
Tüdruk 4,5; ei saa temaga hakkama, teeb mis tahab. Räägid - ei midagi; karsitad - ei midagi. Mõtlesin, et äki päkapikumäng aitab:
mängisin, et päkapik tõi talle kirja.Vilgutasin akna taga punast sokki, panin kirja aknalauale, koos lugesime läbi: "kingitusi saavad ainult
head lapsed! Nägime, et sa jonnid. Kuula emme sõna, siis saad ka paki. Pälapikud"
Tibi reaktsioon oli: "mul on nii hea meel, et päkapikult kirja sain!"
---
samuti on igasuguse karistusega - kisab, peksab mööblit, isegi oma voodi ja tooli on ära lõhkunud! Mingeid järeldusi karisutsest ei tee
kahtlustan, et kas on kõik ikka korras? või ongi selles vanuses arusaamisega nii suured probleemid?
minu jutt võib olla karm, olen ise seda kogenud, kuna on tütar ja poeg, ütlen sinu jutu peale et sinu laps teeb mida tahab, ja nüüd kui ta on juba 4,5 aastane on väga raske midagi muuta, aitab ainult sinu ja abikaasa koostöö, et kumbki ei anna paika pandud plaanis järgi, mismoodi laps paika panna. Nagu isegi olete kogenud et omavahelgi kõik ei suju, laps kasutab kõiki neid lahkhelisid täiega ära. Mäletan oma lapsepõlvest väga analoogseid seiku, mismoodi mina olin tähelepanu keskmes ja minu vanemad leppisid sellega
" sinu laps teeb mida tahab" - said õigesti aru, selles probleem on
Miski ei mõju
" mismoodi mina olin tähelepanu keskmes ja minu vanemad leppisid sellega" - jah, nii on, va. et mina ei lepi sellega; aga ta naudib ka seda
tähelepanu kui saab karistades.
Tean ka mis meid selleni viis - me ei karistanud, vaid kasutasin Gordoni psühholoogiat "räägi lapsega". Ta nautis tähelepanu mida minu
seletamine talle andis ja tegi pahandust NIMELT et minu tähelepanu saada. Kui ma asjast aru sain oli hilja
Lisaks kaotas ka võime kuulata mida
talle räägitakse.
----
Aga kas oskad ka nõu anda?
ma olen kogu hines igasuguse füüsilise karistamise vastu aga nüüd on ka vits käigus - ei mõju 
Ma ei ole kaugeltki pedagoog, kuid karistamine (füüsiline või?) on küll viimane asi.

Ok!
näen, et ka täiskasvanud kisuvad sageli kontekstist välja ühe sõna ja arendavad kuulamise asemel selle sõna ümber oma loo....
Ju siis on laps ikka normaalne 
Tegin sulle Copy-Paste ühest artiklist, leiad sellest ehk küsimuse oma vastusele!
Jutt käib enamikus viie aastasest lapsest, aga üldjuhul on sinna kaasatud ka 4 aastaste mõttemaailm.
Usun, kui natuke otsiksid , leiaksid ka ise vastavat kirjandust, mis sind aitaks.
Selleks ajaks, kui vanematel saab “kõrini”, ning neile näib, et rohkem ei suuda nad vastu pidada, selgub, et nelja-aastane on
vahepeal viieseks saanud. See on armas ja köitev iga. Lapse käitumine muutub ettearvatavaks, tema ise aga märgatavalt rahulikumaks, sõbralikumaks,
järeleandlikumaks.
Nelja-aastane võtab endale ülesandeid, mis pole talle jõukohased, ning nendega toime tulemata satub raevu ning tunneb, et kõik on nurjunud (vahel
tähistatakse seda seisundit sõnaga “frustratsioon” – ladina keeles - pettus, tarbetu ootus, ebaõnn, viga). Viie-aastane
võtab ette vaid seda, mida suudab täita ning seetõttu saavutab peaaegu alati edu. Neljane ei tea, mis saab tema joonistusest, seni kuni selle valmis
saab.
Viiene teab täpselt, mida ta joonistama asub, ning lõpetab töö vastavalt oma esialgsele ideele. Üleüldse viib viie-aastane lõpule alustatud
ettevõtmise, erinevalt 4-aastasest, kes võtab kõike ette, kuid ei lõpeta õieti midagi. Samas teab viiene, kus peatuda – tema käitmine jääb
nüüd mõistlikkuse piiridesse.
Laps mõtleb vähe tulevikule, ta on rahul ning isegi õnnelik tänases päevas - oma praeguse eluga ning maailmaga, kus ta parasjagu viibib. Temagi
käitumisega ollakse tavaliselt rahul. Nüüd on ta taas valmis koostööks, nii nagu see oli kolmeaastaselt, ning ta soovib, et kõik teda kiidaksid.
Kuna laps elab olevikus, ei sukeldu minevikku ega muretse tuleviku pärast, on ta erakordselt praktiline. Ta liigitab asju lähtuvalt nende
kasulikkusest: pliiats – et joonistada, tugitool – et seal istuda, diivan – et sellel hüpata. Tema mõtlemine on
realistlik. Kui last paluda, et ta kujutleks end merekaldal seisvana, siis vastab ta, et ei ela mere ääres. Küsimusele, kas koerad oskavad ujuda,
vastab ta, et tal pole koera.
Viie-aastane laps armastab oma kodu ja perekonda, ometi jääb sellest talle nüüd väheks. Ta on küps juba laiemalt suhtlema, eelkõige oma eakaaslastega.
Laps sõlmib sõprussidemeid naabruses elavate lastega. Samuti on ta targem, kui seda eeldavad täiskasvanud, kes pidevalt imestavad tema tähelepanuvõime
üle. Vahel on nad lausa hämmingus, kui ta kordab tema kuuldes ettevaatamatult lausutud sõnu. Täiskasvanud arvavad, et ta ei suuda neid mõista ega
nende sõnu meelde jätta. Kuid tema mõistab rohkem, kui seda arvatakse.
Viie-aastast tõmbab kollektiivi poole. Senini võib last rahulikult kodus kasvatada, kui on võimalusi. Nüüd on aga õige aeg ta lasteaeda panna. Seal
teeb ta läbi olulise etapi – kogub sotsiaalseid kogemusi eluks kollektiivis. Hea pedagoogi käe all võib viiene palju omandada ning oma
vaimses arengus edasi liikuda. Kahju oleks seda aega raisku lasta minna.
Viie-aastane laps januneb uute muljete järele - ta tahab õppida. Ta vaatab meelsasti telesaateid ning on tohutult uudishimulik. Ka füüsilises arengus
astub laps korraliku sammu edasi. Vanemad märkavad äkki, et nende laps on kasvanud suureks ja muutunud raskeks, ka tema liikumisoskused on märgatavalt
paranenud. Nii võib ta jalgsi või suuskadel läbida mitu head kilomeetrit. Suhted temaga muutuvad aga mõnevõrra raskemaks.
Vanemad lapsed peavad 5-aastast “ligitikkujaks”. Tõepoolest pressib ta end ligi, nõuab tähelepanu, tahab, et tema jaoks oleks
aega, et temaga räägitakse ja mängitakse. Pere ainukesele lapsele meeldib haarata enda “valdusesse” külalisi. Ta vestleb nendega,
ronib põlvedele, sülle, pähe… Tahab, et temaga räägitakse. Täiskasvanutel pole midagi selle vastu, et lapsega mõnda aega mängida, kuid
temast lahti saada pole sugugi lihtne – ta ripub takjana nende küljes ning õigustab täielikult “ligitikkuja”
nimetust.
Tuleb välja, et on tohutud psühholoogilised erinevused 3-, 4- ja 5-aastaste laste vahel. Vanemad peaksid kasvõi üldjoontes tundma neid, et õigesti
käituda. 4-aastase käest ei saa nõuda samasugust kiiret ja tingimusteta kuuletumist kui 5-aastaselt ning teda ei saa karistada selle eest, et ta
kohemaid vanemate käsku ei täida. Kui vanemad ilmutavad kannatamatust ning ärrituvust, tähendab, et kasvatamist vajavad nad ise.
Üldiselt polegi võimalik kasvatada last, kasvatamata sealjuures iseennast. Vanemad peavad täna olema targemad, kui nad seda olid eile. Nende ette
kerkivad pedagoogilised probleemid sunnivad neid meenutama ning ümber mõtestama omaenese lapsepõlve muljeid, mõtlema ja analüüsima. Laste kasvatamine
on kahepoolne protsess. Vanemad ei peaks ühesuguseid nõudmisi esitama erinevas vanuses lastele. Nad peavad mõistma erinevusi ning vastavalt sellele
käituma.
3-, 4- ja 5-aastastel on loomulikult ka palju ühist. Selles eas toimub lihassüsteemi arenemine ning täiustub liigutuste koordinatsioon. On hämmastav
kontrast kohmakalt tatsava 2-aastase ning täpsete liigutustega 5-aastase lapse vahel. Sellel perioodil laseb laps “ema
põllepaeltest” lahti, tal tekib eakaaslaste seltskond ning ta õpib nendega suhtlema. See on aeg, mil laps hakkab tunnetama ka oma soolist
kuuluvust.
Tsitaat:
Algne postitaja: katizxcv
Ok!
näen, et ka täiskasvanud kisuvad sageli kontekstist välja ühe sõna ja arendavad kuulamise asemel selle sõna ümber oma loo....
Ju siis on laps ikka normaalne![]()
Ma ei ole küll pedagoog, aga paljudel jõnglastel on vitsahirm inimeseks kujunemisel hädavajalik.
Nende Gordonite või misiganes gurudega noored pe*se keerataksegi 
Kõige suurem patt lapse vastu on oma nõudmistest taganemine.Et kui näed, et jutt ei aita, tüdined ära ja jätad asjad nii, kuis on.Aga nii loomad, kui väikesed lapsed armastavad korda ja stabiilsust.Kindel kord annab turvatunde.Vastuhakk näitab turvatunde puudumist ning 4,5 aastaselt on juba natuke hilja seda korvata.Aga abiks ikka- jää alati endale kindlaks, ole rahulik ja ära mõtle sellele, et laps "ei taha".Tahab küll, aga tal on võimalus oma isiksus maksma panna ja ta kasutab seda ära.Ära jäta võimalustki oma korraldustes kahelda ja tasapisi loksub kõik paika.
asi lahenes
JÄLLE! lasteaia jama
No vähmalt rääkis nüüd välja, arutasime asja läbi ja rahunes maha.
No ei saa ma aru, et alatasa lasteaias juhtub midagi mis lõpeb selelga, et laps läheb "segaseks". 2 nädalat tagasi jäimegi ju koju, sest
hakkas küüni närima ja püksi pissima.
ja see ei ole seimene kord.. Ma lihtsalt ei uskunud, et lasteaiast, enne kui laps rääkis... Jälle!
Olen juba korduvalt palunud võimalust kasvatajatega rääkida, aga neil ei olevat aega!! (juhataja sõnul neil ei ole vanematega rääkimiseks aega; ka
arenguvestluseks ei ole aega)
Teemaalgatajal palun mitte isiklikult võtta, üldistan teemat veidi.
Ei ole normaalne.
Minu meelest on see üks tänapäeva valusamaid teemasi üldse, nüüd kasvatab lapsi, nn, vabakasvatatud põlvkond.
Kellel ei ole laste kasvatamise kogemust. Ei viitsinud kogu üllitist läbi lugeda, aga kui mudilast nimetatakse tibiks, siis võiks ema rohkem
tähelepanu raamatutele pühendama, ja loomulikult raamatutest mitte sopakatele ja naistekatele.
Karjuva mudilase sõimamine kaubanduskeskuses on ikka päris rõve vaatepilt ja emme ei saa isegi sellest aru, et karjumisega ta sisuliselt sildistab
ennast.
Olen loll ja otsin härga, laps on tülinaks, aga mis teha. Jõhker, aga paku leebem põhjus.
Lapse karjumine on TAGAJÄRG, mitte põhjus, selle võiks küll endale meelde jätta.
Minu meelest peaks kohustulikku koolituse issidele ja emmedele juurutama, muidu emapalka ei saa, kui koolitus EDUKALT läbitud.
Ja riik peaks peale seda veel ühe kulutuse tegema, ka kontrollima laste kasvatamist.
All korteris laps kisab juba kaks aastat, lapsevanemad kisavad lapse peale veel kõvemini, ei ole vaja olla geenius, et ennustada, mis-kes sellest
lapsest kasvab. Ja nüüd on seal teine lapse sündimas. Ei usu, et selline toodang riiki ja meid õnnele viib.
Teema on keeruline ja siin on hea ju õpetusi ja nõuandeid jagada. Peale selle on laste kasvatusest nii palju kirjutatud, et puudust ei teki. Iga inimene on eriline, iga olukord on oma nüanssidelt mitmekesine, on palju kõrvalmõjusid ...... mina siinkohal ei ole see õige, kes nõuandeid jagama hakkaks. Soovitna vaid, loe vastavasisulist kirjandust ja katseta!
Tsitaat:See tundub uskumatu. Rääkima sa igatahes pead, aga ma vaataksin siiski ka koduseid olukordi ja suhtumisi-käitumisi.
Algne postitaja: katizxcv
Olen juba korduvalt palunud võimalust kasvatajatega rääkida, aga neil ei olevat aega!! (juhataja sõnul neil ei ole vanematega rääkimiseks aega; ka arenguvestluseks ei ole aega)