
Kindlasti on selle käesolevaga kattuvaid teemasid, aga ... kas olete tähele pannud, et ühiskond, milles me elame, on justkui midagi meist eraldunut ja
areneb omasoodu mingite kõrgemate määrajate tahte järgi... sõltumata mingite tavaliste inimeste tahtest...
Mõni mõtleb kindlasti, et nüüd hakkan jahuma matrixist vms, aga põhi point on selles, et selline ühiskonnatunnetus kaob ja muudab tuimaks. Ette on
määratud, et peab tööl käima, ette on määratud, et peab sööma-jooma ja si***ma.
Teeks tööd, aga mille nimel? Et lõpuks on maine vara hauda kaasa viia või selleks, et ühiskonda edasi aidata? Kuidagi isetu...mis sellest endale saab?
Lõbutseks, aga miski muudab selle lõppkokkuvõttes tuimaks...
Isegi armastus ja tunded tunduvad illusioonina. Võin näida siin depressiivse
läbipõlenud mehena, aga mis võiks selliste tunnete taga olla?
Ma ei tahaks nii mõelda ja tean, et elust peaks võtma, mis võtta annab, aga on midagi sees, mis ei lase sellel juhtuda.
NB! Paluks mitte selliseid kommentaare a´la stiilis dillinger vms. Neid küllalt juba kuuldud...
.. et mis? kas täiskasvanu iga lõi pähe..?.. ei midagi isiklikku.. aga seda juhub vahel .. et mõistus ütleb et asi on nüri.. aga kõht ja vajadused..
ja mingil hetkel ka lapsed ja lapselapsed nõuavad oma-- seega lase jalga kui veel saad..
no osalt võib sul isegi õigus olla ja jalga laskmise koha pealt juba hilja ja uuesti alustada seda, mida nii kaua oodatud, oleks täiesti mõttetu.
Jalga laskmise aeg juba möödas kah vast. Tuleb harjuda vast jah, et see ongi normaalne, mida siin heietasin...


Sinu jutu võiks ühe lausega kokku võtta:
Mis on elu mõte ?
Ehk leiad siit omale vastuse:
http://kodutud.com/viewthread.php?tid=5251
Siis võiks ju küsida , mis on Surma mõte?
Pooldan sügavuti minemist, iga sekundi väärtustamist ja samas igavikulise oleku teadvustamist.
Pole paremat õppetundi, kui teiste vigadest õppimine, siin on ühiskond meile vigade väljakirjutiseks.......
Aga me ju ei kavatse sellest melanhooliasse laskuda , vähemalt mitte siis, kui oleme ülevaate endale selgemaks mõtelnud, pigem naudime seda
kaaslavastades.....
Elu pole ju antud selle põletamiseks, nagu pimendatud ühiskonnas hetkel toimub?
Ja kui mitu hetke me armastusele pöörame?
Sisemine tasakaal on see, mis on vaja leida...kerge rääkida, raske teostada
kuid tegelikult mitte. Teha tulex asju, mis sulle rõõmu ja
naudingut pakuvad, vahest end ehk veidi sundida, et päris laisax kätte ära ei lähex
Kui rutiinsex kipub minema, siis on elus palju armsaid ahvatlusi
ja võimalusi enese väljendamisex. Edu, elukoolis
...ahjaa, ja raskused on muide ületamisex
Jaa..vist see sisemine tasakaal ja selle leidmine, mis rõõmu ja naudingut pakub, ongi võtmesõnaks. Laisaks on ka piisavalt mindud... Enda sisse pean ma aga tõesti ise vaatama, et see leida, nii et jah... pole vist siin mõtet sellest foorumis jahuda... muidugi võite ju soovitada midagi enda kogemusest...
No esmalt soovitax siis mitte üle oma varju hüpata ja liiga palju ette võtta(ole endast lugupidav), et läbipõlemisele mitte süüdet anda.....võta asja
rahulikult, sest surm ei võta ka sealt kus võtta ei anna
vot ühes asjast mina aru ei saa - kuidas nii noored inimesed on juba elutülpinud
kui mina nii noor olin, ma isegi ei mõelnud selliste asjade peale ...nujah, ajad olid ju teised, võite nüüd torgata - aga noor inimene on ikka noor,
ükskõik mis ajas....seda enam, et praegu on noortel palju rohkem tegevusi võtta kui siis ja ei peaks olema aegagi seda nn ühiskonna- ja maailmavalu
nii palju põdeda....
niipalju kui ma ennast mäletan, polnud mul sellist momentigi, et deprekasse langeda....
aga mis toimub meie noortega praegu ? tegelikult lausa masendav....
ma saan aru, kui minusugused vanurid juba depressiooni põevad aga tuleb välja, et see rohkem noorte probleem isegi.....
Ja kuidas siis nimetada neid surmasid, mis võtavad väikeste laste elusid avariides, tulekahjudes ja tapmistes! Kas nende elu mõte oligi ainult valguse
nägemine ja mõnede sõnade väljahääldamine?
Meil kõigil on vast saatus, aga elu on karm, kui võtab väikseid ja abituid. Mina arvan, et elu ongi paradiis, sest meil on antud võimalus elada, tunda
ja nautida. Igal asjal on mõte ja see tuleb siis kui ta peab tulema.
Oma koha pealt arvan, et kui ma olin naisega lahku minemas ja ta teatas, et ootab last, siis see oli ette määratud. Ta jäi rasedaks, sest muidu ei
oleks me kokku jäänud. Nüüd on tunda, et mõlemad teevad kõik selleks et kokku jääda. See oli mu saatus.
Aga elada tuleb nii, et ise rahul oleksid ja leiaksid tee oma saatuse juurde. Igal inimesel on missioon mida täita!
kontorihiir, olen minagi samamoodi küsinud.
Eks neid maailmavalulisi on ajast-aega olnud. Nad on ehk tundlikumad? Pealegi, postsotsialistlikes riikides on need 15 aastat tõeliselt rasked olnud.
Nüüd hakkavad kätte paistma vead ja kaotused, ma arvan.
Võib-olla on praegustele noortele LIIGA palju võmalusi lahti ja üritatakse kõike ja korraga, valida peljatakse või ei osata.
Kõigepealt küsiksin, mis on söömisel, joomisel ja kakimisel pistmist ühiskonnaga? Ühiskonnal pole sinu füsioloogilistest protsessidest sooja ega külma
Need eksisteerisid ammu enne ühiskonna kui sellise tekkimist.
Teiseks - kes ütles, et peab tööl käima? Ma tean inimest, kes tuli töölt ära, kuna see ei pakkunud talle midagi. Ja arvas, et ei lähegi enam tööle.
Siiani saab ilusti hakkama.
Kolmandaks - oma elu saad mõtestada ainult sina ise. Keegi meist ei saa sinu elus midagi muuta, muutmine ja muutumine pab algama sinu seest. Mida
kauem sa olukorraga rahulolematu oled ja lased sel kesta, seda raskem näib olevat sellest välja pääseda, kuni löödki lõpuks käega. No ja nõrgematel
tüüpidel võib muidugi juhtuda, et ühel hetkel midagi plahvatab ja seejärel saab surma rida süütuid inimesi.
Aga see on juba teine jutt.
selles kõiges on süüdi see,et inimesi on liiga palju, lolle on palju ja tarkus ei paista välja ja kõigil on pohhui 
Võta puhkus. Kõigest ja kõigist 
Maailm on lihtsalt vanaks jäänud. Kõik käib pinnapealselt ja kiirelt. Millesegi ei süüvita enam. Enam ei nähta suurt pilti. Maailm on vanaks jäänud ja kire leek on kustumas.
Sul käes liiga palju vaba aega, et sellist mõtteviisi heietada
Elu peax esitama sulle väljakutse, kas isiklikus elus, tööalaselt vms. küll siis tunned, et oled osa inimühiskonnast ja teed kõik, et selle heaolule
kaasa aidata- isetusest pole halli haisugi
Kle oota veits, talv saab kohe mööda, tuleb suvi ja siis on kõik jälle hästi 
Ma ei ütleks, et kustumas, pigem avaldub see mõnes muus vormis. Lihtsalt tänapäeval on asjadel teistsugused väärtused. Inimesed peaks sellest aru
saama ning uute asjadega kohanema, mitte vaatama asju vanadest tavadest ja harjumustest lähtuvalt. Sellest äkki ka kõik need probleemid noorte närvide
ja käitumisega
Neid on lihtsalt kasvatatud vanas vaimus, arvestamata praeguseid olusid.
Ei ole olemas mingeid vanaaegseid ega ka praeguseid olusid. Inimesed ise teevad olusid. Kui kedagi on kasvatatud vanas vaimus, siis kujundab ta enda
ümber ka vastavat olud.
Ma leian siiski, et inimeste peamine häda on pealiskaudsus. Ei süüvita sisuliselt. Inimesed ei viitsi mõelda, kuna nende eest mõtlevad ajakirjad ning
televisioon.
Ja ei osata rõõmu tunda lihtsatest asjadest. Arvatakse, et asjade kokkuostmisega saadakse õnnelikuks. Aga ei saada. Inimesed on asjade vangid. Vähe on
selliseid, kes suudavad ja reaalselt ka tahavad sellest välja rabeleda.
Vaimsus on kadumas ja dogmaatilisus levib aina kiiremini. Võtkem kasvõi viimasel ajal välja käidud sookvoodid valimistel. See ei ole enam soolise
võrdõiguslikkuse tagamine vaid võrdsuse mängimine ning naeruvääristamine. Vorm on muutunud sisust olulisemaks.
Aga milleks nad peaksidki ise mõtlema, kui nende eest kõik ära mõeldakse? Selge näide sellest on Ärapanija reklaamiklipid. Huvitav, kas inimesed seal
ise ka aru saavad, mis paska nad suust välja ajavad?
Võibolla siis ongi see masendus põhjustatud sellest, et ei mõlda oma peaga. Ning kui ükskord on natuke oma ajuollust liigutada vaja, siis on
energiakulu nii suur, et langetaksegi raskesse depressiooni.
Võibolla tõesti. Kaks kõige olulisemat lihast - aju ja süda (vt. olümpiamängude reklaami) - on tõsiselt alakoormatud ning pole harjunud ka väikese pingutusega.
Seega, Kaitsevaim, rohkem mõtlemist ja tegutsemist ning vähem möla. Küll siis ka oma deprekast lahti saad.
P.S. söö sibulat ja kala kah
Minu arvates ongi see häda, et nooruses on vorm tähtsam, kui sisu. Vanemas eas on sisu olulisem.
Sookvoodid on jah vorm, millele praegu vist täidet pole. Ju vist põhjamaade järgi?
Tsitaat:
Algne postitaja: delilah
Kõigepealt küsiksin, mis on söömisel, joomisel ja kakimisel pistmist ühiskonnaga?
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
selles kõiges on süüdi see,et inimesi on liiga palju, lolle on palju ja tarkus ei paista välja ja kõigil on pohhui![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: dilbert
Võibolla siis ongi see masendus põhjustatud sellest, et ei mõlda oma peaga. Ning kui ükskord on natuke oma ajuollust liigutada vaja, siis on energiakulu nii suur, et langetaksegi raskesse depressiooni.
Maiu, sellelks põhjuseks võikski ju olla lihtsalt eneseharimine. Ons mõtlemiseks ja aju kasutamiseks alati mingit drastilist sundsust vaja?
See sundus peax tulema inimese seespoolt, mitte ühiskonnast. Kui inimene tunneb, et see sund tuleneb ühiskonnast, siis tekibki ju tunne, et millex see
kõik, kellele, mis mina sellest saan. Ja loomulikult on sõrad vastu.
Inimene elab endale, aga kui inimene on ennast ära kaotanud...?
Tsitaat:
Algne postitaja: ratatosk
Võibolla tõesti. Kaks kõige olulisemat lihast - aju ja süda (vt. olümpiamängude reklaami) - on tõsiselt alakoormatud ning pole harjunud ka väikese pingutusega.
See nn. väljakutsele vastamine praegu on tegelikult ees, aga ei leia seda motivatsiooni või jõudu.
A ok, möla maha ja edasi
elada, nagu dilbert ütles. Küll see motivatsioon ka lõpuks tuleb.
Elame tarbimisühiskonnas,kus kogu tegevus on üles ehitatud raha kokku ajamisele ja selle raiskamisele.Milleks lapsed ja pere? Kui neid pole jääb ju endale rohkem(uhkem auto,maja,reisid).Kes saab tänast noort ja edukat inimesi sundida lapsi kasvatama? Õnnelikud on inimesed,kes suudavad kirglikult tegeleda oma hobidega! Seal peitubki üks slapärane elu mõte. Kui sul on võimalus oma pere ja sõpradega üks lahe jalgrattamatk ette võtta,siis on see vahest rohkem väärt,kui hunnik raha või ilusaid tarbeesemeid.Need hetked aitavad tasakaalustada seda mõttetut raha tagaajamist,millega oleme tahes tahtmta sunnitud tegelema.Kui keegi juhtus nägema eilsetes uudistes Mati Alaveri intervjuud,kus ta põhjendas,miks ta ei lähe Soome treeneriks vaid Eestisse jääb,siis sealt on palju eeskuju võtta,mis puutub elu põhimõtetesse.
Tsitaat:
Algne postitaja: Maiu
See sundus peax tulema inimese seespoolt, mitte ühiskonnast. Kui inimene tunneb, et see sund tuleneb ühiskonnast, siis tekibki ju tunne, et millex see kõik, kellele, mis mina sellest saan. Ja loomulikult on sõrad vastu.
Inimene elab endale, aga kui inimene on ennast ära kaotanud...?
Dilbert- Mine teemaalgatuse juurde tagasi, antud juhul ei suuda inimene isegi lõbutseda ja armastada, küsimata, mix see kõik, rääkimata siis eneseharimisest...
miks see teema teispoolsuse all on?
vaevalt et see meie vaarvaarvaarisade ajal teisiti oli. nimetagem seda kildkonnaks, kooskonnaks, ühiskonnaks, globaalkonnaks või kuidas iganes -
kellegi silmis jääme alatiseks kaamliks ja keegi jääb meie silmis kaamliks. küsimus on mõõtmetes ja selles, kuivõrd me tahame nende mõõtmete üle
valitseda. pool kilo aastaid tagasi poleks lihula natsi mälestusmärgi taoline juhtum läänemaast kaugemale jõudnudki; võtame mõned sajad vähemaks ja
asja oleks arutatud ehk eestis üldisemalt; paar aastat tagasi sai sellest üleilmaline skandaal. pisike, ent siiski piisav, näitamaks seda, et
tegemiste põhjused meie konnatiigis sõltuvad järjest enamatest asjaoludest ning tagajärjed kordades enamgi.
kes siis vastu peab? vastus: see, kes saab kiiremini aru, et maailm oma hoomamatute teabevoogude, teineteisega põimuvate ja põrkuvate juhuslike
sündmuste ja muu mõõtmatu, tabamatu ja kontrollimatuga lihtsalt ei mahu meie pähe ära. suru palju tahad, ainumas, mis pääkolu sisse suurte
sünnitusvaludega tekib, on tõdemus, et ühiskond surub meid vormi, paneb kaane peale ja hinnasildi külge. ja mooramaalane/naine on võimeline mõtlema
ainult sellele, et miks tema hinnasildil on väiksem number kui kahvanäol/mehel, musulmanidest, pededest, jehoovatunnistajatest, mormoonidest,
juutidest, kollastest, venelastest jne jne rääkimata. hõissa!
niiet järgmine kord, kui mustmiljonindast hinnarallist osa võtma kiirustate, neljanda öötunni töökohustuste alla "magama panete", teiste
kuulide peolistega koos narkot panete vms, siis mõeldagu, kelle jaoks see kõik? alguseks sellest piisab
Raha teeb normid ja sunnib sind nende järgi tantsima. Igaüks peaks olema suuteline seda ringi lõhkuma ja elama vähegi endakehtestatud normide järgi. Iseasi, kas ta seda tahab. Vene aja kohta ohatakse, et oli ilus küll. Eks aeg anna ka arutust, kuid põhjus võib olla ka selles, et siis ei reguleerinud ühiskonda ainult raha seadused. Kas on see just hea näide, kuid kujutage ette, et terves Eestis poleks homme enam ühtegi mobiili, ühtegi internetiühendust. Telefon on mõnedel isikutel ja putkas nurga peal. Paneb mõtlema. Sellisel juhul praegused väärtushinnangd ja standardid variseksid põrmu. Kuid on öeldud, et siis oli parem, kui praegu.
Tsitaat:
Algne postitaja: mmunk
vaevalt et see meie vaarvaarvaarisade ajal teisiti oli. nimetagem seda kildkonnaks, kooskonnaks, ühiskonnaks, globaalkonnaks või kuidas iganes - kellegi silmis jääme alatiseks kaamliks ja keegi jääb meie silmis kaamliks.
www.adbusters.org Tsitaat:
kes siis vastu peab?
Esiteks: GEENID
Teiseks: lastetuba
Kolmandaks: sotsiaal-kultuuriline keskkond
Neljandaks:n lollilt-targad õpetajad
Viiendaks: ...
Kuuendaks: ...
...
Filtrid,prillide värv,kildudest-fragmentidest kõrvade vahele moodustunud "objektiivse" maailmapildi koostis,sellest tulenevad
mõtted,eelistused,valikud ...
Uskumatute võimaluste koht see inimese hall ollus!!!
Olevat uskumatute võimaluste koht. Me ei oskavat kasutada hallollust. Ekspluatatsioonis olevat maksimaalselt 10%.
Jah, ühiskond arenebki mitte inimeste tahte järgi.
Mõtlen selle all, et mitte enamus inimeste tahte järgi.
''You are our property''.
Pange google'sse otsing ''new world order'' või ''letter globalist friend''(valige kohe esimene) ja saate
pisutki midagi teada.
Tsitaat:
Algne postitaja: traxic
.. et mis? kas täiskasvanu iga lõi pähe..?..

machimos...ok! Osalt võin ma sinuga ju ka nõus olla. Võibolla on tõesti kõik ette-taha ära tehtud lapsepõlves jne jne, aga mis krt see siis on,
et ma ei saa näiteks inimestega suheldud..isegi juttu üles võetud, räägitud... Ma ei tunne mingit hirmu ega häbelikkust ega.. ei oska öeldagi, mida
veel. Aga näed...seisan, istun, vahin ringi...elan justkui teises dimensioonis...eriti tobe on mu meelest see veel, et kui teised kõik räägivad,
tunnevad ennast lõbusalt...mina lähen minema ja olen omaette. Tulles koos pidutsema??? Olen ma deprekas või mida?
Elu raskused ei taha ka
kuidagi alluda minu tahtele...üldse mingit pealehakkamise himu ei ole...JAH! PÕGENEN! Enda eest??? Vist küll....

Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Minu arvates ongi see häda, et nooruses on vorm tähtsam, kui sisu. Vanemas eas on sisu olulisem.
Sookvoodid on jah vorm, millele praegu vist täidet pole. Ju vist põhjamaade järgi?
selleks, et aru saada, kui oluline on siiski sisu tuleb esialgu vormi ümmardada..
hiljem kui mõistus nö
koju tulnud ja kogemus olemas.. alles siis suudetakse mõista sisu väärtust ja seda vormist kõrgemale tõsta..
Olen elu mõtet juba tükk aega otsinud ja arvan, et nii pea seda ei leia. Praegune ühiskond ei meeldi (liiga võlts).
Ei ole midagi, mis tõmbaks. Puudub usk millesegi. Liiga palju maailma probleeme.
Oleks vist lihtsalt vaja üht palmi, mille alla maha visata ja puhata!!!
tekkis mõte, et ühiskond on võimeline küll inimest läbi põletama ja vastupidi - ka inimene on võimeline ühiskonda põletema(Hitler
juute,Stalin...jne.)
Palun ära tsiteeri vahetult eelnevat postitust. Tänab, meeskokond
Aga palun, mitte midagi siis.
Tsitaat:
Algne postitaja: marti252
Olen elu mõtet juba tükk aega otsinud ja arvan, et nii pea seda ei leia. Praegune ühiskond ei meeldi (liiga võlts).
Ei ole midagi, mis tõmbaks. Puudub usk millesegi. Liiga palju maailma probleeme.
Oleks vist lihtsalt vaja üht palmi, mille alla maha visata ja puhata!!!
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
Tsitaat:
Algne postitaja: marti252
Olen elu mõtet juba tükk aega otsinud ja arvan, et nii pea seda ei leia. Praegune ühiskond ei meeldi (liiga võlts).
Ei ole midagi, mis tõmbaks. Puudub usk millesegi. Liiga palju maailma probleeme.
Oleks vist lihtsalt vaja üht palmi, mille alla maha visata ja puhata!!!
inimene otsib paaniliselt elumõtet ja arvab, et ei leia seda, samas paneb selle mõtte teadmatusest kohe kirja. lihtsalt visata end palmi alla maha ja puhata! suurepärane!!! elu mõtte ongi elu ise ja elu tuleb ka nautida ja lihtsalt puhata. palmi pole just vaja, aga mine rappa, võtta kohe terve päev või ka öö. kõnnid, inimtühjas rabas, puutumatu loodus, meeled ergastuvad, sööd marju, viskad end samblale pikali, ümberringi vaid metsa ja raba hääled. aeg peatub ja elu mõte on sinuga, sa ei taha seda enam otsida.