Board logo

surnute kartmine
nohik - 18.06.2003 kell 14:13

Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.


yller - 18.06.2003 kell 14:47

Tsitaat:
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.


rubriik:
yller teemaväliselt

taoline teema on juba meitel siin olemas

(vist on)


tiina - 18.06.2003 kell 20:14

Tsitaat:
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.
Minu arust on surmast rääkimine sama loomulik, kui sünnist ja elamisest rääkimine.
Sünd, elu ja surm on kolm kõige loomulikumat asja siin ilmas. Kõik muu on muutuv ja kaootiline. Miks ei võiks surmast rääkida? Mis selles halba on?

Ega see, et olen kaotanud omale kallid inimesed, ei tähenda veel, et kui surmast räägitakse pigistan kõrvad kinni ja teema mulle tabuks. Vastupidi...tahaks rohkem seda mõista...see aitab asjadest üle olla. Sellest ajast, kui mõistsin, et surm on loomulik ja tuleb varem või hiljem nagunii...suutsin ka leppida kallite kaotusega.


li-li - 18.06.2003 kell 20:52

Tsitaat:
Algne postitaja: nohik
Miks karta surnut?Ta ei saa ju sulle enam midagi halba teha.See on lihtsalt eelarvamus.Ma tean seda kuna olin 4 kuud matusebüroos tööl.Loomulikult läheb see hinge kui pead minema järgi 20aastasele poisile/tüdrukule kes oma elu lõpetas.Esimene kord on küll vastik kuid pärast surud(sõna otseses mõttes!!)okse ja pisarad alla ning lähed.Kusjuures olen näinud rohkem kui tahaks.Lõpetasin selle töö kuna alkohol muutus sinasõbraks.Ärgem arutagem enam sel teemal.Surm pole asi millest rääkida.


karda elavaid mitte surnuid....paratamatusega pole mõtet võidelda,kõigel on oma aeg


michelle - 18.06.2003 kell 22:30

ei karda ja pole kartnud ka lapsena mitte. kas on see sellest et olen neid sageli ja igatmoodi näinud ja lihtsalt harjunud sellega või on see pärilik...


Arwen - 19.06.2003 kell 15:11

ma ei karda niiväga surnuid kui nende hingesid


Ray - 19.06.2003 kell 15:13

Surnu võib halba teha küll näiteks mingi (tundmatu) nakkushaiguse levitamise läbi.

Aga eks see va "teispoolsus" kipub mässama. Niipalju kui me seda laseme üldjuhul.


stinkfist - 23.06.2003 kell 12:50

mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???


tiina - 23.06.2003 kell 22:30

Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???
/me pole rääkinud, et kardab surnuid. Miks peaksin kartma.

Jutt oli, et surm tuleks rahule jätta ja õigem oleks sellest mitte rääkida.
Mina leian, et see vale. Ka surmast peab rääkima. See sama loomulik kui sünd.


Mara - 24.06.2003 kell 13:08

paljud kardavad surnuid kuna see on selline asi, millega iga päev lihtsalt kokku ei puutu...ka õudusfilmid on kõvasti oma töö teinud....


bohemian - 27.06.2003 kell 16:57

jah tõesti mida seal karta...yks kylm ja elutu asi on ta... ja eriti siis kui on mingisugune suvaline inimene a la et mingisugune õnnetus siis on ikka täiesti savi sest on ta seal või ei, hirmu ei ole...

aga kui lähedane inimene on, vaat siis on valus ja kerge hirm....


Hiirekas - 27.06.2003 kell 17:11

Tsitaat:
Algne postitaja: stinkfist
mis te ikka kardate neid surnuid...ise te kunagi ka surete...leppige sellega...kas siis kardate end ka nüüd???


Surnuid ei karda tõesti aga ennast kardan küll.


jenni - 27.06.2003 kell 20:28

Igasuguseid foobiaid on ja selles, et keegi ka surnuid kardab pole küll miskit imelikku... ja surmast mitterääkimine ei tee seda olematuks...


tiina - 28.06.2003 kell 09:10

Tsitaat:
Algne postitaja: jenni
Igasuguseid foobiaid on ja selles, et keegi ka surnuid kardab pole küll miskit imelikku... ja surmast mitterääkimine ei tee seda olematuks...
Ei...imelikku pole selles kindlasti midagi.
Mõnele ei aita kohe mitte miski...ikka kardavad surnuid. Vanad inimesed ikka räägivad, et kui kord surnut puudud, siis kaob kartus. Minuga ka nii oli. Aga paljudele ei mõju see ja kartus jääb väga kauaks, kui mitte terveks eluks. Ja seda halvustada või naeruväärseks pidada...oleks väga tobe.


kitu - 01.07.2003 kell 12:06

Kõigest peab rääkima!Surnud ei tee midagi, vot aga nende hingedega on teine värk


tiina - 01.07.2003 kell 12:08

Tsitaat:
Algne postitaja: kitu
Kõigest peab rääkima!Surnud ei tee midagi, vot aga nende hingedega on teine värk
Kui sa ise pole inimestele kurja teinud teadlikult...siis pole vaja ka nende hingi karta


pisimimm - 01.07.2003 kell 12:11

Ei karda surnuid....milleks peaks ?!? See ju vaid nende maine kest seal, millest hing (või mis iganes ta siis on) on lahkunud... Nagu Li-li ütles, karda elavaid, mitte surnuid


tont - 01.07.2003 kell 12:19

Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass. Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased ussid,porikärbestest rääkimata.....-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.


pisimimm - 01.07.2003 kell 13:43

Tsitaat:
Algne postitaja: tont
Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass. Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased ussid,porikärbestest rääkimata.....-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.


Hakkasid kartma ?? teema ju on surnute kartmisest


tiina - 01.07.2003 kell 13:55

Tsitaat:
Algne postitaja: tont
Nojah,...täna jalutasin väljas koeraga ja eemal,ühes põõsas oli surnud kass. Ta seljal oli veritsus ja seal väänlesid mingid valged limased ussid,porikärbestest rääkimata.....-äkki oli ta ikkagi elus, sest kassinahk liikus ussidest.
Ehk teeks siis eraldi teema surnud loomadest ja nede roiskunud laipadest. Sest kes sellist teksti ei kannata, võib sellise teema all ikka väga kohkuda ja pärast näeb õudukaid unes.


meggle - 04.07.2003 kell 11:02

/me eip karda surnuid
vaid lihtsalt pelgan ma eip tia ise ka mix


Lii001 - 31.07.2003 kell 15:33

Surm on selline asi millega inimene ei harjugi. Mu ema oli ylikoolipäevil Haiglas tööl. Ta ytles et nägi palju surnuid ja ta ei suutnud kunagi uskuda et jälle on mõni inimene otsa saanud.

Ma ei karda laipu, sest olen neid korduvalt näinud. Laip pole enam see inimene kes oli ta enne kui syda lõi ja veri liikus. Sel kehal pole enam hinge, hing lahkub koos sydame seiskumisega...


chi - 02.08.2003 kell 13:53

Ei karda surnuid. Tegemist ju lihtsalt lihakehaga. Ja miks ei peaks surmast rääkima- see on loomulik elu osa, või õigemini lõpptulemus.


radhe - 08.08.2003 kell 00:56

mina sain surnute kartusest üle, kui pidin esimest korda biomeedikumi lahkamist vaatama minema.... alguses oili jäle, siis hrjusin ära... nüüd pole enam hullu...


skingirl - 03.10.2003 kell 16:06

Ei surnut pole vaja karta, see nagu vana tühi kingakarp.


vantark - 03.10.2003 kell 17:35

kartma on vale sõna aga kõhe tunne on küll


Oleskleja - 03.10.2003 kell 18:59

Surnu või laiba kartmisel on väga suur osa ürgsel enesalalhoiuinstinktil.Eks me olime omalajal üsna kergelt kättesaadavad ja abitud saakloomad.Kui inimloomad nägid omasuguse korjust, oli kindlasti edukam ellujääja neist see, kes kabuhirmus minema jooksis ja end ära peitis.Nii ma arvan jah.


eero - 03.10.2003 kell 19:14

ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....


püsimatu - 03.10.2003 kell 20:41

Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel, haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega


ipsu - 04.10.2003 kell 10:35

Pole eriti surnutega kokku puutunud, nii et ei oka öeldagi.


euqen - 07.10.2003 kell 22:36

Tsitaat:
Algne postitaja: eero
ei karda aga rõve on...
täna käisime metsas mõõtmas ja siis leidsin surnud koera sealt haises ja mädanes...väga jõle vaatepilt.....
Mis tõugu koer oli ........seda ei saa rõvedaks nimetada.
See on puhas inimeste lohakus, see näitab vastutustunde puudumist


mmunk - 14.10.2003 kell 15:52

Tsitaat:
Algne postitaja: Mara
paljud kardavad surnuid kuna see on selline asi, millega iga päev lihtsalt kokku ei puutu...ka õudusfilmid on kõvasti oma töö teinud....


arvan et õudukaid selles süüdistada ei saa-kardeti ju är'koolnuid juba siis, kui jalgratastki polnud veel leiutatud. inimesel ju alateadlik hirm igasuguste muutuste ees. mis see surm muud on kui üks suur muutus?

meie vanavanemad kasutasid surnute kartmisest ülesaamiseks väga lihtsat vahendit- kui keegi ei julgenud surnut puudutada, siis tegi ta seda kellegi teise vahendusel. ehk siis üks puudutas koolnut, hoides samal ajal teisel (kartjal)käest. millest häda, sellest ka abi; ainult väiksemas koguses.

põhjus, miks surma ja surnuid tänapäeval rohkem kardetakse on see, et surm isoleeritakse (tinglik väljend) elust ja elavatest. kes meist on olnud surnuvahis? pesnud surnut? näinud pealt agooniat, teinud suremist leevendavaid/ raskendavaid protseduure?

meil viiakse ju vanad inimesed vanadekodusse, kust edasi satuvad nad kas otse surnukuuri või siis teevad vahepeatuse haiglas. viimase variandi teeb kõige hullemaks asjaolu, et seal topitakse vanake rahusteid täis ja nii jääb agoonia ära. agoonias elab inimene läbi nö "halvad" lõpetamata sündmused, millega elu ajal ei juletud tegeleda. nüüd saadetakse hingeke koos selle lõpetamata saastaga maise keha viimsele teekonnale!

kujutage ette: te saadate oma 60aastase ema (vabatahtlikult, sest nii on see ju kombeks saanud) vanadekodusse. seal ta sureb ja te lasete ta kremeerida. kui sinna juurde lisada eksistentsialistlik maailmakäsitlus ning ühiskonna surmaeitav hoiak (nö igavese inimese maailmavaade ehk "homme-hakkan-heaks", siis pole ime, et inimesed kardavad kõike, mis surmaga seotud. tuttav ja loomulik on ju muutunud võõraks ja tundmatuks.

selle tõenduseks küsimus: kui palju te mäletate surmaga seotud endeid.. või üldse endeid? jaah- kui must kass läheb üle tee, siis on oodata õnnetust; kui metsast hõigatakse, ei tohi vastu hõigata jne jne. kultuuride kokkupõrkel kaob esimesena reeglina konstrukiivne pool (kasulikud ended jms), jääb alles neurootiline pool. osalesin aastake tagasi ühes esprimendis, kus paluti auditooriumil 5 minuti jooksul kirja panna kõik ended, mis pähe tulevad. tulemus: neist 95% olid sellised, mida ei tohi teha, mis toob õnnetusi jne jne. selle kõik võib üle kanda ka inimese suhtesse surmaga - jäänud on vaid see neurootiline pool ja sellestki tahetakse lahti saada.

krt kukkusin lobisema..


madu - 14.10.2003 kell 15:59

Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Ütleks siis nii, et kui metsateel jalutades vedeleb teel ees surnud kassi, koera, linnu ,konna, siili, roti jne rajakas...siis astun edasi...matustel, haiglas...ei karda...kusjuures surnuaiad mulle tohutult meeldivad...selline rahu...aga kui peaks surnuga üksi ööläbi ühes ruumis viibima, siis ikka kõhe oleks küll ja vaevalt, et uni tuleb...nii, et kõik on suhteline...ärge kelkige oma kartmatusega

Täpselt!
/me varsti ainult tsiteeribki


Beith - 14.10.2003 kell 16:57

EI karda eriti surnuid, vähemalt mitte matustel. Seal on nad justkui nukud kirstus ja ei meenuta üldse neid inimesi, kes nad olid elusatena.
KUid kui peaks kusagilt võsaalt mõne laiba leidma, siis ehmataks küll ennast kandeks.
Kuid surm on üks osa elust ja ei ole mõtet seda mahavaikida. Mida enam seda lahtiseletada ja mõelda selle üle, seda selgemaks ta saab..Kuigi surma ja elu saladusi selle käigus ei avasta.Ehk kaob lihtsalt hirm ära ja see teema ei ole enam nii tabu.


Ayle - 14.10.2003 kell 23:10

Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal, kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on vaadata seda tühja kesta.


muhhin - 15.10.2003 kell 08:11

Ei karda ma surnuid aga puudutama kah ei kutsu eriti


püsimatu - 15.10.2003 kell 08:53

Tsitaat:
Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal, kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on vaadata seda tühja kesta.


ma ei tea kohe, mis eriline huvi mul on surnuaedade vastu, nii kui kuskile võõrasse linna jõuan, siis surnuaial pean kindlalt ära käima...tuttavad naeravad mind seepärast ja küsivad, et kas kohta otsin...aga no meeldivad surnuaiad, oi kuidas meeldivad...tea, vahest seepärast, et lapsena sai tihti koos vanaemaga surnuaial käidud, pea iga nädal...


viidik - 15.10.2003 kell 09:46

Meil suri naise vanaema laupäeva öösel koju ära. Surnukuuri võeti aga alles esmaspäeval, niisiis jäi ta ka pühapäeva ööseks koju. Oli ikka teisiti küll, teades, et kõrvaltoas surnud inimene on. Mina ikka magasin, aga naine-ämm ei saanud vist sõba silmale.


Ayle - 15.10.2003 kell 18:40

Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Tsitaat:
Algne postitaja: Ayle
Kui ma surnuid ja nende hingi vms. kardaksin, oleksin vist ammu hulluks läinud. Mul nimelt maja juurest otse üle tee jääb surnuaed. Väga kena on seal, kusjuures, see on rohkem nagu puudesalu või nii. Käin seal tihti jalutamas, hauad ei häiri üldse. Ma ei mõista miks sellest nii suurt numbrit teha.
Iseasi on aga surnukehadega. Pole neid just eriti elu jooksul näind ega pole erilist isu ka selle järgi. Karta pole midagi, pigem ebameeldiv on vaadata seda tühja kesta.


ma ei tea kohe, mis eriline huvi mul on surnuaedade vastu, nii kui kuskile võõrasse linna jõuan, siis surnuaial pean kindlalt ära käima...tuttavad naeravad mind seepärast ja küsivad, et kas kohta otsin...aga no meeldivad surnuaiad, oi kuidas meeldivad...tea, vahest seepärast, et lapsena sai tihti koos vanaemaga surnuaial käidud, pea iga nädal...


Ma ka mäletan, kuidas ma väiksena koos vanaemaga seal talvel oravatele küpsiseid viisin. Ilmselt ei saagi mingeid halbu mälestusi tekkida kohaga, mis on iseenesest rahulik ja vaikne. Mõned inimesed lihtsalt mõtlevad liiga palju asju selliste paikade kohta välja.


tuti - 16.10.2003 kell 01:18

pärast oma kalli vanaisa surma (1996) on suhtumine surma ja surnusse muutunud.

Enne seda ikka pelgasin,peale seda mitte


dillinger - 16.10.2003 kell 11:33

Elavaid tuleb karta ,mitte surnuid!

TJ


VadeMecum - 06.12.2003 kell 16:55

mul pole surnutega õnneks palju kogemusi olnud...
Ma ei karda neid aga miski neist tekitab sellise halva tunde ja masenduse....


Aike - 06.12.2003 kell 17:04

Ei karda olen sellega piisavalt palju kokku puutunud.Loomulikut pole ka mingit tõmmet nende poole.
Võtan seda kui elu paratamatut osa me kõik ju liigume vaikselt sinnapoole.
Palju enam kardan tõesti elavaid.Neilt võib kõike oodata,Seinast seina.


sinisilm - 06.12.2003 kell 18:05

Pole kunagi puutunud ja pelgan...hoian kaugele...


TechKiller - 06.12.2003 kell 19:32

mina ei usu surma .. vastan ausalt.. selles mõttes ei usu et nagu.. kuidas saab inimine ära surra.. midagi peab ju peale seda juhtuma


pisimumm - 20.12.2003 kell 13:52

Ma kardan neid,kes tahavad,et mina oleksin surnud.Ma loodan,et neid palju pole.Aga milleks surnuid karta?Õudusfilmide pärast äkki?????


ishtar - 21.12.2003 kell 12:26

surnut pole vaja karta, surm nagu sündki- elu osa(ehk siis lõpp )
sai lahkamisel käidud. seal olid laibad ikka väga vanad- formaliini sees säilitatud. tunnet küll ei tekkinud et need ka kunagi inimesed olnud. lihtsalt tükk liha. aga hais
-see oli vinge-oli tahtmine nii kiiresti kui võimalik ruumist lahkuda. loomainstinkt