
Kuidas siis kellelgi selle raseduseaaegse enesetundega on olnud? Mõni ema räägib,et pole enne ega pärast nii head tervist ja enesetunnet olnud,kui raseduse ajal. Teine jälle veetis enamuse rasedusest iiveldades,oksendades ja minestades.
mina ei saand aru midagi, kuid naisel oli iga lapsega erinevalt.
Esimesed kolm kuud oli ikka õudukas - voodist tööle ja töölt voodisse tagasi. Kogu aeg paha olla ja iiveldas isegi pikali olles, võitlesin
minestusega, enamus söögist hakkas vastu.
Nüüd aga viienda kuu ajal ei saa vahel enam arugi, et rase olen. Ta ise annab endast märku oma liigutamistega. Isud on sellised iseenesest
tervislikud. Lihaküpsetamise lõhna ei kannata aga siiani.
Tervis on rohkem korras kui varem, ainult pearinglused külastavad aegajalt. Ja ei kannata kiiresti liikuvaid inimesi ega möödasõitvaid masinaid. 
Esimesed 4 kuud iiveldasin 24/7, lõpus 2 kuud ka. A muidu polnud häda, kui peavalud ja lõpupaistetus välja arvata.
Esimesel trimestril tiba iiveldas, aga mitte pidevalt. Pigem ütleks, et harva. Esimestel kuudel tahtsin ma pidevalt magada. Vahel töö juures lihtsalt
magasin pea laua peal (õnneks on mul oma kabinet
). Muidu oli tervis korras nagu alati.
ühel korral , kahe raseduse jooksul tegin suu lahti ja lasksin väärt kõhutäie wc-sse, ei iiveldust ega midagi, tundsin vaid, et tuleb, siis pöörasin
otsa ringi, sest tundsin kohutavat nälga ja sõin veel korralikuma kõhutäie, mis jäi sisse. Olin kogu aeg terve kui "purikas" nov. kuul lund
tuiskas ja mina riputasin palja sääri pesu välja, ise üsna ümmargune, mõnus oli, naabrinaine hurjutas mu tuppa, soola tõstsin salaja ikka 1/4
teelusikatäit suhu kui kedagi nägemas polnud: ju siis oli organismil tarvis, lõpus oli vaid probleem, et kingapaelteni ei ulatanud ja saapa lukke ka
kinni ei ulatanud tõmbama- käed vist jäid lühikeseks
ei mäleta, et oleks kuidagi väga tunda andnud.
Kuid siiski, lõpu poole väsis selg kiirem ära ning
jalad läksid paiste,
nii et pidin (suvel) peale külapeal laterdamist paljajalu koju tulema.