
Meile on meeltmööda olla elav. Kuid, miks laseme end tõugata sügavale kuristiku laiusesse, arvates, et seal on hea saada kaljuga üheks. Seal peaks
olema parem ja maitsvam dogma? Me nimetame end inimesteks ja väidame, et oleme valmis surema lähedase eest. Aga kui saabub aeg, mil tõuseb esile meie
omakasupüüdlikkus, siis tõmbame end mugavalt kerra ja hoiame küüned enda poole.
Me oleme head ja osavad valetajad, s*arlatanid, sest see on meie loomuses. Kui madu peidab end põõsasse, siis me ei soovigi teda sealt minema ajada.
Laiskus on saanud me värviks, eesmärgiks eirata gravitatsiooni. Ligimesearmastus on saanud meile ettekäändeks, et püüda õhku õhuta, et hingata sisse
torm, mis on lõhkumas seinu. Kuid see torm, mõistetamatu sügav tuuleiil, on end sünnitanud selleks, et avitada meie meelt, mis justkui vangikongis
magaks. Kuid vangis on hea – ei pea me enese eest hoolt kandma, vaid on olemas keegi, kes tunneb meie pärast muret ning hoiab meil sees eluvaimu.
Tundub, et polegi mõtet põgeneda ning sellega end ohtu seada.
Meil on jõud, et lõhkuda seinad, me lihtsalt ei ole seda varem kasutanud. Me pole kunagi näinud, mis asub väljaspool vangiseinu. Alles siis kui me
oleme kaotanud kõik, oleme vabad tegemaks mida iganes. Kujutame, et väljas saab meid vastu võtma paradiis, aga võib-olla ka põrgu. Kuid, mis vahet sel
on, milline aiake meid ootamas on, kui me oleme saanud vabaks surmast, igavusest, pimedusest, valgusest, laiskusest ning armastusest. Kui viimased on
tõelised, mitte üksnes meie endi väljamõeldised, siis ei ole me kaotanud, vaid võitnud selle, mis teeb kadedaks võõrad. Kui nad aga tõelised ei ole,
siis on meie keha viigis vaimuga ning me oleme õppinud tundma enda võimalusi. Me oleme end painutanud ja muutnud. Me oleme sammu võrra ligemal
sellele, milleks meid on loodud. Me oleme vabad sellest, et öeldes sõbrale eeskuju ning näidates talle eeskuju, teebki ta kõike meie järgi, et kuuluda
loomaaeda, kus söögi saamiseks tuleb lõbustada isandaid. On meil tõesti vaja süüa, kui sel pole maitset ega lõhna? Sel on vaid palav vangistuse aur.
Meil on vaja hoopis julgust ning nutmist, et end vabastada ahelatest. Olgugi, et nad on niivõrd tugevad, on vaimul samad vajadused mis kehalgi.
Rahuldust pole aga vaja materiaalselt. Ärgem vaadakem peeglisse selleks, et näha enda olemasolu, vaid selleks, et muuta enda olemasolu.
kas teile ei tundu, et me oleme muudetud vihmapiiskadeks? - neid on nii palju, et vahet ei ole kui kaob ära üks või kaks...kas üks on erinev kui
teine.kõik on täpselt samast allikast saanud alguse ning kõik kukuvad maa poole...
niipalju ma nyyd foorumis kah pead ei murra
No ei ole vihmapiisk..ei ole!
Väga keeruline....keeruline mõte...prr...ausalt...
Just sellised me olemegi, oleme sellisteks loodud. Kuid... kas tõesti kõik vihmapiisad on ühesugused? 
Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Just sellised me olemegi, oleme sellisteks loodud. Kuid... kas tõesti kõik vihmapiisad on ühesugused?![]()
igal asjal on oma mõte...veetilgad moodustavad allika..yhe veetilga ylesanne on juba yyratult suur...
olen selle sama asjaga kunagi silmitsi seisnud ja pean tõdema, et suures osas olen muutunud. kas lõplikult, vaevalt, sest sellist inimest pole olemas,
angu pole olemas üliinimest. ikka omad inimlikud nõrkused. aga käies korra päris põhjas ära ja leides endas jõudu taas pinnale tõusta muutub nii
mõnigi asi sinu tulevases elus.
vihmapiisk oleme teatud ajakontekstis kindlasti, mõni on lihtsalt ehk värelevam, aga mine sa võta kinni, milline neist.
Jeerum... kui keeruline mõtteavaldus. Loen ja püüan mõista.. su sõnad on hämarad ma ei suuda mõista neid. Minu maailm on lihtne, muretu,
probleemivaba.. Püüan hoida seda nii lihtsana kui võimalik.. olla õnnelik ja seda ka teistega jagada... Ärme ela oma elu ise keeruliseks...
Mina olen hoopis teistsugune vihmapiisk...
Kui vaadata stinkfisti kodukat võib temast ka aru saada.
Tundub et tegu on sügavalt juurdleva ja filosofeeriva inimesega.
Tjah, igaühele oma.
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Kui vaadata stinkfisti kodukat võib temast ka aru saada.
Tundub et tegu on sügavalt juurdleva ja filosofeeriva inimesega.
Tjah, igaühele oma.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
Kui vaadata stinkfisti kodukat võib temast ka aru saada.
Tundub et tegu on sügavalt juurdleva ja filosofeeriva inimesega.
Tjah, igaühele oma.![]()
Hea, et selliseid on. Keegi, kes tahab ja tunneb, et peab asjadest sügavuti mõtlema.
sul võib tuline õigus olla...
Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
Meile on meeltmööda olla elav. Kuid, miks laseme end tõugata sügavale kuristiku laiusesse, arvates, et seal on hea saada kaljuga üheks.
Tsitaat:
Seal peaks olema parem ja maitsvam dogma? Me nimetame end inimesteks ja väidame, et oleme valmis surema lähedase eest. Aga kui saabub aeg, mil tõuseb esile meie omakasupüüdlikkus, siis tõmbame end mugavalt kerra ja hoiame küüned enda poole.
Tsitaat:
Me oleme head ja osavad valetajad, s*arlatanid, sest see on meie loomuses. Kui madu peidab end põõsasse, siis me ei soovigi teda sealt minema ajada.
Tsitaat:
Laiskus on saanud me värviks, eesmärgiks eirata gravitatsiooni. Ligimesearmastus on saanud meile ettekäändeks, et püüda õhku õhuta, et hingata sisse torm, mis on lõhkumas seinu. Kuid see torm, mõistetamatu sügav tuuleiil, on end sünnitanud selleks, et avitada meie meelt, mis justkui vangikongis magaks. Kuid vangis on hea –ei pea me enese eest hoolt kandma, vaid on olemas keegi, kes tunneb meie pärast muret ning hoiab meil sees eluvaimu. Tundub, et polegi mõtet põgeneda ning sellega end ohtu seada.
Tsitaat:
Meil on jõud, et lõhkuda seinad, me lihtsalt ei ole seda varem kasutanud. Me pole kunagi näinud, mis asub väljaspool vangiseinu. Alles siis kui me oleme kaotanud kõik, oleme vabad tegemaks mida iganes.
Tsitaat:
Kujutame, et väljas saab meid vastu võtma paradiis, aga võib-olla ka põrgu. Kuid, mis vahet sel on, milline aiake meid ootamas on, kui me oleme saanud vabaks surmast, igavusest, pimedusest, valgusest, laiskusest ning armastusest. Kui viimased on tõelised, mitte üksnes meie endi väljamõeldised, siis ei ole me kaotanud, vaid võitnud selle, mis teeb kadedaks võõrad. Kui nad aga tõelised ei ole, siis on meie keha viigis vaimuga ning me oleme õppinud tundma enda võimalusi. Me oleme end painutanud ja muutnud. Me oleme sammu võrra ligemal sellele, milleks meid on loodud.
Tsitaat:
Me oleme vabad sellest, et öeldes sõbrale eeskuju ning näidates talle eeskuju, teebki ta kõike meie järgi, et kuuluda loomaaeda, kus söögi saamiseks tuleb lõbustada isandaid.
Tsitaat:
On meil tõesti vaja süüa, kui sel pole maitset ega lõhna? Sel on vaid palav vangistuse aur. Meil on vaja hoopis julgust ning nutmist, et end vabastada ahelatest.
Tsitaat:
Olgugi, et nad on niivõrd tugevad, on vaimul samad vajadused mis kehalgi. Rahuldust pole aga vaja materiaalselt. Ärgem vaadakem peeglisse selleks, et näha enda olemasolu, vaid selleks, et muuta enda olemasolu.
Lisaks võivad meeled petta jne. Tsitaat:
kas teile ei tundu, et me oleme muudetud vihmapiiskadeks? - neid on nii palju, et vahet ei ole kui kaob ära üks või kaks...kas üks on erinev kui teine.kõik on täpselt samast allikast saanud alguse ning kõik kukuvad maa poole...
Iseasi, kas me oleme kõik samasugusteks kujunenud. Ehk on vaid ühine nimetaja meievahel?
natuke teemast mööda:
tuli meelde selline lause - ükski vihmapiisk ei tunne ennast vastutavana üleujutuse eest.
Minu arust selline teema on aktuaalsem rohkem nt foorumid.net'is
iga ühe oma tunnetus on puhtalt tema oma ja sellel teemal filosofeerida jõuax vist oi kui palju
.......täiesti tasub mõelda
Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
Meile on meeltmööda olla elav. Kuid, miks laseme end tõugata sügavale kuristiku laiusesse, arvates, et seal on hea saada kaljuga üheks. Seal peaks olema parem ja maitsvam dogma? Me nimetame end inimesteks ja väidame, et oleme valmis surema lähedase eest. Aga kui saabub aeg, mil tõuseb esile meie omakasupüüdlikkus, siis tõmbame end mugavalt kerra ja hoiame küüned enda poole.
Me oleme head ja osavad valetajad, s*arlatanid, sest see on meie loomuses. Kui madu peidab end põõsasse, siis me ei soovigi teda sealt minema ajada. Laiskus on saanud me värviks, eesmärgiks eirata gravitatsiooni. Ligimesearmastus on saanud meile ettekäändeks, et püüda õhku õhuta, et hingata sisse torm, mis on lõhkumas seinu. Kuid see torm, mõistetamatu sügav tuuleiil, on end sünnitanud selleks, et avitada meie meelt, mis justkui vangikongis magaks. Kuid vangis on hea – ei pea me enese eest hoolt kandma, vaid on olemas keegi, kes tunneb meie pärast muret ning hoiab meil sees eluvaimu. Tundub, et polegi mõtet põgeneda ning sellega end ohtu seada.
Meil on jõud, et lõhkuda seinad, me lihtsalt ei ole seda varem kasutanud. Me pole kunagi näinud, mis asub väljaspool vangiseinu. Alles siis kui me oleme kaotanud kõik, oleme vabad tegemaks mida iganes. Kujutame, et väljas saab meid vastu võtma paradiis, aga võib-olla ka põrgu. Kuid, mis vahet sel on, milline aiake meid ootamas on, kui me oleme saanud vabaks surmast, igavusest, pimedusest, valgusest, laiskusest ning armastusest. Kui viimased on tõelised, mitte üksnes meie endi väljamõeldised, siis ei ole me kaotanud, vaid võitnud selle, mis teeb kadedaks võõrad. Kui nad aga tõelised ei ole, siis on meie keha viigis vaimuga ning me oleme õppinud tundma enda võimalusi. Me oleme end painutanud ja muutnud. Me oleme sammu võrra ligemal sellele, milleks meid on loodud. Me oleme vabad sellest, et öeldes sõbrale eeskuju ning näidates talle eeskuju, teebki ta kõike meie järgi, et kuuluda loomaaeda, kus söögi saamiseks tuleb lõbustada isandaid. On meil tõesti vaja süüa, kui sel pole maitset ega lõhna? Sel on vaid palav vangistuse aur. Meil on vaja hoopis julgust ning nutmist, et end vabastada ahelatest. Olgugi, et nad on niivõrd tugevad, on vaimul samad vajadused mis kehalgi. Rahuldust pole aga vaja materiaalselt. Ärgem vaadakem peeglisse selleks, et näha enda olemasolu, vaid selleks, et muuta enda olemasolu.
kas teile ei tundu, et me oleme muudetud vihmapiiskadeks? - neid on nii palju, et vahet ei ole kui kaob ära üks või kaks...kas üks on erinev kui teine.kõik on täpselt samast allikast saanud alguse ning kõik kukuvad maa poole...
Tsitaat:see ei ole pärit kusagilt mujalt kui minu peast
Algne postitaja: Oleskleja
Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
Meile on meeltmööda olla elav. Kuid, miks laseme end tõugata sügavale kuristiku laiusesse, arvates, et seal on hea saada kaljuga üheks. Seal peaks olema parem ja maitsvam dogma? Me nimetame end inimesteks ja väidame, et oleme valmis surema lähedase eest. Aga kui saabub aeg, mil tõuseb esile meie omakasupüüdlikkus, siis tõmbame end mugavalt kerra ja hoiame küüned enda poole.
Me oleme head ja osavad valetajad, s*arlatanid, sest see on meie loomuses. Kui madu peidab end põõsasse, siis me ei soovigi teda sealt minema ajada. Laiskus on saanud me värviks, eesmärgiks eirata gravitatsiooni. Ligimesearmastus on saanud meile ettekäändeks, et püüda õhku õhuta, et hingata sisse torm, mis on lõhkumas seinu. Kuid see torm, mõistetamatu sügav tuuleiil, on end sünnitanud selleks, et avitada meie meelt, mis justkui vangikongis magaks. Kuid vangis on hea – ei pea me enese eest hoolt kandma, vaid on olemas keegi, kes tunneb meie pärast muret ning hoiab meil sees eluvaimu. Tundub, et polegi mõtet põgeneda ning sellega end ohtu seada.
Meil on jõud, et lõhkuda seinad, me lihtsalt ei ole seda varem kasutanud. Me pole kunagi näinud, mis asub väljaspool vangiseinu. Alles siis kui me oleme kaotanud kõik, oleme vabad tegemaks mida iganes. Kujutame, et väljas saab meid vastu võtma paradiis, aga võib-olla ka põrgu. Kuid, mis vahet sel on, milline aiake meid ootamas on, kui me oleme saanud vabaks surmast, igavusest, pimedusest, valgusest, laiskusest ning armastusest. Kui viimased on tõelised, mitte üksnes meie endi väljamõeldised, siis ei ole me kaotanud, vaid võitnud selle, mis teeb kadedaks võõrad. Kui nad aga tõelised ei ole, siis on meie keha viigis vaimuga ning me oleme õppinud tundma enda võimalusi. Me oleme end painutanud ja muutnud. Me oleme sammu võrra ligemal sellele, milleks meid on loodud. Me oleme vabad sellest, et öeldes sõbrale eeskuju ning näidates talle eeskuju, teebki ta kõike meie järgi, et kuuluda loomaaeda, kus söögi saamiseks tuleb lõbustada isandaid. On meil tõesti vaja süüa, kui sel pole maitset ega lõhna? Sel on vaid palav vangistuse aur. Meil on vaja hoopis julgust ning nutmist, et end vabastada ahelatest. Olgugi, et nad on niivõrd tugevad, on vaimul samad vajadused mis kehalgi. Rahuldust pole aga vaja materiaalselt. Ärgem vaadakem peeglisse selleks, et näha enda olemasolu, vaid selleks, et muuta enda olemasolu.
kas teile ei tundu, et me oleme muudetud vihmapiiskadeks? - neid on nii palju, et vahet ei ole kui kaob ära üks või kaks...kas üks on erinev kui teine.kõik on täpselt samast allikast saanud alguse ning kõik kukuvad maa poole...
Viisakas oleks kirjutada kust tsitaat pärit on!