Board logo

Kas kardad surma?
Mamba - 11.12.2002 kell 20:44


meryli - 11.12.2002 kell 20:47

Kardan...vahest...tavaliselt mul kartused ja hirmud käivad nii kuidas tuju on, aga surmakartsu on


julychill - 11.12.2002 kell 20:55

noup.
...kuigi mulle endale olex tõenäoliselt ohutum kui ma teda kardaxin.


Lola69 - 11.12.2002 kell 20:58

Enda surma ei.

Aa teiste lahkumisi siitilmast kaasaelada küll ei taha. neid kohe kardan.Kananahk tuleb ihule. Veelinnuks loodud. Ka paratamatus ei taha eriti lohutada.


michelle - 11.12.2002 kell 21:11

ei karda, pole siiani kunagi kartnud kuigi vahel silma vaadanud oleme küll
elu on eluohtlik, karta pole midagi. muidu ei saagi elada ju


Mamba - 11.12.2002 kell 21:31

Surm ei võtta neid, kes talle näkku naeravad
Vikatimees on nagu verekoer, kes ründab siis kui kartma hakkad ja ta eest põgeneda proovid.


Kayleigh´n I - 11.12.2002 kell 22:08

Ei karda .. tuleb, kui heaks arvab .. ja tulgu!
Mina küll põgenema ei hakka!


pisimimm - 11.12.2002 kell 22:12

Ei teagi kas see on kartus või mis, kuid ma ei tahaks, et ta liiga vara tuleks, kardan pigem olla mahajääja...


Bix - 11.12.2002 kell 22:13

Üldiselt on nii, et pea maharaiumine on ainult üks kord valus. Kellegi teise surma võid valutada elu lõpuni.
Surma kartust tuleb defineerida kahte moodi. On neid, kes surmale ei mõtle. Neid nimetatakse hulljulgeteks rõhuga sõna esimesel poolel. On neid, kes on asja üle järele mõelnud ning iseenda ja selle maailmaga rahu sõlminud. Neid on tänapäeval tõeliselt vähe järele jäänud.


muhhin - 11.12.2002 kell 22:33

kui teaks kust poolt tuleb siis võib-olla kardakski. Seniks aga sügavalt savi.
Ja kui tuleb - tulgu täiega. Haiglasse kummi venitama küll jääda ei tahaks!


ajatu - 12.12.2002 kell 12:25

elu on ettevalmistus surmaks. surm ettevalmistus eluks. miks peaks ühte kartma ja teist mitte? uurides sügavat sisemust - elus kardan nii mõndagi veel, surmas - usun mitte.


kontorihiir - 12.12.2002 kell 12:40

Hehee, ma ei karda hunti kaa...ic

Huvitav, mida keegi suurest surmahirmust siis ette võtax? Juhul kui leidub selliseid muidugi.


ipsu - 12.12.2002 kell 12:48

Kui olin 12-13a vaadates mingi riigi ametniku matuseid tuli selline hirm peale et nutsin öösiti. Ei tea mis mulle siis sisse läks.


Ac - 12.12.2002 kell 16:09

Enese surma ei karda, kardan valu, mille läbi surm võib tulla.

Lähedaste? Ka vist ei karda, kuidagi halb lihtsalt on.


Venom - 12.12.2002 kell 16:18

tuleb siis tuleb ei selle vennikese vastu saa. noh trikke teen ike temaga aegajalt.


tiina - 12.12.2002 kell 17:24

Ei...ma ei karda surma. Kunagi kartsin...enam mitte. Ju olen surma piisavalt näinud. Kardan ainult laste pärast. Sooviks, et elu läheks ikka nii, et lapsed matavad vanemad, mitte vastupidi. Laste elu pärast kardan küll...vahel ehk isegi liialt.


kykloop - 12.12.2002 kell 18:16

Hea sõbra või pereliikme surm on küll minumeelest õudsam kui enda oma, nii tundub endale vähemalt...

Kõige sit*m on ka see, et ise ei saagi teada, et ära surid...


mada - 13.12.2002 kell 18:58

Tsitaat:
Algne postitaja: Ac
Enese surma ei karda, kardan valu, mille läbi surm võib tulla.

Hmm... ka mina võin ehk nii öelda. Surma iseenesest ei karda, see on niikuinii paratamatus. Kardan veel seda, et kuidas pereliikmed ilma minuta hakkama saaksid...

Ja surm võiks tõesti ühe hetkega tulla...

Kuigi otsest surmahirmu mul ei ole, ei tähenda see ka seda, et ma igasugu ohtlikke asjasid teeksin. Pigem olen ülemäära ettevaatlik veel...


poiu - 14.12.2002 kell 01:39

ärge surma kardke surm vabastab teid piinadest. parem kartke invaliidiks iäämist.
Ega tee igavesti elada taha.


tiina - 26.12.2002 kell 14:56

Tsitaat:
Algne postitaja: mada
Hmm... ka mina võin ehk nii öelda. Surma iseenesest ei karda, see on niikuinii paratamatus. Kardan veel seda, et kuidas pereliikmed ilma minuta hakkama saaksid...

Ja surm võiks tõesti ühe hetkega tulla...

Kuigi otsest surmahirmu mul ei ole, ei tähenda see ka seda, et ma igasugu ohtlikke asjasid teeksin. Pigem olen ülemäära ettevaatlik veel...
Mnjah...mul umbes taolised mõtted. Surma iseenesest ei karda. Kardan hoopis lähedaste pärast. Ja seda kardan, kuidas teised seda üle elavad ja kuidas hakkama saavad, kui mind enam pole. Kui lapsed juba suured...pole hullu...neil oma elu. Aga kui jäävad maha väikesed lapsed...nende saatuse pärast hoopis kardan


morten - 27.01.2003 kell 19:19

ma loodan, et pärast surma peaks kah midagi juhtuma. aga surm on ikka jube asi küll mina kahjuks kardan surma


yller - 27.01.2003 kell 19:58

mis sellest surmast karta on
kunagi sureme me kõik ju nii kui nii, see on paratamatus ja seda pole mõtet küll karta.
vot


Ray - 27.01.2003 kell 20:06

Tsitaat:
Algne postitaja: Venom
tuleb siis tuleb ei selle vennikese vastu saa. noh trikke teen ike temaga aegajalt.



Jep. Sama siin. Aga tegelikult kardan, et midagi olulist ehk jääb tegemata, kui surm tuleb. See on selline teadvustatud kartus.


MonaLisa - 27.01.2003 kell 20:51

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Aga tegelikult kardan, et midagi olulist ehk jääb tegematta, kui surm tuleb. See on selline teadvustatud kartus.


njahh..mul vist sama hirm..Mõni hoiatus on juba olnud, see panebki mõtlema..


gally - 07.02.2003 kell 19:29

Enda surma ei karda. Vahel kohe tahakski teada, mis seal teisel pool on. Kas üldse midagi on? Lähedaste surma kardan rohkem. EI tahaks olla siin ilmas ilma nendeta, ehkki see on vägagi isekas.


Soroban - 16.03.2003 kell 22:55

Absoluutselt mitte,väljaarvatud siis kui see tuleb valude ja piinaga.Kui äkki,siis pole midagi


TKtydryk - 17.03.2003 kell 18:19

A lot of people ask me.. am I afraid of death..
Hell yeah I'm afraid of death
I don't want to die yet
(Eminem)


Vamp O Drama - 17.03.2003 kell 19:24

ei karda surma. olen teda kutsunud, olen talle silma vaadanud, ja ta on ära läinud, öeldes, et tuleb siis, kui on tema aeg.

selle vastu ei saa. temal on oma aeg kõigi jaoks.

mulle meeldib mõelda, et surm ongi selline nagu Pratchetti raamatutes.


Laurikas - 17.03.2003 kell 20:17

eip.
ei karda surma kui sellist. Ei kujuta küll ette, mis on tegeliklut edasi ja kas üldse midagi...
Ma olen suht selline inimene, kellel ikka juhtub vahel üht-teist. Olen mitu avariid läbi elanud ja haiglas olnud.. igasugu asju on juhtunud.. aga surmahirmu kui sellist pole kordagi olnud ja ega ole ka muidu... Kui tuleb, siis tuleb... mis seal ikka.. endal ei ole ju enam midagi tunda ega möelda... aga teiste pärast on vahel hirm.. et mis siis kui järgmine kord enam ei vea? vanematest oleks näiteks kahju jne...


Oleskleja - 17.03.2003 kell 23:28

Surma ennast ei karda vist, aga seda suremise protsetuuri kardan küll.


Eksoot - 18.03.2003 kell 00:12

Ei karda! Täiesti hulljulge olen, on öelnud alustades lähedastest lõpetades nt sõiduõpetajaga. Vahel olen sellega kallitele tõsist muret tekitanud kuigi üldse mitte tahtlikult.. Samas...haiget kardan väga saada nõeltest ja süstaldest hoian heaga eemale Igal ühel omad kiiksud muidugi


Mandark - 17.04.2003 kell 09:04

Muidugi oleks tore elada... Palju inimesi kes on tulnud surmasuust tagasi ellu on öelnud et surm on ilus jne..... kui nii järele mõelda siis ma ei karda surma.....


eero - 17.04.2003 kell 09:06

Ei karda...pole siiani veel mingeid surmam6tteid m6elnud seega ei oska ka karta ilmselt....Teiste asjadega niipalju tegemist et lihtsalt ei ole aega tegeleda surmaga...


webkaaren - 17.04.2003 kell 09:14

Ei karda. Loodetavasti põnev seiklus. Ei otsi ka. On saanud mõned korrad otsa vaadata... Olen püüdnud oma elu seada sedasi, et oleksin selleks valmis...iga hetk. Ega ta eriti õnnestu. Pereinimese asi. Vahest rohkem pelgan vanaduses/invaliidsuses teistele koormaks olemist.

Kaaren@liiga palju Castanedat lugenud


stinkfist - 17.04.2003 kell 12:41

surm on nagu lähed õhtul magama, ärkad hommikul, kirjutad, loed, seisad, komistad...elad


marintz - 17.04.2003 kell 13:08

Ei soovi küll veel surra....tahaks ikka elada veel kaua...Selles mõttes siis jah nagu kardan.


Krissu - 17.04.2003 kell 14:49

Kohutavalt kardan mai tia miks a igal omad foobiad.


Kaksik - 17.04.2003 kell 14:53

----I'm not scared of dying, I just don't want to...----

[R. Williams]


kuriKass - 17.04.2003 kell 14:57

Ei karda. Ei saa aru, miks seda kartma peaks?


PrettyLizi - 17.04.2003 kell 15:05

Surma iseenesest ei karda, küll aga kardan eluohtlikke olukordi.

Surm on ju iga asja lõpp ja iga asi lõpeb kunagi.


aivar - 17.04.2003 kell 15:15

peale isa surma olen ma mõtlema akkanud et meie elu on ikka suht imelik sünnime kasvame sureme.
järelikult kes elab see sureb nii et võtke elult viimast ja ärge põdege kunagi sureme me nagunii
lähed õue jääd auto alla ja oledki surnud
kogulugu


Hiirekas - 17.04.2003 kell 15:23

kardan ja ei karda ka. raske seletada. tahaks nagu elada, aga samas paanilist hirmu surma ees ei ole. pigem suremise viis on see, mis hirmu teeb


stinkfist - 17.04.2003 kell 16:36

ja tuleb arvesse võtta ka faktorit, et võib-olla meid ei tahetudki - me oleme kogemata


cleona - 17.04.2003 kell 19:04

Ei karda!Aga noorelt ka surra ei tahaks.Elaks oma vanaduspäevadeni ja siis tahaks surra...vaikuses ja rahus..piinade ja valuta!


Lola69 - 17.04.2003 kell 19:09

Ei karda. Tuleb see surm ju nagunii.
Kardan pigem siis juba, et ta tuleb omade jaoks valel ajal ja põhjustab valusat segadust. Ja minna ei tahaks valu ja vaevaga.


Arwen - 17.04.2003 kell 20:36

kahjuks kardan. aga vist rohkem sellepärast, et ma ei tea, mis pärast surma juhtub. sest tegevusetus mulle ei meeldi parem juba kõlgutaks pilve peal jalga põrgusse ma loodan mind ei saadeta ja veel küll surra ei tahaks. elu on ikkagi ilus ja mul palju asju nägemata ja tegemata


vantark - 18.04.2003 kell 00:56

Kardan küll, sest mul on veel piisavalt asju tegemata, mida teha tahaksin...
Ja need, kes väidavd, et ei karda...
ma ei usu seda, sest nad ei ole surmale lihtsalt lähedal olnud. Parim asi , mis üldse on, on elada ja selle kaotust mitte karta on lihtsalt rumalus.


NormKutt - 18.04.2003 kell 01:12

Ei karda. Ja kuna hetkel minust ei sõltu mitte keegi siis on jumala savi.


kuriKass - 18.04.2003 kell 02:01

Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
Kardan küll, sest mul on veel piisavalt asju tegemata, mida teha tahaksin...
Ja need, kes väidavd, et ei karda...
ma ei usu seda, sest nad ei ole surmale lihtsalt lähedal olnud. Parim asi , mis üldse on, on elada ja selle kaotust mitte karta on lihtsalt rumalus.


Rumaluseks ma seda küll ei nimetaks. Samahästi võib väita, et vältimatu kartmine on rumalus.


NormKutt - 18.04.2003 kell 02:38

Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
Kardan küll, sest mul on veel piisavalt asju tegemata, mida teha tahaksin...
Ja need, kes väidavd, et ei karda...
ma ei usu seda, sest nad ei ole surmale lihtsalt lähedal olnud. Parim asi , mis üldse on, on elada ja selle kaotust mitte karta on lihtsalt rumalus.


Ära väida asju mida sa ei tea! Räägitakse, et surmalähedane olek, Surm - see on ülim rahu ja leppimine ja kahju olevat vaid neist kes jäävad. Samas nõustun, et elu tähtsust ei maksa alahinnata!


Jack - 22.04.2003 kell 10:18

Surma ma ei karda. Olen ühe korra surmale väga lähedal olnud. Juhtus õnnetus mille tagajärjel olin peaaegu kolm päeva koomas. Sellel ajal nägin ma väga ilusaid asju, mida sõnadega ei oska seletada. Arvan et surma eelne olek on samasugune.


Blond_Bimbo - 22.04.2003 kell 16:05

Natuke imelik tunne ikkagi tekib, et mis siis minuga ikkagi saab peale surma ja kas eksisteerib reinkarnatsioon. Mina igaljuhul usun sellesse.


arena - 23.04.2003 kell 18:14

surma ei karda vastupidi kardan et satun olukorda kus oleks parem surra aga jään invaliidiks.veel kardan et mind maetakse kuna olen suur tuhastamise pooldaja.


Mara - 24.04.2003 kell 15:42

ei...mitte mingil juhul....surm on elu 1 osa...


marx - 24.04.2003 kell 17:28

Preagu arvan et ei karda aga ei tea mis siis arvan kui kätte jõudma hakkab.Olen näinud inimesi kes muidu siunavad käesolevat elu aga kui lõpp on käeulatuses tahaksid väga veel edasi elada.


Ull Miis - 24.04.2003 kell 19:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba




Ei karda! Mix peax? Pärast surma ju pole midagi!!!


pisimimm - 24.04.2003 kell 19:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba



Ei karda! Mix peax? Pärast surma ju pole midagi!!!


Kust sa tead, et ei ole ? Oled kogenud ?


Ull Miis - 24.04.2003 kell 19:32

Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:
Algne postitaja: Mamba


Ei karda! Mix peax? Pärast surma ju pole midagi!!!

Kust sa tead, et ei ole ? Oled kogenud ?

Inimene ju pmst biorobot on! Kui masin välja lülida mis siis on? Mitte midagi!


li-li - 02.05.2003 kell 02:49

surmaga ei spekuleerix aga ega ikka ei karda küll........või äkki võtame seda kui paratamatust


Devil - 06.05.2003 kell 19:51

Kunagi kartsin(erti uppumis- ja lämbumissurma).....
oli kord juhus, kui kukkusin sillalt alla, mul jäi hing kinni ja kogu elu jooksis silme eest läbi. siis tekkis selline tunne, et võikski ära surra ehk nii on parem(selline rahulolu tekkis).. nüüd mul on siiski hea meel, et too kord ellu jäin
Surma ma ei karda enam, pigem kardan maha jäämist..


Nemo - 06.05.2003 kell 21:01

Surma....kui hoolikalt mõelda....
ega vist eriti karda...
ausalt öeldes eriti tihti sellele teemale ei mõtle.... praegu leian, et senikaua, kuni võimalik, on vaja täiel rinnal elada....
Võib-olla teen vea, kui sellest nii tihti ei mõtle, aga selline ma juba olen


keravälk - 07.05.2003 kell 19:59

surm ei surma ei karda ´ükskord sureme ju kõik vahet sel on millal surm asja loomulik käik .Nagu see kopsuviirus need kes sellepärast surevad see nagu looduse ise regulleerimine neid näiteid on palju


Katri212 - 09.05.2003 kell 16:50

Oleneb kuidas surra...kui keegi mind näitex mõrvax olex paha, aga kui surra loomulikku surma oleks hea


yller - 09.05.2003 kell 17:20

Tsitaat:
Algne postitaja: Katri212
Oleneb kuidas surra...kui keegi mind näitex mõrvax olex paha, aga kui surra loomulikku surma oleks hea


küsiti kas kardad või mitte


montca - 09.05.2003 kell 18:45

Oma surma ei kardagi nii väga, kui lähedaste surma.


V2ikeP6rguline - 14.05.2003 kell 14:00

Surma pole mõtet karta, üks päev läheme nagu nii siit minema


Dagon - 14.05.2003 kell 14:11

Kõik siin räägivad, et ei karda jne. Mis aga juhtub päriselt, olen näinud mitmel korral.

Mitu minu sõpra rääkisid enne, et ei karda surma, kuid tahaks ikka veel elada. Mitmel korral olid minu sõbrad suremise piiril ja mida ma nägin, tõestas kindlasti, et nad kartsid surma.

Ma ütleks, et ma ei karda surma, kui teaksin, et ma ei sula auramassi ja saaksin uuesti sündida. Niikaua aga kardan ja tõmblen siin paratamatult


V2ikeP6rguline - 14.05.2003 kell 14:32

Olen ise olnud surmaga silmitsi, tunnistan ülesse, terveelu mul silme eest läbi ei jooksnud nagu siis pidavat olema, kuid kartust ka ei old. Hoopiski tekkis veelgi suurem soov sel hetkel edasi elada. Ja nüüd oskan väärtustada oma elu rohkem, kui ennem .


Lii001 - 17.05.2003 kell 12:07

Kardan lähetaste surma, aga enda surma ei karda niivõrd...


kitu14 - 30.09.2003 kell 21:09

Ei karda enam surma. Kui ma noorem olin, siis kartsin täiega, mõtlesin et mis siis saab, et mind lihtsalt ei ole enam...kui ma seda mõtlesin, oli mul nii tühi tunne sees


euqen - 01.10.2003 kell 10:06

Ise ei karda, muidu ma ju elaks terve oma ilusa elu ainult kartuses
Pigema kardaks taassündi


Lady - 01.10.2003 kell 13:05

Surma ei karda. SURNUID KARDAN. Kohe paaniliselt.
Ja valu ning piina kardan, millega surm võib tulla.


dillinger - 01.10.2003 kell 13:30

Enda surma ei karda, lähedaste surmakardan.Kohutavalt!

TJ


mmunk - 01.10.2003 kell 15:26

ikka kardan surma.. aga igatsen kah ära surra. nii surmahirm kui ka -igatsus on kõigis inimestes olemas ja see on fakt. seiske kõrge maja katuse serval või kõndige õhukesel jääl - siis märkate, kuidas kisub eemale.. aga samas tõmbab..hirm.. igatsus..

mis puutub suremisse, siis raku tasandil sünnib ja sureb inimene igal ajahetkel. seega loomulik protsess.

nende käest, kes väidavad, et surmaga lõpeb kõik, küsin: kuidas te eelistate surra? kui eelistusi pole, siis ... bõvaajet. aga kui te näiteks ei soovi, et vahetult enne teie surma tapetakse teile kallis inimene eriti piinarikkalt ja pärast seda teile oma silmamunad kurku topitakse, siis küsin: mis vahet seal on, kui surmaga lõpeb kõik?!? jätkan mõni teine kord.


püsimatu - 01.10.2003 kell 21:05

Kardan surma...kardan...kardan..kardan...mitte paaniliselt vaid teatmatusest


vantark - 01.10.2003 kell 21:12

Tsitaat:
Algne postitaja: NormKutt
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
Kardan küll, sest mul on veel piisavalt asju tegemata, mida teha tahaksin...
Ja need, kes väidavd, et ei karda...
ma ei usu seda, sest nad ei ole surmale lihtsalt lähedal olnud. Parim asi , mis üldse on, on elada ja selle kaotust mitte karta on lihtsalt rumalus.


Ära väida asju mida sa ei tea! Räägitakse, et surmalähedane olek, Surm - see on ülim rahu ja leppimine ja kahju olevat vaid neist kes jäävad. Samas nõustun, et elu tähtsust ei maksa alahinnata!

Esiteks kardan ma surra, kuna tahan elada!! ja kes väidab, et ei karda järelikult ei taha ta elada, sest kõige tähtsamat asja kaotada, oma elu, peaks ju kartma.
Ja mõnele, et peaaegu auto alla jäämine ple auto alla jäämine, proovige päris elus järgi ja öelga siis et te ei karda surma


norija - 01.11.2003 kell 17:14

See on sihuke keeruline küsimus. Ühest küljest jah muidugi, eks ole endale juba lapsepõlves selgeks tehtud, et kunagi see surm tuleb, et pääsu tast ei ole ja nii edasi ja nii edasi. Nii et ühest küljest mõistus nagu ütleks, et ei karda.

Aga teisest küljest, siis kui surmasuust pääsenud olen (paar korda elus on seda ilmselt kõigiga juhtunud), siis jalad värisevad all ja süda puperdab sees. Nii et tegelikult vist ikka kardan küll.


maylill444 - 20.11.2003 kell 21:17

Surma..no vahest kui mõtlema
hakata siis väike hirm tuleb sisse
ikka kyll...kui mõelda , et varsti
enam sind siin ilmas lihtsalt ei
ole..TEGELT jube asi see surm
ikka kyll


arrac - 26.11.2003 kell 20:56

kas kardan surma.ei,kuna on olnud väga lähedalt kokkupuude sellega.algul oli hirm ,kui mõistsin mis toimub ,pärast leppisin sellega ja siis oli üldine ükskõiksus.:


Ziret - 26.11.2003 kell 20:59

Kas just surma kardan..ei surma ei karda...a seda kuidas suren..vot seda kardan ma küll :-(


Iceprincessa - 26.11.2003 kell 21:03

Ei karda, sest ei oska karta... võtsin see semester ainet 'surmakultuur', väga põnev oli. Praeguse aja inimesi peetakse surmaeitajate põlvkonnaks. Kui vanasti oli surm elu loomulik osa, siis nüüd peetakse KÕIKI surmi peale vanadus surmade vägivaldseteks ja ebaõiglasteks.


kati - 27.11.2003 kell 03:04

Minuga selline lugu,et tutvusin inimesega ,kes töötas krematooriumis see oli nii 8 aastat tagasi ja alles siis sain teadlikkuks,et suren kord see oli minu jaoks nii suur ¹okk,et ma muust ei mõelnudki ja ei rääkinud ja selline hirm tuli peale,et iga valu tähendas minujaoks surmaotsust....kardan küll surma


Ray - 27.11.2003 kell 03:09

Surma ei karda, aga ei soovi lähedastele peavalu tekitada. Ka tahaks midagi ikka veel ära teha.

Surm kui selline ei kohuta.


kodukiisu - 27.11.2003 kell 11:03

Ei karda.

Küll aga kardan lähedaste surma ja kardan oma surma puhul oma kallite pärast. Ei taha, et neil valus oleks.


VadeMecum - 06.12.2003 kell 14:59

Enda surma ei karda aga omakeste oma küll...


sinisilm - 06.12.2003 kell 15:19

Mul on periooditi.Kui sain 20-tundsin mingi aja kohutavalt hirmu(lausa unetust)ja arutlesin at 1/3 elust läbi....siis tuli aastateks vaikus majja....mõtetki ei tulnud pähe .Nüüd siis teine kolmandik läbi ja jälle mõtted...Ja vahel paanika-ma pole teinud ja olnud ja käinud ja kokku saanud või leidnud.....ja juba nii kaua elatud....Selleks vist tegutsemise kihk peal...ikka et jõuda võimalikult palju teha ja kogeda...enne kui minek...


TechKiller - 06.12.2003 kell 19:33

mis ma tast ikka kardan kunagi ju suren ikka..


kaitsevaim - 07.12.2003 kell 13:20

Surm on surm. Kui ta on käes, siis see on täiesti suva, kas ma kardan või mitte, sest siis mind pole enam siin ja ei saa ka karta Kui kardan, siis seda piina ja valu, mis surmaga arvatavasti kaasneb.


tamakotchi - 07.12.2003 kell 18:34

Surma otseselt ei karda..mind pigem huvitab rohkem mis pärast edasi saab?? ei saa ju olla nii et sured ära ja kogu lugu,ma ei kujuta ettegi kuidas ma saaks lakata mõtlemast olemast tundmast see täielik müsteerium mu jaoks mind isegi huvitab see et mis siis ikkagist pärast surma on


madu - 08.12.2003 kell 08:12

Surma iseenesest ei karda.
Aga valu ja piinlemist küll. Nt seda, et kui mul avastatakse, ütleme, miskine vähk, mida ravida pole võimalik ja millega kaasnevad kohutavad valud. Vaat siis ma kardan seda, et mul ja/või mu lähedastel pole piisavalt raha, et mind Hollandisse, kus eutanaasia lubatud, saata.


Smile - 08.12.2003 kell 22:09

Vihkan Surma ....
Sest ta viis ära mu armsama....


kontorihiir - 08.12.2003 kell 22:56

Tsitaat:
Algne postitaja: VadeMecum
Enda surma ei karda aga omakeste oma küll...


Sama siin


Monzu - 24.12.2003 kell 23:35

Hirmu tekitab küll mõeldes , et kunagi sured ära..ja pannakse kuskile kirstu ja kaevatakse mulda..siis söövad mingid elukad su ära.. Uhh õudne..


muvelin - 07.01.2004 kell 11:51

surma ei karda, kyll aga liialt vara surra.


mikaela - 07.01.2004 kell 13:27

Ma otseselt surma ei karda, oleks ju isegi huvitav teada, mis siis edasi saab. Põhiline, et surm liiga vara ei tule. Ja et see väga piinarikas ei oleks. Lähedaste surma kardan küll.


maritv - 07.01.2004 kell 17:19

mina ei karda surma... ja lõppude lõpuks on pohhui, kas see on piinarikas või mitte - kui see käes on, ei tunne sa ju enam enivei midagi.
küll aga ei kujuta ette, kuidas ma kallite inimesteta elada saan...


nymf - 08.01.2004 kell 18:04

ei karda surma, olen selle varjule suud andnud.. ja kummalise rahu tunne tuleb temast tol hetkel..

mind surm võiks viia, kuid siis mu kallim üksinda jääks siia..

ma suudan loobuda paljust ja mitte vaid sõnades, kuid ma ei suuda loobuda ühest inimesest.

nii totter kui see ka polex, ühel segasel hetkel lubasin ma talle, et ei sure enne teda, ma ei jäta teda.. ja nii ma usun siiani, sest midagi kallimat pole maailmas minule kui tema.. ka elu mitte.


zipelgatydruk - 16.01.2004 kell 14:54

Kardan


machimos - 18.01.2004 kell 10:22

Ei, kuna sellel ei ole mõtet. See saabub varem või hiljem ja me ei saa sinna midagi parata. Kui päris aus olla, siis ma lausa ootan seda, tahaks teist poolt näha


netty - 18.01.2004 kell 11:40

Kardan...sellepärast eelistan sellele mitte mõelda


merit - 19.01.2004 kell 10:55

ei karda veel,kui teaks et tuleb siis vist kardaks


pipiplika - 19.01.2004 kell 11:11

ei karda, mis tast ikka karta varem või hiljem tuleb ta ju nii kui nii. pigem kardan ma surma viise. piinamine või mõne haiguse tekitatud piinad, aga loomulikku mitte, see vaine ja rahulik.


BeZz - 29.01.2004 kell 19:06

Ei karda, sest see tuleb ju niikuinii ja ma tahaks kahh vahest teada mis teselpool seal toimub, see on ju tglt huvitav


Moria - 29.01.2004 kell 21:16

Ei tea karta..
Kui lõpeks siis kardaks et midagi jääb tegemata, ütlemata...


Lokelan - 19.02.2004 kell 17:11

Mina olen hulljulge ja ei karda surma


Siku - 19.02.2004 kell 19:17

Kardan ja kuidas veel, köige rohkem kardan lähedase surma, ja seda veel rohkem kui oma surma


sirli - 19.02.2004 kell 22:01

ei karda, mis tulema peab, see tuleb nagunii, kahju ainult kui igasugused asjad tegemata jäävad.
Aga lähedaste inimeste surma kardan küll, väga väga.


ester - 19.02.2004 kell 22:32

Ei karda... isegi ootan... uudishimuga. Tahan n2ha mis siis ikkagi ees ootab. Kui ei ootagi midagi... siis paha lugu. Ehk k6ige halvem versioon oleks, et kristlastel on 6igus ja p6len igavesti puhastustules.... aga ikka tahaks teada. Ootan.


susanna - 20.02.2004 kell 16:04

kartus pole õige sõna
kuidas karta, kui kogemus puudub
kardan valu, mis kaasneda pigem võib
kardan kohmetust omaste ja teiste silmis, kui lahkuja oleksin ise
kardan omaste lahkumist
sellega kaasnevaid tundeid, emotsioone
surm on millegi lõpp, millegi algus



alar - 25.02.2004 kell 11:05

ma ei karda surra, sest niikuinii naasen ma siia tagasi ja siis juba uues vormis ja isiksuses.....


saxcat - 15.03.2004 kell 19:40

ei karda surma ennast.. aga kardan seda, mis jääb minust maha... et kes nutab, kes rõõmustab, kes ahastab ja kes jääb igatsema? nii palju küsimusi tekib.. ja ma ei saa kunagi teadma neid vastuseid... või saan?


navigaator - 15.03.2004 kell 20:05

Kui inimestele ära tõestada raudsete faktidega ja käegakatsutavate tõenditega ,et sealpoolsuses on parem olla, siis oleks vist homne päev juba vähemalt pool inimkonda siit ilmast plagama pannud.Vähemalt ühtegi nõudepesijat ega sibi poleks võimalik siit ilmast enam leida ja vanglad oleks ka kohe tühjad.
Inimesed kardavad surma pigem teadmatusest.Budistliku õpetuse järgi on hoopis elu üks kannatusteahel ja sellest vabanemisele viiv tee on ainus siht ,mis väärib järgimist.Neil võib isegi õigus olla...


skingirl - 10.04.2004 kell 14:57

Kunagi ammu kartsin väga aga nüüd on asjad teistpidi läinud, ei karda enam,sest siuke asi on läbi tehtud)


mirelles - 10.04.2004 kell 16:08

Kardan surma ja ma ei taha eriti uskuda neid, kes väidavad, et ei karda (muidugi erandeid on). Ja eriti hirmutab see, et mind pannakse kirstu,mis veel kruvitakse kinni ka- ja oi õudust...pannakse mulla alla ....seal on nii pime , aga pimedust ma kardan.


lenxu - 11.04.2004 kell 07:06

Ma ei karda enda surma kui sellist....vaid kardan, kuidas mu laps ilma minuta hakkama saab ...ja veel kardan lähedaste surma


Meowriah - 11.04.2004 kell 09:38

EI KARDA. Surm on nimelt mu lemmiktegelane...olen hoopis põnevil, et mis edasi saab ja kas midagi edasi saab... yay!
Kuigi niisama ilma hea põhjuseta ma elust ei loobux, ka siin on palju veel nägemata ma usun.


GrinningSoul - 12.12.2004 kell 16:55

rohkem kardan lähedaste, kui enda surma.


salliise - 12.12.2004 kell 17:57

Kõik olulisemad lähedased selle tembu varem, või viimase paari aasta jooksul ära teinud. Nüüd võtnud selle nagu tedmiseks, et varem või hiljem juhtub see kõigiga. Ei saa kätt ette panna, kui aeg käes.
Eriti ei karda. Aga ei oota ka.


Phantom - 12.12.2004 kell 23:28

Surma ei karda. Aga ometi ei riski liigselt sest vigaseks jääda kardan küll


marliin - 13.12.2004 kell 15:03

Ei ole sellele eriti mõtelnud. Pigem kardan jah lähedaste surma. Ma ei ole eriti selline inimene, kes ette mõtleb. Kõik juhtub siis kui ta juhtuma peab, miks juba ette muretseda?


firecracker - 14.12.2004 kell 00:23

enda oma ootan(okei okei), teiste oma on jube ja mind muutnud surma mitte kartma


Lycette - 16.02.2005 kell 07:04

Kardan küll ja vahel tekitab mõte iseenda surmaski kõhedust, mis seda täpselt tekitab ei tea


stirts - 16.02.2005 kell 13:55

Arvan, et ei karda surma (ainult pelgan natuke ).
Mulle lihtsalt meeldib elada!


Uss - 16.02.2005 kell 14:14

Ei karda. Aga ikkagi elada tahaks praegu.


mirju - 25.07.2006 kell 02:49

mingil määral ikka jah.. muiduig oleneb kuidas surra
vahest ,,teemast läheb kõrwale aga lihtsalt tuju rääkida..
igathes vahest hakkan mõtlema sellel mis saab siis kui ma surnud olen...ja et mõtle kui mind maetakse ja hiljem auas yles ärkan :S jube..sellepärast olen õelnud ikka et kas iis las tuhastatakse mind või pange taskulamp labidas ja telefon hauda kaasa


Marxendorf - 25.07.2006 kell 07:05

Surma ei maksa karta, sest nii kui nii see tuleb. Mõnele varem, mõnele lootusetult hilja. Aga me ei pääse sellest. Surma on paratamatus ja kui me seda veel kardame, siis tekitab see hirmu.

Surma tuleb ja viib ja kes teadb, ehk on seal isegi parem või sünnime uuesti teises kohas teisel ajal.


Enika - 25.07.2006 kell 07:33

Ei karda. Ja ma ei mõtle ka sellele eriti. Kui aastaid juba rohkem turjal, siis kardan kindlasti (oleneb, kui hea tervis mul siis on)


lati - 25.07.2006 kell 07:37

surmaks tuleb lihtsalt alati valmis olla.


anne51 - 25.07.2006 kell 13:35

lati, sina oled siis surmaks valmis?
Mina küll ei ole, aga surmahirmu kui hirmu elu lõppemise ees pole ma tundnud ... veel. Mul pole aega ja - mis peamine! - mõtet olnud sellele mõelda. Enamus siin väidab, et ei karda surma, Enamus on ka noored inimesed. Miks nad peaksid sellele mõtlema? On üks eesti vanasõna: mõisahirm on enam kui surmahirm. Mina tõlgendan selle tänapäeva nii: noor inimene muretseb pigem töö ja sellest tuleneva pärast.
Ma arvan, et mina olen selles eas, et pigem tuleb muretseda väärika vananemise pärast ja küll siis 20 aasta pärast hakkan hirmu tundma olematuse ees.


taavi30 - 25.07.2006 kell 14:07

ei..vikatimehe jaox on alati ux avatud!


Pipilota - 25.07.2006 kell 14:41

tunnistan, et kardan. olen surmaga silmitsi seisnud ja tol hetkel oli porguhirm... teadmatuse ees....
muidugi, kodus tugitoolis hommikukohvi kaes on hea jalgu kolgutada ja vaita, et ei karda miskit. reaalne olukord ehk muudab suhtumist.


taavi30 - 25.07.2006 kell 14:47

kui kysida tohib sis kuidas?


ariita - 25.07.2006 kell 15:35

milleks? kas peaksin igal hommilul siis hirmuga üles tõusma, kui tuleb, siis tulgu äkki ja päästku piinadest!


Motosummer - 25.07.2006 kell 15:42

Elamise hind on suremine, igaüks peab maksma.
Elu on niigi lühike, hangi endale oma. Ela vabana või sure!


pisihiir - 25.07.2006 kell 21:06

mis sest surmast ikka karta,
kui just ei ole surmatõbi.
Mida vanemaks saad, seda rohkem mõtled elu mitte surma peale.


accra - 25.07.2006 kell 21:28

kui veel pisike nii 7mene olin ja juhuslikult õudukat nägin siis ja mul oli kohe paanika,et kuda nii ussid pistavad mu nahka aga nüüd olen suur ja mõtlen,et tuleb mis tuleb las siis pistavad mu nahka.


Vanapaks - 26.07.2006 kell 06:14

Mingi väike pelgus teadmatuse ees muidugi on aga.....
Ei ole leidnud elule muud mõtet või eesmärki kui ettevalmistus surmaks. Ja uuteks seiklusteks alati valmis. Elamine ongi juba rutiiniks ärakiskunud.


lati - 26.07.2006 kell 06:50

ma olen mõne korra olnud surmale üsna lähedal ja seal polnud midagi hullu, sest mõistus oli juba piisavalt hägustunud, et üldse mitte millelegi enam mõelda. mõtlema hakkasin siis, kui arstid mind tagasi tõid. õppisin vaid seda, et tuleb elada nii, et oled valmis ja ei jäta liigapalju lahtiseid otsi. nüüd siis olengi püüdnud nii elada, et võibolla järgmine kord on täna.


Sharlyn - 26.07.2006 kell 13:02

surma muidugi mitte...
vikatimees on mu sõber


metsakutsa - 26.07.2006 kell 14:31

Kuidas saab üldse surma karta? See ju sama, kui kardaks näiteks sünnipäeva või midagi muud, mis nii või naa kord kätte jõuab

Surm on huvitav.


Andrew - 26.07.2006 kell 14:41

Mis tast karta. Karda tuleks hoopis seda, kui jääd elu ja surma vahepeale piinlema.


Spiritraver - 31.07.2006 kell 23:25

Ei, ma ei karda surma kui niisugust, kardan hoopis seda, kuidas ta saabuda võib ja mis on enne seda... Kardan ei olegi tegelikult õige sõna, sest mida kardetakse, see tavaliselt ka juhtub ju...
Pigem ütleksin, et on viise suremiseks, mida ma EI tahaks isiklikult kogeda (kui vähegi võimalik).

Mina usun igavesse ellu
tseremooniata lihtsalt nagu lill
ikka püüan tuult ja päikest
silmad avali ja hõlmad paokil

Ma ei usu lõplikusse surma
liialt elavasti tuksleb igavik
kõik on kordunud ja kordub jälle
elu imeline juur on pikk

...need luuleread Minni Nurmelt on ka minu kreedoks.


renxx - 31.07.2006 kell 23:35

Üldiselt ei karda surma,paar korda olen käega katsunud siis olid tilgad püxis,tegelikult proovin nii elada et otsad pidevalt koos olex,et kui minek on siis midagi pooleli ei jääx,teistel ka lihtsam ja endal ka hea surra kui kõik korras ja lõpetatud on....


samsara - 01.08.2006 kell 16:28

Surma ,kui sellist, ei karda. Kardan, mis selle põhjustab- ei tahaks olla enne raskelt haige ja kaua piinelda, valulävi madal, vist seetõttu. Kahju oleks... tahaks olla ju veel koos laste ja armsamaga, vanematega, nagu öeldakse-ükski vanem ei peaks oma last matma. Ja kallimast oleks kohutavalt kahju, teades, et see murraks ta südame ja võtaks elutahte.


freelancer - 01.08.2006 kell 21:57

millegipärast tekkib tunne et valdav enamus inimesi ei anna aru enesele kui vastavad antud küsimusele-võibolla on selles süüdi ka kõrvaltvaataja kogemuse puudumine.


Vanapaks - 01.08.2006 kell 22:09

Kes teab mida see valdav enamus annab või ei anna aga tsiteerides Viidingut "...elu surmast suurt ei erine." Nähtud teist ikka väga mitme kandi pealt. Mõlemat.


freelancer - 01.08.2006 kell 22:15

vanapaks
ka mina tõmban paralleele oma kogemuste baasil.


Spiritraver - 01.08.2006 kell 22:17

Hmm, Freelancer, võimalik.... Kuid mina olin vastates küll täiesti teadlik ja aus ja avameelne. Olen ka surma üpris lähedalt näinud ning üht selle võimalikku saabumisviisi, mida ise ei tahaks kogeda. Mõne aasta eest suri mu ema... Mu oma käte vahel... Pärast ravimatut haigust, mis teda mitmeid aastaid piinas...


freelancer - 01.08.2006 kell 22:25

Spiritraver
Võibolla julmalt kuid see kui lapsed oma vanemaid matavad on normaalne(mina kui küünik võin nii vabalt öelda)Ka mina olen oma vanemate surma juures olnud ja näinud seda pealt.Surm on mõnele kergendus.Kuid kui surm muutub kergendusest paratamattuseks-millest sul pole pääsu.Kui noor inimene mõistab et ta ei näe homset päeva kohe kindlasti ja näeb inimesi, kes selle vaatemängu sulle korraldavad.
Me vastame küsimusele kas tunned surmahirmu või mitte.Me ei vasta küsimusele kuidas suhtud surma.Need on kaks ise asja ja kaks erinevat suhtumist.


Spiritraver - 01.08.2006 kell 22:45

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
...Kuid kui surm muutub kergendusest paratamattuseks-millest sul pole pääsu.Kui noor inimene mõistab et ta ei näe homset päeva kohe kindlasti ja näeb inimesi, kes selle vaatemängu sulle korraldavad.
Me vastame küsimusele kas tunned surmahirmu või mitte.Me ei vasta küsimusele kuidas suhtud surma.Need on kaks ise asja ja kaks erinevat suhtumist.


Saan vist aru, mida sa mõtled... ...ja ma kirjutasingi oma esimeses postituses, et on selliseid suremisviise, mida ma ei tahaks kogeda (nende hulgas ka ootamatu ja vägivaldne surm). /Aga kui see ka peaks juhtuma, siis ei hirmuta mitte paratamatu ja vältimatu surm ise, vaid kõik sellele eelnev/ Ma olen kogu oma elu jooksul üsna palju surmast ja kõigest sellega seonduvast mõelnud (ja ma ei ole ka enam päris noorukene ka).


ariita - 09.08.2006 kell 17:47

olen nn. väikese valulävega inimene ja kardan valusat surma,kui surm saab olema olukorra päästjaks nagu on paljudel juhtudel siis vast ootaksin


freelancer - 09.08.2006 kell 22:37

Spiritraver
Ma vaidleks sulle meelsasti vastu.On kaks võimalust kuidas surma saada ilma et sul tuleks mingeid piinu kannatada üheks neist on just sinu poolt mitte aksepteeritav ootamatu surm.Täpselt samuti nagu pole midagi paremat kui sõjas surma saada kuuli läbi.On olemas sellised asjad nagu surmahirm ja meeletu soov edasi lükata paratamatut surma,eriti kus sa seda ette tead.Vahetult enne surma või olukorda kus inimene teab oma eksistentsi paratamatu lõpu tulekusse muutuvad inimesed apaatseks -neil on jumala savi mis neid ees ootab ja millega ja kuidas see maine teekond lõppeb.Nad on lihtsalt leppinud oma saatusega olgu see siis selline mida iganes.


tiivitaavi - 10.11.2007 kell 22:14

Põhimõtteliselt küll,
sest mu mõningased maised tegevused jääksid lõpetamata


ariita - 10.11.2007 kell 23:26

tiivi! sinu väite järgi ütleksin:"et, vara veel, mul palju töid on pooleli! ei taha veel surra!"
aga kardan jah! hirm vanana on teda jube oodata, nõuab palju kannatust, tegelikult kõige rohkem pelgan valusat surma!


freelancer - 10.11.2007 kell 23:41

vaikne hääbumine on samuti hirmus.Lebad voodis sittud ja kused end täis ja ootad et keegi su perse puhtaks kasiks.


LadyButterfly - 10.11.2007 kell 23:47

Surma iseeneset ei karda - pigem seda, et ei näe enam iial oma kalleid lähedasi ja et palju põnevat jääb tegemata nägemata.


lati - 11.11.2007 kell 08:38

huvitav, et mida vanamaks inimene saab, seda loomulikumalt võtab ta surma lähenemist ja lõpuks hakkavad paljud seda igatsema ja ootama.
see oleks tõeline õudus, kui surm ei tulekski.


cetlyn666 - 11.11.2007 kell 10:49

Mitte nii palju, kui nooremana .
Aga paratamatult on surm ju elu osa.


Tempera - 12.11.2007 kell 10:20

kuni surmaga silmitsi ei ole, ei oska ka kindlat vastust anda. vahel ju surm lihtsalt hiilib ligi võttes su kaasa. ehk siis valutu ja vaikne. samas läbi mingi räige õnnetuse võib surm päris kohutav olla.

hetkel ei karda, kuid homme võin juba midagi muud öelda....mine sa tea


siilikesekene - 12.11.2007 kell 11:05

Surma ei karda, aga vanadust küll... sellist vanadust, mil ise enam endaga hakkama ei saa ja teistele koormaks jääd... vot seda ma ei taha!


pilgrems - 12.11.2007 kell 22:08

EI KARDA


SinineLiblikas - 13.11.2007 kell 02:48

Ei mis sellest ikka karta 22 aastaselt veel eriti-


brainstorm - 13.11.2007 kell 02:59

Loomulikult kardan,,,, kuni...
...mul leidub poolelijäänud toiminguid.
kuna analoogseid toiminguid, Minukese elu jooksul, üha koguneb, siis...
Loomulikult ei karda!


vaarema - 13.11.2007 kell 06:10

Huvitav kas kellelgi on kõik maised tegevused ja poolelijäänud toimingud lõpetatud
Ma arvan, et ei karda surma aga tegelikult vist ikka kardan
Küll saaks siit foorumist piraka portsu surma põlgavaid kangelasi


Taevane - 13.11.2007 kell 10:09

Jah, ikka kardan, aga mitte selles mõttes, et mis sealpool olla võib, vaid, et ei taha kedagi maha jätta siiapoole (kaasa ka võtta ei taha).

Tegelt kunagi kui ma väike olin, siis ma mõtlesin, et küll oleks hea kui kõik inimesed, kes üksteisele armsad, võiksid koos surra.


lati - 13.11.2007 kell 10:13

kõige tähtsam pooleli jäänud toiming on laste suureks kasvatamine. kui see tehtud võib minna. peenra rohimine või egiptuses käik võib ära jääda. ei oma mingit tähtsust!


lepatriinu13 - 13.11.2007 kell 10:42

ikka kardan...elu on ilus ju


Myrk - 13.11.2007 kell 11:06

Ei oska ise nagu enda kohta miskit öelda,kõhedust tekitab see sõna miskipärast küll. Kuid lähedase inimese surma kardan. Täna eriti, kus mu noorm õde läheb operatsioonile. Ja võimalused jääda siia ilma, või lahkuda on võrdsed.


olevt - 13.11.2007 kell 19:23

kuna ei suuda ette kujutada, mis see surm selline on, siis ei oska ka karta. Kas surma saabudes hakatakse minuga midagi tegema, et peaksin kartma?


freelancer - 13.11.2007 kell 21:17

Sind võetakse paljaks ja laibapesijad lasevad su kõigepealt voolikuga puhtaks.Eriti pööratakse tähelepanu et sitt ja kusi ei jääks edasist ilu varjutama.Siis vaadatakse sind ja ilgutakse natuke sinu ja sinu küljes olevate väärnähtuste üle...


kerberos - 14.11.2007 kell 18:23

mnjjjjaaaaa ekspert teab ,ekspert räägib aga isiklikult surma ei karda .olen korra otsapidi toonelas ära käinud.


Pipilota - 14.11.2007 kell 18:34

surma ma ei karda, aga kardan seda valu, mis minust leinajatele maha jaab.


officer - 14.11.2007 kell 18:37

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Siis vaadatakse sind ja ilgutakse natuke sinu ja sinu küljes olevate väärnähtuste üle...


aga kui kõik minu küljes (rippuv) on sügavalt positiivne ja eriti esteetiline?


brainstorm - 14.11.2007 kell 18:50

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
surma ma ei karda, aga kardan seda valu, mis minust leinajatele maha jaab.

Aga mõtle, Pipi, nii, et see on tegelikult niikuinii otsast-otsani vaid ego, mis kardab...
Olen olnud kunagi, kui elumerelained pea kohal laksusid, ka sellise valiku ees...siis tõin samuti omale sellise põgenemise (loomulikult olnuks ka minemine pagemine) vastuargumendiks... Niikui nende elu seetõttu võimatuks muutuks!Asendamatuid pole, esiteks, ja teiseks tuhmuvad kõik emotsioonid...
Inimene saab surma karta üksnes enda pärast!!!
Mõtle nüüd loogiliselt,,,,varem-või-hiljem tuleb see päev niikuinii,,, haiget saadakse siis ka!!!
Ikka enda pärast kardetakse-ikka enda!!!
Kõik ülejäänu on vaid ettekäänded!!!
Olgugi siis, et alateadvuses.


freelancer - 14.11.2007 kell 18:54

Tsitaat:
Algne postitaja: officer
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Siis vaadatakse sind ja ilgutakse natuke sinu ja sinu küljes olevate väärnähtuste üle...


aga kui kõik minu küljes (rippuv) on sügavalt positiivne ja eriti esteetiline?


Off alati on olemas inimesi kelle rippuvate organite kõrval sinu nn sügavalt positiivne nähtus rudimentaarseks organiks muutub.


kerberos
8 points go to Kerberos
Oled tõele väga lähedal.


Pipilota - 14.11.2007 kell 18:55

brain, ma olen ysna nous sinuga, aga alati on erandiks vanema-lapse suhted. olen kindel, et vanema voi lapse kaotamisest saadud emotsioonid ei tuhmu.


brainstorm - 14.11.2007 kell 19:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
brain, ma olen ysna nous sinuga, aga alati on erandiks vanema-lapse suhted. olen kindel, et vanema voi lapse kaotamisest saadud emotsioonid ei tuhmu.

No võin ju näiteks tuua, et mu ema kaotas 37 a. tagasi mu noorema venna, kuid on täna üsnagi elurõõmus, hoolimata sellest, et ta pole südametu..
Või siis paljud inimesed, kes lähedasi, läbi katastroofide kaotanud...
Mu maja ees poes on juhatajaks daam, kelle poeg kolm aastat tagasi väsis.... Me lobiseme iga päev, naerame, oleme lõbusad, sest...
elu läheb ju edasi.
Loomulikult on neil kõigil kurb meel, mõeldes oma lahkunud lähedastele, kuid lõppkokkuvõttes saadakse sellest üle.
Sest elu nõuab rohkem tähelepanu, kui...
Paraku.
Ja nii ongi õige!!!
Liiatigi on rõõmsa meelega pisut kergem elada ka.


Pipilota - 14.11.2007 kell 19:13

muidugi, eluga minnakse edasi, aga sydamevalu jaab.


tiivitaavi - 14.11.2007 kell 19:27

Tsitaat:
Algne postitaja: lati
kõige tähtsam pooleli jäänud toiming on laste suureks kasvatamine. kui see tehtud võib minna. peenra rohimine või egiptuses käik võib ära jääda. ei oma mingit tähtsust!

pidasin oluliseks lapselapse,kasvõi esimese ära näha


freelancer - 14.11.2007 kell 19:32

tiivitaavi
See on juba boonus.


olevt - 14.11.2007 kell 20:10

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Sind võetakse paljaks ja laibapesijad lasevad su kõigepealt voolikuga puhtaks.Eriti pööratakse tähelepanu et sitt ja kusi ei jääks edasist ilu varjutama.Siis vaadatakse sind ja ilgutakse natuke sinu ja sinu küljes olevate väärnähtuste üle...

...ja siis kangutatakse kuldhambad suust välja ja üritatakse teemantiga sõrmus kätte saada. Aga kuna sõrm on turses ja sõrmus ei taha ära tulla, siis lihtsalt raiutakse sõrm otsast...koos sõrmusega. See võib üsna valus olla... Hakka või tõesti surma kartma


bellatrix - 14.11.2007 kell 20:40

Siit moraal, ära osta uhket klotserit ega aja sõrme, anna parem naisukesele rohkem taskuraha..


olevt - 14.11.2007 kell 20:45

ja kui naisuke sureb, siis kangutatakse temalt nii suust kui sõrmest...


bellatrix - 14.11.2007 kell 20:46

Ole mureta, kui su naisuke just mingi tulnukas ei ole, siis on tal surres tühjad pihud jne.


kerberos - 14.11.2007 kell 20:47

ei tea kui tõsi see on ,kuid olen kuulnud sellist lugu,et surnukuuri toodi mees kel seljas olnud must ülikond.kadunukese kaasa oli kurtnud meestele,et mees olevat tahtnud kirstus kanda sinist ülikonda.eks siis surnukuuri töötajad olevat lubanud,et vaatavad mis teha annab. peale matuseid tuli siis lesk mehi tänama,et nad nägid vaeva.mehed aga vastu ,et polnud ju hullu,sest hiljem toodi sisse kadunuke sinise ülikonnaga.ja siis oli ainuke vaev pead äravahetada.


olevt - 14.11.2007 kell 20:48

Bella, sina ära tule minu rahakotti sorima


Shadow25 - 20.01.2008 kell 04:24

Surma ennast ei karda, küll aga kardan suremisviisi. Täpsemalt piinarikast surma. Kui pean surema, siis võiks see juhtuda võimalikult kiirelt, võimalikult valutult ja parem oleks, kui ma seda ise ette ei tea. Aga mingit piinlemist küll ei taha kohe kindlasti.


nudol - 20.01.2008 kell 12:45

Ei karda, ju ta siis veel kaugel on, kuigi peaks nagu varsti hakkama kartma.


Binq - 20.01.2008 kell 13:58

Enda surma ei karda, lähedastega on teine lugu. Pole siiani matustel käinud ja seda mitte sellepärast, et poleks tarvis olnud. Lihtsalt ma ei suuda seda teha, ei oska käituda jne. Leian alati mingi vabanduse, et mitte minna. Kas see on minust isekas? Ei tea.....


ohakas - 20.01.2008 kell 15:09

Kardan küll, tahaks näha ja kogeda paljusid asju...
mis matustesse puutub siis olen kaotanud lähedasi...
....ja inimene õpib elama kaotusega, sellest üle saama ja edasi elama.


johann - 20.01.2008 kell 15:17

Seda pole vaja karta,et keegi surematuks jääb.Igale ühele tullakse just õigel ajal järele.
Ise olen paar korda sattunud elus "lolli"olukorda,ju siis pole veel tahetud ...


whisper - 20.01.2008 kell 17:27

Ei karda surma,kardan surnuid.surnud lähedaste kohta mõtlen alati,et nad on nüüd paremas paigas.see on aidanud leppida.


tiivitaavi - 20.01.2008 kell 17:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Binq
Enda surma ei karda, lähedastega on teine lugu. Pole siiani matustel käinud ja seda mitte sellepärast, et poleks tarvis olnud. Lihtsalt ma ei suuda seda teha, ei oska käituda jne. Leian alati mingi vabanduse, et mitte minna. Kas see on minust isekas? Ei tea.....

Matuseline avaldab oma kohalviibimisega austust sellele inimesele tema viimsel teekonnal siin ilmas.
Ma tean,sa tahad seda teha üksinda,aga sa ei taha näha seda rahulikult lebavat keha selles kirstus.Ega julge vaadata seda näoilmet,millises olekus ta suikus.


Radikaal - 21.01.2008 kell 11:38

Suremisel ja suremisel on ikka kohutavalt suur erinevus-vahe! Seepärast on ÜLDISELT suremisest rääkimine VÕIMATU või ülieksitav! On inimesi,kes on oma haiguse käes piinelnud aastakümneid - paranemise lootuseta,valudega,voodihaige lamatiste ja haudumistega,iseenda roojast vaid kellegi tülpinud abikäsi päästmas ... PIIN ja ALANDUS,ALANDUS ja PIIN on selle "humanismi" nimi! Loomadele teeme me iseenesestmõistetavalt HALASTUSSÜSTI,inimest aga piiname oma kristlikust "inimesearmastusest" lähtuvalt lõputult! Taoline suremine ajab igaühe ihukarvad püsti! Seepärast ma palusingi teha morfiini müügipakkumisi! Aga ei,kõik arvavad TEADVAT,mida surm ja suremine tähendavad ... Üheksal juhul kümnest surrakse LOODETUST hoopis erinevalt,kohtutakse surmaga TÄIESTI TEISES hingeseisundis,kui seda kujutletti ... Ja igast kümnest surijast seitse palub jumalat appi või andeks (äkksurijatest ei saa me kunagi teada). MIKS?


nudol - 21.01.2008 kell 15:02

Üks minu tuttav 25-aastane noor mees niinagu tavaliselt tuli töölt ja heitis diivanile pikali et natuke tukastada seni kuni naine kutsub sööma,aga seekord läks teisiti mees ei ärganud enam iial. Mis oli tal viga jäigi selgusetuks.


anne51 - 21.01.2008 kell 16:40

Tsitaat:
Algne postitaja: Radikaal
Loomadele teeme me iseenesestmõistetavalt HALASTUSSÜSTI,inimest aga piiname oma kristlikust "inimesearmastusest" lähtuvalt lõputult! Taoline suremine ajab igaühe ihukarvad püsti! Seepärast ma palusingi teha morfiini müügipakkumisi! Aga ei,kõik arvavad TEADVAT,mida surm ja suremine tähendavad ... Üheksal juhul kümnest surrakse LOODETUST hoopis erinevalt,kohtutakse surmaga TÄIESTI TEISES hingeseisundis,kui seda kujutletti
Sa arvasid, et siin foorumis käivad morfiini hulgimüüjad? Miks sul morfiini vaja on?
Oma ema surma nägin, aga tema hingeseisundist ma eriti ei tea - ta oli morfiiniuimas.
Sa, Radikaal, võta hoogu maha ja ära laamenda!


LadyButterfly - 21.01.2008 kell 16:59

Teemaks on 'kas kardad surma' mitte 'kuidas surrakse'.


freelancer - 21.01.2008 kell 17:14

Radikaal
Eutanaasia teema on täitsa olemas.
Äkki see:

http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=7788
Olen ka ise eutanaasia tulihingeline pooldaja.Seal teemas võime edasi arutada.


moonlight - 21.01.2008 kell 19:36

Ma kardan tegelikult, et surm va rajakas kipub hoopis mind kartma....


Radikaal - 21.01.2008 kell 20:22

Ega ma ikka laamenda küll! Olen vaid liialt palju oma elus erinevaid surmasid näinud - alates oma isast-emast! Ja valu ja vaeva ja palveid ja anumist olen elus kuulda saanud,näha saanud,tunda saanud ... Seepärast siis! Ja ise ei tahaks küll kõike seda kustumisega seonduvat KOLE PIKALT läbi teha. Niisiis: kaua veel me halastame loomadele aga inimestele mitte?!


moonlight - 21.01.2008 kell 20:27

No mina küll laamendan ja tegelen aeglase enesetapuga juba aastakümned , teadmisega, et tuhaks saan ma millalgi niikuinii.
Saan aru, et heietad taas eutanaasiast, Radikaal?
Sellega olen täiesti nõus tegelikult, aga arvan, et sellisel soovil peaks ka minupoolne notariaalne kinnitus olema.
Ise usun, et isegi skisofreenikul olenuks, eelnevalt normaalne olles hea, teades, et ta elava-naeratava laiplemise asemel päriselt läheks.
Surm on ju tegelikult pääsemine?


hulkurtom - 21.01.2008 kell 21:04

Ei tea. Praegu terve kui purikas,mees parimais aastates arvan,et ei karda aga kui näiteks" toru "ette seima pannakse või arstid konkreetse fakti ette seavad,siis saan teada Tegelikult praegu eriti ei huvita küll


moonlight - 21.01.2008 kell 21:22

Asjata!
Meie eluke peakski, s.t. sünnihetkest, olema ettevalmistuste tegemine!


hulkurtom - 21.01.2008 kell 21:37

Midagi sarnast,et elama peab nii nagu elaks igavesti aga minekuvalmis olema hommepäev? Igavaks läheb veidi!!


moonlight - 21.01.2008 kell 21:40


No tegelikult on asjalood märgatavalt lihtsamad
Me peame vaid arenema, ehk siis onoffi jaoks eraldi tõlkides, ennast harima, ning küllap me teadvuski siis asjadega kaasa läheb....


Radikaal - 22.01.2008 kell 09:36

Et mitte liialt morbiitseks jääda,soovitan soojalt Isa Narsuse lähenemist: "Inimese kingitus Jumalale:täis ELURÕÕMU,elava looduse ehk Jumala seadusi austades,hinge harides ja vaimu teritades elatud elu!"
Teisisõnu: elu on liialt lühike,et teda surmale mõtlemisele raisata! Iga asi omal ajal. Ja kui SEE AEG kätte jõuab ja AEGA antakse,siis jõuab ka mõtelda. Aga notariaalselt tõestatud eutanaasiasoovile: minu täielik toetus!


Tristans - 31.01.2008 kell 13:59

Ei karda! Aga surra ka veel ei taha.Üldiselt ei mõtle sellele.Kuna olen loomult mõnesmõttes ekstremaal,siis ei ole surmale mõtlemine kasulik!


nudol - 01.02.2008 kell 09:02

Kui oled noor siis ei mõtle surmale, aga mida vanemaks saad seda rohkem ootama hakkad.


Myrk - 01.02.2008 kell 20:11

Algne postitaja: nudol
Kui oled noor siis ei mõtle surmale, aga mida vanemaks saad seda rohkem ootama hakkad.
...............................................................................
Miks peab ootama. Las ta tuleb, kui on aeg.


skingirl - 01.02.2008 kell 20:38

igaüks peaks surmaks valmis olema, vahet pole kas vana või noor, tainas või tarkpea
sel hetkel kui see tuleb on väga paha ja väga valus enamikul juhul on mineku moment õudus aga siis kõik muutub, satud väga suute valikute ette, valgused mis kutsuvad ja valgused mis petavad, aga kohe pead valima, kui valid kohe saad jumalate juurde, kui valid hiljem pooljumalate, kui ei valind kahel korral satud inimeste juurde, kui ei valind kolmel korral siis satud äkki loomade maailma igatahes võid lõpetada päris putukana aga kui oled selles elus normaalselt otsustama õppind ja oskad hinnata seda tarkust siis ei juhtu sinuga midagi halba, parematele tullakse ka appi


madara - 01.02.2008 kell 20:43

nudol, vaidlen vastu.
kõige rohkem mõtlesin surmast just lapsena. ja kartsin.
aastatega on tulnud oskus asjast vähem mõelda ja keskenduda praegusele hetkele.
iga hetk on tasakaalu otsimine elu ja surma vahel. kui kaalukaus kaldub surma poole, siis tunnen hirmu küll.
on ka selliseid hetki olnud, kus on tekkinud tunne, et surm on leebem ja lihtsam kui elu. kuid õnneks neid ei ole palju.
ja on selliseid õnnehetki, mil ei oleks kahju surra - elu tundub nii täiuslik, et võiks lõpetada nagu raamatut kõige paremas kohas.


Myrk - 01.02.2008 kell 20:45

Sooh. Jälle targem. Mulle meeldivad üllatused, panen silmad kinni, ja saagu siis mis saab.

Lisatud: See vastus Skinnile.


susanna - 01.02.2008 kell 21:28

hakkasin mõtlema ja meenus, et kartsin surma just lasteaias, vanuses-5-6, lausa paaniliselt
ei mäleta isegi miks, polnud ju kokkupuudet.


Eeva - 01.02.2008 kell 23:55

kardan ja jäängi kartma,arvatavasti igaveseks....


nudol - 02.02.2008 kell 10:23

Tsitaat:
Algne postitaja: Myrk
Algne postitaja: nudol
Kui oled noor siis ei mõtle surmale, aga mida vanemaks saad seda rohkem ootama hakkad.
...............................................................................
Miks peab ootama. Las ta tuleb, kui on aeg.

Kui sa oled vana ja kõike näinud siis hakkab elu nagu korduma ja see tüütab,ja kui sa oled veel haige ja pahur siis tuleb tihti mõte, et lõpeks see kord.


Radikaal - 02.02.2008 kell 10:32

Kas kardad surma? Võibolla sõltub vastus sellest,kas armastad või vihkad elu? Või oled muutunud ükskõikseks ja siis on ka suhtumine surma ükskõikne.


moonlight - 02.02.2008 kell 10:44

Iva siin muidugi on,,, vist...
Samas ma ei usu, et enesetapjad niiväga surmakartmatud olnud oleks alati... Niimõnigi kord ollakse ju nurkasurutud ja siis paneb asjad paika paanika...
Paanika liigutab mägesid.
Aga paanika pole ükskõiksus, eksole
Arvan, et surmakartmatu inimene omab eelkõige puhast südametunnistust, teadmist et ta on pälvinud inimeste usalduse, et päev-siia-sinna, aga ta on elanud nii, nagu õige, et tema Au on sel hetkel alles...
Kas surmahirm ja selle puudumine võiks olla seotud auga?
Sest mina ühel päeval armastan, teisel vihkan seda mais elu...Seda, et ilmselt ebastabiilne olen, niikuinii, agavõib-olla tahab meie alateadvus väärikana lahkumist?
Ja mis puutub enesetapjatesse, siis võib-olla nad aduvad, et see ei õnnestu?


officer - 02.02.2008 kell 11:55

ei karda,silmaspidades enda 50+'i, on see juba puhas vedamine,kui arvestada liiklusõnnetusi,infarkte,niisama joomist ja muud risu(ntx.eelnev postitaja!)mida maailm meile ette veeretab ja millest läbitulekuks on vaja tarkust või lihtsalt head õnne,...... märgin siinjuures ka kohe,et seda head õnne on mul rohkem olnud!


moonlight - 02.02.2008 kell 11:58

..samas oli päris nauditav lugeda, et ükskord ma su hauda ikkagist viin...


Radikaal - 02.02.2008 kell 13:24

Eks see ilmaelu õnn ja õnnetus ikka taustasüsteemi-võrdluse valikust kinni ole! Võrreldes Suure-Billyga on kõik vaesed,võrreldes Sabonisega lühikesed,võrreldes saja aastasega enamus noored,jne,jne. Daamid ja härrad,VALIGE ÕIGE TAUSTASÜSTEEM ja Te surete õnnelikena!


kranz - 03.02.2008 kell 19:32

Mis tast ikka karta...kui kardad,ega ta siis tulemata jää.Ei mina teda karda


Radikaal - 04.02.2008 kell 09:59

Ei karda, aga Ta tuleb ikka! Kui AEG on täis saanud ...


Maiu - 04.02.2008 kell 10:09

Puudub lähedane kokkupuude surmaga, ühegi lähedase inimese matusele pole pidanud minema. Võin ju mõelda, et mis siis saab, kui teda enam pole, aga see mõte jääb kaugeks, see ei tekita erilisi emotsioone.

Kokkuvõttes võiks öelda, et ei mõtle surmale, ju siis ei karda surma- seda paratamatust.


Radikaal - 04.02.2008 kell 10:38

Oled üüüüüratrult õnnelik inimene,Maiu! Oma kokkupuudetest,kaotustest ja valudest ei hakka ma SIIN mitte rääkima ...


annigret - 25.02.2008 kell 17:57

Pole surmasuus olnud...seega ei teagi. kas teda karta või mitte?!


Radikaal - 27.02.2008 kell 12:52

Annigret,polegi mõtet karta! Iga asi ikka omal ajal ja omas kohas ... Mitte surma kartma vaid ELU ARMASTADA soovitan Sulle südamest!


shram - 27.02.2008 kell 21:55

Ei karda. Surma kardavad need, kel midagi on südametunnistusel. Ka enesetapjad kardavad surma. Sest neil on seal liiga palju koormaks. Tegelikult surm ei vabasta neid, vaid ellu tagasitulemine annab uusi kannatusi juurde. Ise aga olen kogenud mõndasid vaimseid asju ning ei karda suremist. Minu südametunnistus on puhas.


Safo - 13.03.2008 kell 14:33

Lepin surmaga,vaid juhul,kui see on vanadusest,teistel juhudel on see ülekohtune elu suhtes,mis elamata jäi.


Anniii - 18.03.2008 kell 15:20

Mina ei karda


nudol - 18.03.2008 kell 17:34

Noortel ei tule see pähegi.


Leni - 18.03.2008 kell 23:04

Tuleb ikka pähe. Kardan ... ei karda. Ilmselt suremist kardan ja surma vähem, ainuke asi, et krdi kahju oleks surra. Ja samamoodi kahju on teiste suremisest, mitte sellep. mis pärast surma tuleb või ei tule, aga ikka sellepärast, millest seoses suremisega ilma jääb (s.o. elust)


whisper - 19.03.2008 kell 09:51

Surma ei karda.Kardan sellele eelnevat hetke,kui endalt pean küsima:"Kas ma üldse olen elanud?"


nudol - 19.03.2008 kell 12:00

Mina kardan rohkem sellele järgnevat hetke.


cleanonu - 06.05.2008 kell 22:53

Mina ei karda surma! Olen peale autoavariid taevas ära käinud ja tagasi tulnud ,õnneks. Midagi jäi pooleli ,ei võetud vastu!


eestjatagant - 06.04.2013 kell 18:24

sorry did. ,kas köik jutud on 15 aastat vanad ?


eestjatagant - 15.04.2013 kell 18:07

surm vist polegi nii kole vabanemine mateeriast, (v.a. hetkeline valu, mis sellega vöib kaasneda ) ,palju hullem on teadmine ,et tuleb siia mateeriasse uuesti ja uuesti kehastuda ,kui on "karmaseadus" ,siis on see kohutav vöigas seadus. mille eest kannatavad miljardid hinged.? milles me eksisime, milles seisneb meie süü ??. / loojal hakkas igav.!?/ , see on igavesti vastuseta teema,-ükski tark ega religioon tee selgeks, rääkigu ,mis nad tahavad. nii, et surm -hetkeline hingetömme, enne uut jubedat teadmatust.


reheline - 15.04.2013 kell 19:14

Kas surmahirm pole mitte sisse kodeeritud elusolenditele? See peaks normaalne olema ja need, kes väidavad, et ei karda surma, peaks ravile minema


tiivitaavi - 15.04.2013 kell 21:00

Surm on hirm kaotada oma hing.


freelancer - 15.04.2013 kell 21:03

Olen samuti seisukohal ,et kui inimene väidab surma mitte kartvat siis pole ta kunagi olnud reaalses olukorras kus võidakse otsustada tema maine eksistents.Ma ei pea silmas olukordi mis vihjavad eutanaasiale ja muule sellisele.Jah teatud tingimustel võib inimene leppida oma saatusega ja isegi aksepteerida oma maise teekonna lõpu lähenemist kuid surmahirm jääb.
Tiivi sa oled lihtsalt liiga palju lugenud ilusaid raamatuid.Mis kuradi hingest sa räägid-inimene tahab elada ja teeb selleks kõik et temalt seda elukest ära ei võetaks.Kuhu see hing pärast läheb on jumala savi-saaks ainult edasi elada ja läheks see surm seekord mööda.


guttamax - 15.04.2013 kell 21:36


Nägin öösel unes ahjukartuleid...
Vist kremeeritakse


Kirke - 16.04.2013 kell 08:23

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Olen samuti seisukohal ,et kui inimene väidab surma mitte kartvat siis pole ta kunagi olnud reaalses olukorras kus võidakse otsustada tema maine eksistents.Ma ei pea silmas olukordi mis vihjavad eutanaasiale ja muule sellisele.Jah teatud tingimustel võib inimene leppida oma saatusega ja isegi aksepteerida oma maise teekonna lõpu lähenemist kuid surmahirm jääb.
Tiivi sa oled lihtsalt liiga palju lugenud ilusaid raamatuid.Mis kuradi hingest sa räägid-inimene tahab elada ja teeb selleks kõik et temalt seda elukest ära ei võetaks.Kuhu see hing pärast läheb on jumala savi-saaks ainult edasi elada ja läheks see surm seekord mööda.


Nõus, punkt!
Siia lisada miskit oleks ilmselgelt liig!
Ma olen kahel korral ikka väga suurt surmahirmu tundnud ja teisel korral oli raudselt hirm veelgi suurem, janu elu ja elamise järele on ikka inimesel suur!


eerik2 - 16.04.2013 kell 12:33

Gutta, esita järelpärimine Kerberosele

A mis sellest surmast ikka karta.. Kahte surma ei sure keegi, ühest ei pääse nagunii.


weylin - 16.04.2013 kell 18:06

tahaks öelda, et ei karda, aga pole veel kunagi juhtunud surema, et adekvaatset vastust anda.


vesielukas - 16.04.2013 kell 18:35

Kui kardad surra,kardad ka elada.Vesielukas on rääkinud.


sales - 16.04.2013 kell 19:13

Kas nüüd surmahirm aga kummaline küll - kuigi oled mõistusega teadlik kunagi saabuvast surmast siis ometi, tahaks seda määramatusesse edasi lükata...
Sõjaväelasel, kes mitte ainult puutub lähedalt kokku surmarelvaga vaid teab üsna kindlalt kui piinavad võivad olla mitte surm vaid vigastused, samuti, et teatud reaalsuseks muutunud lahingusituatsioonis tuleb leppida sellega, et sind tulistatakse, ei peaks vist surmahirmu tundma, aga tunneb ikka küll...
Rüütliristi kavaler Paul Maitla on oma päevikus esimesel sõjasuvel 1941 meenutanud, kuidas nad noorte Eesti ohvitseridena sügaval rahuajal tiirus märki lastes püüdsid ette kujutada ennast märkida asemel...
Ma arvan, et laskesportlased vast ei mõtle nii...ja siin ongi vahe tsivilisti ja sõjaväelase vahel.
Sõjapsühholoogid väidavad, et ohvitseridel seda elukutset valides on peas mitu taktikalist eluplaani, et kui üks ei õnnestu, siis võetakse ette järgmine:
Plaan A: ei satugi sõjaväljale, lükkab eluaeg rutiinset ettevalmistust, arvatakse erru ja laseb elupäevad pensionil lõpule, närune surm.
Plaan B: satub sõtta võitja poolel ja jääb ellu, kuigi võib saada ka haavata, saab ordeneid ja kuulsust, peale surma pannakse isegi mingi kivi püsti, auväärt surm.
Plaan C: kõige õudsam - satub sõtta kaotaja poolel ja võetakse vangi, lastakse maha või satub vangilaagrisse, lõpuks sureb viletsuses, haigena ja unustuses, ebaus surm.
Plaan D: satub sõtta võitja poolel ja saab surma, tehakse kangelaseks, normaalne surm.
Plaan E: satub sõtta kaotaja poolel, maetakse ühishauda ja unustatakse, inetu surm.
Plaan F: ükskõik kummal pool sõdides, haavatuna ei anna vangi vaid laseb ennast maha, ilus surm.
Millist surma siis rohkem karta?


reheline - 16.04.2013 kell 19:26

Ma ei saa ikka väga hästi aru surmakartmatutest. Kas mõnel ellujäämine polegi instinkt? Nõme küll, kui elus adrenaliini kogeda ei saa, kisub minuarust tuimaks


sales - 16.04.2013 kell 21:18

Otse loomulikult ei mõtle möllus surmale keegi, sõimatakse vastast ja üritatakse teda üle mängida, adrenaliin möllab, et kole


freelancer - 16.04.2013 kell 21:32

Kas Sales ikka on nii.Jah adrenaliin möllab kindlasti.Soov vastast tappa muutub kinnisideeks sest sa tead et mees kes maha võetud ei ole enam sinu edasise eksistentsi otsustaja.Äkki see ongi see mida sina nimetad ..ei mõtle möllus surma saamisest.,,Äratundmisrõõm,, saabub siis kui toimub pingelang ,sulgurlihas muutub loiuks,magu tõmbab kokku-ühesõnaga läks õnneks.Kaua see õnnis tunne kestab-seni kuni jõuab kohale kui odav ja õrn on inimese elu-see kellega hommikul koos olid seda ei kohta sa enam kunagi.Siis tekkivad küsimused.


iir - 17.04.2013 kell 07:35

Ilmselt surmast rohkem, kardan ma füüsilist valu. Sellist, mille kätte võib minestada ja midagi ei saa teha, kui ainult kannatada.
Surm pole lõpp vaid millegi uue algus. Ja kui kardetakse karmaseadust, siis tuleb elada vastutusega ja inimese kombel, siis pole vaja ka surma karta.


skingirl - 17.04.2013 kell 08:47

Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Surm on hirm kaotada oma hing.

Pigem ikka keha ehk siis materiaalsus mis kinnitab hinge sinna kehasse kui vormi
Hinge võib kaotada igal ajal ka elusast peast koos kehaga


sales - 17.04.2013 kell 09:30

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Kas Sales ikka on nii.Jah adrenaliin möllab kindlasti.Soov vastast tappa muutub kinnisideeks sest sa tead et mees kes maha võetud ei ole enam sinu edasise eksistentsi otsustaja.Äkki see ongi see mida sina nimetad ..ei mõtle möllus surma saamisest.,,Äratundmisrõõm,, saabub siis kui toimub pingelang ,sulgurlihas muutub loiuks,magu tõmbab kokku-ühesõnaga läks õnneks.Kaua see õnnis tunne kestab-seni kuni jõuab kohale kui odav ja õrn on inimese elu-see kellega hommikul koos olid seda ei kohta sa enam kunagi.Siis tekkivad küsimused.


Sõna "tappa" kindlasti ei kasutata, näiteks, rühmaülem kutsub snaiperi, näitab vastase kuulipilduri asukoha ja ütleb:"Võta ta raisk, maha!"
Jah, ka see nn "äratundmisrõõm" saabub, aga mõne kuuma kuu järel enam nii ei mõtlegi, jääb alalhoiuinstinkti egoistlik rõõm, et oled elus...mida isegi kerge haav ei vähenda.
Raske haava puhul (amputatsioon jm.) iir, on muidugi teisiti, see võib isegi eluisu ära võtta kui laatsaretis ärkad.


Murakaraba - 17.04.2013 kell 09:51

Kardan surma/surra, muidugi. Reaalselt surmahirmu pole pidanud veel õnneks tundma. 80, 90-selt ehk enam pole surmahirmu?


sales - 17.04.2013 kell 11:04

Ebamäärane ja abstraktne surmahirm ongi kõige piinavam. Mida reaalsem on surma saamise võimalus või suremine, seda vähem see paanikasse ajab, võtad just kui paratamatust - ja mitte ainult 90-aastaselt.


eestjatagant - 19.04.2013 kell 21:05

SKINgirl i trust you i love you. !!


olevt - 05.06.2016 kell 17:26

Loomulikult kardab inimene surma ja see hoiab teda elus. Surma kartus/vältimine on inimese loomusesse (ja kõigi elusolendite) nii kõvasti sisse keevitatud, et seda ei ole võimalik vältida. Võib teha küll nägu, et ei karda, kuid sisimas välditakse surma. Ainult haiguslikes seisundites suhtutakse surma ükskõikselt. Kõik need tavaenesetapjad ja pommivööga terroristid on kas siis püsivas või ajutises vaimutegevuse häires.


guttakax - 05.06.2016 kell 18:28

oK. Palju targem kohe. 100 aastat vana mutike, kes suht vegeteerib ja ootab...ilmselt siis tervist... kardab surma? ja pommivöö? Millal see sul viimati ümber oli, et diagnoose kõmmutad?
P.S. Palat kinni!


olevt - 05.06.2016 kell 19:02

Kas Sa pead 100 aastase inimese tervist normaalseks? Kindlasti ei ole see normaalne - kõik süsteemid jukerdavad. Kuulmine on tönts, jõudu ei ole jne jne. Enne loomulikku surma ei peagi enam surma kartma - tänu taevale, et loodus on osanud nii asjad sättida, et elu lõpetatakse rahulikult ja ilma paanikata.


guttakax - 05.06.2016 kell 19:15

okok. Aga miks peab surma kartma? Kui niikuinii on vaglad, siis pole ju vahet? V kardad valu, mis eelneb? seleta, palun, mulle nõdrukesele


olevt - 05.06.2016 kell 19:21

Kui sa surma ei karda, lähed karujahile paljaste kätega, aga see, kes kardab surma, võtab kaasa püssi. See ongi see vahe, et üks jääb ellu ja teine kärvab. Sama ka valuga. Kui kardad valu, ei hakka sa palja käega ahju segama. Primitiivsed näited, aga iseloomustavad põhimist - kaitsereaktsioone.


guttakax - 05.06.2016 kell 19:25

Sa ju justkui uskusid ettemääratust, ehk siis saatust? Heaküll, ma olen pisut täis ka, nagu Sinagi vist


olevt - 05.06.2016 kell 19:30

Igaüks on oma saatuse sepp. Kuda lükkad, nõnda läeb...


guttakax - 05.06.2016 kell 19:47

Aga kui nüüd vanemad otsustasid viie aastase lapse eest, kus ta õppima hakkab ja siis läksivad lahku ja poiss läks maakooli ja millalgi keelati karate ka ära...(näited) ja kui oli vasakukäeline, ning tolles koolis sai kirjatehnikas kahtesid, kuni ümber õppis ja maakoolis oli pinginaaber vasakukäeline, samas, kui tema oli vigane paremakäeline...on siis saatus v ei?


sissy84 - 11.06.2016 kell 01:11

Ma kartsin surma juba ca 5-aastasena. Mäletan, et istusin voodil ja nutsin kuna mõtlesin, et ma ei taha surra, ei taha lõpetada hingamist, ei taha olukorda kus ei näe enam endale kalleid inimesi.
Hetkel kardan enda surmast rohkem oma laste surma. Enam pole tegu imikutega aga siiani kontrollin kas nad ikka öösel magades hingavad.

Ma kardan noorelt surra, ei taha asju lõpetamata jätta. Kardan ka suremise viisi. Isegi kui tean, et teispoolsus on ilus tunnen, et see on kõigest teooria. On ju teada, et teoorias on alati kõik ilusam...


eerik2 - 11.06.2016 kell 20:09

Siin oleks kohane meenutada hr. Freelanceri motot - "Elada tuleb nii,et isegi hauakaevaja nutaks su matustel."


guttakax - 01.07.2016 kell 00:45

Lahe teema...Ikka! Ta oli mu vanaema tütrepoeg. Igakord, kui kohtume, jooksen...yxkord sain peaaegu kätte. Noor olin.


kodukäija - 01.07.2016 kell 08:34

Mis põhjust on karta surma? Karta tuleb seda, mis on enne surma. Surm aga on sõber.


Deiviidas - 25.01.2017 kell 22:55

Selles mõttes kardan, et antud eluetapil mõte surmast on mulle ebameeldiv. Mõte surelikkusest kui paratamatust osast meie eksistentsis ei ole mulle samuti hetkel väga meeldiv. Aga olles realist pean tõdema, et seda muuta pole võimalik ja meid kõiki ootab see ees.
Soovin lihtsalt, et kõigil (kaasaarvatud minul endal) juhtuks see siis kui elu on elatud piisavalt ja nauditud ka selle maailma eksistentsi vilju. Soovin, et see juhtuks siis kui on saadetud siin elus midagi korda ja tuntud kasvõi korraks rõõmu elamisest. Ma tean, et see soov on paljude jaoks unelm aga vähemalt mitte keegi ei keela seda soovimast.


freelancer - 26.01.2017 kell 16:30

Deiv
No küll sa võid ikka olla julm.
....Soovin, et see juhtuks siis kui on saadetud siin elus midagi korda ja tuntud kasvõi korraks rõõmu elamisest......

Siis just algab see õige elu ja kohe kindlasti ei tahaks siis surra.Inimese arusaam õnnest ja rõõmust on äärmiselt erinev.Kes rõõmustab ja on eluga rahul kui leiab talveks jahile sooja katusealuse,mõnele piisab kui saab leivale peale hobumunnvorsti ka midagi liha meenutavat lisada.....


Deiviidas - 26.01.2017 kell 16:36

No jah Free sa oskasid neid sõnu nüüd ilusamini seada. Ma olen sinuga nõus ja soovin tegelikult ju sama.