Board logo

Suhted vanematega...
desiree - 04.08.2002 kell 18:04

kodune vägivald, ema tõi koju uue "isa", koduarest, vanemad ei mõista mind!!--tuleb tuttav ette??


mada - 04.08.2002 kell 18:14

pärast seda kui neist 200km kaugusele kolisin, on need väga head


tiina - 04.08.2002 kell 21:26

Mul polegi eriti mingeid suhteid vanematega, just lapsepõlve pärast


N17 - 05.08.2002 kell 00:17

< sülitab 3 üle õla !!!

mul vanematega vedanud mõlemad hästi toredad...noo ok ega nad need mustervanemad pole..vahel ikka probleemid aga üldiselt nendest rahulikult üle saand ja suhteliselt mõistavad...isa küll üritab vahel kasvatama hakata aga ei sellest tule midagi välja natuke nagu liiga hilja kah...

Pigem peaksin mina süümepiinu tundma, sest väiksena kui lasteaias ja algkoolis käisin olin mina see kes pidevalt vanematel närve sõi, jonnis ja tahtis enda tahtmist peale suruda ...

<ära neid ei vahetaks elusees kellegi teise vastu


matu - 05.08.2002 kell 00:46

<<< muigab ja no N17 ..... mul nii heamel et sul sellised vanemad ....


N17 - 05.08.2002 kell 00:50

äitäähhh matu


Eva_Braun - 05.08.2002 kell 00:54

mida vähem näen seda paremad on
tegelt ok vanemad..harju keskmised
koduarestis ple ka old


N17 - 05.08.2002 kell 01:01


matu - 05.08.2002 kell 01:09

<< muigab N17 või nii ma võin ise kipsiga näidata


<< on kyll arestis olnud vägev aah ?


N17 - 05.08.2002 kell 01:11

noh noh...näita siis !!!!

vägev jah !!!


matu - 05.08.2002 kell 01:14

<< ei näita las ta lihtsalt olla mul


Honey - 05.08.2002 kell 16:04

/me saab vanematega ästi läbi...irwe...isaga eriti ei suhtle, kui suhtlemegi siis saadame 1teist igalepoole...irff....a emaga on nii, et aeg-ajalt ikke möliseb muga...a nuh...tavaliselt ma ei viici kuulata teda...niikuinii koguaeg 1 ja sama text...irf...mul peas see juba....nii, et jah...kui ema loengut tahab pidada siis tavaliselt ma ei kuula teda...sest talle meeldib autos möliseda-siis kui õde ega isa ei kuule...a nuh,,,ta nii sooda mutt, et ei saa aru et ma ei kuule teda ju kui autos muusika lõugab nii et jah...irwe...hea läbisaamine mul nendega


mada - 05.08.2002 kell 16:10

/me kunagi tegi näo, et kuulab kõik ilusasti ära, a tegelt läks asi ühest kõrvast sisse ja teisest välja... miks ikka vaielda nendega ja närvilist õhkkonda tekitada... tegin niikuinii mis tahtsin...

mitte et ma hea laps oleksin olnud...


N17 - 05.08.2002 kell 17:10

irwwww@Honey jutt !!!
kunagi su enda lapsed mõtlevad sinust samamoodi
tglt eks see jutt jah kipub korduma..ja siis ütled ainult jajaa küll ma teen... ja pärast mõtled..et mida ma pidin tegema ?!


tiina - 05.08.2002 kell 18:44

Tegelt see ju põlvest põlve nii olnud, et vanemad räägivad ja kui on hea laps siis noogutab kaasa ja teeb pärast ikka mida ise tahab. Kui on paha laps siis pröökab sulle vastu ja teeb ikka seda mida tahab.
Kuna olen ise lapsevanem, siis arvan, et lastega on kõige parem läbi saada, kui suhtled nendega kui endaga võrdselt ja lihtsalt annad nõu ja kuulad neid ära, või ütled mida sina selles olukorras teeksid. Nii säilib rahu ja üksteise austus ja ei teki olukorda kus vastatakse jajah ja ikka minnakse ja tehakse.
Ma kuulan ära, ütlen et mina ei teeks nii, aga keelama ei hakka, siis vähemalt tuleb laps ja räägib teinekordki mida teeb ja kus käib. Muidu kui hakkad riidlema ja keelama, siis peab ta targemaks järgmine kord mitte oma asju rääkida ja see palju hullem...

Oih, sai jälle vist kole pikk ja tark jutt, aga ma siin vist kõige vanem ja seepärast vist targutan kah kõige rohkem, sorry


Honey - 05.08.2002 kell 18:50

/me loodab kogu sydamest et mind minu suguste lastega ei karistata


tiina - 05.08.2002 kell 20:21

Honey, pole sul häda midagi Oled lihtsalt tavaline noor, kes elab nii nagu talle meeldib ja usun, et vanemad saavad sisimas sellest aru, aga peavad oma kohuseks sind ikkagi õpetada ja moraali lugeda sulle


Eva_Braun - 06.08.2002 kell 00:24

vat selle "uue issiga" on nii et kui mul tädipoeg isax sai otsustas ta ka minu "isax" hakata....kukkus käskima ja keelama kysima mis kell koju jõudsid jne.......õnnex on tal see minuisa olemise tuju yle läind nyyd enamvähem


etc - 14.08.2002 kell 22:00

etc kavatseb ära kolides suhted vanematega miiniumini viia


N1X - 15.08.2002 kell 19:28

Nu suhted vanematega pole kuigi head krt peab ka 200km kaugemale kolima siis on ka head irw


N1X - 15.08.2002 kell 19:30

Jaa lapsepõlv võtad mudel autod kappist välja ja lased mööda põrantat ringi jaa see oli tõesti ilus aeg..


epp - 15.08.2002 kell 20:24

/me -l pole sellist aega olnud...


Ray - 23.09.2002 kell 20:13

Mina olen isegi võrreldes sellega, millega noorest peast hakkama olen saanud , üsna valutult välja tulnud. Peamisteks jääknähtudeks on siiani peavalud moraalilugemisest ja veidi katkised närvid mõttetust näägutamisest, siiski kokkuvõttes suhted ületavad positiivse künnise.

Tegelikult kirju lapsepõlv hästi natuke annab vahel tunda küll (migreen).


Kayleigh´n I - 28.09.2002 kell 15:26

Emaga on mul suhted halvad..sest...noh...ta ei tahtnud tegelikult mind üldse. On korduvalt ütelnud, et oleks pidanud aborti tegema Aga selle eest on mul maailma parim isa. Mitte traditsioonilises mõttes, sest ega teda ka mu elus olnud...aga ma teadsin, et ta armastab mind....


li-li - 28.09.2002 kell 21:07

Vauu,kas ma tõesti erand ,kes kiidab oma vanemaidMuidugi on olnud ka arusaamatusi aga nad alati olid mu kõrval ja selgitasid sedaTahaks isegi sellisex vanemax saada


inglike - 30.09.2002 kell 15:02

Pean tunnistama, et minul on küll oma vanematega vedanud. Nii ema kui ka isaga. Ja kui nüüd päris aus olla, siis on mul viimaseid lausa kaks. Mõlemaga suhted äärmiselt head.
Tean, et võin minna alati oma murede ja rõõmudega vanemate juurde. Alati kuulatakse mind ära. Kui võimalik, siis aidatakse ja leitakse probleemile lahendus. Väljapääsmatut olukorda pole olemas. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Samuti on rõõmsate asjdega. Hea ju kui saad oma muljeid jagada.
See muidugi ei tähenda, et ma poleks koduarestis olnud. Olen küll. Ja kõik on ikka asja eest. Nii see tarkus tuleb. Tasa ja targu. Ju siis on vaja seda järelemõtlemise aega. Lapsi tuleb ikka kasvatada piitsa ja präänikuga. See, et karu näeb - on jama! Vastasel korral võib hiljem vanematega juhtuda nii, et saab ise piitsa, aga präänkut ei anna talle keegi. ja kus siis karu nägemas on?
Endal on ka laps. Tahaks loota, et oskan talle sama hea ema olla, kui minu ema mulle on.
Ja hea ema ei pea sugugi kaugel elama. Minu ema minust 3 km kaugusel. Näen teda pea iga päev. Alati on rõõm teda näha ja kallistada ja tunda huvi, kuidas läinud on.


Tom25 - 30.09.2002 kell 15:27

Tsitaat:
Algne postitaja: inglike
...Pean tunnistama, et minul on küll oma vanematega vedanud. Nii ema kui ka isaga... Kui võimalik, siis aidatakse ja leitakse probleemile lahendus...Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab...
See muidugi ei tähenda, et ma poleks koduarestis olnud... Lapsi tuleb ikka kasvatada piitsa ja präänikuga...

Ega siia suurt lisada polegi, samad sõnad. Koduarestis pole küll olnud. See-eest on vist kõrvad saanud parasjagu venitada, ju see ära kulus. See pidi ka tervisele kasulik olema.


pirka - 21.10.2002 kell 17:15

Seni kuni nukkudega mängisin, oli kõik ok..
Kuid edasi, kui avastasin et ilmas midagi huvitavamat mängimiseks on kui nukud... läks asi hulluks. Saand nii naha peale kui koduareste. No aga ega ma mingi ingel kah ei olnud, tagantjärgi mõeldes, võis mu vanematel minuga ikka päris raske olla. Ma tegin ikka rohkem seda mis ise heaks arvasin teha, mitte nende soovide järgi.
Hiljem, kui eraldi elama kolisin, suhted paranesid. Ema lihtsalt ei teadnud enam kõigest, ja nii oli rahulikum, nii talle kui mulle.
Mida kauem lahus elasime, seda paremini läbi saime. Praegu võin õelda, et paremat emmet on raske leida
Arvan et mingil hetkel lapsed peavad eraldi vanematest elama hakkama. Et ka vanemad mõistaks, laps suureks saand. Ja laps tunnetaks, et lapseiga läbi, tuleb ise hakkama saada.


kontorihiir - 22.10.2002 kell 09:39

Mul on vedanud. Vanematega on suhted normaalsed ja minu ellu nad ei sekku. Aga raskel ajal alati toeks ja abiks.


ivi - 22.10.2002 kell 12:19

ma oma ema üle uhke olen,väga arusaaja ja tore inimene,kui tekivadki lahkarvamused,siis seletame oma seisukohad lahti ja pärast mõlemapoolne rõõm jälle,,,,,,isa kahjuks manalas juba,,,aga oli ka meeldiv inimene


Ixan - 01.11.2002 kell 19:40

Eks väikeseid tülisid ole ikka ette tulnud, kuid muidu on läbisaamine hea.
Kuid jah, ega neil vist minuga pole kõige lihtsam olnud...


julychill - 11.11.2002 kell 00:37

krt mul emaga see jama, et ma ei oska nõustuda kui ma nõus pole.. ja juhuslikult on ta allergiline vastuvaidlemise/vastuvaidlejate suhtes..


pirka - 11.11.2002 kell 01:06

Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
krt mul emaga see jama, et ma ei oska nõustuda kui ma nõus pole.. ja juhuslikult on ta allergiline vastuvaidlemise/vastuvaidlejate suhtes..

Aga see muideks emade tüüpiline probleem, et nad arvavad, et teavad kõige paremini, mis nende lastele hää on.
Mu oma ema on kah natu veel praegugi selline
Ja ma olen täheldand seda omadust ka endal mingil määral.
Ning ei sa ette tea, milline ise emana oled.
Kuid lastel jällegi ajast aega see viga, et ei taha nad teps mitte emadega nõus olla. Nad ikka ise teavad kõike kõige paremini


julychill - 11.11.2002 kell 01:11

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
krt mul emaga see jama, et ma ei oska nõustuda kui ma nõus pole.. ja juhuslikult on ta allergiline vastuvaidlemise/vastuvaidlejate suhtes..

Aga see muideks emade tüüpiline probleem, et nad arvavad, et teavad kõige paremini, mis nende lastele hää on.
Mu oma ema on kah natu veel praegugi selline
Ja ma olen täheldand seda omadust ka endal mingil määral.
Ning ei sa ette tea, milline ise emana oled.
Kuid lastel jällegi ajast aega see viga, et ei taha nad teps mitte emadega nõus olla. Nad ikka ise teavad kõike kõige paremini


noh igatahes ei ole mina selline laps kes ei nõustu lihtsalt sellepärast, et omab põhimõtet arvata täpselt vastupidi.. ja väga nõme on ka emadel see "mina-tean-kõike-kõige-paremini-ole-sina-vait" suhtumine


pirka - 11.11.2002 kell 01:29

Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
noh igatahes ei ole mina selline laps kes ei nõustu lihtsalt sellepärast, et omab põhimõtet arvata täpselt vastupidi.. ja väga nõme on ka emadel see "mina-tean-kõike-kõige-paremini-ole-sina-vait" suhtumine

Muidugi selles osas ei vaidle, leidub ka äärmuslikke erandeid, kes üldse last ei kuula.
Kuid see äärmuslik juhus.
Tüüpilisem siiski ema mure oma lapse pärast. Emadel ju paljud asjad oma elus läbi kogetud, tahaksid, et lapsed tema vigu ei kordaka. Laps aga ise tahab kogeda, ei arvesta sellega, mis teine kogend, vaid ise tahab proovida. Sellest tulebki konflikt. Mõlemad arvavad, et teavad kõige paremini.

Ja kurb tõsiasi see, et vanemaks saades me tihti väga oma emade sarnasteks kipume muutuma, kuigi noorena seda eitame, märkamatult ikkagi muutume. Hea kui seda muutust õigel ajal tähele paned, siis vead ehk jõuad tagasi tõmmata. Kuid kui ei märka... ja oledki ühel hetkel oma ema koopia.


julychill - 11.11.2002 kell 01:34

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Laps aga ise tahab kogeda, ei arvesta sellega, mis teine kogend, vaid ise tahab proovida. Sellest tulebki konflikt. Mõlemad arvavad, et teavad kõige paremini.

paljud asjad peabki laps ise omal nahal ka kogema, et tast inimene saax.. ma muidugi ei räägi mingitest jubedatest asjadest..

Kuid kui ei märka... ja oledki ühel hetkel oma ema koopia.


ei ole, sest ma ei taha mitte kunagi inimesi õnnetux teha!


pirka - 11.11.2002 kell 01:49

Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
paljud asjad peabki laps ise omal nahal ka kogema, et tast inimene saax.. ma muidugi ei räägi mingitest jubedatest asjadest..

ei ole, sest ma ei taha mitte kunagi inimesi õnnetux teha!

Kuid kas ema seda ka suudab taluda, et ta laps kõike omal nahal tahab proovida. Eriti kui ema teab, et laps võib haiget saada.... Muidugi õpitakse ikkagi omadest vigadest, mitte ei taheta teiste vigadest õppida... see igiammune probleem.

Ja minu arvates ükski naine ei sünnita last selle mõttega, et vat ma tahan ta nüüd õnnetuks teha


julychill - 11.11.2002 kell 01:53

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
paljud asjad peabki laps ise omal nahal ka kogema, et tast inimene saax.. ma muidugi ei räägi mingitest jubedatest asjadest..

ei ole, sest ma ei taha mitte kunagi inimesi õnnetux teha!

Kuid kas ema seda ka suudab taluda, et ta laps kõike omal nahal tahab proovida. Eriti kui ema teab, et laps võib haiget saada.... Muidugi õpitakse ikkagi omadest vigadest, mitte ei taheta teiste vigadest õppida... see igiammune probleem.

Ja minu arvates ükski naine ei sünnita last selle mõttega, et vat ma tahan ta nüüd õnnetuks teha


mõned naised vist üldse ei mõtlegi sünnitades


kykloop - 23.11.2002 kell 18:42

vahel on ike sitad küll ja vahel head, see sõltub vist tähtede seisust... irve


pirka - 23.11.2002 kell 21:00

Tsitaat:
Algne postitaja: julychill
mõned naised vist üldse ei mõtlegi sünnitades

Selle väitega kahjuks pean nõustuma. On ka selliseid naisi
Kuid need siiski erandid, ja neid pole siiski õnneks eriti palju.
Lastekodulaste juures olen tähele pannud sellist imelikku asja, et olgu see ema milline tahes, lapsed oma hinges teda ikkagi näha igatsevad. See teeb haiget... ja kui siis ühel hetkel kõigubki kohale see "ema"... haisev, lällav, tühja tuima pilguga jõllitab last... siis sellisele tahaks millegi raskega virutada... sellistelt lastesaamisvõime laseks üldse eemaldada...

Kuid enamus naisi siiski lapse sünnitab mõttega, et teda armastada ja hoida, ja ei soovi oma lapsele teps mitte halba. Vaid oskustest seda armastust väljendada võib puudu olla. Lihtsalt elulised probleemid ta tühjaks teind, ei suuda enam mõista lapse tundeid ja vajadusi.


Lola69 - 24.11.2002 kell 18:31

Mehe vanemate puhul on mul küll kahju, et nad on sellised nagu nad on. Mis parata kui tema ema pole osanud perekonda hoida ja oma lapsele st. minu mehele peremudelit ette anda. Nii siis on mu mees kuidagi taeva ja maa vahel. Enda vanemate kohta ... Nad on aastaid lahus. Ja on midagi, mida ma emale iial andestada ei suuda. Et ta isast lahku minnes üritas meid vennaga panna isa vihkama. Päriselt õnneks see ei läinud. Vähemalt ma tean, mida ma ise oma lastele teha ei tohiks. Ka kui abielu peaks mingil põhjusel purunema. /me sülitab 3 korda üle vasempa õla.

Muidu eraldi võttes kõiki osapooli ma eriti kurta ei saa. Kui et seda, et mu oma ema sekkub minu pere majanduslikku toimetulekusse liiga aktiivselt. Aga noh, vanematele oleme me ikka lapsed. Ja ma ei tee suurt välja.

Ent omale olen võtnud sihiks olla veidi teistsugune lapsevanem. Tahaks olla neile rohkem olemas, ent samas teha seda nii, et nad saaksid kord rahus pesast lennatud ilma, et mina klammerduks liialt ning samas ka nii, et nemad ei jääks minust sõltuvaks. Kuna ma olen sellel teel veel üsna alguses, siis tulemustest ma nagu rääkida ei saa.


Inna - 18.12.2002 kell 16:06

Ei ela umbes 4 aastat juba nendega.
Juba 10-das klassis tulin ära.
12-da lõpus abiellusin.
Aga enne oli täitsa piin nendega elada,nüüd kiidab ema et ma olen muutunud ja puha.
Paremuse poole..
tjah emale olin ma nooruses ikka hull laps.
Praegu on suhted emaga head.


Naxik - 18.12.2002 kell 18:06

kolisin nende juurest ära ja külastan kuus 1-4x on suhted täitsa heaks läinud


joosu - 18.12.2002 kell 18:49

Niikaua kui ühe katuse all pidime eksisteerima oli asi ikka päris hull.Ja eks üksjagu süüd siin ka minu keevalises temperamendis. Nüüd kui elan mujal on suhted lausa ideaalsed.
Hiljem oleme asju arutanud, et miks nii oli. Ja jõudsime välja tõeni, et meie maailmavaated ja arusaamad elust on niivõrd erinevad. Ühte korterisse lihtsalt ei mahtunud kaks nii erinevat inimest üksteist lämmatamata ära.


pisimimm - 22.12.2002 kell 10:05

Siin ka vanematega (nüüd kahjuks küll ainult emaga ) suhted ok. Eks ütlemisi tule ikka, sest tema selline vana kooli inimene ja teinekord ei saa meie põhimõtetest aru, kuid nüüd ei teha neist ütlustest enam suurt välja - st- solvumisi ei esine. Kuid jah, eks pubeka eas sai ikka kakeldud (sõnadega) ja tujutsetud küll - mõnikord ka uksi paugutatud.... kuid õnneks on see möödas. Ka isaga saime väga hästi läbi, vaata et paremini kui emaga. Isa elu lõpupoole kui ma enam kodus ei elanud, sain eriti tunda nende hoolitsust ja armastust. Ikka oodati külla ja pandi head-paremad palad ette. Kuid nüüd võin vaid öelda, et mul vedas vanematega, ainult kiitvad sõnad !!! Kahju ainult et isa nii vara ära võeti.


tiina - 23.12.2002 kell 08:14

Tsitaat:
Algne postitaja: pirka
Aga see muideks emade tüüpiline probleem, et nad arvavad, et teavad kõige paremini, mis nende lastele hää on.
Mu oma ema on kah natu veel praegugi selline
Ja ma olen täheldand seda omadust ka endal mingil määral.
Ning ei sa ette tea, milline ise emana oled.
Kuid lastel jällegi ajast aega see viga, et ei taha nad teps mitte emadega nõus olla. Nad ikka ise teavad kõike kõige paremini
Sellised emad, kes oma lastest suurt ei hooli, võiksid küll oma nõuanded ****** pista. Pole ise elada osanud ja annavad veel nõu, kuidas laps peaks täiskasvanuna elama. Õnneks on minu ema aru saanud, et kuna ta minu kasvatamisest suurt osa ei võtnud, on parem kui ta oma suu selle koha pealt kinni hoiab. Viimasel ajal näen teda üldse harva.

Kurvaks teeb ainult see, et lastel pole ka praktiliselt vanaema Pole elu teda õpetanud mitte üks raas ja samamoodi nagu suhtus oma lastesse, suhtub ka lastelastesse. Isegi lastelaste sünnipäevad ei ole meeles ega soovi õnne neile. Minu sünnipäev on tal juba aastaid ära ununenud ja isegi ei helista sel päeval.
Algul ehk tegi se haiget, nüüd harjunud sellega juba tasapisi.


Virgin - 23.12.2002 kell 12:18

Tsitaat:
Algne postitaja: desiree
kodune vägivald, ema tõi koju uue "isa", koduarest, vanemad ei mõista mind!!--tuleb tuttav ette??
ei tule tuttav... pole kodust vägivalda, pole uut isa toodud, koduarestis pole kunagi olnud ja viimasel ajal nad ikka mõistavad mind üsna sageli... ex arusaamatusi ole kõigil olnud, aga needki klaaritud ühel või siis teisel viisil... muidugi olen näinud ka rohkem ühtehoidvamaid peresid, avatumaid suhteid jms... Arvan, et meil mingil määral probleemix see, et ei juleta välja näidata kui kallid me tegelikult üxteisele oleme, harva kui kallistame ja ilusaid sõnu lausume... olgugi, et nii mõtleme, jäävad paljud kaunid asjad välja ütlemata


pirka - 23.12.2002 kell 12:19

Tsitaat:
Algne postitaja: tiina
Pole elu teda õpetanud mitte üks raas ja samamoodi nagu suhtus oma lastesse, suhtub ka lastelastesse. Isegi lastelaste sünnipäevad ei ole meeles ega soovi õnne neile. Minu sünnipäev on tal juba aastaid ära ununenud ja isegi ei helista sel päeval.
Algul ehk tegi se haiget, nüüd harjunud sellega juba tasapisi.

Krt...no selline külmus on ju kohutav
Ka mina ju oma emaga olen olnud riius, nii et nädalate-kuude kaupa vahepeal ei kontakteeru me. Kuid minu laste sünnipäevadel on ta alati kohal, ükskõik miuke käts meil omavahel parajasti ka om, lapsed sellest jäävad välja ja nende sünnadel on rahu meite vahel. No vanaema on ju laste jaoks siiski liiga oluline, et seda tunnet meite omavaheliste nägelustega rikkuda.
Sellise külmuse korral tõesti ei jää muud üle, kui süda lukku ja polegi siis teda vaja ju...olgu omas külmuses omaette...


tiina - 04.01.2003 kell 11:24

Pirka, nõus sinuga. Ja ma juba harjunud sellega. Ja lapsed ka harjunud. nad ei küsigi enam vanaema järgi ja räägivad temast väga harva.
Ja asi pole ka meie nääklemises, vaid temale tunduvad niisugused asjad nii tühised, et ei tule meeldegi.

Minu "ema"...ehk siis tegelikult vanaema suri paari aasta eest ja alles vaid bioloogiline ema. Ta lihtsalt on ja ma aksepteerin seda. Ka lastele oli palju olulisem vanavanaema(minu vanaema). Nad räägivad temast siiani, kuigi tütar oli siis veel suht väike, kui vanaema elus oli ja vanaema oli siis haiglane ja sai temaga vähe suhelda. Ikka räägitakse temast siiani. Inimene on oma elu vääriliselt elanud siis, kui teda ka sooja sõnaga pärast surma meelde tuletatakse ja ta lastelaste ja laste-lastelaste mälestustes edasi elab.

Vanavanematega suhtlemine on lastele väga oluline. Kas või selleks, et mõista vanemat põlvkonda ja aru saada aegadest, millest kirjutatakse ainult veel raamatutes.

Minu maailmapilt ja selgemad arusaamad hakkavad vanaema lapsepõlve ajast. Minu lastel paraku hakkab selgem maailmapilt minu lapsepõlve ajast. Loomulikult püüan kõke mida ise vanaema käest kuulsin, ka neile edasi anda, et neil ikka mingisugune side jääks oma esivanematega.


meryli - 04.01.2003 kell 11:28

Minu päris vanemad on siis vastavalt 8 ja 7 aastat surnud! Emaga ei olndki eimingeid suhteid! Isaga olid sellised, t no need lihtsalt olid! Aga mina polnud kade, ma nimelt võtsin kätte ja "adopteerisin" endale uue pere Isa, ema ja endast paar kuud vanema õe! No hiiglema rahul ja lihtsalt pole sõnu millega seda mõistvat suhtumist, abi ja toetust raskel hetkel ära kiita
Kuigi ka sõnad ei saa ja tohi on kasuvanemate suust tuttavad. aga egas asjata ju keelata


Sturmfuhrer - 08.12.2003 kell 23:24

Mul on tip-top vanemad. Vahest harva on mingi tüli.


maylill444 - 09.12.2003 kell 18:52

No õnneks on mul kahh nende vanematega vedanud..kuna sel ajal peretylisid ei olnud..aga jahh kellel neid väiksemana elus ette on tulnud on ikka jube elu kyll .. sest sellised asjad ei taha eriti meelest ära ikka minna kyll.. Aga minu arvamus on see et kõiges nendes perevägivalla asjades on syydi alkohol ja ei miskit muud..


kodukiisu - 09.12.2003 kell 22:16

Tsitaat:
Algne postitaja: desiree
kodune vägivald, ema tõi koju uue "isa", koduarest, vanemad ei mõista mind!!--tuleb tuttav ette??


minu peret kirjeldad???
umbes nii see välja paistiski, kui aus olla... kõike muidugi võimenda see, et ise olin paras pubekas ja kasuisa oli emast kõvasti noorem ja üritas mull järsku isa olla (enne polnud mul üldse isa)...

vahest lausa hea meel, et vanemad minust nüüd nii kaugel on kui veel võimalik...


sinisilm - 09.12.2003 kell 23:25

Üldiselt norm aga koos nendega elada ei saa...
Oma lapsele katsun olla teisiti...jätta palju hingamisruumi ja otsustamist...aga olla ka alati olemas,kui abi vaja...


Killagal - 22.12.2003 kell 19:07

kunagi arvasin, et mul maailma halvimad vanemad.. aga õnneks enam ei arva nii... vaneaks saades tuleb mõistus koju ja tegelt mul megavahvad vanemad


ishtar - 22.12.2003 kell 23:04

isa suri aasta peale mu sündi, ometi tundub et oleksin temaga ilmselt paremini läbi saanud kui emaga, iseloomud oleks klappind.
aga ema on ka suht norm, ainult minust väga erinev. kui väärtused ikka nii palju erinevad on raske üksmeelel olla, eriti veel siis kui mõlemad ajavad oma õigust taga...
aga tõeline frukt on mu vanaema- ta on psühhopaat
et mu perekonnas valitseb matriarhaat, siis eelistan eiteaküllmiks meeste seltskonda ja kanakarjaga hoian distantsi


Deiviidas - 23.12.2003 kell 21:21

Minu vanemad on küll head olnud ja toetanud mind kõiges, oma võimaluste piires nii, et mul ei ole nende kohta küll midagi halba öelda. Olen neile kõige eest väga tänulik.