Board logo

sooja sõnata, sõnaga kasvanud
2mustikas - 08.05.2007 kell 23:44

Läheks ajaga natuke tagasi.
Kui sa kasvasid ja virgusid suuremaks, kui sinu maailma vaade läks selgemaks.
Kes oli sinu kõrval see tugi, see abi, kes sind toetas oma hea , sooja südamega?

Pole tähtis , kas ta oli kasuisa, või kasvataja, või vend või õde, tähtis on Tema, keda sa oma hinges armastad.

See teema tuli meelde seetõttu, et me peame emadepäeva ja isadepäeva ja eeldusel et nad on meil olnud või on.

Ja kui sa oled kasvanud kodus, kus on palju lapsi koos, siis kellele viid sina lilli ja kallistusi?


Pipilota - 09.05.2007 kell 00:32

olin onnelik laps kasvades yles terves perekonnas, kus ema-isa-vanavanemad. hea sonaga meenutan veel oma onu naist, kellest ohkust armsust, soojust.


kuutõbine - 09.05.2007 kell 11:21

mina kasvasin peres, kus oli lähedus ja mõistmine..
vanemaks saades oli jahmatuseks, et on ka teistsuguseid peresid
kõige tähtsam on ja kõige olulisemat rolli on minu elus mänginud ema


sirli - 09.05.2007 kell 11:35

mina kasvasin ka üles terves peres, kus lisaks mu vendadele ja vanematele olid veel 2 vanaema ja vanaisa.
Kõige rohkem ongi mind vist mõjutanud mu emapoolne vanaema, kes oli minu ja mu vendade lapsepõlves see kõige suurem hirm ja arm.
Tema oli see, kellel oli alati meie jaoks kõige rohkem aega ja hoolitsust, mida jagub veel praeguseni, kus me kõik oleme juba täisealised inimesed.
Ta on minu jaoks väga oluline inimene.


Tempera - 09.05.2007 kell 11:40

üsna omapäi olen kasvanud. vanematel olid muud täiskasvanute probleemid. tunnen et vajaka on jäänud sellist juhendamist või suuna näitamist. kui keegi oleks julgustanud üht-teist ette võtma, siis oleks elu kindlasti rohkem pakkunud noores eas ja võib-olla oleks lihtsam olnud aru saada et mida ma teha siis õigupoolest tahan.


mmunk - 09.05.2007 kell 12:51

mina sirgusin ilma isa ja vanaisadeta. ühte vanaema nägin umbes korra-kaks aastas ning teist korra-kaks 18 aasta jooksul. ema mind ei ninnu-nännutanud ning probleemide puhul süüdistas esimesena mind ennast. olin temast 21. eluaastaks üsna lahku kasvanud, aga peale paari murrangulist sündmust võin uhkelt väita, et paremat ema annab ilmapealt otsida!

võimalik, et osalt sellepärast olen kuulnud etteheiteid, et ma ei suhtle lähedaste inimestega piisavalt palju- ma sirgusin üksinduses ning õppisin väga varakult ise ja vähesega hakkama saama.


skingirl - 09.05.2007 kell 13:14

ma olin 15 aastselt juba iseseisev, keegi mu kätt ei hoidnud kui mul raske oli, ma sain kõigega ise hakkama ja sugulasi ei pea ma üldse lähedasteks kuigi nad on head aga ma olengi ju teiselt planeedilt pärit , armsad!


ariita - 09.05.2007 kell 13:38

Kuni 15 aastani ikka piitsa ja präänikut saadud, siis aga tehnikumi minekust alates tuli ise hakkama saada, õnneks on elu mind viinud kokku ikka heade inimestega, negatiivsust on vähem olnud.


jll - 09.05.2007 kell 13:48

15 eluaastast kolisin oma pere juurest ära. Praegu paistab et õnneks. Sooje sõnu ei mäleta, rohkem mäletan mittesooje olukordi seoses alkoholitarbimisega.


kranz - 09.06.2007 kell 20:20

Olin oma vanaema lemmik lapselaps...tema mind poputas.Vanemad olid kurjad ja nõudlikud-sooje sõnu nendelt ei tulnud.


Kayleigh´n I - 09.06.2007 kell 20:38

On olemas vanemad, kellele tähtpäevadel lilli viin ja kingitusi.
Kes oli kõrval, kui minu silmad avanesid maailmale .. mina ise.

Igasugune tugi ja ninnu-nännutamine on minu meelest ülehinnatud. Minul seda polnud. Ma loodan ainult, et mul on piisavalt palju jõudu ennast muuta, et minu lastel see oleks olemas. Üritan end kasvatada mõeldes rohkem headele hetkedele ja võttes halbu vajalike õppetundidena.


shram - 09.06.2007 kell 20:44

Minu lapsepõlv oli üsnagi üksik. Sellisest lapsepõlvest räägib Kõusaare 'Magnus' ning räägivad sotsiaaltöötajad. Tegu on sedaliiki lapsepõlvega, kus vanematel pole aega oma võsukestele ning antakse vaid taskuraha. Kõigi vahel on külm sõda. Väliselt oli kõik korras. Ent sisemiselt elasime lahus. Kunagi ei patsutatud õlale ega kiidetud, muredest ei tehtud välja ning lapse arendamiseks ei võetud midagi ette. See kõik viis üsna kurbade tagajärgedeni. Mul oli suur alaväärsuskompleks ning tugev superego, mis rõhus. Elasin nagu tänapäeva emonoor, kes on tõmbund endasse ning ülitundlikuna kõike pessimistlikes toonides näeb.Kuid lõpuks siiski toimus ärkamine ja hakkasin end välja võitlema oma piiratusest täieõiguslikku ellu. Kõigest väljatulemine oli kaunis raske. Kuid viis küpsuse saavutamiseni ning enesetunnetunnetuse tekkeni. Ent nüüd suhtleme kõik omavahel ja peretunne ja -soojus on olemas. Pereteraapiad ja muu selline töötab. Inimesed võiksid julgelt taolisi asju kasutada.


2mustikas - 27.06.2007 kell 22:56

Kui rõhub südamel , võiks jah siia öelda, läheb kergemaks, pole ju vaja kõikke endasse hoida...


Toxic - 28.06.2007 kell 00:48

Algul lapsed armastavad oma vanemaid, mõne aja pärast hakkavad nende üle kohut mõistma ning haruharva andestavad neile.
(O.Wilde "Tähtusetu naine)

Mina olen püüdnud andestada niimõndagi, sest mittetäiusliku olendina olen neile tänulik kõigi minu sigaduste ja neile ehk kunagi põhjustatud südamevalu andestamise eest.


ariita - 28.06.2007 kell 09:33

emalt olid soojad sõnad ja isalt kasvatuse karmim pool


Sybill - 28.06.2007 kell 09:41

Tsitaat:
Algne postitaja: Toxic
Algul lapsed armastavad oma vanemaid, mõne aja pärast hakkavad nende üle kohut mõistma ning haruharva andestavad neile.
(O.Wilde "Tähtusetu naine)


Olen kõike teinud - armastanud, kohut mõistnud ja andestanud... ning alles hilja aegu mõistnud, et mul on vanematega ikka roppu moodi vedanud.


2mustikas - 28.06.2007 kell 22:45

Ja minagi käisin, muidugi oma nullist areneva mõistusega, need etapid läbi, hiljem mõistsin, mis tähtis roll neil oli.


bellatrix - 28.06.2007 kell 22:52

Mina olin eksperiment, millest saadud kogemuste abil mu nooremat õde kasvatatakse.

Aga sellestki pole abi, mutant on ta ikkagi

olen oma vanematega rahul küll, aga noh, emadepäeva värk on alles õega sisse imbunud. (neile koolis õpetatakse sihukseid asju nimelt)
Ka ise vahel mõne e-kaardi lähetanud.


Hermel - 26.04.2013 kell 11:36

Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Läheks ajaga natuke tagasi.
Kui sa kasvasid ja virgusid suuremaks, kui sinu maailma vaade läks selgemaks.
Kes oli sinu kõrval see tugi, see abi, kes sind toetas oma hea , sooja südamega?

Pole tähtis , kas ta oli kasuisa, või kasvataja, või vend või õde, tähtis on Tema, keda sa oma hinges armastad.

See teema tuli meelde seetõttu, et me peame emadepäeva ja isadepäeva ja eeldusel et nad on meil olnud või on.

Ja kui sa oled kasvanud kodus, kus on palju lapsi koos, siis kellele viid sina lilli ja kallistusi?


Mina kasvasin kodus, kus oli koos 3 põlvkonda, mina, minu vanemad ja vanavanemad. Kuna mu vanaema oli kõige rohkem kodus, siis mina olin vanaema laps. Suur kummardus talle tänagi kõige selle eest mida ta mulle õpetas ja ellu kaasa andis.