
Kas olete olnud synnitusel tugiisikuks ja on see Teid kohutanud või olete saanud elu ilusaima kogemuse?
Kas pooldate persynnitusi või eelistate yksi katsumustele vastu minna?
tugiisik pole olnud, kuid kaks korda ise sünnitaja küll.... Mul oli mõlemal korral mees kaasas ja ega ma üksi läinud ka. Kuid jah, tugiisikust on siis kasu, kui ta teab, kuidas aidata. Niisama kaasasolevast iskust, veel võõrast, pole abi... Aga jah, pooldan peresünnitust. KUi peaks kunagi ka kolmas kord juhtuma, et seda pürotseduuri läbin, siis ikka koos kaasaga...kedagi teist ei oskaks kaasa tahta.
Minul sündis laps kodus, no kiirabi jõudis 20 min pärast. Aga siis oli hilja.
Olen mõelnud, et kui veel sünnitan, siis kindlasti kodus. Mehest oli väga palju abi ja siiani ütleme, et tegemist oli elu ilusama hetkega.
Tugiisiku kohta ei oska eriti midagi öelda. Tugiisik peaks minu meelst olema väga lähedlane inimene.
Hiirekas,tugiisik ju võib ka oma mees olla
.Sinu puhul see nõnda oligi
Tugiisik pole ka mina olnud, küll aga nagu mimmgi kaks last ilmale kandnud. Mind toetas mõlemal korral sünnitusel mu meespool. Ma oleks kindlasti ka
ise sama edukalt hakkama saanud, aga see ikkagi nii perekondlik sündmus ja emotsionaalne laeng mõlemale. See oli nii armas, kui mu muidu karuse
olemisega mes heldinult esimest korda tekisse mässitud poja sülle sai. Ja emmele rahulikus väikses ja koduses haiglas veelgi kodusema ja mugavama
õhkkonna lõi pisut poputades.
Tugiisikust on aga abi tõega vaid siis, kui ta ise ei pelga ja tahab osaleda. Kui ta oskab aidata kui vaja. Kuid oskus võib siin olla ka rahu
säilitamine kui teisel on valus ja käehoidmine. Meditsiinilise külje peal ju ikkagist teised abistajad.
Kuid enim on ikkagi võimalik aidata end ise. Veidi sünnituse kohapealt ettevalmistust ei tule kunagi kahjuks. Ja rahu, ainult rahu.
Mis veel tugiisikusse puutub, siis arvan et tuleksin mõnele lähemale sõbrannale selle rolliga toime küll.
Ikke tugiisikuga koos punnitatud, ise pöle seda au olnud olla kaasas ja tea, kas oma hyperaktiivse närviga sinna sobingi
Esimesae lapsega oli mul sõbranna kaasas.Väga abiks oli.Teise lapse käisin sünnitasin ise...mis see siis ära ei ole!
Ei tea ise ma sünnitusest midagi ,pole olnud kellegile toeks ega ka ise "sünnitanud" Aga mees ootas perepalatis juba kui mind toodi opisaalist,seegi
oli hea tunne
Jah....see ongi selline segane asi...kas keiserlõikust lugeda sünnituseks või mitte.Mina ei loeks,ehkki tulemus on sama.Seda magushaput valu ja liikumist enne sündi ei saa kirjeldada,seda peab tundma!
Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Jah....see ongi selline segane asi...kas keiserlõikust lugeda sünnituseks või mitte.Mina ei loeks,ehkki tulemus on sama.Seda magushaput valu ja liikumist enne sündi ei saa kirjeldada,seda peab tundma!

Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Jah....see ongi selline segane asi...kas keiserlõikust lugeda sünnituseks või mitte.Mina ei loeks,ehkki tulemus on sama.Seda magushaput valu ja liikumist enne sündi ei saa kirjeldada,seda peab tundma!
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Jah....see ongi selline segane asi...kas keiserlõikust lugeda sünnituseks või mitte.Mina ei loeks,ehkki tulemus on sama.Seda magushaput valu ja liikumist enne sündi ei saa kirjeldada,seda peab tundma!
Jah, ka mina loen seda siiski sünnituseks, kuigi mitte aktiivsünnituseks... Üks sünnituse liike on see ikka ! Ja tegelikult jah, isegi ohtlikum kui tavasünnitus, ku naine teadvuse juures ja saab märku anda kui enesetunde halvaks keerab .. või tunneb, et miskit valesti on... Sünnitus on aga keiserlõige ikkagi![]()
minulgi keserlõige oli...ja valud sain tagantjärgi, kuigi need teistmoodi kui sünnitusvalud...ja käima hakkamine peale sünnitust...eriti kurb oli see et üksi hakkama saama pidin juba kolmandast päevast, keisrihaavaga 4 kilost last pesta-tassida nii raske, eriti kui keegi hoidmas juures pole et laps maha ei kukuks. isegi vaevalt voodist välja sain poole tunniga. hakkasingi siis juba trenni 3 päevast tegema et ruttu taastuda. aga tugiisikuks pole olnud ja kui tulevikus peaksin ise sünnitama, ei tea kas vajangi kõrvale...muidugi kui oma mees just oleks.
Tsitaat:
Algne postitaja: michelle
minulgi keserlõige oli...ja valud sain tagantjärgi, kuigi need teistmoodi kui sünnitusvalud...ja käima hakkamine peale sünnitust...eriti kurb oli see et üksi hakkama saama pidin juba kolmandast päevast, keisrihaavaga 4 kilost last pesta-tassida nii raske, eriti kui keegi hoidmas juures pole et laps maha ei kukuks. isegi vaevalt voodist välja sain poole tunniga. hakkasingi siis juba trenni 3 päevast tegema et ruttu taastuda. aga tugiisikuks pole olnud ja kui tulevikus peaksin ise sünnitama, ei tea kas vajangi kõrvale...muidugi kui oma mees just oleks.
Ise pole tugiisikux olnud ja ei tea kas tihkaksin endaga kedagi kaasa võtta... aga kui juba, siis ikka ainult lapse isa
samas olen lugenud, et
mõnel mehel sellest alateadvusse võib mingi tõke jääda... nii, et esialgu ei suuda seksuaalelugi norm elada... kogemusi pole, ei oska seisu- ega
istekohta võtta
Aga mehel pidavat lapsega tunduvalt tugevam side automaatselt tekkima, kui tema sünni juures viibib...
Tsitaat:On ka selliseid näiteid, et paarist hiljem paari enam ei saagi kui mees on sünnituse juures viibinud. Tekib miskine sisemine vastumeelsus naise suhtes ja miski ei aita. Lugesin kuskilt just selliseid lugusid. Kusjuures, meest ei sunnitud sünnituse juurde tulema. Nii et ... Ei tea kunagi ette. Ja selle paari seksuaalelu muutuski olematuks. Mees ei tahtnud naist enam. Ja see sünnitas muud probleemid ja nii ta läks. Lahkuminek.
Algne postitaja: Virgin
Ise pole tugiisikux olnud ja ei tea kas tihkaksin endaga kedagi kaasa võtta... aga kui juba, siis ikka ainult lapse isasamas olen lugenud, et mõnel mehel sellest alateadvusse võib mingi tõke jääda... nii, et esialgu ei suuda seksuaalelugi norm elada... kogemusi pole, ei oska seisu- ega istekohta võtta
![]()
Aga mehel pidavat lapsega tunduvalt tugevam side automaatselt tekkima, kui tema sünni juures viibib...
, nojah. vist oli õudne kogemus. sai vist shoki. aga mul ka paljalt mõte sünnitusele ajab vaikselt iiveldama, s.t ajab hirmu nahka. kiidan kõiki
sünnitajaid.
Pole ma ise kellegile tugiisikuks olnud.
Oma esimesed lapsed sai sünnitatud täiesti ilma igasuguste peresünnitusteta. No noorim sündis see aeg, kus võis ka tulevase lapse isa sünni juures
olla ja muidugi ei jäetud seda võimalust kasutamata
Õnneks pole juhtunud
Minul oli küll mees kaasas ja mina ei kahetse ja mees ei kahetse.Kui tagant järele mõelda,siis oli isegi hea,et see aeg mees kaasas oli,kuna üxi
palatis tunde oma lapse sündi oodata on ju jube.Too aeg,kui mina sünnitasin,oli hästi palju sünnitajaid ja ämmaemandad jooxid muudkui ringi ja ma olex
siis pidanud enamus ajast üxi olema.Mul oli vähemalt keegi,kes oli mulle seltsix ja aitas mind,kui mul midagi vaja oli.
Mina kah ei kahetse, et mehe kaasa võtsin ja see, et tema kõrval oli, oli sünnituse kõige positiivsem osa - kui teda poleks olnud, siis oleks
sünnitusest AINULT halvad mälestused, muidugi va oma tibu nägemine
aga mees oli tõesti palju toeks ja abiks ja see sündmus lähendas meid veelgi.
Alguses kartsin veidi, et äkki tema kukub kokku verd nähes vms või et mis ta arvab kui mind sellisena näeb jne aga pold miskit hullu ja soovitan
soojalt kõigile sünnitajatele keegi kallis kaasa võtta, kes toetaks ja kasvõi lihtsalt seltsiks oleks.
Me pole sünnitand ja kardab seda kogemust 
Olen olnud tugiisikuks oma õele. Ja kuna ma ise polnud sel ajal veel sünnitanud siis oli see üsna suur shokk minu jaoks. Enne seda ei mõelnud küll
sellele, et kuidas see pisike ilmale tuleb.
Nüüd aga hakkan varsti ise sünnitama ja kõik hirmud on üle läinud.
Õde ütles, et sel hetkel kui sa vaatad oma last, siis on kõik valud ja isegi mälestused valudest meelest läinud 
olen olnud ise oma poja sünni juures...ja see tunne mida seal tundsin oli midagi väga võimast.....ilmselt on see veel võimsam kui su enda silme all
laps sünnib...mul nii väga ei vedanud...sest laps sündis mitteplaanilise keisrilõikega kuna oli nii suur jõmm
))
tugiisik pole olnud, kuid minu sünnitamisel oli mees 30 tundi vapralt kõrval. korra küll tukastas, kuid ega ma tal kaua puhata lasknud. hea, et ta
kaasas oli 
igal juhul pooldan ma peresünnitust
tugiisikux olin ma palutud aga hilinesi,sest sünnitegevus hakkas planeeritust ikka hoopis varem ja ülihelikiirust mul omal saba all ei ole
Ei oma tugiisikux olemise kogemust,küll aga mu mõlemad lapsed on sündinud nende isade juures olekul...ja kui peaksin veel kunagi sünnitama siis ikka peresünnitus üksi ei ei ei.
Mul oli parim sõbranna tugiisikuks ja ma ei kujuta ettegi, et keegi teine oleks olnud. Ise tugiisik olnud ei ole. Veel. 