
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
minul oli täna üks selline 'situatsioon':
kõnnin üle 'sebra' rohelise tulega (kõrvaklapid peas), vaatasin ainult oma ette, kui äkki minu kõrvale sinine audi TT seisma jäi (lasi
signaali kah...
), ma olin alguses täiesti ðhokis, ei saanudki aru mis toimus...(võibolla oli tuli juba punaseks muutunud...)...audi kiirus pidi suur
olema, sest pidurudsjäljed olid ikka päris pikad, ikkagi vihmane ilm kah...
----------------------------------------------
hakkasin praegu mõtlema, et võibolla ma ei olekski täna enam siin ilmas tegelane... 
Praegu meelde küll ei tule päris sellist situatsiooni.
Ilmselt ei ole veel surmaga tõtt vahtinud...enda surmaga.
kuidagi teisiti olen teda kogend aga päris selga see surm mulle veel ei hinganud
Seda juhtub tihedamini kui arvad
enamasti lihtsalt ei saa sellest aru.
jah, niimoodi autoga silmitsi seisnud olen mina ka.
aga muidu vist mitte. hoolimata neist ekstreemsustest, mida ma teinud olen.
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
minul oli täna üks selline 'situatsioon':
kõnnin üle 'sebra' rohelise tulega (kõrvaklapid peas), vaatasin ainult oma ette, kui äkki minu kõrvale sinine audi TT seisma jäi (lasi signaali kah...), ma olin alguses täiesti ðhokis, ei saanudki aru mis toimus...(võibolla oli tuli juba punaseks muutunud...)...audi kiirus pidi suur olema, sest pidurudsjäljed olid ikka päris pikad, ikkagi vihmane ilm kah...
----------------------------------------------
hakkasin praegu mõtlema, et võibolla ma ei olekski täna enam siin ilmas tegelane...![]()
Päris surmaga silmitsi vast pole olnud, kuid riivamisi ehk elu ohus olnud küll.
..ainult unes....
/me esitab tobeda kysimuse...
mis värvi need surma silmad on, siis teab ka kas on silmitsi seisnud?
Tsitaat:
Algne postitaja: bohemian
/me esitab tobeda kysimuse...
mis värvi need surma silmad on, siis teab ka kas on silmitsi seisnud?
õnneks pole juhtunud, kuigi peale seljatraumat korra tundus nii.... Õnneks polnud asi väga tõsine...
läksin üle sebra
tähenab akkasin minema
äkki millegipärast jäin seisma
nnagu ei saanud edasi minna
ja minu nnina alt pani 1 jeep läbi
oleks 1 samm veel
ma oleks laibausside toit
sest kiirus oli norm
ja selliseid juhuseid nagu kykloop
selliseid olnud jha
ma lihtsalt olen pohhuiist
ja lähen üle tee sealt kus ise tahan
krt tallinnas ma küll üksi teeületamisega akkama ei saa


Tsitaat:
Algne postitaja: yller
läksin üle sebra
tähenab akkasin minema
äkki millegipärast jäin seisma
nnagu ei saanud edasi minna
ja minu nnina alt pani 1 jeep läbi
oleks 1 samm veel
ma oleks laibausside toit
sest kiirus oli norm
ja selliseid juhuseid nagu kykloop
selliseid olnud jha
ma lihtsalt olen pohhuiist
ja lähen üle tee sealt kus ise tahan
krt tallinnas ma küll üksi teeületamisega akkama ei saa![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
pohhuism on kohati normaalne nähtus aga vahel võib maksta elu!
Olen korda kaks tundnud surma lõhna ninas.
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Olen korda kaks tundnud surma lõhna ninas.
Mitte enda oma, aga Volbriööl oli sõbranna koomas ja siis oli kyll surm silmeeest, sest ei tahtnud kaotada veel yht sõpra...
Olen näinud kuidas veekeeris silme-ees sulgub kui uppuma hakkasin kunagi üsna ammu ja veel mõned korrad on juhtunud, et pärast olen mõelnud et läks
õite napilt.
Nõustun sellega et tihti me ei tajugi kui napilt pääsesime.
viimati juhtus see teadlikult nädalake tagasi, kui iirlasest sõber külla tuli. neil ju seal vasakpoolne liiklus. ei saanud ise sõita ja nii sattusime pidevalt vastassuunavööndisse ja nii mõnegi auto ohtlikku lähedusse. samuti oli tal probleeme ärkvel püsimise ning parema nurga kontrollimisega, mistõttu külastas too nii mõndagi põõsast ja auku. aga siin ma olen..
Ei ole. Eks igasugu autoõnnetusi ole küll olnud ja ohtlikke olukordi mu elule, kuid ma ei ole seda võtnud, surmaga silmitsi olemisega.
Ma suht külma südamega asja lahendan, kas edasikõndimisega või kuidas iganes olukord lahendamist vajab.
Shokki pole ma saanud .. vist ..
Ma pean kellegile meeletult tänulik olema, et ma praegu kuskil mujal pole
hmmm, ma olen ainult unes mingeid kohutavaid olukordi üle elanud. Võib-olla reaalsuses kah, aga ilma, et ma ise aru oleks saanud, kui napilt
läks
ahjaa paar aastakest tagasi oli üks tõsine surmaga silmitsi vahtimine. panime kamraadidega poksiringi üles, a too oli ebaühtlaselt pingestatud. nii saingi trossi purunemise tulemusena 25 kg rauda omale silmade vahele. paigalt ma kaugust naa pailu ei hüppa, kui tolle õhulennu pikkus oli. a asi läks naa õnnelikult, et pääsesin kahe õmbluse, muhu, paistes huulte, veripunaste juuste ning logiseva hambaga. knock down;=) oleksin pead pisut kõrgemal või madalamal hoidnud, purustanuks köie hoidmiseks mõeldud aas mu kupli ja tulemuseks - knock away.
Olen kõrge maja katusel selili tühjuse poole libisenud
Olen lootusetus avariis matsu alla jäänud
Olen...
Olen...
olen küll!
Ja täiesti tõsi jutt, et kogu elu silme eest nagu filmilint läbi käib...
Ja KÜSIMUS: Kas nii see nüüd siis juhtubki???
õnnetuses ehk jookseb elu silmeest läbi, haiguse ja valuga aga ähmastub isegi mõte ja kaod vaikselt. kui tagasi elavate maailma hakkasin jõudma, tuli ka arusaamine vastupidises järjekorras tagasi. vahepeal on aga lihtsalt olematuse lünk.
küll ja küll,aga minu jaoks ei ole see postituse teema
!
Kes teeb sel juhtub. Ei soovi midagi sellist enam üle elada ja hea meelega piirduks selle paari korraga.
Minul pole juhtunud. Või pole ma tegija.
Oli kunagi üks Mario Kivistiku kirjutatud lasteraamat"Fooriku Vembud" Seal oli selline armas luuletus:Hea ,et üldse ellu jäite,kuigi sidemeis nüüd käite! See sobib siia teemasse hästi. Üldiselt ei taha eriti selliseid seiku meenutada.Tean inimest,kes elas üle Estonia katstroofi ja keeldub kategooriliselt sellest rääkimast. Ei saa vist pahaks panna.
midagi ei jooksnud silmeeest läbi, logisesin pärast üle kere ja süda läks ka väga pahaks, poole tunni möödudes tahtsin vaid magada, kui koju jõudsin
ja kohe magama läksin, magasin 13 tundi külge pööramata
On ette tulnud 2 korda
Ta ei unusta meid kunagi
Kindlasti .Isasi kas sellele tähelepanu olebn pööranud..siiani veel hingan .
Olen kindel ,et mul on Kaitseingel
Olen kaks korda dussi all elektrit saanud.
Esimesel korral pääsesin kergelt näpp paistes, auk tallas ja suur ehmatus.
Teisel korral- oeh...Oli kuum suvepäev, isa tegeles elektripliidi parandamisega vms...nimelt pliidi pärast sai kraaniveest elektrit. Nii ta seal
asjatas.
Mina lolli aruga läksin dussi alla ja kui isa elektri sisse lülitas...löögist lendasin suure kaarega vastu lava äärt (poolelt seljalt nahk maas),
segisti käe küljes kinni. Ja see värisemise tunne..naljakas, et sellisel hetkel säilib täiesti tavaline mõtlemine..Ja poleks ka uskunud, et elu
pildiseeriana silme eest läbi jookseb ja palju selle lühikese hetke jooksul mõelda jõuab. Viimane pilt oli minu 2-kuusest pojast (tol hetkel läks õde
just lapsega kärutama) ja murest, et mis temast saab ja kahjuks ei näe ma tema kasvamist.
Isa lülitas kiirelt elektri välja, esimene, kes kohal oli , oli minu suur koer (ka esimesel korral), siis tiriti mind veest välja...Arusaamine kui
napilt läks jõudis kohale hiljem, siis kui lapse sülle võtsin...
Loodetavasti kolmandat korda sellist asja üle ei ela,
surm on silmanurgast mu peale vaatanud ja halastanud. vist kaitseingel on surmaga diili teinud.
-
eii , õnneks mitte, kuid on olnud autoavarii raske kas see loeb?
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
)
Kui pikk elu elatud,paneb ELUSOLEMINE end lausa imestama! Haigused,avariid,õnnetusjuhtumid ja õnnetud armastusedki ON ise ja omal nahal läbi ja üle elatud,sõprade-tuttavate,kelledel vähem õnne olnud,haudadesse liiva visatud ... Jah,võtab ikka aega,ennem kui mõistad: IGA PÄIKESETÕUS ON KINGITUS! - omamoodi ime,ELU IME, selles kõiksuse-lõputuse elutus ja karmis keskkonnas. Ja meil ei ole midagi muud teha,kui siblida,tormata,mööda joosta,krabada,jalgu pühkida ... lagastada ja lamendada seda IMELIST KINGITUST; märkamata,austusetta ... INIMESED,AVAGE SILMAD!
Kõige lähedasem hetk sellele oli arvatavasti torm Biskaias, kus laev kaldus 40 kraadisesse kreeni ning konteinerite kinnitused juba katkema hakkasid
ning tagatipuks üks suur laine mind üle parda ka tahtis viia....aga jäin ikka alles 
Olen. Ingliks osutus minu 5a. õde
, kes mu sealt s... välja kiskus, kuna kõik endaealised, ehk vanemad sõbrantsid, hirmuga jalga lasid. Kaotasin elu
asemel, hoopis kummikud. 
Selline
oli mõne meetri kaugusel, siis oli küll tunne ,et surm tuleb
ma ei taha nii julma surma
kõige lähem jooksis 10 sm kõrgusel peast seina sisse...
aga emotsioone polnud, mehhaaniliselt vajutasid ise päästikule... igal juhul hirmu pole tundnud ( sellele hakkad mõtlema hiljem) ... ja senine elu ka
silme eest läbi pole jooksnud...
pole olnud
õnneseen ilmselt 
Olen olnud.
Olis siis ca 10 aastane. Ujuda ma ei osanud ja sügavat vett kartsin ka. Suuremad naabriplikad arvasid, et oleks lahe mind jões sügavale tirida ja
lahti lasta. Mäletan, et vajusin vee alla, silmad lahti, mõtlesin veel, et mis vanaema küll mõtleb kui ma ära upun ja koju enam ei jõuagi. Silme eest
jooksis pool elu läbi. Vajusin päris põhja. Kuidagi rabesin kalda poole ja sain pea veest välja ja karjusin "appi". Mingi mees püüdis seal
lähedal kala ja ei teinud väljagi. Sain veest välja ja panin ujumispükste väel kosu poole jooksu, riided jäitsin jõe äärde maha.
Peale seda ei läinud ma kunagi enam nendega koos kuskile vee äärde.
Siiani tuleb mingi ärevushoog peale kui keegi näiteks vee all minu poole sukeldub või mingit moodi vees tirima hakkab.
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
Mul taoline kogemus väikese mudase järvega, aga olin vast nooremgi. Sattusin kuidagi ise nii sügavale, et nina enam hästi vee peale ei ulatunud, suust
rääkimata. Tädipoeg (siis veel must väiksem) päästis mu ära. 
Ma eelmisel suvel nägin üht taolist ohtlikku situatsiooni pealt - ma läksin endast ikka täitsa välja. Ei saand muud teha kui karjuda, et tõmmake ta üles. Teised olid lähedal ja ei saand miskit arugi. Vesi on lastele jube ohtlik. Nad ise ei taju seda kohe üldse.
On ikka palju neid elu-ilu üle rõõmustamise põhjuseid! Ja üks nendest ON rõõm ellujäämisest ... Näe,tema sai surma aga mina elan! Kole aga ometi ...?
Tegelt on ikka õnn ja FaFFa ka!- ELUS OLLA!
Aastaid tagasi talvel kukkusin läbi jää jõkke,ja vool hakkas kaasa viima...Kuidagimoodi kätega leidsin jää sees siiski augu üles ja rabelesin välja.Päris nõme kogemus.Ehmatas ikka parajalt ära.
Radikaal.
Kõigepealt tänud sinu hoolitsuse ja minu õigele teele juhendamise eest.Aitähh.Kuna pole pime siis valin tee oma äranägemise järgi.Igatahes sinu
hoolitsus tegi soojaks.
Samas ma ei näe ainult elus olemises mingit õnne.Elamises peitub õnn mitte faktis et süda töötab ja ainevahetus toimib.Muidugi on üks teisele
eelduseks.
olin haiglas, päris hädises olekus
pandi ühe vana naise kõrvale palatisse
ühel hetkel hakkas see naine vaikselt ja monotoonselt aaah-aaah jne tegema
siis mõtlesin, et ta vist sureb ära
surigi
tuli õde, ütles, et ma panen palatiukse kinni
teistel paha vaadata
mina ütlesin , et olgu pealegi....
enne viidi surnu ja siis hiljem mind.....
niisiis saab ka öelda, et olin mingil moel silmitsi surmaga....
..oleksin kahel korral rekka alla jäänud
olen paarikümnel korral peaaegu lennukiga alla kukkunud.
Istub me vasaku õla peal.
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
... n.ö surmasõlm?
.... no jäta,surmasõlm selleks sobiva lennukiga on nö. köki-möki
vene rulett?
...ah-ah ma ei sega enam teemasse,olen võhik.
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
...olen küll, aga see oli minu teadlik valik ja selle eest mulle maksti![]()
kui selle eest makstakse võin isegi selle ära õppida
Mõned korrad, ni tööalaselt kui muude asjade käigus.
tiivitaavi eelmine komm (istub vasaku õla peal) ei kõla sugugi võhiklikult.
kipun kuidagi nagu kõiketeadja rolli, aga tihtipeaele koos surmaga tööpostil, ta mu hea kolleeg, aitab siis, kui inimlikud võimed enam ei aita...Ei
ole kuri ega kole.Lihtsalt lõplik.Mul pole kunagi hirmu olnud, kui tunnetan, et koos minuga majas see vikatiga tegelane.Ta lihtsalt jätkab sealt, kus
mina võimetu olen.Siinkohal ma ei räägi vägivaldsest surmast, siis on vist teisiti, ma ei tea.Loomulik surm on vahel isegi ilus.
Eraelus olen selle tegelasega ka mõnigi kord kohtunud, kui kõige lähemal olin, nägin ees leegitsevat nelinurka ja tundsin lendamise tunnet.Ei olnud
veel aeg...Aga midagi, mis kartmist vääriks, ma ei ole kogenud.
Mis värvi on surma silmad?Iiriste ümber tekkinud pruunikad varjud.Olen näinud, kuidas nad tulevad, inimesel ja loomal ühtemoodi.Öeldakse- silmad
kustuvad.Mulle meeldib rohkem sõna "surmavarjud"
Surmast võiks küll pikalt rääkida, aga ei taha tüütuks muutuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: kykloop
On keegi teist kunagi kogenud midagi sellist 'surmaga silmitsi' situatsiooni?
aga eluksajaks jääb meelde see hirmutunne...
Ma ikka ei usu, et "surmaga silmitsi" hetkel saab olla hirmu või tahtelikku tegutsemist
siis tegutsed ikka loomusunnil... tarkus tuleb
tagantjärele
Ma ei tea, kas "Loomu sunnil" on õige väljend, sest vahel võib ka loomusunnile vastupidiselt käituda - valida näiliselt ohtlikuma, kuid tegelikult ainuvõimaliku pääsetee... See käib kuidagi masinlikult ja emotsioonivabalt kuni kriisi möödumiseni.
jah piisavalt.
Ma ütlesin loomusunnil sellepärast, et käitumist ei reguleeri mõistus, tegelikult, kui oled piisavalt treenitud, siis käitud ratsionaalselt, nagu oled harjunud või harjutatud - sõjalises konfliktis käitub sõdur just nii...
Jah, ühe korra kunagi oli, keeldun meenutamast, meenutan ainult ilusaid asju.
Viimane meeliülendav kogemus oli kui 2 näppu jäid osaliselt elektrihöövli sisse (enamus jäi alles). Esimene mõte oli- et oot, oot, nüüd on küll midagi
täiesti vitt.s. "Kuidas ma selle hetke nüüd tagasi keeran ja pole olemas, minuga see ei juhu". Siis sai õue joostud, sõbrale otsa vaadatud
ja lausutud: "Tead nüüd on täiesti puts.s, ma lasin höövliga näpud maha," siis hakkas kõhus keerama ja halb. Siis sai pool tundi autoga
sajaga rallitud, et kõik on korras, ainult sul on luu näha.
Äkki enne surma saab mõnusalt õhata, ellu jäin, raisk!
Kurb kui inimese mälestused naissuguliikmest peavad kajastuma mälus selliseid õnnetusi läbi elades.Sul lihtsalt pole vedanud et vaatad oma näppe ja
mõtled nii.
Sales
Sõduri elu ongi selline.Seal on asi hulga lihtsam.Kas sina lased tema maha või tema laseb sind.Ja mitte ükski normaalne inimene ei kobi nende vahele
ja ei hakka rääkima ja õpetussõnu tolerantsusest ja vennaarmastusest puistama.Soov vastast tappa peab lihtsalt olema suurem kui soov teda ellu
jätta.Pole inimest pole probleemi.Sellistes ekstreemsetes olukordades on refleksid just need mis võivad inimese päästa.Kasulikum on hiljem mõelda mida
ma tegin kui jääda arutlema teemal mida ma peaksin tegema.
Paar korda see surm päris käega katsutav olnud, ..kui see juhtus ei jõudnud milleski aru saada, hiljem järelemõeldes, jõudis kohale .
Kõikide foorumlaste kurvastuseks pean teatama, et nad kõik kunagi maha surevad
küll siis kõik on surmaga silmitsi seisnud ja saab uue teema
teha 
väga lõbus
See on samasuguse maiguga teema nagu meeste vägistamise teema, jube fan, kuniks...
Viimasel ajal on ültse igasuguseid kummaliseid juhtumisi.
Tänane tippnes rekkalt müksu saamisega vastu puusakonti. Õnneks sain ennem minema, kui auto ja sein omavahel kohtusid.
Peaasi, kui rekkamees Su jalanumbrit yles ei kirjutanud
Tegelikult ma tean, et pole aasimise koht. Ehk vajad arsti?
Ma täna ise ei saa tula (
) , aga shokiga kaasnevad fiilingud, mis näitavad, et k6ik ok., aga homme v6ib juhtuda, et Sa ei saa voodist välja.. et tee
see k6ne siiski meedikutele ära
Päris t6siselt kohe.
Mis seal täpsemalt juhtus? Ma ei usu, et kiirteel (nujh. Eestis neid polegi
) kanepilaksu all töllerdasid...
Arstile.
IGAL JUHUL!

ei soovita kellelgi tema nime välja öelda...
olen sinuga täiesti nõus, aga kuna teema on surmaga seotud.... minul on selline meenutus oma noorpõlvest, sai sõpradega baltijaama restos peale kooli mõned õlled joodud ja edasised plaanid tehtud, ootasin jaama perroonil foori rohelist tuld et rongile joosta, aga juttu jätkus kauemaks, kui sain aru et rong juba liigub tegin kõik mis võimalik et peale jõuda, jooksen viimase vaguni ukseni "see ei avane, jooksen järgmise ukseni ikka ei avane" (selgituseks, tolajal vaguni uksed liikusid lihasejõul ja väljas olid ukse juures käepidemed), kuna olin sportlik noormees siis lisasin kiirus ja jõudsin eelviimase vaguni ukseni aga rong liigub järjest kiiremini, mida mäletan, et sain parema jala tamburile ja parema käega pidemest kinni.... siis lendasin perrooni ja rongi vahele.. ja kogu eelnev elu käis silmeest läbi (mäletan seiku millest mul ei olnud aimugi), ... vedas... põdesin vist kuu vigastusi, aga oma kaitseinglile olen vägatänulik
eelpostitaja kogemus on lausa õõvastav
mul pole midagi vastu panna, kui jalgrattalt kukkumised ja koera puremine
ai raks , aga koeri kardan siiani
Tuleb meelde kord kus sõbrannadega jalutasime poodi ja oli siis päevane tipp tund ja no olin ikka mõttes vajunud ja tahtsin ületee minna
Hakkasin
astuma ületee kui äkki sõbranna karjatab mu nime ehmatusest jäin seisma,alguses jalad ja keha hakkas ette poole vajuma
Autojuht vaatas lolli näoga
mind aga endal oli küll sellinne tunne et Vedas ikka täiega et nii head refleksid on .
Tsitaat:
Algne postitaja: Aku
Kõikide foorumlaste kurvastuseks pean teatama, et nad kõik kunagi maha surevadküll siis kõik on surmaga silmitsi seisnud...
Ma siis ootan selle ära ja saadan teile teispoolsusest sõnumi![]()
kaheksasada - 19.08.2012 kell 18:51Tsitaat:
Algne postitaja: iir
See on samasuguse maiguga teema nagu meeste vägistamise teema, jube fan, kuniks...
Meeste vägistamine on kuidagi teistmoodi? Ma jälle olen vaadanud, et meestele naiste vägistamise teemal küll meeldib nalja teha.
Minu "surmaga silmitsi" kogemused on olnud sellised, et ma olen mõelnud midagi sarnast, et: "ma pole nõus!"![]()
No on tundunud kuidagi väga vale ja ebaõiglane...