
Ja aeg see tiksub tiki tikk-tikitakk! ehk siis naised! Kui heal meelel võtsite antud asutuses vastu barrikaade murdvaid sugulastehorde
Mul hakkab
paljast mõtlemisest paha, et kasvõi mu kallis ja tõesti hea ämm peaks tulema sinna mind vaatama kui jeeli-jeeli suudan ühele kintsule koikusse
nõjatuda
Ja nuh, haiglas need paar päeva tahaks ju lihtsalt olla ja harjuda ja kui võimalus siis kah PUHATA! Kuidas teil? Ma targu jätnud oma
raseduse ja tähtaja muu tungleva suguvõsa eest teadmata (nende eest siis, kes lähedal ja "ohtlikud"!!!) Igatahes ei õnnitlejatele haigemajas! PS!
Sedasi võiks enamalt jaolt ka minu oletatav palatikaaslane mõelda
ma polegi veel synnitusmajja sattunud kedagi õnnitlema....tavaliselt nad sealt ennem välja tulevad kui ma vaatama jõuaks...ja mis seal ikka nii kiiret selle õnnitlemisega on?
Nu mina võtsin kõiki külasid rõõmsal meelel vasta. Suisa kutsusin.
Ei olnd mul seal mingit jeeli-jeeli enda toetamist ega midagi. Istusin omal rõõmsal meelel voodiserval ja kõlgutasin jalgu. Tjah, isegi lastearst
suhtus mu külalistesse rõõmsalt ja hoidis seniks eemale kui need seal olid. Ja ma kohe pidin oma vennaperele näitama seda vanni, kuhu mu tibu sündis.
Aga see oli ka omaette perepalat ja nii ei olnd mul naabrit palatis. Ja keskit ei segand.
Sõbrannale söötsin suisa teist söögiportsu sisse. Abikaasa oma. Olgugi et ta öösi seal, välja arvatud sünnituse öö, ei olnd, oli ta neil arvepidamises
sees ja nii ma pidin nagunii kahe eest sööma, kui mees "õigel ajal" just mul külas olema ei sattund.
Mõnus aeg oli
Poputasid kuis jaksasid. Ämmakad, õed ja omad. Lilledega külalist nähes anti küladele kohe kas lillevaas õe poolt näppu või toodi
järgi. Kuigi jah, minu ainus palve külalistele oli, et ma ei taha haiglasse lilli!
Tsitaat:
Algne postitaja: eero
ma polegi veel synnitusmajja sattunud kedagi õnnitlema....tavaliselt nad sealt ennem välja tulevad kui ma vaatama jõuaks...ja mis seal ikka nii kiiret selle õnnitlemisega on?
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Nu mina võtsin kõiki külasid rõõmsal meelel vasta. Suisa kutsusin.
Ei olnd mul seal mingit jeeli-jeeli enda toetamist ega midagi. Istusin omal rõõmsal meelel voodiserval ja kõlgutasin jalgu. Tjah, isegi lastearst suhtus mu külalistesse rõõmsalt ja hoidis seniks eemale kui need seal olid. Ja ma kohe pidin oma vennaperele näitama seda vanni, kuhu mu tibu sündis.
Aga see oli ka omaette perepalat ja nii ei olnd mul naabrit palatis. Ja keskit ei segand.
Sõbrannale söötsin suisa teist söögiportsu sisse. Abikaasa oma. Olgugi et ta öösi seal, välja arvatud sünnituse öö, ei olnd, oli ta neil arvepidamises sees ja nii ma pidin nagunii kahe eest sööma, kui mees "õigel ajal" just mul külas olema ei sattund.
Mõnus aeg oliPoputasid kuis jaksasid. Ämmakad, õed ja omad. Lilledega külalist nähes anti küladele kohe kas lillevaas õe poolt näppu või toodi järgi. Kuigi jah, minu ainus palve külalistele oli, et ma ei taha haiglasse lilli!
ma sain kiita
Las nad käivad...tore ju tegelikult...minu jaoks.Neile vist küll rohke uudishimu...aga mine tea.Aga jah...lilli kah koju eelistan...seal lihtsalt pole nende jaoks ruumi..Kõik aknalauad ja kapipealsed olid viimane kord paksult täis...siis hakkas see häirima...
Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Las nad käivad...tore ju tegelikult...minu jaoks.Neile vist küll rohke uudishimu...aga mine tea.Aga jah...lilli kah koju eelistan...seal lihtsalt pole nende jaoks ruumi..Kõik aknalauad ja kapipealsed olid viimane kord paksult täis...siis hakkas see häirima...
Minul peale esimest sünnitust käis kole palju rahvast ja mul viskas ausalt öelda üle - olin suht palju verd kaotanud ja liikumine oli väääga vaevaline ilma, et hinge kinni poleks tõmmanud ja siis kui ema oma mahlapudelite ja hunniku sokolaadiga kohale tuli, olin päris õnnetu.... mitte et ma poleks teda tahnud, ma olin lihtsalt LAIP päev peale sünnitust. Magusa saatsin edasi koju mehele ja lilled mahutasin kolme klaasi hunnikutesse. Samas oli jälle meeldiv tunda seda, et meeles peetakse ja õnne soovitakse, oli päris palju üllatusi külaliste seas....kuna sündis Tartus, said ka paljud tulla. Teise lapse sünni puhul aga olime tuttavatele liiga kaugel, ema mul tuli ja tundsin siirast headmeelt, et viitsis sõita...ja temast oli lihtsalt suuuur abi pärast kodus...olgugi, et sai olla vaid nädalavahetuse. Kõik oleneb seega sellest, mis seisus ise oled....
Minu esimesed lapsed sündisid rangel vene ajal kui isegi lilli ei lubatud palatisse, külalistest rääkimata.
Aga noorim sündis, siis olid külastajad ikka põhiliselt kõige lähedasemad inimesed mulle.
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Ja aeg see tiksub tiki tikk-tikitakk! ehk siis naised! Kui heal meelel võtsite antud asutuses vastu barrikaade murdvaid sugulastehordeMul hakkab paljast mõtlemisest paha, et kasvõi mu kallis ja tõesti hea ämm peaks tulema sinna mind vaatama kui jeeli-jeeli suudan ühele kintsule koikusse nõjatuda
Ja nuh, haiglas need paar päeva tahaks ju lihtsalt olla ja harjuda ja kui võimalus siis kah PUHATA! Kuidas teil? Ma targu jätnud oma raseduse ja tähtaja muu tungleva suguvõsa eest teadmata (nende eest siis, kes lähedal ja "ohtlikud"!!!) Igatahes ei õnnitlejatele haigemajas! PS! Sedasi võiks enamalt jaolt ka minu oletatav palatikaaslane mõelda
![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: kakslill
haigla palat pole läbisõiduhoov. sinna on asja ainult väga oodatud külalistele. sünnitusjärgsel ajal vaikus ja rahu on hindamatu väärtusega.
eile saigi mokaotsast kindlasti tulevale rahvale jutu sees mainitud, et tia, kas ikke on mötet ja ega ma sellest suurt hooli
kah
Tsitaat:
Algne postitaja: meryli
Öige ta oneile saigi mokaotsast kindlasti tulevale rahvale jutu sees mainitud, et tia, kas ikke on mötet ja ega ma sellest suurt hooli kah
![]()
aga kui siiski mõni haiglasse külastama tuleb, võid teda rahumeeli kiiresti ära saata,
vabandades end nõrkuse või väsimusega. Sõbrad-sugulased on ju siiski inimesed ja peaksid aru saama, et seltsielu sel ajal kõigile ei sobi.
Mul käis haiglas vaid sõbranna mind vaatamas, kui helistasin talle ja vajasin midagi. Puudust tundsin ainult oma perest...lastest ja mehest. Teisi
külalisi ei oodanud ega soovinud. Õnneks olin ma üksi palatis, nii et jäi see mure ära, et naabril kole palju külalisi käiks.
Ma ei kujuta ette, et oleksin kolmeses neljases palatis ja kogu aeg oleks hunnikus rahavst sees...
Sulle Meryli soovitan nagu MonaLisagi...ütle otse ja selgelt välja, et tahad olla haiglas ainult lapsega ja külalisi ei soovi. Arvan, et täiskasvanud
inimesed peaksid sellest aru saama.
mina kui haiglas olin siis jõudis meid vaid üks inimene külastama ja seda kah väljaspool külastusaega
asi selles, et hommikul mu konnake sündis ja
järgmise päeva hommikul võtsin ma omad asjad ja teatasin, et lähen koju, kuna neil pole mulle miskit näidata, rääkida, õpetada ja nädalavahetusel ei
käi keski meid ka kontrollimas ajasin end suure hädaga püsti, tõestades seda et liigun omal jalal ja võin ära minna
ja nii me koju jõudsimegi ja
siis läks hullumajalahti
ämmaga eesotsas.....
Kuna ma olin perepalatis (st. üksi), siis mul oli küll igaühe üle hea meel kes ikka vaatama tuli.
Mina olen juba peaaegu kõigile öelnud, et haiglas tahan ainult oma musisid - meest ja tibu näha, teised oodaku kuni koju tulen, olenemata mu
enesetundest, esimesed päevad tahan oma perega koos olla, pealegi pole mul vaja mingit targutavat ämma sinna kõrvale...
Küll neil pärast aega meid külastada...
Mina olex rohkem neid õnnitlejaid tahtnud seal näha... aga kõigil suht kiire aeg siis oli ning ma end isegi veidi üxikuna tundsin... kuna tervis hea
oli ja järgmisel päeval isegi võimlesin juba, siis polex keegi mind häirinud 
Ma olin sugulastest kaugel, neid ei käinudki...Ühe lapsega oli mees ka kaugel, siis tellisin omale sünnitusmajja kolmandal päeval takso järgi ja
sõitsin koju...maja oli kah vaja küttma ja kaua ikka lasta naabril oma loomi toita...Samal päeval nad mind koju ei lasknud kahjuks ...Kuigi pool
tundi peale sünnitust kõndisin ringi, mis sa ikka teed, kui vetsu tahad ja hüüetele keegi ei vasta...
Aga jah, veidi hüljatud tunne oli küll, palatikaaslasi muudkui külastati ja lilletati...
Eks äärmused on mõlematpidi rasked...
Kui mina seal olin, siis sai vaid akna taha tulla...ja esimese lapse sünni ajal tuli mees alles kolmandal päeval, kuna oli ülikoolis eksameid tegemas ja teise lapse ajal oli sootuks sõjaväes....nii et polnud kedagi eriti oodata sinna akna taha....
Sama siin
ja isegi pakke pidi aknast sisse pilduma...olid ajad
Tsitaat:
Algne postitaja: montca
Minu esimesed lapsed sündisid rangel vene ajal kui isegi lilli ei lubatud palatisse, külalistest rääkimata.
huh mul kah see asi nüüd selja taga.
kuna olin ainult 2 päeva "teadvusel" olekus seal siis ühel päeval käisid lapse isapoolsed vanavanaema, vanaema, vanaisa ja onu seal ja minu
2 sõbrannat. alguses arvasin et ei taha seal kedagi näha aga siis kui palatis olin siis ei suutnud oma tundeid endale hoida - telefoni arve on kah
vist paaripäevaga kolmekordistunud. seega oli hea et keegi vaatamas käis. muidugi issi oli kah võimalikult palju meiega aga tema juba teadis kõike nii
et temaga pold enam huvitav rääkida 
Mul küll hea meel oli kui kõik vaatamas käisid,kahju oli hoopis kui ära läksid.
Aga inimesed erinevad ,tee nii nagu Sina tahad selleks on Sul täielik õigus.