
sinu lapsed usaldavad sind?
tahavad jagada sinuga oma muresid ja muid asju???
oled sa piisavalt vabameelne, et kuulata ja mõista kõike, mis sulle usaldatakse?
esimesed ....ja veel teised esimesed.... ja jamad, mis elus juhtuvad+
viitsite oma lastega poole ööni jutustada?
olete autoriteet nende jaoks? raske on see koorem, tõdema pean....
Nad hetkel veel väiksed. Praegu räägivad küll.
Aga mida tulevik toob, eks seda näe. Tahaks olla neile ikka see esimene usaldatav.
Ma mõtlen sama. Tulgu või kõige hullemat aga ma püüan seda usaldust säilitada ja mõista.
ei 38-sele ja 33-sele küll kuidagi ei saa olla esimene, kellele kohe joostakse rääkima, neil omad kaasad ja omavahel arutavad küll kui parimad
sõbrannad, ju siis suurt paha pole olnud, muidugi ei varjata midagi aga lihtsalt ei peeta vajalikuks, teismeline lapselaps on veel üsna avameelne,
sest teab, et jutt ka mei teada jääb
tean, et teismelised kõike ei räägi mitte...ent olulisemad asjad on mulle usaldatud
ja teadke, kui neid on kaks, siis nad mõnuga kituvad teineteise peale...ja te olete ikkagi kõigega kursis
ariita, emmeleme ei räägi kõike sõltuvalt vanusest (noh ma olen ka oma ema suur laps), et ta mitte LIIGSELT ei muretseks.
aga meie oma lapsed laovad kõik talle välja... nii et info liigub sõltumatult...
avameelsete pesakond ehk
jah! ega mulle midagi saladuseks ei jää, aga kaebamise vormis ta ka ei tule, olengi neid õpetanud omil jalgeil kõndima ja peavad hakkama saama, siis
on mu süda rahulik, kui ei saaks, siis oleks tegu praakkasvatusega kui ma peaks nõustaja olema
ega nad ei taha ka end milleski jänni jäänuks tunnistada
uudised laotakse kohe välja!
see mitte kitumise vorm, vaid avameelselt elust üldse kehtib meil
mõned minestavad sihukese avameelse jutu peale

läbi lillede käib keerulisem osa elust 5 a. kuuldes
No minu laps (6 a) räägib küll praegu veel kõik ära, kui ma küsin. Vahel kui ta ei julge, siis julgustan, luban et ei pahanda ja püüan aidata-see mõjub. Loodan et ka edaspidi.
kas ma olen ainuke, kelle teismelised räägivad avameelselt koolipidudest, rahast, spermast, suguühtest, poosidest , snuusenist alkost ja
narkotsist
ja tegelikult üldse kõigest, mis neid vaevab
ps ega nad kõigest räägi...ehh
mulle teismelisest tüdruk räägib, aga küsimuse vormis, ju talle endale pole need asjad selged, ja a-la keegi kuskil tegi, juhtus, nägi, kuulis; saan
aru ,et tahab teada aga otse küsida ei julge, vist selliseid teemasi häbeneb, laagris olnud alko pobleemist rääkis otse, sest süüdlased viidi kaineri
ja järgi jäänud kasisid, oli ebaõiguse üle pahane
ariita, laste telefonid, mida mulle muide éi keelata, on kõnekad. olen õnnelik. MSN on avatud ja loevad kõik, kes oskavad, foorumid on avalikud - nii
mu lapsed ütlesid....ja mõnuga nuhivad...ehh
Tsitaat:MA ei tea kuda see suurematel on, aga meite 7 ja 4 on küll meistrid nö näpuga näitama.
Algne postitaja: sossuke
ja teadke, kui neid on kaks, siis nad mõnuga kituvad teineteise peale...ja te olete ikkagi kõigega kursis![]()
Mu 2ne oskab kah juba süüdlasohvri välja valida ja näpuga näidata
Püüan järjepidevusega seda pahet välja juurida aga eip taha õnnestuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:MA ei tea kuda see suurematel on, aga meite 7 ja 4 on küll meistrid nö näpuga näitama.
Algne postitaja: sossuke
ja teadke, kui neid on kaks, siis nad mõnuga kituvad teineteise peale...ja te olete ikkagi kõigega kursis![]()
Kursis on ju hea olla, aga mulle selline nendepoolne lähenemine ei meeldi.
Kuna oleme tütrega parimad sõbrannad,siis räägime kõigest,peale intiimelust.
Tsitaat:No meie kahene osutab hetkel kah süüdlasele varmalt. Aga tema vähemalt ei valeta. See-eest neljane valetab nii kuis suu suitseb ... Juuurin ma või ei juuri.
Algne postitaja: LadyButterfly
Mu 2ne oskab kah juba süüdlasohvri välja valida ja näpuga näidataPüüan järjepidevusega seda pahet välja juurida aga eip taha õnnestuda.
Meil ei osutata näpuga, meil on sõnad ''mina ei teinud'' alati kohal
Aga asjad räägitakse siiamaani vähemalt kõik ära - kord kartlikumalt, kord rõõmsalt - olen kuulanud ja vastanud
Loodan sama tendentsi jätkumist 
on rääkinud ja räägivad siiani nii omad lapsed kui nende sõbrad oma muredest ja rõõmudest.tean asju,millest nende oma vanematel halli aimugi
pole.huvitaval kombel ei ole nad mind kunagi tädiks kutsunud,ikka eesnime pidi.ma eio olevat üldse tädilik
Mina oma vanematega "esimestest" ei rääkinud, aga mida aeg edasi, seda lähedasemaks olen emaga muutunud küll... Loodan, et see läheb sama
teed pidi edasi...
Kui kunagi omal lapsed tulevad, siis tahaks, et nad ei kardaks mulle mitte millestki rääkida, aga eks elame-näeme, kuidas see välja kukub...
Kõik mured ja hädad sain vanematele ära kurta, ja abi sain ka. Kuid sama otsekohest lõõpimist kui näiteks õe või sõbrannadega siiski ette ei tulnud.
Esimese korraga oli nii, et ma ei ütelnud midagi, aga üks hetk oli lihtsalt selge et nüüd on see igatahes ära olnud. Alkoholist rääkisime ka rohkem
üldisel tasemel, sellist 'eile õhtul' seikluste jagamist väga ette ei tulnud.
Eks enamus meist tahaks oma lastega nii head sõbrad olla et kõik ära räägitakse, mina enda tulevaste lastega ka tahaks, aga see õnnestub väga
vähestel. Seegi suur asi et ma kodust lahkumiseni kõik suuremad mured sain ära räägitud ja neid mõisteti.
Tsitaat:
Algne postitaja: sossuke
kas ma olen ainuke, kelle teismelised räägivad avameelselt koolipidudest, rahast, spermast, suguühtest, poosidest , snuusenist alkost ja narkotsist
Kasvame koos ja eks aeg näitab, kui usaldusväärne meie suhe tulevikus olema saab. Kuigi tahan ikka oma lapsega lähedane olla ka aastate pärast, sest ta mul ainuke ja eeldatavasti jääb ka selleks.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Tsitaat:
Algne postitaja: sossuke
kas ma olen ainuke, kelle teismelised räägivad avameelselt koolipidudest, rahast, spermast, suguühtest, poosidest , snuusenist alkost ja narkotsist
Vaevalt, et sa ainuke oled, aga ega see väga tavaline ei ole. Minu arvates on see tore ja vajalik vanema-lapse suhtes, aga kahjuks kõik ei oska. Mina ei osanud.
Siiski pean ütlema, et minu arvates ei ole õige, kui tütar peab ema sõbrannaks. Usun, et hea oleks, kui ema oleks ikka ema, mis ei välista usalduse puudumist.
Nüüd saan lastega väga hästi läbi, aga ma ei oota, et mulle räägitaks kõigest. Peaks vist koguni ütlema, et ma ei tahagi seda. Mida ma tahan, on see, et minuga istutakse maha ja räägitakse, ükskõik millest. Seda ma saan - rääkida lastega. Ma ei näe kärsitust, et saaks juba minema.
Eelpool öeldu mitteteadmine ei vähenda karvavõrdki vanemate
usaldusväärsust.
Vahel tajun, et laps luiskab mulle, kuna tahab seeläbi minu hurjutamisest pääseda. Aga samas poeg ei häbenenud küsida, "kust lapsed tulevad". Ja kui ma olin pikalt ja põhjalikult vahutanud ja lõpuks ka süviti seletanud, kuidas poisid ja tüdrukud sünnivad, X ja Y kromosoomide tasemel. Küsis poiss (7a), "Kui ma naisele suhu annan, kas ta jääb siis ka rasedaks?" Ma olin surmtõsine, jäin mõttesse, nagu sügavalt mõtleks järgi ja seletasin siis asja. Ootan järgmisi küsimusi.
Ma ise räägin oma emaga kõigest aga seda alles täiskasvanuks saamise hetkest. Varem ehk teismelisena rääkisin valitud asju, ju kartsin tagajärgede
pärast.
Mu laps on alles 1,5-aastane aga ise loodan, et kunagi räägib(vad) laps(ed) minuga kõigest. Ei taha pinnapealset suhtlust.
Oma mehe vanemate perekonnamudelit vaadates näen, et juba lapsena ei usaldatud emale/isale kõike ja nüüdki räägitakse vaid samadel teemadel kui
võhivõõrastegagi, seega ei ole perekonnal lähedast sidet ja kokkuhoidmist. Vanemad ei saa kunagi teada soovidest, unistustest ja plaanidest vaid
kuulevad, et pidevalt on kõik hästi ja näed nüüd on töökohta/eluaset vahetatud. Ei räägita kaaslastest ja muredest - mitte millegist. Mina ise sellist
suhtlust oma lastega ei soovi. Pigem räägin suguühte poosidest, spermast ja KÕIGEST! Annab ju rääkida ilma rõvedate detailideta. 
Lapse suhtumine vanemasse on ikka vanemas kinni, kõigepealt ei tohi lapsele valetada ja teiseks - peab olema lapse suhtes järjekindel sõnapidaja. Tõin üleeile Pärnust ühe daami koos 2 põngerjaga, kes muidugi tagaistmel ülemeelikuks kiskusid... ja kui siis ema oli neid vist juba 10 korda ähvardanud bussipeatuses maha tõsta, siis muutus jutt lausa naljaviskamiseks, mitte kasvatuseks...