Board logo

Surmakutse
machimos - 18.01.2004 kell 10:35

Mis on surm?? Kuna see saabub?? Kas keegi on meile elu ette kirjutanud?? Kumb on halvem, füüsiline või vaimne surm?? Kas surm on jube või midagi ilusat??

Surm on elu lõpp...
Siis kui aeg tuleb, mitte kunagi varem...
Mis meile tundub palja juhusena, on tegelikult pärit saatuse sügavamatest soppidest...
Vaimne elu on ülim...
Surma ilu ja jubedus peitub tema lõpus ja alguses...

Kuidas saate aru Teie?

Võib-olla olen hull.....


Engineer - 18.01.2004 kell 10:38

Surm saabub ootamatult olen juba teispoolsuses käinud ehk koomas olnud ja tean et see ei ole lahe.. nuh lihtsalt sa ei tea seda kuna see juhtub kuidas jne.. lihtsalt jumala häkki ja kõmm korras.. minu kooma minek seisnes selles et lendasin üle auto ilge itiga 2 meetri kõrguselt peaga asvaldi.. olex äärepealt aju op tehtud aga mul joppas


Lii001 - 18.01.2004 kell 13:02

Surmast ei saa keegi aru... Siis saab ju teada, kui surnud oled... Mix selline uudishimu...


Ray - 18.01.2004 kell 13:49

Igal ühel oma surm.

Surmakutse on olemas küll.

Surma lähedust annab tunda. Kui ei tunne, siis on tihti oma kaitse maas.

Surm kui tulemus võib olla tingitud erinevatest põhjustest. Tean reaalselt tunnet, kui hingeminek hakkab vägivaldselt.

Surmaga annab kaubelda ka. Sellest on ammu aru saadud. Seetõttu ka kunstlikud filmiplaanid malemängust.


Kayleigh´n I - 18.01.2004 kell 14:39

Surmas ei ole midagi hirmsat. See on täielik lõpp füüsilisele ja osaline lõpp hingelisele teekonnale.
Keha maetakse maha.
Hing võtab kuskil võimaluse järele mõtlemiseks ning puhkab. Ja siis sünnib uuesti.
Kui ta on eelmises elus teinud vigu, siis selles üritab parandada. Kui head teinud, siis saab kergema elu.

Kutset, kui sellist ei ole. Lihtsalt saab aeg otsa.
Kas seda on tunda, kui see hetk käes. Ei usu..


Mara - 18.01.2004 kell 14:52

Surm on midagi ilusat....või siis loomulikku... lihtsalt keha/kest jääb maha...ja hing läheb uue eluga edasi...surm on uue elu algus...


püsimatu - 18.01.2004 kell 15:11

Surm on ringluse üks osa...
Kui kuskilt kõrgelt alla vaatan, siis tunnen, et maapind kutsub. Peast käib läbi mõte, hüppa! Teadvus reageerib- saan ju surma - ei hüppa.
Kas see on surmakutse või maapind tõmbab?


trash - 18.01.2004 kell 16:32

Üks tuttav ütles, et elu on võitlus surmaga. Kui sa sünnid siis esitab surm sulle väljakutse, millele sa vastad elades. Sa ei saa võita, kuid sa võid olla vääriline vastane...
Ma ei tea mis on surm või mis juhtub pärast aga ma ei karda seda. Sest see on paratamatus. Ja seda kartes võid sa ise paljust mööda vaadata. Elu on seda väärt, et seda korralikult nautida


Engineer - 18.01.2004 kell 17:49

jah kõik me ju lõpetame ühtemoodi


lihtsaltnööp - 19.01.2004 kell 14:01

surma juures on see hea, et kui ta juba on kohale tulnud pole mul sellest enam sooja ega külma


trash - 19.01.2004 kell 20:19

Yhes6naga kuni oleme meie, pole surma. Kui tuleb surm siis ei ole enam meid


maritv - 19.01.2004 kell 20:25

surm on hästikorraldatud mõistusele lihtsalt järjekordne seiklus. nii ütles albus dumbledore ja mina usun teda.


netty - 19.01.2004 kell 20:47

ei oska surma teemal midagi kirjutada aga igatahes arvan,et vaimne surm on hullem ja arvan,et surm võib olla nii jube,kui ka ilus.Oleneb.Kui näitex olex haige ja hullud valud,siis olex see kergendus aga kui teistmoodi surra......surm on minu jaox väga vastumeelne teema ja ple eriti mõelnud selle peale...


kuriKass - 19.01.2004 kell 20:51

THE FLY

William Blake

Little Fly,
Thy summer's play
My thoughtless hand
Has brushed away.

Am not I
A fly like thee?
Or art not thou
A man like me?

For I dance,
And drink, and sing,
Till some blind hand
Shall brush my wing.

If thought is life
And strength and breath,
And the want
Of thought is death;

Then am I
A happy fly.
If I live,
Or if I die.


Tuleb siis kui tuleb, kas teatab ette või üllatab.... on's sel tähtsust? Küll tuleb ja liigub järgmise juurde.


zipelgatydruk - 19.01.2004 kell 23:40

Vaimne surm mu meelest kohutavam ja yldse surm.


Ray - 19.01.2004 kell 23:57

Kohutav on see, kui terve elu raisatakse mõttetult ära ja siis pannakse tühjalt pillid kotti.


li-li - 14.02.2004 kell 06:53

surmast heietamine ei kuulu mu lemmik tegevuste hulka,elu on liiga ilus ja nati kahju on seda kõike üxpäev mitte tajuda Kogenud silm võib ära tunda surma ja inimene on võimeline ka ise tunnetama oma viimaseid tunde.......
mis ja kuidas,sellest saame vastused,kui omal on aeg üxkord sealmaal....


meryli - 14.02.2004 kell 08:40

Usun, et elu, surm, saatus, elukäik jne...on töesti ette kirjutatud. Vahest antakse vaid lisa vöimalusi ja pikendust kuna ehk "ylesanne pole täidetud"! Ei väsi sin näiteks toomast yhte Estonialt pääsenud laevtöötajat, kes kaks aastat hiljem Estonia mälestuspäevale söites autoavariis otsa leidis. Lihtsalt anti talle pikendust. Me ehk ei suuda muuta seda mis on kuid vöime seda elada nii, et ei peaks enne löppu kahetsema ja taga nutma seda, mis tehtud valesti vöi tegemata. Ega me sellest ju tegelikult eriti mötle, sest aega on kyll ja rohkem...! Yhesönaga me ei tea oma viimast päeva ette kuid enne seda vöime elada nii, et viimane päev meid ei yllataks! Kerge öelda nu kas suudame?


ester - 14.02.2004 kell 15:58

Surm on alati l2hedal... ta v6ib saabuda suvalisel hetkel. Surm j2lgib iga meie liigutust ja alles siis kui ta seisab meie seljataga tunneme me tema l2hedust. Aga me k6ik sureme kunagi... elu on lyhike... pole vaja m6elda surmast.


yller - 14.02.2004 kell 18:09

surm on päästja


freelancer - 14.02.2004 kell 19:54

Daamid ja härrad,kas te pole kunagi mõelnud nii ,et inimene sündides liigub kogu aeg ühes suunas- suunaga surma poole.Meie sünnimoment on see kust saavad alguse protsessid mis lõppevad paratamatusega ehk surmaga-algab vananemine.Surma kui sellist on võimatu lahti mõtestada veel raskem on temale mingit definitsiooni anda.Surm võib olla lõpp aga ka samuti millegi algus.Kui inimene sureb siis mina olen seda endale nimetanud väljendiga-Ring sai täis.


reheline - 15.02.2004 kell 07:33

Ei tasu tühjaga pead vaevata ega elumõtet otsida. Surm on üks vähestest asjadest siin ilmas, mille peale võib kindel olla.


tiina - 15.02.2004 kell 10:27

Jah...surmakutset võib tunnetada. Aga vahel saab ka seda edasi lükata või midagi ette võtta. Saab väga pikaks ajaks edasi lükata.

Peab tundma iseennast ja tunnetama enda sisemust.
Kutsub surm meid alatihti. Iseasi, kas sa tahad tema kutsele vastata.

Vahel muidugi ei sõltu see meist...tead ja tunned, et surm kutsub, aga midagi teha ei saa. Kunagi peame me ikka kõik tema kutsele vastama. Seni aga kui elame, peame elama nii, et väärtushinnangud oleksid paigas, et südametunnistus oleks puhas. Tuleb elada nii, et teed võimalikult vähe teistele haiget. Hoiad seda mis sul on ja ei jookse selle järgi mida hing ihkab, aga pole lubatud.
Palju sõltub meist endist...mitte kõik...aga palju...ja sellest omakorda sõltub, kui tihti ja kui tugevalt surm sind kutsub.


yller - 15.02.2004 kell 17:59

Tsitaat:
Algne postitaja: ester
Surm on alati l2hedal... ta v6ib saabuda suvalisel hetkel. Surm j2lgib iga meie liigutust ja alles siis kui ta seisab meie seljataga tunneme me tema l2hedust. Aga me k6ik sureme kunagi... elu on lyhike... pole vaja m6elda surmast.

surm ei saabu kunagi nn suvalisel hetkel, igal asjal siin maailmas on oma aeg, ja kui see aeg läbi saab, tulebki surm

elu liigalühike et surmale mõelda
no kuule
elu on liigalühike et igasugu asju/paska ette planeerida, teed poolde elusse plaanid ära, ja tegelt viskad homme sussid püsti, elagem 1 päev korraga, ja surmale tasub ikka mõelda, et teavitada endale, et kord tuleb päev, mida me ei näe. me pole surematud õnneks


Fred - 19.02.2004 kell 06:53

Vaimne surm on küll tore sõnapaar kuid meditsiiniliselt (ehk kindlate parameetrite kaudu mõõdetav) võimatu. Kindlasti tahavad inimesed ühest ja kiiret lõppu. Isiklikult ei tahaks olla koomas mitu nädalat, seejärel korra peaaegu teadvusele tulla ja siis neerupuudulikkuse pärast surra. Ei kujuta ette et see eriti meeldiv kogemus oleks.

Ettekirjutuse koha pealt on minu emotsioon kahetine - mugavam ja vastuvõetavam on arvata et maailm on võimalustele avatud ja võid teha kõike -sellegipoolest sünnime siia maailma just parasjagu nendes tingimustes, võimaluste optsioonidega ning vaimsete võimetega nagu parasjagu juhus ette näeb. Saatuses ma ei kahtle - kuid arvan et see on pigem loomulik asjade käik mitte õilis ettekujutus et keegi meid ülevalt poolt juhib.
Surma kardab iga psüühiliselt terve inimene. Alalhoiuinstinkt on miljonite aastatega väljakujunenud nähtus, millega üksikindiviid võidelda ei saa. Kindlat eluohtlikku sündmust, olukorda väldivad tegelikult pea kõik - osad ehk varjavad seda paremini.


kurat - 19.02.2004 kell 08:39

Surm on selline asi mille üle ei ole mõtet pead vaevata. Ükskord tuleb paratamatult ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Elame-näeme.

Aga kuniks elu tuleb elada viisil, et olulisemad hetked elust mis su silme eest surma eel läbi jooksevad, oleksid vaatamist väärt.


susanna - 19.02.2004 kell 15:20

surnud saab olla ka inimese vaimne hing, kui kõik tundub mõtetu
surma puhul mahajääjatel alati kõige raskem
meie ühiskonnas kardetakse surma, ma pole ka erand
arvan, et valukartus, mis me siis tunneme, kui surmaga kokku puutume, ongi see põhjus, miks välditakse surma teemat


Lokelan - 19.02.2004 kell 15:59

Surm
A, kuidas seda seisundit nimetatakse, kui sulle on tahetud surma kellaaega kirjutada?
Surm on midagi imelist, samas aga midagi, mis paneb meid nutma lohutamatuid pisaraid.
Vaimne surm on minu arvates jubedam. Sest kõik tundub nii mõttetu ja tühine meie ümber.
Mina olen mõlemat kogenud


yller - 19.02.2004 kell 16:39

hmm
no onju vaimne surm ja füüsiline
räägi nüüd Lokelan kuda sa mõlemat oled tunda saanud?
ära solvu, aga sa zombi?
et surid ära ja ärkasid ellu


Lokelan - 19.02.2004 kell 17:29

Tead, zombi on üks mu hüüdnimedest tegelt lausa
Aga see surin ära ja ärkasin ellu pole sugugi mööda pandud..
Seda sain kogeda 8 aastat tagasi, kui autoga hästi korraliku matsu panin Ja arstid ütlesid õele, et pane surma kellaeg kirja... Taheti kohe vägisi teise ilma saata. Aga ma armastan seda, kui mul on sugulasest arste Kes tulevad marsivad sisse ja karjatavad, et elekter uuesti laadida ja eemale kõik Kaks korda tegi mulle kõdi ja süda hakkas tööle


KodutuIngel - 24.03.2004 kell 11:50

nu surm on elu lõpp. aga ma ei usu, et selline surmakutse on olemas, et mingi mees vikatiga tuleb järgi nagu muinasjuttudes


Kapsauss - 24.03.2004 kell 12:55

Njah ma arvan et need on sellised kysimused. millele ei saagi vastust ennem kui oled surnud või siis väga lähedal surmale.


ariita - 28.09.2006 kell 17:41

kuna teema pealkiri on"surma kutse", siis ka selline lugu, mis pole muinasjutt.keegi mees sai just 64 aastaseks ja rääkis mulle, et ta kuulis öösel unenäos kui keegi mere ääres sünnikodu külas kaluripaatide juurest teda nimepidi hõikas 2 korda, hõikaja oli üks vana sõber, kes oli juba mulla all,unenäos näitas hüüdja ainult küüru paadi tagant,
mees ise ütles, "tea, kas surm käis kutsumas või?" sellega see jutt ka jäi...ise oli ta täie tervise juures ja tegi metsas puid müügiks.
möödus umbes kuu kui tollel mehel tekkisid õhkutäis kopsud ja ta tõmbus aasta jooksul üsna küüru.
ise ta ütles:"nüüd on mul ka selline küür nagu sellel noorpõlve sõbral, kes mind paadi tagant hüüdis"
arstid teda aidata ei suutnud - tollest hüüdmisunenäo ööst, täpselt 2 aastapärast oli matusepäev.
kas keegi oskab midagi kosta, minu suu pani see lugu küll tükiks ajaks kinni.
mees kellega see kõik juhtus oli minu pere tuttav, ei keegi võõras; kogu haiguse käik oli kogu aeg teada.


jenix - 28.09.2006 kell 21:50

mõnele võib surm olla meeldiv mõnele kohutav. mõni ootab surma, teisele tuleb see ootamatult.
oma kogemustest arvan et surm on lihtsalt mõiste, seda tegelikult ei eksisteeri.


2mustikas - 28.09.2006 kell 23:02

kehast välumise fakt ei ole kättesaadav teadlasele.


skingirl - 29.09.2006 kell 08:09

Surm on kole enamuse arvates, ma arvan, et ilusam kui sünd.Kas midagi lõpeb sellega siis, ei lõpe,algab.
Ärge kartke teda aga pidage ka elust lugu.


Sinujaoks - 29.09.2006 kell 08:18

Surm on patu palk ja pärast surma on kohus!
Et pääseda põrgust, pead saama päästetud Jeesuse läbi ja Temasse uskuma!

Ilmutuse 1.12-20
"Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja
kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga.
Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek,
ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu
surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: "Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed. Kirjuta siis, mida sa oled näinud ja mis on ning mis sünnib pärast seda! Nende seitsme taevatähe saladus, mida sa näed mu paremas käes, ja nende seitsme kuldlambijala saladus on see: seitse tähte on seitsme koguduse inglid ja seitse lambijalga on seitse kogudust."


Sinujaoks - 29.09.2006 kell 08:23

PALVE
Jeesuse kui Päästja vastuvõtmiseks
(Esimene samm usuteel!)

Kallis Taevane Isa!Ma tulen Sinu ette Jeesuse nimel.Sinu Sõna ütleb,et kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja ning ma tean,et Sa ei lükka mind välja,vaid võtad mind vastu sellisena nagu ma olen.Ma tänan Sind selle eest!Palun andesta mulle mu eksimused!Ma usun,Jeesus,et Sa surid mu pattude eest ja tõusid üles surnuist.Sa ütlesid oma Sõnas,et igaüks,kes hüüab appi Issanda nime,päästetakse.Ma hüüan Sinu nime appi ja tean,et Sa päästsid mind praegu.Sa ütlesid samuti,et kui sa oma suuga tunnistad,et Jeesus on Issand,ja oma südames usud,et Jumal on tema surnuist üles äratanud,siis sa saad päästetud.Ma usun oma südames,et Jeesus Kristus on Jumala Poeg.Ma usun, et Ta äratati üles surnuist minu õigekssaamise pärast ja tunnistan Teda nüüd oma Issandaks.Tänu Sulle, Issand! Ma olen päästetud!

"Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!"

Jeesus ütleb: "Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti. "

"Mitte igaüks, kes minule ütleb: Issand, Issand, ei saa taevariiki, vaid kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas.Mitmed ütlevad minule tol päeval:Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel ajanud välja kurje vaime ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?Ja siis ma tunnistan
neile: ma ei ole elades teid tundnud, taganege minust, te ülekohtutegijad!"

Jk.2,10. "Sest kes kogu käsuõpetust peab ja eksib ühe vastu, on saanud süüdlaseks kõigi vastu."


skingirl - 29.09.2006 kell 08:34

Sinujaoks, kui sa jätkad siis oma nn. reklaamikampaaniat siin paganate pesas, siis sinu lintsimisest võtab iga korralik kodutu rõõmuga osa!


Sinujaoks - 29.09.2006 kell 08:46

No pole siis ju sul üldse mõtet arutada teemat, mis surm on, kui sa tõde teada ei taha! Teised võibolla tahavad.

Oleks ju tobe tõsta teema, et ei tea, mis see surm on ja siis kõrvad sulgeda, kui keegi ütleb, mis see on. Siis pole ju siin üldse mõtet sul midagi arutada. Väga imelik mõtlemine sul!


muhhin - 29.09.2006 kell 08:51

Et siis propageerid seda ainust ja õiget - SINU usku


Sinujaoks - 29.09.2006 kell 08:58

Piiblis on öeldud, mis surm on ja ka see, mis pärast surma on.


roswell23 - 29.09.2006 kell 09:16

surm on elusolendi (inimese, looma, jne) maapealse eksisteerimise lõpp. seda ei tasu karta. ükskord saab ju kõigil see elunatuke läbi... surmataguse elu tõestamine võrdub aga minu silmis samaga, mis Matrix-i teooria tõestamine. sellesse võib ju uskuda, aga proovi sa seda tõestada


roswell23 - 29.09.2006 kell 09:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Hing võtab kuskil võimaluse järele mõtlemiseks ning puhkab. Ja siis sünnib uuesti.
Kui ta on eelmises elus teinud vigu, siis selles üritab parandada. Kui head teinud, siis saab kergema elu.

võttes arvesse mitu miljonit (või oli nüüd sadu tuhandeid ) aastaid on inimesed elanud, tekib mul küsimus: kas me ei peaks siis nüüdseks juba ideaalsed inimesed olema, kui selle teooria kohaselt hing sünnib ümber ja üritab eelmises elus tehtud vead heastada ja neid vältida jne???


officer - 29.09.2006 kell 09:44

ma olen näinud surnuaial kirstus väga kena inimest,ta oli isegi kenam,kui elavana(ilmselt seepärast,et ta polnud 5 päeva joonud) !


2mustikas - 29.09.2006 kell 09:51

Tsitaat:
Algne postitaja: roswell23
võttes arvesse mitu miljonit (või oli nüüd sadu tuhandeid ) aastaid on inimesed elanud, tekib mul küsimus: kas me ei peaks siis nüüdseks juba ideaalsed inimesed olema, kui selle teooria kohaselt hing sünnib ümber ja üritab eelmises elus tehtud vead heastada ja neid vältida jne???

kui hing mäletaks seda kõike praktiliselt, siis me võtaksime kaasa ka siit ilmast hullumeelsuse, egoismi, j.n.e. Tänu loojale, on filter korras, siiamaani.
ja neid kes siia sünnib on ikka igasuguse tasemega , võtkem näiteks mõni isehakanud juht, kelle haritus ongi ainult tema ego.


li-li - 29.09.2006 kell 11:21

surm on sama auväärne sündmus nagu sünd...(ring saab lihtsalt täis)


officer - 29.09.2006 kell 11:26

to li-li: no surm ei eelda seda,et ma kellegagi pean 9 kuud enne seda ennastsalgavalt seksima


Mägilane - 30.09.2006 kell 23:49

Surm on koht kus ei saa õelda enam pärast, et tsurr ma teen veel ühe ringi

Sest igal asjal on aeg ja kohus. Kuid inimesele on suureks õnnetuseks, et ta ei tea, mis tuleb, sest kes ütleb temale, missugusel viisil see tuleb? Ei ole inimene tuule valitseja, et ta tuult võiks peatada, ja kellelgi pole meelevalda surmapäeva üle


Ray - 01.10.2006 kell 01:01

Tsitaat:
Algne postitaja: kurat
Surm on selline asi mille üle ei ole mõtet pead vaevata. Ükskord tuleb paratamatult ja eks siis paistab, mis saama hakkab. Elame-näeme.

Aga kuniks elu tuleb elada viisil, et olulisemad hetked elust mis su silme eest surma eel läbi jooksevad, oleksid vaatamist väärt.


Täpselt nii... kui TA tuleb, siis on OK.

Meil kõigil on oodata surma.


jenix - 01.10.2006 kell 15:30

Tsitaat:
Algne postitaja: officer
to li-li: no surm ei eelda seda,et ma kellegagi pean 9 kuud enne seda ennastsalgavalt seksima


ikka pead ja iga päev paari tunni tagant, siis äkki sünnid tagasi siia ilma


freelancer - 01.10.2006 kell 18:30

Kas on mõtet vaevata pead asjade üle mida me muuta ei saa.Õigem on oma energia keskendada asjadele ,mille muutmine on meie kätes.


VadeMecum - 05.12.2006 kell 23:19

Surm pole minu jaoks lõpp. Lihtsalt edasi eksisteerimine teisel tasandil.
Väikene puhkus enne järgmist trippi.


pisimimm - 06.12.2006 kell 08:16

Millegi lõpp ta VadeMecum, ju ikkagi on...surm siis - kasvõi selle maise elu (tasandi) lõpp... Aga ma ei vaeva enda pead, tuleb täpselt see, mis tulema peab


Lola69 - 06.12.2006 kell 08:49

Üks paratamatus on. Tuleb, siis tuleb. Ja kui on uus algus, siis on.

Igapäevaselt mina tolle üle küll mõelda ei jaksa. Niigi pea pulki täis. Ja paratamatusi ei muuda ka mõtlemine.


Andrew - 06.12.2006 kell 09:37

Kergem on elada, kui usud, et käesolev elu on ainult üks episood pikast teekonnast, mis vaja käia.


ariita - 06.12.2006 kell 16:31

aga mis see siis oli?
keegi nägi unes mõned aastad tagasi(tuttav),et surnud sõber huikas kaks korda rannast paadi tagant nimepidi,midagi ei öelnud ja rohkem ei huiganud ka.
unesnägija ütles hommikul naisele mida nägi ja kuulis, ise arvaski, et ei tea miks sõber teda ära tahab kutsuda, mul veel see ja too asi teha, naine vastu: ah ära aja hullu, unes nähakse igasugust jama,( mees 63a)
ometi kahe aasta pärast viidigi see tuttav viimsele teele- kiire käiguline vähk, aga unenäo nägemise ajal ei olnud veel mingeid haiguse ilminguid. see oli ju surma kutse.


pisimimm - 06.12.2006 kell 16:39

Nujah, kui nii mõtlema hakata, siis üritati meilegi ette öelda, et paps kohe-kohe ära kutsutakse, me ainult ei saanud aru..pärast surma igasugu märkidele mõtlema hakates koitis alles, et vb see kõik oligi tähenduslik, mis juhtus....


olevt - 06.12.2006 kell 19:08

surma kutse, surma tajumine, surma teadmine...
Praegu inimene ei tea, millal surm tuleb. Aga kaugetel aegadel oli teistmoodi. Siis teadis inimene täpselt, millal surm tuleb. Juba 10 aastat enne surma tulekut. No vot. Kõndis jumal ükspäev maa peal ringi ja nägi, et vana mees ehitab maja. Aga õlgedest. Jumal küsima, et miks nii nõrgukest maja. Mees vastu, et mis ma ikka korraliku maja ehitamisega vaeva näen - 3 aasta, kahe kuu ja 10 päeva pärast ma suren ära. Jumal jäi mõttesse ja jõudis järeldusele, et surma teadmine ei ole hea ja võttis inimestelt surma ettetundmise võime ära. Et inimene ei laseks surmakutsest end mõjutada ja elaks iga päev täie jõuga, ka kõrges vanaduses.
Selline lihtne jutuke, aga sügava sisuga. Elaval pole surmast asja. Kui tuleb, siis tuleb ja tuleb ükskõik millal. Kas vahetult peale sündi või kõrges vanaduses... Ei ta koputa uksele ja ei ta saada enda tuleku kohta visiitkaarti.


ariita - 06.12.2006 kell 19:16

lastel on kõrgenenud taju ja side loodusega ja kõige elava suhtes ja mida vanemaks inimane saab seda rohkem suureneb taju ära minemise suhtes.
alles oktoobris ütles mulle üks vana memm 88 a" ega me vist enam ei kohtu " ja kummalisel kombel ma ei tahtnudki vaielda, ütlesin vaid eks elu näitab... ja näitaski, et eelmine nädal maeti.


miish - 26.12.2006 kell 15:50

Ma olen kuulnud, et elu olevat katse mitte surra või siis mitte. Tükk aega mõtlesin selle üle, aga uskuma ei jää. Kellegi enda arust hästi seatud sõnad. Üldse ei meeldi sellised ütlemised, kus elu alahinnatakse. Minu pärast tulgu surm ükskõik mis ajal, ükskõik, mis kujul väljaarvatud tulega seotud. Ükski hetk ei saa teistest parem olla. Alati jääb midagi ütlemata ja tegemata.. elamata.

Aga ma olen korra käinud posija juures. Tegelikult isegi kaks korda. Ennustas terve rodu asju. Isale ka. Täide läks.. kahjuks. Aga posija rääkis elust ja surmast sel viisil, et pärast surma läheb hing kosmosesse ja jääb sinna oma ümbersündi ootama. Mina olevat enne praegust elu olnud kosmoses 9 aastat ja üldse vana hing, et palju elusid olnud. Ja isa oli olnud 5 aastat ja noor hing ja seetõttu pidi veel noor ja loll olema ning kannatada saama. Aga kuidagi ta seletas veel, et me olime isaga koos olnud seal ning seetõttu me nii häsi läbi saamegi.(kuigi sellest ei olnud rääkinud, rohkem põrnitsesime üksteist terve aja) Aga saamegi.. kellegi teisega mul nii head mõistmist ei ole.

Eks me igaüks kord näeme, mida see endast kujutab. -.-


VonKiisu - 30.06.2011 kell 13:07

Ega jah surmast ei saagi otseselt aru.
Sa ju ei tea kunagi millal surm tuleb.
Ta tuleb siis kui aeg on käes ja ma ei oska öelda kes selle aja üle otsustab


Merrett - 30.06.2011 kell 15:32

Õnneks on see see miski ,mis jääb meile alati saladuseks ja kogeda saame vaid ükskord,aga jagada teistega me seda kogemust ka ei saa. Las nemad kogevad ise isemoodi


tiivitaavi - 30.06.2011 kell 17:56

Vaatan surnu nöoilmet,selles on jäädvustunud lahkumisehetk.


Deiviidas - 06.11.2011 kell 01:36

Tsitaat:
Algne postitaja: machimos
Mis on surm?? Kuna see saabub?? Kas keegi on meile elu ette kirjutanud?? Kumb on halvem, füüsiline või vaimne surm?? Kas surm on jube või midagi ilusat??

Surm on elu lõpp...
Siis kui aeg tuleb, mitte kunagi varem...
Mis meile tundub palja juhusena, on tegelikult pärit saatuse sügavamatest soppidest...
Vaimne elu on ülim...
Surma ilu ja jubedus peitub tema lõpus ja alguses...

Kuidas saate aru Teie?

Võib-olla olen hull.....

Kes kurat võiks elavana seda teada?
Kaheldav on ka see kas peale siin amortiseerumist sa nendele küsimustele vastuse leiad!


kodukäija - 06.11.2011 kell 06:49

Surma teema on ikka see, millest kodukäija üle ega ümber ei saa.
Ma arvan, et surm on värav vaikusesse, rahusse, puhkamisse...
Ma tean, et valu ja piin on elu osad, surm on see, kui kõik muu lõpeb ning me minema lendame, vabad kõigest. Mulle ei meeldi jutud taassünnist ega kohtumõistmisest. See tilu-lilu ehk on neile, kes surevad noorelt või vägivaldset surma.Kui ma kord surnud olen, siis, taeva pärast, jätke mind rahule! Ma ei tule tagasi.Ma ei pane oma hinge kaalukausile. Laske mul surnud olla!


Qqpai - 06.11.2011 kell 19:14

Tsitaat:
Algne postitaja: Andrew
Kergem on elada, kui usud, et käesolev elu on ainult üks episood pikast teekonnast, mis vaja käia.


Taktitundeliselt ja viisakalt..
Aga toetan igati kõikvõimalikke uskumusi järgmistest ringidest, tagasi- ja edasiminekutest. Ei julge isegi ettekujutada, milline oleks see maailm, kui neid heietusi ei oleks ning kõigile oleks elu iseenesestmõistetavalt ühekordne ja lõplik.


skingirl - 06.11.2011 kell 23:09

machimos on hull oma surmakutsetega, muide minu juures käivad iga ööse kaks kahe meetrirt tulnukat nad saavad alati korvi aga ma ei kujutaa ette kaua ma neile ära ütlen nad muutuvad mulle juba armasaks


kommionu - 07.11.2011 kell 20:16

Kodutööstus siis, arvestades seda, et tulnukad pole ainukesed korvi saajad.

Surm on lihtsalt viimane vaatus selles teatris.


freelancer - 07.11.2011 kell 22:47

surm ja wc paber pidavat olema ühed kindlamad asjad ,mis ootamatult otsa saavad.


kaheksasada - 01.11.2012 kell 15:21

Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
Surm on ringluse üks osa...
Kui kuskilt kõrgelt alla vaatan, siis tunnen, et maapind kutsub. Peast käib läbi mõte, hüppa! Teadvus reageerib- saan ju surma - ei hüppa.
Kas see on surmakutse või maapind tõmbab?


kõrgusekartus!


kaheksasada - 01.11.2012 kell 15:28

sellele küsimusele, mis on surm ei ole ühest vastust. nii nagu inimesed on erinevad, nii ka nende surmad ja see, mis saab nendega pärast surma.


Rajake - 01.11.2012 kell 21:44

ühe asja lõpp on uue algus.


arablane1 - 01.11.2012 kell 23:45

surmakutse on igal inimesel sündides tagataskus olemas. kuidas edasi läheb on kinni inimesele antud õnnes, oskuses seda ärakasutada, juhustes, ebaõnnes, rumalas elupõletamises ja ka otsustes mis võivad kõik peapeale pöörata. Eelpool oli juttu enesetapust, minu uskumus mulle antud "elule" ei luba teha enesetappu, samas kui peaksin kunagi jääma voodihaigeks, ei tahaks olla koormaks ei endale ega teistele.


Rajake - 05.12.2012 kell 22:37

Mis saab pärast surma,ei tea,pole surnud olnud Kui selle kogemuse võrra rikkamaks saan,siis annan teada.


eerik2 - 05.12.2012 kell 23:26

Surm on inimeste enda välja mõeldud.


Rajake - 07.12.2012 kell 23:15

Mida rohkem surmale mõelda,seda kiirem ta sulle kuklasse hingab.


kodukäija - 08.12.2012 kell 08:04

Tsitaat:
Algne postitaja: Rajake
Mida rohkem surmale mõelda,seda kiirem ta sulle kuklasse hingab.



Miks surm ise seda ei tea?, mu eksämm juba viimased 35 aastat jätab alati hüvasti, et see viimane nägemine...


Rajake - 08.12.2012 kell 14:17

Vast ta rohkem tähelepanu tõmbamiseks.On ju selliseid inimesi,nii,kui kokku saad nii räägivad kui haiged nad on ja varsti tuleb vist surm.Sisemas nad ei usu ise ka seda.


eestjatagant - 19.04.2013 kell 22:25

...tuleb hiilival sammul ja meenutab mulle seda vietnami vanamutti- "naervat". selline ta ongi.!!


eestjatagant - 19.04.2013 kell 22:29

ta on "vanamutt"...,-(surm)- küll näete veel... !


guttamax - 19.04.2013 kell 22:50

Järgmise kahe järjestikuse postituse korral olen sunnitud su bännima, andesta, sa kõigeteadja


Talamus - 24.12.2015 kell 14:53

Surm on eksistentsitus. Ajatu, sisutu ning tajumatu mitte-olek. Parim viis surma kirjldamiseks tajuvale mõistusele, on kõrvutada seda unenäotu unega - kui heidad õhtul magama ning ärkad järgmisel päeval lõuna paiku, ning magatud 12+ tundi uinumise ja ärkamise vahel näivad vaid hetkena. Surm on see näiline hetk, pikendatud igavesti.
Inimaju lülituski selleks teadvuse ehk meie kõigi individuaalse MINA "välja" (v.a. motor-funktsioonid nagu hingamine, vereringe jms). Kuid, kui unetu-uni on teadvuse ajutine 'offline' olek, mis käivitub uuesti 'klahvi vajutusel' (aka sensoorne stimulatsioon) siis surm on permanente 'Shut down', mille puhul lülituvad teadvusega ühes välja ka motor-funktsioonid, ehk inimene kui elukestev keemilis-füüsikaline reaktsioon lõpetab reageerimise.
Sellele ei järge mitte midagi, sest eksistentsitus just seda ongi.
Kui keemiatunnis õpetaja oma laual keemilist katset demonstreeris, ning see oma mistahes reaktsiooni lõpetas, siis ei arvanud ega arva klassis keegi, et 'reaktsiooni hetk' "taevasse" või "põrgusse" läks, ega ju?
Arvestades, et meie igaühe teadlik MINA-hääl pole midagi enamat, kui elukestva neuron-keemilise reaktsiooni tulem meie ajus, siis miks me eeldame, et erinevalt keemiaklassis nähtud keemilisele katsele, meie endi ajukoore-sisene keemiline katse ei lõppe sama lihtsalt ja jätkuta, kui see katse keemiaõpetaja katseklaasis?
Miks on katseklaasis lõppenud reaktsiooni reaalsus meile lihtsalt vastuvõetav, kuid meie endi ajus lõppev, valdavale osale inimkonnast laus-võimatu? Suurusehullustus? MINA-teadvuse ületähtsustamine? Krooniline eitus-olek? - Ilmselt kõik kolm ja rohkemgi veel.


kommionu - 24.12.2015 kell 15:00

Asi vast selles et meie ajukoores mitte ei toimi mingi keemiline reaktsioon, nagu kirjeldasid vaid me haldame ja teeme neid ise.
Me valime millal ja kuna need juhtuvad.


Talamus - 24.12.2015 kell 15:19

Tsitaat:
Algne postitaja: kommionu
Asi vast selles et meie ajukoores mitte ei toimi mingi keemiline reaktsioon, nagu kirjeldasid vaid me haldame ja teeme neid ise.
Me valime millal ja kuna need juhtuvad.

Ajus ei toimu teie meelest keemilisi reaktsioone?...
MRI-skänner, kui meditsiinilise tehnoloogia üks lipulaevu, tõestab vastupidist.............
Mis puutub ajukeemiliste reaktsioonide "haldamisse ja tegemisse", siis see näiline kontroll on illusioon.
Miks?
Sest kui palun teil, Kommionu, MITTE mõelda roosa-sinisekirjule elevandile, siis juba seda teksti siin lugedes, loob teie aju tajupildi roosa-sinisekirjust elevandist, kas te seda teadlikult soovite või mitte, ergo te mõtlesite sellel ikkagi.
Niisiis, kui suudate kord ära tõestada, et teie aju ei loo seda teksti lugedes automaatselt tajupilti roosa-sinisekirjust elevandist, siis tunnistan meeleldi, et teil on oskus "hallata" osa oma aju keemilisi funktsioone, kuid senikaua meeldib teile, sarnaselt suurele osale inimkonnast vaid 'm õ e l d a', et te seda suudate.


kommionu - 24.12.2015 kell 15:24

Loe nüüd rahulikult uuesti ja vaheta sõna "toimi" lõpus olev "i", "u"ks.


Leni - 24.12.2015 kell 15:27

Ajus toimub muidu keemilisi reaktsioone küll, mis mõttes haldame ja juhime, kommionu?


kommionu - 24.12.2015 kell 15:37

Selles mõttes, et ma oleks võinud ka vulgaarselt ja üle olevalt suhtuda, Talamuse, teise kommi. Valada ta vihaga üle ja naeruvääristada, teda, Ma valisin aga rahulikuma ja viisakama võimaluse.

Ei midagi isikliku.

Tähendab- ma valitsen oma mõtete ja tunnete üle.
Nüüd lähtuvalt tema postitusest, ka ajus toimivate reaktsioonide üle.
Siiski tunnistan, et ilmselgelt mitte kõigi, mis on sellised motoorsed, nagu lihaste liigutamine, toidu seedimise käsklus jne.


Leni - 24.12.2015 kell 15:39

Ärge kakelge jah.


cc - 24.12.2015 kell 16:19

Seda jah, et surm on nagu igavene uni. Aga kui läheneda natuke filosoofilisemalt, siis olles surnud, me seda igavikku ise ei taju. Ometi, aeg ei lõpeta kunagi kulgemist ja minu jaoks siin tekib kerge vastuolu. Ma leian, et peale surma peab ühel hetkel ikkagi midagi juhtuma, kasvõi miljoneid aastaid hiljem või hoopis mõnes teises dimensioonis. Ehk siis mingil kombel võiks toimuda taasärkamine. Olgu selleks siis järgmine elu või ma ei tea mis. Loomulikult, kui teaduslikult võtta, siis ei saa jah.


freelancer - 24.12.2015 kell 17:50

Olen samuti seisukohal.et kui peale surma oleks lõpp siis oleks see mõttetu raiskamine-kui asja suuremas pildis vaadata.
Mis puudutab aga inimese võimet juhtida oma aju siis juba ainuüksi käsklus tuleks just nimelt ajust ,mida me juhtida tahame.Usun et aju on primaarne ja ülejäänu sekundaarne.Aju on üks ääretult autoritaarne ja egoistlik organ.Ta on võimeline oma eksistentsi jätkumiseks välja lülitama absoluutselt kõik organid mis otsaselt ei mõjuta ta eksistentsi.


olevt - 15.05.2016 kell 19:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kohutav on see, kui terve elu raisatakse mõttetult ära ja siis pannakse tühjalt pillid kotti.

Vanade egiptlaste meelest õige elu alles algab peale surma. Elu on ettevalmistuseks surmajärgseks olemiseks, mis on igikestev.