
hmmm..eitea mis tast karta?
Sellepärast, et siis jäävad mu lapsed ilma emmeta...
Mina ei karda. Kunagi tuleb ta nagunii arvatavasti möödapääsmatult ja hetkel pole see probleem päevakorras. Pigem on probleem, kuidas elu kõige
mugavamalt elatud saaks 
Siis on tore,kui siin surmapelgureid pole.Järelikult julgetakse siis ka elada,mis on tegelikult suurem probleem.Kuigi hirm on omane inimloomusele,muutub ta mingis doseeringus takistavaks teguriks,blokeerib vähemal või suuremal määral arengu.
Enda surma ei kardagi...tegelt siiski, sest jube mõelda, et enam kunagi neid inimesi ei näe...
Enamus inimesi, kes räägivad, kuidas nad surma ei karda, pole üldjuhul kunagi surmale silma vaadanud, nad tihtipeale lihtsalt ei tea, mida nad
räägivad. Neid, kes tõesti surma ei karda, on oluliselt vähem, kui neid kes väidavad, et ei karda.
Ma pole ka surmaga silmitsi olnud ning ma ei tea, kas kardan või ei.
Tegelikult oled enamusega oma tuttavatest juba kohtunud varasemates eludes ja kindlasti kohtud ka järgnevates ja kuna ratas pöörleb ja hing areneb pidevalt ja on surematu,siis polegi nagu probleemi.Aga kuna meil on kest ,mis paraku ei kesta eriti kaua,siis on mõistetavalt sellest kahju lahkuda.Ja kuna puudub enamasti kontakt oma "kõrgema minaga",siis on ka teadmatus.Ja just see hirmutab.Ja polegi tõesti midagi karta,ring hakkab otsast peale ja kestab seni,kuni hing oma arenguks enam füüsilist keha ei vaja ning jätkab kausaaltasanditel.
Aga kuhu sa selles ringkäigus jumala paigutad kas iga ringi algusse või lõppu.Ja kas põrgusse sattumine vahepeal ka banni paneb või jääb lihtsalt istuma mingiks ajaks kui eriti halb mingisugusel ringil olid.
Arvatavasti keegi otseselt ei kardagi surma ennast, inimesed on alati surnud, sureme meie ja surevad järgmised ka, minu meelest tekitab hirmu pigem
võimalus, et see surmaeelne aeg on piinarikas, tekitab palju valu ja kestab kaua. Mina igatahes kardan kohutavalt just seda, et kui kunagi minu aeg
tuleb, siis enne on veel jubedad valud...
See jumala ja põrgu värk on pisut keerulisem ja pikem teema ja pelgan,et minu nägemus asjast pole eriti vastuvõetav mõnele,milleks siis
ärritada.Tegelikult on ka endale asjad veel suht segased ja õppida veel küll ja küll.
Valude kohta ei oska eriti öelda,ilmselt vahel ikka on.loe surmakogemuste kohta,rahu pidi saabuma päris ruttu,kohe,kui toimub kehast väljumine.
Aga samas surmahirmu on ka vaja, sest mõelda, mis siin maailmas toimuks kui keegi ei kardaks selle tagajärjel oma/kellegi teise elu kaotada.
Elu kui selline on väga palju väärt ja inimene oma madalal arengutasemel ei mõistaks kunagi seda väärtust kui seda talle lihtsamaks poleks tehtud nn
surmahirmuga.
Ehk tõesti on seda hirmu vaja,selle peale pole mõelnudki.Seda on ju näha musulmanide näol-nende püha sõda "tśihhaad"ju lausa sunnib neid sõtta minemast ning ennast ohverdamast,saavad ju siis kohe paremasse paika.Ja teevad tõesti absurdseid tegusid ,hoolimata endast või teistest.Hirm surma ees neil tõesti puudub.Ehk keha hakkab mingil hetkel protestima,aga sellest saavad üle.
Jah, samas enesetapjad loodavad ju ka pääseda selle elu kannatustest teadmata, et õppetund kordub järgnevates eludes niikaua kuni kord ära õpitakse ehk siis kuni leiab muu viisi probleemi lahendamiseks kui loobumise elust.
Tsitaat:
Algne postitaja: anahid
Jah, samas enesetapjad loodavad ju ka pääseda selle elu kannatustest teadmata, et õppetund kordub järgnevates eludes niikaua kuni kord ära õpitakse ehk siis kuni leiab muu viisi probleemi lahendamiseks kui loobumise elust.
Omal kogemused ja äratundmised täiesti olemas-ja need kolakad muutuvad järjest
valusamaks,kuni ükskord lõpuks aru saad.
võibolla oleks õigem öelda et surma me ei karda,sest asju millest puudub ülevaade ei saa karta.Me lihtsalt ei aksepteeri temas paratamatust meie kui momendil elavate inimeste suhtes.Tean ,et inimene kes on teadlik oma surmas muutub teatud momendil surma suhtes ükskõikseks ja tal on absoluutselt savi ,mis temaga edasi toimub.Tekkib meeletu antipaatia.Muidugi on raske leppida olukorraga ,et sind homme võibolla enam ei ole,kuid kui oled selle enesele selgeks mõtelnud siis on ka su suhtumine surma teistsugune.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
võibolla oleks õigem öelda et surma me ei karda,sest asju millest puudub ülevaade ei saa karta..
teadmatuse ees mingit hirmu pole,isegi meeldib nii.Ma isegi ei avaks raamatut kui sealt oleks võimalik lugeda mu edasisest saatusest.Teadmatus on
suuremale osale inimestest meeldiv sest sa ei tea mis sind ees ootab.Palju oleks neid inimesi kes ei hakkaks tõmblema kui teaksid seda nn x
tärminit,mil sa enam ei eksisteeri.Kas tõesti võid anda pea selle nimel et oled ka homme foorumis-vaevalt mina küll mitte.See mida sa ei tea ei saa
sulle haiget teha.
Mõni sõna ka preestrile.Ma olen teatud sinu seisukohtadega vägagi nõus ja aksepteerin neid täielikult.Kui räägid hingede ringikäimisest siis võib see
ka olla teatud määral tõsi ja ilmselt ka paljudele vastuvõetav ja aksepteeritav.Kuidas siis mõista neid jutte mis puudutavad me esivanemate
koduskäimist ja kohtumisi hingedega.Isiklikult kummitusi sellise vormis ei usu absoluutselt(selle väiteks piisavalt kogemusi ja kokkupuudet surnute ja
kõige selle juurde kuuluvaga)Kas siis hing ei ringlegi pidevalt vaid istub kuskil pangas ja ootab oma taassünni aega.Kuidas saab vastasel juhul ta
käia oma eelmise ringi tuttavate juures ja olla uuesti sündinud-puudub nagu loogika.
freeler
Ei ole päris pädev,aga üht-teist tean.Need,kes siin ringi kollavad,ei ole alati üldsegi hinged,vaid energiakogumid,milledel puudub omaette teadvus või
tahe.siis on veel need hinged,kes on jäänud erinevatel põhjustel pidama madalamatele astraaltasanditele,neidki võime tajuda mõnikord.Siis
energiakogumid,mida juhitakse kellegi poolt,kas siis teadlikult või tahtmatult(enamus poltergeiste).Hoopis midagi muud on teated ja sõnumid kusagilt
või kelleltki.Tihti need just seda ongi-meid lihtsalt püütakse õpetada kausaaltasanditelt,kuhu hinge. loomulik areng neid viib.Siis veel
energeetilised vampiirid,mis vajavad eksisteerimiseks energiat ning lüpsavad seda nõrgestatud indiviididelt(alkohoolikud,narkomaanid,ka suitsetamisega
toidame midagi või kedagi).teema tohutult lai ja avar,sama nagu meile nähtav maailm.siis tulevad veel teised dimensioonid,kust aeg-ajalt midagi sisse
või välja lipsab.
Lähtudes sinu isiklikust seisukohast,saan ma aru nii,et hauatagust elu ei eksisteeri.Seda sel põhjusel,et meil lahkunud hing ei oma aega sellega
tegeleda.Ta sünnib uue inimesena ja seda juba sõltuvalt tema eelmises elus sepistatud koodi alusel.
Ma võin muidugi eksida kuid millegipärast tunnen ma su maailmakäsitluses orientaalseid suundi ja uskumusi-kas on nii.
Idamaades on neid asju lihtsalt alati teatud rohkem kui "vanas maailmas",ristiusk blokkis ju kõik ära,kõike seletati jumalaga ning tema tahtega.ning kui sul oli mingi teine nägemus asjast,olid paras tuleriidale.Seetõttu euroopa ongi sensitiividest suht tühi,järjepidevus on hävitatud.Ja meie pisike eesti-kui palju on siin igasugu nägijaid,tervendajaid,muidu teadjaid.Just seetõttu,et meie õnneks sellest laastamisest pääsesime.Budismis on palju omast minule,aga ma ei poolda ühtegi religiooni,olen sellega ilmselt varasemalt liialt palju tegelenud,nagu mulle on öeldud.
Ma ei karda surma vaid valu. Olin ise raskes autoõnnetuses ja kõige hullem oli valu...
Ma arvan, et surma ei ole vaja karta.
See ei tundu ehk vastuvõetavana,aga me loome ise enesele kõik mis meiega juhtub.Jutt oli õppetundidest,avarii oli üks nendest.See pole karistus halbade tegude eest nagu vahel arvatakse ,vaid just nimelt õppetund,läbi mille on võimalik kiiresti õppida.Omandada see,milleks muidu oleks kulunud tunduvalt kauem aega.Nüüd tuleb vaid enesesse süüvida ja selgusele jõuda,mida sa omandasid nende kannatuste läbi.Ehk oli see kaastunne,või hoopis usk endasse või sallivus .Mida iganes.
Kui loogiliselt mõelda, siis ma ei karda surma.
Vaid ma kardan MITTE ELADA!
Surma vist ei karda, kuid kardan jätta endast maha liialt palju lahtisi otsi, mis teistele muret võivad tekitada. Samas elada iga elupäeva, nagu viimast, oleks ka ilmselt väga kurnav.
Et miks karta surma?
Igaks juhuks.
Kui veidi mõelda, siis eks ole surmahirm lihtsalt enesesäilitamisinstinkti üks tahk. Surma kardame me tegelikult samal põhjusel, miks me tahame süüa
ja seksida. Lihtsalt "nii on ette nähtud", me oleme sedamoodi üles ehitatud.
Dieedipidamine ja tsölibaat on muidugi ka võimalikud.
Mis puutub enesetappu... Kui ma ei teaks, et surm on vältimatu nii ehk naa, siis oleks ma kardetavasti juba ammu enesetapu teinud. Aga kuna on teada,
et kõik lõppeb nagunii, surma ja unustusega, siis milleks seda taga kiirustada?
surma ei karda, ei karda ka eriti valu.. mis tollest karta.. valu on ju lihtsalt indikaator mis annab teada et meie kehaga on midagi nihu. ja seda on ju vahel ikka vaja ka teada, kuidas muidu tuleb näiteks teadmine, et haamriga ei ole hea näpu piht põrutada. Aga mis puutub sellesse et surm saabub kõigil nii kui nii, siis tegelikult on vahel hea kui keegi seda meelde tuletab, vähemalt ma ise mõtlen sellistel juhtude üle need asjad, mis mul veel pooleli on või mida olen tahtnud teha, kuid mingil põhjusel edasi lükanud nende alustamist. Ja peale sellist inventuuri saab ikka mõni unustatud asi lõpule ka viidud, mis on ise-enesest juba tervitatav nähtus.
selle hetkel, kui sünnid, algab sinu isikliku aja countdown.
Üks eelkõneleja mainis, et kui inimene ütleb et ta ei karda surma, siis ta ei tea mida ta räägib... hm, oh no mis ma ütlen... eks hirme ole erinevaid.
Kirjutaja õigustuseks võiks öelda, et eks me tõesti mõelnud oleme, aga mina oma teinekord nats kreisi elu juures pigem mõelnud, et ega mina vist
loomuliku surma sure. Mulle meeldib kogeda kõike mis annab elule vürtsi ja adrenaliini. Kui elada, siis täiega ja kokku ei hoia... Pigem tuleb mulle
meelde naljaks seik lapsepõlvest, kus ma ühel oma nõrkushetkel mõtlesin, et surra ei tahaks enne kui olen naist saanud... Nüüd nagu polegi enam
sellist pidepunkti
Võtan elu lihtsalt ja see suremise probleem on küll nüüd minu jaoks kõige väiksem asi mille üle ma muretsen.
Et mis siis saab...mitte seda, et kas põrgus või taevas
aga et siin ma praegu olen ja kui mind ühel hetkel pole...et kuidas see on....
ei karda enda surma. kardan lähedaste surma,sest siis neid enam pole minuga koos muresid ja rõõme jagamas.
mis sellest surmast vaja karta on
kui me oleme lõpux seal maal, siis me läheme sinna lausa heal meelel ja südamerahus (vanust küsimata)
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
teadmatuse ees mingit hirmu pole,isegi meeldib nii.Ma isegi ei avaks raamatut kui sealt oleks võimalik lugeda mu edasisest saatusest.Teadmatus on suuremale osale inimestest meeldiv sest sa ei tea mis sind ees ootab.Palju oleks neid inimesi kes ei hakkaks tõmblema kui teaksid seda nn x tärminit,mil sa enam ei eksisteeri.Kas tõesti võid anda pea selle nimel et oled ka homme foorumis-vaevalt mina küll mitte.See mida sa ei tea ei saa sulle haiget teha.
Sest ma teadsin suure tõenäosusega, et ma siia tulen, see oli minu teha. On tõesti hea pisut teada sellest,mis pärast füüsilisest kehast väljumist juhtub.Kaob ära see asjatu pabistamine.Muidugi jääb loomulik enesealalhoiuinstinkt,kuid see ongi seotud vaid meie füüsilise kehaga.Tiibetis on olemas suremise õpetus-mis juhtub,kuidas käituda ja kuhu minna.Nn."Tiibeti Surnute Raamat".Pole kätte sattunud täpsemat infi,aga tasuks uurida.
Iga õhtu kui läheme magama harjutame suremist ja iga hommik on uus päev ehk uus elu.
Surma kartmisel pole absoluutselt mitte mingit mõtet! Sest tuleb ta nagunii-kas sa kardad teda või ei karda. Aga minu eelmine lause kehtib minu
isikliku surma kohta. Oma lähedaste surma kardan ma küll. Matused ja muu staff on küllaltki kulukad ja ebameeldivad ajada.
TJ
Mul on selle härraga oma suhe!
Surma ikka kardan. Mitte paaniliselt, sest siis oleks elu ju võimatu, kuid teataval määral. Igapäevases elus toimub kõik nii kiiresti, et surmale
mõtlemine tundub kohatuna. Võtta elult kõik, mis võtta annab, põhjustab vahest hirmu, et aega on liialt vähe, niisuguse aja raiskamise ja ootamatute
tagasilöökide lubamiseks. Ma ei tea, kas kõrgusekartus liigitub surmakartuse alla, kuid minul on see olemas.
Olen viimased aastad püüdnud elada teadmisega,et olen just seal,kus pean olema,just siis,kui on õige aeg ja ei maksa üldse pabistada,sest kõik mis toimub,on hea minu arengule.Olen üritanud lasta asjadel vabalt kulgeda,mitte enam peaga läbi seinte joosta.See käib ka surma kohta.Erilise hirmuta,aga ka ootuseta,kuid olen selleks siiski valmis.Valmis loobuma kõigest,kui selleks aeg käes.
Kuni umbes 25.eluaastani arvab inimene,et ta on surematu.Siis saabub arusaam, et elada tuleb yks p2ev korraga.
Mind tabas see varem.
Vist ei kardeta surma vaid seda piina mida see teistele pakkuda v6ib.
Isiklikult surma ma ei karda aga seda kuidas see minu l2hikondlaste elu v6ib m6jutada kyl.Ei tahaks m6eldagi kuidas nad k6ik mu haua peal halavad.
karta maksab vast siis, kui surm on pikk ja ise protsessi käigus täie mõistuse juures oled.
Tsitaat:
Algne postitaja: preester
Tegelikult oled enamusega oma tuttavatest juba kohtunud varasemates eludes ja kindlasti kohtud ka järgnevates ja kuna ratas pöörleb ja hing areneb pidevalt ja on surematu,siis polegi nagu probleemi.Aga kuna meil on kest ,mis paraku ei kesta eriti kaua,siis on mõistetavalt sellest kahju lahkuda.Ja kuna puudub enamasti kontakt oma "kõrgema minaga",siis on ka teadmatus.Ja just see hirmutab.Ja polegi tõesti midagi karta,ring hakkab otsast peale ja kestab seni,kuni hing oma arenguks enam füüsilist keha ei vaja ning jätkab kausaaltasanditel.
Ka mina ei mõista... seni kuni mul pole kedagi, kes minu elamisest sõltuks, on mul täielik vabadus surra... Ja kellelgi pole õigust ütelda, et ta oli ju nii noor ja tal oli kogu elu veel ees ja blaa-blaa-blaa... Usun, et ääretult vähe on neid, kes ka vanadussurma surres kätt südamele pannes võivad kinnitada :"mina olen siin maailmas lõpetanud."VOT NII
Surma teps mitte ei karda. Natuke tegematajätmisi, seda küll.
inimesed reeglina ei sünni rahuga oma hinges,see saavutatakse või leitakse ikka vaeva ja raskustega ja läbi erinevate kogemuste.Ja just siis,kui arved,et sooh,nüüd on rahu,tuleb midagi,mis kõik sassi keerab.Normaalne elu,ütleks selle kohta,muidu oleks ju stagnatsioon ning areng puuduks."Kui on raske,siis on ehtne"!
Pigem karta seda"kudias sa sured".Aga muidu pole seal midagi karta.
Enesealalhoiuinstinkt. Surma võib karta, või mitte, aga kui oma elu eest jooksu ei pista, on midagi psüühikaga mäda.
Sellepärast ehk, et inimene ei tea, kas on elu pärast elu; ei tea, mis edasi saab, ja kas üldse saab.
Sest elus on niiii palju veel teha...
kardad seda teadmatust, et kuidas ta tuleb
mõistmatu on see, et ühel hetkel tunned ja tajud, siis enam mitte ja lihtsalt su keha lebab seal
ja siis ei öelda selle kohta enam keha või, et see naine, see mees, vaid laip
enam hullemat sõna pole
miks karta?
aga miks ka mitte... iga inimene kardab just seda mida ise tahab. küll õpib ka kunagi ära nende kardetavate asjade mittekartmise.
Hmm.... tegelikult elus on kaks asja: 1. kartus surma ees;
2. ja nikunälg
Kui nüüd need asjad kõrvale jätta, kaotaks elu oma väärtuse.
NB! Mõelge sellele vähemalt 5 minutit ja Te leiate, et sellel on oma iva sees.
Milleks karta, TA tuleb ju niikuinii!!!
Mina kardan, et palju tähtsaid asju jääb teiste kaela millega aga oleks pidanud mina tegelema.
Ja ka teadmatus kuidas suren tekitab kõhedust
Tsitaat:
Algne postitaja: võmm
Hmm.... tegelikult elus on kaks asja: 1. kartus surma ees;
2. ja nikunälg
Kui nüüd need asjad kõrvale jätta, kaotaks elu oma väärtuse.
NB! Mõelge sellele vähemalt 5 minutit ja Te leiate, et sellel on oma iva sees.
mina arvan et järgmist elu sul ei tule vähemalt mitte selles ilmas hing on igavene aga ta ei tule peale kehast lahkumist siia tagasi tal on kaks võimalust kas läheb põrgu või taeva, miks surm tuli? kuna risti usu jumal ütleb et patu palk on surm aga palju meist tegelikult soovib patust loobuda, vähesd kuna kui inimene armastab juua siis ei taha ta sellest loobuda nagu ka muudest pahedest, kui asi oleks vastu pidi siis ma tapaksin võimalikult palju inimesi ära ise kah surres ja pärast uuesti sündides, siis poleks headust ja puuduks karistus valitseks kurjus, ja kui jumalad poleks siis puuduks ka elu sest vaadake kui täpseid mõõtmeid on vaja universumis et meil oleks elu kui on nats külmem või soojem siis meid ei oleks ja vabalt võiks meid mõni asteroid minema pühkida aga meie päikese süsteemi planeedid on enamus kinni püüdnud mis oleks võinud meid vabalt tabada, niisiis peab jumal olema sest ise enesest ei teki midagi ja meie inimesed oleme rikunud ristiusku kah oma risti sõdadega jms, ma arvan et ka kristlane satub vabalt põrgu kuna ta on ainult nime poolest kristlane, kuid varsti peab maailma lõpp tulema ja nagu külvaja külvas vilja (vili =heainimene,)ja viljasisse tuli ka ohakas (ohakas =halb inimene) ja jumal ütles las mõlemad kasvavad küll lõikuse ajal lahutame ohaka viljast ja ohaka viskame tulle, see tähendab et halb inimene satub põrgu, vot nii, mõtlemis ainet teile ma isikluklt kardan praegu surma kuna ma ei tea kuidas jumal suhtub minusse ja mu patudesse kas ta andestab või mitte mulle samas ma katsun pailaps olla ja esile mitte tõsta ennast vaid ligimest kuna me oleme jumala silmis kõik võrdsed
Tsitaat:
Algne postitaja: andri00
mina arvan et järgmist elu sul ei tule vähemalt mitte selles ilmas hing on igavene aga ta ei tule peale kehast lahkumist siia tagasi tal on kaks võimalust kas läheb põrgu või taeva, miks surm tuli? kuna risti usu jumal ütleb et patu palk on surm aga palju meist tegelikult soovib patust loobuda, vähesd kuna kui inimene armastab juua siis ei taha ta sellest loobuda nagu ka muudest pahedest, kui asi oleks vastu pidi siis ma tapaksin võimalikult palju inimesi ära ise kah surres ja pärast uuesti sündides, siis poleks headust ja puuduks karistus valitseks kurjus, ja kui jumalad poleks siis puuduks ka elu sest vaadake kui täpseid mõõtmeid on vaja universumis et meil oleks elu kui on nats külmem või soojem siis meid ei oleks ja vabalt võiks meid mõni asteroid minema pühkida aga meie päikese süsteemi planeedid on enamus kinni püüdnud mis oleks võinud meid vabalt tabada, niisiis peab jumal olema sest ise enesest ei teki midagi ja meie inimesed oleme rikunud ristiusku kah oma risti sõdadega jms, ma arvan et ka kristlane satub vabalt põrgu kuna ta on ainult nime poolest kristlane, kuid varsti peab maailma lõpp tulema ja nagu külvaja külvas vilja (vili =heainimene,)ja viljasisse tuli ka ohakas (ohakas =halb inimene) ja jumal ütles las mõlemad kasvavad küll lõikuse ajal lahutame ohaka viljast ja ohaka viskame tulle, see tähendab et halb inimene satub põrgu, vot nii, mõtlemis ainet teile ma isikluklt kardan praegu surma kuna ma ei tea kuidas jumal suhtub minusse ja mu patudesse kas ta andestab või mitte mulle samas ma katsun pailaps olla ja esile mitte tõsta ennast vaid ligimest kuna me oleme jumala silmis kõik võrdsed
Kui harjutada end mõttega, et surm on nagu vari, mis igalpool sinuga kaasas käib, muutub lõviosa probleemidest elus tähtsusetuks ja see, mis jääb on
tõene. Surm nagu isiklik "tark mees taskus" 
Surm on lihtsalt lõpp..mis tast karta..sa ise ju ei tunne enam seda hetke kui sa sured. Kui mingi tõsise trauma järgi, siis jah..ehk kardan seda valu.
Surmaga ei ole probleeme, rohkem häirib mind elu. Ausaltöelda, mind isegi tõmbab surma poole, ma ei tea miks.
Karta pole siin midagi. Surm tuleb siis, kui õige aeg käes.
Kardan oma kallile sellega haiget teha.
see kallite teema on tõesti jama värk.
ise tahan enne surra.
temake tahab minust enne surra.
no kuda siis jääb? koos?
ei karda sugugi!!!!! 
miks peaks?
surm pole lõpp, vaid edasiminek, niisiis tõesti mida seal karta, enamus vist kardab teadmatust
Aga miks raisata aega millegi sellise kartmise peale mille eest nagunii pääsu ei ole?Parem elada seni kuni on antud.See on mõttetu kartus.
Tundmatusse tuleb ikka suhtuda väikese ettevaatlikkuse ja kartusega
ise arvan et surma ei peagi kartma kuid seda kardetakse siiski...p6hjuseks on teadmatus ....ja inimesed kardavad teadmatust...vot sellep2rast ...
aga tegelikult on asi nii et kui inimesed magavad valmistavad nad end surmaks ette....nii et 2rge kartke midagi
teadmatus, mis ootab meid ees teisel pool, tekitab hirmu. onnelikud on need, kes usuvad. usuvad, et meid ootab seal ees midagi uut ja ilusat. voi ka
mitte nii ilusat.
ei suuda hetkel vastata, kas tunneksin oma surma ees hirmu, sest pole sellega silmitsi seisnud. ilmselt jah, sest lahtiseid otsi ja mahajaavaid
inimesi ja tegemata asju ning andekspalumata/andeksaamata tegusid on liig palju.
tunnen surma ees hirmu sel moel, et mulle kallid inimesed jatavad mind yhel paeval maha... iga aasta eestis kaies naen kuidas vanemad on jalle
vanemaks jaanud ja see tekitab hirmu... surmahirmu, kui seda voiks niimoodi siis nimetada. elukaaslase muldvana vanaema nahes tajun surmahingust....
samas, mis aga oleks loomulikum kui surm... asjad on kaduvad ja oleks aeg sellega leppida.... kui vaid suudaks...
ei ole mõtet karta, sest mida see meile annab. Ning kuikellegi tähtsa surm läbi elatud ega siis enam kardagi seda surmaollust, vot nii
ei karda enda surma,aga kellelgi lähedase ja kalli inimese oma küll.Sain natuke aega tagasi teada,et üks neist ongi väga halvas seisus
ja
mõtlen,millal see kurb teade võib tulla.Närvid sööb läbi.
Tsitaat:
Algne postitaja: habe
Surma vist ei karda, kuid kardan jätta endast maha liialt palju lahtisi otsi, mis teistele muret võivad tekitada. Samas elada iga elupäeva, nagu viimast, oleks ka ilmselt väga kurnav.
ma küll ei näe ühtki põhjust mix surma karta, ega see kui sa teda ei karda, teda eemal ei hoia......surm on paratamatu asi
Tsitaat:
Algne postitaja: Kamikaze
ei karda enda surma,aga kellelgi lähedase ja kalli inimese oma küll.Sain natuke aega tagasi teada,et üks neist ongi väga halvas seisusja mõtlen,millal see kurb teade võib tulla.Närvid sööb läbi.
Miks surma karta?
Eks igalühel ole selleks omad põhjused, aga ma olen nõus sellega, kes ütles, et see on hirm teadmatuse ees. Väga õige tegelikult, sest keegi ju ei
tea, mis meid ees ootab.
Isiklikult ma oma surma ei karda, aga noorelt surra ka ei tahaks. Liiga palju on vaja teha veel.
mix seda kartma peaks ?? Kord tuleb see kõigil varm või hiljem .
Tea, mis tast karta? Kahte surma ei sure keegi ja ühest ei pääse niikuinii...
sest me ei tea täpselt, mis meid seal teisel pool ootab, tundmatut ikka natuke kardetakse......
avastan, end tihti mõttelt,e t mis siis saabkui ma saan juba 50 aastaseks, ja edasi ja edasi... kardan vanadust, sest koos sellega tuleb ka surm.....
kardan et ei näe enam oma kalleid inimese, kelledest juba niimõnedki on siit ilmast lahkunud..
sest kardan seda mis on siis kui saabub surm....
ei mõista mis seal karta ühel hetkel sureme ju niikuinii ära.....
Siin paljud inimesed räägivad, et ei karda surma...
Tõesti, enamus pole surmaga ka silmitsi seisnud.
Kui minul juhtus nii paar korda, toibusin ikka paar päeva(need polnud lihtsalt üheksanda korruse katuse ääred).
Nii et saan täitsa rahuga öelda, et... ei teagi. Praegu võiks küll öelda midagi muud, aga kui miskit hakkab ähvardama, siis olukord muutub. Eriti
paanika juures.
Te, inimesed, pole näinud, kuidas inimesed nutavad ja hüsteeritsevad, kui surm lähedal on(või on võtnud-võtavad ligimesi). Vähemalt paljud teist.
Vähemalt.
Ja hingede ring? Kas tõesti olete selles olnud ühes teaduses?
surm...lihtsalt liiga jube...äkki ka valus..kes teab..
mis tast ikka karta ,surm on nagu sitahäda ,et kui minema peab siis peab.
Surm ei ole surijale valus, vaid neile, kes maha jäävad.
Mina seda ei karda, st enda surma ei karda. Küll ta varsti tuleb.
Kardan aga teiste surma. Ma parem ei mõtlegi sellele..
Ei kujuta ette seda kui ma enam ei hinga,ei tunne-mind lihtsalt enam ei eksisteeri
See ka ei meeldi,et sureme üksi.Ausalt,ma loodan,et sinna veel aega on,kuigi ei või iial teada-täna,homme,pensioni eas
Kuna keegi ei tea mis tunne on surra,siis ei tea mida oodata-ja ma ei tahagi midagi oodata
Mina küll kardan surma, ainult surijad ei karda.
KARMA SEADUSE KOHASELT TULEB MEIE JÄRGMINE ELU ENAM-VÄHEM SAMASUGUNE NAGU SEE MIS PRAEGU! SEEGA ON VÄGA TÄHTIS ET ME JUBA SELLES ELUS MUUDAME ENNAST PAREMATEKS JA KAASTUNDLIKUMATEKS INIMESTEKS KÕIKIDE OLENDITE SUHTES, ET MAAILM OLEKS PAREM KUI ME JÄRGMINE ELU SIIA SAMMA PLANEEDILE SÜNNIME! KAHJUKS ELAVAD ENAMUS INIMESI NII NAGU OLEKS SEE ELU NEIL VIIMANE!
ma ei karda, vaid ootan!
Tsitaat:
Algne postitaja: dsxz
KARMA SEADUSE KOHASELT TULEB MEIE JÄRGMINE ELU ENAM-VÄHEM SAMASUGUNE NAGU SEE MIS PRAEGU! SEEGA ON VÄGA TÄHTIS ET ME JUBA SELLES ELUS MUUDAME ENNAST PAREMATEKS JA KAASTUNDLIKUMATEKS INIMESTEKS KÕIKIDE OLENDITE SUHTES, ET MAAILM OLEKS PAREM KUI ME JÄRGMINE ELU SIIA SAMMA PLANEEDILE SÜNNIME! KAHJUKS ELAVAD ENAMUS INIMESI NII NAGU OLEKS SEE ELU NEIL VIIMANE!
Tsitaat:
Algne postitaja: preester
!
kas just karta, aga vara nagu veel, ja palju jääks pooleli...
ei usu mina, et keskmine inimene surma kardab. Ollakse sellega harjunud, et kunagi surm tuleb ja asi tahe. Sama loomulik ja paratamatu, kui kempsus käimine.
Mina näiteks ei usu ,et keskmine inimene ei karda surma.Ta lihtsalt ei mõtle selle peale.Aga kui jõuab kätte see tund kus kuuled oma möödapääsmatust
lõpust hakkad seda kartma.Inimese loomuses on lihtsalt karta kõike mis on ebamäärane ja seletamatu.
Mina näiteks ei suuda mõista inimesi ,kes kirjutavad et teades oma surma saabumisest on neil veel tahtmist pidu panna.Tegelikkus on hoopis
teistsugune.Surma teadasaamisest valdab inimesi üldjuhul täielik apaatia ja see on ilmselt inimese kaitserefleks ,millega peletada oma hirmu.
Surm pole alati selline nagu me oma meeltega sooviks-oma pehmes voodis,valudeta ja ligimiste lähedal.Surm võib olla hoopis midagi muud ja ületada oma
katsumuste poolest normaalse inimese fantaasiavõimed.Isiklikult kaldun arvama et ütelus-ma ei karda surma on teatud määral ülepaisutatud ja ei vasta
tegelikkusele.Me arvame,et ei karda seda sellepärast et meile lihtsalt pole antud võimalust seda proovida.Ja kui antakse võimalus,siis pole enam
tagasiteed.Siis istudki oma klaasistunud pilguga,mõttesse vajunult ja loed tunde,tegelikult oled juba teoreetiliselt surnud

Freelancer luges juba absoluutselt kõik mõtted ette, mida ka mina mõtlen- ma vbl isegi kardaks, kuid just seesama asi, et ma ei mõtle sellele.
Peopanemine vs apaatia- täpselt sama mõte nagu free'l
Ka Kayleigh'n'I arvamusega olen päri- palju hullem oleks keegi kallis kaotada kui ise surra vast. Olen ka ise mõelnud, et what if I die- et
kas jääb keegi tõesti igatsema vms, peale mu vanemate ja vendade muidugi...
kusjuures- meenus üks film, kus üks seltskond inimesi tegeles sellise asjaga- noh, et umbes, et tekitatakse südame seiskumine, konkreetselt, mingiks 5
sekundiks vms ja siis elektrisokiga keritakse pilt jälle ette- eesmärgiks just teada saada, mis ''teisel pool'' on ...
Kas seee reaalselt ka võimalik on, ei tea, ja proovima ka ei hakka...
Me kardame seda, mida me pole kogenud või ei taha kogeda.Selles pole midagi ebanormaalset.Teadmine, et see ei pruugi olla üldse valus, ei vabasta mind veel hirmust.Täpselt nii nagu ka hambaarst- ma tean, et mulle enam ei tehta haiget, aga ma kardan siiski.
Reaalselt on meile antud ainult üks hetk-see,milles praegu elame.Sõidab otsa mõni roolijoodik või katkeb elulõng muul moel.Niisiis peaks elama igat hetke nii nagu see oleks su viimane
Elu on nagu juturaamat,mis lõppeb peategelase lahkumisega igavikumaale.
Ei oska arvata,pole veel jõudnud selle peatükini.
Surma ennast ei karda. Kardan suremisviisi. Kui suren, võiks see juhtuda võimalikult kiiresti ja valutult.
Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Me kardame seda, mida me pole kogenud või ei taha kogeda.
Pole vaja mõelda sellele mis saabub niikuinii.
Paljud väga vanad inimesed ootavad surma, aga see ei tule ega tule.
Kuidas ei tule
Minu vanaema ootas ka surma,aga lõpuks ikka tuli.
Mis on surm???
Miks ma peaksin teda karma??
Arvamusi ja mõtisklusi on tohutul. Ja kõik on õiged omaniku vaatavinklist.
Olles seisnud oma kaitseingliga vastastiku on minu subjektiivne arvamus.
Surm nagu ka sünd on elu lahutamatud osad. Miski ei lõpe vaid muutub millekski teiseks.
Ürgne loodus seadus. Miski ei kao vaid muutub ühest olekust teise.
Nähtav ja katsutav, mitte nähtavaks (materjaliseerunud inimesele) mitte katsutavaks, kuid samas tunnetatavaks ja kuuldavaks.
Karma on meil aga kõigil ilma selleta me ei oleks materjaliseerunud. Samuti ka karma võlg e. eluülesanne mida tulime siia täitma omal vabal soovil ja
tahtel.
kranz
ootamine on ootajale väga pikk aeg.
Tsitaat:
Algne postitaja: preester
On tõesti hea pisut teada sellest,mis pärast füüsilisest kehast väljumist juhtub.Kaob ära see asjatu pabistamine.Muidugi jääb loomulik enesealalhoiuinstinkt,kuid see ongi seotud vaid meie füüsilise kehaga.Tiibetis on olemas suremise õpetus-mis juhtub,kuidas käituda ja kuhu minna.Nn."Tiibeti Surnute Raamat".Pole kätte sattunud täpsemat infi,aga tasuks uurida.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
kas ka keha on samaväärne, seda tahaks teada![]()
Loen ja imestan,keegi ei karda surma?Aga kui surm silme ees,siis haaravad koik 10 kyyne ja hammastega,olaks veel moni haarats ka sellega,elu kyllest kinni.Minna ei taha keegi,v.a. valudes ja lootusetult haiged.
surma ei karda, kardan ainul surmaeelseid valusid ja piina. aga kui surm oleks silmapilkne või nö une pealt- mis sellest ikka karta
ma ei tea. ausõna.
oleks teema "kas" küsimusega esitatud, siis saaks vastata "jah" või "ei".
aga miks - ma ei tea, kuidas sellele vastatata. või nagu pisimimm vastas, et lapsed jääksid ilma emmeta. seda samuti. aga ...
miks peaks kartma surma? surm on mu sõber ja elu eesmärk, ainult ta võiks tulla alles siis kui elutöö tehtud ja lapsed selle juba üle võtnud.
Võibolla me kardame mis edasi saab..
On ju palju mitmeid erinevaid seisukohti ...
"mis juhtub peale surma..."
Mina jään siiski selle seisukoha juurde...-
Ma suren ja siis...., paistab kusagilt kaugelt üks täpp,
see kasvab ja kasvab kuni jõuan selle juurde.
Siis läheb pimedaks ja algab tee tundmatuses,
kohas mida veel keegi kohanud ei ole!
Kohas kus on nii rahulik, kuid samas ka jube,
siis, võtab keegi sul käest ja juhatab su sinna kus algab valgust täis tunnel ja kaob köik see selja taha kus sa hetkel oled..
Minu üheks lemmikuks harrastuseks on surnuaedade külastamine...Olete te tähele pannud ,et seal on köige rahulikum ...
olen kogenud surma oma unenagudes ja see meeletu rahu, mis mind valdas hetkel, kui teadsin, et nyyd ma suren, on siiani sellise magusalt igatseva
maitsega meeles. kui murdosagi reaalselt surmast tooks sellist rahu, siis ma vaidaks hetkel, et ma ei karda surma. aga ma ju ei tea. 
Mõelda surmast kui elu paratamatust osast on hirmuäratav. Surm on ju teadmatus. Mis saab edasi? Kas see tähendab eksistentsi täielikku lõppu, või
liikumist uuele tasandile?
Me teame surma kohta väga vähe. Räägitakse, et elu pidavat jätkuma aga kui suures osas see tõele vastab ei tea mitte keegi.
Elu pärast surma on võimalik ja kui järele mõelda, siis ka parim võimalik variant saamaks tagasisidet oma materiaalse elu kohta.
Milleks me üldse oleme siia ilma sündinud?
Mis eesmärk on meie eksistentsil?
jne
Küsimusi sellel teemal on palju.
Sajaprotsendiliselt tõese vastuse saame neile küsimustele ilmselt alles siis kui on kätte jõudnud meie kord siit ilmast lahkuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: hulkurtom
Loen ja imestan,keegi ei karda surma?Aga kui surm silme ees,siis haaravad koik 10 kyyne ja hammastega,olaks veel moni haarats ka sellega,elu kyllest kinni.Minna ei taha keegi,v.a. valudes ja lootusetult haiged.
Tsitaat:
Algne postitaja: SinineLiblikas
Võibolla me kardame mis edasi saab..
On ju palju mitmeid erinevaid seisukohti ...
"mis juhtub peale surma..."
Mina jään siiski selle seisukoha juurde...-
Ma suren ja siis...., paistab kusagilt kaugelt üks täpp,
see kasvab ja kasvab kuni jõuan selle juurde.
Siis läheb pimedaks ja algab tee tundmatuses,
kohas mida veel keegi kohanud ei ole!
Kohas kus on nii rahulik, kuid samas ka jube,
siis, võtab keegi sul käest ja juhatab su sinna kus algab valgust täis tunnel ja kaob köik see selja taha kus sa hetkel oled..
Meie ümber on olnud aegade algusest saadik nii palju paranormaalseid ilminguid, et lihtlabaselt nende kõrvaleheitmine ning teispoolsuse võimaliku
olemasolu eitamine oleks ilmselt liialt lühinägelik tegevus.
Välistada ei saa midagi kuigi sooviks maistes tingimustes teaduslikku tõestust. 
Mida nimetad teaduslikuks tõestuseks?
Kas elukutselise psühhiaatri aastakümnete pikkused katsed patsientide hüpnotiseerimisel on Sinu jaoks piisavalt teaduslik baas?
Kas hüpnoosiga on saadud ühendust teispoolsusega?
Minu teada hüpnoosi abil mõjutatakse inimese aju, et vabaneda teda segavatest hirmudest jne. Ühesõnaga üritatakse kõrvaldada mingisuguseid ajus
toimunud kõrvalekaldeid. Kahtlemata on see väga alternatiivne ravimeetod. Inimese aju on ju ülimalt keeruline organ.
Ma ei välista midagi, lihtsalt paljud isikud kes maamunal elavad on materiaalses maailmas niivõrd kinni, et neil on raske tunnistada teispoolsuse
olemasolu. Kui nad ei ole ka midagi paranormaalset omal nahal kogenud on skeptilisus antud nähtuste suhtes täiesti normaalne.
Hüpnoosiga võetakse maha mälublokeeringud ja ..mitte ainult. Teemasse sügavuti ronimata väidan vaid, et katseid sel teemal on tehtud hulgaliselt ja
protokollitud neid kõiki tavateaduslikke norme järgides. Nii et - kui oled tõesti huvitatud teaduslikest tõestustest, siis ei seisa asi mitte
tõestuste puudumise vaid sinu enda viitsimatuse taga neid leida ja nendega tutvuda.
Ära pahandu - laiskus on meie kõigi ühisvara!
Lisaks Habeme jutule
Laiskus on ainus asi siin maamunal mis sunnib inimesed mõtlema.
Habe, sinusugusel palju elu näinud ja erudeeritud mehel on ilmselt ülimalt vaevanõudev lugeda minusuguse lühinägeliku ja kogenematu inimese
postitusi.
Ma tunnen sulle kaasa.
Elu jätkust pärast surma meeldib mulle aga mõelda küll. Eks see maailma piiratus on see, mis vähendab usku kõige paranormaalse vastu.
Deviidas
Alati võid lohutada end sellega,et on olemas hulga lollakamaid inimesi.Ma ilmselt ei liialda kui väidan et ka siin foorumis juba.
Tsitaat:
Algne postitaja: Deiviidas
Habe, ...Ma tunnen sulle kaasa.
Eks see maailma piiratus on see, mis vähendab usku kõige paranormaalse vastu.
Inimese keha surnuna on nagu ära kasutatud riietusese.Iga aastaga on ta omasemaks saanud ja siit ilmast lahkudes tahaks väärilist ära saatmist .Tuhana
võiks see olla merre puitatuna,siis oleks mind igal pool

Tsitaat:
Algne postitaja: Deiviidas
Kas hüpnoosiga on saadud ühendust teispoolsusega?
Minu teada hüpnoosi abil mõjutatakse inimese aju, et vabaneda teda segavatest hirmudest jne. Ühesõnaga üritatakse kõrvaldada mingisuguseid ajus toimunud kõrvalekaldeid. Kahtlemata on see väga alternatiivne ravimeetod. Inimese aju on ju ülimalt keeruline organ.
Ma ei välista midagi, lihtsalt paljud isikud kes maamunal elavad on materiaalses maailmas niivõrd kinni, et neil on raske tunnistada teispoolsuse olemasolu. Kui nad ei ole ka midagi paranormaalset omal nahal kogenud on skeptilisus antud nähtuste suhtes täiesti normaalne.
Kui aus olla, siis tihtipeale kardan ma elu rohkem, kui surma.
Tsitaat:
Algne postitaja: SinineLiblikas
Mõni aeg tagasi sai raamatukogust laenatud raamat.."Hingede Rännak" ... Mina kes ma ei välista fakti et teinepoolsus olemas on ei suutnud siiski seda raamatut isegi poole peale lugeda kuna muutusin dialooge lugedes liigselt skeptiliseks..
Aga eks igaühe teha kas uskuda vöi mitte![]()
Imelik küsimus, pool oma elust ei olnud surmaga seoses mingit mõtet. Nüüd aga jäejest rohkem mõtlen sellele. Isiklikult arvan, see sama hirm, mis meid valiseb, kui puutume kokku tundmatuga. Kui teaksime täpselt mis see on, oleks lihtsam vastata kas kardan või ei karda.
surm on kõige mõnusam asi sest ta on viimane....no kui sööd siis taldrikult valid ka viimaseks kõige parema suutäie....
Tsitaat:
Algne postitaja: Trea
surm on kõige mõnusam asi sest ta on viimane....no kui sööd siis taldrikult valid ka viimaseks kõige parema suutäie....