
Kas universum on lõputu, nagu teadlased räägivad? Mitte et ma teadlasi ei usuks, aga lihtsalt on seda väga raske ette kujutada... pigem tuleb pähe
mõte, et universum siiski kuskil lõpeb ning on millegi veel suurema sees... aga kus see veel suurem lõpeb???
Mida arvate teie?
Oh Mada, sind kisub filosoofia poole....
Noh minu arvates on se universium lõpmatu. Niigui matroska- üks teisae sees.
Hehe vat see on yks asi millest ma pole kunagi aru saanud.Et kuidas ikka on võimalik sirgjoontpidi minnes olla nii et ikka ja ikka saab edasi minna ja minna ja minna ja.... :))
lõputu müstika
isegi olen vahest sellest teemast sees...aga paraku saab mu mõistus otsa
Ma vaatsin natuke aega tagasi mingit saadet sellel teemal. Pidavat nii olema, et universum pidavat laienema ..
Ja kui meie kandis siin tähed kõik kustuvad ja planeedid surevad, siis kaugemal on ikka elu .. aga see kaugemal on ikka meie jaoks liiga kaugel 
Ja niversum pidavat nii laienema, nagu läheb taigen laual rullides .. mitte ühtlaselt ..
Kes teab, mis saab ..
Et kas lõputu? Nu pilk on piiratud ja nii on raske silme ette ka lõputust manada.
Harjunud, et igal asjal on ots ja äär. Ja nii, ikkagi piiritletuna ma teda ka ette kujutan.
Mitte et ma teadust ei usuks.
Üks lõpmata müstiline, keeruline ja samas nii huvitav teema.
Aga kui universum aina kasvab, siis tal peab ju ka mingi piir olema ja lõpmatuseni ei saa ju kasvada sest universum on mateeria ja mujal on tühjus aga
materjali ju juurde ei tule, siis ei saa ju lõputult kasvada.
Nii et kuskil peab ikkagi see lõpp või piir olema nii selle kasvamise kui suuruse koha pealt.
Jutt läks vist segaseks
Mnjah, kui uskuda, et ta kasvab, siis tal peavad olema ka piirid. Aga mis on nende piiride taga?
Eh...müstika minu meelest...juhe jookseb kokku, kui
sellele mõtlema hakata
Kui nüüd mõtlema hakata, siis universumil ikkagi peab olema lõpp, kui ta suureneb...
Sest kui ta oleks lõputu, siis poleks tal ju ka kuhugi enam suureneda... lõpmatus ei saa ju suureneda!?
kunagi käisin yhel tuttaval filosoofiaemeriidil kylas, jõime natuke alla kasti porterit ära ja peale seda jõudsime teooriani, et universum on nagu ussimäng..piltlikult öeldes - lähed, lähed, lähed...sirgjooneliselt...lähed näiteks paremalt poolt ekraani servast välja...ja tuled vasakult poolt jälle ekraanile...surnud ring...
See küsimus on mind lapsest peale hirmutanud kui mõtlen siis tekivad külmavärinad nii et ma ei mõtle parem sellele magan rahulikumalt
Kui praegused teooriad õiged on, siis tegelikult ei ole universum lõputu. Nimelt suure paugu ajal hakkas universum paisuma ning ta paisub siiamaani
omas tempos edasi.
Einsteini relatiivsusteooria kohaselt ei ole ruumi ega aega ilma mateeriata (vaatlejata) olemas. Seega universum on täpselt nii suur, kui ta momendil
paisunud on, väljaspool tema piire (eeldusel, et pole mõnda teist universumit kusagil nurga taga) pole midagi, ei ruumi ega aega.
Samas on võimalik minna ikka lõpmata kaugele, sest kui me läheme muudkui otse edasi, oma universumi piiridest välja, siis ainuüksi enda olemasoluga
tekitame sinna nii ruumi, kui aja. Tegelikult ei saagi meie oma universumist välja minna, sest kuna meie oleme oma universumi osa, siis universumi
praegustest piiridest välja minnes, nihutame sellega ka automaatselt universumi piire niipalju edasi.
Universumi paisumine on tegelikult tagatiseks, et soojussurm pole võimalik. Ühtlase suurusega universumis tekiks varem või hiljem soojussurm mis
tähendab, et kogu mateeria oleks jaotatud kogu universumis absoluutselt ühtlaselt. Kuna aga universum paisub, siis tekib alati juurde madalama
energianivooga alasid.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Et kas lõputu? Nu pilk on piiratud ja nii on raske silme ette ka lõputust manada.
Harjunud, et igal asjal on ots ja äär. Ja nii, ikkagi piiritletuna ma teda ka ette kujutan.
Universum on üks lõpmatult huvitavja müstiline - ei teagi kohe kuidas öelda,kas asi või nähtus või midaiganes.
Igatahes, olgu ta lõplik või lõpmatu (ikkagi sel juhul, kus on see lõpp ja mis asub lõpu taga?) oleks naiivne arvata nagu Maa oleks ainuke elus
planeet elavate olenditega kogu selles kaadervärgis. Seda ma kohe kindlasti ei usu ja just see teebki kogu universumi müstiliseks.
Ei usu mina, et lõputu ! No kuidas saab üks asi mitte kusagil mitte ära lõppeda ??? Ikka on kusagil lõpp, kuid mis sealt edasi tuleb ? Ise olen nagu sellega hädas, et minu jaoks on meie planeetide süsteem mingi suure kasti see (hiigelsuure), mis omakorda on mingi veelgi suurema kasti sees, kuid kuhu need toetuvad? või kuidas nad alla ei kuku (aga siis kuhu alla ?) ??? Vot ja kui ma nii mõtlema hakkan, satun omadega ummikseisu, kuna ei oska endale kõike lõpuni lahti seletada ja nii polegi enam kaua seda teemat enda jaoks lahanud. Nüüd aga tõi see teema siin, selle jälle päevavalgele...oehh, murran taas ajusid...
Nojah, keegi vist ei viitsinud minu pikka kirjutist läbi lugeda.
Universum EI OLE lõputu!
Ja samas ei ole universumi lõppu võimalik leida...
Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Nojah, keegi vist ei viitsinud minu pikka kirjutist läbi lugeda.
Universum EI OLE lõputu!
Ja samas ei ole universumi lõppu võimalik leida...
Tsitaat:
Algne postitaja: Bix
Kui praegused teooriad õiged on, siis tegelikult ei ole universum lõputu. Nimelt suure paugu ajal hakkas universum paisuma ning ta paisub siiamaani omas tempos edasi.
Einsteini relatiivsusteooria kohaselt ei ole ruumi ega aega ilma mateeriata (vaatlejata) olemas. Seega universum on täpselt nii suur, kui ta momendil paisunud on, väljaspool tema piire (eeldusel, et pole mõnda teist universumit kusagil nurga taga) pole midagi, ei ruumi ega aega.
Samas on võimalik minna ikka lõpmata kaugele, sest kui me läheme muudkui otse edasi, oma universumi piiridest välja, siis ainuüksi enda olemasoluga tekitame sinna nii ruumi, kui aja. Tegelikult ei saagi meie oma universumist välja minna, sest kuna meie oleme oma universumi osa, siis universumi praegustest piiridest välja minnes, nihutame sellega ka automaatselt universumi piire niipalju edasi.
Universumi paisumine on tegelikult tagatiseks, et soojussurm pole võimalik. Ühtlase suurusega universumis tekiks varem või hiljem soojussurm mis tähendab, et kogu mateeria oleks jaotatud kogu universumis absoluutselt ühtlaselt. Kuna aga universum paisub, siis tekib alati juurde madalama energianivooga alasid.
Lõplikult ei saa me kunagi kõike teada.
Einsteini relatiivsusteooria EI lükanud ümber Newtoni maailma. Pigem täpsustas seda eeldusel, et me liigume valguse kiiruste lähedastel kiirustel.
Tavakiirusel on Newtoni valemid sama usaldusväärsed, kui Einsteini omad.
Kvantmehhaanika ei lükanud samuti ümber newtoni maailma. Lihtsalt täpsustas olukorda, kus vaadeldava objekti mass läheneb piiramatult nullile. Ka siin
väidetud täpsustused Einsteini teoorias ei lükka teooriat ümber. Valguse kiirusest ON võimalik kiiremini liikuda, eeldusel, et osake oma sünnist
alates kohe liigubki nii kiiresti. Selline osake ei saa eksisteerida valguse kiirusel ega sellest aeglasematel kiirustel.
Tegelikult tuleb alati vaadata teoorias kirjeldatud piiranguid vastavalt teooria kontekstile, mitte kiskuda ühte väidet eraldi välja.
(Tavaline elektron liigub vees kiiremini, kui valgus. Lihtsalt vees liigub valgus palju aeglasemalt, kui vaakumis)
Kui, universumil ikkagi on lõpp ei tea kas siis tuleb järgine maailm ehk, teine planeet nagu X või marss?? 

ma kusjuures mõtlesin yks päev sama asja peale...ehk ongi ta lõputu?!? mina igatahes muretsen selle koha pärast ,kus ma olen ja rohkem kaugemale ei muretsegi..
Ma igaks juhuks ei mõtle selle peale........saan rahulikumalt magada 
mjah
Bix on juba põhjalikult vaeva näinud siin seletamisega ei hakka üle kordama aga tema jutus ON MÕTE SEES
ja kui kedagi huvitab mis on teisel pool universumi piiri siis sellel soovitaks mõelda pisut füüsika algtõdede peale (aine ehitus) ja teha sellest
omad järeldused
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Ma vaatsin natuke aega tagasi mingit saadet sellel teemal. Pidavat nii olema, et universum pidavat laienema ..
Ja kui meie kandis siin tähed kõik kustuvad ja planeedid surevad, siis kaugemal on ikka elu .. aga see kaugemal on ikka meie jaoks liiga kaugel
Ja niversum pidavat nii laienema, nagu läheb taigen laual rullides .. mitte ühtlaselt ..
Kes teab, mis saab ..
Kui ma lapsena molekulide pilte nägin,siis ma arvasin,et meie galaktika on molekul natuke suuremate osakestega mateeria jaoks.Ja nende molekulide sees mida meie näeme mikroskoobi all,on omakorda pisikesed universumid, jne.Palju ei puudund , et mu aju oleks lõhki lendanud seda kõike ette kujutades.Praegu tundub et püüd endale lõppmatust ette kujutada on päris mõnus mõtisklus.Mina arvan et märksa ebaloogilisem oleks see, kui aeg ja ruum kuskil lõpeks.Võib olla saavad ajud puhkust siis, kui leitakse neljas mõõde.
neljas?
ruumil on kolm mõõdet
aeg on neljas mõõde
äkki mõtlesid sa viiendat?
Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
neljas?
ruumil on kolm mõõdet
aeg on neljas mõõde
äkki mõtlesid sa viiendat?
usun lõpmatusse....
mina arvan et kõik lõppeb kunagi ära
See et universum on lõputu -- minu teooria oleks et kui me käiksime ühes suunas siis me jääksimegi ringiratast käima. Samas võib olla Universumeid palju -- et nagu päikesesüsteemid moodustavad galaktika, galaktikad univerumi ja universumid veel omakorda midagi...
Võta seda kui muna. Meie oleme munakollase sees, siis on munarebu ja kõva koor, aga peale koort on ju ruum, kus on muna, siis asub ruum majas, maja
tänaval ja niimoodi lõputult...
Universum on lõpmatu. Ega kuskil mingi seinu ju ikka ette ei tule kas ple nii.

Et universum ei saa lõpuga olla.. sõidad kunagi kosmoselaveaga piku seina v?
umm mis seina tagaon
aga see te lõputa on see veel ulmem
Täitsa loll jutt siin.Jumal lõi hoopis maailma ja kõik sinna juurde kuuluva.Te ikka ei tea midagi.
Tean ikka küll, Kunstnaist tema ei loonud.
ühes unenägemises hüppasin igapäevasest maailmast teise, hoopis teistsuguste omadustega maailma, mis paiknes elupuuheki sees. pime, isetu, tüüne,
kaaluta. sarnaseid kogemusi on olnud veel. mulle meeldiks mõelda, et maailmadel polegi algust, ruumilist ulatust ega lõppu ega muidki meie tühise elu
karakteristikuid (kandev idee, tähendused, strateegiad jne). et topograafilis-ruumiline maailm on mõtteline konstruktsioon a la matrix. selle
erinevusega, et selle tagant, et me maailma just sellisena tajume, nagu me seda arvame ennast tegevat, ei leia kellegi omakasupüüdlikke (=inimlikest
soovidest ajendet) kavatsusi. ainult energia tema n+1 avaldumisvormis, millest üks on kollektiivne unenägemine. paraku pole looja mulle andnud
vahendeid kõikide ilmaasjade seletamiseks ja mõtestamiseks. ilmselt põhjusega
tegelikult pole ju see üldse tähtis, kuivõrd lähedal paikneb minu mõtteuit absoluutsele tõele. palju tähtsam on see, et sõltumata selle võimalikust
illusoorsusest seisneb minu olemasolu mõte suhetes, millega olen ennast sellesinatses tähendusruumis sidunud. see mõte rahuldab mind piisavalt, et
mitte tormata läbi viienda korruse aknaklaasi absoluutsest tõest osa saama
Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Tean ikka küll, Kunstnaist tema ei loonud.![]()
.Mõni eriti loll
lihtsalt jõi mahla ära ja kobises veel miks nii mõru ja kleepuv.
Ta ei loonud neid puid selleks, et tapvat orjust nende kallal läbi viia. Ja enamik mahlakorjajaid kahjuks saab seal viimasel hetkel selle õnge, siis kui universumi laulud juba laulavad...
Lõpmatult suur ja lõpmatult väike ning kusagil nende kahe mõõtme vahel hülbib elumere lainetel inimene, kes arvab uskuvat, et kõik see ilm tema ümber
tiirlabki
Mugav muidugi
Aga ohtlik mõtteviis
Ise avastasin just, et teen 4000 kommi, mis pole muidugi veel lõpp
nagu konnad teel...
Me arvatavasti mõõdame universumit vale mõõdupuuga. Pikkus ja ajaühikud sobivad meile, sest nad on head meid ümbritseva reaalsuse iseloomustamiseks ning võrdlemiseks. Meie etalone universumisse ümber viies on inimene pidanud leiutama parseki ja valgusaasta. Kuna kilomeeter maa peal on kontrollitav, siis on sellest tuletatud valgusaasta 10 astmes 13 kilomeetrit ehk päikesesüsteemi diameeter. Nüüd püüame selle ühikuga mõõta universumit, nagu traktorist jopehõlmaga kardaani pikkust. Ja nagu on teada, käitub meie mõistes aeg universumis meile ebasobival viisil. Kui universum pidevalt laieneb, siis peab ju selle jaoks ka ruumi olema.
Ma ei oska sellele vastata, kuid tihti on mul tunne, et kõik me ümber on illusioon. Ja meid ümbritsevad,paraleelmaailmad, kuhu me aegajalt satume, kas unenägudes, läbi meditatsiooni, või mingil muul moel. Ühtedel on lihtsalt rohkem teistel vähem, ja mõnel üldsegi mitte, antud võimalust seda kogeda.
Jah, sellest räägib Simaki "Nagu lilleke väljal".
http://www.youtube.com/watch?v=2_vpEyE6rug
Teate, Universum ei paisu majanduskriisis, seda peab arvestama, et mitte üle ääre astuda....
See on ainus mõistlik mõte 2mustikas mida sa viimasel ajal oled välja kirjutanud
braavo
kas kriis on siis nii suur
skin loomulikult teab sellest asjast täpsemalt - ta ju tulnukas, laveerib seal universumi ääre peal
ükskord siin hiljuti pidigi juba alla
kukkuma, sai veel viimasel hetkel servast kinni
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba
Üks lõpmata müstiline, keeruline ja samas nii huvitav teema.
Aga kui universum aina kasvab, siis tal peab ju ka mingi piir olema ja lõpmatuseni ei saa ju kasvada sest universum on mateeria ja mujal on tühjus aga materjali ju juurde ei tule, siis ei saa ju lõputult kasvada.
Nii et kuskil peab ikkagi see lõpp või piir olema nii selle kasvamise kui suuruse koha pealt.
Jutt läks vist segaseks![]()
Niisama huvitav kui on kosmoseuurimine on teisalt ka meie mikromaailma tundmaõppimine.
Allpool on video praegusel ajahetkel, mikroskoopidega, materjali sisse nägemise võimalustest. Ühesõnaga, milline näeb välja erinevate materjalide
aatommuster.
http://www.dailymotion.com/video/x4mva0_zoom-into-steel_tech
Veel aatomstruktuurist.
http://www.youtube.com/watch?v=O_PjMeukmzg
Pakuks siia lihtsalt mõtteaineks paar väidet. Kõige ideaalsem keha, mis suurima pindala juures võtab kõige vähem ruumala, on kera.
Kas ei ole siis vähegi loogiline, et kui universum on kera, siis sirgjooneliselt liikudes jõuame me lõpuks ikka samasse punkti tagasi.
Selle kohta
on igasuguseid ajaaukude teooriaid jms.
Olete äkki tähele pannud kui palju analoogiat on universumis? Kõike märkimisväärsem on aatomid-elektronid ja tähed-planeedid.
Universum paisub? No äkki keegi/miski puhub seda nagu õhupalli suuremaks? 
Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Ma ei oska sellele vastata, kuid tihti on mul tunne, et kõik me ümber on illusioon. Ja meid ümbritsevad,paraleelmaailmad, kuhu me aegajalt satume, kas unenägudes, läbi meditatsiooni, või mingil muul moel. Ühtedel on lihtsalt rohkem teistel vähem, ja mõnel üldsegi mitte, antud võimalust seda kogeda.
Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Tegelikult tahaks nii hullu moodi minna lendama tähtede vahele... Isegi teise galaktikasse... ja võibolla jäädagi sinna...
EEldusel et nad suudavad siia lennata on nad meist samapalju ees nagu meie koerast.Annaks jumal et nad meid nii ei kohtle nagu meie koeri.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
EEldusel et nad suudavad siia lennata on nad meist samapalju ees nagu meie koerast.Annaks jumal et nad meid nii ei kohtle nagu meie koeri.![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Ja kuidas sa koeri kohtled?? Kas peab loomakaitse sekkuma?![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Tsitaat:
Algne postitaja: eerik2
Ja kuidas sa koeri kohtled?? Kas peab loomakaitse sekkuma?![]()
Ihkaksid sa hästi koheldud koera elu, keda sõbralikult patsutatakse ja paitatakse, jooksutatakse, koolitatakse ja söödetakse hea toiduga, aga kellel puudub vaba liikumisruum, oskus ja julgus ise toitu hankida?
koer ei ole puurilind, kelle sa sead valiku ette, kuldne puur, või vabadus, Koera eest peabki hoolitsema, ja teist võimalust polegi.
Juttu oli sellest, kas tahaks olla tähtede vahel lennates koerana koheldud...
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Juttu oli sellest, kas tahaks olla tähtede vahel lennates koerana koheldud...
Eeldasin, et vaba inimene ei taha olla koerana koheldud, sõltumata kas hea või halva peremehe käe all, isegi siis kui saab tähtede vahel sõeluda 
Ära sa märgi, mul poleks vahel midagi selle vastu, ei pea ennast küll koerast paremaks. Ja pole ma nii vaba midagi, sada korda rohkem muresid, ja
kohustusi kaelal, kui koeral. Kelle murks on,et kõht täis, ja soo jätkamine.
Lisatud: Mis moodi puutub tähtedevahelisse ruumi, vaba liikumine, ja toidu hankimine.
Kui ma olen sinna jõudnud, siis olengi vaba. Ilma
peremeheta, kes mind koolitaks, patsutaks, ja annaks süüa.
Siit tulenevalt võiks küsida filosoofilise küsimuse: kes on vaba inimene? ja millest ta peaks vaba olema?
Kas vabadus otsustada oma elu üle-aga kas on meil see vabadus olemas? Ikka keerab elu sellise külje, mida ma pole endale soovinud. Kõik siin ilmas on
suhteline, samuti "vabadus".
.
.
Minu jaoks vabadus ei tähenda kolme s-i, ei ole seda kunagi igatsenud. Ilma kohustusteta mu elu oleks üsna tühi ja ühetooniline. Ja ilma võimaluseta
ise enda eest seista ei oleks ma õnnelik.
Siin eespool oli juttu, et seal on "need" või "nad" tunduvalt kõrgema arenguga peremeestena ees ootamas. Mina seda ei tea.
Tsitaat:
Algne postitaja: skydancer
Minu jaoks vabadus ei tähenda kolme s-i, ei ole seda kunagi igatsenud. Ilma kohustusteta mu elu oleks üsna tühi ja ühetooniline. Ja ilma võimaluseta ise enda eest seista ei oleks ma õnnelik.
Siin eespool oli juttu, et seal on "need" või "nad" tunduvalt kõrgema arenguga peremeestena ees ootamas. Mina seda ei tea.
Kes on meid ootamas?
Tulnukad?
Universum oma tohutus suurures oleks vaid meid inimkonda, ühel väikesel planeedil elatades, tohutu ruumi raiskamine.
Kahjuks ei ole aga tulnukate olemasolu tõestatud, seega veenvate tõendite puudumise tõttu ei saa väita vastupidist.
Tore on mõelda, et kusagil on meiesarnaseid planeete, mis soosivad elu oma pinnal nii nagu teeb seda meie planeet. See eeldaks päikesesüsteemi laadset
ülesehitust, mõnes teises galaktikas. Jube oleks mõelda, millised võiksid välja näha olevused, kes ei vaja eluks õhku, ega toitaineid.
Hea on niisuguste asjade üle mõelda ja oma mõtisklustes ulmevaldkonnani välja jõuda.
Siinkohal pean siiski kordama, et kahjuks või õnneks ei ole meil senimaani mitte mingisuguseid tõendeid elust kusagil mujal hiiglasuures universumis.
Sa ei saa seda väita, sest alati on olemas võimalus, et inimkond oma keskonnast tingitud tehnoloogilises piiratuses ei suudagi töötada välja tehnoloogiaid, mis suudaksid sarnaste eluvormide eksisteerimist universumis avastada. Senikaua peame aga leppima võimalusega, et peale meie ei eksisteerigi siin universumis sarnaseid eluvorme. See on küll vähe usutav aga ometigi ei ole võimalik tõestada ka vastupidist.
Justnimelt, seetõttu oleme olukorras, mis ei võimalda mitte midagi kindlat väita. Küll aga on õigus igal ühel oma arvamusele, teadmatuse kohta.
Jutt on jumala õige.
Universum on minu jaoks mingi universaalse seaduspära kogum, mida ei saa ega tohi aja, ruumi ja inimliku tahteavaldusega piirata - st. kõik juhtub
just nii nagu universaalsetes seadustes on ette nähtud (usklikud ütlevad lihtlabaselt - nagu jumal tahab:eureka
ja inimeste egotsentriline soov
kujutleda ennast nende seaduste ümberkujundajana lõpeb enamasti katastroofiga inimesele, mitte aga universumile...
Aga kuidas siis oleks selle väitega, et inimene on jumala näo järgi loodud, või meis igaähes on jumal olemas? Ja siis võimalus, meil oma saatust kujundada. Paistab, et lihtsalt olemisest on meile vähe.
Teadmatuse osas ehk niipalju, et üsna paljud taaselustatud on sellest tundmatuse rajajoonest üle käinud ja oma kogemustest ka pajatanud. Kuivõrd nende
jutte aga tõsiselt võetakse, on juba iga kuulaja isikliku rikutuse küsimus...
See ülesanne, millest Myrk siin mainib, tuli neile "sealpool" olles nii karmilt meelde, et paljud neist on peale elustamist oma
ellusuhtumist kardinaalselt muutnud...
uskuge mind kallid söbrad, kui vaadata teleskoobiga" urruauku ",siis töenäesus singulaarsuseteoorias on väga suur ,et köik-algab ja löpeb seal-..., --
Lõputu on klassika. Struktuur on põhjustatud aatomi kompoti struktuurist, ise enesest väga väikese struktuuri üksus põhjustab nt. Tähe sünnimassi. Muidu nii suur, et meile lõpmatult näiv. Praegu vist mitmeid universume, millest me midagi ei tea. Ruum on ise enestest lõpmatu mõõde, ja on välja käidud teooria, kus osakesed hüpavad välja vaakumist, siis lõpmatu. Ilmselt olemas veel nähtamatu maailm meie keskel, mis ei ole registeeritav mõõteriistadega, vb ka hüpavad osakesesed siia kusagilt mujalt universumist.