Board logo

kas anda see vops mööda taguotsa?
bellatrix - 23.08.2009 kell 03:43

http://www.epl.ee/artikkel/476161


siinkohal link seadusemuudatuse teemal, kas laksuandmine on kurjast või pigem hädavajalik.
eesti liigub ka minu arvates seda teed, et sellised vaidlused võivad ka meil kunagi päevakorras olla.

mida teie armas raffas arvate iseenesest.
kas lastekasvatuse hulka peaks kuuluma kehaline karistamine ja millisel määral siis või siiski ainult äärmise abinõuna või üldse mitte?

kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?

või on see mõttetu?


kaitsevaim - 23.08.2009 kell 19:39

alla kahe aasta on see üldiselt mõttetu, sest laps selles eas ei ole üldjuhul lihtsalt võimeline aru saama, mille eest ta laksu saab. Lihtsalt teed talle haiget ja see tekitab pigem viha ja sõnakuulmatust.

Kui on juba vanem laps, siis õigel ajal laksu andmine on igati kohane. Eriti siis kui on näha, et laps proovib oma piire. Laksu andmine peaks olema sellise põhimõttega, nagu elektrikarjus. Kui tahab oma mängumaalt välja minna, saab nätaka.


trussikud - 23.08.2009 kell 19:45

Umbes nagu noort kassipoega utsitad laua peale mitte minemast.
nii kui hüppab, pritsid teda veega.


madu - 24.08.2009 kell 07:57

Minu põrsas on 4,5 aastat noor.
Iseloomu ja energiat sama palju kui tervel lasteaiarühmal kokku.
Samas pole pidanud siiani vajalikuks kordagi laksu anda, tutistada või muul moel füüsiliselt karistada.
Väga hästi mõjub rääkimine (põhjuste selgitamine) või siis järgmise etapina aja mahavõtmine ja/või millestki meeldivast (näiteks õhtune unejutt) ilmajäämine.


mmunk - 24.08.2009 kell 09:59

mõned korrad on tulnud oma röövikute peal "silm silma, hammas hamba vastu" põhimõtet rakendada. et saaksid aru, kuivõrd palju valu nende ettevaatamatu käitumine võib põhjustada. samuti oleme pidanud neile (peamiselt vanemale) näitlikult selgitama, kui halb on olla kiusatud (nagu noorem on seda olnud). paar korda on emb-kumb pika "lunimise" ja korduva hoiatamise peale ka laksu pepu pihta saanud. eesmärgiga kutsuda korrale, mitte teha haiget. kui seda haruharva kasutada, siis ilmselt kehtib ka siin põhimõte: "üks vops pepu pihta ütleb rohkem kui tuhat sõna".

miinus üks päev kuus (see, mil võib tekkida vajadus rakendada ülaltoodud meetmeid) kehtib üks reegel. jonnimine on lubatud, aga seda vaid kokkulepitud kohas, kus keegi "segama" ei tule. töötab! paistab, et tuleb ka kiusamisele reegel välja mõelda, kuna noorem (alla 2.a) on südikamana õppinud vanemale (alla 4.a) topelt tagasi tegema


Jajahhh - 24.08.2009 kell 10:30

Ükskord andisn laksu küll, siis kui laps oli viiene või midagi sellist. Töötas päris hästi. Pärast istusime maha ja rääkisime asja selgeks ja leppisime kokku, et see oli esimene ja viimane kord. Seda enam, et preili teatas mulle täiesti tõsise näoga, et "lapsi ei tohi lüüa" . Nop mis sa sellisega vibutad siis
Aga tõhusaim vahend on korrale kutsumiseks maailma lihtsaim. Kui preili otsustab mitte sõna kuulata siis ma ütlen talle, et ma loen nüüd viieni ja kui sa sellks ajaks pole näiteks tuba läinud koristama vms siis läheb riiuks. Tavaliselt kahe juures ta juba tormab. Kõige naljakam selle meetodi juures on see, et ta pole kunagi viieni ära oodanud, ehk siis ta isegi ei tea mis siis saama hakkab, ma ka muuseas mitte

Laksu koha pealt veel nii palju, et järgmine päev ütles ta mu emale, et ma teda lõin ja see on ebaaus ja nõme ja me peame kokku hoidma mitte kaklema - meie peres ühesõnaga ei tööta.


raulike141 - 24.08.2009 kell 10:47

Et selline asi võiks nelja seina vahele jääda, see laksu andmine. Väljaspool kodu, mina olen vastu. No nii, et teised pealt näeksid, see võiks tabu olla ikkagi. Et paljud lapsed füüsilist ei vajagi, aga osad ei suuda ilma selleta vist eladagi, tundub nii. Saatesari, mis neid jõmpsikaid pidi nagu ohjes hoidma, ajas ikka maerma küll. Lapsed arvutikomplekti pärast (auhind kuulekuse eest)on võimelised kõike tegema, see ju selge. Aga kas see on õige?


Jajahhh - 24.08.2009 kell 11:11

Loomulikult koduseinte vahele, see on lapsele erakordselt alandav kui teda karistatakse teiste ees ja olgem ausad päris võigas on vaadata kui kuskil tänaval või parklas lapsega võetakse.
Premeerima peaks lapsi küll aga preemiaks võiks ikkagi jääda kiitus, asjadega last ei kasvata, see on fakt.


madu - 24.08.2009 kell 11:30

Olen seisukohal, et lapsi (ja ka täiskasvanuid) tuleks kiita võimalikult tihti. Ka väikeste heade tegude eest. Tehke proovi ja vaadake, kuidas kiidetava nägu särama lööb ja tuju heaks läheb.
Preemiaks ei pea olema asi, vaid võib ju olla ka näiteks mingi ühistegevus/elamus, mille laps saab ise välja valida.


reheline - 24.08.2009 kell 11:49

Iga lapsevanem kasvatab oma lapsi nii, nagu oskab. Minu silmis pole vahet, kuidas ta seda teeb- kui laps käitub normaalselt, on ta hästi kasvatatud. Igaüks pole pedagoogiks õppinud ja kõiki väikeseid inimesi ei saa ühtemoodi käsitleda. Samuti olen tähele pannud, et ka pedagoogide laste seas on kaake ja pätte.
Seega, võiks nagu vabalt võtta, mitte seaduseid teha.


Andrew - 24.08.2009 kell 12:21

Füüsiline karistamine ei too mingit tulu, kui lapsevanemal muud vahendid otsa saavad, siis andku aga minna.


reheline - 24.08.2009 kell 12:43

No ma olen neid "ärarääkivaid" mammasid näinud, kes lõugavat ja jonnivat patsaani kaubanduskeskuses pool tundi veenavad
Ma ei ole vägivaldne inimene, aga eelmises postis juba ütlesin, et kõik ei ole pedagoogid ja väike sakutamine ei jäta psüühikale nüüd küll mingit traumeerivat jälge.
Seega usun, et füüsiline karistamine toob väga head tulu.
Loomulikult ei räägi ma imikutest


madu - 24.08.2009 kell 13:06

Ja kui esimene laks soovitud mõju ei avalda, siis sakutad senikaua, kuni mõikab?

"Ärarääkimiseks" võib äraräägitava objekti näiteks ka kaubanduskeskusest väljapoole toimetada.

PS. Ei ole pedagoog. Lihtsalt usun sellesse, et täiskasvanud inimene võiks saada asjad selgeks tehtud (ka lastele) ilma käsi käiku laskmata. Siiani on mu teooria praktilistele katsetele kenasti vastu pidanud.
Ei väida, et see peaks kõigile sobima.


Madame - 25.08.2009 kell 09:31

Lapsi ei peksta. See ei õpeta neile midagi.

Kui sul on vaja tõestada, et sina oled tugevam, siis selleks on teisi vahendeid. Väikelapsel - näiteks kui laps ise lööb - hoiad lihtsalt käsivarrest kinni, vaatad silma ja seletad, et nii ei tohi. Hoiad kinni seni, kuni tundub et ta aru saab.
Suurema lapsega, kelles füüsiline jõud ei käi üle, on teised võtted. Hüvede külmutamine, jne.

Laksutamine on lihtsalt veel üks levinud võte probleem endast kaugemale tõrjuda ja oma paha tuju välja elada - selle asemel võiks lapsega tegeleda.

Kassiema ei peksa oma lapsi, vaid sakutab turjast - see on lähikontakt, hoidmine.

Laks on tõrjumine. Laksutamine on signaal: jäta mind rahule, mine eemale, kao mu silmist.
Laksutada võid inimesi, kellega sa ei soovi suhelda. Kellega soovid distantsi hoida. Vaenlasi. Jne.
Miks peaks oma lapsesse suhtuma kui vaenlasesse?


raulike141 - 25.08.2009 kell 09:49

Lapsi ei peksta?!
Me ei räägi peksmisest, vaid laksutamisest!
Et rehelise variant parim, igaüks teab kuis lapsi kasvatab. Aga jälgides juba täiskasvanud inimesi, on selliseid indiviide, kes on vanema hoolitsusest ilma jäänud.( füüsilisest karistamisest) Isegi psüholoog teeb ennast lolliks, andes nõu lapse kasvatamiseks, jah tegusi vöib analüüsida takkajärgi ja seda ka võib üsna valesti teha. Ise sain karistada lapsepölves ja olen ainult seepeale pahane, et olen ka saanud ilma asjata kere peale. Ma arvan sönad nüüd küll mind ohjes poleks hoidnud, vähemalt minu vanemad ei oleks. Ja ei olekski teisi vanemaid tahtnud, sest ära hellitatud pesamunana oleksin teine isiksus, keda ma ei sooviks enda silmis ikka näha.


Myrk - 25.08.2009 kell 11:49

algne postitaja:bellatrix

kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?

või on see mõttetu?
___________________________________________________________________________________________________________________________

Esimesele küsimusele vastaks, tahaks näha inimest, kes imikut laksutab?
Ja teine, kas keele näitamine tõesti kisub lapsevanemal rusika rulli? See viimane oleks just see koht, kus peaks sõnadest piisama.


Madame - 25.08.2009 kell 12:17

laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.

ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab


raulike141 - 25.08.2009 kell 14:28

Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.

ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab


Tallinn on natuke kauge sõna külast. Halvad kombed sealt külast tulnud siis. Sama kauge on minu arusaamine sinu jutust. Ühesönaga see on jama, et ilma füüsilise karistuseta vöimalik asja ajada iga lapsega. Loomulikult on teatud isikuid nii võimalik kasvatada teatud vanemataega. Esiteks arvan, ei saa kõiki lapsi korraga kasvatada, teiseks, ei hakka mina sinu last kantseldama. Neid punkte on veel, mis tõestavad sinu ekslikke mõtteviise. Ja ei hakka mina siin sind ega sinu lapse elu korraldama. Kõigepealt vaataksime peeglisse ja siis võtaks sõna?


Jajahhh - 25.08.2009 kell 14:41

Lõppeks on nõnda, et lapsi kasvatab igaüks ise ja õiget viisi ega manuaali selleks pole. Mis siis viga oleks kui lapsega selline kaasa käiks
Ja teisi hukka mõista on jube lihtne kahtlemata.


kaitsevaim - 25.08.2009 kell 15:45

Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.

ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab


Nüüd tuli lastekaitse välja sireeniga. Küla kasvatas siis kui oli külaühiskond, s.t. elati suuremas osas maal ja vanavanemad toetasid oma vanemaid laste kasvatamisel ja talude pererahvad suhtlesid omavahel. Kõik oli vaba ja lahe, mis siis et elu maal on raskem kui linnas, see-eest elutervem.

Praegu on teine lugu. Linnaühiskond, vanemad on närvilised, rahmeldavad, koguaeg on kiire. Pole sul ei lapse vanavanemaid toeks, ega teisi inimesigi. Kõigil on oma elu muredega piisavalt tegemist. On siis mõni ime, et üks hetk närv katkeb ja tuleb see laks mööda tagumikku?

Oli kord juhus, et tahtsime kahe perega minna Pärnusse suvitama ja kohale jõudsime just siis kui lastel tuli uneaeg ja küll siis hakkas jauramine ja karjumine ja sõimamine pihta. No mida sa teed...tulime siis tagasi ja autos pidev karjumine ja ilastamine ja puristamine käis. No andke andeks, aga pidasin masina kinni. Ma ei hakka ütlema, mis siis sai. Mõni tegelane lihtsalt ei mõista teist keelt.


freelancer - 25.08.2009 kell 16:06

Meenub jutt ühistrantspordist kus ema lapsega linna sõitsid.Laps ronis nagu ahv mööda istmeid ja kuna ta ema ei seganud ei huvitanud ka ema lapse tegevus.Reisija märkuse peale laps korrale kutsuda vastas ema ,et tal on lapsel vabakasvatus.Seepeale astus ema juurde üks noormees kes suust nätsu võttis ja selle emale juustesse vajutas,ise sealjuures öeldes et ka temal on vabakasvatus.

Kui on laksu ära teeninud siis ta selle ka on saanud.Kui on kiituse ära teeninud siis saab ka kiidetud.Jumala normaalsed inimesed on kasvanud.
Olen piisavalt näinud tänaval ja poodides nn rahulikke vanemaid kes oma lapsel endale pähe kusta laseks.Lapsed karjuvad ja teevad mida tahavad.Mõlemil neil tuleks laks mööda tagumikku anda.


madu - 25.08.2009 kell 16:18

Olen pigem näinud selliseid kasvatamatuid lapsi, keda on "laksutatud".

Seetõttu tekibki küsimus, kas füüsiline karistamine mõjutab kasvatust/kasvatamatust või mitte? Mõlemal juhul saame tuua näiteid nii hästi kui ka halvasti käituvast järeltulevast põlvkonnast.

Lisatud: kuna nimetet katseid pole võimalik adekvaatselt läbi viia (sama lapsevanem-sama laps-sama olukord-ilma laksuta-/vahepeal väike mälu kustutamine, et võrrelda täpselt samas olukorras toimuvat/-laksuga), jääbki kogu säärane arutelu vaid erinevate kogemuste vahetamiseks.
Kes saab laksuta, kes laksutab.
Igaüks vastavalt oma südametunnistusele.


freelancer - 25.08.2009 kell 16:27

Madu
Ja sa oled surmkindel,et nende kasvatamatuse taga on just nimelt see laksu saamine.Äkki on laste kasvatus kõvasti kinni vanematest.Lihtsalt mõned vanemad pole lihtsalt võimelised lapsi kasvatama.Neil pole selleks eeldusi.Täpselt samuti nagu iga rasedus ei lõppe emaks ja isaks saamisega.


kaitsevaim - 25.08.2009 kell 16:45

ok, aga mida peavad sellised vanemad siis tegema, kellel pole eeldusi vanemaks olemiseks Peavad oma lapsed lastekodusse ära andma või?


2mustikas - 25.08.2009 kell 16:48

Täiesti nõus freega, ning lisaks et, alla 5 aastasele lapsele jõuab naeratus alati kohale, kuid mitte mingi laksuhoog.

Neile, kel pole emapiimaga antud kaasa oskust lapsi armastusega hoida eemal jonnist ja ulakustest, peaks riik tegema kooli, nimega perekooli, mis lisanduks gümnaasiumi viimasele kursusele ja mille lõpetuseks tuleks teha riiklik eksam.


freelancer - 25.08.2009 kell 16:54

Miks siis kohe ära peab andma.Lihtsalt nad kasvatavadki oma lapsi neile antud võimaluste piires.Ideaalseid lapsevanemaid ma ei usu et on olemas.Kõigil on midagi head ja midagi halba.Selleks ei saagi anda ühest malli laste kasvatuseks.

Mis puudutab aga seda lapsele laksu andmist siis laks kui selline karistusvahendina tuleb kõne alla ainult sellisel juhul kui laps mõistab mille eest ta seda saab.Just mõistab,mitte ei kujundata sellest välja refleksi.

Mustikas
Kindlasti on sul õigus.Ka pooleteiseaastane ja pooleaastane mõistab naeratust paremini.


reheline - 25.08.2009 kell 16:56

Kordan veelkord, tähtis on tulemus, mitte meetod selleni jõudmiseks. Löövat last käsivarrest kinni hoida- ta tuleb teise käega ja lisaks veel hammustab. See selleks, inimesed ja eriti loomad õpivad läbi valuaistingu kõige kiiremini.
Ja kassi näide- turjast sakutamine on kasslastel ja kõigil käpalistel oi kui ebameeldiv tegevus. Asi on hoidmisest kaugel. Eriti koeral on see väga hell koht.
Ja veel- ma ei räägi imikutest.


2mustikas - 25.08.2009 kell 17:01

Reheline, me ei kasvata inimlooma vaid inimest.
Ja free, rehelise sõnumist jäi mullegi kahetine arusaam, kuid ma ei haara halvimast.


freelancer - 25.08.2009 kell 17:01

Õige Reheline

Viimane märkus oli eriti tähtsal kohal.Vastasel juhul oleks järgmine postitaja teinud põhjapaneva järelduse.Rehelisel meeldib imikuid raputada ja taguda.


2mustikas - 25.08.2009 kell 17:21

See hammustamine paistab jääva kahjustusena ja tagajärgi on siingi näha...


reheline - 25.08.2009 kell 19:15

Nonoh, Mustikas, pean ennast hästikasvatatuks inimeseks


freelancer - 25.08.2009 kell 19:24

Nüüd ma hakkan mõistma,miks Mustikas mügridest ja muttidest ei saa lahti.Ta räägib neile lihtsalt et nad ära läheksid kuid need ei taha kuidagi uut elukohta vaadata.


sossuke - 25.08.2009 kell 19:34

Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix

kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?


bella toodud küsimused on..hm...selle eest nüüd laksutama.

aga
aastane ja kaheaastane on täitsa arukad inimlapsed juba. vastu sõrmi olen asja eest andnud ja leian, et midagi halba sellest pole sündinud, pigem ikka head.


ja omad laksudki on lapsed kätte saanud.
kusjuures ma ei vihka oma lapsi

mida valusam vits, seda armsam laps /eesti jõhker vanasõna/

aga ma vaatan, et mehed on siin sujuvalt loomade hingeelu lahkamisele ja karistus-hävitusviisidele üle läinud.


reheline - 25.08.2009 kell 19:48

Ai, sossuke, nüüd sa hakkad saama
Aga loomade teemat ei tõstnud mehed üles. Üks naiskodutu hoopis alustas. See oli õigluse mõttes ära märgitud.
Ja mullamuttide lennutamisest atsetüleeni kaasabil olen ma juba mitu sõimukirja saanud, seega mind lastekaitsjad enam ei morjenda.


kaitsevaim - 25.08.2009 kell 19:55

Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Neile, kel pole emapiimaga antud kaasa oskust lapsi armastusega hoida eemal jonnist ja ulakustest, peaks riik tegema kooli, nimega perekooli, mis lisanduks gümnaasiumi viimasele kursusele ja mille lõpetuseks tuleks teha riiklik eksam.


Huvitav mõte, aga kas ei ole juba olemas selline õppeaine, nagu perekonnaõpetus? Huvitav, mis nendega teha tuleb, kes eksamit ära ei tee? Keelata lapse tegemine ära? A äkki juhtub tööõnnetus?


freelancer - 25.08.2009 kell 19:58

Sossuke
Kui soovid võime ka sinu personaalküsimuse ülesse tõsta.Ise tahab veel hea ema olla aga alamõõdulisi lapsi vasta näppe peksma.Küll sa kunagi kahetsed seda.Saad vanaks ja väetiks-upud oma sita ja kuse sisse ära-keegi ei tule su perset kasiima.Ja kohe kindlasti ei lõpeta vanadekodus-lihtsalt sinu eest ei raatsita maksta.
Vot siis meenuta ,kas on vaja last peksta...vastu näppe.

Kaitsevaim
Kui mina oma neitsipõlves koolis käisin oli ka meil pereõpetus ja lausa seksuaalõpetus.Viimast õpetas meile mingi vanamoor kes avamata ilmselt tagasi läks.Pereõpetuses aga õpetati plikasid mune praadima ja kooki küpsetama.
Kool oli 32 kk


sossuke - 25.08.2009 kell 20:01

kui ma midagi kahetsen, siis seda, et vitsa vähe andsin


freelancer - 25.08.2009 kell 20:05

Õigustab ka veel ennast.
Mulle hakkab tunduma et sa oled lausa uhke selle üle ,et alaealisi lapsi peksid,lausa lapsi kellel maailma naba on ema ja tema hellus.


sossuke - 25.08.2009 kell 20:18

elus peab kõik tasakaalus olema.

nii hirm kui arm.

kahju jah, enam ei saa lastele vitsa anda, nii suured ja normaalsed on kasvanud


Jajahhh - 25.08.2009 kell 21:38

Määravad on veel mustmiljon eri nüansi perekonnasuhetes, milliseks kujuneb inimene. Ses mõttes ei saa üheselt tembeldada inimesi headeks või halbadeks.
Veel näide elust enesest - kuueselt otsustasin saarde minna vanaema juurde, suvel, õhtul põhjarannikult. Ma olin kodust umbes 20 km kaugusel kui isa mulle järele jõudis ja ülesse leidis (olles terve küla selleks hetkeks tagajalgadele ajanud).esimese asjana küsis ta kas kõik on korras ja kui ma olin talle oma seiklustest pajatanud rõõmsalt siis võttis ta rihma pükstelt ja andis mulle päris korraliku keretäie. Kui me olime koju tagasi jõudnud pani ta mu diivanile istuma ja hakkas nutma ja küsis kas ma sain aru, kui mures nad mu pärast olid? Sellel hetkel sain ma reaalselt sellest aru ja ka sellest kui väga isa mind armastab ja kui tähtis ma talle olen.
Ehk siis - see fakt et ta mind päris räigelt karistas ei kaalunud üle seda, et ma esimest korda tundsin kui tähtis ma neile olen


reheline - 25.08.2009 kell 21:44

Kallistage puid ja armastage lilli, naeratage retsidele ja rääkige tiksuvate moslemitega
Krt, mingi Stallone film oli tulevikust, kus ropendamise eest trahvikviitungi sai...
Perekooli
Sossuke, tuled mulle pinginaabriks?


madu - 26.08.2009 kell 08:02

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Madu
Ja sa oled surmkindel,et nende kasvatamatuse taga on just nimelt see laksu saamine.Äkki on laste kasvatus kõvasti kinni vanematest.

Kullakene, selleni ma ju tahtsingi jõuda.
Sina väitsid enne minu postitust, et oled näinud "nn rahumeelseid vanemaid" (sain aru, et pidasid silmas neid, kes ei sakuta), kelle lapsed on ülekäte.
Mina vastasin, et ka "laksutavate" vanemate lapsed võivad olla kasvatamata.

Seega olen seisukohal, et kasvatamatus on ikkagi lapsevanemate tegematajätmine. Ei saa panna võrdusmärki füüsilise karistamise ja hästikäituvate laste vahele ning ka vastupidi.
Igaüks kasvatab oma lapsi nii, nagu oskab.

No ei ole ju antud küsimuses võimalik leida seda utoopilist "ülimat tõde"!

PS. Eriti põnev on muidugi arutluskäik, kus lapsele laksu andmise juurest jõutakse sujuvalt ja paralleele tõmmates enesetaputerroristideni.

madu,
kah seto, nii et selle kaela ka nagu ei saaks asja ajada....


raulike141 - 26.08.2009 kell 08:43

Rahunege maha nüüd. Aga madu võiks oma postitused üle vaadata, üks kord mõtled üht ja teisel korral mõtled teist asja. Loodan, et sinu laps ikka saab sellest asjast aru.


madu - 26.08.2009 kell 08:52

Lugesin üle.
Ei tuvastanud vasturääkivusi.
Ei tuvastanud ka olukorda, et keegi oleks väga närviline olnud.
Tänan muret tundmast, kuid mu põrsas on täitsa kenasti kasvatatud ja saab "sellest asjast" aru.

Kui on veel tarvis midagi täpsustada, siis palun u2u.


freelancer - 26.08.2009 kell 09:46

Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kullakene, selleni ma ju tahtsingi jõuda.




Olen sinuga põhimõtteliselt nõus.
See sinupoolne Kullakene mõjus kindlasti paremini kui laksakas vastu tagumikku.


kindelasi - 26.08.2009 kell 10:42

Ikka armastades aga vajadusel ka vitsakesega.


anne51 - 26.08.2009 kell 15:44

Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
http://www.epl.ee/artikkel/476161


siinkohal link seadusemuudatuse teemal, kas laksuandmine on kurjast või pigem hädavajalik.
eesti liigub ka minu arvates seda teed, et sellised vaidlused võivad ka meil kunagi päevakorras olla.

mida teie armas raffas arvate iseenesest.
kas lastekasvatuse hulka peaks kuuluma kehaline karistamine ja millisel määral siis või siiski ainult äärmise abinõuna või üldse mitte?

kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?

või on see mõttetu?
Võimalik, et mõte on selles, et lapsevanem saaks kontrolli enda kätte, kui ta muudmoodi ei oska. Eks viha ja vägivalla taga on alati abitus. Olen seda isegi kogenud, aga ma ei laksutanud ega tutistanud, vaid tõin korraliku kasevitsa, millega mööda sääri ja taguotsa andsin.
Kindlasti ei "laksutaks" ma aastast last.
Arvan, et parem oleks mitte kedagi mitte iialgi lüüa. Kui me suudaks, oskaks...


reheline - 26.08.2009 kell 16:00

Tore, lõpuks ometi hakkab võimust võtma toon, et kasvatada saab põngerjaid mõlematpidi ja ühte osapoolt hukka mõista on lihtsalt nõme.


olevt - 13.02.2014 kell 15:35

Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest. Kellel on tasase loomuga laps, see mõistab igasuguse lapse füüsilise karistamise hukka, kuna temal pole vaja olnud lapsele laksu anda. Rübliku lapsevanem aga soovitab igati paar peksupäeva nädalas. Seega siis ainult individuaalne lähenemine - kui ikka korduv sõnaline mõjutamine ei aita, tuleb rakendada intensiivsemaid meetodeid. Kindlasti on kõik seda meelt, et - "las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei jonni" - ei kõlba tegelikku ellu.


tiivitaavi - 13.02.2014 kell 17:09

Mina ei tea,lastekaitseseadus ei luba,laps võib politsei kutsuda.

Õnneks on mu lastel juba aru peas.


freelancer - 13.02.2014 kell 17:14

Eriti meeldis eelpostitaja mõttetera....

Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest
Mina asendaks sõna lähtub sõnaga lähtugu
Elu on näidanud et pahatihti on need kõige teadjamad ja oskuslikumad need ,kes on lapste ja nendega seonduvaga kokku puutunud koduaknast igatsevalt välja vaadates.
Tavaliselt algavad nende nõuanded sõnadega -
...kui mul kunagi tulevad .....
Rahvatarkus ütleb Emme mune siis kaaguta.
See kas oleme kasvatuses olnud ligilähedaselt õigel teel selgub alles pikkade aastate pärast kui saame anda hinnangu oma projekti õnnestumsele või persekukkumnisele.
Ei pidanud silmas eeskõnelejat.


tiivitaavi - 13.02.2014 kell 17:37

Teemaalgatus oli imiku ja paariaastase karistamisest.
No muidugi ei kujutagi,et nii väikse lapse peale närvi ei jätku ja peab kohe udjama hakkama.Jama küll,mis sa selle lapse siis sigitasid.

Enda kogemuste koha pealt mõtlesin näiteks, kui kuuesele ei jõua kohale,et põlevate tikkude loopimine on keelatud ja keeld ei ole ühekordne.


olevt - 13.02.2014 kell 22:06

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Eriti meeldis eelpostitaja mõttetera....

Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest
Mina asendaks sõna lähtub sõnaga lähtugu
Elu on näidanud et pahatihti on need kõige teadjamad ja oskuslikumad need ,kes on lapste ja nendega seonduvaga kokku puutunud koduaknast igatsevalt välja vaadates.
Tavaliselt algavad nende nõuanded sõnadega -
...kui mul kunagi tulevad .....
Rahvatarkus ütleb Emme mune siis kaaguta.
See kas oleme kasvatuses olnud ligilähedaselt õigel teel selgub alles pikkade aastate pärast kui saame anda hinnangu oma projekti õnnestumsele või persekukkumnisele.
Ei pidanud silmas eeskõnelejat.

Free, tegelikult peab laste nahutamine lähtuma kogukonna kogemusest. Ja kogukonna kogemus näitab, et enamik poisse vajab uue materjali omandamisel tugevamat survet (mõningane nahutamine), tüdrukutele jõuab asi kohale ka tunduvalt leebemal kujul. Ka aastasele jõnglasele kulub teinekord ära tagasihoidlik füüsiline surve (laks taguotsa). Kogukonna kogumuse eiramine ja omaenda analüütilise tarkuse prioritiseerimine võib kergesti viia Rootsi fenomeenini, kus lapsed kaebavad vanemaid tutistamise eest kohtusse.
Tuleb meeles pidada, et laste kasvatamine ei ole jõhkrutsemine, vaid võimalikult efektiivse vahendi kasutamine minimaalse surve juures, millega saavutatakse maksimaalne toime. Afekti väljaelamine lapse peal ei ole kasvatamine, vaid endast väiksema ja nõrgema piinamine.


tunexdore - 15.11.2014 kell 12:58

Ära löö last, karu näeb, ei poolda füüsilist karistamist


tiivitaavi - 15.11.2014 kell 13:01

Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist -sellse loosungi lugesin hommikul Toidumaailmast lahkudes läbides ühte koridori tänavale.


olevt - 20.11.2014 kell 16:19

Tsitaat:
Algne postitaja: tunexdore
Ära löö last, karu näeb, ei poolda füüsilist karistamist

Lapse löömine karistamise ja õpetamise eesmärgil ei ole sama, mis tavaelus teise inimese löömine - et silme ees must ja aga virutad. Last tuleb lüüa läbimõeldult, enne seda kümneni lugenud.
Lapse löömise ideoloogia on kasvatamise juures järgmine - lapsel nn. vaimne nahk on niivõrd paks, et selt tavalise sõnaga läbi ei pääse ja seetõttu tuleb rakendada suuremat survet.
Mingil juhul ei tohi last lüüa vihaga. Vihaga lapse nahutamine tähendab väga ohtlikku kuritegu, sest vihaga lüües võid lapse kergesti vigaseks lüüa. Sestap siis ongi lapse jaoks peenike vits.
Ja loomulikult ei pea kõiki lapsi nahutama. On lapsi, kellele piisab ka sõnast.
Aga seisukoht, et last ei tohi kasvatuse eesmärgil lüüa, on üdini väär.


freelancer - 20.11.2014 kell 20:15

Just Tiivi
Vastavalt vanusele muutuvad ka motivatsiooni vahendid.

Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist......See võib edukalt kehtida väikelaste juures.

Järgmise etapi motivaator võiks olla juba mahlakam....I-pääd ja roller

Edasi tuleb juba auto-siis parim kamber alumise koikuga ja lõpetades platsiga metsakalmistul riigimeeste künkal.


kodukäija - 22.11.2014 kell 20:35

Minu poisid on küll sugeda saanud ja nüüd, tagantjärele, ütlevad, et on tänulikud. Nad olid sellised hüperaktiivsed sellid, kellele rääkimine läks ühest kõrvast sisse, teisest välja. Nagu nad ise ütlevad- kui ei oleks olnud karistuse hirmu, siis kes teab, kus me praegu oleksime.
Tüdrukutest üks on suutnud mind nii endast välja viia, et kargasin kahe käega talle parukasse kinni. Tema kommenteeris mõni aasta hiljem, et kui tal endal nii vastik laps oleks, siis lööks vist maha...
Ja üleüldse piibli õpetussõnades on kirjas: sina pead oma last karistama, et tema ei peaks mitte surema. Minu arvates on mõte selles, et karistamatus ongi nagu vaimne surm, vaat lähen ja lasen vastikule õpsile kuuli keresse, mis te siis ütlete? Aga kui oleks mõelnud, et kodus saab isa käest kere peale, kas siis ka oleks lasnud?
Ja veel- palju on ka lapsi, kes kasvavad vitsata. Oleneb iseloomust. Minu omad ei kasvanud


tiivitaavi - 29.11.2014 kell 12:32

Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Just Tiivi
Vastavalt vanusele muutuvad ka motivatsiooni vahendid.

Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist......See võib edukalt kehtida väikelaste juures.

Järgmise etapi motivaator võiks olla juba mahlakam....I-pääd ja roller

Edasi tuleb juba auto-siis parim kamber alumise koikuga ja lõpetades platsiga metsakalmistul riigimeeste künkal.

Loend peaaegu täielik,aga näiteks lisada võib aktsiad,mida lapsele kingitakse esimese kiku ilmumise puhul suhu.


freelancer - 29.11.2014 kell 14:05

Tiivikene
Tasuta lõunaid pole olemas.
Ta liiga noor ,et aru saada et aktsiatega kaasneb kohustusest.Aktsiad tulevad siis kui ta hakkab mõistma et pakk on motivatsiooniks olla hea inimene.


tiivitaavi - 29.11.2014 kell 14:15

Ok,ongi veel väikesed,
kingin parem hõbelusikad.


sissy84 - 30.11.2014 kell 01:52

Mina arvan, et need keda on füüsiliselt karistatud lapsepõlves on ka kergekäelisemad seda oma lastega tegema.

Minu abikaasa peres kasvas üles 3 last keda mitte kunagi ei karistatud füüsiliselt. Ikka räägiti, kui olid eriti karmid juhtumid, siis rääkis isa lastega. Isa karm jutt oli midagi eriti hirmsat seal peres. Isa oli koguaeg rahulik aga kui tõstis häält, siis oli majas vaikus.

Mina sain rihma väiksena koristamata toa eest ja selle eest, et sõna ei kuulanud, olin siis 5-7-aastane. Mäletan siiani seda alanduse tunnet. Lisaks karistas mu ema mind kui ma olin teismeline ja ma mäletan ka seda valu ning ebameeldivust (mäletan hästi kuidas ema mu juuksed haaras ja raputas). Ma tean, et oli asja eest, kuid siiski ma ei taha neid samu tundeid oma lastele edasi anda.

Lisaks tean, et rüblikud, keda päev-päevalt füüsiliselt karistatakse on ka ise vägivaldsed. Nad tunnevad, et võivad teisi lapsi karistada füüsiliselt.
Kord käisin külas perega sõprade juures ja nende pojast rüblik 2,2aastane tegi haiget mu 3-aastasele põnnile. Näpistas tugevalt, minu poiss ei osanud reageerida ja teine ei lõpetanud tegevust. Ma leidsin, et võin seda lasteaialast väheke kasvatada. Võtsin poisi käe tugevasti oma pihku ja ütlesin, et kui veel teeb, siis teen mina sedasama ka talle. Mäletan siiani seda nägu mis oli täis hirmu.

Pärast seda rääkisin oma lapsele, et kui keegi teeb haiget, siis peab ta vastu tegema aga kui võimalik siis kordades valusamalt!
Iga väike kurjam saab tunda valu kui minu lapsi puutub kuna selles vaimus õpetan kõiki.

Need vägivaldsed lapsed kes minu kooliajal teisi piinasid said kodus füüsiliselt karistada. Vägivald sünnitab vägivalda.

Füüsiline karistus on tingitud lapsevanema võimetusest endaga toime tulla. Väga hästi saab hakkama kui karistuseks läheb laps nurka ehk võetakse aeg maha. Olen oma põnni isegi 30 minutit järjest nurka pannud kuna ta on minema tormanud aga üks hetk murdub laps ikkagi. Iseasi kas lapsevanem jaksab ja suudab sel viisil karistada. Lihtsam on ikka vits või rihm haarata või siis laksu anda.

Ahjaa olla külas ja kuulda kuidas last karistatakse on üks minu jubedamaid elamusi. Jah osad lapsed ongi ülienergilised ja ei kuula alla 3-aastasena aga minna ja tutistada last seni kuni laps nutab... Julm! Minul hakkas halb...


tiivitaavi - 30.11.2014 kell 12:19

Üldiselt on nii jah,et vägivald sünnitab vägivalda.
Võtmesõnaks on:õppige andestamist.


olevt - 18.12.2014 kell 16:30

Aru ma ei saa, kuidas laks taguotsa pihta on jube vägivald. Mille poolest käskimine ja keelamine leebem on? Vaimsed üleelamised on alati raskemad, kui naha kipitus pepu peal.


tiivitaavi - 18.12.2014 kell 21:04

Paar nädalat tagasi olin matustel,kus lapsed järelhüüdes muu hulgas ütlesid,et ema kasvatas meid alati hea sõnaga.
Nii et see on võimalik.Kasvatada lapsi vägivallata.


freelancer - 19.12.2014 kell 20:04

No jah
Eks matus ole jah koht kus lahkunust negatiivselt räägitakse.Ma millegipärast ei taha uskuda et roolijoodikust kes avarii tegi ja surma sai räägitakse kui roolijoodikust kes pere koos lastega sunuks sõitis.Ikka tore ja kohusetundlik ja teistele eeskujuks olevast inimesest.
Niiet Tiivi-jätame eriolukorrad välja.Ma ei tahtnud muidugi oma näitega seada kahtluse alla memme kes oma lapsed korralikeks inimesteks on kasvatanud.


kodukäija - 20.12.2014 kell 06:49

No ei ole ma nõus! Kõik oleneb loomusest, ma olen küll ja veel näinud neid rahulikke lapsi, kellega toimetulemiseks tõesti piisab sõnast. Minu omad olid sündimisest saadik tulekerad, ei püsinud puus ega pudelis, aina kadestasin teisi, kelle lapsed nii rahulikult ja mõistlikult mängisid. Või mis te ise teeksite, kui 10-aastased poisikesed veavad raudteele suure käru, et siis rongi peale ronida vaikselt ja Pihkvasse sõita lõvisid vaatama. Tuli nad välismaalt tagasi tuua, sest jäid sindrid tagasi tulles vahele. Küsisin pärast nende õpetajalt, teeneliselt pedagoogilt- mida sa teeksid minu asemel? Vasts oli täiesti konkreetne- aga ma neile annaksin! Siis oih ja vabandused. Ei olnud ega ole vägivaldsed, vastupidi, alati astuti nõrgema eest välja. Ning igati aktiivsed ja rõõmsameelsed, kõigil koolipidudel esimesed esinejad. Aga kui lollus pähe kargas, ei olnud pidu ega piiri. Äärmusest äärmusesse. On siiski olemas inimesi, kellele piirid seab vaid karistuse hirm niikaua, kui endal natuke mõistust pähe tuleb. Miski on looduse poolt kaasa antud, mida muuta ei saa. Kui arvate, et ma olin vilets ema, siis tutkit, kogu aeg uurisin psühholoogiaraamatuid ja lugesin ja laulsin nendega ja suhtlesin kogu aeg asjatundjatega. Ühel hetkel tuli aru pähe ja kuskil teismeeas said järsku poistest mehed. Täiesti vastutustundlikud. Kas see ka siis oleks juhtunud, kui nad karistamatult oleks saanud teha mis iganes pähe tuli- ma kahtlen. Igatahes tuttavad kadestasid- issand, kui head pojad sul on, oleks meie omad ka sellised! Kõike ei saa kaugeltki ühe mõõdupuuga mõõta ja annaks jumal mõistust õigesti talitada. Ja kui konkreetne olla, siis mida asja te siin seda vaest Bulletit peksate kogu aeg? Laps vajab mõistmist


olevt - 15.05.2016 kell 18:08

Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Paar nädalat tagasi olin matustel,kus lapsed järelhüüdes muu hulgas ütlesid,et ema kasvatas meid alati hea sõnaga.
Nii et see on võimalik.Kasvatada lapsi vägivallata.

Loomulikult on võimalik lapsi kasvatada ilma vägivallata - ilma vaimse ja füüsilise vägivallata. Kõik sõltub lapse vaimsetest omadustest. Kuid inimkonna kogemus on näidanud, et teatav vägivald teatavatel juhtudel on otstarbekas.
Kõige rumalam inimene on see, kes peab oma kogemust ülimaks.