
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.
Tsitaat:
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.
Tsitaat:Minu arust on surmast rääkimine sama loomulik, kui sünnist ja elamisest rääkimine.
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.
Tsitaat:
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.
....paratamatusega pole mõtet võidelda,kõigel on oma aeg
ei karda ja pole kartnud ka lapsena mitte. kas on see sellest et olen neid sageli ja igatmoodi näinud ja lihtsalt harjunud sellega või on see pärilik...
ma ei karda niiväga surnuid kui nende hingesid 
Surnu võib halba teha küll näiteks mingi (tundmatu) nakkushaiguse levitamise läbi.
Aga eks see va "teispoolsus" kipub mässama. Niipalju kui me seda laseme üldjuhul.
mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???
Tsitaat:/me pole rääkinud, et kardab surnuid. Miks peaksin kartma
Algne postitaja: stinkfist
mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???
. paljud kardavad surnuid kuna see on selline asi, millega iga päev lihtsalt kokku ei puutu...ka õudusfilmid on kõvasti oma töö teinud....
jah tõesti mida seal karta...yks kylm ja elutu asi on ta... ja eriti siis kui on mingisugune suvaline inimene a la et mingisugune õnnetus siis on ikka
täiesti savi sest on ta seal või ei, hirmu ei ole...
aga kui lähedane inimene on, vaat siis on valus ja kerge hirm....
Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???
Igasuguseid foobiaid on ja selles, et keegi ka surnuid kardab pole küll miskit imelikku... ja surmast mitterääkimine ei tee seda olematuks...
Tsitaat:Ei...imelikku pole selles kindlasti midagi.
Algne postitaja: jenni
Igasuguseid foobiaid on ja selles, et keegi ka surnuid kardab pole küll miskit imelikku... ja surmast mitterääkimine ei tee seda olematuks...
Kõigest peab rääkima!Surnud ei tee midagi, vot aga nende hingedega on teine värk
Tsitaat:Kui sa ise pole inimestele kurja teinud teadlikult...siis pole vaja ka nende hingi karta
Algne postitaja: kitu
Kõigest peab rääkima!Surnud ei tee midagi, vot aga nende hingedega on teine värk![]()
Ei karda surnuid....milleks peaks ?!? See ju vaid nende maine kest seal, millest hing (või mis iganes ta siis on) on lahkunud... Nagu Li-li ütles,
karda elavaid, mitte surnuid 
Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass.
Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased
ussid,porikärbestest rääkimata...
..-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.
Tsitaat:
Algne postitaja: tont
Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass.Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased ussid,porikärbestest rääkimata...
..-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.
![]()
Tsitaat:Ehk teeks siis eraldi teema surnud loomadest ja nede roiskunud laipadest. Sest kes sellist teksti ei kannata, võib sellise teema all ikka väga kohkuda ja pärast näeb õudukaid unes.
Algne postitaja: tont
Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass.Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased ussid,porikärbestest rääkimata...
..-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.
![]()
/me eip karda surnuid
vaid lihtsalt pelgan ma eip tia ise ka mix
Surm on selline asi millega inimene ei harjugi. Mu ema oli ylikoolipäevil Haiglas tööl. Ta ytles et nägi palju surnuid ja ta ei suutnud kunagi uskuda
et jälle on mõni inimene otsa saanud.
Ma ei karda laipu, sest olen neid korduvalt näinud. Laip pole enam see inimene kes oli ta enne kui syda lõi ja veri liikus. Sel kehal pole enam hinge,
hing lahkub koos sydame seiskumisega...
Ei karda surnuid. Tegemist ju lihtsalt lihakehaga. Ja miks ei peaks surmast rääkima- see on loomulik elu osa, või õigemini lõpptulemus.
mina sain surnute kartusest üle, kui pidin esimest korda biomeedikumi lahkamist vaatama minema.... alguses oili jäle, siis hrjusin ära... nüüd pole enam hullu...
Ei surnut pole vaja karta, see nagu vana tühi kingakarp.
kartma on vale sõna aga kõhe tunne on küll
Surnu või laiba kartmisel on väga suur osa ürgsel enesalalhoiuinstinktil.Eks me olime omalajal üsna kergelt kättesaadavad ja abitud saakloomad.Kui inimloomad nägid omasuguse korjust, oli kindlasti edukam ellujääja neist see, kes kabuhirmus minema jooksis ja end ära peitis.Nii ma arvan jah.
ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....
Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel,
haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka
kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega
Pole eriti surnutega kokku puutunud, nii et ei oka öeldagi.
Tsitaat:Mis tõugu koer oli
Algne postitaja: eero
ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....
........seda
ei saa rõvedaks nimetada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
paljud kardavad surnuid kuna see on selline asi, millega iga päev lihtsalt kokku ei puutu...ka õudusfilmid on kõvasti oma töö teinud....
, siis pole ime, et inimesed kardavad kõike, mis surmaga seotud. tuttav ja loomulik on ju muutunud võõraks ja
tundmatuks.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel, haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega![]()
EI karda eriti surnuid, vähemalt mitte matustel. Seal on nad justkui nukud kirstus ja ei meenuta üldse neid inimesi, kes nad olid elusatena.
KUid kui peaks kusagilt võsaalt mõne laiba leidma, siis ehmataks küll ennast kandeks.
Kuid surm on üks osa elust ja ei ole mõtet seda mahavaikida. Mida enam seda lahtiseletada ja mõelda selle üle, seda selgemaks ta saab..Kuigi surma ja
elu saladusi selle käigus ei avasta.Ehk kaob lihtsalt hirm ära ja see teema ei ole enam nii tabu.
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal,
kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on
vaadata seda tühja kesta.
Ei karda ma surnuid aga puudutama kah ei kutsu eriti
Tsitaat:
Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal, kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on vaadata seda tühja kesta.
Meil suri naise vanaema laupäeva öösel koju ära. Surnukuuri võeti aga alles esmaspäeval, niisiis jäi ta ka pühapäeva ööseks koju. Oli ikka teisiti küll, teades, et kõrvaltoas surnud inimene on. Mina ikka magasin, aga naine-ämm ei saanud vist sõba silmale.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Tsitaat:
Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal, kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on vaadata seda tühja kesta.
ma ei tea kohe, mis eriline huvi mul on surnuaedade vastu, nii kui kuskile võõrasse linna jõuan, siis surnuaial pean kindlalt ära käima...tuttavad naeravad mind seepärast ja küsivad, et kas kohta otsin...aga no meeldivad surnuaiad, oi kuidas meeldivad...tea, vahest seepärast, et lapsena sai tihti koos vanaemaga surnuaial käidud, pea iga nädal...
pärast oma kalli vanaisa surma (1996) on suhtumine surma ja surnusse muutunud.
Enne seda ikka pelgasin,peale seda mitte
Elavaid tuleb karta ,mitte surnuid!
TJ
mul pole surnutega õnneks palju kogemusi olnud...
Ma ei karda neid aga miski neist tekitab sellise halva tunde ja masenduse....
Ei karda olen sellega piisavalt palju kokku puutunud.Loomulikut pole ka mingit tõmmet nende poole.
Võtan seda kui elu paratamatut osa me kõik ju liigume vaikselt sinnapoole.
Palju enam kardan tõesti elavaid.Neilt võib kõike oodata,Seinast seina.
Pole kunagi puutunud ja pelgan...hoian kaugele...
mina ei usu surma .. vastan ausalt.. selles mõttes ei usu et nagu.. kuidas saab inimine ära surra.. midagi peab ju peale seda juhtuma

Ma kardan neid,kes tahavad,et mina oleksin surnud
.Ma loodan,et neid palju pole.Aga milleks surnuid karta?Õudusfilmide pärast äkki?????
surnut pole vaja karta, surm nagu sündki- elu osa(ehk siis lõpp
)
sai lahkamisel käidud. seal olid laibad ikka väga vanad- formaliini sees säilitatud. tunnet küll ei tekkinud et need ka kunagi inimesed olnud.
lihtsalt tükk liha. aga hais
-see oli vinge-oli tahtmine nii kiiresti kui võimalik ruumist lahkuda. loomainstinkt 