
Mind sundis seda teemat üles võtma tõsiasi, et ei saa enam vaiki olla. Nimelt töötan koos ühe naisega, kes on väga negatiivne selle suhtes, et lastel on oma toad, nad on tänu sellele nii rikutud, nad ei suhtle oma vanematega ja õdede vendade suhted on ka jahedad, et ei suhelda isegi täisealistena. Tema ise on üles kasvanud ju peres, kus kõik elasid pead-jalad koos, kõik oli ühine ja nii on ideaalne. Ma ise seda küll eriti ei usu, ta elas nii, sest ta vanematel lihtsalt ei olnud paremaid elutingimusi pakkuda ja olen kindel, et salaja unistas ta oma väikesest nurgakesest. Kuid ta ei räägi sellest, pigem rõhutab, et lapsed peavad vanematega ühises toas elama, sest siis on lapsed üksmeelsed, tema omad on ju nii ideaalsed (tüüpiline kiidulaul kanaema sündroomi põdejatel, kellel on elu perses ja peale laste neil midagi ei ole- ei huvisid, ei sõpru ainult valu ja kannatused!). See teeb viha, ma tunnen, et mind on pasaga üle valatud! Kas ma olen hukkaläinud laps, kuna mul oli oma tuba, mida ma õega jagama pidin? Kallid vanemad, öelge palun ausalt, kas oma tuba rikub õdede-vendade- laste ja vanemate vahelised suhted ära? Kas see on nii, et lapsed ei suhtle vanematega, lähevad oma tuppa jms.? Kas lapsel ei ole õigust mingile privaatsusele? Vanematel on ka oma magamistuba, nad on ju ka abikaasad- aga inimene, kellel on joodikust parasiit, ei saa sellest aru, mis on abikaasadevaheline suhe. Tal on ainult kodu ja lapsed, see on ka kõik. Ei sõpru, ei tuttavaid ega ka huvisid- inimene on ehtne kodukana, kõigest 46-aastane, aga mõtlemine nagu 96-aastasel. Iga kord, kui ta mainib sapiselt, et noored on rikutud, tahaks talle kõrri karata ja käratada, et pane suu kinni- aga ma ei saa teist inimest ju ümber muuta.
Kuula vähem suvalisi.
Kõiketeadjaid on niigi igal sammul, püüa mitte välja teha.
OMA tuba vöi mitte oma pole emade-laste vaheliste suhete lõhkuja, suhete lõhkuja on ikka inimene ise, elik siin suhtumisest ja korraldusest asi kinni.
Ise pooldan loomulikult oma tuba. Oma tuba-oma luba, seisa või peapeal seina ääres. Suuremad jagasid tuba meiega päris kaua kuid kaksikute sündides ma
tundsin, et ei suuda seda nappi ööd mil saaks magada, ärgata emma-kumma nahistamise peale
Hommikul kõik kenasti puhanud ja tuju hää
Ma hindan öist ja hilisõhtust vabadust. Söögikoorem voodisse, läppar kõhule, tuled põlema, telekas taustaks pirisemas. Vot elu ja seda kõike siis kui
lapsed magavad
Lugesin paar esimest rida- nett raiskab isegi aega...
Lastel peab olema oma tuba. See tema jaoks lahe ja ka vanematele parem.
Pooldan ka seda,et lastel oleks oma tuba. Meie pingutasime selle nimel päris kõvasti. Võtsime laenu ja ehitasime maja suuremaks. See on tegelikult elementaarne.Laps on pika päeva koolis ja saab seal küll teistega suhelda ja arvestada. Kontakt lapsevanemaga ei saa olla sunduslik sellepärast,et mõlemad on sunnitud ühes toas olema. Oma tuba kasvatab lapses iseseisvust ja õpetab oma asju korras hoidma. Seal saab sõpru vastu võtta. Noor inimene peab aru saama,mis on elus hea ja mis on halb.Kõike ei pea järele proovima,aga lapse silmade kinnikatmine ja tema pea katmine kanaema tiivaga eiaita küll olukorda parandada.
ma poleks ettegi kujutanud, et terve pere oleks kogu-aeg ninapidi koos.
kõik vajavad hingamisruumi.
poisid on koos pidanud olema ühes toas, tütrel oli oma tuba.
kuigi korraarmastusest poiste puhul ma ei saa veel rääkida, siis peale seda kui tütar vaid koolist paar korda kuus kodus käib:saan aru, et me jutt
enda järelt koristamisest pole päris tuulde jooksnud.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
...... See teeb viha, ma tunnen, et mind on pasaga üle valatud! Kas ma olen hukkaläinud laps, kuna mul oli oma tuba, mida ma õega jagama pidin? .....
Noh, ma ei tohiks võtta, aga näed, paratamatult ikkagi võtan, sest kriitika stiilis te olete hea eluga rikutud on mind läbi elu saatnud. Ent
irisejatest tuleb üle olla, seda ma üritangi. Siiamaani olen suutnud keelt hammaste taga hoida ja ei ole talle väga sitasti ka öelnud.
Ent ka mina arvan, et oma tuba laste suhteid ei riku. Tean oma sugulasi, kus tütardel on oma tuba ja pojal oma, ometi saavad nad igati hästi läbi ka.
Vahest on naginaid, aga kus seda ei oleks- ka tülitseda peab oskama! Ei saa ju poissi ja tüdrukut ühte tuppa panna, väikesena veel, aga kui nad
murdeikka jõuavad, sorry. Oma toas saab laps asju nii paigutada nagu talle sobib ja ta õpib ka oma tuba kujundama. Pealegi vajavad ka vanemad kui
abikaasad omaetteolekuks aega.
olen ikka arvanud, et ideaalne oleks, kui igaühel oleks oma tuba. kahjuks aga pole jõudnud niipalju tube juurde ehitada kui lapsi on tehtud, seega nad peavad kahekaupa ühes toas olema.
anne.nigul
ehk peaksid just suu lahti tegema ja välja ütlema, mida sina sellest asjast arvad. Ja hästi valusasti peaks seda tegema.
On inimesi, kes senikaua teiste närvidel tambivad, kuni keegi neile valusalt vastu annab. Olen proovinud, aitab 
tiile, ei ole kena õhutada teist tühjast tüli kiskuma.
valustati näkkuütlemise vastane.
kuna lapsed ei saa endale valida vanemaid ja keskkonda, kuhu sündida, peavad nad leppima elamistingimustega, mis vanemad neile suudavad tagada.
Lastel ei pea olema mitte ainult oma tuba vaid kohe kindlasti oma korter või maja.Ja uskuge mind see lähendab kindlasti inimesi rohkem kui tõsiasi,et su lapsed hommikul söögilauas irvitades arutavad kuidas nende vanemad keppisid.
mina igal juhul kahe käega poolt, et lastel peaks oma tuba olema. Esiteks selle pärast, et lapsed ja täiskasvanud saaksid eraldi olla kui tahavad.
Siis saab lapsed oma tuppa mängima kamandada kui üle viskavad
. Teiseks lapsel peaks olema eraldi koht oma asjade jaoks ja kolmandaks ei pea
tõesti lapsed samas ruumis olema kus vanemad tahavad vanainimeste asja teha 
tuttaval ameerikas on lapsel oma tuba. noh, mingi hetk hakaks poiss üle pea kasvama. põmmis ustega, istus päevad läbi arvuti taga, saatis vanemaid
teisele planeedile jne.
karistada sealmaal lapsi ei tohtivat. seega ei jäänud sõbral muud üle kui kruvis lapse toa ukse eest ära. lihtsalt.
mingi aja pärast olla poiss olnud taltsas kui tall, et vaid privaatsus tagasi saada.
siit moraal - lapsele oma tuba, aga uks käigu lihtsalt eest ära!
lapse oma-toa- teemasse on seksiteema absoluutselt loomulikult sisse tunginud
omal ajal üks maamees kiitis, kuidas viskab lastele mitu pakki hernekomme ühte tuppa laiali, teine tuba seni vaba.
vab. kui keegi ennast ära tundis
...kas see oli see lugu ,kus mees läks naabrinaisele külla ja lapsed olid segamas.Hernekommid päästsid olukorra.
Aga nüüd teema juurde
Lastel võiks olla oma "nurk"(tuba),muidugi võimaluste piires.See tuleb aja jooksul,noortel on elamise otsimisega
niigi probleeme.Selline on elu alustajatel olnud ajast aega.
Selle ameerika mainimisega teemas meenus mul üks kunagi ammu nähtud dokumentaalfilm jaapani noormeestest,kes on end vabatahtlikult isoleerinuna
ühiskonnast.Nad ei õpi,ei suhtle eakaaslastega, ei käi tööl.Istuvad oma toas,oma virtuaalses maailmas arvuti taga.Lubamata isegi lapsevanematel sinna
siseneda.Miks?
Nende väide,et ühiskond,kus nad elavad on rajatud sellele,et elus on kõige tähtsam - olla edukas.
Seega protest.
tiivi, kas protesti ei või käsitleda kui hirmu ja saamatust? ja oma tuba on hea varjupaik, kuhu see ära peita.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sanuk
tuttaval ameerikas on lapsel oma tuba. noh, mingi hetk hakaks poiss üle pea kasvama. põmmis ustega, istus päevad läbi arvuti taga, saatis vanemaid teisele planeedile jne.
karistada sealmaal lapsi ei tohtivat. seega ei jäänud sõbral muud üle kui kruvis lapse toa ukse eest ära. lihtsalt.
mingi aja pärast olla poiss olnud taltsas kui tall, et vaid privaatsus tagasi saada.
siit moraal - lapsele oma tuba, aga uks käigu lihtsalt eest ära!
Sossuke,see oli väga kurb film,eriti julm.
Väga vabalt võib hirm olla selle nimi.
Olen jätkuvalt lastele oma toa poolt,sest ka mul oli see võimalus.
Kui võimalik, siis ikka oma nurgake.
Oma tuba nüüd vaevalt lapsi rikub.
Kui oma tuba aga välistab muu perega suhtlemise, siis on peres miskit mäda. Mammal-papal oleks aeg iseendasse vaadata.
Jah, kui vanemad kapselduvad ainult omadesse asjadesse, milleks nad siis lapsed muretsesid...
Loomulikult tahavad siis lapsed rohkem ja rohkem omaette. Järelikult lapsed peavad saama kodus oma probleemid ja vajadused välja elada. Üks laps ja
üks tuba talle, ei ole hea variant tervele ühiskonnale.....
huvitav ma pole tegelikult kunagi mõelnud sellele, pidanud ikka oma tuba ideaaliks. nüüd aga tänu teemale mõtlen ja tõepoolest, need inimesed, kes on
kasvanud paljulapselises peres pead jalad koos, on palju sõbralikumad ja teistega arvestavamad, toredamad inimesed.
seda teavad ju ka kõik, et üksikud lapsed on tihti probleemsed ja suhteraskustega ka täiskasvanult.
nii et tõetera on sellel kindlasti sees.
Jah, lati, sul on õigus, enamasti on suurte perede lapsed sõbralikud ja abivalmid, aga paljulapselisi peresid on ka igasuguseid. Tundub, et
naine, kellest räägib teemaalgataja on rumal ja kitsarinnaline. Miski on tema arengut piiranud. Võimalik, et pärinemine paljulapselisest perest?
Oma tuba on hädavajalik igale inimesele.
Lapsed ei tahagi niiväga omaette algul, see oma toa jutt tekib teismelise eas.
Üks oma maja soetamise põhjus oligi, et lastel oleks võimalus soovikorral saada oma tuba. Leian, et igal inimesel peaks olema koht kus vajadusel pisut omaette olla. Ma ei ole küll tähendanud, et lapsed vaid oma tubades istuks ja omavahel ei suhtleks
Tsitaat:
Algne postitaja: lati
olen ikka arvanud, et ideaalne oleks, kui igaühel oleks oma tuba. kahjuks aga pole jõudnud niipalju tube juurde ehitada kui lapsi on tehtud, seega nad peavad kahekaupa ühes toas olema.
Proovi nii, et enne tuba ja siis naise juurde. Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Lapsed ei tahagi niiväga omaette algul, see oma toa jutt tekib teismelise eas.
Lastel peaks oma tuba olema,siis õpiksid maast madalast korda hoidma.Ja eks lapski vajab vahel privaatsust.
Ikka oma tuba/toad - vähemalt on tal/neil koht, kus ema-isa kogu aeg ei tüüta, kus on omad õigused ja oma pesa
Lisatud: ja ausalt, tahaks ka ise aegajalt rahu saada - kasvõi siis õhtuti-öösiti...et ei peaks iga krabina ega tugevama hääle peale mõtlema, äkki
ärkab üles 
Tsitaat:Siis on meil küll vedanud - lapsed on ise toime tulnud.
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Lapsed ei tahagi niiväga omaette algul, see oma toa jutt tekib teismelise eas.
Ma võibn sulle ette lugeda mida lapsed suureks saades tahavad
Oma korterit-kusjuures mõlemad
Oma autot-samuti mõlemad
Ja et vanemad aitaksid neid selle soetamisel-ka mõlemad.
See on väike osa nende soovidest.
Anne
Mina olen küll oma lastega rahul.Elavad eraldi,külaskäimisega ei tüüta,samuti igasuguste asjade küsimisega.Aga nad teavad,et neil on alati olemas
vanemad kelle juurde võib oma muredega tulla.
näib, et mul nirvaanani veel üsna pikk tee käia
Paistab et oled juba ju seal.
Võid endale lubada võimalust igal hetkel Kodutute foorumis käija selleasemel et elukaaslase järel luurata ja .....ah ei hakka inimestel tuju vastu
nädalavahetust rikkuma.
ikkagi olen alles poolel teel
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Lapsed ei tahagi niiväga omaette algul, see oma toa jutt tekib teismelise eas.
Ma võibn sulle ette lugeda mida lapsed suureks saades tahavad
Oma korterit-kusjuures mõlemad
Oma autot-samuti mõlemad
Ja et vanemad aitaksid neid selle soetamisel-ka mõlemad.
See on väike osa nende soovidest.
Kui pole selleks valmis siis on targem riist püksis hoida või panna naisi kes enam pole võimelised paljunema.
Huvitav,huvitav
Mind lausa hakkas piinama miks peaks ma sind pedeks pidama.Äkki aitad mind .
Ja sinu väljend:
Ja ma ei tee vahet kes neist mida soovib.
teeb sulle ainult au.Pigistaks tugevalt su kätt kui selleks ainult võimalus oleks.
Samas võin ka sulle väikese saladuse avaldada.See inimene ,kes mind siin foorumis rasvunud ja küüniliseks sovinistlikuks seaks nimetas ei tunne
tegelikult mind üldse.
Heategevust pooldan täielikult.Mitte muidugi nii nagu off et teeb seda tööd mida mõned abielumehed on tegemata jätnud vaid heategevus tema tegelikus
tähenduses.Meeldib heategevus ilma vahendajateta.Selline kus head algatajad puudega laste arvelt raha ei kandi vaid otse abistavad ja kogu summa üle
kannavad.
Kasulapsi mul pole kuid oma kahte last olen kasvatanud nii et nad ei käi minu najal oma sitast elu nutmas vaid teavad mida nad elult tahavad ja
sinnapoole ka astuvad.
Ah soo kõige tähtsam-Pole samuti pede ja seene toksimiseks püole lihtsalt aega.
Ja mul pole raske siin vabandada sinu ees, aga hakkan otsima seda tsitaati. Ehk võtad asja valedes värvides või lõikad konteksti. Ja tulen siia
tagasi, kui olen leidnud selle vea, veelkord siis palun vabandust ette. Aga ütlen ka kohe välja, et tegelen asjaga, eks.
Kui tunned et sa oled minu ütlemisest kõrvuni haavunud siis ole hea ja tee teene, näita see algmaterjal kätte.
Ehk siis saan aru miks siin mind vahest peljatakse
Kas sa pead silmas raha otse ülekannet puudega lapse arvele, ilma vahendajata. Hm, paneb mõtlema, kust kohast sa saad need panga konto numbrid ......
Kas ilmtingimata peab teadma kontosid.Inimesele on antud silmad.Ja teinekord pole alati raha see mis inimese elu kergendaks.Elu seisneb pisiasjades ja
nende nägemine on juba hea.
Mis puudutab minu solvumist siis ilmselt meil on mingid arusaamatused.Lugesin välja nagu mina peaks sind .Minu arvates ma andsin esimeses lauses juba
vastuse.Samas võin öelda et sa pole mulle vabandust võlgu.Ja tõesti hetkel ma ei nuta-võibolla öösel kui mu pikad juhtmed infi minuni toovad.Siis
teavitan sind kindlasti.
Kui leiad selle mille otsisid siis paluks ka mulle ärakiri saata.Igatahes arvan,et tegu on mingisuguse arusaamatusega või tsensorite äpardunud
kustutamisega.
Ei leidnud jah neid fraase koos, vähemalt minu kirjetest. See ehmatas mind, et kas tõesti olen mina selliseid sõnu suhu võtnud ja veel sinu
aadressil... Ma vähemalt loodan ka, et mina ei sõima niimoodi, see on minu loomusele vastu, isegi kui olen napsu võtnud, ei pööra ma teelt kõrvale.
Niiet veelkord vabandan, kui on jäänud minust kui kedagi rasvaseks või sovinistiks sõimaja mulje, siis palun vabandust.
On aeg leppida, laste arv ja raha ei ole tõesti oluline ja mis puutub orbude otsesse abistamisse siis, kes mind lähemalt tunnevad ja loevad, need
peaks teadma....ja sellest piisab, abi ei anta selleks et kelkida. onjunii....aga võibolla ei ole ka, eks siis õpetage mind õieti elama 
Nüüd jõudis kohale.Sorry ma vana inimene.
Ausõna öeldi minu kohta need sõnad.Sina aga polnud nende sõnade autoriks.See juhtus kuskil aasta poolteist tagasi ja ma tõesti ei mäleta kes oli see
autor.Ma aiman kuid ei või siia nime kirjutada sest pole päris kindel.Pealegi võtsin neid sõnu tunnustusena sest võitlus käis tõlpluse ja
madalalaubaliseusega.Niiet vabandused veelkird.
Kiri koostatud kahes eksemplaris.
1.Foorumile-et foorumlaselt 2mustikas pesta maha alusetud süüdistused
2.Privaatteatena personaalselt inimesele .
austusega Free
Mis puudutab inimeste abistamisse siis isiklikult lähtun printsiibist et selle afiseerimine võib mõjuda abisaajale ebameeldivalt.Seepärast pooldan
konkreetset suhet inimesega.Uhkustada-millega-inimlikkusega.See mis ühele on mõttetu kalts võib teisel aidata elada üle talve.
Ära muretse, kui trehvangi kokku sinuga, on joogid minu poolt... sellest mis saab igast enda poolt üllitatud hinnangust kellegi aadressil, võime
vestelda teises kohas ja teisel ajal.
Liigset tähelepanu ei soovi, tänud siis. sorry et muretsesin ...
Ideaalsetel võimalustel võiks oma tuba olla alates gümnaasiumist, sest enne seda tuleb lastega ikka tihedas kontaktis olla. Kunagi ei või teada, mida
mürsikute ja kõurikute peas toimub
Minul elasid peale 8-ndat klassi tüdrukud kahekesi oma toas, vanem oli juba siis harva kodus, sest käis Tartus
kõrgkoolis, seega sai noorem laiutada.
mul on alati endal olnud oma tuba.
mu lastel samuti
olen seda õigeks pidanud
vat ei teagi kas nüüd on midagi valesti läinud.
Minul lapsena oma tuba ei olnud,magasin vanematega ühes toas.Kuidagi ebameeldiv oli kuulda,kui mu vanemad oma voodis sahistasid.Ise nad arvasid,et ma magan,aga ma vaid lamasin liikumatult,silmad kinni,und oodates.
eks see sahistamine olegi üheks põhjuseks olnud miks mul endal ja lastel oma toad
tõenöoliselt on mul ka vedanud, et võimalus antud
mul praegugi oma privaattuba
töötuba
Kindlasti peab lapsel olema oma tuba. Minul on terve elu olnud oma tuba, kuid sellega kaasnevad ka plussid ja miinused. Näiteks ei suuda ma kellegagi tuba jagada jne
Tsitaat:
Algne postitaja: kranz
Minul lapsena oma tuba ei olnud,magasin vanematega ühes toas.Kuidagi ebameeldiv oli kuulda,kui mu vanemad oma voodis sahistasid.Ise nad arvasid,et ma magan,aga ma vaid lamasin liikumatult,silmad kinni,und oodates.
Lastel võiks aga tingimata ei pea olema oma tuba. Lapsed paraku on sunnitud leppima võimalustega, mida vanemad neile pakkuda saavad.
Vanematega toa jagamisest olen ma pääsenud (mõistlike vanemate puhul poleks see ka ilmselt teab mis katastroof olnud) küll aga olen ma valdava osa oma
lapsepõlvest jaganud tuba oma 1,5 aastat vanema vennaga. Mingis vanuses me küll poolitasime toa kapiga aga erilisest privaatsusest sellises poolitatud
toas küll rääkida ei saanud. Ma ei arva, et ma oleks seepärast millestki olulisest ilma jäänud. Pigem usun ma, et sedasi pead-jalad koos kasvanud
inimesed oskavad paremini teiste inimestega arvestada ega ole nii egoistlikud.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
Mind sundis seda teemat üles võtma tõsiasi, et ei saa enam vaiki olla. Nimelt töötan koos ühe naisega, kes on väga negatiivne selle suhtes, et lastel on oma toad, nad on tänu sellele nii rikutud, nad ei suhtle oma vanematega ja õdede vendade suhted on ka jahedad, et ei suhelda isegi täisealistena.
Kuidas pseudoküsimus.Ka siin on olemas inimesi kes on veenunud et kui lapsed eraldi tubades on siis kasvavad neist tõusikud,pätid ja niisama
tolgused.Peab pead ja persed koos olema-siis kasvavad õiged kommunismiehitajad.
Meenub vene väejuhi soovitus sõduritele.Rünnakule minnes hoidke külg külje kõrvale ,muidu notitsakse teid maha nagu sigu tapamajas.
free, minu kodus isiklikult kasvavadki revolutsionäärid
mis ma nüüd tegema pean
lisatud: sõbrad soovitasid, et peaksin kolima jaapanisse. sobiks minu ellusuhtumisega
Suur vahe on selles kas see toimub olude sunnil või revolutsioonilistest ideedest tiivustatuna.
Ja kui on juba täisealised siis tuleb neil elu nii kibedaks teha,et saavad ise aru,et oma elamine on kõige parem
free, nagu minu ema kohe!!!
olen talle surmatunnini tänulik.
lapsena omasin oma tuba, aga millegipärast tulid sinna kollid külla. oma laste suhtes seda muret pole
kaks on juba seltzkond.
Oh oleks mul rind nagu naisel siis riputaks su kohe tissi otsa.
Pigem pooldan, et lapsel on oma tuba. Meie laps saab aastaseks ja mul on plaanis ta oma tuppa paigutada, kui uude koju kolime. Teda tundes on tal juba
õige aeg oma ruumi kolida. 

pooldan ka oma tuba.
näiteks raamatut lugeda või mängida tahaks laps ka omaette või siis segamatult õppida ja mõistlikul ajal magama minna, samas aga kui vanematel on
lärmakas pidu või hilja ööni külalised..
kui mulle õde sündis, siis susati ta minu tuppa, siis oli küll hullumaja, mul polnud enam ühtki nurka kus sõpradega olla või oma kooliasju hoida, kõik
rüüstati ära.
ja enda seisukohast, ma ei taha lapsega 24/7 nokkapidi koos olla, laps tegelegu vahel oma asjadega kah.
Lapsed & vanemad eraldi. Ma küll ei tahaks vanematega samas toas pidevalt olla... Oma asju ei saaks üldse teha, sõpru ka mitte külla kutsuda.
Hea oleks ka kui igal lapsel oma tuba või siis oma nurgake kasvõi. Mul hea narivoodi, all on ruumi lauale jms. See tõesti minu nurgake kuigi muidu
õega samas toas.
... kui su kirjastuses olev raamatutiraaz maha müüakse,osta siis endale maja ja ära enda õde koos narivoodiga sinna lase (ära seda maja ainult Viimsi
osta,palun)
Off
Miks ei või inimesel olla narivoodi mille all on laud.Kunagi kauges tulevikus hea ju lauale ronida et ülesse voodisse end magama sättida.Alla lauale
aga saad jätta oma prillid,valehambad ja ravimipudelid.
Nii palju kahjuks ei saa, et maja osta
Suvel saan aga aiamaale kolida. Seal on tore olla(kui neti puudumine ja "kena" wc välja jätta).
Aga miks mitte Viimsi? Elad ise seal, pelgad, et tulen tüütama?
Ja freelancer, mul on redel ka olemas! Laualt oleks liiga raske ronida 
Pole kahtekahtlust. Nad vajavad sama palju privaatsust ja enesega olemist kui meie täiskasvanud.
Vahel isegi rohkem ehk.
Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
pooldan ka oma tuba.
näiteks raamatut lugeda või mängida tahaks laps ka omaette või siis segamatult õppida ja mõistlikul ajal magama minna, samas aga kui vanematel on lärmakas pidu või hilja ööni külalised..
kui mulle õde sündis, siis susati ta minu tuppa, siis oli küll hullumaja, mul polnud enam ühtki nurka kus sõpradega olla või oma kooliasju hoida, kõik rüüstati ära.
ja enda seisukohast, ma ei taha lapsega 24/7 nokkapidi koos olla, laps tegelegu vahel oma asjadega kah.
kuule tänapäeval jahh.. ma loen lehtedest et laps on ihunuhtluse eest vanema kohtusse kaevanud..
mina olen veel vanema põlvkonna jõmpsikas,
pargitud karusnahk pidigi ilusam olema.. irww
minumeelest on privaatsuse voimaldamine vanemate austus laste vastu. laps on omaette isiksus ja nii peab teda ka kohtlema.
ma kahtlustan, et sul võib tõesti õigus olla.. 
Õigus! (Kui oleks Pipi pilt siis riputaks selle kui eeskuju omale kontorisse seina peale)
Ausõna
mis ajast ma teie suureks juhiks ja opetajaks sain?
Oh, mul on niisuur vajadus eeskuju järgi, et sa jäid lihtsalt esimesena pihku. 
ah vota ikka keegi padevam - free voi off. 
No mis ma nendega peaks peale hakkama? Vaata ise:
http://www.youtube.com/watch?v=2UT02--Ijdc
Minul on Pipi pilt.Kaunis ja salapärane pilt on.
Mis puudutab eelpostitaja videosse siis ei suutnudki aru saada kumb neist off ja kumb Andrew oli.
Off vajan su abi ,kumb teist vasakpoolne oli
sarnasus on hammastav, andrew.
free, kui see pilt on kaunis ja salaparane, siis on sul vale inimene fotol. mina olen kaugel kaunist ja salaparasusest. selline matsakas ja maatougu.

Kui lapsel on oma tuba,siis sellega saab ta ka vastutuse- seda tuleb koristada ja korras hoida. Kui ta nö. ühises toas koos vanematega elab,siis ta küll koristama ei hakka, emad kipuvad liiga palju laste eest asju ära tegema, mis ei ole õige. Juba väikelapsele õpetatakse, et mänguasjad lähevad ilusasti kasti, enne kui õue lähed. Hiljem, kui laps saab suuremaks, on hea võimalus tal asju oma käe järgi seada, plakateid üles panna, sõpru külla kutsuda jms.
kui peres on soojad ja eluterved suhted,siis ei sure ükski laps ära ka siis kui tal päris omaette elamist ei ole.
ja eestis lihtsalt on palju peresid,kes tõesti ei suuda igale oma lapsele isiklikku magamistuba võimaldada.
mina ise sain ka omaette alles murdeeas-hakkasin ise vennaga jagatavast toast ja vanematest eemale hoidma-kolisin oma raamatutega vanemate pisikesse
magamistuppa,lugesin,õppisin,unistasin,kuulasin muusikat seal...ju vist vanemad panid seda tähele ja mingi aja pärast anti seesama tuba ka meie
kasutusse-kolisime vennaga lahku.
minu tuba oli kogu raskema aja minu urg kuhu maailmavalu ja igasuguste probleemide eest sulguda.ma ei tea-kui seda olnud poleks,kas ma oleksin parem
inimene,vanematega lähedasemaks saanud või 100%närvihaigeks muutunud...igatahes pärast oma toa saamist ma märkasin,et maal suvilas oli vanematega ühes
toas ööbimine suurelt jaolt ahistav ja jube.vanemaks saades ma sellistest sunniviisilistest ööbimistest loobusin.
aga noh-ega mu vanemad mingid kullatükikesed ka polnud-ikka mingi totter võimu näitamine ja isiklikesse piiridesse valusalt sissetungimine olid nii
tavalised.ei jäänudki muud üle,kui oma tuppa tõmbuda ja...sellega veel suuremat vanemate poolset tusatujuhoogusid pälvida.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
Kui lapsel on oma tuba,siis sellega saab ta ka vastutuse- seda tuleb koristada ja korras hoida. Kui ta nö. ühises toas koos vanematega elab,siis ta küll koristama ei hakka, emad kipuvad liiga palju laste eest asju ära tegema, mis ei ole õige. Juba väikelapsele õpetatakse, et mänguasjad lähevad ilusasti kasti, enne kui õue lähed. Hiljem, kui laps saab suuremaks, on hea võimalus tal asju oma käe järgi seada, plakateid üles panna, sõpru külla
kutsuda jms.
anne.nigul on siin foorumis ka seksiteemadel sõna võtnud
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
Kui lapsel on oma tuba,siis sellega saab ta ka vastutuse- seda tuleb koristada ja korras hoida. Kui ta nö. ühises toas koos vanematega elab,siis ta küll koristama ei hakka, emad kipuvad liiga palju laste eest asju ära tegema, mis ei ole õige. Juba väikelapsele õpetatakse, et mänguasjad lähevad ilusasti kasti, enne kui õue lähed. Hiljem, kui laps saab suuremaks, on hea võimalus tal asju oma käe järgi seada, plakateid üles panna, sõpru külla kutsuda jms.
no siis olen mina küll kusagil puusse pannud oma kolme järglasega.. Mina ei nõudnud korda selle pärast, et raamatutes nii õpetati. Ma ei talunud korratust ja laste oma tuba võimaldas tõesti õpetada korda pidama. Pojast olen suutnud teha pedantse korraarmastaja, mis ei pruugigi väga hea olla, aga nii kukkus välja. Tütar on normaalne ja peab lihtsalt korda.
Tsitaat:
Algne postitaja: rosita
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
Kui lapsel on oma tuba,siis sellega saab ta ka vastutuse- seda tuleb koristada ja korras hoida. Kui ta nö. ühises toas koos vanematega elab,siis ta küll koristama ei hakka, emad kipuvad liiga palju laste eest asju ära tegema, mis ei ole õige. Juba väikelapsele õpetatakse, et mänguasjad lähevad ilusasti kasti, enne kui õue lähed. Hiljem, kui laps saab suuremaks, on hea võimalus tal asju oma käe järgi seada, plakateid üles panna, sõpru külla
kutsuda jms.
Mind kohutavalt huvitab, kas räägid enda lastekasvatamise kogemustest või on see ainult ilus raamatutarkus![]()
Kasvatusteadlane ei ole, aga enda lapsele sooviks küll oma tuba võimaldada tulevikus.
Väide, et kui elatakse ninapidi koos, siis lapsed tulevad lollid ja lohakad on muidugi otsani vigane, sest kui väidetavalt tikuvad emmed sellises
olukorras laste eest asju ette-taha ära tegema, siis kas probleem on ema liigne agarus või elamistingimused?
Endal pole kunagi olnud sellist asja nagu oma tuba, väga eredalt on meeles see pidevalt rusuv privaatsuse puudumine, kus sul pole ühtegi isiklikku
nurgakest ja kõik on kõigi näppida.
mul oli oma tuba alles hilisteismelise eas,
koristamise friik olin sellele vaatamata.
ma ei usu, et korra-armastuse tingib oma tuba.
kahjuks on mul kodus vastupidi: oma tuba, oma luba-umbes nii see käib.
ja ausalt öeldes olen silma hakanud kinni pigistama, sest tütre õppima minnes ja kodus harva viibides on temast minu teisik saanud.
kõik tuleb omal ajal. ka korra-armastus.
ise ei ole veel täiskasvanu, sellepärast on küll mul oma tuba, aga õde on kah siin toas
kes siis mõnikord öösel hakkab kartma ja tuleb ilusti
kaissu mulle (ei hakka seksima :d) ta ise suht vana juba, ja tahab veel unejuttu ja hellitust ja ütleb emme
aga jah ise tahaks kah väikest urgu
endale!
kus ainult mina oleksin
Mulle ka meeldib et lastel on oma tuba.Eriti meeldib mulle et lastel on oma korter ja ma tean õhtul et nad minema lähevad.Ämmal peab ka olema eraldi korter.Kuna jänes sai endale toa siis lihtsalt lastel polnud teist võimalust kui endale korterid vaadata.Ämmale aga ostsin korteri kunagi oma viimaste veeringute eest.Siiani pole seda igatahes kordagi kahetsenud.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne.nigul
Tema ise on üles kasvanud ju peres, kus kõik elasid pead-jalad koos, kõik oli ühine ja nii on ideaalne. (tüüpiline kiidulaul kanaema sündroomi põdejatel, kellel on elu perses ja peale laste neil midagi ei ole- ei huvisid, ei sõpru ainult valu ja kannatused!). Kallid vanemad, öelge palun ausalt, kas oma tuba rikub õdede-vendade- laste ja vanemate vahelised suhted ära? Kas see on nii, et lapsed ei suhtle vanematega, lähevad oma tuppa jms.? Kas lapsel ei ole õigust mingile privaatsusele? Vanematel on ka oma magamistuba, nad on ju ka abikaasad- aga inimene, kellel on joodikust parasiit, ei saa sellest aru, mis on abikaasadevaheline suhe. Tal on ainult kodu ja lapsed, see on ka kõik. Ei sõpru, ei tuttavaid ega ka huvisid- inimene on ehtne kodukana, kõigest 46-aastane, aga mõtlemine nagu 96-aastasel. Iga kord, kui ta mainib sapiselt, et noored on rikutud, tahaks talle kõrri karata ja käratada, et pane suu kinni- aga ma ei saa teist inimest ju ümber muuta.
õnneks oli mu emal nii palju mõistmist, et mul oli terve lapseea oma isiklik tuba
oli/on ka nüüd oma lastel, see kujunes kuidagi enesestmõistetavalt
huvitav vaatenurk selle oma toaga, ma peaks seda asja oma lastega arutama
no, et milleks see privaatne eluruum hea või halb on
Mul viskas teema ette pildi lapsepõlvest.Seadsin akna alla ritta toolid, seljatoed toa poole, sinna peale siis hunnik patju, kardinad viskasin üle ja pugesin raamatuga oma tekkinud "privaatruumi".Ma hakkasin kole vara lugema, kolme-aastaselt, ja sellest ajast siis ka vajadus eraldumise järele. omad lapsed ei hinnanud eriti privaatsust, kuigi oli poiste- ja tüdrukutetuba, oldi ikka enamasti koos ja ju siis oli hea koristamise puudujääke teiste kaela ajada, nii et ma ei saanud kunagi õieti otsa peale, kes nimelt koristada ei viitsinud.
praegu tundub mulle, et selle lapse eraldi toaga kerkib üles koristamise teema. mul pole sellega eriti probleeme olnud või vähemalt ma pole sellele
pidanud mõtlema
aa tegelikult oli küll teema üleval, ühel korral valasin kõik kapid ja sahtlid keset põrandat tühjaks. pärast seda polnud vaja koristamise kohta enam
märkusi teha
Kuna olen üksiklaps siis minul on alati oma tuba olnud. Isegi 2 toalises üürikorteris 90datel oli minul oma tuba ja vanemad elasid elutoas. Kui saime
oma 3 toalise korteri sain ka automaatselt oma toa. AGA oma tuba pole mind kunagi koristama motiveerinud. See koristamise teema kas lisandub
kasvatusega või ei lisandu aga pelgalt oma tuba pole mind kunagi motiveerinud. Koristasin tuba korra paari kuu tagant ja siis põhjalikult, muidu
lükkasin asjad nähtavalt kas voodi alla või sahtlitesse peitu. Tegin potjomkini stiilis koristamist. Kui riidekapp avati siis riided kukkusid välja,
lappes olid nad heal juhul ainult esimese nädala. Ema loobus õiendamast, puhtad riided jättis mu voodi peale,et ise mahutaksin kappi kuna ta ei
viitsinud mitu korda nädalas tulutult pragada. Ma olin ikka korralik pubekas. Endale ma sellist last ei soovi.
Pigem jääb osadel peredel lapse oma tuba võimaluste pärast ära. Eks siis üritatakse kuidagi vabandada ja siluda asja,et ala see ongi mu moto. Las
ajavad lolli mulli. Tahaks näha milline paar suudab ala 5 aastaste laste silmis seksida. Rõve! Tunneksin lastele kaasa.
Mina hetkel oma 2 toalises korteris mõtlen,et 2 pisikest last mahutan väikesesse tagumisse tuppa ära aga kui tuleb kooli minemise aeg esimesel siis
on vaja suuremat elamist. Seni saame hakkama nii,et me elame mehega elutoas. Ja esimene laps hetkel tagumises toas. Kuna on teise lapse soov, siis nii
või naa saab see olematu suurusega tuba kahe lapse toaks. Jah suuremal on raskem kui pisike nuttes ärkab jne... aga mis teha alguse asi. Mul pole
plaaniski elada üle oma võimaluste ja võtta 30 aastane laen ilma suure sissemaksuta ning elada palgapäevast palgapäevani. Pealegi kui järgmisena on
plaan kolida oma majja siis ühes olen ma kindel, lastel saab olema oma tuba. Kui vaja eraldan seinaga ühe suurema toa aga igaüks saab oma nurga kus
akusid laadida. Telekatest ja läpparitest võivad nad oma toas aga vaid unistada. Selliseid asju naudivad nad ühise pinna peal. See on aga teine
teema.
Seega pooldan oma tuba.
Me tegime poistele varakult selgeks,et kõik,mis võetakse,pannakse pärast mängimist ka oma kohale tagasi.Poiste sõpru on meil kogu aeg palju käinud ja
kõik teavad,et enne ära ei lähe,kui tuba uuesti korras on
Pole probleemi olnud.
Minu lapsepõlvekoduks oli 3-toaline korter, millest siis üks oli isa-ema magamistuba, teine elutuba ja kolmas meie tuba.Õde on minust aasta noorem ja
meil oli seega kahepeale üks tuba.
Kui toad nüüd pereliikmete vahel ilusti ära jaotada, siis oleks igale pereliikmele jagunud 1 tuba. Räägin kolmest inimesest, kuna isa suri, kui
lõpetasin esimest klassi.
Aga sellist jaotust ei tehtud ja me pole sellepärast millesti ilma jäänud.
Miks peaks olema lastel suurem õigus privaatsusele kui nende vanematel?
Kuna praegu elan mina oma lastega oma kunagises lapsepõlvekodus, siis on lastel kahe peale üks tuba, on elutuba ja minu magamistuba.Ja ma ei ütleks,
et minu lapsed oleksid seetõttu kuidagi lohakamad , et neil ei ole kunagi kummalgi oma tuba olnud.Neil on kodu, kuhu nad tahavad tulla, kus on
turvaline ja kus austatakse igaühe privaatsust.
Lastel on ju tänapäeval õigus vanemad kohtusse kaevata, kui elamine ei sobi. Niiet, olge valmis oma elamist iga kell ümber korraldama 
Lapsepõlv sai veedetud ühetoalises korteris ja täitsa kindel on see, et lapsel on vaja ruumi. Lapse oma tuba selles süüdistada, et laps suhelda ei taha, on lihtsalt vabanduse otsimine, probleem peitub ikka alati selles, kuidas last kasvatada ja suunata oskad.