Board logo

Üksinda suures maailmas?
VadeMecum - 06.12.2003 kell 21:34

Kas ja kui tihti on teil olnud sellist mõtet et sa elad üksinda suures ja julmas maailmas?Ja kui tihti on teil on olnud tahtmine trotsida saatust?
Mida sa teed selliste tunnete vastu?


li-li - 06.12.2003 kell 21:40

pean vist veel kasvama,et tunda ennast üxikuna siin ilmas pole veel kordagi sellist tunnet olnud ja ilmselt ei tahax kah


vantark - 06.12.2003 kell 22:00

kogu aeg trotsin saatust ja ei lepi sellega, miks peakski???
üksi?
hmmm päris tihti kuna sellist robotit annab leida


yller - 07.12.2003 kell 14:55

2rkad hommikul
oled yksi
mitte omas kodus majas ega linnas
vaid terves maailmas

see olek omamoodi kogemus
mina vs maailm


sinisilm - 08.12.2003 kell 09:16

Üksi maailmas...järjest rohkem hakkan seda tundma...seisad keset sagivat rahvamurdu.....ja samas oled ihuüksi...


skingirl - 21.12.2003 kell 12:29

Kuna olen pärit teiselt planeedilt olen vägagi üksi, inimesed mulle kõik võõrad, ka need keda olen proovind tundma õppida.Kahju, et ükski inimene ei ole kunagi veel vaimustanud mind oma inimlikkusega.


kaitsevaim - 21.12.2003 kell 14:02

Ütleme, et selline tunne on alaline, aga õnneks on mul ka häid sõpru, tänu kellele saan siin julmas maailmas tuge edasi minna.


Beith - 21.12.2003 kell 14:13

Ei tunne ennast üksikuna,vähemalt mitte praegu. Õnneks on mul olemas nii hea elukaaslane, ning perekond, kes ei lase sellisel tundel tekkida


Vamp O Drama - 21.12.2003 kell 21:00

olen sellega harjunud.

ise selle tee endale valinud. ei ole mõtet kurta.


sirli - 05.05.2004 kell 11:49

ei tunne ennast eriti üksikuna, vahel harva ainult, kui väga kurb olen, mul on head sõbrad, perekond, mida ikka muud tahta.


Killagal - 05.05.2004 kell 12:52

hmm. Killa viimased 6 aastat täitsa üksildane olnud. Sellega harjub
perekond pigem süvendab seda tunnet.. ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu küll ma hakkama saan


susanna - 05.05.2004 kell 15:07

mõnikord, väga harva, kui saan tõeliselt üksi olla, pigem naudin seda
aga on ka olnud päevi, mil rahvas sebib ja mina seal keskel jumalast üksi
vaatan ringi ja ei saa aru, mida otsin sealt
kõik teevad, toimetavad, askeldavad, selline sipelga tunne tuleb peale, kui neid vaadata


Marygold - 05.05.2004 kell 17:00

tuleb ikka ette, kus tunned end yksinda teiste seas, aga see pole kellegi saatus ja trotsima peab


unistaja - 05.05.2004 kell 23:55

Oli kunagi aeg, kus tundsin end väga üksikuna. Nüüdseks aga ei saa ma seda enam väita. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, isegi kui ma nendega iga päev ei kohtu, tean ma, et nad on olemas.


maritv - 06.05.2004 kell 06:29

mina võin ennast küll ka keset rahvasumma üksikuna tunda. aga see üksildustunne käib noomoodi... hooti mul peal.


/kevad/ - 06.05.2004 kell 08:08

See on päris tavaline, et tunnen end üksikuna, isegi siis, kui inimesed ümberringi. See ongi rohkem sisemine tunne, mis väliselt kuidagi avalduda ei pruugigi. Üksindus pole küll pidev, aga üsna valdav tunne. Ma isegi vajan seda. On siiski häid sõpru, kes üksiklase elule vaheldust toovad. Ei kurda. Olen selline, nagu olen.


ZyOn - 11.05.2004 kell 10:07

Lõppkokkuvõttes oleme kõik üksi.


madu - 11.05.2004 kell 10:38

Selline tunne tekib mul mõnikord suuremas seltskonnas olles - eraldun pooleldi teadlikult, pooleldi alateadlikult.
Samas on ju alati võimalik leida inimesi, kes on nii positiivsed ja energiast pakatavad, et nendega pole võimalik ennast üksikuna tunda
Ja lõppude lõpuks oled kõige targem ja huvitavam kaaslane ju sina ise


viidik - 11.05.2004 kell 11:00

Tsitaat:
Algne postitaja: madu
...Samas on ju alati võimalik leida inimesi, kes on nii positiivsed ja energiast pakatavad, et nendega pole võimalik ennast üksikuna tunda ...


Mhmhh, nagu näiteks pisimimm!


deemon - 11.05.2004 kell 11:31

hmm.. vahest ikka.. nagu siin ka mõnel teisel vastajal.. suures seltskonnas.. kohati ei leia nagu oma kohta seal kuigi sõbrad tuttavad kõik ümber.. aga ma pakun, et see on vahest ka enda tekitatud paranoiadest ja muust sarnasest..

aga näiteks.. väga keset ööd kuskil lnnas jalutada üksinda on küll mõnus.. siis on hoopis teistsugune "üksinda maailmas" tunne.. vaikus .. rahu .. chill ..


Kapsauss - 11.05.2004 kell 12:26

Selline tunne vaevab mind iga päev.MA yritan mõtelda ilusatele asjadele ning ma tean, et mu ema on alati minu jaoks olemas ning ta aitab mind.Ju siis ma ikka päris yksi olla ei saa ka


Brittle - 11.05.2004 kell 17:03

Siiani pole seda tunnet olnud ... kes siis lapsed ja vanemad on?
Ei tasu oma pead vaevata igasugu keeruliste küsimustega ... elan ikka reaalelu pigem.


VadeMecum - 05.06.2004 kell 21:43

Tsitaat:

ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu ..küll ma hakkama saan.



sry aga ma ei saa hästi aru miks sa mängid enda sõprade ees lõbusat ja elurõõmust inimest.
Meil kõigil on ju mured.see on normaalne


webkaaren - 06.06.2004 kell 05:16

Säärane tunne on valdav.
Me võime siin jahuda sõpradest ja perest ja ....

Kahel tõeliselt tähtsal hetkel meie elus- siis, kui me sünnime ja siis, kui me sureme oleme me üksi- ihuüksi. Ja kõik mis jääb sinna vahele on vaid illusioon.


Andeora - 06.06.2004 kell 14:03

üksinda... ainult kogu aeg... üldiselt hoiangi pigem omaette, sest mingit sidet ümbritsevate inimestega lihtsalt ei ole. Thank God for the Internet...


zitazitikaz - 06.06.2004 kell 22:46

On küll jah sellised hetki, kus näen, et head inimesed (nagu mina) saavad ainult joonlauaga vastu näppe, nendega võetakse ühendust ainult siis kui vaja neist kasu lõigata jne.
Enesetapu mõtteid pole tulnud... Pigem olen mitu korda endale sissestanud, et järgmisel päeval tõusen ja olen eriline bitch, kes teistele haiget tegema hakkab...
Neist tunnetest saan üle unega... või siis lihtsalt mõtlen, et tegelikult ei ole maailm ikka nii hull.. no ja aegajalt soiun ka kellegile, et küll maailm on ikka paha jne..


Killagal - 07.06.2004 kell 11:50

Tsitaat:
Algne postitaja: VadeMecum
Tsitaat:

ja sõbrad ei teagi, et ma nii arvan.. nende eest teen head nägu ..küll ma hakkama saan.



sry aga ma ei saa hästi aru miks sa mängid enda sõprade ees lõbusat ja elurõõmust inimest.
Meil kõigil on ju mured.see on normaalne


Ma ise ka ei tea, miks see nii on.. See on lihtsalt nii välja kujunenud.. Nad harjunud, et ma nende jaoks alati olemas, ja alati õiges tujus, et nende muresid kuulata.. jne.. Elu ongi karm. Ma sellega harjunud ja saan hakkama... Ma pole lihtsalt harjunud oma muredest rääkima. Väga vähestele ja väga valitud inimestele.


protestant - 07.06.2004 kell 18:09

mul on päris tihti selline tunne...siis istun masendunult nurgas ja nutan, kõrvaklapid peas.