Board logo

Surmaga silmitsi
kykloop - 09.07.2003 kell 22:45

On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?


kykloop - 09.07.2003 kell 22:48

minul oli täna üks selline 'situatsioon':

kõnnin üle 'sebra' rohelise tulega (kõrvaklapid peas), vaatasin ainult oma ette, kui äkki minu kõrvale sinine audi TT seisma jäi (lasi signaali kah...), ma olin alguses täiesti ðhokis, ei saanudki aru mis toimus...(võibolla oli tuli juba punaseks muutunud...)...audi kiirus pidi suur olema, sest pidurudsjäljed olid ikka päris pikad, ikkagi vihmane ilm kah...

----------------------------------------------
hakkasin praegu mõtlema, et võibolla ma ei olekski täna enam siin ilmas tegelane...


tiina - 09.07.2003 kell 23:26

Praegu meelde küll ei tule päris sellist situatsiooni.
Ilmselt ei ole veel surmaga tõtt vahtinud...enda surmaga.


li-li - 10.07.2003 kell 00:05

kuidagi teisiti olen teda kogend aga päris selga see surm mulle veel ei hinganud


kuriKass - 10.07.2003 kell 00:51

Seda juhtub tihedamini kui arvad enamasti lihtsalt ei saa sellest aru.


Vamp O Drama - 10.07.2003 kell 07:22

jah, niimoodi autoga silmitsi seisnud olen mina ka.

aga muidu vist mitte. hoolimata neist ekstreemsustest, mida ma teinud olen.


eero - 10.07.2003 kell 07:27

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
minul oli täna üks selline 'situatsioon':

kõnnin üle 'sebra' rohelise tulega (kõrvaklapid peas), vaatasin ainult oma ette, kui äkki minu kõrvale sinine audi TT seisma jäi (lasi signaali kah...), ma olin alguses täiesti ðhokis, ei saanudki aru mis toimus...(võibolla oli tuli juba punaseks muutunud...)...audi kiirus pidi suur olema, sest pidurudsjäljed olid ikka päris pikad, ikkagi vihmane ilm kah...

----------------------------------------------
hakkasin praegu mõtlema, et võibolla ma ei olekski täna enam siin ilmas tegelane...



No selliseid situatsioone mul päevas kaks kolm ikka juhtub, kuna sõidan rattaga nii tööle kui muidu liiklen sellega ringi ja õhtul veel trenni ka siis autojuhid ei oska mu kiirust arvestada ja tihti lugu jätavad mulle teed andmata seega siis alalõpmata pidurdame mõlemad hambad ristis et seisma saada......yhe korra saime kokku ka....


montca - 10.07.2003 kell 07:56

Päris surmaga silmitsi vast pole olnud, kuid riivamisi ehk elu ohus olnud küll.


kontorihiir - 10.07.2003 kell 08:28

..ainult unes....


bohemian - 10.07.2003 kell 09:30

/me esitab tobeda kysimuse...

mis värvi need surma silmad on, siis teab ka kas on silmitsi seisnud?


kykloop - 10.07.2003 kell 10:02

Tsitaat:
Algne postitaja: bohemian
/me esitab tobeda kysimuse...

mis värvi need surma silmad on, siis teab ka kas on silmitsi seisnud?


annan veel tobedama vastuse vastu...surma silmad on kollased......!


pisimimm - 10.07.2003 kell 18:17

õnneks pole juhtunud, kuigi peale seljatraumat korra tundus nii.... Õnneks polnud asi väga tõsine...


yller - 10.07.2003 kell 18:39

läksin üle sebra
tähenab akkasin minema
äkki millegipärast jäin seisma
nnagu ei saanud edasi minna
ja minu nnina alt pani 1 jeep läbi
oleks 1 samm veel
ma oleks laibausside toit
sest kiirus oli norm


ja selliseid juhuseid nagu kykloop
selliseid olnud jha
ma lihtsalt olen pohhuiist
ja lähen üle tee sealt kus ise tahan

krt tallinnas ma küll üksi teeületamisega akkama ei saa


kykloop - 10.07.2003 kell 18:44

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
läksin üle sebra
tähenab akkasin minema
äkki millegipärast jäin seisma
nnagu ei saanud edasi minna
ja minu nnina alt pani 1 jeep läbi
oleks 1 samm veel
ma oleks laibausside toit
sest kiirus oli norm


ja selliseid juhuseid nagu kykloop
selliseid olnud jha
ma lihtsalt olen pohhuiist
ja lähen üle tee sealt kus ise tahan

krt tallinnas ma küll üksi teeületamisega akkama ei saa


pohhuism on kohati normaalne nähtus aga vahel võib maksta elu!


yller - 10.07.2003 kell 18:47

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop


pohhuism on kohati normaalne nähtus aga vahel võib maksta elu!


me oleme nukud
kes surevad kõik
kunagi
aga kes kudagi , seda me ei tea
kui auto on minu surmaks määratud
las ta siis olla


Hiirekas - 10.07.2003 kell 20:42

Olen korda kaks tundnud surma lõhna ninas.


yller - 10.07.2003 kell 20:59

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Olen korda kaks tundnud surma lõhna ninas.


ja oli kuidas?
meeeldiv
ebameeldiv?


Lii001 - 31.07.2003 kell 15:47

Mitte enda oma, aga Volbriööl oli sõbranna koomas ja siis oli kyll surm silmeeest, sest ei tahtnud kaotada veel yht sõpra...


marx - 31.07.2003 kell 16:16

Olen näinud kuidas veekeeris silme-ees sulgub kui uppuma hakkasin kunagi üsna ammu ja veel mõned korrad on juhtunud, et pärast olen mõelnud et läks õite napilt.
Nõustun sellega et tihti me ei tajugi kui napilt pääsesime.


mmunk - 08.09.2003 kell 08:00

viimati juhtus see teadlikult nädalake tagasi, kui iirlasest sõber külla tuli. neil ju seal vasakpoolne liiklus. ei saanud ise sõita ja nii sattusime pidevalt vastassuunavööndisse ja nii mõnegi auto ohtlikku lähedusse. samuti oli tal probleeme ärkvel püsimise ning parema nurga kontrollimisega, mistõttu külastas too nii mõndagi põõsast ja auku. aga siin ma olen..


Kayleigh´n I - 08.09.2003 kell 08:20

Ei ole. Eks igasugu autoõnnetusi ole küll olnud ja ohtlikke olukordi mu elule, kuid ma ei ole seda võtnud, surmaga silmitsi olemisega.
Ma suht külma südamega asja lahendan, kas edasikõndimisega või kuidas iganes olukord lahendamist vajab.
Shokki pole ma saanud .. vist ..


Virgin - 08.09.2003 kell 08:34

Ma pean kellegile meeletult tänulik olema, et ma praegu kuskil mujal pole


egomaniakk - 08.09.2003 kell 12:25

hmmm, ma olen ainult unes mingeid kohutavaid olukordi üle elanud. Võib-olla reaalsuses kah, aga ilma, et ma ise aru oleks saanud, kui napilt läks


mmunk - 08.09.2003 kell 14:18

ahjaa paar aastakest tagasi oli üks tõsine surmaga silmitsi vahtimine. panime kamraadidega poksiringi üles, a too oli ebaühtlaselt pingestatud. nii saingi trossi purunemise tulemusena 25 kg rauda omale silmade vahele. paigalt ma kaugust naa pailu ei hüppa, kui tolle õhulennu pikkus oli. a asi läks naa õnnelikult, et pääsesin kahe õmbluse, muhu, paistes huulte, veripunaste juuste ning logiseva hambaga. knock down;=) oleksin pead pisut kõrgemal või madalamal hoidnud, purustanuks köie hoidmiseks mõeldud aas mu kupli ja tulemuseks - knock away.


habe - 14.08.2007 kell 11:37

Olen kõrge maja katusel selili tühjuse poole libisenud
Olen lootusetus avariis matsu alla jäänud
Olen...
Olen...
olen küll!
Ja täiesti tõsi jutt, et kogu elu silme eest nagu filmilint läbi käib...
Ja KÜSIMUS: Kas nii see nüüd siis juhtubki???


lati - 14.08.2007 kell 11:59

õnnetuses ehk jookseb elu silmeest läbi, haiguse ja valuga aga ähmastub isegi mõte ja kaod vaikselt. kui tagasi elavate maailma hakkasin jõudma, tuli ka arusaamine vastupidises järjekorras tagasi. vahepeal on aga lihtsalt olematuse lünk.


officer - 14.08.2007 kell 12:16

küll ja küll,aga minu jaoks ei ole see postituse teema!


Sybill - 14.08.2007 kell 12:23

Kes teeb sel juhtub. Ei soovi midagi sellist enam üle elada ja hea meelega piirduks selle paari korraga.


anne51 - 14.08.2007 kell 12:46

Minul pole juhtunud. Või pole ma tegija.


Marchrabbit - 14.08.2007 kell 19:25

Oli kunagi üks Mario Kivistiku kirjutatud lasteraamat"Fooriku Vembud" Seal oli selline armas luuletus:Hea ,et üldse ellu jäite,kuigi sidemeis nüüd käite! See sobib siia teemasse hästi. Üldiselt ei taha eriti selliseid seiku meenutada.Tean inimest,kes elas üle Estonia katstroofi ja keeldub kategooriliselt sellest rääkimast. Ei saa vist pahaks panna.


ariita - 14.08.2007 kell 21:04

midagi ei jooksnud silmeeest läbi, logisesin pärast üle kere ja süda läks ka väga pahaks, poole tunni möödudes tahtsin vaid magada, kui koju jõudsin ja kohe magama läksin, magasin 13 tundi külge pööramata


Pebbles - 15.08.2007 kell 12:01

On ette tulnud 2 korda


vaarema - 17.08.2007 kell 13:23

Ta ei unusta meid kunagi


SinineLiblikas - 17.08.2007 kell 21:16

Kindlasti .Isasi kas sellele tähelepanu olebn pööranud..siiani veel hingan .


tiivitaavi - 17.08.2007 kell 21:27

Olen kindel ,et mul on Kaitseingel


dope - 18.08.2007 kell 13:43

Olen kaks korda dussi all elektrit saanud.
Esimesel korral pääsesin kergelt näpp paistes, auk tallas ja suur ehmatus.

Teisel korral- oeh...Oli kuum suvepäev, isa tegeles elektripliidi parandamisega vms...nimelt pliidi pärast sai kraaniveest elektrit. Nii ta seal asjatas.
Mina lolli aruga läksin dussi alla ja kui isa elektri sisse lülitas...löögist lendasin suure kaarega vastu lava äärt (poolelt seljalt nahk maas), segisti käe küljes kinni. Ja see värisemise tunne..naljakas, et sellisel hetkel säilib täiesti tavaline mõtlemine..Ja poleks ka uskunud, et elu pildiseeriana silme eest läbi jookseb ja palju selle lühikese hetke jooksul mõelda jõuab. Viimane pilt oli minu 2-kuusest pojast (tol hetkel läks õde just lapsega kärutama) ja murest, et mis temast saab ja kahjuks ei näe ma tema kasvamist.
Isa lülitas kiirelt elektri välja, esimene, kes kohal oli , oli minu suur koer (ka esimesel korral), siis tiriti mind veest välja...Arusaamine kui napilt läks jõudis kohale hiljem, siis kui lapse sülle võtsin...
Loodetavasti kolmandat korda sellist asja üle ei ela,


Pipilota - 18.08.2007 kell 15:57

surm on silmanurgast mu peale vaatanud ja halastanud. vist kaitseingel on surmaga diili teinud.


WalkInTheSun - 28.11.2007 kell 19:59

-


UuUdishimulik - 14.01.2008 kell 16:25

eii , õnneks mitte, kuid on olnud autoavarii raske kas see loeb?


moonlight - 14.01.2008 kell 18:49

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?

Kuhjaga. Sellest võiks ju lausa raamatu valmis trükkida
Korra olen autoga paar tiiru üle katuse (kõrvalistujana siis) talvel, libeda tee ja purjus piloodi tõttu teinud, ning (jumal joodikuid hoiab )
ühegi kriimuta pääsesime mõlemad, tõsi autol nii hästi ei läinud...
Korra olen nuga saanud, korra on mind ka üles puua üritatud, ning korda kümme oma elus olen vast ise igasuguseid plaane haudunud.
Hirm... vist?
Ei tea, aga eks see elu-surma piir meie endi, s.t. inimeste poolt ikka ise nii müstiliseks maalitud ole..
Ise arvan täna, et see on vaid samm, mida me varem-või hiljem niikuinii vältida ei saa, ning ühel hetkel ju niikuinii tuleb see hirmupiir ületada--varem või hiljem...
Seega ei tohiks me surmahirmus elada, aga...oleks see kõik siis nii lihtne, eksole
1000000 nüanssi, eksole


Radikaal - 16.01.2008 kell 10:47

Kui pikk elu elatud,paneb ELUSOLEMINE end lausa imestama! Haigused,avariid,õnnetusjuhtumid ja õnnetud armastusedki ON ise ja omal nahal läbi ja üle elatud,sõprade-tuttavate,kelledel vähem õnne olnud,haudadesse liiva visatud ... Jah,võtab ikka aega,ennem kui mõistad: IGA PÄIKESETÕUS ON KINGITUS! - omamoodi ime,ELU IME, selles kõiksuse-lõputuse elutus ja karmis keskkonnas. Ja meil ei ole midagi muud teha,kui siblida,tormata,mööda joosta,krabada,jalgu pühkida ... lagastada ja lamendada seda IMELIST KINGITUST; märkamata,austusetta ... INIMESED,AVAGE SILMAD!


metsakutsa - 16.01.2008 kell 11:05

Kõige lähedasem hetk sellele oli arvatavasti torm Biskaias, kus laev kaldus 40 kraadisesse kreeni ning konteinerite kinnitused juba katkema hakkasid ning tagatipuks üks suur laine mind üle parda ka tahtis viia....aga jäin ikka alles


Myrk - 16.01.2008 kell 15:17

Olen. Ingliks osutus minu 5a. õde , kes mu sealt s... välja kiskus, kuna kõik endaealised, ehk vanemad sõbrantsid, hirmuga jalga lasid. Kaotasin elu asemel, hoopis kummikud.


skingirl - 16.01.2008 kell 15:23

Selline
oli mõne meetri kaugusel, siis oli küll tunne ,et surm tuleb ma ei taha nii julma surma


sales - 16.01.2008 kell 19:05

kõige lähem jooksis 10 sm kõrgusel peast seina sisse...
aga emotsioone polnud, mehhaaniliselt vajutasid ise päästikule... igal juhul hirmu pole tundnud ( sellele hakkad mõtlema hiljem) ... ja senine elu ka silme eest läbi pole jooksnud...


pisimimm - 16.01.2008 kell 21:56

pole olnud õnneseen ilmselt


LadyButterfly - 16.01.2008 kell 21:57

Olen olnud.
Olis siis ca 10 aastane. Ujuda ma ei osanud ja sügavat vett kartsin ka. Suuremad naabriplikad arvasid, et oleks lahe mind jões sügavale tirida ja lahti lasta. Mäletan, et vajusin vee alla, silmad lahti, mõtlesin veel, et mis vanaema küll mõtleb kui ma ära upun ja koju enam ei jõuagi. Silme eest jooksis pool elu läbi. Vajusin päris põhja. Kuidagi rabesin kalda poole ja sain pea veest välja ja karjusin "appi". Mingi mees püüdis seal lähedal kala ja ei teinud väljagi. Sain veest välja ja panin ujumispükste väel kosu poole jooksu, riided jäitsin jõe äärde maha.

Peale seda ei läinud ma kunagi enam nendega koos kuskile vee äärde.
Siiani tuleb mingi ärevushoog peale kui keegi näiteks vee all minu poole sukeldub või mingit moodi vees tirima hakkab.


Uss - 16.01.2008 kell 22:01

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?


Olen. Üks kord seotult veega, teine kord autoavariiga.


delilah - 16.01.2008 kell 22:01

Mul taoline kogemus väikese mudase järvega, aga olin vast nooremgi. Sattusin kuidagi ise nii sügavale, et nina enam hästi vee peale ei ulatunud, suust rääkimata. Tädipoeg (siis veel must väiksem) päästis mu ära.


LadyButterfly - 16.01.2008 kell 22:04

Ma eelmisel suvel nägin üht taolist ohtlikku situatsiooni pealt - ma läksin endast ikka täitsa välja. Ei saand muud teha kui karjuda, et tõmmake ta üles. Teised olid lähedal ja ei saand miskit arugi. Vesi on lastele jube ohtlik. Nad ise ei taju seda kohe üldse.


Radikaal - 21.01.2008 kell 11:47

On ikka palju neid elu-ilu üle rõõmustamise põhjuseid! Ja üks nendest ON rõõm ellujäämisest ... Näe,tema sai surma aga mina elan! Kole aga ometi ...? Tegelt on ikka õnn ja FaFFa ka!- ELUS OLLA!


Tristans - 31.01.2008 kell 14:21

Aastaid tagasi talvel kukkusin läbi jää jõkke,ja vool hakkas kaasa viima...Kuidagimoodi kätega leidsin jää sees siiski augu üles ja rabelesin välja.Päris nõme kogemus.Ehmatas ikka parajalt ära.


freelancer - 31.01.2008 kell 19:34

Radikaal.
Kõigepealt tänud sinu hoolitsuse ja minu õigele teele juhendamise eest.Aitähh.Kuna pole pime siis valin tee oma äranägemise järgi.Igatahes sinu hoolitsus tegi soojaks.

Samas ma ei näe ainult elus olemises mingit õnne.Elamises peitub õnn mitte faktis et süda töötab ja ainevahetus toimib.Muidugi on üks teisele eelduseks.


ohakas - 31.01.2008 kell 21:57

olin haiglas, päris hädises olekus
pandi ühe vana naise kõrvale palatisse
ühel hetkel hakkas see naine vaikselt ja monotoonselt aaah-aaah jne tegema
siis mõtlesin, et ta vist sureb ära
surigi
tuli õde, ütles, et ma panen palatiukse kinni
teistel paha vaadata
mina ütlesin , et olgu pealegi....
enne viidi surnu ja siis hiljem mind.....
niisiis saab ka öelda, et olin mingil moel silmitsi surmaga....


oopera - 28.03.2010 kell 18:20

..oleksin kahel korral rekka alla jäänud


freelancer - 28.03.2010 kell 18:39

olen paarikümnel korral peaaegu lennukiga alla kukkunud.


tiivitaavi - 28.03.2010 kell 19:37

Istub me vasaku õla peal.


officer - 28.03.2010 kell 19:38

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?


...olen küll, aga see oli minu teadlik valik ja selle eest mulle maksti


tiivitaavi - 28.03.2010 kell 19:40

... n.ö surmasõlm?


officer - 28.03.2010 kell 19:42

.... no jäta,surmasõlm selleks sobiva lennukiga on nö. köki-möki


Leni - 28.03.2010 kell 19:43

vene rulett?


tiivitaavi - 28.03.2010 kell 19:43

...ah-ah ma ei sega enam teemasse,olen võhik.


freelancer - 28.03.2010 kell 20:00

Tsitaat:
Algne postitaja: officer
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?


...olen küll, aga see oli minu teadlik valik ja selle eest mulle maksti



Hakkasid noa ja kahvliga sööma.


tiivitaavi - 28.03.2010 kell 20:05

kui selle eest makstakse võin isegi selle ära õppida


kommionu - 28.03.2010 kell 20:08

Mõned korrad, ni tööalaselt kui muude asjade käigus.


kodukäija - 28.03.2010 kell 20:33

tiivitaavi eelmine komm (istub vasaku õla peal) ei kõla sugugi võhiklikult.
kipun kuidagi nagu kõiketeadja rolli, aga tihtipeaele koos surmaga tööpostil, ta mu hea kolleeg, aitab siis, kui inimlikud võimed enam ei aita...Ei ole kuri ega kole.Lihtsalt lõplik.Mul pole kunagi hirmu olnud, kui tunnetan, et koos minuga majas see vikatiga tegelane.Ta lihtsalt jätkab sealt, kus mina võimetu olen.Siinkohal ma ei räägi vägivaldsest surmast, siis on vist teisiti, ma ei tea.Loomulik surm on vahel isegi ilus.
Eraelus olen selle tegelasega ka mõnigi kord kohtunud, kui kõige lähemal olin, nägin ees leegitsevat nelinurka ja tundsin lendamise tunnet.Ei olnud veel aeg...Aga midagi, mis kartmist vääriks, ma ei ole kogenud.
Mis värvi on surma silmad?Iiriste ümber tekkinud pruunikad varjud.Olen näinud, kuidas nad tulevad, inimesel ja loomal ühtemoodi.Öeldakse- silmad kustuvad.Mulle meeldib rohkem sõna "surmavarjud"
Surmast võiks küll pikalt rääkida, aga ei taha tüütuks muutuda.


Liilia - 28.03.2010 kell 20:39

Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?


Jah bõõlo deelo,kuid olin nii mürgine,et surm lasi jalga tookord. aga eluksajaks jääb meelde see hirmutunne...


sales - 30.03.2010 kell 14:55

Ma ikka ei usu, et "surmaga silmitsi" hetkel saab olla hirmu või tahtelikku tegutsemist siis tegutsed ikka loomusunnil... tarkus tuleb tagantjärele


habe - 31.03.2010 kell 14:56

Ma ei tea, kas "Loomu sunnil" on õige väljend, sest vahel võib ka loomusunnile vastupidiselt käituda - valida näiliselt ohtlikuma, kuid tegelikult ainuvõimaliku pääsetee... See käib kuidagi masinlikult ja emotsioonivabalt kuni kriisi möödumiseni.


habe14 - 15.07.2010 kell 17:43

jah piisavalt.


sales - 15.07.2010 kell 23:28

Ma ütlesin loomusunnil sellepärast, et käitumist ei reguleeri mõistus, tegelikult, kui oled piisavalt treenitud, siis käitud ratsionaalselt, nagu oled harjunud või harjutatud - sõjalises konfliktis käitub sõdur just nii...


Arglane - 14.10.2010 kell 23:50

Jah, ühe korra kunagi oli, keeldun meenutamast, meenutan ainult ilusaid asju.

Viimane meeliülendav kogemus oli kui 2 näppu jäid osaliselt elektrihöövli sisse (enamus jäi alles). Esimene mõte oli- et oot, oot, nüüd on küll midagi täiesti vitt.s. "Kuidas ma selle hetke nüüd tagasi keeran ja pole olemas, minuga see ei juhu". Siis sai õue joostud, sõbrale otsa vaadatud ja lausutud: "Tead nüüd on täiesti puts.s, ma lasin höövliga näpud maha," siis hakkas kõhus keerama ja halb. Siis sai pool tundi autoga sajaga rallitud, et kõik on korras, ainult sul on luu näha.

Äkki enne surma saab mõnusalt õhata, ellu jäin, raisk!


freelancer - 15.10.2010 kell 13:41

Kurb kui inimese mälestused naissuguliikmest peavad kajastuma mälus selliseid õnnetusi läbi elades.Sul lihtsalt pole vedanud et vaatad oma näppe ja mõtled nii.

Sales
Sõduri elu ongi selline.Seal on asi hulga lihtsam.Kas sina lased tema maha või tema laseb sind.Ja mitte ükski normaalne inimene ei kobi nende vahele ja ei hakka rääkima ja õpetussõnu tolerantsusest ja vennaarmastusest puistama.Soov vastast tappa peab lihtsalt olema suurem kui soov teda ellu jätta.Pole inimest pole probleemi.Sellistes ekstreemsetes olukordades on refleksid just need mis võivad inimese päästa.Kasulikum on hiljem mõelda mida ma tegin kui jääda arutlema teemal mida ma peaksin tegema.


Aku - 15.10.2010 kell 20:15

Paar korda see surm päris käega katsutav olnud, ..kui see juhtus ei jõudnud milleski aru saada, hiljem järelemõeldes, jõudis kohale .

Kõikide foorumlaste kurvastuseks pean teatama, et nad kõik kunagi maha surevad küll siis kõik on surmaga silmitsi seisnud ja saab uue teema teha


tiivitaavi - 15.10.2010 kell 20:17

väga lõbus


iir - 15.10.2010 kell 21:01

See on samasuguse maiguga teema nagu meeste vägistamise teema, jube fan, kuniks...


kommionu - 26.11.2010 kell 22:43

Viimasel ajal on ültse igasuguseid kummaliseid juhtumisi.
Tänane tippnes rekkalt müksu saamisega vastu puusakonti. Õnneks sain ennem minema, kui auto ja sein omavahel kohtusid.


guttamax - 26.11.2010 kell 22:51

Peaasi, kui rekkamees Su jalanumbrit yles ei kirjutanud
Tegelikult ma tean, et pole aasimise koht. Ehk vajad arsti?
Ma täna ise ei saa tula () , aga shokiga kaasnevad fiilingud, mis näitavad, et k6ik ok., aga homme v6ib juhtuda, et Sa ei saa voodist välja.. et tee see k6ne siiski meedikutele ära
Päris t6siselt kohe.
Mis seal täpsemalt juhtus? Ma ei usu, et kiirteel (nujh. Eestis neid polegi ) kanepilaksu all töllerdasid...

Arstile.
IGAL JUHUL!


eerik2 - 26.11.2010 kell 23:10

ei soovita kellelgi tema nime välja öelda...


arablane1 - 27.11.2010 kell 00:04

olen sinuga täiesti nõus, aga kuna teema on surmaga seotud.... minul on selline meenutus oma noorpõlvest, sai sõpradega baltijaama restos peale kooli mõned õlled joodud ja edasised plaanid tehtud, ootasin jaama perroonil foori rohelist tuld et rongile joosta, aga juttu jätkus kauemaks, kui sain aru et rong juba liigub tegin kõik mis võimalik et peale jõuda, jooksen viimase vaguni ukseni "see ei avane, jooksen järgmise ukseni ikka ei avane" (selgituseks, tolajal vaguni uksed liikusid lihasejõul ja väljas olid ukse juures käepidemed), kuna olin sportlik noormees siis lisasin kiirus ja jõudsin eelviimase vaguni ukseni aga rong liigub järjest kiiremini, mida mäletan, et sain parema jala tamburile ja parema käega pidemest kinni.... siis lendasin perrooni ja rongi vahele.. ja kogu eelnev elu käis silmeest läbi (mäletan seiku millest mul ei olnud aimugi), ... vedas... põdesin vist kuu vigastusi, aga oma kaitseinglile olen vägatänulik


ohakas - 27.11.2010 kell 23:08

eelpostitaja kogemus on lausa õõvastav
mul pole midagi vastu panna, kui jalgrattalt kukkumised ja koera puremine
ai raks , aga koeri kardan siiani


VonKiisu - 17.06.2011 kell 23:38

Tuleb meelde kord kus sõbrannadega jalutasime poodi ja oli siis päevane tipp tund ja no olin ikka mõttes vajunud ja tahtsin ületee minna Hakkasin astuma ületee kui äkki sõbranna karjatab mu nime ehmatusest jäin seisma,alguses jalad ja keha hakkas ette poole vajuma Autojuht vaatas lolli näoga mind aga endal oli küll sellinne tunne et Vedas ikka täiega et nii head refleksid on .


sales - 18.06.2011 kell 07:10

Tsitaat:
Algne postitaja: Aku
Kõikide foorumlaste kurvastuseks pean teatama, et nad kõik kunagi maha surevad küll siis kõik on surmaga silmitsi seisnud...

Ma siis ootan selle ära ja saadan teile teispoolsusest sõnumi


kaheksasada - 19.08.2012 kell 18:51

Tsitaat:
Algne postitaja: iir
See on samasuguse maiguga teema nagu meeste vägistamise teema, jube fan, kuniks...

Meeste vägistamine on kuidagi teistmoodi? Ma jälle olen vaadanud, et meestele naiste vägistamise teemal küll meeldib nalja teha.
Minu "surmaga silmitsi" kogemused on olnud sellised, et ma olen mõelnud midagi sarnast, et: "ma pole nõus!"
No on tundunud kuidagi väga vale ja ebaõiglane...