
Mis on surm?? Kuna see saabub?? Kas keegi on meile elu ette kirjutanud?? Kumb on halvem, füüsiline või vaimne surm?? Kas surm on jube või midagi
ilusat??
Surm on elu lõpp...
Siis kui aeg tuleb, mitte kunagi varem...
Mis meile tundub palja juhusena, on tegelikult pärit saatuse sügavamatest soppidest...
Vaimne elu on ülim...
Surma ilu ja jubedus peitub tema lõpus ja alguses...
Kuidas saate aru Teie?
Võib-olla olen hull..... 
Surm saabub ootamatult olen juba teispoolsuses käinud ehk koomas olnud ja tean et see ei ole lahe.. nuh lihtsalt sa ei tea seda kuna see juhtub kuidas
jne.. lihtsalt jumala häkki ja kõmm korras.. minu kooma minek seisnes selles et lendasin üle auto ilge itiga 2 meetri kõrguselt peaga asvaldi.. olex
äärepealt aju op tehtud aga mul joppas
Surmast ei saa keegi aru... Siis saab ju teada, kui surnud oled... Mix selline uudishimu...
Igal ühel oma surm.
Surmakutse on olemas küll.
Surma lähedust annab tunda. Kui ei tunne, siis on tihti oma kaitse maas.
Surm kui tulemus võib olla tingitud erinevatest põhjustest. Tean reaalselt tunnet, kui hingeminek hakkab vägivaldselt.
Surmaga annab kaubelda ka. Sellest on ammu aru saadud. Seetõttu ka kunstlikud filmiplaanid malemängust. 
Surmas ei ole midagi hirmsat. See on täielik lõpp füüsilisele ja osaline lõpp hingelisele teekonnale.
Keha maetakse maha.
Hing võtab kuskil võimaluse järele mõtlemiseks ning puhkab. Ja siis sünnib uuesti.
Kui ta on eelmises elus teinud vigu, siis selles üritab parandada. Kui head teinud, siis saab kergema elu.
Kutset, kui sellist ei ole. Lihtsalt saab aeg otsa.
Kas seda on tunda, kui see hetk käes. Ei usu..
Surm on midagi ilusat....või siis loomulikku... lihtsalt keha/kest jääb maha...ja hing läheb uue eluga edasi...surm on uue elu algus...
Surm on ringluse üks osa...
Kui kuskilt kõrgelt alla vaatan, siis tunnen, et maapind kutsub. Peast käib läbi mõte, hüppa! Teadvus reageerib- saan ju surma - ei hüppa.
Kas see on surmakutse või maapind tõmbab?
Üks tuttav ütles, et elu on võitlus surmaga. Kui sa sünnid siis esitab surm sulle väljakutse, millele sa vastad elades. Sa ei saa võita, kuid sa võid
olla vääriline vastane...
Ma ei tea mis on surm või mis juhtub pärast aga ma ei karda seda. Sest see on paratamatus. Ja seda kartes võid sa ise paljust mööda vaadata. Elu on
seda väärt, et seda korralikult nautida
jah kõik me ju lõpetame ühtemoodi
surma juures on see hea, et kui ta juba on kohale tulnud pole mul sellest enam sooja ega külma
Yhes6naga kuni oleme meie, pole surma. Kui tuleb surm siis ei ole enam meid 
surm on hästikorraldatud mõistusele lihtsalt järjekordne seiklus. nii ütles albus dumbledore ja mina usun teda.
ei oska surma teemal midagi kirjutada aga igatahes arvan,et vaimne surm on hullem ja arvan,et surm võib olla nii jube,kui ka ilus.Oleneb.Kui näitex
olex haige ja hullud valud,siis olex see kergendus aga kui teistmoodi surra...
...surm on minu jaox väga vastumeelne teema ja ple eriti mõelnud selle
peale...
THE FLY
William Blake
Little Fly,
Thy summer's play
My thoughtless hand
Has brushed away.
Am not I
A fly like thee?
Or art not thou
A man like me?
For I dance,
And drink, and sing,
Till some blind hand
Shall brush my wing.
If thought is life
And strength and breath,
And the want
Of thought is death;
Then am I
A happy fly.
If I live,
Or if I die.
Tuleb siis kui tuleb, kas teatab ette või üllatab.... on's sel tähtsust? Küll tuleb ja liigub järgmise juurde.
Vaimne surm mu meelest kohutavam
ja yldse surm.
Kohutav on see, kui terve elu raisatakse mõttetult ära ja siis pannakse tühjalt pillid kotti.
surmast heietamine ei kuulu mu lemmik tegevuste hulka,elu on liiga ilus ja nati kahju on seda kõike üxpäev mitte tajuda
Kogenud silm võib ära
tunda surma ja inimene on võimeline ka ise tunnetama oma viimaseid tunde.......
mis ja kuidas,sellest saame vastused,kui omal on aeg üxkord sealmaal....
Usun, et elu, surm, saatus, elukäik jne...on töesti ette kirjutatud. Vahest antakse vaid lisa vöimalusi ja pikendust kuna ehk "ylesanne pole täidetud"! Ei väsi sin näiteks toomast yhte Estonialt pääsenud laevtöötajat, kes kaks aastat hiljem Estonia mälestuspäevale söites autoavariis otsa leidis. Lihtsalt anti talle pikendust. Me ehk ei suuda muuta seda mis on kuid vöime seda elada nii, et ei peaks enne löppu kahetsema ja taga nutma seda, mis tehtud valesti vöi tegemata. Ega me sellest ju tegelikult eriti mötle, sest aega on kyll ja rohkem...! Yhesönaga me ei tea oma viimast päeva ette kuid enne seda vöime elada nii, et viimane päev meid ei yllataks! Kerge öelda nu kas suudame?
Surm on alati l2hedal... ta v6ib saabuda suvalisel hetkel. Surm j2lgib iga meie liigutust ja alles siis kui ta seisab meie seljataga tunneme me tema l2hedust. Aga me k6ik sureme kunagi... elu on lyhike... pole vaja m6elda surmast.
surm on päästja
Daamid ja härrad,kas te pole kunagi mõelnud nii ,et inimene sündides liigub kogu aeg ühes suunas- suunaga surma poole.Meie sünnimoment on see kust saavad alguse protsessid mis lõppevad paratamatusega ehk surmaga-algab vananemine.Surma kui sellist on võimatu lahti mõtestada veel raskem on temale mingit definitsiooni anda.Surm võib olla lõpp aga ka samuti millegi algus.Kui inimene sureb siis mina olen seda endale nimetanud väljendiga-Ring sai täis.
Ei tasu tühjaga pead vaevata ega elumõtet otsida. Surm on üks vähestest asjadest siin ilmas, mille peale võib kindel olla.
Jah...surmakutset võib tunnetada. Aga vahel saab ka seda edasi lükata või midagi ette võtta. Saab väga pikaks ajaks edasi lükata.
Peab tundma iseennast ja tunnetama enda sisemust.
Kutsub surm meid alatihti. Iseasi, kas sa tahad tema kutsele vastata.
Vahel muidugi ei sõltu see meist...tead ja tunned, et surm kutsub, aga midagi teha ei saa. Kunagi peame me ikka kõik tema kutsele vastama. Seni aga
kui elame, peame elama nii, et väärtushinnangud oleksid paigas, et südametunnistus oleks puhas. Tuleb elada nii, et teed võimalikult vähe teistele
haiget. Hoiad seda mis sul on ja ei jookse selle järgi mida hing ihkab, aga pole lubatud.
Palju sõltub meist endist...mitte kõik...aga palju...ja sellest omakorda sõltub, kui tihti ja kui tugevalt surm sind kutsub.
Tsitaat:
Algne postitaja: ester
Surm on alati l2hedal... ta v6ib saabuda suvalisel hetkel. Surm j2lgib iga meie liigutust ja alles siis kui ta seisab meie seljataga tunneme me tema l2hedust. Aga me k6ik sureme kunagi... elu on lyhike... pole vaja m6elda surmast.
Vaimne surm on küll tore sõnapaar kuid meditsiiniliselt (ehk kindlate parameetrite kaudu mõõdetav) võimatu. Kindlasti tahavad inimesed ühest ja kiiret
lõppu. Isiklikult ei tahaks olla koomas mitu nädalat, seejärel korra peaaegu teadvusele tulla ja siis neerupuudulikkuse pärast surra. Ei kujuta ette
et see eriti meeldiv kogemus oleks.
Ettekirjutuse koha pealt on minu emotsioon kahetine - mugavam ja vastuvõetavam on arvata et maailm on võimalustele avatud ja võid teha kõike
-sellegipoolest sünnime siia maailma just parasjagu nendes tingimustes, võimaluste optsioonidega ning vaimsete võimetega nagu parasjagu juhus ette
näeb. Saatuses ma ei kahtle - kuid arvan et see on pigem loomulik asjade käik mitte õilis ettekujutus et keegi meid ülevalt poolt juhib.
Surma kardab iga psüühiliselt terve inimene. Alalhoiuinstinkt on miljonite aastatega väljakujunenud nähtus, millega üksikindiviid võidelda ei saa.
Kindlat eluohtlikku sündmust, olukorda väldivad tegelikult pea kõik - osad ehk varjavad seda paremini.
Surm on selline asi mille üle ei ole mõtet pead vaevata. Ükskord tuleb paratamatult ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Elame-näeme.
Aga kuniks elu tuleb elada viisil, et olulisemad hetked elust mis su silme eest surma eel läbi jooksevad, oleksid vaatamist väärt.
surnud saab olla ka inimese vaimne hing, kui kõik tundub mõtetu
surma puhul mahajääjatel alati kõige raskem
meie ühiskonnas kardetakse surma, ma pole ka erand
arvan, et valukartus, mis me siis tunneme, kui surmaga kokku puutume, ongi see põhjus, miks välditakse surma teemat
Surm
A, kuidas seda seisundit nimetatakse, kui sulle on tahetud surma kellaaega kirjutada?
Surm on midagi imelist, samas aga midagi, mis paneb meid nutma lohutamatuid pisaraid.
Vaimne surm on minu arvates jubedam. Sest kõik tundub nii mõttetu ja tühine meie ümber.
Mina olen mõlemat kogenud 
hmm
no onju vaimne surm ja füüsiline
räägi nüüd Lokelan kuda sa mõlemat oled tunda saanud?
ära solvu, aga sa zombi?
et surid ära ja ärkasid ellu
Tead, zombi on üks mu hüüdnimedest tegelt lausa
Aga see surin ära ja ärkasin ellu pole sugugi mööda pandud..
Seda sain kogeda 8 aastat tagasi, kui autoga hästi korraliku matsu panin
Ja arstid ütlesid õele, et pane surma kellaeg kirja...
Taheti
kohe vägisi teise ilma saata. Aga ma armastan seda, kui mul on sugulasest arste
Kes tulevad marsivad sisse ja karjatavad, et elekter uuesti
laadida ja eemale kõik
Kaks korda tegi mulle kõdi ja süda hakkas tööle 
nu surm on elu lõpp. aga ma ei usu, et selline surmakutse on olemas, et mingi mees vikatiga tuleb järgi
nagu muinasjuttudes 
Njah ma arvan et need on sellised kysimused. millele ei saagi vastust ennem kui oled surnud või siis väga lähedal surmale.
kuna teema pealkiri on"surma kutse", siis ka selline lugu, mis pole muinasjutt.keegi mees sai just 64 aastaseks ja rääkis mulle, et ta
kuulis öösel unenäos kui keegi mere ääres sünnikodu külas kaluripaatide juurest teda nimepidi hõikas 2 korda, hõikaja oli üks vana sõber, kes oli
juba mulla all,unenäos näitas hüüdja ainult küüru paadi tagant,
mees ise ütles, "tea, kas surm käis kutsumas või?" sellega see jutt ka jäi...ise oli ta täie tervise juures ja tegi metsas puid
müügiks.
möödus umbes kuu kui tollel mehel tekkisid õhkutäis kopsud ja ta tõmbus aasta jooksul üsna küüru.
ise ta ütles:"nüüd on mul ka selline küür nagu sellel noorpõlve sõbral, kes mind paadi tagant hüüdis"
arstid teda aidata ei suutnud - tollest hüüdmisunenäo ööst, täpselt 2 aastapärast oli matusepäev.
kas keegi oskab midagi kosta, minu suu pani see lugu küll tükiks ajaks kinni.
mees kellega see kõik juhtus oli minu pere tuttav, ei keegi võõras; kogu haiguse käik oli kogu aeg teada.
mõnele võib surm olla meeldiv mõnele kohutav. mõni ootab surma, teisele tuleb see ootamatult.
oma kogemustest arvan et surm on lihtsalt mõiste, seda tegelikult ei eksisteeri.
kehast välumise fakt ei ole kättesaadav teadlasele.
Surm on kole enamuse arvates, ma arvan, et ilusam kui sünd.Kas midagi lõpeb sellega siis, ei lõpe,algab.
Ärge kartke teda aga pidage ka elust lugu.
Surm on patu palk ja pärast surma on kohus!
Et pääseda põrgust, pead saama päästetud Jeesuse läbi ja Temasse uskuma!
Ilmutuse 1.12-20
"Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade
keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja
kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga.
Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek,
ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse
taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma
tema jalge ette nagu
surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: "Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan
igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis on ning mis sünnib pärast seda!
Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa näed mu paremas käes, ja nende seitsme kuldlambijala saladus on see: seitse tähte on seitsme koguduse inglid
ja seitse lambijalga on seitse kogudust."
PALVE
Jeesuse kui Päästja vastuvõtmiseks
(Esimene samm usuteel!)
Kallis Taevane Isa!Ma tulen Sinu ette Jeesuse nimel.Sinu Sõna ütleb,et kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja ning ma tean,et Sa ei lükka mind
välja,vaid võtad mind vastu sellisena nagu ma olen.Ma tänan Sind selle eest!Palun andesta mulle mu eksimused!Ma usun,Jeesus,et Sa surid mu pattude
eest ja tõusid üles surnuist.Sa ütlesid oma Sõnas,et igaüks,kes hüüab appi Issanda nime,päästetakse.Ma hüüan Sinu nime appi ja tean,et Sa päästsid
mind praegu.Sa ütlesid samuti,et kui sa oma suuga tunnistad,et Jeesus on Issand,ja oma südames usud,et Jumal on tema surnuist üles äratanud,siis sa
saad päästetud.Ma usun oma südames,et Jeesus Kristus on Jumala Poeg.Ma usun, et Ta äratati üles surnuist minu õigekssaamise pärast ja tunnistan Teda
nüüd oma Issandaks.Tänu Sulle, Issand! Ma olen päästetud!
"Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!"
Jeesus ütleb: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure
igavesti. "
"Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.Mitmed ütlevad minule tol
päeval:Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?Ja siis
ma tunnistan
neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"
Jk.2,10. "Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu."
Sinujaoks, kui sa jätkad siis oma nn. reklaamikampaaniat siin paganate pesas, siis sinu lintsimisest võtab iga korralik kodutu rõõmuga osa!
No pole siis ju sul üldse mõtet arutada teemat, mis surm on, kui sa tõde teada ei taha! Teised võibolla tahavad.
Oleks ju tobe tõsta teema, et ei tea, mis see surm on ja siis kõrvad sulgeda, kui keegi ütleb, mis see on. Siis pole ju siin üldse mõtet sul midagi
arutada. Väga imelik mõtlemine sul!
Et siis propageerid seda ainust ja õiget - SINU usku
Piiblis on öeldud, mis surm on ja ka see, mis pärast surma on.
surm on elusolendi (inimese, looma, jne) maapealse eksisteerimise lõpp. seda ei tasu karta. ükskord saab ju kõigil see elunatuke läbi... surmataguse
elu tõestamine võrdub aga minu silmis samaga, mis Matrix-i teooria tõestamine. sellesse võib ju uskuda, aga proovi sa seda tõestada

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Hing võtab kuskil võimaluse järele mõtlemiseks ning puhkab. Ja siis sünnib uuesti.
Kui ta on eelmises elus teinud vigu, siis selles üritab parandada. Kui head teinud, siis saab kergema elu.
) aastaid on inimesed elanud, tekib mul küsimus: kas me ei peaks siis nüüdseks
juba ideaalsed inimesed olema, kui selle teooria kohaselt hing sünnib ümber ja üritab eelmises elus tehtud vead heastada ja neid vältida jne???
ma olen näinud surnuaial kirstus väga kena inimest,ta oli isegi kenam,kui elavana(ilmselt seepärast,et ta polnud 5 päeva joonud)
!
Tsitaat:
Algne postitaja: roswell23
võttes arvesse mitu miljonit (või oli nüüd sadu tuhandeid) aastaid on inimesed elanud, tekib mul küsimus: kas me ei peaks siis nüüdseks juba ideaalsed inimesed olema, kui selle teooria kohaselt hing sünnib ümber ja üritab eelmises elus tehtud vead heastada ja neid vältida jne???
![]()
surm on sama auväärne sündmus nagu sünd...(ring saab lihtsalt täis)
to li-li: no surm ei eelda seda,et ma kellegagi pean 9 kuud enne seda ennastsalgavalt seksima
Surm on koht kus ei saa õelda enam pärast, et tsurr ma teen veel ühe ringi
Sest igal asjal on aeg ja kohus. Kuid inimesele on suureks õnnetuseks, et ta ei tea, mis tuleb, sest kes ütleb temale, missugusel viisil see tuleb? Ei
ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle
Tsitaat:
Algne postitaja: kurat
Surm on selline asi mille üle ei ole mõtet pead vaevata. Ükskord tuleb paratamatult ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Elame-näeme.
Aga kuniks elu tuleb elada viisil, et olulisemad hetked elust mis su silme eest surma eel läbi jooksevad, oleksid vaatamist väärt.
Tsitaat:
Algne postitaja: officer
to li-li: no surm ei eelda seda,et ma kellegagi pean 9 kuud enne seda ennastsalgavalt seksima![]()


Kas on mõtet vaevata pead asjade üle mida me muuta ei saa.Õigem on oma energia keskendada asjadele ,mille muutmine on meie kätes.
Surm pole minu jaoks lõpp. Lihtsalt edasi eksisteerimine teisel tasandil.
Väikene puhkus enne järgmist trippi.
Millegi lõpp ta VadeMecum, ju ikkagi on...surm siis - kasvõi selle maise elu (tasandi) lõpp... Aga ma ei vaeva enda pead, tuleb täpselt see, mis
tulema peab 
Üks paratamatus on. Tuleb, siis tuleb. Ja kui on uus algus, siis on.
Igapäevaselt mina tolle üle küll mõelda ei jaksa. Niigi pea pulki täis. Ja paratamatusi ei muuda ka mõtlemine.
Kergem on elada, kui usud, et käesolev elu on ainult üks episood pikast teekonnast, mis vaja käia.
aga mis see siis oli?
keegi nägi unes mõned aastad tagasi(tuttav),et surnud sõber huikas kaks korda rannast paadi tagant nimepidi,midagi ei öelnud ja rohkem ei huiganud
ka.
unesnägija ütles hommikul naisele mida nägi ja kuulis, ise arvaski, et ei tea miks sõber teda ära tahab kutsuda, mul veel see ja too asi teha, naine
vastu: ah ära aja hullu, unes nähakse igasugust jama,( mees 63a)
ometi kahe aasta pärast viidigi see tuttav viimsele teele- kiire käiguline vähk, aga unenäo nägemise ajal ei olnud veel mingeid haiguse ilminguid.
see oli ju surma kutse.
Nujah, kui nii mõtlema hakata, siis üritati meilegi ette öelda, et paps kohe-kohe ära kutsutakse, me ainult ei saanud aru..pärast surma igasugu märkidele mõtlema hakates koitis alles, et vb see kõik oligi tähenduslik, mis juhtus....
surma kutse, surma tajumine, surma teadmine...
Praegu inimene ei tea, millal surm tuleb. Aga kaugetel aegadel oli teistmoodi. Siis teadis inimene täpselt, millal surm tuleb. Juba 10 aastat enne
surma tulekut. No vot. Kõndis jumal ükspäev maa peal ringi ja nägi, et vana mees ehitab maja. Aga õlgedest. Jumal küsima, et miks nii nõrgukest maja.
Mees vastu, et mis ma ikka korraliku maja ehitamisega vaeva näen - 3 aasta, kahe kuu ja 10 päeva pärast ma suren ära. Jumal jäi mõttesse ja jõudis
järeldusele, et surma teadmine ei ole hea ja võttis inimestelt surma ettetundmise võime ära. Et inimene ei laseks surmakutsest end mõjutada ja elaks
iga päev täie jõuga, ka kõrges vanaduses.
Selline lihtne jutuke, aga sügava sisuga. Elaval pole surmast asja. Kui tuleb, siis tuleb ja tuleb ükskõik millal. Kas vahetult peale sündi või kõrges
vanaduses... Ei ta koputa uksele ja ei ta saada enda tuleku kohta visiitkaarti.
lastel on kõrgenenud taju ja side loodusega ja kõige elava suhtes ja mida vanemaks inimane saab seda rohkem suureneb taju ära minemise suhtes.
alles oktoobris ütles mulle üks vana memm 88 a" ega me vist enam ei kohtu " ja kummalisel kombel ma ei tahtnudki vaielda, ütlesin vaid eks
elu näitab... ja näitaski, et eelmine nädal maeti.
Ma olen kuulnud, et elu olevat katse mitte surra või siis mitte. Tükk aega mõtlesin selle üle, aga uskuma ei jää. Kellegi enda arust hästi seatud
sõnad. Üldse ei meeldi sellised ütlemised, kus elu alahinnatakse. Minu pärast tulgu surm ükskõik mis ajal, ükskõik, mis kujul väljaarvatud tulega
seotud. Ükski hetk ei saa teistest parem olla. Alati jääb midagi ütlemata ja tegemata.. elamata.
Aga ma olen korra käinud posija juures. Tegelikult isegi kaks korda. Ennustas terve rodu asju. Isale ka. Täide läks.. kahjuks. Aga posija rääkis
elust ja surmast sel viisil, et pärast surma läheb hing kosmosesse ja jääb sinna oma ümbersündi ootama. Mina olevat enne praegust elu olnud kosmoses 9
aastat ja üldse vana hing, et palju elusid olnud. Ja isa oli olnud 5 aastat ja noor hing ja seetõttu pidi veel noor ja loll olema ning kannatada
saama. Aga kuidagi ta seletas veel, et me olime isaga koos olnud seal ning seetõttu me nii häsi läbi saamegi.(kuigi sellest ei olnud rääkinud, rohkem
põrnitsesime üksteist terve aja) Aga saamegi.. kellegi teisega mul nii head mõistmist ei ole.
Eks me igaüks kord näeme, mida see endast kujutab. -.-
Ega jah surmast ei saagi otseselt aru.
Sa ju ei tea kunagi millal surm tuleb.
Ta tuleb siis kui aeg on käes ja ma ei oska öelda kes selle aja üle otsustab 
Õnneks on see see miski ,mis jääb meile alati saladuseks ja kogeda saame vaid ükskord,aga jagada teistega me seda kogemust ka ei saa. Las nemad kogevad ise isemoodi
Vaatan surnu nöoilmet,selles on jäädvustunud lahkumisehetk.
Tsitaat:
Algne postitaja: machimos
Mis on surm?? Kuna see saabub?? Kas keegi on meile elu ette kirjutanud?? Kumb on halvem, füüsiline või vaimne surm?? Kas surm on jube või midagi ilusat??![]()
Surm on elu lõpp...
Siis kui aeg tuleb, mitte kunagi varem...
Mis meile tundub palja juhusena, on tegelikult pärit saatuse sügavamatest soppidest...
Vaimne elu on ülim...
Surma ilu ja jubedus peitub tema lõpus ja alguses...
Kuidas saate aru Teie?
Võib-olla olen hull.....![]()
Surma teema on ikka see, millest kodukäija üle ega ümber ei saa.
Ma arvan, et surm on värav vaikusesse, rahusse, puhkamisse...
Ma tean, et valu ja piin on elu osad, surm on see, kui kõik muu lõpeb ning me minema lendame, vabad kõigest. Mulle ei meeldi jutud taassünnist ega
kohtumõistmisest. See tilu-lilu ehk on neile, kes surevad noorelt või vägivaldset surma.Kui ma kord surnud olen, siis, taeva pärast, jätke mind
rahule! Ma ei tule tagasi.Ma ei pane oma hinge kaalukausile. Laske mul surnud olla!
Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
Kergem on elada, kui usud, et käesolev elu on ainult üks episood pikast teekonnast, mis vaja käia.![]()
machimos on hull oma surmakutsetega, muide minu juures käivad iga ööse kaks kahe meetrirt tulnukat nad saavad alati korvi aga ma ei kujutaa ette kaua ma neile ära ütlen nad muutuvad mulle juba armasaks
Kodutööstus siis, arvestades seda, et tulnukad pole ainukesed korvi saajad.
Surm on lihtsalt viimane vaatus selles teatris. 
surm ja wc paber pidavat olema ühed kindlamad asjad ,mis ootamatult otsa saavad.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Surm on ringluse üks osa...
Kui kuskilt kõrgelt alla vaatan, siis tunnen, et maapind kutsub. Peast käib läbi mõte, hüppa! Teadvus reageerib- saan ju surma - ei hüppa.
Kas see on surmakutse või maapind tõmbab?
sellele küsimusele, mis on surm ei ole ühest vastust. nii nagu inimesed on erinevad, nii ka nende surmad ja see, mis saab nendega pärast surma.
ühe asja lõpp on uue algus.
surmakutse on igal inimesel sündides tagataskus olemas. kuidas edasi läheb on kinni inimesele antud õnnes, oskuses seda ärakasutada, juhustes, ebaõnnes, rumalas elupõletamises ja ka otsustes mis võivad kõik peapeale pöörata. Eelpool oli juttu enesetapust, minu uskumus mulle antud "elule" ei luba teha enesetappu, samas kui peaksin kunagi jääma voodihaigeks, ei tahaks olla koormaks ei endale ega teistele.
Mis saab pärast surma,ei tea,pole surnud olnud Kui selle kogemuse võrra rikkamaks saan,siis annan teada.
Surm on inimeste enda välja mõeldud.
Mida rohkem surmale mõelda,seda kiirem ta sulle kuklasse hingab.
Tsitaat:
Algne postitaja: Rajake
Mida rohkem surmale mõelda,seda kiirem ta sulle kuklasse hingab.
, mu eksämm juba viimased 35 aastat jätab alati hüvasti, et see viimane nägemine...
Vast ta rohkem tähelepanu tõmbamiseks.On ju selliseid inimesi,nii,kui kokku saad nii räägivad kui haiged nad on ja varsti tuleb vist surm.Sisemas nad ei usu ise ka seda.
...tuleb hiilival sammul ja meenutab mulle seda vietnami vanamutti- "naervat". selline ta ongi.!!
ta on "vanamutt"...,-(surm)- küll näete veel... !
Järgmise kahe järjestikuse postituse korral olen sunnitud su bännima, andesta, sa kõigeteadja 
Surm on eksistentsitus. Ajatu, sisutu ning tajumatu mitte-olek. Parim viis surma kirjldamiseks tajuvale mõistusele, on kõrvutada seda unenäotu unega -
kui heidad õhtul magama ning ärkad järgmisel päeval lõuna paiku, ning magatud 12+ tundi uinumise ja ärkamise vahel näivad vaid hetkena. Surm on see
näiline hetk, pikendatud igavesti.
Inimaju lülituski selleks teadvuse ehk meie kõigi individuaalse MINA "välja" (v.a. motor-funktsioonid nagu hingamine, vereringe jms). Kuid,
kui unetu-uni on teadvuse ajutine 'offline' olek, mis käivitub uuesti 'klahvi vajutusel' (aka sensoorne stimulatsioon) siis surm
on permanente 'Shut down', mille puhul lülituvad teadvusega ühes välja ka motor-funktsioonid, ehk inimene kui elukestev keemilis-füüsikaline
reaktsioon lõpetab reageerimise.
Sellele ei järge mitte midagi, sest eksistentsitus just seda ongi.
Kui keemiatunnis õpetaja oma laual keemilist katset demonstreeris, ning see oma mistahes reaktsiooni lõpetas, siis ei arvanud ega arva klassis keegi,
et 'reaktsiooni hetk' "taevasse" või "põrgusse" läks, ega ju?
Arvestades, et meie igaühe teadlik MINA-hääl pole midagi enamat, kui elukestva neuron-keemilise reaktsiooni tulem meie ajus, siis miks me eeldame, et
erinevalt keemiaklassis nähtud keemilisele katsele, meie endi ajukoore-sisene keemiline katse ei lõppe sama lihtsalt ja jätkuta, kui see katse
keemiaõpetaja katseklaasis?
Miks on katseklaasis lõppenud reaktsiooni reaalsus meile lihtsalt vastuvõetav, kuid meie endi ajus lõppev, valdavale osale inimkonnast laus-võimatu?
Suurusehullustus? MINA-teadvuse ületähtsustamine? Krooniline eitus-olek? - Ilmselt kõik kolm ja rohkemgi veel. 
Asi vast selles et meie ajukoores mitte ei toimi mingi keemiline reaktsioon, nagu kirjeldasid vaid me haldame ja teeme neid ise.
Me valime millal ja kuna need juhtuvad. 
Tsitaat:
Algne postitaja: kommionu
Asi vast selles et meie ajukoores mitte ei toimi mingi keemiline reaktsioon, nagu kirjeldasid vaid me haldame ja teeme neid ise.
Me valime millal ja kuna need juhtuvad.![]()
Loe nüüd rahulikult uuesti ja vaheta sõna "toimi" lõpus olev "i", "u"ks.
Ajus toimub muidu keemilisi reaktsioone küll, mis mõttes haldame ja juhime, kommionu? 
Selles mõttes, et ma oleks võinud ka vulgaarselt ja üle olevalt suhtuda, Talamuse, teise kommi. Valada ta vihaga üle ja naeruvääristada, teda, Ma
valisin aga rahulikuma ja viisakama võimaluse.
Ei midagi isikliku.
Tähendab- ma valitsen oma mõtete ja tunnete üle.
Nüüd lähtuvalt tema postitusest, ka ajus toimivate reaktsioonide üle.
Siiski tunnistan, et ilmselgelt mitte kõigi, mis on sellised motoorsed, nagu lihaste liigutamine, toidu seedimise käsklus jne.
Ärge kakelge jah. 
Seda jah, et surm on nagu igavene uni. Aga kui läheneda natuke filosoofilisemalt, siis olles surnud, me seda igavikku ise ei taju. Ometi, aeg ei
lõpeta kunagi kulgemist ja minu jaoks siin tekib kerge vastuolu. Ma leian, et peale surma peab ühel hetkel ikkagi midagi juhtuma, kasvõi miljoneid
aastaid hiljem või hoopis mõnes teises dimensioonis. Ehk siis mingil kombel võiks toimuda taasärkamine. Olgu selleks siis järgmine elu või ma ei tea
mis. Loomulikult, kui teaduslikult võtta, siis ei saa jah. 
Olen samuti seisukohal.et kui peale surma oleks lõpp siis oleks see mõttetu raiskamine-kui asja suuremas pildis vaadata.
Mis puudutab aga inimese võimet juhtida oma aju siis juba ainuüksi käsklus tuleks just nimelt ajust ,mida me juhtida tahame.Usun et aju on primaarne
ja ülejäänu sekundaarne.Aju on üks ääretult autoritaarne ja egoistlik organ.Ta on võimeline oma eksistentsi jätkumiseks välja lülitama absoluutselt
kõik organid mis otsaselt ei mõjuta ta eksistentsi.
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kohutav on see, kui terve elu raisatakse mõttetult ära ja siis pannakse tühjalt pillid kotti.