
Niih..ehk teie,tublid emad räägite,kuidas te oma lapse(d) lugema saite.
Mina sellega tegelen hetkel....
Ehk on mõni nipp või nõks?Või tuli iseenesest?
nu ma ise pole veel mitte kedagi lugema õpetand aga siis kui ma lugema õppisin siis...ma ei mäletagi kuidas need tähed selgeks said.... aga isa ikka
pani mu lugema... et ennem kui ma mingit lõiku ei lugend, ta minuga ei mängind. ja asi toimis
aga eks asi oleneb lapsest ka. mina töötan lihtsalt
kõige paremini kui mul stiimul on 

kas pole mitte õpetamiseks kõige parem "mõmmi aabits"?
need videokassetid müügil nüüd ju.
Vähemalt mina õppisin sealt tähed selgeks, siis võtsin ise aabitsa kätte ja kui midagi ei osanud küsisin emalt
Ju peab asja huvitavaks tegema...kusagil just kirjutas või rääkis, et lapsel tuleks lasta lugeda midagi sellist, mida ta seostada oskab kas oma igapäevaeluga, multikatega, filmidega...siis pidi ta meelsamini ka lugema nende kohta hakkama, uus inf ju... Aga eks ta tuleb igal omal ajal...kellel varem, kellel nats hiljem. Meie 4,5 aastane on küll tähed enam-vähem selgeks saanud, kuid lugemiseni läheb veel aega...
Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Niih..ehk teie,tublid emad räägite,kuidas te oma lapse(d) lugema saite.
Mina sellega tegelen hetkel....
Ehk on mõni nipp või nõks?Või tuli iseenesest?
Kunagi isegi nägin tähe-makaroone .
Tjah, tähed meil selged. Aga kokku eip loe.
Kuid ka raamatute valik vajaks veidi enam tähelepanu. See peaks olema midagi, mis lapsele huvi pakub, liiga pildine pole ja sisaldab piisavalt suuri
tähti.
Peaks ka sellega tasahilju tegelema hakkama ...
No see mure ongi,et tähed selged..aga vat igasugune huvi puudub sõnu lugema-veerima hakata...
/me kannatus katkemas!Ise juba 6aastane!!!3a.plika kah..enamus tähti venna kõrval selgeks õppis!
Hmm, kas see pere ja kodu väljaanne Väikelaps ei sisaldanud midagi lugema õpetamise /õppimise kohta?
Tjah, peab pedagoogilised nõksud ülesse otsima. Kuigi jah, minu enda omad on omandatud teooria. Praktika alles alguses omal 
Ega ei mäleta küll kuidas SEE algus tuli, aga eelnenuid lugedes arvan, et ikka suurest Mõmmi ja aabitsaga. Arvan et väga hirmsalt seda õpetamist
lapsele peale suruda küll ei või, küll iga asi tule omal ajal! Kui mitte enne siis ehk gümnaasiumi ajaks vast ikka
Mingi väike huvi tuleks vist
tekitada, vaadake kui püüdlikult nad jäljendavad vanemate lehelugemist!
Tsitaat:
Algne postitaja: cleona
Niih..ehk teie,tublid emad räägite,kuidas te oma lapse(d) lugema saite.
Mina sellega tegelen hetkel....
Ehk on mõni nipp või nõks?Või tuli iseenesest?
Kõikidest ponnistustest parim oli siiski see, kui iga uudishimuliku küsimusele suusõnaliselt ei vastanud. Tahad teada, miks need asjad nii on, siis vata siin raamatus on sellest juttu. Nii see laps siis lõpuks lugema hakkaski.
Nipp vast see, et tuleb väga väikesest peale tutvust raamatutega teha. Kui lapse kasvatuse juures raamatud igapäevane asi...siis hakkab laps ise
lõpuks huvi tundma. Ja piltide vaatamise ja jutustamise käigus võib nii mõndagi tähte tutvustada. Ka niisugused raamatud, millest väga kahju pole,
võib juba aastasele lapsele käeulatusse panna, ka ajakirjad ja ajalehed. Õpetama ja jälgima peab, et laps suhtuks raamatutesse hästi, mitte ei lõhuks
ja rebiks neid. Seda peab küll õpetama ja jälgima.
Olen proovinud...sundimisega ei saavuta midagi. olen ka proovinud kaks varianti ära. Pojale ei riskinud eriti raamatuid kätte anda...järsku lõhub
ära...ka ettelugemist juhtus harva...olin siis veel noor ja loll...tulemus käes...poiss ei pea raamatutest suurt miskit ja lugemine läks ikka väga
vaevaliselt. Siiani tal lugemine , jutustamine, kirjutamine koolis neljad.
Tüdrukule ikka väga vara sai raamatud kätte usaldatud...ka ette loetud sai palju talle. Hakkas kuidagi iseenesest huvi tõusma. Ka loeb ta nüüd hästi
ja tunneb ka raamatute vastu huvi. Loeb peaaegu samal tasemel...nagu poiss praegu. Kuigi poiss 5 klassis ja tüdruk esimeses.
Muud nippi polegi...lihtsalt tutvust teha asjaga varakult ja huvi tekitada selles...õigemini huvi tekib peaaegu sel juhul iseenesest. Kui laps nelja
viiene ja pole enne raamatutega tutvust suurt teinud...ega siis huvi nii kergelt enam ei tule ja lugemine kah hästi ei lähe.
Järgmiselt lingilt ehk ka veidi abi leiate:
http://woman.delfi.ee/perekond/perekond/article.php?id=5438207
Tsitaat:meil hetkel käsil sama asi - tähtede õpetamine. Meie seostame sõnu endaga. Tähthaaval õpetame oma eesnimesid. Enda nime oskab juba kokku panna. Meil need magnetiga külmkapi külge käivad asjakesed. Isegi meie 2seks saav tütreke on venna(4a.) kõrvalt viis tähte selgeks saanud. Minu arust on hea alustada vokaalidest. Lihtsam hääldada. Raskusi on konsonantidega. Kas lapsele õpetada K nagu Kõh või hoopis K nagu Ka. Mis on õige
Algne postitaja: cleona
Niih..ehk teie,tublid emad räägite,kuidas te oma lapse(d) lugema saite.
Mina sellega tegelen hetkel....
Ehk on mõni nipp või nõks?Või tuli iseenesest?
Õige oleks hoopis õpetada sulghäälikuid koos järgneva tähega.Nii vähemalt mulle väideti.Aga tähe ise:nt K nimetaks ikka kõh enne kui ka!
Ega see K hääldamine kõhhina päris õige pole, aga teisti ikka väga raske last õpetada ja pärast suur segadus. No proovige ise näiteks sõna korsten
täht haaval kokku lugeda nii nagu õige oleks....ka-o-er-es-tõh-e-en
ja on palju palju hullemaid sõnu veel. Parem lihtsamini õpetada ja kui
lugemine juba hästi selge, siis hea kah tähtede õiged nimed ükshaaval selgeks õppida.
See muidugist minu arvamus. Ja nii ma omad lapsed lugema õpetanud.
piitsa ja präänikut ja varsti loevad vurinal
Mul endal ka 6-aastane poeg ning mina pole veel rõhku pannud sellele, et ta peaks lugema, kuigi tähed on selged. Arvasin, et see suvi võtame käsile.
Ta ise nii püüdlik, et vaid vaja maha istuda ja tegelema hakata. Aga suuremate lastega oli nii, et vanem poeg kord tuppa tuli ja ütles: "Naabritydruk
narrib, et ma lugeda ei oska. Tahan ka lugema õppida." Andsin siis talle aabitsa kätte ja samas ta ka kirjatähed ise selgeks õppis, sest
naabritydrukul olid need selged (nad olid ühevanuselised, kuskil kas 5-6 aastased). Nii ta siis pusis, vaikselt nõu andsin kui ikka päris välja ei
tulnud. Ning õppimise hoos avastasin, et lauldes (see tähendab, et nagu lauldes tähti venitades) lugemine kiiremini selgeks
saab,..............veerides on raskem lapsel ise sõna tähendusest aru saada. Ja kui ta selle nõksu kätte saab, siis oh seda rõõmu
tähtede teadmine ei tähenda tõesti veel lugemist.Sellest sõnast peab ju aru saama, mis ma kokku loen ja edasi sellest lausest.Kui saada laps
keskenduma, siis pole hull vast miskit aga vat nende hüpperaktiivsetaga läheb raskex.Tänapäeval ei ole loogopeedi juures käimine enam tabu,mida varem
seda parem
Ega esimese asjana oleks vaja õige hetk ära oodata. Ma siin vahel olen mõelnud, et kas ei peaks vanema poisi ja lugemisega aktiivsemalt tegelema. Et
nagu ise ka lohe olnud. Tähed on ammu-ammu selged, kodu on ka lapsele kohaseid raamatuid pilgeni täis. Aga näe, kokku neid ei loe. Poiss on 5-ne.
Kuid nüüd on äkitselt tekkinud huvi ja sellega seoses osteti vanaemaga poeskäigul lapsele lapse soovil "Kukeaabits"? Äkki meil puudus see
õige ja temale huvitav lugemaõppimise raamat? Ja nüüd käib igaõhtune nurumine, et "emme õpime"
, mille üle võib vaid rõõmu tunda. Ja ena
imet .. ta veerib kohati päris kenaste tähed-sõnad-lausedki kokku.
Kuigi kui nüüd päris aus olla, siis esimesed kokkulugemise katsed on pärit sootumaks loomapiltidega kleepsuraamatust. Aga sealt on pärit ka meite pere
üks vahvaid nalju: Loeb laps tähthaaval sõna kokku, kirjas on "A-A-R-A". Sõna kohal kenaste papagoi pilt ja puha. Ja siis röögatab ühel
hetkel rõõmsalt, mõistes mida loeb: "PAPAGOI"
. Nujah, ega see vale ju polegi
Või siis aabitsast: Kirjas on "EMA ON EMME". Veerib laps kaks esimest sõna kokku ja ise õnnelik, et sai aru, et kirjas on "ema
on". Siis kolmanda sõna veerib ka tähthaaval ära, ent siis valjusti ütleb vastuseks küsimusele, et mida sa siis lugesid, et "ema on
ARMAS". Lapse asi 
Ise õppisin tähti lugema varakult aga päris pikka teksti raamatust alles kaheksaselt, kui vanaema juures jala katki jooksin ja nädal aega pikali pidin
olema.
Tütrega on praegu veel probleem, kuidas ta raamatust kätte saada õhtul, kuigi lugeda päriselt ei oska vaatab pilte kuni magama jääb ja kougi siis näo
külge kleepunud raamatuid voodist välja. On keelatud selline tegevus aga vahel ikka suudab tembu ära teha.
Ma loen neile ette ja ilma unejututa ei ole mingit magama minekut.
Tähtede vastu on aasta jagu huvi tundnud. Kogemata lasteaias vanemate kõrvalt selgeks saanud ja kevadel üllatas vahetult enne viieseks saamist minu
nime kokku lugemisega tassi pealt minu sünnipäeval
Ei ole tagant torkinud, kui õige aeg, küll siis see lugemine tuleb.
vanema lapsega ikka õppisime, aga tal oli sõbranna aasta vanem, siis ta tema kõrvalt justkui muuseas sai selgeks
teine laps sirvis miki- hiiri, need ta lemmikud siis enne kooli olid ja et aru saada, mis toimub,hakkas lugema täht haaval, vahel küsis, mis täht see
on ja nii ta läks
mingit vett ja vilet piitsaga ei pidanud küll kasutama
noorim käis lasteaias ja koos sellega, et tähti joonistasime ja kirjutasime, tuli ka oskus
lugedes lapsele näiteks muinasjuttu, jäta lõpp rääkimata... nii tegid minu vanemad ja lugema õppisingi uudishimust.
Koomiksid ja lasteristsõnad peaksid ka aitama.
Õetytrega näen küll päris suurt vaeva et ta loeks, siis loen mina talle esimesena ja tema pärast mulle sama juttu, aga sundida muidugi ei saa, siis
tekibki mingi jonn lugemise vastu. Tuleb muretseda ilusaid pildiraamatuid so. et illustratsioonid tekitaksid lapses huvi loo sisu vastu. 
Ise ple küll kedagi lugema õpetanud, aga ma mäletan, et siis kui mina kunagi veel pisi pisi olin õpetati mulle tähti selgeks.. või vähemalt üritati
seda teha. Ja kui ma suurtele pingutustele vastu ei tulnud ja tähti kohe kuidagi selgeks ei saanud võeti püxirihm välja ja kohe olid ka tähed selged.
Koos tähtede selgeks saamisega sai ime kombel mul kohe selgeks ka lugemine. .. 
kui ta ikkagi veel lugemisest ei huvitu siis minu arust nii väga sundida ei tasu. Näiteks hammaste vahetumist seostatakse lapse valmisolekuga lugema õppimiseks. Ja mu sõbranna lapsega oli nii, et enne 7a üldse lugemise vastu huvi ei tundnud. ja siis kui hambad nats enne 7a kolinal kukkuma hakkasid siis nagu hakkas lugemisest aru saama ja tahtiski ise õppida. Kooli läks see sügis ja 8a. sai novembris.
Meie poiss saab aprillis nüüd 6. Kooliminekuni on veel aega. Lugemise vastu tekkis aga huvi sügisel. Just talle huvipakkuvate loomaraamatute abil.
Nüüd püüab veerida kõike mida näeb.
Aga kui sel peaks hammastega mingi seos olema .. Tegelikult kui ta käis augustis esimest korda hambaarstil, siis seal öeldi kah, et hambad ilmutavad
märke peatsest vahetumisest. Veel ei ole nende hulgas küll ei kadusid ega uusi tulnukaid näha, aga eks ootame edasi 
Tuleb telekavaatamine ja arvuti kasutamine ära keelata ning koos põnevate raamatutega tuppa lukku taha panna-küll lugema õpib.
TJ
Ise õppisin lugema Asterixi toel. Raamat peab lihtsalt lapse jaoks huvitav olema. Küll siis lugemine meeldima hakkab.
Üks asi on aju tehniline valmisolek lugemiseks ja loetu mõistmiseks ja nati teine see iga, millal last hakkab lugemine kui selline ja sellisel teel
hangitud info huvitama. Ei need pruugi sugugi kattuda. Mida flegmaatilisem tüüp, seda lihtsam vast.
Hea meelitamisnipp oleks ehk teda huvitav lihtne film subakatega ja arvut/DVD/VHS. Et saab ise stopata ja rahulikult veerida. Tähtede õppimisel
kuulub muidugi kullafondi Mõmmi ja aabits. Samuti on lihtsaid abistavaid arvutimänge olemas.
Mina olen ise aga selline huvitav frukt, kes väga vara lugema õppis, siis ära unustas ja siis uuesti hulga vaevalisemalt õppis. Ilmaelu on ikka imelik
.....
Tsitaat:
Algne postitaja: dillinger
Tuleb telekavaatamine ja arvuti kasutamine ära keelata ning koos põnevate raamatutega tuppa lukku taha panna-küll lugema õpib.
TJ
meite peres oli nii, et poisil polnud üldse kannatust ja huvi ei lasteraamatute ega aabitsa vastu. Kui umbes 10 min olime raamatust sõnu kokku
veerinud(tähti tundis juba) oligi kõik. Siis ma võttsin paberi ja ütlesin, oota ma kirjutasin midagi, vaata kas saad aru. Näit: paks emme, paksmagu,
loll laps jne.
Sellised sõnad talle meeldisid, kui ära luges, hakkas naerma. Nii saime natukenegi harjutada.
Minu tütretütar õppis lugema kolmeselt ja just arvuti abil. Ema dikteeris sõnu ja tema toksis arvutisse. Millegipärast plikale meeldis nii ja kuidagi
väga ruttu sai ta asja kätte. Nüüd on te suur lugeja. Eeskuju on ka tähtis. Tüdruk näeb, et majas on raamatud ja et vanaema ja ema loevad.
Vanem pojapoeg on väga auahne ja kui ta nägi, et temast noorem täditütar loeb, oli ta väga varmas õppima, kusjuures täditütre abist ta ei
keeldunud.
Hea lugemisoskus on tänapäeval edu pant koolis, lausa võtmeküsimus.
ühega oli raskusi - tähed selged, aga vat lugemine ei tahtnud tulla.. ehk segas just see, et õpivad tähed: aaa, bee, ell, emm....
teine õppis viieselt ise kirjutama ja lugema - pea tervete sõnade kaupa korraga: auto, ...ei olnud talle veel tähti eraldi ükshaaval kõiki selgeks
õpetatud
Häälige sõnu lastega, mängige mingeid lugemismänge.
http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?155317
Lugemisoskusel on väga palju eeldusi, mida arendada annab(nägemine, kuulmine, eelpoolmainitud häälimine- ei hakka mingeid võõrsõnalisi termineid siia
toppima).
Tegelikult EI PEA laps kooli minnes lugeda oskama, aga tee seda kellelegi selgeks.
Hea lugemisoskus ei sõltu ju üldsegi mitte sellest, kui
vara või hilja lugema hakatakse.
Lõpetuseks veelkord see, et lugemine tuleb mänguliseks teha, sest koolieeliku põhiline töö on ikkagi mäng, mitte õppimine.
Minu arvates on hea, kui laps oskab kooli minnes lugeda. Jah, ei pea oskama, aga ta võiks ikka veerida. Vähemalt 4. kl. lõpuks peaks olema omandatud hea lugemisoskus, sest muidu jääb edaspidi tekstist arusaamine lugemisoskuse taha kinni. Lapsel on tegu, et tekst kokku lugeda, rääkimata sellest, et ta sisust aru saaks.
Kui laps õpib iseseivalt ja ilma tagantsundimiseta enne kooli lugema on loomulikult väga hea. Aga kui ta seda ei tee, siis tähti kokku veerima piitsudades võib hoopis karuteene teha. Iga laps on oma arengult ju erinev. Oluline on seda arvestada, mitte nui neljaks last kooli minekuks lugema õpetada. Etteõpetamine (eriti mehhaaniline etteõpetamine) ei aita küll kuidagi lapse tekstist arusaamist paremaks muuta.
Ei, piitsutada ei ole vaja.
Mis asi on etteõpetamine?
Lapse arengutaset mittearvestav õpetamine.
Isiklik eeskuju eelkõige.
Mul tütar 5-ene. Polegi otseselt meelitanud. Siin eelmise aasta lõpus hakkas ise lugemise ja kirjutamise vastu huvi tundma. Ta lausa haige igasuguste töövihikute jarele, mida täita ja lugeda saab.
Meelitada või õpetada, varem või hiljem saavad selle selgeks ju kõik.
Mul ühe tuttava poeg ei huvitunud ka apsoluudselt lugemisest. Sai 6-seks ja kingiti aabits. Poiss tegi pakiserva lahti, piilus sisse ja ütles: "
Ah see kukega raamat! " Ja rohkem ei vaadanud ka.
Praegu poiss käib koolis, mingeid probleeme pole.
Ega jah, lolliks pole keegi jäänud!
ema/isa veel pole, mu väikevend tahtis hea meelega õppida seda
ise mäletan mul oli jah suur isu, et saaks lõpuks veepudeli nime lugeda 
Mind ei olnud vaja meelitada. Ma õppisin lugemise selgeks oma vanema venna kõrvalt, kes enne kooli minekut lugema õppis. Ma ise seda ei mäleta, mu
vanemad ütlesid. Lugemine on mulle alati meeldinud alates lugemise selgeks saamisest.
Mu õde on ka ise lugema hakkanud, kuid teismelised vennad ei taha eriti lugeda.
Kui laps natukene vanemaks saab ja arvuti ning internetiga tutvub, ei tohiks seda hirmu enam olla, et lugemine lihvitud ei saa. 
Esimene tütar õppis lugema tänu abivalmitele külalistele keda ta piinas, neid käis sellel perjoodil palju.
Luges juba 5 aastaselt.
Ja teist noo ma ei tea, õpetasin ja õpetasin, tähti selgeks enne kooli ei saanud.
Sisseastumis katsetel ütles kui tähti küsiti, et tuleb tuttav ette aga meelde ei tule.
Nüüd hea naerda, siis aga pidin häbi pärast laua alla kukkuma.
Kuid usute või mitte kahe kuuga oli tal lugemine selge.
Vaadake siis mida võib õpetaja kui autoriteet lapsega teha.
Mina ei mäletagi millal ma lugema õppisin. Ma käisin siis kindlasti veel alles lasteaias. Ühtlasi olin ma oma rühmas ainuke isik, kes oskas öelda kui
palju on 15 + 15, sest ma olin ainuke kes üldse nii suurt numbrit nagu 30 teadis. Aga enam ei viitsi lugeda, rääkimata liitmisest/lahutamisest.
Last saab lugema õpetada, kui talle anda üks hea raamat. Näiteks Viplala või Bullerby lapsed on head raamatud. Kalle Blomkvist oli ka hea ja
15-aastane kapten. Häid raamatuid oli tegelikult palju vanasti. Enam ei ole eriti. Viimane hea raamat oli Metro 2033. Aga no ma ei oska enam lugedagi
õieti.
Tänapäeval inimesed vaatavad filme rohkem ja multikaid. Multikad tuleks ära keelata kindlasti.
Isiklikult mul polnud aega lugema õppida,tahtsin ainult mängida,puude otsas ronida,metsas onne ehitada,parvetada,koduloomadega tegeleda,niisama
vanemate inimeste jalus olla ja nende jutte kuulata.Kõik elav huvitas rohkem,oli võimatu meelitada raamatu taha.
Esimeses klassis õpetas üks vanema klassi tüdruk mind lugema,talvevaheajaks sain lugemisvõistusel I-IV klassini II koha.
Kõik tuleb omal ajal.
Oma laste lugema õppimise ajal oli Karu-aabits kodus ja lasteaias vanemas rühmas koolitunnid.Kooli minnes pidi ju kümne piires arvutada
oskama,kirjutama ja soravalt lugema.
Siiani kogun lasteraamatuid.
Karu-aabits.
http://www.koolibri.ee/book.php?mcid=0&nid=1743
Hiljem,
hilisemas koolieas on huvitavaks lugemiseks tänapäeval kirjastatud "Berti päevikud."
Need kahe mehe kirjutatud raamatud on mõnus muhe lugemine kogu perele.
vanem tütar hakkas nelja ja poole aastasena lugema filmide subtiitreid. kuigi need vahelduvad suht kiiresti, teeb ta seda nii edukalt, et noorem, kes
tiba alla kolmesena hakkas trükitähtede abil MSN-is arusaadavalt (vigadega, aga täiskasvanu saab aru) suhtlema, küsib temalt alatasa, et millest nad
seal räägivad. ja vanem selgitabki. loeb mõnel õhtul nooremale ka unejuttu ise (loeb, mitte ei veeri).
ei, me pole oma lapsi muutnud EDU-nimelisteks projektideks. mingist süstemaatilisest ja metoodilisest õpetamisest ei saa rääkidagi, kuigi oleme
kaasaga mõlemad vastava ettevalmistusega. oleme lihtsalt lugenud neile palju raamatuid ette, ostnud arendavaid mänge ja võimaldanud neil tunda huvi.
ka nende asjade ja nähtuste vastu, mille jaoks nad on näiliselt liiga noored. noorem eristas juba kaheaastasena taevas noort ja vana kuud, kuigi olin
seda ainult ühe korra tema enda pärimise peale selgitanud.
kokkuvõtvalt, huvist paremat õpetajat pole olemas. küsimus on vaid selles, kuidas seda tekitada ja alal hoida.
Internet on tänapäeva abimees küll, kuid mil määral see ikka lugemist lihvib... kaldun arvama, et seal noored lapsed mängivad mänge ja kui korra on
liikumine selgeks õpitud, siis lugema enam suurt ei pea. Ma kahjuks olen näinud seda nn netihuvi pea iga päev... mäng, mäng, mäng ja veelkord mäng.
Meiesuguseid huvitab info netis 