Board logo

Universum
mada - 09.12.2002 kell 14:29

Kas universum on lõputu, nagu teadlased räägivad? Mitte et ma teadlasi ei usuks, aga lihtsalt on seda väga raske ette kujutada... pigem tuleb pähe mõte, et universum siiski kuskil lõpeb ning on millegi veel suurema sees... aga kus see veel suurem lõpeb???

Mida arvate teie?


ipsu - 09.12.2002 kell 14:42

Oh Mada, sind kisub filosoofia poole....
Noh minu arvates on se universium lõpmatu. Niigui matroska- üks teisae sees.


Mudjamix - 09.12.2002 kell 17:49

Hehe vat see on yks asi millest ma pole kunagi aru saanud.Et kuidas ikka on võimalik sirgjoontpidi minnes olla nii et ikka ja ikka saab edasi minna ja minna ja minna ja.... :))


li-li - 09.12.2002 kell 17:58

lõputu müstika isegi olen vahest sellest teemast sees...aga paraku saab mu mõistus otsa


Kayleigh´n I - 09.12.2002 kell 18:20

Ma vaatsin natuke aega tagasi mingit saadet sellel teemal. Pidavat nii olema, et universum pidavat laienema ..
Ja kui meie kandis siin tähed kõik kustuvad ja planeedid surevad, siis kaugemal on ikka elu .. aga see kaugemal on ikka meie jaoks liiga kaugel
Ja niversum pidavat nii laienema, nagu läheb taigen laual rullides .. mitte ühtlaselt ..
Kes teab, mis saab ..


Lola69 - 09.12.2002 kell 19:50

Et kas lõputu? Nu pilk on piiratud ja nii on raske silme ette ka lõputust manada.
Harjunud, et igal asjal on ots ja äär. Ja nii, ikkagi piiritletuna ma teda ka ette kujutan.

Mitte et ma teadust ei usuks.


Mamba - 09.12.2002 kell 22:45

Üks lõpmata müstiline, keeruline ja samas nii huvitav teema.
Aga kui universum aina kasvab, siis tal peab ju ka mingi piir olema ja lõpmatuseni ei saa ju kasvada sest universum on mateeria ja mujal on tühjus aga materjali ju juurde ei tule, siis ei saa ju lõputult kasvada.
Nii et kuskil peab ikkagi see lõpp või piir olema nii selle kasvamise kui suuruse koha pealt.
Jutt läks vist segaseks


tiina - 09.12.2002 kell 22:53

Mnjah, kui uskuda, et ta kasvab, siis tal peavad olema ka piirid. Aga mis on nende piiride taga? Eh...müstika minu meelest...juhe jookseb kokku, kui sellele mõtlema hakata


mada - 09.12.2002 kell 22:54

Kui nüüd mõtlema hakata, siis universumil ikkagi peab olema lõpp, kui ta suureneb...

Sest kui ta oleks lõputu, siis poleks tal ju ka kuhugi enam suureneda... lõpmatus ei saa ju suureneda!?


Jb - 10.12.2002 kell 00:30

kunagi käisin yhel tuttaval filosoofiaemeriidil kylas, jõime natuke alla kasti porterit ära ja peale seda jõudsime teooriani, et universum on nagu ussimäng..piltlikult öeldes - lähed, lähed, lähed...sirgjooneliselt...lähed näiteks paremalt poolt ekraani servast välja...ja tuled vasakult poolt jälle ekraanile...surnud ring...


tuhvlialune - 10.12.2002 kell 03:39

See küsimus on mind lapsest peale hirmutanud kui mõtlen siis tekivad külmavärinad nii et ma ei mõtle parem sellele magan rahulikumalt


Bix - 10.12.2002 kell 09:02

Kui praegused teooriad õiged on, siis tegelikult ei ole universum lõputu. Nimelt suure paugu ajal hakkas universum paisuma ning ta paisub siiamaani omas tempos edasi.
Einsteini relatiivsusteooria kohaselt ei ole ruumi ega aega ilma mateeriata (vaatlejata) olemas. Seega universum on täpselt nii suur, kui ta momendil paisunud on, väljaspool tema piire (eeldusel, et pole mõnda teist universumit kusagil nurga taga) pole midagi, ei ruumi ega aega.
Samas on võimalik minna ikka lõpmata kaugele, sest kui me läheme muudkui otse edasi, oma universumi piiridest välja, siis ainuüksi enda olemasoluga tekitame sinna nii ruumi, kui aja. Tegelikult ei saagi meie oma universumist välja minna, sest kuna meie oleme oma universumi osa, siis universumi praegustest piiridest välja minnes, nihutame sellega ka automaatselt universumi piire niipalju edasi.
Universumi paisumine on tegelikult tagatiseks, et soojussurm pole võimalik. Ühtlase suurusega universumis tekiks varem või hiljem soojussurm mis tähendab, et kogu mateeria oleks jaotatud kogu universumis absoluutselt ühtlaselt. Kuna aga universum paisub, siis tekib alati juurde madalama energianivooga alasid.


drops - 10.12.2002 kell 09:30

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Et kas lõputu? Nu pilk on piiratud ja nii on raske silme ette ka lõputust manada.
Harjunud, et igal asjal on ots ja äär. Ja nii, ikkagi piiritletuna ma teda ka ette kujutan.


täpselt nii arvan ka mina, kui ikka pilk piiratud siis raske miskit ette kujutada

aga ehk peaksime siin all defineerima ka lõpmatust?
Mitte et ma teadust ei usuks.


kontorihiir - 10.12.2002 kell 10:30

Universum on üks lõpmatult huvitavja müstiline - ei teagi kohe kuidas öelda,kas asi või nähtus või midaiganes.
Igatahes, olgu ta lõplik või lõpmatu (ikkagi sel juhul, kus on see lõpp ja mis asub lõpu taga?) oleks naiivne arvata nagu Maa oleks ainuke elus planeet elavate olenditega kogu selles kaadervärgis. Seda ma kohe kindlasti ei usu ja just see teebki kogu universumi müstiliseks.


pisimimm - 10.12.2002 kell 10:51

Ei usu mina, et lõputu ! No kuidas saab üks asi mitte kusagil mitte ära lõppeda ??? Ikka on kusagil lõpp, kuid mis sealt edasi tuleb ? Ise olen nagu sellega hädas, et minu jaoks on meie planeetide süsteem mingi suure kasti see (hiigelsuure), mis omakorda on mingi veelgi suurema kasti sees, kuid kuhu need toetuvad? või kuidas nad alla ei kuku (aga siis kuhu alla ?) ??? Vot ja kui ma nii mõtlema hakkan, satun omadega ummikseisu, kuna ei oska endale kõike lõpuni lahti seletada ja nii polegi enam kaua seda teemat enda jaoks lahanud. Nüüd aga tõi see teema siin, selle jälle päevavalgele...oehh, murran taas ajusid...


Bix - 10.12.2002 kell 11:58

Nojah, keegi vist ei viitsinud minu pikka kirjutist läbi lugeda.

Universum EI OLE lõputu!

Ja samas ei ole universumi lõppu võimalik leida...


pisimimm - 10.12.2002 kell 12:00

Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Nojah, keegi vist ei viitsinud minu pikka kirjutist läbi lugeda.

Universum EI OLE lõputu!

Ja samas ei ole universumi lõppu võimalik leida...


Lugesin, Bix, lugesin...avaldasin vaid ka oma versiooni ja 'murepunktid'


wimp - 10.12.2002 kell 12:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Kui praegused teooriad õiged on, siis tegelikult ei ole universum lõputu. Nimelt suure paugu ajal hakkas universum paisuma ning ta paisub siiamaani omas tempos edasi.
Einsteini relatiivsusteooria kohaselt ei ole ruumi ega aega ilma mateeriata (vaatlejata) olemas. Seega universum on täpselt nii suur, kui ta momendil paisunud on, väljaspool tema piire (eeldusel, et pole mõnda teist universumit kusagil nurga taga) pole midagi, ei ruumi ega aega.
Samas on võimalik minna ikka lõpmata kaugele, sest kui me läheme muudkui otse edasi, oma universumi piiridest välja, siis ainuüksi enda olemasoluga tekitame sinna nii ruumi, kui aja. Tegelikult ei saagi meie oma universumist välja minna, sest kuna meie oleme oma universumi osa, siis universumi praegustest piiridest välja minnes, nihutame sellega ka automaatselt universumi piire niipalju edasi.
Universumi paisumine on tegelikult tagatiseks, et soojussurm pole võimalik. Ühtlase suurusega universumis tekiks varem või hiljem soojussurm mis tähendab, et kogu mateeria oleks jaotatud kogu universumis absoluutselt ühtlaselt. Kuna aga universum paisub, siis tekib alati juurde madalama energianivooga alasid.

Jah, noh, põhimõtteliselt nõus. Ainult et tegelikult on see ikkagi oletus. Sest ega me seda ka ei tea ju, kui suurel määral Einsteini relatiivsus paika peab. Viimasel ajal arvatakse, et ega alati ei pea kah. Nagu on kahtlusi valguse kiiruse absoluutsuses.
Järeldusi saab teha ainult neile andmetele toetudes, mis teada on. Seega saab lõpliku tõe välja selgitada alles siis, kui kõik lähteandmed teada on. Aga me ei tea ju jätkuvalt suurt midagi.

Mina tegelikult ei näe põhjust, miks universum ei võiks lõppeda. Kui on algus, on ka lõpp. Ja kui see ka ruumiliselt määratletav ei ole, siis ajaliselt ikkagi.


Bix - 10.12.2002 kell 12:48

Lõplikult ei saa me kunagi kõike teada.
Einsteini relatiivsusteooria EI lükanud ümber Newtoni maailma. Pigem täpsustas seda eeldusel, et me liigume valguse kiiruste lähedastel kiirustel. Tavakiirusel on Newtoni valemid sama usaldusväärsed, kui Einsteini omad.
Kvantmehhaanika ei lükanud samuti ümber newtoni maailma. Lihtsalt täpsustas olukorda, kus vaadeldava objekti mass läheneb piiramatult nullile. Ka siin väidetud täpsustused Einsteini teoorias ei lükka teooriat ümber. Valguse kiirusest ON võimalik kiiremini liikuda, eeldusel, et osake oma sünnist alates kohe liigubki nii kiiresti. Selline osake ei saa eksisteerida valguse kiirusel ega sellest aeglasematel kiirustel.
Tegelikult tuleb alati vaadata teoorias kirjeldatud piiranguid vastavalt teooria kontekstile, mitte kiskuda ühte väidet eraldi välja.

(Tavaline elektron liigub vees kiiremini, kui valgus. Lihtsalt vees liigub valgus palju aeglasemalt, kui vaakumis)


MARIIN - 09.03.2003 kell 20:03

Kui, universumil ikkagi on lõpp ei tea kas siis tuleb järgine maailm ehk, teine planeet nagu X või marss??


Mara - 10.03.2003 kell 15:24

ma kusjuures mõtlesin yks päev sama asja peale...ehk ongi ta lõputu?!? mina igatahes muretsen selle koha pärast ,kus ma olen ja rohkem kaugemale ei muretsegi..


roosi - 10.03.2003 kell 21:07

Ma igaks juhuks ei mõtle selle peale........saan rahulikumalt magada


Venom - 11.03.2003 kell 08:40

mjah
Bix on juba põhjalikult vaeva näinud siin seletamisega ei hakka üle kordama aga tema jutus ON MÕTE SEES
ja kui kedagi huvitab mis on teisel pool universumi piiri siis sellel soovitaks mõelda pisut füüsika algtõdede peale (aine ehitus) ja teha sellest omad järeldused


Oleskleja - 12.03.2003 kell 22:47

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma vaatsin natuke aega tagasi mingit saadet sellel teemal. Pidavat nii olema, et universum pidavat laienema ..
Ja kui meie kandis siin tähed kõik kustuvad ja planeedid surevad, siis kaugemal on ikka elu .. aga see kaugemal on ikka meie jaoks liiga kaugel
Ja niversum pidavat nii laienema, nagu läheb taigen laual rullides .. mitte ühtlaselt ..
Kes teab, mis saab ..

Aga mis on seal kus hetkel universumit pole???


Oleskleja - 12.03.2003 kell 23:10

Kui ma lapsena molekulide pilte nägin,siis ma arvasin,et meie galaktika on molekul natuke suuremate osakestega mateeria jaoks.Ja nende molekulide sees mida meie näeme mikroskoobi all,on omakorda pisikesed universumid, jne.Palju ei puudund , et mu aju oleks lõhki lendanud seda kõike ette kujutades.Praegu tundub et püüd endale lõppmatust ette kujutada on päris mõnus mõtisklus.Mina arvan et märksa ebaloogilisem oleks see, kui aeg ja ruum kuskil lõpeks.Võib olla saavad ajud puhkust siis, kui leitakse neljas mõõde.


Venom - 13.03.2003 kell 08:12

neljas?
ruumil on kolm mõõdet
aeg on neljas mõõde
äkki mõtlesid sa viiendat?


Oleskleja - 13.03.2003 kell 12:34

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
neljas?
ruumil on kolm mõõdet
aeg on neljas mõõde
äkki mõtlesid sa viiendat?

Arvasin seni (ja arvan siiani), et ruumil on kolm mõõdet ja aeg on lihtsalt aeg, mitte ruumi neljas mõõde.Neljamõõtmelist ruumi püüdis kujutada ka sõber Albert.Aga se on lihtsalt kubistlik lähenemine asjale.Tooksin siin lühikokkuvõtte:

Ühemõõtmelise ruumi mõõtühikuks on lõik, mille saame fikseerida kahe punkti abil.

Neljast lõigust saame konstrueerida ruudu, mis on kahemõõtmelise ruumi mõõtühikuks.

Kuuest ruudust voldime kuubi, mis on kolmemõõtmelise ruumi mõõtühik.

Siit analoogiliselt jätkates saame kaheksast kuubist koosneva neljamõõtmelise ruumi mõõtühiku nn. kaheksapesa ehk hüperkuubi.

Hüperkuup on tuntuim korrapärane neljamõõtmeline objekt.Tal on 8 pesa, 24 tahku, 32 serva ja 16 tippu.


michelle - 10.04.2003 kell 21:23

usun lõpmatusse....


eero - 10.04.2003 kell 23:47

mina arvan et kõik lõppeb kunagi ära


Mandark - 17.04.2003 kell 07:46

See et universum on lõputu -- minu teooria oleks et kui me käiksime ühes suunas siis me jääksimegi ringiratast käima. Samas võib olla Universumeid palju -- et nagu päikesesüsteemid moodustavad galaktika, galaktikad univerumi ja universumid veel omakorda midagi...


Lii001 - 01.08.2003 kell 16:32

Võta seda kui muna. Meie oleme munakollase sees, siis on munarebu ja kõva koor, aga peale koort on ju ruum, kus on muna, siis asub ruum majas, maja tänaval ja niimoodi lõputult...


Orav 1 - 08.08.2003 kell 11:39

Universum on lõpmatu. Ega kuskil mingi seinu ju ikka ette ei tule kas ple nii.


kaido1990 - 14.04.2009 kell 20:00

Et universum ei saa lõpuga olla.. sõidad kunagi kosmoselaveaga piku seina v?
umm mis seina tagaon
aga see te lõputa on see veel ulmem


freelancer - 14.04.2009 kell 20:05

Täitsa loll jutt siin.Jumal lõi hoopis maailma ja kõik sinna juurde kuuluva.Te ikka ei tea midagi.


2mustikas - 14.04.2009 kell 21:05

Tean ikka küll, Kunstnaist tema ei loonud.


mmunk - 14.04.2009 kell 21:31

ühes unenägemises hüppasin igapäevasest maailmast teise, hoopis teistsuguste omadustega maailma, mis paiknes elupuuheki sees. pime, isetu, tüüne, kaaluta. sarnaseid kogemusi on olnud veel. mulle meeldiks mõelda, et maailmadel polegi algust, ruumilist ulatust ega lõppu ega muidki meie tühise elu karakteristikuid (kandev idee, tähendused, strateegiad jne). et topograafilis-ruumiline maailm on mõtteline konstruktsioon a la matrix. selle erinevusega, et selle tagant, et me maailma just sellisena tajume, nagu me seda arvame ennast tegevat, ei leia kellegi omakasupüüdlikke (=inimlikest soovidest ajendet) kavatsusi. ainult energia tema n+1 avaldumisvormis, millest üks on kollektiivne unenägemine. paraku pole looja mulle andnud vahendeid kõikide ilmaasjade seletamiseks ja mõtestamiseks. ilmselt põhjusega

tegelikult pole ju see üldse tähtis, kuivõrd lähedal paikneb minu mõtteuit absoluutsele tõele. palju tähtsam on see, et sõltumata selle võimalikust illusoorsusest seisneb minu olemasolu mõte suhetes, millega olen ennast sellesinatses tähendusruumis sidunud. see mõte rahuldab mind piisavalt, et mitte tormata läbi viienda korruse aknaklaasi absoluutsest tõest osa saama


freelancer - 14.04.2009 kell 22:09

Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Tean ikka küll, Kunstnaist tema ei loonud.


Mustikas

Jumal ei annagi asju kandikul vaid ulatab õnge.Ta lõi kummipuu ja on juba igaühe oma asi mida ta oskas selle mahlast valmistada..Mõni eriti loll lihtsalt jõi mahla ära ja kobises veel miks nii mõru ja kleepuv.


2mustikas - 14.04.2009 kell 23:59

Ta ei loonud neid puid selleks, et tapvat orjust nende kallal läbi viia. Ja enamik mahlakorjajaid kahjuks saab seal viimasel hetkel selle õnge, siis kui universumi laulud juba laulavad...


sales - 15.04.2009 kell 01:03

Lõpmatult suur ja lõpmatult väike ning kusagil nende kahe mõõtme vahel hülbib elumere lainetel inimene, kes arvab uskuvat, et kõik see ilm tema ümber tiirlabki Mugav muidugi Aga ohtlik mõtteviis

Ise avastasin just, et teen 4000 kommi, mis pole muidugi veel lõpp


2mustikas - 15.04.2009 kell 06:37

nagu konnad teel...


Andrew - 15.04.2009 kell 10:22

Me arvatavasti mõõdame universumit vale mõõdupuuga. Pikkus ja ajaühikud sobivad meile, sest nad on head meid ümbritseva reaalsuse iseloomustamiseks ning võrdlemiseks. Meie etalone universumisse ümber viies on inimene pidanud leiutama parseki ja valgusaasta. Kuna kilomeeter maa peal on kontrollitav, siis on sellest tuletatud valgusaasta 10 astmes 13 kilomeetrit ehk päikesesüsteemi diameeter. Nüüd püüame selle ühikuga mõõta universumit, nagu traktorist jopehõlmaga kardaani pikkust. Ja nagu on teada, käitub meie mõistes aeg universumis meile ebasobival viisil. Kui universum pidevalt laieneb, siis peab ju selle jaoks ka ruumi olema.


Myrk - 15.04.2009 kell 10:37

Ma ei oska sellele vastata, kuid tihti on mul tunne, et kõik me ümber on illusioon. Ja meid ümbritsevad,paraleelmaailmad, kuhu me aegajalt satume, kas unenägudes, läbi meditatsiooni, või mingil muul moel. Ühtedel on lihtsalt rohkem teistel vähem, ja mõnel üldsegi mitte, antud võimalust seda kogeda.


Andrew - 15.04.2009 kell 10:41

Jah, sellest räägib Simaki "Nagu lilleke väljal".


skingirl - 15.04.2009 kell 10:53

http://www.youtube.com/watch?v=2_vpEyE6rug


2mustikas - 15.04.2009 kell 21:20

Teate, Universum ei paisu majanduskriisis, seda peab arvestama, et mitte üle ääre astuda....


skingirl - 17.04.2009 kell 19:15

See on ainus mõistlik mõte 2mustikas mida sa viimasel ajal oled välja kirjutanudbraavo
kas kriis on siis nii suur


sales - 17.04.2009 kell 20:40

skin loomulikult teab sellest asjast täpsemalt - ta ju tulnukas, laveerib seal universumi ääre peal ükskord siin hiljuti pidigi juba alla kukkuma, sai veel viimasel hetkel servast kinni


Deiviidas - 18.04.2009 kell 09:25

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Üks lõpmata müstiline, keeruline ja samas nii huvitav teema.
Aga kui universum aina kasvab, siis tal peab ju ka mingi piir olema ja lõpmatuseni ei saa ju kasvada sest universum on mateeria ja mujal on tühjus aga materjali ju juurde ei tule, siis ei saa ju lõputult kasvada.
Nii et kuskil peab ikkagi see lõpp või piir olema nii selle kasvamise kui suuruse koha pealt.
Jutt läks vist segaseks


Olen kusagil silmanud teooriat, mis ütleb, et universumi paisumine lõppeb ükskord suure kollapsiga. Ühesõnaga mitte millestki, ehk singulaarsusest alguse saanud tohutu suur ruum kukub kokku ja kaob.
Praegusel hetkel on teadlased konsensusele jõudmas universumi tekke hetkes, mis arvatakse olevat juhtunud umbes 13,7 miljardit aastat tagasi. Sellest ajahetkest saadik on universum paisunud tohutu kiirusega. Loomulikult ei tasu universumi arvatavat tekkehetke võtta tõena, sest selle üle saame me vaid spekuleerida kuna mõõta õiget algushetke on praegusel hetkel peaaegu, et võimatu.
Nüüdisaegse teaduse jaoks avardub universum vaid niikaugele kuhuni valgus on suutnud levida miljardite aastatega. Universum, millest me midagi teame ja mille üle me julgeme arutleda on läbimõõdus 10 astmel 25 kilomeetrit. Arvatakse aga et nähtamatu osa kirjeldamiseks peaks lisama miljoneid nulle.

Huvitav on see, et universumi ääremaid on teadlased kombanud juba pikalt. 1940 aastal avaldas üks vene teadlane arvamust, et kui sügavutti tungida universumi sügavustesse peaks leidma sealt universumi tekkest alles jäänud taustkiirgust. Sama teadlane rehkendas ka välja, et selle aja jooksul, mil see kiirgus on läbinud ilmaruumi, peaks ta olema muundunud raadio mikrolaineteks. Selle väljakäidud idee otsa komistatigi, mil Princestonis hiidantenniga universumit läbi kammides ei osatud seletust anda uurimise käigus tekkinud mürale. Tegelikkuses oli müra tõestuseks on jõutud universumi nähtava osa ääremaile, mis asus 144 miljardi triljoni (10 astmel 21) kilomeetri kaugusele. Müra tekitasid kõige ürgsemad osakesed ehk siis universumi esimesed footonid, mis olid aja jooksul mikrolaineteks muutunud.

Kõike seda ja palju muud huvitavat saate te lugeda Bill Brysoni raamatust: "Kõiksuse Lühiajalugu"


Deiviidas - 18.04.2009 kell 09:46

Niisama huvitav kui on kosmoseuurimine on teisalt ka meie mikromaailma tundmaõppimine.

Allpool on video praegusel ajahetkel, mikroskoopidega, materjali sisse nägemise võimalustest. Ühesõnaga, milline näeb välja erinevate materjalide aatommuster.

http://www.dailymotion.com/video/x4mva0_zoom-into-steel_tech

Veel aatomstruktuurist.

http://www.youtube.com/watch?v=O_PjMeukmzg


kaitsevaim - 18.04.2009 kell 16:43

Pakuks siia lihtsalt mõtteaineks paar väidet. Kõige ideaalsem keha, mis suurima pindala juures võtab kõige vähem ruumala, on kera.

Kas ei ole siis vähegi loogiline, et kui universum on kera, siis sirgjooneliselt liikudes jõuame me lõpuks ikka samasse punkti tagasi. Selle kohta on igasuguseid ajaaukude teooriaid jms.

Olete äkki tähele pannud kui palju analoogiat on universumis? Kõike märkimisväärsem on aatomid-elektronid ja tähed-planeedid.

Universum paisub? No äkki keegi/miski puhub seda nagu õhupalli suuremaks?


skydancer - 18.04.2009 kell 17:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ma ei oska sellele vastata, kuid tihti on mul tunne, et kõik me ümber on illusioon. Ja meid ümbritsevad,paraleelmaailmad, kuhu me aegajalt satume, kas unenägudes, läbi meditatsiooni, või mingil muul moel. Ühtedel on lihtsalt rohkem teistel vähem, ja mõnel üldsegi mitte, antud võimalust seda kogeda.


Võimalusi paralleelmaailmu kogeda saab ise luua. Jah, läbi meditatsiooni, teadlike unenägemistehnikate ja ka sisemiste võitluskunstide, millel on tugev vaimne aspekt ja paljude muude praktikate. Oleneb iseendast, kuivõrd sügavuti oled valmis minema.
Väga ebastaabiilse närvikavaga inimesed satuvad sinna teistesse dimensioonidesse kogemata oma hullusehetkedel ja kuna nad ei oska kogetavaga hakkama saada, vajavad nad ravi, et tagasi tavamaailma saada.


eerik2 - 05.05.2009 kell 17:52


nudol - 06.05.2009 kell 10:10

Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Tegelikult tahaks nii hullu moodi minna lendama tähtede vahele... Isegi teise galaktikasse... ja võibolla jäädagi sinna...


Kardan et need kes seal juba ees on, kihutaksid meid otsekohe tagasi kui himsaid metslasi.


eerik2 - 06.05.2009 kell 21:33


freelancer - 06.05.2009 kell 22:19

EEldusel et nad suudavad siia lennata on nad meist samapalju ees nagu meie koerast.Annaks jumal et nad meid nii ei kohtle nagu meie koeri.


eerik2 - 06.05.2009 kell 22:44


Myrk - 07.05.2009 kell 09:25

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
EEldusel et nad suudavad siia lennata on nad meist samapalju ees nagu meie koerast.Annaks jumal et nad meid nii ei kohtle nagu meie koeri.


Ah free, ära sa ütle, mõnel inimeselgi on maapeal koeraelu.


skydancer - 07.05.2009 kell 10:21

Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Ja kuidas sa koeri kohtled?? Kas peab loomakaitse sekkuma?


Ihkaksid sa hästi koheldud koera elu, keda sõbralikult patsutatakse ja paitatakse, jooksutatakse, koolitatakse ja söödetakse hea toiduga, aga kellel puudub vaba liikumisruum, oskus ja julgus ise toitu hankida?


Myrk - 07.05.2009 kell 10:51

Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Ja kuidas sa koeri kohtled?? Kas peab loomakaitse sekkuma?


Ihkaksid sa hästi koheldud koera elu, keda sõbralikult patsutatakse ja paitatakse, jooksutatakse, koolitatakse ja söödetakse hea toiduga, aga kellel puudub vaba liikumisruum, oskus ja julgus ise toitu hankida?



No kuule, koer ei ole puurilind, kelle sa sead valiku ette, kuldne puur, või vabadus, Koera eest peabki hoolitsema, ja teist võimalust polegi.
Ma ei kujutaks ettegi, mis juhtuks koertega, kes metsiku karjana, inimeste territooriumil jahti peaks.
Kindel see, et varsti ootaks sellist koera kuul.
Hundid, kui metsakutsad, nendega on hoopis teine stoori.
Koeral kas on peremees, või tal pole peremeest. Kas on see peremees hea, või on ta halb. Aga kodutu, hulkuv koer on igal juhul õnnetu.



.


skydancer - 07.05.2009 kell 12:09

Juttu oli sellest, kas tahaks olla tähtede vahel lennates koerana koheldud...


Myrk - 07.05.2009 kell 12:21

Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Juttu oli sellest, kas tahaks olla tähtede vahel lennates koerana koheldud...


Just, see oleneb sellest milline peremees sul on. Ja sellest tulenevalt kas hästi või halvasti koheldud.
Minu vastus tulenes sellest lausest mis kirjutasid.

Tsitaat:
Ihkaksid sa hästi koheldud koera elu, keda sõbralikult patsutatakse ja paitatakse, jooksutatakse, koolitatakse ja söödetakse hea toiduga, aga kellel puudub vaba liikumisruum, oskus ja julgus ise toitu hankida?

.


skydancer - 07.05.2009 kell 12:51

Eeldasin, et vaba inimene ei taha olla koerana koheldud, sõltumata kas hea või halva peremehe käe all, isegi siis kui saab tähtede vahel sõeluda


Myrk - 07.05.2009 kell 13:13

Ära sa märgi, mul poleks vahel midagi selle vastu, ei pea ennast küll koerast paremaks. Ja pole ma nii vaba midagi, sada korda rohkem muresid, ja kohustusi kaelal, kui koeral. Kelle murks on,et kõht täis, ja soo jätkamine.

Lisatud: Mis moodi puutub tähtedevahelisse ruumi, vaba liikumine, ja toidu hankimine. Kui ma olen sinna jõudnud, siis olengi vaba. Ilma peremeheta, kes mind koolitaks, patsutaks, ja annaks süüa.

Siit tulenevalt võiks küsida filosoofilise küsimuse: kes on vaba inimene? ja millest ta peaks vaba olema?
Kas vabadus otsustada oma elu üle-aga kas on meil see vabadus olemas? Ikka keerab elu sellise külje, mida ma pole endale soovinud. Kõik siin ilmas on suhteline, samuti "vabadus".


.


.


skydancer - 07.05.2009 kell 13:40

Minu jaoks vabadus ei tähenda kolme s-i, ei ole seda kunagi igatsenud. Ilma kohustusteta mu elu oleks üsna tühi ja ühetooniline. Ja ilma võimaluseta ise enda eest seista ei oleks ma õnnelik.

Siin eespool oli juttu, et seal on "need" või "nad" tunduvalt kõrgema arenguga peremeestena ees ootamas. Mina seda ei tea.


Myrk - 07.05.2009 kell 13:52

Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Minu jaoks vabadus ei tähenda kolme s-i, ei ole seda kunagi igatsenud. Ilma kohustusteta mu elu oleks üsna tühi ja ühetooniline. Ja ilma võimaluseta ise enda eest seista ei oleks ma õnnelik.

Siin eespool oli juttu, et seal on "need" või "nad" tunduvalt kõrgema arenguga peremeestena ees ootamas. Mina seda ei tea.


Ka mina ei tea, kuid sinna pääsemist seostan ma alles peale maise teekonna lõppu, juhul, kui seal miskit peaks olema.


.


eerik2 - 07.05.2009 kell 18:24


Deiviidas - 07.05.2009 kell 21:13

Kes on meid ootamas?
Tulnukad?
Universum oma tohutus suurures oleks vaid meid inimkonda, ühel väikesel planeedil elatades, tohutu ruumi raiskamine.
Kahjuks ei ole aga tulnukate olemasolu tõestatud, seega veenvate tõendite puudumise tõttu ei saa väita vastupidist.
Tore on mõelda, et kusagil on meiesarnaseid planeete, mis soosivad elu oma pinnal nii nagu teeb seda meie planeet. See eeldaks päikesesüsteemi laadset ülesehitust, mõnes teises galaktikas. Jube oleks mõelda, millised võiksid välja näha olevused, kes ei vaja eluks õhku, ega toitaineid.
Hea on niisuguste asjade üle mõelda ja oma mõtisklustes ulmevaldkonnani välja jõuda.

Siinkohal pean siiski kordama, et kahjuks või õnneks ei ole meil senimaani mitte mingisuguseid tõendeid elust kusagil mujal hiiglasuures universumis.


eerik2 - 07.05.2009 kell 21:27


Deiviidas - 07.05.2009 kell 21:46

Sa ei saa seda väita, sest alati on olemas võimalus, et inimkond oma keskonnast tingitud tehnoloogilises piiratuses ei suudagi töötada välja tehnoloogiaid, mis suudaksid sarnaste eluvormide eksisteerimist universumis avastada. Senikaua peame aga leppima võimalusega, et peale meie ei eksisteerigi siin universumis sarnaseid eluvorme. See on küll vähe usutav aga ometigi ei ole võimalik tõestada ka vastupidist.


eerik2 - 07.05.2009 kell 21:51


Deiviidas - 07.05.2009 kell 21:55

Justnimelt, seetõttu oleme olukorras, mis ei võimalda mitte midagi kindlat väita. Küll aga on õigus igal ühel oma arvamusele, teadmatuse kohta.


nudol - 08.05.2009 kell 08:30

Jutt on jumala õige.


sales - 08.05.2009 kell 09:02

Universum on minu jaoks mingi universaalse seaduspära kogum, mida ei saa ega tohi aja, ruumi ja inimliku tahteavaldusega piirata - st. kõik juhtub just nii nagu universaalsetes seadustes on ette nähtud (usklikud ütlevad lihtlabaselt - nagu jumal tahab:eureka ja inimeste egotsentriline soov kujutleda ennast nende seaduste ümberkujundajana lõpeb enamasti katastroofiga inimesele, mitte aga universumile...


Myrk - 08.05.2009 kell 09:32

Aga kuidas siis oleks selle väitega, et inimene on jumala näo järgi loodud, või meis igaähes on jumal olemas? Ja siis võimalus, meil oma saatust kujundada. Paistab, et lihtsalt olemisest on meile vähe.


habe - 08.05.2009 kell 13:33

Teadmatuse osas ehk niipalju, et üsna paljud taaselustatud on sellest tundmatuse rajajoonest üle käinud ja oma kogemustest ka pajatanud. Kuivõrd nende jutte aga tõsiselt võetakse, on juba iga kuulaja isikliku rikutuse küsimus...

See ülesanne, millest Myrk siin mainib, tuli neile "sealpool" olles nii karmilt meelde, et paljud neist on peale elustamist oma ellusuhtumist kardinaalselt muutnud...


eerik2 - 08.05.2009 kell 19:12


eestjatagant - 16.04.2013 kell 21:34

uskuge mind kallid söbrad, kui vaadata teleskoobiga" urruauku ",siis töenäesus singulaarsuseteoorias on väga suur ,et köik-algab ja löpeb seal-..., --


nqz - 19.12.2015 kell 12:30

Lõputu on klassika. Struktuur on põhjustatud aatomi kompoti struktuurist, ise enesest väga väikese struktuuri üksus põhjustab nt. Tähe sünnimassi. Muidu nii suur, et meile lõpmatult näiv. Praegu vist mitmeid universume, millest me midagi ei tea. Ruum on ise enestest lõpmatu mõõde, ja on välja käidud teooria, kus osakesed hüpavad välja vaakumist, siis lõpmatu. Ilmselt olemas veel nähtamatu maailm meie keskel, mis ei ole registeeritav mõõteriistadega, vb ka hüpavad osakesesed siia kusagilt mujalt universumist.