
Kas ja kui tihti on teil olnud sellist mõtet et sa elad üksinda suures ja julmas maailmas?Ja kui tihti on teil on olnud tahtmine trotsida saatust?
Mida sa teed selliste tunnete vastu?
pean vist veel kasvama,et tunda ennast üxikuna siin ilmas
pole veel kordagi sellist tunnet olnud
ja ilmselt ei tahax kah
kogu aeg trotsin saatust ja ei lepi sellega, miks peakski???
üksi?
hmmm päris tihti kuna sellist robotit annab leida
2rkad hommikul
oled yksi
mitte omas kodus majas ega linnas
vaid terves maailmas
see olek omamoodi kogemus
mina vs maailm
Üksi maailmas...järjest rohkem hakkan seda tundma...seisad keset sagivat rahvamurdu.....ja samas oled ihuüksi...
Kuna olen pärit teiselt planeedilt olen vägagi üksi, inimesed mulle kõik võõrad, ka need keda olen proovind tundma õppida.Kahju, et ükski inimene ei ole kunagi veel vaimustanud mind oma inimlikkusega.
Ütleme, et selline tunne on alaline, aga õnneks on mul ka häid sõpru, tänu kellele saan siin julmas maailmas tuge edasi minna.
Ei tunne ennast üksikuna,vähemalt mitte praegu. Õnneks on mul olemas nii hea elukaaslane, ning perekond, kes ei lase sellisel tundel tekkida
olen sellega harjunud.
ise selle tee endale valinud. ei ole mõtet kurta.
ei tunne ennast eriti üksikuna, vahel harva ainult, kui väga kurb olen, mul on head sõbrad, perekond, mida ikka muud tahta.
hmm. Killa viimased 6 aastat täitsa üksildane olnud. Sellega harjub
perekond pigem süvendab seda tunnet.. ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu
küll ma hakkama saan 
mõnikord, väga harva, kui saan tõeliselt üksi olla, pigem naudin seda
aga on ka olnud päevi, mil rahvas sebib ja mina seal keskel jumalast üksi
vaatan ringi ja ei saa aru, mida otsin sealt
kõik teevad, toimetavad, askeldavad, selline sipelga tunne tuleb peale, kui neid vaadata
tuleb ikka ette, kus tunned end yksinda teiste seas, aga see pole kellegi saatus ja trotsima peab 
Oli kunagi aeg, kus tundsin end väga üksikuna.
Nüüdseks aga ei saa ma seda enam väita. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, isegi kui ma
nendega iga päev ei kohtu, tean ma, et nad on olemas.

mina võin ennast küll ka keset rahvasumma üksikuna tunda. aga see üksildustunne käib noomoodi... hooti mul peal.
See on päris tavaline, et tunnen end üksikuna, isegi siis, kui inimesed ümberringi. See ongi rohkem sisemine tunne, mis väliselt kuidagi avalduda ei
pruugigi. Üksindus pole küll pidev, aga üsna valdav tunne. Ma isegi vajan seda. On siiski häid sõpru, kes üksiklase elule vaheldust toovad. Ei kurda.
Olen selline, nagu olen. 
Lõppkokkuvõttes oleme kõik üksi.
Selline tunne tekib mul mõnikord suuremas seltskonnas olles - eraldun pooleldi teadlikult, pooleldi alateadlikult.
Samas on ju alati võimalik leida inimesi, kes on nii positiivsed ja energiast pakatavad, et nendega pole võimalik ennast üksikuna tunda
Ja lõppude lõpuks oled kõige targem ja huvitavam kaaslane ju sina ise 
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
...Samas on ju alati võimalik leida inimesi, kes on nii positiivsed ja energiast pakatavad, et nendega pole võimalik ennast üksikuna tunda...
hmm.. vahest ikka.. nagu siin ka mõnel teisel vastajal.. suures seltskonnas.. kohati ei leia nagu oma kohta seal kuigi sõbrad tuttavad kõik ümber..
aga ma pakun, et see on vahest ka enda tekitatud paranoiadest ja muust sarnasest..
aga näiteks.. väga keset ööd kuskil lnnas jalutada üksinda on küll mõnus.. siis on hoopis teistsugune "üksinda maailmas" tunne.. vaikus ..
rahu .. chill ..
Selline tunne vaevab mind iga päev.MA yritan mõtelda ilusatele asjadele ning ma tean, et mu ema on alati minu jaoks olemas ning ta aitab mind.Ju siis
ma ikka päris yksi olla ei saa ka
Siiani pole seda tunnet olnud ... kes siis lapsed ja vanemad on?
Ei tasu oma pead vaevata igasugu keeruliste küsimustega ... elan ikka reaalelu pigem.
Tsitaat:
ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu ..küll ma hakkama saan.
Säärane tunne on valdav.
Me võime siin jahuda sõpradest ja perest ja ....
Kahel tõeliselt tähtsal hetkel meie elus- siis, kui me sünnime ja siis, kui me sureme oleme me üksi- ihuüksi. Ja kõik mis jääb sinna vahele on vaid
illusioon.
üksinda... ainult kogu aeg... üldiselt hoiangi pigem omaette, sest mingit sidet ümbritsevate inimestega lihtsalt ei ole. Thank God for the Internet...
On küll jah sellised hetki, kus näen, et head inimesed (nagu mina) saavad ainult joonlauaga vastu näppe, nendega võetakse ühendust ainult siis kui
vaja neist kasu lõigata jne.
Enesetapu mõtteid pole tulnud... Pigem olen mitu korda endale sissestanud, et järgmisel päeval tõusen ja olen eriline bitch, kes teistele haiget
tegema hakkab...
Neist tunnetest saan üle unega... või siis lihtsalt mõtlen, et tegelikult ei ole maailm ikka nii hull.. no ja aegajalt soiun ka kellegile, et küll
maailm on ikka paha jne.. 
Tsitaat:
Algne postitaja: VadeMecum
Tsitaat:
ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu ..küll ma hakkama saan.
sry aga ma ei saa hästi aru miks sa mängid enda sõprade ees lõbusat ja elurõõmust inimest.
Meil kõigil on ju mured.see on normaalne
mul on päris tihti selline tunne...siis istun masendunult nurgas ja nutan, kõrvaklapid peas.