
Kas siin on inimesi, kes on elanud lastekodus
Kas või lühikest aega.
Ise olin seal lapsepõlves 9 aastat.
Siin on tegelikult kohe kõrval kodutute loomade rubriik, tiile
ma ei mõnita sind. mul on omal keeruline elusaatus.
aga ära mänggi haletsusele..
see teeb su veel haledamaks.
päikest 
Mina kasvasin naabrite peres, minu oma ema käis mind seal peksmas. Mina oleksin õnnelik kui ma oleksin kasvanud lastekodus
p.s ja mind vägistati
seal,
seal siis kui ma olin kõigest 5-e aastane ühe naisterahva poolt
Öelge palun,kuidas peaksin ma peale kõike seda veel naistesse suhtuma,peale
vihkamise
Mis vahe seal on. kus keegi kasvanud on, peamine, et on inimeseks saanud 
Mimm see ei ole nii lihtne kui pealtnäha paistab. Minule annab see tunda siiamaani.
Jah, ma ei eita, et meie kõigi lapsepõlv mõjutab meid mingitpidi, kuid olgem ausad, väga paljud siiski võivad tänada õnne, et said kasvada lastekodus,
kuna oma vanematega elu oleks ilmselt olnud veel enam katastrofaalne.... Seega, mingitpidi võib siiski pidada ju seda elu ka õnnelikuks...
Tean päris mitut inimest, kelle elu lastekodu-aastad justnimelt päästsid, kuna oma kodus kasvades poleks neist inimeselooma saanud...olgu see nii kurb
lugeda, kui on...
Tsitaat:
Algne postitaja: guttamax
Siin on tegelikult kohe kõrval kodutute loomade rubriik, tiile![]()
ma ei mõnita sind. mul on omal keeruline elusaatus.
aga ära mänggi haletsusele..
see teeb su veel haledamaks.
päikest![]()
Kodutud, kullakesed!
Lugege küsimust hoolega!
Ma otsin inimesi, kes on olnud lastekodus.
Eeldan, et enamus siinsetest isikutest on siiski niisama kodutud, mitte aga lastekodutud.
Lisatud: Tegelikult ma ei saa ise ka aru, mida ma just ütlesin 

Tsitaat:
Algne postitaja: Tiile
Kodutud, kullakesed!
Lugege küsimust hoolega!
Ma otsin inimesi, kes on olnud lastekodus.
Mul on südamest kahju lastest kes on mingeil põhjusel oma vanematest ja kodust ilma jäänud.
Samas imetlen lastekodu laste suurt südant andestamisele ja edukusele /tugevusele elus edasi minna.Kui ma käisin noorteemade grupis.Siis oli 20
tydrukut lastega kes olid lastekodust.Nad olid möistvad,töökad ja röömsameelsed..Igaühel oli oma elulugu...kellel süngem kellel päikselisem.
enamik neist olid leidnud oma teisepoole/abielus ja ka ilusa kodu loonud.
Need lastekodu lapsed olid avameelsed ja avatud.
Mis puudutab lastekodulapsi siis isiklikult ei lahterda inimesi nende saatuse järele.Tähtis et tegu on normaalse ja täisväärtusliku inimesega.Samas arvan et mõned nn perekonnas kasvanud lapsed olnud oma perest sõltumata olnud samas olukorras.Inimene peab olema inimene-sõltumata tema eluteest.
olen nendega üsna palju juba lapsepõlvest alates kokku puutunud. Nad on eneseeest võitlejad, oma kohta elus otsivad, abivalmid, väliselt rõõmsameelsed
ja usalduslikud, mille läbi nad tihti siinses manymaailmas haiget saavad. Omavahel on nad väga kokkuhoidvad ja üksmeelsed, on ka erandeid, kuid need
on üksikud.
Ka mina ei lahterda, kus keegi kasvanud on, peaasi, et on õiglaseks ja ausaks kasvanud.
Nii hea lugeda, et lastekodulastest sedasi arvate.
Kahju, et siin rohkem neid pole, kui vaid mina.
Vist?!
Hmm. Ma nüüd rikun täiesti ära oma mõistva ja eelarvamusteta inimese kuvandi siin, aga leidsin juhuslikult selle teema ja ma tahan kuskil välja öelda,
et mul on jah eelarvamused lastekodulaste suhtes.
Eelarvamused on tekkinud sellest, et ma olen märganud, et ma tunnen nad ära. Inimene räägib viis minutit ükskõik millest ja ma tean kohe, et ta on
lastekodust ja tulebki pärast välja, et on.
Olen vist lastekodude vastu ka selle pärast, ma ei tea mis nad teevad seal või millest see tuleb, aga ilmselt see keskkond ei ole selline päris
reaalse maailmaga sidet omav üldse ja võib-olla mingid kasvatusmeetodid või eeskujud seal mõjuvad nii.
Tahakski teada mis värk sellega on, kui aus olla. Te ei ole märganud sellist fenomeni? Täiesti sellised täiskasvanud, keskealised inimesed ka, kellel
peaks olema piisavalt ju muud elukogemust peal, aga ikkagi on aru saada.
Tuli meelde, et ühe korra olen eksinud ka, see inimene oli kunagi käinud puiatu erikoolis.
Ühised jooned on siis sellised raskesti kirjeldatavad asjad, need ei ole HALVAD omadused just, aga vbl... mu meelest nad ei haagi päris hästi
sotsiaalselt ja tunduvad sellised kummalised? Ma arvan et see on just midagi nende võimusuhetega, grupis elamine teatud tüüpi autoriteedi surve all
või mingi selline, mis põhjustab seda. Ei usu hästi et oleks lihtsalt vanemliku tähelepanu puudumisest vms, sest igasuguse perekondliku taustaga
inimesed kasvavad suht igasuguseks. Mu meelest need omadused on sellised aktiivselt külge arendatud nendes asutustes (osad vbl sihilikult ja teised
sellised kaasuvad).
Käisin suvel sõbrannaga Haiba lastekodu külastamas, kus ta oli imikuga 3 kuud kuna ema jõi ja sotsiaalkorteri taotlus võttis aega.
Tema peregrupi kaks liiget on korduvalt vanglat külastanud, üks pidi isegi praegu seal olema.
Minul pole suuremat kokkupuudet lastekodulastega.
Erika Salumäed ikka oled televiisorist näinud?
See on see mida ma mõtlen.
Olen märganud midagi sarnast. Ainult kohe ei julgeks pakkuda kellega tegu. Hiljem, kui selgub, siis on selline "ah seepärast siis.."
Ohoh, ma arvasin, et ta on lihtsalt natuke totu ja temperamentne. 
Ei tea lastekodudest mittemidagi.
Kuid eeldan, et elu pole seal nii roosiline nagu siin kõige karmimates kommentaarideski läbi käib.
Okei, ei ole roosiline... aga miks? Miks ta ei võiks olla suht normaalne elu? Mis selle lastekodu värgi teeb kuidagi paratamatult
"üliraskeks"? Sitad täiskasvanud on see põhjus ma arvan, "kasvatajad" või ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.
Paljudel peres kasvavatel lastel on igast probleeme oma vanematega nagunii nii et ma ei usu et lihtsalt see "vanemaid ei ole" saab kuidagi
teha automaatselt halvaks võrreldes kõigiga kellel on mingid vanemad. Üks asi need otsesed toitmise-katmise teemad, aga ma mõtlen just sellised
emotsionaalsed teemad... Ühesõnaga ma ei usu et asi on selles.
Inimestel on teatud reaktsioonid.
Kui keegi ütleb, et on lastekodust, siis paneb see normaalse lapsepõlvega isiku peas niimõnedki mõtted liikuma ja tekitab tahtmatult küsimusi.
Ma saan aru, et mis sellest ja võiks ju neutraalseks jääda, aga inimesed ei ole sellised viisakad kõik.
Miks? Sest normaalsus pole see, et laps kasvab lastekodus. Olgu see siis vanemate suutmatuse või vanemate puudumise tõttu.
Täitsa huvitav. Muide, Avo Rein Tereping on kasvanud lastekodus. Kas erand kinnitab reeglit?
See on puhtalt eelarvamustes kinni, mina otsustan ikka inimese enda järgi. Lastekodudes võib kasvada kordi arukamaid tegelasi, kui muidu kodudes. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.
Tsitaat:
Algne postitaja: ullike
Täitsa huvitav. Muide, Avo Rein Tereping on kasvanud lastekodus. Kas erand kinnitab reeglit?