
Kas olete mõelnud, et võikste olla hooldus-, eestkoste- või kasuvanemaks? Oleks teie peres ruumi võõrale lapsele?
No mul endal veel ei ole lapsi ..
Aga ma arvan kindlalt teadvat, et minu peres saab olema ruumi ka teistele lastele.
Minu kodus ikka nii oli, et külalisi ei tahetud ja eriti lapsi ei sallitud .. eriti võõraid. Sealt ma juba lapsena selle suuna võtsin, et minu kodu
hakkab soe koht olema, kuhu kõikidel on hea tulla ja kus hea olla
Minu lapsed ja küla lapsed ja kui tahan, siis ka kasulapsed 
mul ka lapsi ei ole....ma praegu harjutan tegemist....ja kunagi kui tulema hakkan siis enda omi teen, nii et kasulapsi pole vaja....tegelt ma ikka enda omi tahan mitte kasulapsi....
Kui ma pisike olin, siis lugesin raamatut "Hulkur Rasmus" ja hakkasin seda lugedes nutma ja mõtlesin, et kindlasti ma võtan kunagi omale
lastekodust lapse. Praegu mul veel lapsi ei ole, aga ma arvan, et ma eelistaksin pigem oma lapsi, aga kui peaks selguma, et ma näiteks ei saa lapsi,
siis ma oleksin ka täiesti nõus lapsendama mõnda. Aga ma arvan,et ka minu peres ei saa nii olema, et külalisi ei sallita, kõik on oodatud 
Mul neid kodus kolm aga......kui tekkib selline olukord, siis last uksetaha ei viska.
Minu kodus on alati koht neile, kel kusagile minna ei ole. Seega on koht ka võõrale lapsele. Kas ma teda just otsima hakkan, aga kui elu miind sellisesse olukorda paneb, siis siit saab toetust, soojust ja armastust kindlasti. Sest keegi ei pe siin maailmas üksi ja hädas olema. Lapsed eriti, nad pole oma olukorras ju ometi ise süüdi.
Ise olen yles kasvanud peres eeskoste all olevana ja kindlasti kui oleks vaja teeksin seda sama,et aitaksin vanemateta lapsel oma peres üles
kasvada
Mina võtaks küll endale kasulapse,sest ega siis ei saa ju last tänavale jätta ja isegi kui ei oleks ruumi selleks siis ma leiaks selle ruumi.
Pole sügavalt mõelnud, kas suudaksin võõrast omaks võtta. See peaks olema väga läbimõeldud samm, arvestades, et kunagi ei tea, milliste geenidega tegemist. Seda tean küll, et Schröderi või Jolie sarnast lapsendajat minust ei saa. Kui, siis ehk vaid Eestist lapsendada.
Teoreetiliselt küll. Praktiliselt aga ... Enda omadegagi ei saa vahest hakkama. Korradi röövlibande. 
on peres üks kasulaps juba pikemat aega ja võib-olla kah tulevikus tuleb üks juurde.
Kui vaja, siis meil ruumi ja kodusoojust jagub, ka võõrale. Samuti aga nagu ka Hiirekas kirjutas, ise ma hetkel kedagi otsima ei hakka...samas kui
vaja, aitan alati 
lapsed on alati meeldinud
meie pere võtaks lapse küll, kes abi vajaks
kui oleks õigel ajal õiges kohas ja laps meeldib ja lapsele meie...
ruumipuudus on vaid see, mis takistuseks saaks ehk
samas peavad ka olemasolevad lapsed nõus olema, et keegi perre võetakse
tegelikult on asi nii, et kui selline olukord tekiks, siis alles saaks teada, kui valmis oled sellisele otsusele
selliste otsuste tegemisel peab eriti hästi kõik läbi kaaluma, arvestades kõiksugu võimalike olukordadega, mis üllatusi võib eluke tuua.....
Loomulikult on esmane armastus lapse vastu, ilma milleta ei tekki ehk soovigi omale kasulaps võtta aga kas mina just sellega hakkama saax
vot ei ole kindel...
Kui ma tilluke olin, siis koputas keegi ukse taga, oli hiline õhtu juba ja ema läks vaatama kes oli.. väike plika oli.. küsis, et kas ma saaksin
ööseks Teie juurde tulla.. ja siis Ema ei osanud miskit aimata.. et veider kuidagi. Tiristas siis kohe naabri uksekella ja naaber ütles, et kutsub
politsei.. Plikale see ei meeldinud, kuid kui politsei tuli siis ütles, et See plikaon neilejuba tuttav ja et küsib ööseks öömaja ja siis öösel kui
kõik tuduvad võtab varanduse ja kaob minema.. Vot selline juhtum..
Kuid, lastekodulaps koju võtta.. noo ei tea.. hetkel proovin siin endaga hakkama saada ja siis kui läheb juba paremini siis sooviks ikka enda lapsi..
teeks siis ühe rohkem juba, kui hakkaks kusagilt sissetooma.. vmt.
Kuid, kui olukord uksetaga koos lapsega, ei tea siis mis teeks.. eks näis.
nõustun vanapaksu arvamusega, kus südamest oleksin nõus aga praktikas võib kippuda asi üle pea kasvavaks.
Võõraid lapsi majja võttes peab arvestama võimalustaga, et ka temal oleks privaatne tuba või nurgake, samas ootab samalaadset kohtlemist, kui
perelapsed ja ka tal on igasuguseid soove nii meelelahutusteks kui hobideks.
Meie peres on niigi sinu-, minu-,meielapsed +poolõed-vennad, kirju seltskond.
Kindlasti kaaluks seda, kui naisega ise lapsi kuidagi ei saaks. Praegune seis selline, et sellel teemal tegevusepuudust pole.
On ju olnud paar telesaadet niisugustest naistest. Ma imetlen neid väga, aga ise ei saaks sellega hakkama. Ega ma süüdista ennast ega mõista hukka
selle pärast. Minu arvates on osad inimesed sündinud isad-emad ja pedagoogid, aga teistel - suuremal enamusel - läheb asi katse-eksituse-meetodil.
Mina kuulun viimaste hulka.
A.Jouli on nüüd kuulsust kogunud ka supernaisena, kes lapsendab võõraid lapsi. Kas keegi teab või on lugenud, kui hea ema ta on? Kui ta loodab, et
raha kasvatab, siis on ta teinud küll heateo, et laps on ellu jäänud, aga ma ei ole kindel, et ta saab kunagi nautida armastavate laste lähedust.
Jah mõelda et, võtan ja olen ja teen on idealistlik.
Olen ise kasu laps ja tean seda tunnet mis on kasvada vanemate juures kel on kindlad tavad ja kombed mis kuidagi ei klapi sinu maailma vaatega.
Vaevalt et, võtaksin aga kindlasti süveneks probleemi olemusse.
Miks on laps tänaval ja kuidas seda seisu lahendada.
Olen ise kahe lapse ema ja tunnistan ausalt.
Oleks ma kandes näinud ette et elu sellise pöörde võtab ja eesti sellisekd areneb siis poleks ma ühtegi last sünnitanud.
to Aike .....aga meie Eesti,kus kõik targad,noored,rikkad ja ilusad....kuidas sa nii arvata võid
?
Tsitaat:
Algne postitaja: Aike
Olen ise kahe lapse ema ja tunnistan ausalt.
Oleks ma kandes näinud ette et elu sellise pöörde võtab ja eesti sellisekd areneb siis poleks ma ühtegi last sünnitanud.
Aike, kui vanalt sind lapsendati, et omasid kindlat maailmavaadet? Kas sa oleksid tahtnud sattuda perekonda, kus ei oleks olnud kindlaid põhimõtteid
ja reegleid?
Küsin sellepärast, et kurb on kuulda, et paljud lapsed viiakse lastekodusse tagasi.
Kui ise lapsi ei saaks, siis kindlasti. Muidu aga mitte.
Minu jut oli otse välja öelduna. Kõik me oleme kenad ja viisakad inimesed või vähemalt soovime nii teistele näida.
Võtte perre võõra lapse pead ka seda hoomama et, kui juhtub midagi ja inimesena on ta tugevad geenid omanud oma bioloogilistelt vanematelt.
Suudame me vastutada?
Suudame me olla kasuvanemateks lapsele kellel on tugev kalduvus halvale?
Suudame me toime tulla sellega kui see laps ei osutu sõnakuulelikus ja alluvaks?
Suudad sa armastada teda nii nagu oma lapsi.Lapsi keda oled kandnud üheksa kuud oma südame all?
Soovides oleme me kõik idealistid aga kui reaalsus osutub teiseks siis? Mis saab siis?
Oma kasu vanemaid ma loomulikult austan ja armastan aga uskuge see ei ole see mis tunneb päris laps oma vanemate vastu või päris vanem oma lapse
vastu.
Vähemalt minul.
Aike, see ju sõltub ka east, mil sind nö. lapsendati... Kui olid juba lapseohtu pisipõnn, kus mälestused eelmisest ajast on tugevalt meeles, siis vb
jah on raske tunnistada teatud naist-meest oma emaks-isaks... pisibeebina aga last majja võttes ei tohiks see lapse poolt küll mingeid vastunäidustusi
tulla...sry, see on vaid minu arvamus, mis põhineb siiski faktidel.... Olen õnnelik, et leidus kaks inimest kunagi, kes otsustasid kolmandale kodu
pakkuda, keda miskipärast oma ema enam ei tahtnud. Need kaks otsustasid anda talle kodusoojuse, oma armastuse ja turvatunde...et see kolmas suudaks ka
oma lastele seda kõike pakkuda...
Minu jaoks on just need kaks inimest minu EMA ja ISA...suurte tähtedega...
Kindlasti on mingi vahe enda ja ''võõral'' lapsel, kuid siiski, keegi ei tee ju ka selliseid samme hetkeemotsiooni ajel
(lapsendamine siis), seega on ta endale aru andnud, et ta TAHAB ja VAJAB seda last enda perre juurde...
Aga sinu teistele küsimustele vastuseks - suund halvale ei tulene mitte geenidest, vaid suures osas ikka kasvatusest ja seltskonnast, kuhu ta
teismelisena sattuda võib... Samas ka kodust, kus ta kasvab...olles lapse vastu hoolimatu, ei saa me ka eeldada, et ta meid maani kummardaks ju...
olgu ta siis oma või nö. ''võõras'' ja ka vastupidi.
lapsendamine on minu meelest väga üllas tegevus. meil on see kodus korduvalt jutuks olnud abikaasaga,kuna meil on lapse saamine raske,kui mitte võimatu. hirmud küll on,et kas suudan lapsele,kes pole mu enda liha ja veri,sellist kodu pakkuda nagu sooviksin.
Kindlasti ei leiduks minu kodus kohta veel ühelelapsele ja seda sugugi mitte selleks et ta pole minu järglane vaid sellepärast,et ma lihtsalt ei suudaks temale pakkuda seda mida ta vajab.Inimene peab siiski hindama kainelt millised on tema võimalused ja eeldused sellise sammu astumisel.Me räägime lapsendamisest,samas on küllalt neid peresid kus isegi oma lapsi ei suudeta ülesse kasvatada kuid paljunetakse lausa ohjeldamatult.Jah on palju peresid kus kasvab lapsi rohkemkui 2+n ,ju on siis nende materjaalsed võimalused paremad kui minul.
Kindlasti ma võtaks, kui selline olukord tekiks. Aga võõras laps pole see, mis on oma laps.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
A.Jouli on nüüd kuulsust kogunud ka supernaisena, kes lapsendab võõraid lapsi. Kas keegi teab või on lugenud, kui hea ema ta on? Kui ta loodab, et raha kasvatab, siis on ta teinud küll heateo, et laps on ellu jäänud, aga ma ei ole kindel, et ta saab kunagi nautida armastavate laste lähedust.