
..kas Surm on kellegist nii mööda läinud et sa lausa ta "lõhna" tunned?
on......aga elu armastan ma nüüd rohkem
eks surm ja kaitseinglid käi läbi elu sabas...peab neile ainult andma "vöimaluse"
..on ..ja mitu korda, kuid elu tõesti pärast tundub palju armsam
Ei ole.
Võibolla peaks laskma tal joosta.
Hindaks natu rohkem.
Õnneks ei, loodame et ei juhtugi...kuigi kaelaluu oleksin võinud nooruses küll korralikult ära murda, läks õnneks, piirdusin kahenädalase
haiglakuuriga - võib-olla selle tagajärjel olengi nüüd nii lühikeseks jäänud, et selgroog kannatada sai 
Ei ole sellist asja juhtunud.Kuid iial ei tea millal see esimene kord võib olla
Heh ... pidevalt jookseb elu silme eest läbi ... Kunagi sai Maximus Cup'il ratast väntsutatud ja no mõni etapp oli tõesti selline et igal ringil tekib
olukord et, vot nüüd läks õnneks, et ei kukkunud ... selliseid nö. teoreetilisi võimalusi et nüüd midagi juhtub ja kas või lihtsalt komistad natuke
valesti ja sured on ju tohhuijaa palju ... a ega selle peale mõtelda küll ei tasu 
Tsitaat:
Algne postitaja: moggy
..kas Surm on kellegist nii mööda läinud et sa lausa ta "lõhna" tunned?
Olukordi kus oleks võinud surma saada on olnud oi oi kui palju ja kindlasti tuleb neid veel, aga need on ainult oleksid, kui kogu aeg põdeda ja
hirmsasti karta siis ei saaks ju üldse midagi huvitavat teha.
Ja mingit sellist olukorda, et plaks nüüd tean et lõpp on käes, pääsu pole, kindel minek teisele poole, no päris nii ei ole veel olnud.
paar korda on....aga ju siis ei olnud veel minu "viimne tund" saabunud.
Pole haisu ninna saanud
... kuigi selliseid olukordi leiab küll, kus väike vääratus olex viinud teise ilma... aga ju siis on kõik täpselt nii
nagu peab, kaitseinglid teevad oma tööd hästi 
On juhtunud ja vabatahtlikult rohkem seda kino ei vaataks.
see on kerge aju shokk lihtsalt
on küll, mitu korda. viimati pidin ära lämbuma, siis küll elu silmeees läbi ei jooksnud, kui mõtlesin et oi kui huvitav, et nii see siis käibki...miskit hirmu polnud ja siiani suhtun elusse samamoodi. tegelikult ei mõelnud ma tol hetkel millelegi eriti tõsisele, üsna rahulik oli olla. aga pärast oli kurk veel mitu päeva valus ja mõte ikka sellele läks et nii kergesti võib see elu lõppeda.
Eks ta jah tegelt vist rohkem nii sõnakõlks on.
Seda surma lähedust ju kah inimesed erinevalt tunnetavad. Kelle jaoks on lähedal nö. sentimeetri kaugusek, kelle jaoks 10 km kaugusel.
On.
On üks koht mille sarnast sa kunagi varem näinud ei ole.
Koht kus ööd on alati valged ja taevas sinine.
Koht kus sõpradega lõõgastuda ja end täiesti vabalt tunda
Koht kus elad oma elu muretult, et seda lõputult nautida.
Kaardilt sa seda paika ei leia, aga "hea õnne" korral võid sinna siiski sattuda.... vot, kui elu silme eest läbi jooxis oli siuke tunne nagu ma olex
olnud "seal"
Ei ole seda "rõõmu" tunda saanud ja ausalt ega ei igatse ka
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
... Ja mingit sellist olukorda, et plaks nüüd tean et lõpp on käes, pääsu pole, kindel minek teisele poole, no päris nii ei ole veel olnud.
On isegi, korra... aga siis tundus see kuidagi imerahulik ja meeldiv. Hirm tuli siis, kui oht möödas oli. Kah kogemus...
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
On isegi, korra... aga siis tundus see kuidagi imerahulik ja meeldiv. Hirm tuli siis, kui oht möödas oli. Kah kogemus...
on.
päris mitu korda. kõik pole meeleski.
aga meeles on kaks juhtumit:
1) tormasin basseinis uppujale appi, ise veel ujuda ei osanud, uppuja sain välja, ise hakkasin põhja käima
2) sai autoga puus käidud.
basseinis käis kogu see "movie" aegamisi silme eest, autoga puusse sõites oli FastForward nupp peal.
Juhuseid on igasuguseid, aga et elu silme eest läbi jookseks... seda küll mitte. Sellistes olukordades kus väidetavalt peaks elu silme eest läbi
jooksma pole mul aega sellele mõelda
Muudki teha kui sel ajal pildialbumit vaadata.
On ja neid kordi on päris palju olnud kui elu jookseb silme eest mööda
Üks juhtum on selline et olime metss praktikal .Meid oli üks paar kes
tegutses korraga.Ja nii oligi et mina langetasin puu juba lankile ära ja laasisin juba kui mu paariline hakkas langetama. Puu hakkas vajuma oma
õiges suunas vajus vajus ja järsku tuli tuul ja lükkas ta uuesti püsti siis järgmieks oli see et puu hakkas miule poole vajuma ,Ma läksin vist päris
vähe paanikasse tahtsin eest ära minna ,kuid jah ma kukkusuin pikali .siis suurest paanikast pöörasin selili vaatan puu ikka vajub mõtlesin juba et
nüüd on kõik läbi et pääsu enam pole olin nagu tarretanud ei suutnud ennast liigutada .aw ja siis tuli uuesti tuul ja lükkas puu uuesti püsti ja sis
paariline lükkas labida vahele ja väänas puu ettenähtud suunas maha .See oli üks nendest juhtumitest kus elu jooksis silme eest mööda



kahjuks/õnneks pole
kuigi uvitav oleks oma elu algusest peale ää näha
ei ole tundnud surma lõhna. õnneks. sest ei usu et surm hästi lõhnab 
Tsitaat:
Algne postitaja: moggy
..kas Surm on kellegist nii mööda läinud et sa lausa ta "lõhna" tunned?
Tsitaat:
Algne postitaja: Arwen
ei ole tundnud surma lõhna. õnneks. sest ei usu et surm hästi lõhnab![]()
nu ikka on...vahest ka enne pisemaidki õnnetusi....kui väike olin ja vend mu trepist alla lykkas, siis jooksis ka elu silme eest läbi enne kukkumist...
Jah on kyll, peale kõige kallima sõbra surma. Väärtustan seda rohkem...
Mul on see kogemus täiesti olemas. Tol kriitilisel hetkel oli see üllatav ja omajagu ka shokeeriv, sest osad neist piltidest olid sellised, mida ma
ise oma albumisse ei paigutaks...
Aga nii nad seal reas tulid...
Olin tol hetkel ise selili kõrge maja kaldkatusel, jalad ees tühjuse poole libisemas...