber on nii palju lähedasi ja see
annab hea võimaluse võrrelda leitud fotosid ja neid, kes on hauaplatsi juures ja see annab kinnitust, et tegemist pidi olema lähedase isikuga. Jah,
mõnikord on tõesti ka sõbrad ja naabrid kohal, nagu minu vanaemagi matusel oli. Matusepiltide karpi panek ja musta lindiga kinni sidumine on mu
meelest hea soovitus ja see võiks olla mingisuguse mälestuse hoidmiseks.
Surnu riiete ja muu trääni põletamisesse suhtun pigem positiivselt. Ehk mõni üksik mälestusese võiks sinna samasse panna suuremasse kasti, kus ka
matusepildid on. No see jääb juba teemast välja.
Lahtise kirstuga matus...jah, see võib häiriv olla tõesti, sest tahaks inimest elavana mäletada, aga samas mõnele on oluline, et ta suudaks endale
sisemiselt tunnistada, et jah...ta tõesti oli seal liikumatult ja teda enam ei ole ja harjuda see paarkümmend minutit kuni tund vms, et nüüd tõesti
tuleb temaga hüvasti jätta ja lasta vabaks oma hinges. See on aeg, mil inimesed tunnevad üksteisega osadust ja mõtlevad ainult temale. Mida nad temaga
seoses koos kogesid jne. See on ka selline ühine energia, mis inimesi lähendab omavahel.
Ma ei tea, kas ma põletaks surnud lähedase asjad ära. Hinnalised asjad saaks müüa, annetada või siis päris jama mida keegi ei taha põletada.
No põhimõtteliselt nii jah kuigi eks surnu iga ese, mida ta on puudutanud või kasutanud, kannab tema energiat kaasas. Müüa võib ikka jah ja eks ostja ise teab, mida ostab.
Piltides on kindlasti energia säilind, seda siis peegelkaameraga tehtutes, on lihtsalt kogemusi.
Elavad millegipärast ei muretse sellepärast kus nende energia ringi voolab aga surnud peab kolima oma energiaga teise kohta kui see kehast vabaneb,
peegelkaamera aga püüab midagi kinni tekitab mingi tasku kus väike kogus energiat seisab.
Enamik inimesi ja nende vaim on hea tahtega. Elavate hävitamise mõtet enamusel siiski pole.
Selle järgi ei saaks ka vana talu osta. Rääkimata kodu ehitamisest mingi maa peale kuna sajandeid on ka seal inimesed elanud ja surnud. Samuti
kortermajades on inimesed surnud. Ainus erand on maja ehitamine surnuaia peale.
Ammugi ei saaks siis osta antiiki ja vanu maale, kasutatud kuldehteid jms... Samuti võib kasutatud auto surnuga seotud olla...
Seisev raha ehk mündid on ka jamaga koos, energeetilisega. Seisma jäädes võib probleeme tekitada ja vahel on seal elavate halb energia pealt. Nt
halvad soovid kui on raha välja pekstud, varastatud...
Enamik õnnetusi tekitab inimene ise, on ise valel ajal ja vales kohas. See pole seotud mingi surnu energiaga.
Kui aga on järjestikused surmad, siis tuleks uurida. See tähendaks konkreetseid halbu soove, needus jms.
Surnu puudutamise koha pealt kogemus puudub, pole tekkinud tahtmist laipa näppida.
Mis fotodesse puutub, siis peab tunnistma, et eestastele on omane mingit liiki masohism, mis sunnib neid lahkunut iga nurga alt ja kõik võimalike
elavatega koos pildistama. Pärast hea vaadata- oi kuidas me kannatasime.
Targad räägivad, et inimesel on 7 keha:füüsiline, mentaalne, astraalne ja neli peenkeha. Peale surma peetakse tähtsaks kolmandat, üheksandat ja
neljakümnendat päev. Kolmandal päeval hakkab lagunema füüsiline keha, üheksandal päeval lahkub mentaalkeha,neljakümnendal vabaneb astraalkeha. pärast
seda aja pikku lahkuvad ülejäänud peenkehad. Kohepärast surma, võib lahkunu veel viibida oma kodus, tema kohal olekut võivad tundlikumad kodakondsed
tajuda. Vaikselt hakkab ta eemalduma ja on tarvis lasta tal minna ning soovida head teed.
Kui nüüd keegi omastest ei suuda lahkunut lahti lasta,pidevalt mõtleb temale, räägib temast ja nutab tema järgi, on oht et sellisel inimesel võib
tekkida surnuga nekrootiline side. Oma mõtetega hoiab ta surnut siin ilmas kinni, et surnu saaks siin ilmas olla,on tal vaja energiat ning selleks
hakkab ta kasutama elavate energiat. tagajärjed võivad olla vägagi karmid,kuni selleni välja, et endale teadmata avatakse portaalid surnute ilma ja
sealt hakkab tulema siia igasugu tegelasi,mis võib omakorda päädida elavate minekuga sinna ilma. Õnnetused, enesetapud,haigused.
Loomulikult võib surnu asju kasutada kui need on puhastatud. Kui miski asi on inimesel ümber või väga lähedal siis sellesse koguneb tahestahtmata
energia mis jälle jääb seisma.
Elusate inimeste energia tekitab erinevaid emotsioone, surnute omaga on pisut keerulisem.
Asjad tuleks maandada.Ehk siis kui oled ostnud humantaarabist mõne hilbu siis peaks see peale läbi pesemist ka õues olema, vana mööbel peaks seisma
õues maa peal. Vana talu uksed aknad tehtakse lahti ja tuul või viirukitoss viib vanad energiad välja.
Inimese enda energia on tugev, piisab inimese enda mõttest, va keerulisem asi.
Talvel ei vii kaltsuka riideid õue, kevadel ja suvel aga küll.
Maale ma küll õue ei viiks.
Enamus inimesi ei maanda midagi. Kui on aga lahke inimene surnud, oma lähedane, siis miks peaks üldse maandama?
Huvitav oli lugeda. Aitäh! Jutt valgus küll laiali, aga ometi kasulik info. Tundub, et sain oma vastuse kätte.
Njah Surnu. Kustmaalt on inimene surnud? Kas sealt maalt kus süda enam ei löö ja ei hinga? Kui nii siis on igasugune elustamine meedikute või inimeste
poolt kes valdavad esmaabi võtteid, ju väga paha teema.
Siinkohal olen lausa surnule suud andnud kui temasse õhku puhusin ja ta vereringet südame massaziga üritasin toimimas hoida ise salamisi lootes et
äkki tuleb teadvusele.
Ei vedanud välja. Kohal laekunud kiirabi võttis küll kaasa kuid mõned tunnid hiljem teatati, et süda mida olin käsitsi käigus hoidnud jäi ikka
lõplikult seisma. Auväärsest numbrist 80 jäi puudu kuu ja 5 päeva. Lahkunuks emaliinipidi kõige lähem esivanem....
No deem! Surnu pildistamine tema viimases olekus kirstus on juba imelik. Puudutamine ja laubale suudlemine on teatud Lõuna-Eesti kommete kohaselt normaalne. Aga miks pildistada! Kus sa seda pilti näitad? Paned seina peale või? See on ikkagi imelikum kui viimane hüvastijätt, lahkunuga puudutamise teel.
Elustamine ja kirstus olev surnu on kaks eri asja. Ühel juhul on inimese keha üles ütlemas, veel pole keha mahlad väljunud ja keha pole jääkülm,
teisel juhul on roiskumas.
See selleks.
Siiski mina ei taha omada mitte ühtegi fotot matustelt. See sündmus ei ole lihtsalt minu jaoks mäletamist väärt sel moel, et tahaks albumis
kirstufotode otsa komistada. Eelistan elava inimese pilti kuhu on alla kirjutatud surmakuupäev. Positiivne variant. Ma tunnistan, ma olen
nõrganärviline, kirstus olevad inimesed ja maanteel alla aetud loomad pole minu jaoks. Ma ei suutnud isegi surnud hamstrit tema akvaariumist karpi
tõsta. Surm on üks osa elust aga nii lähedalt ma talle otsa passida ei taha. 