
Lastega ikka ühtteist juhtub. Mis teete?
Kas lähete paanikasse? Üritate ise abi anda? Või kohe otsemat teed traumasse?
mul kodus esmaabi spets kellel önneks ka peale oskuste kylm närv ja rahu seal, kus mina kaagutades telefoni haaraks. siis mina jah...ikka 112 kui oma möistus lyhisesse läeb-tavaliselt kiiresti.
Mix ma küsin? Mina pidin täna jälle oma poja puruks pead lappima. Närvi just ei läinud, aga mu teadmised ka nõrgukesed. Helistan asjatundjast
naabrinaisele, sealt saab ka vajalikud vahendid.
Pisemate asjade phul püüame ikka omal jõul hakkama saada. Seni pole traumat ja kiirabi veel vaja õnneks läinud. /Me sülitab kolm korda ple vasaku õla.
Päris raskete õnnetuste puhul mina jään küll jänni. Kuid pead kah ei kaota, on kohe võtta lastearsti tel nr. (ta vana pere tuttav)... ning mingit nõu siis ikka saab kuniks kiirabi tuleb. Mõtlesin ikka seda kui väga raske trauma.
kui ma olmale juhilube tegin siis oli sial kohustus läbida esmaabi kursus,sialt sain yht teist teada loodan et saan hakkama kas või niikaua saaks esmaabi anda kuni kiirabi saabub
No kui poiss mul kulmu puruks kukkus...ei läinud ma paanikasse. Pesin näo kenasti verest puhtaks...ja kuna õmmelda vaja oli, siis läksime
kiirabisse.
Üldse olen vaid korra paanikasse sattunud. Siis mul poeg kuskil aastane oli või oli poolteist...enam täpselt ei mäleta. Esimene laps kah...ise
noor...teadmised kah kasinad
Tegelt teadmisi vast oli, aga hirm, et midagi mu lapsega juhtuda võib oli siis suur
Maal oli meil suur must
hundikoer. See pleesitas ja magas päikese käes. Poiss oli harjunud temaga mängima ja koer ei teinud talle kunagi midagi. Seekord aga oli koer ilmselt
väga sügavalt magama jäänud ja poiss oma nigela käimisoskusega tatsas tema juurde. Hüppas talle peale...nagu oli seda alati teinud. Koer aga läbi une
ehmatas...ja haaras posis näo hammaste vahele. Vot siis karjusin küll nagu rattapeal. Ema jooksis kah kiiresti õnneks kohale...käratas mulle, et mis
ma karjun...haaras poisi kaenlasse ja viis pesema. Kui veri oli maha pestud...tuli välja et kahe kulmu vahel vaid väike marrastus. Arm küll
jah...siiani alles. Koer pärast kahetses ja hoidis poissi veel enam kui varem...käis ja lakkus...silmad olid märjad. Õnnelik õnnetus ja koera ma
selles ei süüdista.
Pärast seda pole ka paanikasse sattunud tõsiste asjade puhul. Pärast kui kõik korras ja asi möödas, siis hoopis tuleb pingelangus ja hakkab paha
Aga
kui kiirelt tegutseda vaja...on pea üllatavalt selge ja tegutsen nii nagu vaja.
tean seda, et paanikasse ei tohi (ei ole mõtet) minna, kodus peaks olema käepärast esmaabi-pakike ja kui asi tõsisem on siis kohe drauma-punkti joosta...
Sõlub suuresti traumast!
Paanikasse kindlasti ei satu ja esmaabi andmisega saan vast kah peaaegu et hakkama.
Meil kodus mina olengi see, kes nii suurtel, kui väikestel haavu lakub
Laps kukub kiigelt suurelt hoolt mütaki ristseliti maha. Mis teete?
Mis siis ikka teha. Esialgu jätan ta lamama, kui ta ise püsti tõusma ei punni. Liigutan lapsel käsi ja jalgu ja lasen selle järel tal endal seda teha.
Kui selles suhtes kõik korras, siis hakkan helistama...helistan kas kiirabisse või oma perearstile ja küsin nõu...kas oleks vaja last näidata.
Kindlasti paar päeva on vaja last jägida...kas ei teki uimasust, oksendamist vm imelikke nähte. Selle järgi saab teada, kas on põrutus.
Mul kõik lapsed ikka kukkunud. Mis teha...ronivad ju
Poiss mul kunagi pooleteise aastaselt ülevalt lakast koos heintega alla tuli, kuhu minu ema ta
kaasa vedas. No hirm oli küll...aga jälgisin ja vaatasin kuidas on. Õnneks oli heinakuhi juba all ja midagi ei juhtunud.
On palju hirmsamaid asju...kui lapsed saavad rohud kätte, või kaotavad teadvuse. Siis endal poleks vaja torkida, vaid momentaalselt siiski kiirabi
kutsuda. Teadvuse võivad kaotada lapsed X asjade pärast, palavus, kukkumised ...ükskõik mis. Ei pruugigi teada milles asi, sest ega kõiki laste
kukkumisi näegi alati...targem on siis kohe ikka kiirabi kutsuda.
Exi onupoeg kukkus aastasena trepist alla ja oli paar päeva tedvuseta. Õnneks tema puhul nägi ema, et ta sealt alla kukkus. Oma maja...trepp...ja
palju seal vaja. Suuremad ju ees jooksevad...väike järgi. Tõkked olid küll ees, aga suuremad need jälle eest ära tõstsid. Õnnetus ei hüüa tulles!
Kõige tüütum esmaabi on olnud võõrkehade eemaldamine hingamisteedest imiku või väikeselapse eas. Nemad ikka tõmbavad toitu kurku või pistavad väga
valesid asju suhu..
Siis ei aidanud miskit muud, kui ühe käega lapsel jalgadest kinni ja teisega koputada seljale ja üritada näpudega asju suust kätte saada.. Kõige
hullem leid oli metallist seib..
Viineri-leiva tükid ja ujumisel sissehingatud vesi tulevad välja suht kergelt..
Siiani pole verest välja läinud ja esmaabi olen ka suutnud anda
Mul poiss päris kaak ikka olnud ja nii mõnigi kord on mu närvikava proovile pandud
Tsitaat:Panen lamama ja jälgin. Kui hinge kinni ei löö ja lapsel ka esimene ehmatus mööda läheb, siis lasen jalad alla võtta - nii saab teada, kas ka pea põrutada sai....kui pea ringi ei käi, siis lootus, et kõik korras. Kui ka oksendama ei hakka, siis peapõrutust pole, kui aga järgneb oksendamine, siis pöördun arsti poole. Suuremad/väiksemad haavad ja kukkumised saab ikka ise ära lapitud, nagu ntx kukkumine rattalt ristseliti kruusateele ja pea alla sattus üks suurem kivi....hmm, polnud just kõige parem vaatepilt (verest välja ei löö - keegi peab ju suur ja julge olema). Koheselt arste tüütama igaljuhul ei hakka, kuigi mul ka eelis, oma ema meditsiinitöötaja ja kui ise hakkama ei saa, siis helistan ja küsin vähemalt nõu, mida peale hakata
Algne postitaja: Lola69
Laps kukub kiigelt suurelt hoolt mütaki ristseliti maha. Mis teete?
Siiani pole meil veel kiirabi vaja läinud /me sülitab ka 3x üle
vasaku õla
täna oli just juhtum, kus töö juures klient (naisterahvas) teadvuse kaotas ja kokku kukkus... pagana ootamatu ja minupoolne reageering kole
aeglane.... ehmatan lihtsalt ära
olen käinud töökoha kaudu esmaabi koolitusel, ent sellest täpselt kaks aastakest möödas ning mälu roostes ning tegutsemine konarlik... kohutavalt sant
tunne...
Oskan hästi esmaabi anda ning kriitilises olukorras pead ei kaota, samuti talun verd ning selle nägemine mind kokku ei kukuta. Oskan süstida, kunstlikku hingamist teha, esmalahast ning erinevaid sidemeid teha, haavale klambreid panna. Ainult haava õmmelda ei oska, kuid selleks otstarbeks on meil ju ikkagi ka kiirabi olemas. Osasid oskusi on tulnud ka elus praktiliselt rakendada ning mu teadmised on sellistel juhtudel igati kasuks tulnud.
Niih ega natike on vaja ikka teadmist kah ennem kui abi andma hakata ...
Võib juhtuda et keerad asja hoopis halvemaks ja kui khatled et kas on nii on või naa on parem siis kõige õigem otsus on pöörduda alati arsti poole
selleks need valged inglid ongi et aidata 
Kui midagi juhtuma peaks, siis ei minust küll mingit kasu pole, pigem on mulle endale abi vaja...oeh, nõrganärviline olen, eriti veel siis, kui lapsed mängus. Seda enam, et mul puuduvad ka vastavad oskused, teadmised.
Üldiselt olen külmavereline sellistes olukordades.
Ühe korra on esimene shokk jalad alt viinud...kui 4 aastane õepoeg auto alla jäi...
Kui kriis möödas alles siis lasen ennast lõdvaks ja siis võin vabalt kokku kukkuda....
Esmaabi suhtes ei tea öelda kas saaksin hakkama sest siiani pole sellist olukorda olnud...
Üldiselt on nii, et säilitan kainet mõistust täpselt nii kaua kui keegi kannatanu minult üle võtab.
Siis võib isegi endal nuuskpiiritust vaja.
Aga oleneb ka olukorrast, kergemate õnnetuste puhul suudan asjaga kenasti toimetulla aga kui asi juba tõsiseks läheb, siis jah tegutsen küll
külmavereliselt aga pärast olen kui vettekastetud kass.
Eneselegi ootamatult talun kriisiolukorda rahulikult...aga paanika võib hiljem tekkida.
Enamasti ka ise hakkama saanud. Meil plaasterdamine suve hooajal pea iganädalane tegevus. sellised keerulisemad operatsioonid ja õnnetused olen
perearstil üle vaadata. Kui 1,5 aastane tütar pea kuklasse lõi ja kogu oma jõuga vastu voodi äärt prantsatas lõi kuklasse paari sendi kõrguse muhu
üles, siis küll helistasin 112. Nood kuulasid ära, mis värk on ja käskisid jälgida ja igaks juhuks perearsti kutsuda. Nii tegingi, ei olnud hullu
midagi, õige koha oskas valida, kõige paksema kolbal. paar aastat hiljem ajas sama tegelane omale pisemat sorti oa ninna, seda käisime ka perearsi
juures välja võtmas.
Poeg ka jättis kunagi roomamise ealisena käe ukse alla, ei saanud veel jutust ka aru, et uksest eemale läheks, lahtine uks parasjagu nii palju
põrandast kõrgemal, et küünarnukk mahtus alla ja kiilus kinni. Nii mina siis rääkisin õues ja tema karjus toas. Lõpuks sain kuidagi ukse alt ta käe
sisse ära lükata. Sai ka päris kirurgi juures käidud, sest ta ei liigutanud kätt üldsegi. Pärast sain targemaks, et sellised allaaastased ongi
sellise, et kui vähe valus on siis seda liigutust rohlem ei tee. Käsi oli terve kondid ja kõõlused.
Kolm korda üle vasaku õla aga seni on kõik suht hästi lõppenud.
Uste vahele on ka näppe jäänud veel, nii autos kui majas.
kui poisid väiksed olid, siis üht-teist ikka juhtus...küll kulmu ja lõuaalust õmmeldud...väikepoiss hommikuaskeldustes kuklaga vastu radikat augu pähe
teind....
aga kohe on saand ka arstile mindud, kuigi peast verejooks on suur ja võib tõesti närvi ajada...
endal õnneks paanikat tekkind pole...
esmaabi anna ikka ise ja siis kui vaja lähen spetsialisti juured.
Läbisin just kahepäevased esmaabikursused ja pean ütlema, et esiteks ei teadnud ma enne esmaabist mitte sittagi (kuigi arvasin, et midagi ikka tean)
ja teiseks, et selline koos praktikaga koolitus peaks olema kohustuslik igale inimesele
kui vaatan enda rüblikut siis ohkan rahulikult,sest kapis on olemas kõik esmavajalik. hunnik sidet,plaastrid,haavaliimi.kusjuures seda viimast on ka
vaja läinud,sest hiljuti võeti kätte ja lõigati sõrme
sai liimi peale lastud.ja varsti oli verejooks kinni
Tsitaat:
Algne postitaja: MonaLisa
Kõige tüütum esmaabi on olnud võõrkehade eemaldamine hingamisteedest imiku või väikeselapse eas. Nemad ikka tõmbavad toitu kurku või pistavad väga valesid asju suhu..
olen maoloputust teinud oma 3a lapsele enne kiirabi
neelas pintsli loputusvedelikku purgist ,kollast värvi
liitrite viisi (peaaegu 3l)sooja vett ,selle kisa vahele ja näpud kurku,õudne ja vastik oli küll teha,
aga päev jälgiti haiglas,siis lasti koju
Kõrva toppis see sama laps ühe vidina ,et õde seda kätte ei saaks,hiljem kõrvaarst eemaldades naeris ja näitas oma kollektsiooni,mis tal kogunenud ja
palus seda vidinat omale(poolvääriskivi) 
Kriisisituatsioonis jään rahulikuks.
Tõsisemaid juhtumeid, kus arstiabi on vaja läinud, on olnud kaks- 1) kui aastane tirts oksendas sedavõrd, et ca 6 tunni pärast ei võtnud enam jalgu
alla ja 2) kui tõmbas käe õlaliigesest välja.
Ptüi-ptüi-ptüi, need on kõige hullemad olukorrad olnud. Pea ees kõrge voodi pealt kukkumisi on muidugi olnud, aga need pole üldse nii jubedad tundunud
kui eelkirjeldatud.
Jah, jään rahulikuks, peas hakkab tööle mingi masinlik arvuti, mis kalkuleerib, mida, millal, kuidas jne.
Ilmselt on kasuks tulnud arstist tädi juures suvede veetmised.
no ma üritan väga rahulikuks jääda ja kui oma ajudega ei suuda aidata siis ikka helistan kuhu vaja...ja kui suurem oht on möödas siis närvitsen vist
kõige rohkem...ju mul pikad juhtmed 
Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Läbisin just kahepäevased esmaabikursused ja pean ütlema, et esiteks ei teadnud ma enne esmaabist mitte sittagi (kuigi arvasin, et midagi ikka tean) ja teiseks, et selline koos praktikaga koolitus peaks olema kohustuslik igale inimesele![]()
Kui Pesamuna nädala eest batuudil naabripoisi süül kukkus ja kurtis, et käsi valus, siis võttis küll papa juhtimise üle, aga endalegi üllatuseks ei
läinud ma ise ka väga närvi. Õnneks ei olnud miskit väga hullu. Luumõra küünarnuki manu ja kips. Paariks nädalaks. Esmaabiga ei hakanud ise vaeva
nägema.
Traumasse polnud meil seni asja olnud. Olgugi, et kodus on pesakond poissa. Ükskord on ikka esimene kord.