
http://www.epl.ee/artikkel/476161
siinkohal link seadusemuudatuse teemal, kas laksuandmine on kurjast või pigem hädavajalik.
eesti liigub ka minu arvates seda teed, et sellised vaidlused võivad ka meil kunagi päevakorras olla.
mida teie armas raffas arvate iseenesest.
kas lastekasvatuse hulka peaks kuuluma kehaline karistamine ja millisel määral siis või siiski ainult äärmise abinõuna või üldse mitte?
kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?
või on see mõttetu?
alla kahe aasta on see üldiselt mõttetu, sest laps selles eas ei ole üldjuhul lihtsalt võimeline aru saama, mille eest ta laksu saab. Lihtsalt teed
talle haiget ja see tekitab pigem viha ja sõnakuulmatust.
Kui on juba vanem laps, siis õigel ajal laksu andmine on igati kohane. Eriti siis kui on näha, et laps proovib oma piire. Laksu andmine peaks olema
sellise põhimõttega, nagu elektrikarjus. Kui tahab oma mängumaalt välja minna, saab nätaka.
Umbes nagu noort kassipoega utsitad laua peale mitte minemast.
nii kui hüppab, pritsid teda veega.
Minu põrsas on 4,5 aastat noor.
Iseloomu ja energiat sama palju kui tervel lasteaiarühmal kokku.
Samas pole pidanud siiani vajalikuks kordagi laksu anda, tutistada või muul moel füüsiliselt karistada.
Väga hästi mõjub rääkimine (põhjuste selgitamine) või siis järgmise etapina aja mahavõtmine ja/või millestki meeldivast (näiteks õhtune unejutt)
ilmajäämine.
mõned korrad on tulnud oma röövikute peal "silm silma, hammas hamba vastu" põhimõtet rakendada. et saaksid aru, kuivõrd palju valu nende
ettevaatamatu käitumine võib põhjustada. samuti oleme pidanud neile (peamiselt vanemale) näitlikult selgitama, kui halb on olla kiusatud (nagu noorem
on seda olnud). paar korda on emb-kumb pika "lunimise" ja korduva hoiatamise peale ka laksu pepu pihta saanud. eesmärgiga kutsuda korrale,
mitte teha haiget. kui seda haruharva kasutada, siis ilmselt kehtib ka siin põhimõte: "üks vops pepu pihta ütleb rohkem kui tuhat sõna".
miinus üks päev kuus (see, mil võib tekkida vajadus rakendada ülaltoodud meetmeid) kehtib üks reegel. jonnimine on lubatud, aga seda vaid kokkulepitud
kohas, kus keegi "segama" ei tule. töötab! paistab, et tuleb ka kiusamisele reegel välja mõelda, kuna noorem (alla 2.a) on südikamana
õppinud vanemale (alla 4.a) topelt tagasi tegema
Ükskord andisn laksu küll, siis kui laps oli viiene või midagi sellist. Töötas päris hästi. Pärast istusime maha ja rääkisime asja selgeks ja
leppisime kokku, et see oli esimene ja viimane kord. Seda enam, et preili teatas mulle täiesti tõsise näoga, et "lapsi ei tohi lüüa" . Nop
mis sa sellisega vibutad siis
Aga tõhusaim vahend on korrale kutsumiseks maailma lihtsaim. Kui preili otsustab mitte sõna kuulata siis ma ütlen talle, et ma loen nüüd viieni ja kui
sa sellks ajaks pole näiteks tuba läinud koristama vms siis läheb riiuks. Tavaliselt kahe juures ta juba tormab. Kõige naljakam selle meetodi juures
on see, et ta pole kunagi viieni ära oodanud, ehk siis ta isegi ei tea mis siis saama hakkab, ma ka muuseas mitte
Laksu koha pealt veel nii palju, et järgmine päev ütles ta mu emale, et ma teda lõin ja see on ebaaus ja nõme ja me peame kokku hoidma mitte kaklema -
meie peres ühesõnaga ei tööta.
Et selline asi võiks nelja seina vahele jääda, see laksu andmine. Väljaspool kodu, mina olen vastu. No nii, et teised pealt näeksid, see võiks tabu
olla ikkagi. Et paljud lapsed füüsilist
ei vajagi, aga osad ei suuda ilma selleta vist eladagi, tundub nii. Saatesari, mis neid jõmpsikaid pidi
nagu ohjes hoidma, ajas ikka maerma küll. Lapsed arvutikomplekti pärast (auhind kuulekuse eest)on võimelised kõike tegema, see ju selge. Aga kas see
on õige?
Loomulikult koduseinte vahele, see on lapsele erakordselt alandav kui teda karistatakse teiste ees ja olgem ausad päris võigas on vaadata kui kuskil
tänaval või parklas lapsega võetakse.
Premeerima peaks lapsi küll aga preemiaks võiks ikkagi jääda kiitus, asjadega last ei kasvata, see on fakt.
Olen seisukohal, et lapsi (ja ka täiskasvanuid) tuleks kiita võimalikult tihti. Ka väikeste heade tegude eest. Tehke proovi ja vaadake, kuidas
kiidetava nägu särama lööb ja tuju heaks läheb.
Preemiaks ei pea olema asi, vaid võib ju olla ka näiteks mingi ühistegevus/elamus, mille laps saab ise välja valida.
Iga lapsevanem kasvatab oma lapsi nii, nagu oskab. Minu silmis pole vahet, kuidas ta seda teeb- kui laps käitub normaalselt, on ta hästi kasvatatud.
Igaüks pole pedagoogiks õppinud ja kõiki väikeseid inimesi ei saa ühtemoodi käsitleda. Samuti olen tähele pannud, et ka pedagoogide laste seas on
kaake ja pätte.
Seega, võiks nagu vabalt võtta, mitte seaduseid teha.
Füüsiline karistamine ei too mingit tulu, kui lapsevanemal muud vahendid otsa saavad, siis andku aga minna.
No ma olen neid "ärarääkivaid" mammasid näinud, kes lõugavat ja jonnivat patsaani kaubanduskeskuses pool tundi veenavad
Ma ei ole vägivaldne inimene, aga eelmises postis juba ütlesin, et kõik ei ole pedagoogid ja väike sakutamine ei jäta psüühikale nüüd küll mingit
traumeerivat jälge.
Seega usun, et füüsiline karistamine toob väga head tulu.
Loomulikult ei räägi ma imikutest
Ja kui esimene laks soovitud mõju ei avalda, siis sakutad senikaua, kuni mõikab?
"Ärarääkimiseks" võib äraräägitava objekti näiteks ka kaubanduskeskusest väljapoole toimetada.
PS. Ei ole pedagoog. Lihtsalt usun sellesse, et täiskasvanud inimene võiks saada asjad selgeks tehtud (ka lastele) ilma käsi käiku laskmata. Siiani on
mu teooria praktilistele katsetele kenasti vastu pidanud.
Ei väida, et see peaks kõigile sobima.
Lapsi ei peksta. See ei õpeta neile midagi.
Kui sul on vaja tõestada, et sina oled tugevam, siis selleks on teisi vahendeid. Väikelapsel - näiteks kui laps ise lööb - hoiad lihtsalt käsivarrest
kinni, vaatad silma ja seletad, et nii ei tohi. Hoiad kinni seni, kuni tundub et ta aru saab.
Suurema lapsega, kelles füüsiline jõud ei käi üle, on teised võtted. Hüvede külmutamine, jne.
Laksutamine on lihtsalt veel üks levinud võte probleem endast kaugemale tõrjuda ja oma paha tuju välja elada - selle asemel võiks lapsega tegeleda.
Kassiema ei peksa oma lapsi, vaid sakutab turjast - see on lähikontakt, hoidmine.
Laks on tõrjumine. Laksutamine on signaal: jäta mind rahule, mine eemale, kao mu silmist.
Laksutada võid inimesi, kellega sa ei soovi suhelda. Kellega soovid distantsi hoida. Vaenlasi. Jne.
Miks peaks oma lapsesse suhtuma kui vaenlasesse?
Lapsi ei peksta?!
Me ei räägi peksmisest, vaid laksutamisest!
Et rehelise variant parim, igaüks teab kuis lapsi kasvatab. Aga jälgides juba täiskasvanud inimesi, on selliseid indiviide, kes on vanema
hoolitsusest ilma jäänud.( füüsilisest karistamisest) Isegi psüholoog teeb ennast lolliks, andes nõu lapse kasvatamiseks, jah tegusi vöib analüüsida
takkajärgi ja seda ka võib üsna valesti teha. Ise sain karistada lapsepölves ja olen ainult seepeale pahane, et olen ka saanud ilma asjata kere
peale.
Ma arvan sönad nüüd küll mind ohjes poleks hoidnud, vähemalt minu vanemad ei oleks. Ja ei olekski teisi vanemaid tahtnud, sest ära
hellitatud pesamunana oleksin teine isiksus, keda ma ei sooviks enda silmis ikka näha.
algne postitaja:bellatrix
kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?
või on see mõttetu?
___________________________________________________________________________________________________________________________
Esimesele küsimusele vastaks, tahaks näha inimest, kes imikut laksutab?
Ja teine, kas keele näitamine tõesti kisub lapsevanemal rusika rulli? See viimane oleks just see koht, kus peaks sõnadest piisama.
laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.
ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab
Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.
ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab
Lõppeks on nõnda, et lapsi kasvatab igaüks ise ja õiget viisi ega manuaali selleks pole. Mis siis viga oleks kui lapsega selline kaasa käiks 
Ja teisi hukka mõista on jube lihtne kahtlemata.
Tsitaat:
Algne postitaja: Madame
laksutamine on sama mis peksmine.
peksmine lihtsalt kujutab endast korduvate laksude seeriat.
ja päris ikka ei ole igaühe enda asi, kuidas ta oma lapsi kasvatab. pole kunagi olnud, muuseas. eestlastel on vanasõna: küla lapsed kasvatab
Meenub jutt ühistrantspordist kus ema lapsega linna sõitsid.Laps ronis nagu ahv mööda istmeid ja kuna ta ema ei seganud ei huvitanud ka ema lapse
tegevus.Reisija märkuse peale laps korrale kutsuda vastas ema ,et tal on lapsel vabakasvatus.Seepeale astus ema juurde üks noormees kes suust nätsu
võttis ja selle emale juustesse vajutas,ise sealjuures öeldes et ka temal on vabakasvatus.
Kui on laksu ära teeninud siis ta selle ka on saanud.Kui on kiituse ära teeninud siis saab ka kiidetud.Jumala normaalsed inimesed on kasvanud.
Olen piisavalt näinud tänaval ja poodides nn rahulikke vanemaid kes oma lapsel endale pähe kusta laseks.Lapsed karjuvad ja teevad mida tahavad.Mõlemil
neil tuleks laks mööda tagumikku anda.
Olen pigem näinud selliseid kasvatamatuid lapsi, keda on "laksutatud".
Seetõttu tekibki küsimus, kas füüsiline karistamine mõjutab kasvatust/kasvatamatust või mitte? Mõlemal juhul saame tuua näiteid nii hästi kui ka
halvasti käituvast järeltulevast põlvkonnast.
Lisatud: kuna nimetet katseid pole võimalik adekvaatselt läbi viia (sama lapsevanem-sama laps-sama olukord-ilma laksuta-/vahepeal väike mälu
kustutamine, et võrrelda täpselt samas olukorras toimuvat/-laksuga), jääbki kogu säärane arutelu vaid erinevate kogemuste vahetamiseks.
Kes saab laksuta, kes laksutab.
Igaüks vastavalt oma südametunnistusele.
Madu
Ja sa oled surmkindel,et nende kasvatamatuse taga on just nimelt see laksu saamine.Äkki on laste kasvatus kõvasti kinni vanematest.Lihtsalt mõned
vanemad pole lihtsalt võimelised lapsi kasvatama.Neil pole selleks eeldusi.Täpselt samuti nagu iga rasedus ei lõppe emaks ja isaks saamisega.
ok, aga mida peavad sellised vanemad siis tegema, kellel pole eeldusi vanemaks olemiseks
Peavad oma lapsed lastekodusse ära andma või?
Täiesti nõus freega, ning lisaks et, alla 5 aastasele lapsele jõuab naeratus alati kohale, kuid mitte mingi laksuhoog.
Neile, kel pole emapiimaga antud kaasa oskust lapsi armastusega hoida eemal jonnist ja ulakustest, peaks riik tegema kooli, nimega perekooli, mis
lisanduks gümnaasiumi viimasele kursusele ja mille lõpetuseks tuleks teha riiklik eksam.
Miks siis kohe ära peab andma.Lihtsalt nad kasvatavadki oma lapsi neile antud võimaluste piires.Ideaalseid lapsevanemaid ma ei usu et on olemas.Kõigil
on midagi head ja midagi halba.Selleks ei saagi anda ühest malli laste kasvatuseks.
Mis puudutab aga seda lapsele laksu andmist siis laks kui selline karistusvahendina tuleb kõne alla ainult sellisel juhul kui laps mõistab mille eest
ta seda saab.Just mõistab,mitte ei kujundata sellest välja refleksi.
Mustikas
Kindlasti on sul õigus.Ka pooleteiseaastane ja pooleaastane mõistab naeratust paremini.
Kordan veelkord, tähtis on tulemus, mitte meetod selleni jõudmiseks. Löövat last käsivarrest kinni hoida- ta tuleb teise käega ja lisaks veel
hammustab. See selleks, inimesed ja eriti loomad õpivad läbi valuaistingu kõige kiiremini.
Ja kassi näide- turjast sakutamine on kasslastel ja kõigil käpalistel oi kui ebameeldiv tegevus. Asi on hoidmisest kaugel. Eriti koeral on see väga
hell koht.
Ja veel- ma ei räägi imikutest.
Reheline, me ei kasvata inimlooma vaid inimest.
Ja free, rehelise sõnumist jäi mullegi kahetine arusaam, kuid ma ei haara halvimast.
Õige Reheline
Viimane märkus oli eriti tähtsal kohal.Vastasel juhul oleks järgmine postitaja teinud põhjapaneva järelduse.Rehelisel meeldib imikuid raputada ja
taguda.
See hammustamine paistab jääva kahjustusena ja tagajärgi on siingi näha...
Nonoh, Mustikas, pean ennast hästikasvatatuks inimeseks
Nüüd ma hakkan mõistma,miks Mustikas mügridest ja muttidest ei saa lahti.Ta räägib neile lihtsalt et nad ära läheksid kuid need ei taha kuidagi uut
elukohta vaadata.

Tsitaat:
Algne postitaja: bellatrix
kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?
Ai, sossuke, nüüd sa hakkad saama
Aga loomade teemat ei tõstnud mehed üles. Üks naiskodutu hoopis alustas. See oli õigluse mõttes ära märgitud.
Ja mullamuttide lennutamisest atsetüleeni kaasabil olen ma juba mitu sõimukirja saanud, seega mind lastekaitsjad enam ei morjenda.
Tsitaat:
Algne postitaja: 2mustikas
Neile, kel pole emapiimaga antud kaasa oskust lapsi armastusega hoida eemal jonnist ja ulakustest, peaks riik tegema kooli, nimega perekooli, mis lisanduks gümnaasiumi viimasele kursusele ja mille lõpetuseks tuleks teha riiklik eksam.

A äkki juhtub tööõnnetus?
Sossuke
Kui soovid võime ka sinu personaalküsimuse ülesse tõsta.Ise tahab veel hea ema olla aga alamõõdulisi lapsi vasta näppe peksma.Küll sa kunagi kahetsed
seda.Saad vanaks ja väetiks-upud oma sita ja kuse sisse ära-keegi ei tule su perset kasiima.Ja kohe kindlasti ei lõpeta vanadekodus-lihtsalt sinu eest
ei raatsita maksta.
Vot siis meenuta ,kas on vaja last peksta...vastu näppe.
Kaitsevaim
Kui mina oma neitsipõlves koolis käisin oli ka meil pereõpetus ja lausa seksuaalõpetus.Viimast õpetas meile mingi vanamoor kes avamata ilmselt tagasi
läks.Pereõpetuses aga õpetati plikasid mune praadima ja kooki küpsetama.
Kool oli 32 kk
kui ma midagi kahetsen, siis seda, et vitsa vähe andsin
Õigustab ka veel ennast.
Mulle hakkab tunduma et sa oled lausa uhke selle üle ,et alaealisi lapsi peksid,lausa lapsi kellel maailma naba on ema ja tema hellus.
elus peab kõik tasakaalus olema.
nii hirm kui arm.
kahju jah, enam ei saa lastele vitsa anda, nii suured ja normaalsed on kasvanud
Määravad on veel mustmiljon eri nüansi perekonnasuhetes, milliseks kujuneb inimene. Ses mõttes ei saa üheselt tembeldada inimesi headeks või
halbadeks.
Veel näide elust enesest - kuueselt otsustasin saarde minna vanaema juurde, suvel, õhtul põhjarannikult. Ma olin kodust umbes 20 km kaugusel kui isa
mulle järele jõudis ja ülesse leidis (olles terve küla selleks hetkeks tagajalgadele ajanud).esimese asjana küsis ta kas kõik on korras ja kui ma olin
talle oma seiklustest pajatanud rõõmsalt siis võttis ta rihma pükstelt ja andis mulle päris korraliku keretäie. Kui me olime koju tagasi jõudnud pani
ta mu diivanile istuma ja hakkas nutma ja küsis kas ma sain aru, kui mures nad mu pärast olid? Sellel hetkel sain ma reaalselt sellest aru ja ka
sellest kui väga isa mind armastab ja kui tähtis ma talle olen.
Ehk siis - see fakt et ta mind päris räigelt karistas ei kaalunud üle seda, et ma esimest korda tundsin kui tähtis ma neile olen 
Kallistage puid ja armastage lilli, naeratage retsidele ja rääkige tiksuvate moslemitega
Krt, mingi Stallone film oli tulevikust, kus ropendamise eest trahvikviitungi sai...
Perekooli
Sossuke, tuled mulle pinginaabriks?
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Madu
Ja sa oled surmkindel,et nende kasvatamatuse taga on just nimelt see laksu saamine.Äkki on laste kasvatus kõvasti kinni vanematest.
Rahunege maha nüüd. Aga madu võiks oma postitused üle vaadata, üks kord mõtled üht ja teisel korral mõtled teist asja. Loodan, et sinu laps ikka saab
sellest asjast aru. 
Lugesin üle.
Ei tuvastanud vasturääkivusi.
Ei tuvastanud ka olukorda, et keegi oleks väga närviline olnud.
Tänan muret tundmast, kuid mu põrsas on täitsa kenasti kasvatatud ja saab "sellest asjast" aru.
Kui on veel tarvis midagi täpsustada, siis palun u2u.
Tsitaat:
Algne postitaja: madu
Kullakene, selleni ma ju tahtsingi jõuda.


Ikka armastades aga vajadusel ka vitsakesega. 
Tsitaat:Võimalik, et mõte on selles, et lapsevanem saaks kontrolli enda kätte, kui ta muudmoodi ei oska. Eks viha ja vägivalla taga on alati abitus. Olen seda isegi kogenud, aga ma ei laksutanud ega tutistanud, vaid tõin korraliku kasevitsa, millega mööda sääri ja taguotsa andsin.
Algne postitaja: bellatrix
http://www.epl.ee/artikkel/476161
siinkohal link seadusemuudatuse teemal, kas laksuandmine on kurjast või pigem hädavajalik.
eesti liigub ka minu arvates seda teed, et sellised vaidlused võivad ka meil kunagi päevakorras olla.
mida teie armas raffas arvate iseenesest.![]()
kas lastekasvatuse hulka peaks kuuluma kehaline karistamine ja millisel määral siis või siiski ainult äärmise abinõuna või üldse mitte?
kas annaksite aastasele lapsele väikse laksu mööda taguotsa, kui ta ei lase mähkmeid jalga panna?
kahesele kui ta keelt näitab?
või on see mõttetu?
Tore, lõpuks ometi hakkab võimust võtma toon, et kasvatada saab põngerjaid mõlematpidi ja ühte osapoolt hukka mõista on lihtsalt nõme.
Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest. Kellel on tasase loomuga laps, see mõistab igasuguse lapse füüsilise karistamise hukka, kuna temal pole vaja olnud lapsele laksu anda. Rübliku lapsevanem aga soovitab igati paar peksupäeva nädalas. Seega siis ainult individuaalne lähenemine - kui ikka korduv sõnaline mõjutamine ei aita, tuleb rakendada intensiivsemaid meetodeid. Kindlasti on kõik seda meelt, et - "las laps teeb, mis laps tahab, peaasi, et ei jonni" - ei kõlba tegelikku ellu.
Mina ei tea,lastekaitseseadus ei luba,laps võib politsei kutsuda.
Õnneks on mu lastel juba aru peas.
Eriti meeldis eelpostitaja mõttetera....
Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest
Mina asendaks sõna lähtub sõnaga lähtugu
Elu on näidanud et pahatihti on need kõige teadjamad ja oskuslikumad need ,kes on lapste ja nendega seonduvaga kokku puutunud koduaknast igatsevalt
välja vaadates.
Tavaliselt algavad nende nõuanded sõnadega -
...kui mul kunagi tulevad .....
Rahvatarkus ütleb Emme mune siis kaaguta.
See kas oleme kasvatuses olnud ligilähedaselt õigel teel selgub alles pikkade aastate pärast kui saame anda hinnangu oma projekti õnnestumsele või
persekukkumnisele.
Ei pidanud silmas eeskõnelejat.
Teemaalgatus oli imiku ja paariaastase karistamisest.
No muidugi ei kujutagi,et nii väikse lapse peale närvi ei jätku ja peab kohe udjama hakkama.Jama küll,mis sa selle lapse siis sigitasid.
Enda kogemuste koha pealt mõtlesin näiteks, kui kuuesele ei jõua kohale,et põlevate tikkude loopimine on keelatud ja keeld ei ole ühekordne.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Eriti meeldis eelpostitaja mõttetera....
Lapse nahutamise juures kipub olema nii, et igaüks lähtub oma konkreetsest kogemusest
Mina asendaks sõna lähtub sõnaga lähtugu
Elu on näidanud et pahatihti on need kõige teadjamad ja oskuslikumad need ,kes on lapste ja nendega seonduvaga kokku puutunud koduaknast igatsevalt välja vaadates.
Tavaliselt algavad nende nõuanded sõnadega -
...kui mul kunagi tulevad .....
Rahvatarkus ütleb Emme mune siis kaaguta.
See kas oleme kasvatuses olnud ligilähedaselt õigel teel selgub alles pikkade aastate pärast kui saame anda hinnangu oma projekti õnnestumsele või persekukkumnisele.
Ei pidanud silmas eeskõnelejat.
Ära löö last, karu näeb, ei poolda füüsilist karistamist
Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist -sellse loosungi lugesin hommikul Toidumaailmast lahkudes läbides ühte koridori tänavale.
Tsitaat:
Algne postitaja: tunexdore
Ära löö last, karu näeb, ei poolda füüsilist karistamist![]()
Just Tiivi
Vastavalt vanusele muutuvad ka motivatsiooni vahendid.
Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist......See võib edukalt kehtida väikelaste juures.
Järgmise etapi motivaator võiks olla juba mahlakam....I-pääd ja roller
Edasi tuleb juba auto-siis parim kamber alumise koikuga ja lõpetades platsiga metsakalmistul riigimeeste künkal.
Minu poisid on küll sugeda saanud ja nüüd, tagantjärele, ütlevad, et on tänulikud. Nad olid sellised hüperaktiivsed sellid, kellele rääkimine läks
ühest kõrvast sisse, teisest välja. Nagu nad ise ütlevad- kui ei oleks olnud karistuse hirmu, siis kes teab, kus me praegu oleksime.
Tüdrukutest üks on suutnud mind nii endast välja viia, et kargasin kahe käega talle parukasse kinni. Tema kommenteeris mõni aasta hiljem, et kui tal
endal nii vastik laps oleks, siis lööks vist maha...
Ja üleüldse piibli õpetussõnades on kirjas: sina pead oma last karistama, et tema ei peaks mitte surema. Minu arvates on mõte selles, et karistamatus
ongi nagu vaimne surm, vaat lähen ja lasen vastikule õpsile kuuli keresse, mis te siis ütlete? Aga kui oleks mõelnud, et kodus saab isa käest kere
peale, kas siis ka oleks lasnud?
Ja veel- palju on ka lapsi, kes kasvavad vitsata. Oleneb iseloomust. Minu omad ei kasvanud 
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Just Tiivi
Vastavalt vanusele muutuvad ka motivatsiooni vahendid.
Piisab armastusest ja vahest tükikesest ¹okolaadist......See võib edukalt kehtida väikelaste juures.
Järgmise etapi motivaator võiks olla juba mahlakam....I-pääd ja roller
Edasi tuleb juba auto-siis parim kamber alumise koikuga ja lõpetades platsiga metsakalmistul riigimeeste künkal.
Tiivikene
Tasuta lõunaid pole olemas.
Ta liiga noor ,et aru saada et aktsiatega kaasneb kohustusest.Aktsiad tulevad siis kui ta hakkab mõistma et pakk on motivatsiooniks olla hea
inimene.
Ok,ongi veel väikesed,
kingin parem hõbelusikad.
Mina arvan, et need keda on füüsiliselt karistatud lapsepõlves on ka kergekäelisemad seda oma lastega tegema.
Minu abikaasa peres kasvas üles 3 last keda mitte kunagi ei karistatud füüsiliselt. Ikka räägiti, kui olid eriti karmid juhtumid, siis rääkis isa
lastega. Isa karm jutt oli midagi eriti hirmsat seal peres. Isa oli koguaeg rahulik aga kui tõstis häält, siis oli majas vaikus.
Mina sain rihma väiksena koristamata toa eest ja selle eest, et sõna ei kuulanud, olin siis 5-7-aastane. Mäletan siiani seda alanduse tunnet. Lisaks
karistas mu ema mind kui ma olin teismeline ja ma mäletan ka seda valu ning ebameeldivust (mäletan hästi kuidas ema mu juuksed haaras ja raputas). Ma
tean, et oli asja eest, kuid siiski ma ei taha neid samu tundeid oma lastele edasi anda.
Lisaks tean, et rüblikud, keda päev-päevalt füüsiliselt karistatakse on ka ise vägivaldsed. Nad tunnevad, et võivad teisi lapsi karistada füüsiliselt.
Kord käisin külas perega sõprade juures ja nende pojast rüblik 2,2aastane tegi haiget mu 3-aastasele põnnile. Näpistas tugevalt, minu poiss ei osanud
reageerida ja teine ei lõpetanud tegevust. Ma leidsin, et võin seda lasteaialast väheke kasvatada. Võtsin poisi käe tugevasti oma pihku ja ütlesin, et
kui veel teeb, siis teen mina sedasama ka talle. Mäletan siiani seda nägu mis oli täis hirmu.
Pärast seda rääkisin oma lapsele, et kui keegi teeb haiget, siis peab ta vastu tegema aga kui võimalik siis kordades valusamalt!
Iga väike kurjam saab tunda valu kui minu lapsi puutub kuna selles vaimus õpetan kõiki.
Need vägivaldsed lapsed kes minu kooliajal teisi piinasid said kodus füüsiliselt karistada. Vägivald sünnitab vägivalda.
Füüsiline karistus on tingitud lapsevanema võimetusest endaga toime tulla. Väga hästi saab hakkama kui karistuseks läheb laps nurka ehk võetakse aeg
maha. Olen oma põnni isegi 30 minutit järjest nurka pannud kuna ta on minema tormanud aga üks hetk murdub laps ikkagi. Iseasi kas lapsevanem jaksab ja
suudab sel viisil karistada. Lihtsam on ikka vits või rihm haarata või siis laksu anda.
Ahjaa olla külas ja kuulda kuidas last karistatakse on üks minu jubedamaid elamusi. Jah osad lapsed ongi ülienergilised ja ei kuula alla 3-aastasena
aga minna ja tutistada last seni kuni laps nutab... Julm! Minul hakkas halb...
Üldiselt on nii jah,et vägivald sünnitab vägivalda.
Võtmesõnaks on:õppige andestamist.
Aru ma ei saa, kuidas laks taguotsa pihta on jube vägivald. Mille poolest käskimine ja keelamine leebem on? Vaimsed üleelamised on alati raskemad, kui naha kipitus pepu peal.
Paar nädalat tagasi olin matustel,kus lapsed järelhüüdes muu hulgas ütlesid,et ema kasvatas meid alati hea sõnaga.
Nii et see on võimalik.Kasvatada lapsi vägivallata.
No jah
Eks matus ole jah koht kus lahkunust negatiivselt räägitakse.Ma millegipärast ei taha uskuda et roolijoodikust kes avarii tegi ja surma sai räägitakse
kui roolijoodikust kes pere koos lastega sunuks sõitis.Ikka tore ja kohusetundlik ja teistele eeskujuks olevast inimesest.
Niiet Tiivi-jätame eriolukorrad välja.Ma ei tahtnud muidugi oma näitega seada kahtluse alla memme kes oma lapsed korralikeks inimesteks on kasvatanud.
No ei ole ma nõus! Kõik oleneb loomusest, ma olen küll ja veel näinud neid rahulikke lapsi, kellega toimetulemiseks tõesti piisab sõnast. Minu omad
olid sündimisest saadik tulekerad, ei püsinud puus ega pudelis, aina kadestasin teisi, kelle lapsed nii rahulikult ja mõistlikult mängisid. Või mis te
ise teeksite, kui 10-aastased poisikesed veavad raudteele suure käru, et siis rongi peale ronida vaikselt ja Pihkvasse sõita lõvisid vaatama. Tuli nad
välismaalt tagasi tuua, sest jäid sindrid tagasi tulles vahele. Küsisin pärast nende õpetajalt, teeneliselt pedagoogilt- mida sa teeksid minu asemel?
Vasts oli täiesti konkreetne- aga ma neile annaksin! Siis oih ja vabandused. Ei olnud ega ole vägivaldsed, vastupidi, alati astuti nõrgema eest välja.
Ning igati aktiivsed ja rõõmsameelsed, kõigil koolipidudel esimesed esinejad. Aga kui lollus pähe kargas, ei olnud pidu ega piiri. Äärmusest
äärmusesse. On siiski olemas inimesi, kellele piirid seab vaid karistuse hirm niikaua, kui endal natuke mõistust pähe tuleb. Miski on looduse poolt
kaasa antud, mida muuta ei saa. Kui arvate, et ma olin vilets ema, siis tutkit, kogu aeg uurisin psühholoogiaraamatuid ja lugesin ja laulsin nendega
ja suhtlesin kogu aeg asjatundjatega. Ühel hetkel tuli aru pähe ja kuskil teismeeas said järsku poistest mehed. Täiesti vastutustundlikud. Kas see ka
siis oleks juhtunud, kui nad karistamatult oleks saanud teha mis iganes pähe tuli- ma kahtlen. Igatahes tuttavad kadestasid- issand, kui head pojad
sul on, oleks meie omad ka sellised! Kõike ei saa kaugeltki ühe mõõdupuuga mõõta ja annaks jumal mõistust õigesti talitada. Ja kui konkreetne olla,
siis mida asja te siin seda vaest Bulletit peksate kogu aeg? Laps vajab mõistmist


Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Paar nädalat tagasi olin matustel,kus lapsed järelhüüdes muu hulgas ütlesid,et ema kasvatas meid alati hea sõnaga.
Nii et see on võimalik.Kasvatada lapsi vägivallata.