Board logo

Miks karta surma!?
preester - 03.02.2005 kell 16:24


kontorihiir - 03.02.2005 kell 16:25

hmmm..eitea mis tast karta?


pisimimm - 03.02.2005 kell 16:27

Sellepärast, et siis jäävad mu lapsed ilma emmeta...


Pioneer - 03.02.2005 kell 16:36

Mina ei karda. Kunagi tuleb ta nagunii arvatavasti möödapääsmatult ja hetkel pole see probleem päevakorras. Pigem on probleem, kuidas elu kõige mugavamalt elatud saaks


preester - 03.02.2005 kell 16:42

Siis on tore,kui siin surmapelgureid pole.Järelikult julgetakse siis ka elada,mis on tegelikult suurem probleem.Kuigi hirm on omane inimloomusele,muutub ta mingis doseeringus takistavaks teguriks,blokeerib vähemal või suuremal määral arengu.


anahid - 03.02.2005 kell 17:16

Enda surma ei kardagi...tegelt siiski, sest jube mõelda, et enam kunagi neid inimesi ei näe...


renet - 03.02.2005 kell 17:20

Enamus inimesi, kes räägivad, kuidas nad surma ei karda, pole üldjuhul kunagi surmale silma vaadanud, nad tihtipeale lihtsalt ei tea, mida nad räägivad. Neid, kes tõesti surma ei karda, on oluliselt vähem, kui neid kes väidavad, et ei karda.
Ma pole ka surmaga silmitsi olnud ning ma ei tea, kas kardan või ei.


preester - 03.02.2005 kell 17:27

Tegelikult oled enamusega oma tuttavatest juba kohtunud varasemates eludes ja kindlasti kohtud ka järgnevates ja kuna ratas pöörleb ja hing areneb pidevalt ja on surematu,siis polegi nagu probleemi.Aga kuna meil on kest ,mis paraku ei kesta eriti kaua,siis on mõistetavalt sellest kahju lahkuda.Ja kuna puudub enamasti kontakt oma "kõrgema minaga",siis on ka teadmatus.Ja just see hirmutab.Ja polegi tõesti midagi karta,ring hakkab otsast peale ja kestab seni,kuni hing oma arenguks enam füüsilist keha ei vaja ning jätkab kausaaltasanditel.


freelancer - 03.02.2005 kell 17:34

Aga kuhu sa selles ringkäigus jumala paigutad kas iga ringi algusse või lõppu.Ja kas põrgusse sattumine vahepeal ka banni paneb või jääb lihtsalt istuma mingiks ajaks kui eriti halb mingisugusel ringil olid.


Adaro - 03.02.2005 kell 17:46

Arvatavasti keegi otseselt ei kardagi surma ennast, inimesed on alati surnud, sureme meie ja surevad järgmised ka, minu meelest tekitab hirmu pigem võimalus, et see surmaeelne aeg on piinarikas, tekitab palju valu ja kestab kaua. Mina igatahes kardan kohutavalt just seda, et kui kunagi minu aeg tuleb, siis enne on veel jubedad valud...


preester - 03.02.2005 kell 17:58

See jumala ja põrgu värk on pisut keerulisem ja pikem teema ja pelgan,et minu nägemus asjast pole eriti vastuvõetav mõnele,milleks siis ärritada.Tegelikult on ka endale asjad veel suht segased ja õppida veel küll ja küll.
Valude kohta ei oska eriti öelda,ilmselt vahel ikka on.loe surmakogemuste kohta,rahu pidi saabuma päris ruttu,kohe,kui toimub kehast väljumine.


anahid - 03.02.2005 kell 17:58

Aga samas surmahirmu on ka vaja, sest mõelda, mis siin maailmas toimuks kui keegi ei kardaks selle tagajärjel oma/kellegi teise elu kaotada.

Elu kui selline on väga palju väärt ja inimene oma madalal arengutasemel ei mõistaks kunagi seda väärtust kui seda talle lihtsamaks poleks tehtud nn surmahirmuga.


preester - 03.02.2005 kell 18:09

Ehk tõesti on seda hirmu vaja,selle peale pole mõelnudki.Seda on ju näha musulmanide näol-nende püha sõda "tśihhaad"ju lausa sunnib neid sõtta minemast ning ennast ohverdamast,saavad ju siis kohe paremasse paika.Ja teevad tõesti absurdseid tegusid ,hoolimata endast või teistest.Hirm surma ees neil tõesti puudub.Ehk keha hakkab mingil hetkel protestima,aga sellest saavad üle.


anahid - 03.02.2005 kell 18:19

Jah, samas enesetapjad loodavad ju ka pääseda selle elu kannatustest teadmata, et õppetund kordub järgnevates eludes niikaua kuni kord ära õpitakse ehk siis kuni leiab muu viisi probleemi lahendamiseks kui loobumise elust.


preester - 03.02.2005 kell 18:48

Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Jah, samas enesetapjad loodavad ju ka pääseda selle elu kannatustest teadmata, et õppetund kordub järgnevates eludes niikaua kuni kord ära õpitakse ehk siis kuni leiab muu viisi probleemi lahendamiseks kui loobumise elust.

Just nii see ongi,et tuleb probleemid püüda lahendada,muidu ei õpi.Kui lahendamist väldid,siis õppetund kordub,ainult pisut teisel moel.Ja kordub seni,kui oled õppetüki omandanud ja pääsed edasi järgmisse klassiOmal kogemused ja äratundmised täiesti olemas-ja need kolakad muutuvad järjest valusamaks,kuni ükskord lõpuks aru saad.


freelancer - 03.02.2005 kell 19:39

võibolla oleks õigem öelda et surma me ei karda,sest asju millest puudub ülevaade ei saa karta.Me lihtsalt ei aksepteeri temas paratamatust meie kui momendil elavate inimeste suhtes.Tean ,et inimene kes on teadlik oma surmas muutub teatud momendil surma suhtes ükskõikseks ja tal on absoluutselt savi ,mis temaga edasi toimub.Tekkib meeletu antipaatia.Muidugi on raske leppida olukorraga ,et sind homme võibolla enam ei ole,kuid kui oled selle enesele selgeks mõtelnud siis on ka su suhtumine surma teistsugune.


anahid - 03.02.2005 kell 19:41

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
võibolla oleks õigem öelda et surma me ei karda,sest asju millest puudub ülevaade ei saa karta..


Samas hirm teadmatuse ees on võibolla isegi hullem...


freelancer - 03.02.2005 kell 20:04

teadmatuse ees mingit hirmu pole,isegi meeldib nii.Ma isegi ei avaks raamatut kui sealt oleks võimalik lugeda mu edasisest saatusest.Teadmatus on suuremale osale inimestest meeldiv sest sa ei tea mis sind ees ootab.Palju oleks neid inimesi kes ei hakkaks tõmblema kui teaksid seda nn x tärminit,mil sa enam ei eksisteeri.Kas tõesti võid anda pea selle nimel et oled ka homme foorumis-vaevalt mina küll mitte.See mida sa ei tea ei saa sulle haiget teha.

Mõni sõna ka preestrile.Ma olen teatud sinu seisukohtadega vägagi nõus ja aksepteerin neid täielikult.Kui räägid hingede ringikäimisest siis võib see ka olla teatud määral tõsi ja ilmselt ka paljudele vastuvõetav ja aksepteeritav.Kuidas siis mõista neid jutte mis puudutavad me esivanemate koduskäimist ja kohtumisi hingedega.Isiklikult kummitusi sellise vormis ei usu absoluutselt(selle väiteks piisavalt kogemusi ja kokkupuudet surnute ja kõige selle juurde kuuluvaga)Kas siis hing ei ringlegi pidevalt vaid istub kuskil pangas ja ootab oma taassünni aega.Kuidas saab vastasel juhul ta käia oma eelmise ringi tuttavate juures ja olla uuesti sündinud-puudub nagu loogika.


preester - 03.02.2005 kell 20:56

freeler
Ei ole päris pädev,aga üht-teist tean.Need,kes siin ringi kollavad,ei ole alati üldsegi hinged,vaid energiakogumid,milledel puudub omaette teadvus või tahe.siis on veel need hinged,kes on jäänud erinevatel põhjustel pidama madalamatele astraaltasanditele,neidki võime tajuda mõnikord.Siis energiakogumid,mida juhitakse kellegi poolt,kas siis teadlikult või tahtmatult(enamus poltergeiste).Hoopis midagi muud on teated ja sõnumid kusagilt või kelleltki.Tihti need just seda ongi-meid lihtsalt püütakse õpetada kausaaltasanditelt,kuhu hinge. loomulik areng neid viib.Siis veel energeetilised vampiirid,mis vajavad eksisteerimiseks energiat ning lüpsavad seda nõrgestatud indiviididelt(alkohoolikud,narkomaanid,ka suitsetamisega toidame midagi või kedagi).teema tohutult lai ja avar,sama nagu meile nähtav maailm.siis tulevad veel teised dimensioonid,kust aeg-ajalt midagi sisse või välja lipsab.


freelancer - 03.02.2005 kell 21:21

Lähtudes sinu isiklikust seisukohast,saan ma aru nii,et hauatagust elu ei eksisteeri.Seda sel põhjusel,et meil lahkunud hing ei oma aega sellega tegeleda.Ta sünnib uue inimesena ja seda juba sõltuvalt tema eelmises elus sepistatud koodi alusel.
Ma võin muidugi eksida kuid millegipärast tunnen ma su maailmakäsitluses orientaalseid suundi ja uskumusi-kas on nii.


preester - 03.02.2005 kell 21:32

Idamaades on neid asju lihtsalt alati teatud rohkem kui "vanas maailmas",ristiusk blokkis ju kõik ära,kõike seletati jumalaga ning tema tahtega.ning kui sul oli mingi teine nägemus asjast,olid paras tuleriidale.Seetõttu euroopa ongi sensitiividest suht tühi,järjepidevus on hävitatud.Ja meie pisike eesti-kui palju on siin igasugu nägijaid,tervendajaid,muidu teadjaid.Just seetõttu,et meie õnneks sellest laastamisest pääsesime.Budismis on palju omast minule,aga ma ei poolda ühtegi religiooni,olen sellega ilmselt varasemalt liialt palju tegelenud,nagu mulle on öeldud.


Dinxu - 03.02.2005 kell 22:51

Ma ei karda surma vaid valu. Olin ise raskes autoõnnetuses ja kõige hullem oli valu...
Ma arvan, et surma ei ole vaja karta.


preester - 03.02.2005 kell 23:07

See ei tundu ehk vastuvõetavana,aga me loome ise enesele kõik mis meiega juhtub.Jutt oli õppetundidest,avarii oli üks nendest.See pole karistus halbade tegude eest nagu vahel arvatakse ,vaid just nimelt õppetund,läbi mille on võimalik kiiresti õppida.Omandada see,milleks muidu oleks kulunud tunduvalt kauem aega.Nüüd tuleb vaid enesesse süüvida ja selgusele jõuda,mida sa omandasid nende kannatuste läbi.Ehk oli see kaastunne,või hoopis usk endasse või sallivus .Mida iganes.


Lumeleopard - 04.02.2005 kell 06:30

Kui loogiliselt mõelda, siis ma ei karda surma.
Vaid ma kardan MITTE ELADA!


habe - 04.02.2005 kell 09:38

Surma vist ei karda, kuid kardan jätta endast maha liialt palju lahtisi otsi, mis teistele muret võivad tekitada. Samas elada iga elupäeva, nagu viimast, oleks ka ilmselt väga kurnav.


norija - 04.02.2005 kell 09:52

Et miks karta surma?

Igaks juhuks.


Kui veidi mõelda, siis eks ole surmahirm lihtsalt enesesäilitamisinstinkti üks tahk. Surma kardame me tegelikult samal põhjusel, miks me tahame süüa ja seksida. Lihtsalt "nii on ette nähtud", me oleme sedamoodi üles ehitatud.
Dieedipidamine ja tsölibaat on muidugi ka võimalikud.

Mis puutub enesetappu... Kui ma ei teaks, et surm on vältimatu nii ehk naa, siis oleks ma kardetavasti juba ammu enesetapu teinud. Aga kuna on teada, et kõik lõppeb nagunii, surma ja unustusega, siis milleks seda taga kiirustada?


traxic - 04.02.2005 kell 10:00

surma ei karda, ei karda ka eriti valu.. mis tollest karta.. valu on ju lihtsalt indikaator mis annab teada et meie kehaga on midagi nihu. ja seda on ju vahel ikka vaja ka teada, kuidas muidu tuleb näiteks teadmine, et haamriga ei ole hea näpu piht põrutada. Aga mis puutub sellesse et surm saabub kõigil nii kui nii, siis tegelikult on vahel hea kui keegi seda meelde tuletab, vähemalt ma ise mõtlen sellistel juhtude üle need asjad, mis mul veel pooleli on või mida olen tahtnud teha, kuid mingil põhjusel edasi lükanud nende alustamist. Ja peale sellist inventuuri saab ikka mõni unustatud asi lõpule ka viidud, mis on ise-enesest juba tervitatav nähtus.


Mc - 04.02.2005 kell 10:01

selle hetkel, kui sünnid, algab sinu isikliku aja countdown.


Pioneer - 04.02.2005 kell 10:11

Üks eelkõneleja mainis, et kui inimene ütleb et ta ei karda surma, siis ta ei tea mida ta räägib... hm, oh no mis ma ütlen... eks hirme ole erinevaid. Kirjutaja õigustuseks võiks öelda, et eks me tõesti mõelnud oleme, aga mina oma teinekord nats kreisi elu juures pigem mõelnud, et ega mina vist loomuliku surma sure. Mulle meeldib kogeda kõike mis annab elule vürtsi ja adrenaliini. Kui elada, siis täiega ja kokku ei hoia... Pigem tuleb mulle meelde naljaks seik lapsepõlvest, kus ma ühel oma nõrkushetkel mõtlesin, et surra ei tahaks enne kui olen naist saanud... Nüüd nagu polegi enam sellist pidepunkti Võtan elu lihtsalt ja see suremise probleem on küll nüüd minu jaoks kõige väiksem asi mille üle ma muretsen.


sinisilm - 04.02.2005 kell 10:33

Et mis siis saab...mitte seda, et kas põrgus või taevas aga et siin ma praegu olen ja kui mind ühel hetkel pole...et kuidas see on....


GrinningSoul - 04.02.2005 kell 11:20

ei karda enda surma. kardan lähedaste surma,sest siis neid enam pole minuga koos muresid ja rõõme jagamas.


li-li - 04.02.2005 kell 11:26

mis sellest surmast vaja karta on kui me oleme lõpux seal maal, siis me läheme sinna lausa heal meelel ja südamerahus (vanust küsimata)


anahid - 04.02.2005 kell 12:35

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
teadmatuse ees mingit hirmu pole,isegi meeldib nii.Ma isegi ei avaks raamatut kui sealt oleks võimalik lugeda mu edasisest saatusest.Teadmatus on suuremale osale inimestest meeldiv sest sa ei tea mis sind ees ootab.Palju oleks neid inimesi kes ei hakkaks tõmblema kui teaksid seda nn x tärminit,mil sa enam ei eksisteeri.Kas tõesti võid anda pea selle nimel et oled ka homme foorumis-vaevalt mina küll mitte.See mida sa ei tea ei saa sulle haiget teha.


Haa, ma olen täna siiski foorumis Sest ma teadsin suure tõenäosusega, et ma siia tulen, see oli minu teha.
Aga kuidas on asjadega, mis pole inimese enese kontrolli all....vähemalt tema veel mitteteadliku mina arvates mitte. Inimesele meeldib teadmine, et tal on kindel tulevik, kindel töö, ta teab enamvähem, mida ta elust tahab. Kujutle kui sa ei teaks ka seda, kas sa homme süüa saad, rääkimata sellest kas sul on kodu, lähedased inimesed. Ma ei usu, et selline eluaegne teadmatus kellelegi eriti meeldiks. Siis peaks pidevalt olema valvel, valmis tegutsema...puuduks igasugune stabiilsus, kõige pisemgi kontroll oma elu üle.

Surmaga on sedasi, et mida ei teata, seda arvatakse, sest enne minekut võiks natukenegi aimu olla, kuhu minek....isegi kui see on mittemiski, kuhu ollakse teel. Mis juhtub sellel hetkel kui ületame selle joone?


preester - 04.02.2005 kell 12:46

On tõesti hea pisut teada sellest,mis pärast füüsilisest kehast väljumist juhtub.Kaob ära see asjatu pabistamine.Muidugi jääb loomulik enesealalhoiuinstinkt,kuid see ongi seotud vaid meie füüsilise kehaga.Tiibetis on olemas suremise õpetus-mis juhtub,kuidas käituda ja kuhu minna.Nn."Tiibeti Surnute Raamat".Pole kätte sattunud täpsemat infi,aga tasuks uurida.


anahid - 04.02.2005 kell 12:51

Iga õhtu kui läheme magama harjutame suremist ja iga hommik on uus päev ehk uus elu.


vanadill - 04.02.2005 kell 14:17

Surma kartmisel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Sest tuleb ta nagunii-kas sa kardad teda või ei karda. Aga minu eelmine lause kehtib minu isikliku surma kohta. Oma lähedaste surma kardan ma küll. Matused ja muu staff on küllaltki kulukad ja ebameeldivad ajada.

TJ


skingirl - 04.02.2005 kell 15:23

Mul on selle härraga oma suhe!


Deiviidas - 04.02.2005 kell 15:33

Surma ikka kardan. Mitte paaniliselt, sest siis oleks elu ju võimatu, kuid teataval määral. Igapäevases elus toimub kõik nii kiiresti, et surmale mõtlemine tundub kohatuna. Võtta elult kõik, mis võtta annab, põhjustab vahest hirmu, et aega on liialt vähe, niisuguse aja raiskamise ja ootamatute tagasilöökide lubamiseks. Ma ei tea, kas kõrgusekartus liigitub surmakartuse alla, kuid minul on see olemas.


preester - 04.02.2005 kell 23:15

Olen viimased aastad püüdnud elada teadmisega,et olen just seal,kus pean olema,just siis,kui on õige aeg ja ei maksa üldse pabistada,sest kõik mis toimub,on hea minu arengule.Olen üritanud lasta asjadel vabalt kulgeda,mitte enam peaga läbi seinte joosta.See käib ka surma kohta.Erilise hirmuta,aga ka ootuseta,kuid olen selleks siiski valmis.Valmis loobuma kõigest,kui selleks aeg käes.


zaavi - 04.02.2005 kell 23:33

Kuni umbes 25.eluaastani arvab inimene,et ta on surematu.Siis saabub arusaam, et elada tuleb yks p2ev korraga.

Mind tabas see varem.


apocalyptica - 10.02.2005 kell 22:21

Vist ei kardeta surma vaid seda piina mida see teistele pakkuda v6ib.
Isiklikult surma ma ei karda aga seda kuidas see minu l2hikondlaste elu v6ib m6jutada kyl.Ei tahaks m6eldagi kuidas nad k6ik mu haua peal halavad.


liisbeth - 11.02.2005 kell 17:57

karta maksab vast siis, kui surm on pikk ja ise protsessi käigus täie mõistuse juures oled.


Ray - 11.02.2005 kell 21:43

Tsitaat:
Algne postitaja: preester
Tegelikult oled enamusega oma tuttavatest juba kohtunud varasemates eludes ja kindlasti kohtud ka järgnevates ja kuna ratas pöörleb ja hing areneb pidevalt ja on surematu,siis polegi nagu probleemi.Aga kuna meil on kest ,mis paraku ei kesta eriti kaua,siis on mõistetavalt sellest kahju lahkuda.Ja kuna puudub enamasti kontakt oma "kõrgema minaga",siis on ka teadmatus.Ja just see hirmutab.Ja polegi tõesti midagi karta,ring hakkab otsast peale ja kestab seni,kuni hing oma arenguks enam füüsilist keha ei vaja ning jätkab kausaaltasanditel.


Mnjah, päris nutikas tähelepanek.

Holistlik paradigma seletab sama analoogia mingis mõttes lahti.


cojear - 11.02.2005 kell 22:19

Ka mina ei mõista... seni kuni mul pole kedagi, kes minu elamisest sõltuks, on mul täielik vabadus surra... Ja kellelgi pole õigust ütelda, et ta oli ju nii noor ja tal oli kogu elu veel ees ja blaa-blaa-blaa... Usun, et ääretult vähe on neid, kes ka vanadussurma surres kätt südamele pannes võivad kinnitada :"mina olen siin maailmas lõpetanud."VOT NII


Ray - 11.02.2005 kell 22:25

Surma teps mitte ei karda. Natuke tegematajätmisi, seda küll.


preester - 11.02.2005 kell 23:39

inimesed reeglina ei sünni rahuga oma hinges,see saavutatakse või leitakse ikka vaeva ja raskustega ja läbi erinevate kogemuste.Ja just siis,kui arved,et sooh,nüüd on rahu,tuleb midagi,mis kõik sassi keerab.Normaalne elu,ütleks selle kohta,muidu oleks ju stagnatsioon ning areng puuduks."Kui on raske,siis on ehtne"!


imagination - 20.02.2005 kell 22:37

Pigem karta seda"kudias sa sured".Aga muidu pole seal midagi karta.


reheline - 21.02.2005 kell 09:07

Enesealalhoiuinstinkt. Surma võib karta, või mitte, aga kui oma elu eest jooksu ei pista, on midagi psüühikaga mäda.


Blond_Bimbo - 21.02.2005 kell 21:10

Sellepärast ehk, et inimene ei tea, kas on elu pärast elu; ei tea, mis edasi saab, ja kas üldse saab.


Lii001 - 12.03.2005 kell 13:27

Sest elus on niiii palju veel teha...


susanna - 12.03.2005 kell 16:18

kardad seda teadmatust, et kuidas ta tuleb
mõistmatu on see, et ühel hetkel tunned ja tajud, siis enam mitte ja lihtsalt su keha lebab seal
ja siis ei öelda selle kohta enam keha või, et see naine, see mees, vaid laip
enam hullemat sõna pole


celtic - 12.03.2005 kell 18:44

miks karta?
aga miks ka mitte... iga inimene kardab just seda mida ise tahab. küll õpib ka kunagi ära nende kardetavate asjade mittekartmise.


võmm - 13.03.2005 kell 00:32

Hmm.... tegelikult elus on kaks asja: 1. kartus surma ees;
2. ja nikunälg
Kui nüüd need asjad kõrvale jätta, kaotaks elu oma väärtuse.

NB! Mõelge sellele vähemalt 5 minutit ja Te leiate, et sellel on oma iva sees.


lovely - 13.03.2005 kell 00:44

Milleks karta, TA tuleb ju niikuinii!!!


Lycette - 13.03.2005 kell 00:49

Mina kardan, et palju tähtsaid asju jääb teiste kaela millega aga oleks pidanud mina tegelema. Ja ka teadmatus kuidas suren tekitab kõhedust


anahid - 13.03.2005 kell 11:35

Tsitaat:
Algne postitaja: võmm
Hmm.... tegelikult elus on kaks asja: 1. kartus surma ees;
2. ja nikunälg
Kui nüüd need asjad kõrvale jätta, kaotaks elu oma väärtuse.

NB! Mõelge sellele vähemalt 5 minutit ja Te leiate, et sellel on oma iva sees.



tahaks loota, et ma olen juba kiviajast edasi arenenud


andri00 - 13.03.2005 kell 15:49

mina arvan et järgmist elu sul ei tule vähemalt mitte selles ilmas hing on igavene aga ta ei tule peale kehast lahkumist siia tagasi tal on kaks võimalust kas läheb põrgu või taeva, miks surm tuli? kuna risti usu jumal ütleb et patu palk on surm aga palju meist tegelikult soovib patust loobuda, vähesd kuna kui inimene armastab juua siis ei taha ta sellest loobuda nagu ka muudest pahedest, kui asi oleks vastu pidi siis ma tapaksin võimalikult palju inimesi ära ise kah surres ja pärast uuesti sündides, siis poleks headust ja puuduks karistus valitseks kurjus, ja kui jumalad poleks siis puuduks ka elu sest vaadake kui täpseid mõõtmeid on vaja universumis et meil oleks elu kui on nats külmem või soojem siis meid ei oleks ja vabalt võiks meid mõni asteroid minema pühkida aga meie päikese süsteemi planeedid on enamus kinni püüdnud mis oleks võinud meid vabalt tabada, niisiis peab jumal olema sest ise enesest ei teki midagi ja meie inimesed oleme rikunud ristiusku kah oma risti sõdadega jms, ma arvan et ka kristlane satub vabalt põrgu kuna ta on ainult nime poolest kristlane, kuid varsti peab maailma lõpp tulema ja nagu külvaja külvas vilja (vili =heainimene,)ja viljasisse tuli ka ohakas (ohakas =halb inimene) ja jumal ütles las mõlemad kasvavad küll lõikuse ajal lahutame ohaka viljast ja ohaka viskame tulle, see tähendab et halb inimene satub põrgu, vot nii, mõtlemis ainet teile ma isikluklt kardan praegu surma kuna ma ei tea kuidas jumal suhtub minusse ja mu patudesse kas ta andestab või mitte mulle samas ma katsun pailaps olla ja esile mitte tõsta ennast vaid ligimest kuna me oleme jumala silmis kõik võrdsed


andri00 - 13.03.2005 kell 15:53

Tsitaat:
Algne postitaja: andri00
mina arvan et järgmist elu sul ei tule vähemalt mitte selles ilmas hing on igavene aga ta ei tule peale kehast lahkumist siia tagasi tal on kaks võimalust kas läheb põrgu või taeva, miks surm tuli? kuna risti usu jumal ütleb et patu palk on surm aga palju meist tegelikult soovib patust loobuda, vähesd kuna kui inimene armastab juua siis ei taha ta sellest loobuda nagu ka muudest pahedest, kui asi oleks vastu pidi siis ma tapaksin võimalikult palju inimesi ära ise kah surres ja pärast uuesti sündides, siis poleks headust ja puuduks karistus valitseks kurjus, ja kui jumalad poleks siis puuduks ka elu sest vaadake kui täpseid mõõtmeid on vaja universumis et meil oleks elu kui on nats külmem või soojem siis meid ei oleks ja vabalt võiks meid mõni asteroid minema pühkida aga meie päikese süsteemi planeedid on enamus kinni püüdnud mis oleks võinud meid vabalt tabada, niisiis peab jumal olema sest ise enesest ei teki midagi ja meie inimesed oleme rikunud ristiusku kah oma risti sõdadega jms, ma arvan et ka kristlane satub vabalt põrgu kuna ta on ainult nime poolest kristlane, kuid varsti peab maailma lõpp tulema ja nagu külvaja külvas vilja (vili =heainimene,)ja viljasisse tuli ka ohakas (ohakas =halb inimene) ja jumal ütles las mõlemad kasvavad küll lõikuse ajal lahutame ohaka viljast ja ohaka viskame tulle, see tähendab et halb inimene satub põrgu, vot nii, mõtlemis ainet teile ma isikluklt kardan praegu surma kuna ma ei tea kuidas jumal suhtub minusse ja mu patudesse kas ta andestab või mitte mulle samas ma katsun pailaps olla ja esile mitte tõsta ennast vaid ligimest kuna me oleme jumala silmis kõik võrdsed

aga kui inimene palub andeks ja jumal annab siis ta ei satu põrgusse väike lohutus teile


Dilaila - 16.03.2005 kell 23:45

Kui harjutada end mõttega, et surm on nagu vari, mis igalpool sinuga kaasas käib, muutub lõviosa probleemidest elus tähtsusetuks ja see, mis jääb on tõene. Surm nagu isiklik "tark mees taskus"


kaitsevaim - 16.03.2005 kell 23:58

Surm on lihtsalt lõpp..mis tast karta..sa ise ju ei tunne enam seda hetke kui sa sured. Kui mingi tõsise trauma järgi, siis jah..ehk kardan seda valu.


machimos - 20.03.2005 kell 07:58

Surmaga ei ole probleeme, rohkem häirib mind elu. Ausaltöelda, mind isegi tõmbab surma poole, ma ei tea miks.


hannes63 - 04.04.2005 kell 12:44

Karta pole siin midagi. Surm tuleb siis, kui õige aeg käes.


habe - 04.04.2005 kell 14:37

Kardan oma kallile sellega haiget teha.


celtic - 04.04.2005 kell 15:14

see kallite teema on tõesti jama värk.

ise tahan enne surra.
temake tahab minust enne surra.


no kuda siis jääb? koos?


passion - 04.04.2005 kell 18:44

ei karda sugugi!!!!!


lihtsaltnööp - 04.04.2005 kell 20:13

miks peaks?
surm pole lõpp, vaid edasiminek, niisiis tõesti mida seal karta, enamus vist kardab teadmatust


merdeca - 08.04.2005 kell 14:13

Aga miks raisata aega millegi sellise kartmise peale mille eest nagunii pääsu ei ole?Parem elada seni kuni on antud.See on mõttetu kartus.


maipõrnikas - 09.04.2005 kell 09:59

Tundmatusse tuleb ikka suhtuda väikese ettevaatlikkuse ja kartusega


kiaara - 09.04.2005 kell 14:43

ise arvan et surma ei peagi kartma kuid seda kardetakse siiski...p6hjuseks on teadmatus ....ja inimesed kardavad teadmatust...vot sellep2rast ...
aga tegelikult on asi nii et kui inimesed magavad valmistavad nad end surmaks ette....nii et 2rge kartke midagi


Pipilota - 09.04.2005 kell 17:57

teadmatus, mis ootab meid ees teisel pool, tekitab hirmu. onnelikud on need, kes usuvad. usuvad, et meid ootab seal ees midagi uut ja ilusat. voi ka mitte nii ilusat.

ei suuda hetkel vastata, kas tunneksin oma surma ees hirmu, sest pole sellega silmitsi seisnud. ilmselt jah, sest lahtiseid otsi ja mahajaavaid inimesi ja tegemata asju ning andekspalumata/andeksaamata tegusid on liig palju.
tunnen surma ees hirmu sel moel, et mulle kallid inimesed jatavad mind yhel paeval maha... iga aasta eestis kaies naen kuidas vanemad on jalle vanemaks jaanud ja see tekitab hirmu... surmahirmu, kui seda voiks niimoodi siis nimetada. elukaaslase muldvana vanaema nahes tajun surmahingust....
samas, mis aga oleks loomulikum kui surm... asjad on kaduvad ja oleks aeg sellega leppida.... kui vaid suudaks...


firecracker - 25.04.2005 kell 21:27

ei ole mõtet karta, sest mida see meile annab. Ning kuikellegi tähtsa surm läbi elatud ega siis enam kardagi seda surmaollust, vot nii


Kamikaze - 03.05.2005 kell 22:54

ei karda enda surma,aga kellelgi lähedase ja kalli inimese oma küll.Sain natuke aega tagasi teada,et üks neist ongi väga halvas seisus ja mõtlen,millal see kurb teade võib tulla.Närvid sööb läbi.


Andrew - 04.05.2005 kell 19:51

Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Surma vist ei karda, kuid kardan jätta endast maha liialt palju lahtisi otsi, mis teistele muret võivad tekitada. Samas elada iga elupäeva, nagu viimast, oleks ka ilmselt väga kurnav.

eks ta nii kipub olema


sungirl23 - 04.05.2005 kell 19:56

ma küll ei näe ühtki põhjust mix surma karta, ega see kui sa teda ei karda, teda eemal ei hoia......surm on paratamatu asi


sungirl23 - 04.05.2005 kell 19:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Kamikaze
ei karda enda surma,aga kellelgi lähedase ja kalli inimese oma küll.Sain natuke aega tagasi teada,et üks neist ongi väga halvas seisus ja mõtlen,millal see kurb teade võib tulla.Närvid sööb läbi.



minul eelmine nädal suri üx väga kallis ja tore inimene ära, kusjuures ta oli ka väga noor....vähemalt surma jaox küll


ilmutis - 07.05.2005 kell 20:02

Miks surma karta?
Eks igalühel ole selleks omad põhjused, aga ma olen nõus sellega, kes ütles, et see on hirm teadmatuse ees. Väga õige tegelikult, sest keegi ju ei tea, mis meid ees ootab.

Isiklikult ma oma surma ei karda, aga noorelt surra ka ei tahaks. Liiga palju on vaja teha veel.


Renka - 07.05.2005 kell 22:41

mix seda kartma peaks ?? Kord tuleb see kõigil varm või hiljem .


Vanapaks - 08.05.2005 kell 09:54

Tea, mis tast karta? Kahte surma ei sure keegi ja ühest ei pääse niikuinii...


sireen - 08.05.2005 kell 10:25

sest me ei tea täpselt, mis meid seal teisel pool ootab, tundmatut ikka natuke kardetakse......


spunk - 18.05.2005 kell 18:35

avastan, end tihti mõttelt,e t mis siis saabkui ma saan juba 50 aastaseks, ja edasi ja edasi... kardan vanadust, sest koos sellega tuleb ka surm..... kardan et ei näe enam oma kalleid inimese, kelledest juba niimõnedki on siit ilmast lahkunud..
sest kardan seda mis on siis kui saabub surm....


alar - 19.05.2005 kell 17:17

ei mõista mis seal karta ühel hetkel sureme ju niikuinii ära.....


arthas6014 - 01.06.2005 kell 18:15

Siin paljud inimesed räägivad, et ei karda surma...
Tõesti, enamus pole surmaga ka silmitsi seisnud.
Kui minul juhtus nii paar korda, toibusin ikka paar päeva(need polnud lihtsalt üheksanda korruse katuse ääred).
Nii et saan täitsa rahuga öelda, et... ei teagi. Praegu võiks küll öelda midagi muud, aga kui miskit hakkab ähvardama, siis olukord muutub. Eriti paanika juures.
Te, inimesed, pole näinud, kuidas inimesed nutavad ja hüsteeritsevad, kui surm lähedal on(või on võtnud-võtavad ligimesi). Vähemalt paljud teist. Vähemalt.
Ja hingede ring? Kas tõesti olete selles olnud ühes teaduses?


partyangel01 - 12.06.2005 kell 11:34

surm...lihtsalt liiga jube...äkki ka valus..kes teab..


Smer¹ - 19.06.2005 kell 19:08

mis tast ikka karta ,surm on nagu sitahäda ,et kui minema peab siis peab.


Kayleigh´n I - 19.06.2005 kell 19:29

Surm ei ole surijale valus, vaid neile, kes maha jäävad.
Mina seda ei karda, st enda surma ei karda. Küll ta varsti tuleb.
Kardan aga teiste surma. Ma parem ei mõtlegi sellele..


sissy84 - 20.06.2005 kell 07:58

Ei kujuta ette seda kui ma enam ei hinga,ei tunne-mind lihtsalt enam ei eksisteeri
See ka ei meeldi,et sureme üksi.Ausalt,ma loodan,et sinna veel aega on,kuigi ei või iial teada-täna,homme,pensioni eas
Kuna keegi ei tea mis tunne on surra,siis ei tea mida oodata-ja ma ei tahagi midagi oodata


bimbo - 15.07.2005 kell 15:47

Mina küll kardan surma, ainult surijad ei karda.


dsxz - 02.08.2005 kell 19:42

KARMA SEADUSE KOHASELT TULEB MEIE JÄRGMINE ELU ENAM-VÄHEM SAMASUGUNE NAGU SEE MIS PRAEGU! SEEGA ON VÄGA TÄHTIS ET ME JUBA SELLES ELUS MUUDAME ENNAST PAREMATEKS JA KAASTUNDLIKUMATEKS INIMESTEKS KÕIKIDE OLENDITE SUHTES, ET MAAILM OLEKS PAREM KUI ME JÄRGMINE ELU SIIA SAMMA PLANEEDILE SÜNNIME! KAHJUKS ELAVAD ENAMUS INIMESI NII NAGU OLEKS SEE ELU NEIL VIIMANE!


VadeMecum - 05.12.2006 kell 23:53

ma ei karda, vaid ootan!


skingirl - 06.12.2006 kell 16:41

Tsitaat:
Algne postitaja: dsxz
KARMA SEADUSE KOHASELT TULEB MEIE JÄRGMINE ELU ENAM-VÄHEM SAMASUGUNE NAGU SEE MIS PRAEGU! SEEGA ON VÄGA TÄHTIS ET ME JUBA SELLES ELUS MUUDAME ENNAST PAREMATEKS JA KAASTUNDLIKUMATEKS INIMESTEKS KÕIKIDE OLENDITE SUHTES, ET MAAILM OLEKS PAREM KUI ME JÄRGMINE ELU SIIA SAMMA PLANEEDILE SÜNNIME! KAHJUKS ELAVAD ENAMUS INIMESI NII NAGU OLEKS SEE ELU NEIL VIIMANE!

kas ka keha on samaväärne, seda tahaks teada


officer - 06.12.2006 kell 17:29

Tsitaat:
Algne postitaja: preester




...vastupidi,surma peab ootama ja lahkelt vastuvõtma!


ariita - 06.12.2006 kell 19:25

kas just karta, aga vara nagu veel, ja palju jääks pooleli...


olevt - 06.12.2006 kell 19:29

ei usu mina, et keskmine inimene surma kardab. Ollakse sellega harjunud, et kunagi surm tuleb ja asi tahe. Sama loomulik ja paratamatu, kui kempsus käimine.


freelancer - 06.12.2006 kell 19:59

Mina näiteks ei usu ,et keskmine inimene ei karda surma.Ta lihtsalt ei mõtle selle peale.Aga kui jõuab kätte see tund kus kuuled oma möödapääsmatust lõpust hakkad seda kartma.Inimese loomuses on lihtsalt karta kõike mis on ebamäärane ja seletamatu.
Mina näiteks ei suuda mõista inimesi ,kes kirjutavad et teades oma surma saabumisest on neil veel tahtmist pidu panna.Tegelikkus on hoopis teistsugune.Surma teadasaamisest valdab inimesi üldjuhul täielik apaatia ja see on ilmselt inimese kaitserefleks ,millega peletada oma hirmu.
Surm pole alati selline nagu me oma meeltega sooviks-oma pehmes voodis,valudeta ja ligimiste lähedal.Surm võib olla hoopis midagi muud ja ületada oma katsumuste poolest normaalse inimese fantaasiavõimed.Isiklikult kaldun arvama et ütelus-ma ei karda surma on teatud määral ülepaisutatud ja ei vasta tegelikkusele.Me arvame,et ei karda seda sellepärast et meile lihtsalt pole antud võimalust seda proovida.Ja kui antakse võimalus,siis pole enam tagasiteed.Siis istudki oma klaasistunud pilguga,mõttesse vajunult ja loed tunde,tegelikult oled juba teoreetiliselt surnud


boobster - 06.12.2006 kell 20:28

Freelancer luges juba absoluutselt kõik mõtted ette, mida ka mina mõtlen- ma vbl isegi kardaks, kuid just seesama asi, et ma ei mõtle sellele. Peopanemine vs apaatia- täpselt sama mõte nagu free'l
Ka Kayleigh'n'I arvamusega olen päri- palju hullem oleks keegi kallis kaotada kui ise surra vast. Olen ka ise mõelnud, et what if I die- et kas jääb keegi tõesti igatsema vms, peale mu vanemate ja vendade muidugi...
kusjuures- meenus üks film, kus üks seltskond inimesi tegeles sellise asjaga- noh, et umbes, et tekitatakse südame seiskumine, konkreetselt, mingiks 5 sekundiks vms ja siis elektrisokiga keritakse pilt jälle ette- eesmärgiks just teada saada, mis ''teisel pool'' on ...
Kas seee reaalselt ka võimalik on, ei tea, ja proovima ka ei hakka...


rosita - 06.12.2006 kell 20:49

Me kardame seda, mida me pole kogenud või ei taha kogeda.Selles pole midagi ebanormaalset.Teadmine, et see ei pruugi olla üldse valus, ei vabasta mind veel hirmust.Täpselt nii nagu ka hambaarst- ma tean, et mulle enam ei tehta haiget, aga ma kardan siiski.


Lilith - 07.12.2006 kell 11:47

Reaalselt on meile antud ainult üks hetk-see,milles praegu elame.Sõidab otsa mõni roolijoodik või katkeb elulõng muul moel.Niisiis peaks elama igat hetke nii nagu see oleks su viimane


johann - 07.12.2006 kell 18:48

Elu on nagu juturaamat,mis lõppeb peategelase lahkumisega igavikumaale.
Ei oska arvata,pole veel jõudnud selle peatükini.


Shadow25 - 11.07.2008 kell 19:02

Surma ennast ei karda. Kardan suremisviisi. Kui suren, võiks see juhtuda võimalikult kiiresti ja valutult.


freelancer - 11.07.2008 kell 21:18

Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Me kardame seda, mida me pole kogenud või ei taha kogeda.



Tekkis küsimus.
Kui uskuda confi siis kas tema kardab seksi


nudol - 12.07.2008 kell 08:14

Pole vaja mõelda sellele mis saabub niikuinii.
Paljud väga vanad inimesed ootavad surma, aga see ei tule ega tule.


kranz - 12.07.2008 kell 08:27

Kuidas ei tuleMinu vanaema ootas ka surma,aga lõpuks ikka tuli.


Aike - 12.07.2008 kell 08:30

Mis on surm???
Miks ma peaksin teda karma??

Arvamusi ja mõtisklusi on tohutul. Ja kõik on õiged omaniku vaatavinklist.
Olles seisnud oma kaitseingliga vastastiku on minu subjektiivne arvamus.
Surm nagu ka sünd on elu lahutamatud osad. Miski ei lõpe vaid muutub millekski teiseks.
Ürgne loodus seadus. Miski ei kao vaid muutub ühest olekust teise.
Nähtav ja katsutav, mitte nähtavaks (materjaliseerunud inimesele) mitte katsutavaks, kuid samas tunnetatavaks ja kuuldavaks.
Karma on meil aga kõigil ilma selleta me ei oleks materjaliseerunud. Samuti ka karma võlg e. eluülesanne mida tulime siia täitma omal vabal soovil ja tahtel.


nudol - 12.07.2008 kell 08:30

kranz
ootamine on ootajale väga pikk aeg.


Tiile - 12.07.2008 kell 09:30

Tsitaat:
Algne postitaja: preester
On tõesti hea pisut teada sellest,mis pärast füüsilisest kehast väljumist juhtub.Kaob ära see asjatu pabistamine.Muidugi jääb loomulik enesealalhoiuinstinkt,kuid see ongi seotud vaid meie füüsilise kehaga.Tiibetis on olemas suremise õpetus-mis juhtub,kuidas käituda ja kuhu minna.Nn."Tiibeti Surnute Raamat".Pole kätte sattunud täpsemat infi,aga tasuks uurida.


Olen kogenud suremise tunnet, ehkki eelmises elus ja praeguses sain seda taas kogeda unenäos.
Rahu oli kõikevaldav, õnnetundeks ei saa seda nimetada. Tegelikult pole võimalik seda kirjeldada. Tean vaid seda, et sellist tunnet ihkan taas kogeda.
Kui see tuleb koos suremisega, siis mis seda karta


Tiile - 12.07.2008 kell 09:38

Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl

kas ka keha on samaväärne, seda tahaks teada

Keha valik sõltub suuresti sinu praegusest elust. Kas Sa saad seda valida või mitte, sõltub just su praegusest elust


hulkurtom - 12.07.2008 kell 15:23

Loen ja imestan,keegi ei karda surma?Aga kui surm silme ees,siis haaravad koik 10 kyyne ja hammastega,olaks veel moni haarats ka sellega,elu kyllest kinni.Minna ei taha keegi,v.a. valudes ja lootusetult haiged.


hallhiir - 12.07.2008 kell 17:10

surma ei karda, kardan ainul surmaeelseid valusid ja piina. aga kui surm oleks silmapilkne või nö une pealt- mis sellest ikka karta


sossuke - 12.07.2008 kell 19:29

ma ei tea. ausõna.

oleks teema "kas" küsimusega esitatud, siis saaks vastata "jah" või "ei".

aga miks - ma ei tea, kuidas sellele vastatata. või nagu pisimimm vastas, et lapsed jääksid ilma emmeta. seda samuti. aga ...


lati - 13.07.2008 kell 09:42

miks peaks kartma surma? surm on mu sõber ja elu eesmärk, ainult ta võiks tulla alles siis kui elutöö tehtud ja lapsed selle juba üle võtnud.


SinineLiblikas - 24.10.2008 kell 20:21

Võibolla me kardame mis edasi saab..
On ju palju mitmeid erinevaid seisukohti ...


"mis juhtub peale surma..."
Mina jään siiski selle seisukoha juurde...-
Ma suren ja siis...., paistab kusagilt kaugelt üks täpp,
see kasvab ja kasvab kuni jõuan selle juurde.



Siis läheb pimedaks ja algab tee tundmatuses,
kohas mida veel keegi kohanud ei ole!
Kohas kus on nii rahulik, kuid samas ka jube,
siis, võtab keegi sul käest ja juhatab su sinna kus algab valgust täis tunnel ja kaob köik see selja taha kus sa hetkel oled..


Minu üheks lemmikuks harrastuseks on surnuaedade külastamine...Olete te tähele pannud ,et seal on köige rahulikum ...


Pipilota - 24.10.2008 kell 23:55

olen kogenud surma oma unenagudes ja see meeletu rahu, mis mind valdas hetkel, kui teadsin, et nyyd ma suren, on siiani sellise magusalt igatseva maitsega meeles. kui murdosagi reaalselt surmast tooks sellist rahu, siis ma vaidaks hetkel, et ma ei karda surma. aga ma ju ei tea.


Deiviidas - 25.10.2008 kell 10:25

Mõelda surmast kui elu paratamatust osast on hirmuäratav. Surm on ju teadmatus. Mis saab edasi? Kas see tähendab eksistentsi täielikku lõppu, või liikumist uuele tasandile?
Me teame surma kohta väga vähe. Räägitakse, et elu pidavat jätkuma aga kui suures osas see tõele vastab ei tea mitte keegi.
Elu pärast surma on võimalik ja kui järele mõelda, siis ka parim võimalik variant saamaks tagasisidet oma materiaalse elu kohta.
Milleks me üldse oleme siia ilma sündinud?
Mis eesmärk on meie eksistentsil?
jne
Küsimusi sellel teemal on palju.
Sajaprotsendiliselt tõese vastuse saame neile küsimustele ilmselt alles siis kui on kätte jõudnud meie kord siit ilmast lahkuda.


habe - 25.10.2008 kell 11:36

Tsitaat:
Algne postitaja: hulkurtom
Loen ja imestan,keegi ei karda surma?Aga kui surm silme ees,siis haaravad koik 10 kyyne ja hammastega,olaks veel moni haarats ka sellega,elu kyllest kinni.Minna ei taha keegi,v.a. valudes ja lootusetult haiged.


...Just nagu ei oleks olemaski suitsiidi sooritajaid ja selle kaalutlejaid, nagu neidki, kes valivad enda kindla surma teiste päästmiseks...

Ei saa kõiki ikka oma mõõdurihmaga mõõta


habe - 25.10.2008 kell 13:35

Tsitaat:
Algne postitaja: SinineLiblikas
Võibolla me kardame mis edasi saab..
On ju palju mitmeid erinevaid seisukohti ...


"mis juhtub peale surma..."
Mina jään siiski selle seisukoha juurde...-
Ma suren ja siis...., paistab kusagilt kaugelt üks täpp,
see kasvab ja kasvab kuni jõuan selle juurde.
Siis läheb pimedaks ja algab tee tundmatuses,
kohas mida veel keegi kohanud ei ole!
Kohas kus on nii rahulik, kuid samas ka jube,
siis, võtab keegi sul käest ja juhatab su sinna kus algab valgust täis tunnel ja kaob köik see selja taha kus sa hetkel oled..


Ja jälle suutsid mind üllatada..
Seekord positiivselt!

Teemasse postitajatele soovitaks aga ikka ja jälle -lugege! Olen siin foorumis välja pakkunud raamatu, mis nii mõnelegi küsimusele kui just ei vasta, siis vähemalt õige vastu suunas vihjeid annab.


Deiviidas - 25.10.2008 kell 13:51

Meie ümber on olnud aegade algusest saadik nii palju paranormaalseid ilminguid, et lihtlabaselt nende kõrvaleheitmine ning teispoolsuse võimaliku olemasolu eitamine oleks ilmselt liialt lühinägelik tegevus.
Välistada ei saa midagi kuigi sooviks maistes tingimustes teaduslikku tõestust.


habe - 25.10.2008 kell 13:57

Mida nimetad teaduslikuks tõestuseks?
Kas elukutselise psühhiaatri aastakümnete pikkused katsed patsientide hüpnotiseerimisel on Sinu jaoks piisavalt teaduslik baas?


Deiviidas - 25.10.2008 kell 14:22

Kas hüpnoosiga on saadud ühendust teispoolsusega?
Minu teada hüpnoosi abil mõjutatakse inimese aju, et vabaneda teda segavatest hirmudest jne. Ühesõnaga üritatakse kõrvaldada mingisuguseid ajus toimunud kõrvalekaldeid. Kahtlemata on see väga alternatiivne ravimeetod. Inimese aju on ju ülimalt keeruline organ.
Ma ei välista midagi, lihtsalt paljud isikud kes maamunal elavad on materiaalses maailmas niivõrd kinni, et neil on raske tunnistada teispoolsuse olemasolu. Kui nad ei ole ka midagi paranormaalset omal nahal kogenud on skeptilisus antud nähtuste suhtes täiesti normaalne.


habe - 25.10.2008 kell 14:28

Hüpnoosiga võetakse maha mälublokeeringud ja ..mitte ainult. Teemasse sügavuti ronimata väidan vaid, et katseid sel teemal on tehtud hulgaliselt ja protokollitud neid kõiki tavateaduslikke norme järgides. Nii et - kui oled tõesti huvitatud teaduslikest tõestustest, siis ei seisa asi mitte tõestuste puudumise vaid sinu enda viitsimatuse taga neid leida ja nendega tutvuda.

Ära pahandu - laiskus on meie kõigi ühisvara!


freelancer - 25.10.2008 kell 14:30

Lisaks Habeme jutule

Laiskus on ainus asi siin maamunal mis sunnib inimesed mõtlema.


Deiviidas - 25.10.2008 kell 14:41

Habe, sinusugusel palju elu näinud ja erudeeritud mehel on ilmselt ülimalt vaevanõudev lugeda minusuguse lühinägeliku ja kogenematu inimese postitusi.
Ma tunnen sulle kaasa.
Elu jätkust pärast surma meeldib mulle aga mõelda küll. Eks see maailma piiratus on see, mis vähendab usku kõige paranormaalse vastu.


freelancer - 25.10.2008 kell 14:46

Deviidas
Alati võid lohutada end sellega,et on olemas hulga lollakamaid inimesi.Ma ilmselt ei liialda kui väidan et ka siin foorumis juba.


habe - 25.10.2008 kell 16:19

Tsitaat:
Algne postitaja: Deiviidas
Habe, ...Ma tunnen sulle kaasa.
Eks see maailma piiratus on see, mis vähendab usku kõige paranormaalse vastu.


Tänud, Deviidas! Kohe oluliselt kergem hakkas!
Ja ikkagi, miks kipuvad inimesed oma piiratuse maailma omandiks tunnistama, küsimata kas maailm seda neilt vastu võtta tahaks...


johann - 26.10.2008 kell 10:51

Inimese keha surnuna on nagu ära kasutatud riietusese.Iga aastaga on ta omasemaks saanud ja siit ilmast lahkudes tahaks väärilist ära saatmist .Tuhana võiks see olla merre puitatuna,siis oleks mind igal pool


SinineLiblikas - 26.10.2008 kell 20:36

Tsitaat:
Algne postitaja: Deiviidas
Kas hüpnoosiga on saadud ühendust teispoolsusega?
Minu teada hüpnoosi abil mõjutatakse inimese aju, et vabaneda teda segavatest hirmudest jne. Ühesõnaga üritatakse kõrvaldada mingisuguseid ajus toimunud kõrvalekaldeid. Kahtlemata on see väga alternatiivne ravimeetod. Inimese aju on ju ülimalt keeruline organ.
Ma ei välista midagi, lihtsalt paljud isikud kes maamunal elavad on materiaalses maailmas niivõrd kinni, et neil on raske tunnistada teispoolsuse olemasolu. Kui nad ei ole ka midagi paranormaalset omal nahal kogenud on skeptilisus antud nähtuste suhtes täiesti normaalne.




Mõni aeg tagasi sai raamatukogust laenatud raamat.."Hingede Rännak" seda on lugenud kindlasti köik kes usuvad vaimudesse ja teisepoolsusesse.
Raamatu autoriks on üks psühiaater/psüholoog kelle igapäevaskes tööks on inimeste hüpnoosimine.
Raamatus ta viibki läbi dialoogina oma hüpnoose .Ja see mees tahab väita et ta on hüpnoosiga suutnud pugeda inimese hinge ja saanud teada inimese eelmisest elust ja surmast...ja ka sellest mis inimesega peale surma juhtus.
Mina kes ma ei välista fakti et teinepoolsus olemas on ei suutnud siiski seda raamatut isegi poole peale lugeda kuna muutusin dialooge lugedes liigselt skeptiliseks..
Aga eks igaühe teha kas uskuda vöi mitte


metsakutsa - 26.10.2008 kell 22:11

Kui aus olla, siis tihtipeale kardan ma elu rohkem, kui surma.


habe - 27.10.2008 kell 15:11

Tsitaat:
Algne postitaja: SinineLiblikas

Mõni aeg tagasi sai raamatukogust laenatud raamat.."Hingede Rännak" ... Mina kes ma ei välista fakti et teinepoolsus olemas on ei suutnud siiski seda raamatut isegi poole peale lugeda kuna muutusin dialooge lugedes liigselt skeptiliseks..
Aga eks igaühe teha kas uskuda vöi mitte


Toetan kahel käel! Ja veel enamgi! Kui peaksid raamatukogust võtma Albert Einsteini "Relatiivsusteooria", siis karta on et sa ei jõuaks isegi pooleni. põhjenda seda siis skeptilisuse või millegi muuga, ei muuda asja.

Selleks, et teri sõkaldest eraldada, tehakse tavaliselt sutsu enam tööd. Lihtlabane ülikooli kursusetöö uurimusena eeldab vähemalt 20 teemasse puutuva publikatsiooni suht detailset tundmaõppimist enne, kui saad loa teemal ka oma arvamust avaldada. Noh, õnneks pole foorum kõrgkool...


Myrk - 27.10.2008 kell 15:33

Imelik küsimus, pool oma elust ei olnud surmaga seoses mingit mõtet. Nüüd aga jäejest rohkem mõtlen sellele. Isiklikult arvan, see sama hirm, mis meid valiseb, kui puutume kokku tundmatuga. Kui teaksime täpselt mis see on, oleks lihtsam vastata kas kardan või ei karda.


Trea - 28.10.2008 kell 09:01

surm on kõige mõnusam asi sest ta on viimane....no kui sööd siis taldrikult valid ka viimaseks kõige parema suutäie....


habe - 28.10.2008 kell 14:08

Tsitaat:
Algne postitaja: Trea
surm on kõige mõnusam asi sest ta on viimane....no kui sööd siis taldrikult valid ka viimaseks kõige parema suutäie....


.....isegi kui teed seda enne magussöögi kallale asumist....