Board logo

Puudega laps
Lola69 - 01.08.2003 kell 09:30

Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?


tont - 01.08.2003 kell 09:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?
Väga kurb teema, aga ütlexin üht, las ma piinleks ise temaga, aga ä
ra ma vist ei annax. Kui ikkagi tegu enda omaga. Kuigi, kui ta olex distroofik, täiega, siis annaks ära küll. Oleneb puudest, kullake.


meryli - 01.08.2003 kell 09:51

See on väga-väga suhteline kysimus, millele vastust anda on raske! Sötuvalt puudest. Kui oleks aeg tagasi pöörduda tööellu, kasutaks kindlasti nädalaringsete hooldekodude abi. Näiteks lapse täieliku halvatuse korral. Selline kurb asi on tuttava peres. LAps sai kahe aastaselt lastehalvatuse ja pisitasa nii köne kui refleksid taandusid sellele tasandile, et suur seitsme aastane tydruk on täielikult liikumatu ja ei räägi. Ema kasutab nädalaringse hooldekodu abi. Nädalavahetused on laps kodus! Aga puudeastmeid ja haigusi on palju oi kui palju!


Ray - 01.08.2003 kell 12:52

Ei annaks ma kuskile. Oma on oma!


bohemian - 01.08.2003 kell 13:22

mina ei suudaks anda...kui juba alguses väikese rasedusega teada siis teeks abordi, kuid kui ma ikkegi olen ta sünnitanud ja teda 9kuud kandnud siis lihtsalt ei loobuks sellest...

ja kuigi minu elu võib tema pärast raske ja vaevaline olla, loobudes temast ei saa ma kunagi teada mis temast edasi saab, kas tema eest ikka hoolitsetakse ja kas temast hoolitakse, püütakse mõista...


kurb on see, ja autasu neile naistele kes võtavad vastutuse sellises asjas...


Ray - 01.08.2003 kell 13:29

Lisaks tasuks mõelda, et just see vigane/mittevigane laps toob kunagi sünnitaja enda hauale lillu. Elu ja inimsuhted on ju keerulised. Kui abortida, siis mõnikord jäädakse ka viljatuks.


Hiirekas - 01.08.2003 kell 13:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?


Kõik oleneb sellest, et millise puudega on tegemist.
Loomulikult tahaksin ise kasvatada, aga kas see on alati mõistlik.


Ray - 01.08.2003 kell 13:36

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Loomulikult tahaksin ise kasvatada, aga kas see on alati mõistlik.


Aga miks ei peaks olema mõistlik?


Hiirekas - 01.08.2003 kell 13:45

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Loomulikult tahaksin ise kasvatada, aga kas see on alati mõistlik.


Aga miks ei peaks olema mõistlik?


Vaata Ray, olen teatud asjadega üsna kursis ja hetkel ka väga heal tuttaval sama mure on.

Olen ise kunagi Inju lastekodus 3 päeva praktikal olnud. Seega kui on tegemist ikka imbetsilliga, siis on kodused tingimused suhteliselt piiratud ja kesised, et tema eest hoolitsed. See võib eeldada trellitud aknaga tuba ja väljaõppinud meediku palkamist oma lapse juurde.
Kui mul võimalused ikka on, siis ei annaks ära. Aga iial ei või teada. Seega ei julge küll väita, et 100% ei anna ära.


pisimimm - 01.08.2003 kell 13:48

Kõik ikka oleneb täielikult puudest...kuigi raske ta oleks ära anda, kui oled 9 kuud kandnud ja sünnitanud...


Ray - 01.08.2003 kell 13:51

Kerge muidugi see pole. Ka mina tean sellistest inimestest mõndagi (olen reaalelus ka näinud, samuti lisaks palju õppinud selliste kohta). Imbetsilsus on keskmine vaimupuue, idiootsus on raskeim. Debiilsuse kergeim vorm ei pruugi üldse arusaadav (avastatav) lihtkeskkonnas olla. Tegemist on loomulikult palju. Siiski mina isiklikult ei annaks last ära, minu oma last mina ei suudaks reeta. Loomulikult on see minu isiklik arvamus ja ei hakka vaidlema. Kahju on muidugi see, kui laps sünnib kunagi narkootikumisedt vms. kahjustunud munarakkuda tagajärjel, loomulikult tuleb hoolikalt vaadata ka, kellega laps teha.


Hiirekas - 01.08.2003 kell 13:59

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kahju on muidugi see, kui laps sünnib kunagi narkootikumisedt vms. kahjustunud munarakkuda tagajärjel, loomulikult tuleb hoolikalt vaadata ka, kellega laps teha.


Jah, see on muid tänapäeval tõsine probleem. Tihti ei taba inimesed üldse ära, mida nad oma organismiga teevad. See väike savu ju ei tee midagi.
Rääkige mida iganes, mina olen veendunud, et pole ta midagi nii süütu. Kui juba paljas ülepingutus võib vaimupuude kaasa tuu, mis siis veel narkootikumidest rääkida.

Muide kurb on see, et minu tutvusringis on vaid üks mees, kes neid proovinud pole - see kellega ma koos elan.
Naiste kohapealt tean õnneks ikka paljusid, kes pole eales end narkootikumise meelituse küüsi lasknud.

Mis aga imbetsilsusse puutub, siis mul on täditütre naabril selline laps. Trellitud aken ja raud uks ka toas. Muutub lihtsalt mingil hetkel üliagressiivseks.


Ray - 01.08.2003 kell 14:05

See narkoasi ei pruugi välja paista ning ei pruugita välja ka rääkida. Ka mitmed ravimid ja muu võib halvasti mõjuda.

Niisama juttu ei saa alati uskuda. Ka julgeolekuorganitesse tööle minnes võetakse vereproov narkotsi suhtes (ja muu suhtes ka). Aga ka siis ei pruugi päevavalgele midagi tulla.

Ei hakka rohkem rääkima, läheb teemast välja


bohemian - 01.08.2003 kell 14:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kerge muidugi see pole. Ka mina tean sellistest inimestest mõndagi (olen reaalelus ka näinud, samuti lisaks palju õppinud selliste kohta). Imbetsilsus on keskmine vaimupuue, idiootsus on raskeim. Debiilsuse kergeim vorm ei pruugi üldse arusaadav (avastatav) lihtkeskkonnas olla. Tegemist on loomulikult palju. Siiski mina isiklikult ei annaks last ära, minu oma last mina ei suudaks reeta. Loomulikult on see minu isiklik arvamus ja ei hakka vaidlema. Kahju on muidugi see, kui laps sünnib kunagi narkootikumisedt vms. kahjustunud munarakkuda tagajärjel, loomulikult tuleb hoolikalt vaadata ka, kellega laps teha.




kas ma märkasin siin sugulist diskrimineerimist? miks just munarakk?


Lola69 - 01.08.2003 kell 18:38

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
/.../Kui juba paljas ülepingutus võib vaimupuude kaasa tuu, mis siis veel narkootikumidest rääkida.
/.../

Selle ülepingutuse ja vaimupuude puhul olen ma küll seda meelt, et mitte see ülepingutus polnud sel sinu kirjeldatud juhul määravaim. Pigem ikkagi antidepressandid. Sattusid valesse hetke. Ja on põhisüüdlaseks.

Kuigi et narkootikumid, alkohol ja muud sellelaadsed mõnud võivad selles ma ei kahtle. Võiks ikka mõelda, mida teha kui lapsi tahta. Kuigi mõistusel on omadus vahel veidi hilja koju tulla.


Lola69 - 01.08.2003 kell 18:40

Tsitaat:
Algne postitaja: bohemian
Tsitaat:
Algne postitaja: Ray
Kerge muidugi see pole. Ka mina tean sellistest inimestest mõndagi (olen reaalelus ka näinud, samuti lisaks palju õppinud selliste kohta). Imbetsilsus on keskmine vaimupuue, idiootsus on raskeim. Debiilsuse kergeim vorm ei pruugi üldse arusaadav (avastatav) lihtkeskkonnas olla. Tegemist on loomulikult palju. Siiski mina isiklikult ei annaks last ära, minu oma last mina ei suudaks reeta. Loomulikult on see minu isiklik arvamus ja ei hakka vaidlema. Kahju on muidugi see, kui laps sünnib kunagi narkootikumisedt vms. kahjustunud munarakkuda tagajärjel, loomulikult tuleb hoolikalt vaadata ka, kellega laps teha.




kas ma märkasin siin sugulist diskrimineerimist? miks just munarakk?
Sest munarakud on naisele kõik kaasa antud ja salvestavad meiega toimuva. Seemnerakkude elu on tsüklilisem.


lenxu - 01.08.2003 kell 18:41

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?

Ma arvan, et ma ei annaks oma last mingil juhul ära...isegi siis, kui ta puudega oleks. Ta on ju ikkagi oma emme/issi väike kallis tibuke


Lola69 - 01.08.2003 kell 18:52

Arvan, et oma ihuvilja kasvataks igal juhul ise ülesse, ja kuniks talle päevi on antud. Oma liha ja veri ju. Ka kui see tähendab loobumisi. On siis puudeks mis iganes. Kellegile ei anta suuremat koormat kui ta kanda suudab. Ja minul pole õigust oma ilusast elust nö pisikest praaki lihtsalt kustutada, et üldpilti mitte rikkuda. Ma ei saaks nii ealeski hingerahu. Teen palju on minu teha, et sellist asja ei juhtuks. Aga kui juhtub püüaks ise hakkama saada.

Kuigi jah, raseduse varases staadiumis avastatuna teeks vast teise valiku. Abordi.


roboter - 01.08.2003 kell 18:53

see et kuidas mina toimiksin või ei seda ma ei tea.

aga täna nägin ma tööle minnes bussis ühte kuskil 16 aastast tüdrukut kes oli koos oma vanaemaga.

vanaema vist ongi tema ainukene inimene kes tast hoolib. nii tundus minule.




fin.


montca - 02.08.2003 kell 08:26

Tean kui raske on puudega lapse eest hoolitsemine, sest mul omal on selliseid tuttavaid peresid. Ja need on tõeliselt tublid vanemad. Ei kujuta ettegi, kas mina ise suudaksin sedasi pühenduda vaid lapsele ....


Kayleigh´n I - 02.08.2003 kell 08:33

Kui aus olla, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata ..
Ma ei tea, kas ma suudaks tema eest nii hoolitseda nagu vaja oleks..
Võibolla ta vajab sellist tähelepanu ja hoolt, mida mina ei suuda anda.
Kahjuks, ma ei oska kindlalt vastata, mida ma teeksin ..
Hea meelega ära küll kuhugi ei kupataks


muhhin - 02.08.2003 kell 09:40

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:

Selle ülepingutuse ja vaimupuude puhul olen ma küll seda meelt, et mitte see ülepingutus polnud sel sinu kirjeldatud juhul määravaim. Pigem ikkagi antidepressandid. Sattusid valesse hetke. Ja on põhisüüdlaseks.


Inimesed läksid ka siis ületöötamisest ja üle õppimisest hulluks, kui antidepressantidest veel mõhkugi ei teatud - neist ei tohtinud lihtsalt rääkida


li-li - 03.08.2003 kell 04:05

Kõrvaltvaatajana olen ma lummatud nende vanemate võimetest ,kes oma puudetegaga lapsi suudavad ise kasvatada nii täisväärtuslikult, kui seda antud ajal üleüldse teha saabkui ennast ohverdav see ka ei tundux on see neile nii loomulik Laps on laps ja vajab vanemat kõrvale,olenematta eripärast


Lola69 - 03.08.2003 kell 07:27

Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:

Selle ülepingutuse ja vaimupuude puhul olen ma küll seda meelt, et mitte see ülepingutus polnud sel sinu kirjeldatud juhul määravaim. Pigem ikkagi antidepressandid. Sattusid valesse hetke. Ja on põhisüüdlaseks.


Inimesed läksid ka siis ületöötamisest ja üle õppimisest hulluks, kui antidepressantidest veel mõhkugi ei teatud - neist ei tohtinud lihtsalt rääkida
Inimese hulluksminek on üks asi. Puudega lapse sünd teine. Ema hulluksminek ei tähenda veel seda, et ka lapsega peab kohe midagi lahti olema. Ka haiged vanemad saavad terveid lapsi.

Rasedusaegsed või vahetult enne tarbitud ravimid on aga juba sootuks teine teema.


Lola69 - 03.08.2003 kell 07:31

Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Kui aus olla, siis ma ei oska sellele küsimusele vastata ..
Ma ei tea, kas ma suudaks tema eest nii hoolitseda nagu vaja oleks..
Võibolla ta vajab sellist tähelepanu ja hoolt, mida mina ei suuda anda.
Kahjuks, ma ei oska kindlalt vastata, mida ma teeksin ..
Hea meelega ära küll kuhugi ei kupataks
Ega sellele küsimusele ongi raske vastata. Sest see paneb inimese omamoodi proovile. On üsna kurnav. Ja kunagi ei tea ette, mis edasi tulla võib.
Kuid hool? Jah, laps võib vajada erihoolt. Aga samamoodi vajab ta ka ema hoolt. Parim lahendus olekski kahe vahel, et erihoole puhul laps emahoolest päris ilma ei jääks. Kuid ema saaks tuge spetsialistidelt.


RealBitch - 03.08.2003 kell 15:12

Vat nii tahaks öelda, et "jah, minu laps, võtaks kyll" Kuid samas... pead ei anna, nii isekas kui see ka pole. oleneb ka puudest. Kui on mingi kurtus, pimedus, siis pole nagu eriti hull, aga kui lapsel ikkagi nii sügav vaimupuue, et kohe kuidagi ilma 24/7 järelvalveta ei saa, siis ma tõesti ei tea, kas minus on nii palju emalikkust ja eneseohverdust, et selle "elava laiba " nimel oma elu seisma jätta. ja ma loodan ja andku jumal, et ei pea kunagi sellise valiku ees ka seisma.


PrettyLizi - 03.08.2003 kell 22:40

Kindlasti kasvataks ise.

Olen nüüdseks juba 5 aastat puuetega lastega/täiskasvanutega tegelenud ja võin öelda, et kui varakult saada palju ja õiget infot siis ei tundugi see maailm nii tume.

Ka "elaval laibal" on olemas emotsioonid, mingil moel suudab ta ennast väljendada, kindlasti on võimalik kuigi palju teda arendada jne.

Tänapäeva probleem ongi selles, et vanematel puudub piisav info: kuidas hakkama saada?, kuhu pöörduda? jne.
Tihti peale jääb vanem oma puudega lapsega juba haiglas üksi ja tal tekib hirm: mis edasi saab? Siin näengi suurt murepunkti - haiglasse tööle inimesed, kes suudavad vanematele anda konkreetseid juhtnööre edasi tegutsemiseda. Ei tohi oodata - kohe tuleb lapse arendamisega peale hakata.

Vanemad ärge häbenege oma lapsi. Nad on nagu teised aga oma iseäärasustega. Puudega lapsed on palju emotsionaalsema, siiramad ja avatumad oma tunnetes.

Tuleb rõõmu tunda ka kõige väiksematest õnnestumistest. Õppis ise sööma, potil käima või andma märku, et on häda jne.

Oh ma võiks jäädagi neist rääkima.


Hiirekas - 04.08.2003 kell 18:31

Huvitava järelduse võin siin teha. Kunagi varem oli teema - mida teha hulluks läinud vanemaga? Kas panna vanadekodusse. Enamik olid nõus panema ta vanadekodusse, aga puudega last on nõus igal juhul kasvatama.

Mõlemad on ju sinu liha ja veri. Miks arvamused on nii erinevad.


Lola69 - 04.08.2003 kell 18:48

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Huvitava järelduse võin siin teha. Kunagi varem oli teema - mida teha hulluks läinud vanemaga? Kas panna vanadekodusse. Enamik olid nõus panema ta vanadekodusse, aga puudega last on nõus igal juhul kasvatama.

Mõlemad on ju sinu liha ja veri. Miks arvamused on nii erinevad.
Hulluks läinud vanemat ei panda vanadekodusse. Pigem hooldekodusse, kus tema eest kantakse vastavalt tema "hullusele" hoolt. Hooldada tõepoolest hullu on üks asi, kasvatada lihtsalt veidi teistsugust last teine. Neist esimene võib olla tõepoolest ümbritsevaile ohtlik. Teine reeglina mitte.


Hiirekas - 04.08.2003 kell 18:56

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Huvitava järelduse võin siin teha. Kunagi varem oli teema - mida teha hulluks läinud vanemaga? Kas panna vanadekodusse. Enamik olid nõus panema ta vanadekodusse, aga puudega last on nõus igal juhul kasvatama.

Mõlemad on ju sinu liha ja veri. Miks arvamused on nii erinevad.
Hulluks läinud vanemat ei panda vanadekodusse. Pigem hooldekodusse, kus tema eest kantakse vastavalt tema "hullusele" hoolt. Hooldada tõepoolest hullu on üks asi, kasvatada lihtsalt veidi teistsugust last teine. Neist esimene võib olla tõepoolest ümbritsevaile ohtlik. Teine reeglina mitte.


Nii nagu RealBitch ütleb, et kõik oleneb ikka puude astmest. Kurti, pimedat, aga tõsine vaimupuue. Mis vahe on siis hullul esivanemal või hullul lapsel.


PrettyLizi - 04.08.2003 kell 19:01

Vanemale vandadekodu ja lapsele internaadiga koolkas ei või siin = märki tõmmata.

Lapse tood nädalavahetuseks koju ja vanemale lähed külla, tähtpäevadeks tood koju jne.
Isiklikult arvan, et vanemal inimesel on omasuguste seas parem olla kui näägutavate noorte juures elada. On ju ammu teada tõde, et vanematega saad seda paremini läbi, mida kaugemal üksteisest ollakse.


Lola69 - 04.08.2003 kell 19:09

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Huvitava järelduse võin siin teha. Kunagi varem oli teema - mida teha hulluks läinud vanemaga? Kas panna vanadekodusse. Enamik olid nõus panema ta vanadekodusse, aga puudega last on nõus igal juhul kasvatama.

Mõlemad on ju sinu liha ja veri. Miks arvamused on nii erinevad.
Hulluks läinud vanemat ei panda vanadekodusse. Pigem hooldekodusse, kus tema eest kantakse vastavalt tema "hullusele" hoolt. Hooldada tõepoolest hullu on üks asi, kasvatada lihtsalt veidi teistsugust last teine. Neist esimene võib olla tõepoolest ümbritsevaile ohtlik. Teine reeglina mitte.


Nii nagu RealBitch ütleb, et kõik oleneb ikka puude astmest. Kurti, pimedat, aga tõsine vaimupuue. Mis vahe on siis hullul esivanemal või hullul lapsel.
On vahe. Kui sa oled ise lapse ilmale toonud, siis temast loobumine on palju raskem kui vanemast, kes ei tunne kedagi ära, kes ei tea mida ta teeb, kes justkui ei elakski.

Puudel ja puudel on vahe jah. Aga oma lapsest emana loobuda ... Ma ei ole kindel, et ma seda suudaks. Kuid kindlasti on piisavalt neid, kellele väljapoole ilus ja särav, ideaalne elu pildina nii oluline on, peitmaks seda "praaki" silme eest ära ja tegemaks nägu et midagi pole juhtund. Kindlasti on neidki kellele see variant kõige paremini sobib. Elu kui pilt.

Eks see on igaühe enda valida.
Kuid ma ei ole kindel, et ma suudan olla nii "mõistlik" ja lapsest loobuda, kui see mulle puust ette ja punaseks tehakse. Süda on see, mis hoiaks kinni. Lapsest. Sest temaga on ikkagi alati seotud lootus.
Ja puudega last on ka pea alati võimalik teatud piirini arendada. see vajab vaid teavet ja tahet. Tohutult tahet.

Lõppjaamale ligi jõudnud vanemaga ei ole alati enam seotud positiivseid lootusi.
Ja eks sõltu ka vanemaist ...


Hiirekas - 04.08.2003 kell 19:17

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kuid kindlasti on piisavalt neid, kellele väljapoole ilus ja särav, ideaalne elu pildina nii oluline on, peitmaks seda "praaki" silme eest ära ja tegemaks nägu et midagi pole juhtund. Kindlasti on neidki kellele see variant kõige paremini sobib. Elu kui pilt.


Ah mine sa ka kohe oma äärmuste jne. Pole see maailm midagi nii must ja kõik nii halvad. Kui mõni üksik on ebanaiselik, siis vaevalt seda enamik on.
Mina ka oma lapsest ei loobuks nii lihtsalt. Aga kui ma seda teeksin, siis pigem meditsiinilistel kaalutlustel, kui mingi totaka välise ilu pärast.


Hiirekas - 04.08.2003 kell 19:21

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Lõppjaamale ligi jõudnud vanemaga ei ole alati enam seotud positiivseid lootusi.
Ja eks sõltu ka vanemaist ...


See sültub ikka sellest, kui palju on südant teda ära anda. Kas pingutad, et paar viimast päeva, kuud või aastat olla ta kõrval, või mitte.


Lola69 - 04.08.2003 kell 20:35

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Lõppjaamale ligi jõudnud vanemaga ei ole alati enam seotud positiivseid lootusi.
Ja eks sõltu ka vanemaist ...


See sültub ikka sellest, kui palju on südant teda ära anda. Kas pingutad, et paar viimast päeva, kuud või aastat olla ta kõrval, või mitte.
See on nüüd küll teemaväline, aga ...
Asi on keerulisem veel kui südame valikud. Küsimus ei ole alati vaid paaris viimases päevas, kuus. Aastad ... Jah kui neid oleks paar, siis veel. Aga kui terendavad kümned aastad?
Kas sul on südant sulgeda inimene 10-teks aastateks lihtsalt üksinda tuppa, kus ta päevad läbi on vaid iseendaga. Kõigele lisaks kui ta on seoses mõningate asjadega ka endale ohtlik? See sunnitud sulgemine ajaks teda veel enam "hulluks" ja tooks lõppu võib-olla ka lähemale?
Lisaks on siin üks elu valik: kas olla päevad läbi, niipaljukest kui kodusolemisi on, vanema kõrval või saada lapsi? Need kaks kokku ei sobi alati. Üks on ohtlik nii endale kui ümbitsevaile. Ja lapsed vajavad tähelepanu. Koos mõlema eest hoolt kanda ei ole võimalik.

Hooldekodu annaks talle vähemalt vajaliku hoolitsuse, sest ta vajab kellaaja peale rohtusid, riietajat, söötjat. Ta oleks omasuguste hulgaski.

Või vead vägisi asja koduseinte vahele ja leiad ühel päeval ehamatusega, et su lapsed elavad hirmus. Pelgavad seda lähedast, kes oma igapäevase olemisega hirmutav.

Lihtsalt endaga mittetoimetuleva vanema hooldamine on üks asi. Ka lihtsalt dementne vanainimene ei ole nii raske hooldada kui mõni tõsine diagnoos.


Hiirekas - 04.08.2003 kell 21:54

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga kui terendavad kümned aastad?
Kas sul on südant sulgeda inimene 10-teks aastateks lihtsalt üksinda tuppa, kus ta päevad läbi on vaid iseendaga. Kõigele lisaks kui ta on seoses mõningate asjadega ka endale ohtlik?.....

Lisaks on siin üks elu valik: kas olla päevad läbi, niipaljukest kui kodusolemisi on, vanema kõrval või saada lapsi? Need kaks kokku ei sobi alati. Üks on ohtlik nii endale kui ümbitsevaile. Ja lapsed vajavad tähelepanu. Koos mõlema eest hoolt kanda ei ole võimalik.



Esiteks, mis vahe sel on kas oled 10 aastad vanema või haige lapse juures. Kas raske vaimupuudega lapse jätad üksi koju?

Teiseks, kas raske vaimupuudega laps ja tulevane terve laps sobivad kokku. Kas agressivne vaimupuudega laps ei ole ohtlik teisele lapsele?


Lola69 - 04.08.2003 kell 22:12

Tsitaat:
Algne postitaja: Hiirekas
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga kui terendavad kümned aastad?
Kas sul on südant sulgeda inimene 10-teks aastateks lihtsalt üksinda tuppa, kus ta päevad läbi on vaid iseendaga. Kõigele lisaks kui ta on seoses mõningate asjadega ka endale ohtlik?.....

Lisaks on siin üks elu valik: kas olla päevad läbi, niipaljukest kui kodusolemisi on, vanema kõrval või saada lapsi? Need kaks kokku ei sobi alati. Üks on ohtlik nii endale kui ümbitsevaile. Ja lapsed vajavad tähelepanu. Koos mõlema eest hoolt kanda ei ole võimalik.



Esiteks, mis vahe sel on kas oled 10 aastad vanema või haige lapse juures. Kas raske vaimupuudega lapse jätad üksi koju?

Teiseks, kas raske vaimupuudega laps ja tulevane terve laps sobivad kokku. Kas agressivne vaimupuudega laps ei ole ohtlik teisele lapsele?
Ei, ei jäta üksi. Aga kas sa võtad end hullu vanema hooldamise jaoks töölt palgalt maha? Lapsega jääd koju hoopis teistel alustel.
Ja ära joonista kõiki vaimupuudeid agressiivseks. Enamus on agressiivsusest siiski kaugel. Ja erinevate vajadustega laste kasvatamist üheskoos on võimalik tahtmise korral ühendada. Pudega lapsed peaksidki kasvama tervetega kokkupuutes, et need terved omandaks selle terve ellusuhtumise, et meie hulgas on ruumi ka teistsugustele ilmakodanikele.


Hiirekas - 04.08.2003 kell 22:20

Lola, aga ma ju kirjutasingi, et põhjus miks laps anda kasvatada INJU lastekodusse peab olema kindlasti ikka suht raske puue. Seega olen rääkinud siin just sellistest võimalustest, kus lapse kasvatamine kodus on äärmiselt raske või võimatu.
Muudel puhkudel ma vaevalt lapsest loobuks. Mina kohe kindlasti mitte. Olen sellesk sisemiselt liiga ellujääja ja liiga hooliv. Vot.


arena - 05.08.2003 kell 12:41

kuna mu ema töötas puuetega lastega päris kaua aega olen neid igasuguse puudega kohanud ja nende vanemaid ja kui õnnelikud nad on kui saavad nädala puhata mida pole aastaid teha saanud.
igaljuhul on see ju oma laps ja poleks südant ära anda ja pealegi kui suur lootus on et teda puudega adobteeritaks kui lastekodud on terveid lapsi täis
tean et see muudaks kohutavalt raskeks elu ja ei oleks mitte kerge ka oma peret koos hoida sest loogiliselt läheks enamus ajas tema hoolitsemiseks ja ega tal endal ka mingi hea elu olema saa kui ei saa joosta,mängida,käija samas koolis ja lasteaias kus teised tema vanused.
aga vähemalt oleks tal armastav ema kes ta eest hoolitseks.
kindlasti saaks hakkama.on teised saanud saaks mina ka.ära ei annaks


marintz - 15.09.2003 kell 11:17

Ikka ise,ta ju nii või teisiti MINU lapseke...Kuhu ma ikka ta annaks,ise vähemalt hoolitseksin nii , et tal oleks hea,...mingis hooldekodus ei tea ,ma iialgi kuidas või mismoodi temasse suhtutaksse ju... Ei Ei mina oma last küll ei annaks kuhugi...


Kavaldaja - 15.09.2003 kell 20:22

ma ei tea mida ma teeksin .........


yller - 15.09.2003 kell 20:24

kõigiparem kõigile oelks et siuksed lasped ei sünniks
tänapäeval annab ju välja uurida selliseid asju


PrettyLizi - 16.09.2003 kell 12:59

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
kõigiparem kõigile oelks et siuksed lasped ei sünniks
tänapäeval annab ju välja uurida selliseid asju


Nt sünnitraumat sa ette ei ennusta ja juhtuda võib igal ühel.

Nii et kõrvaldada me neid lapsi ei saa. Seega peame pakkuma neile elamisväärset elu.


marintz - 16.09.2003 kell 13:07

Tsitaat:
Algne postitaja: yller
kõigiparem kõigile oelks et siuksed lasped ei sünniks
tänapäeval annab ju välja uurida selliseid asju


Tegelt päris kõike ikka ei anna.


mmunk - 16.09.2003 kell 13:49

mu onu sai naisega "kaasavaraks" tolle õe ja poja, kes kannavad mähkmeid ja söövad pudipõllega (üks neist 60 teine 45 aastane). onu on ikka kibestunud küll - hea kui loetud korrad aastas ennast tuulutamas saab käia (peamiselt matustel). nende kooselu on praeguseks nii karidel, et päästa pole enam midagi.

aga kui mõistus lapsel omal kohal on, siis ei näe küll põhjust, miks teda kellelegi teisele kasvatada anda. kas sünnitada või mitte - eks see jääb igaühe enda otsustada.


familyman - 03.07.2004 kell 10:12

Üks laps (4a) meil raske puudega ja vajab pidevat järelvalvet. Tal väga väga tubli õde(8a).
Õnneks saime lasteaiakoha Õunakese lasteaias. Fantastilised inimesed seal.
Tööl käime naisega nii et kui mina tööl siis tema kodus ja vastupidi (töö meil mõlemal graafiku järgi).

Päikest kõigile.


Hera - 03.07.2004 kell 14:03

Kui lapsel olek mingi kergem füüsiline puue, siis kasvataksin ta ise üles. Kui aga puue oleks vaimsust puudutav, siis loovutaksin lapse. Ma ei suudaks sellist last armastama hakata, olgu ta pealegi mu enda ihuvili. Eelkõige uuriksin ma muidugi juba enne, et kas laps on ikka igate pidi korras ning mingigi kahtluse korral teeksin aborti. Minu meelest on lolle siin ilmas juba niigi liiga palju, et neid veel juurde toota.


susanna - 03.07.2004 kell 14:16

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?

olen õnnelik, et pole kunagi pidanud pead murdma selle üle..oleks tulnud teha ränk otsus, mis jäänuks mõningatel juhtudel piinama terveteks aastateks
kergema puudega jäänuks meie juurde, aga kui selline, mis nõudnuks abiliste kätt, enda töölt kojujäämist, tõesti ei tea
oma laps on oma, aga kui see terve elu sassi lööb...
südametu olla ei tahaks, julm samuti mitte, aga kui peres oleksid teised lapsed ka, siis vajavad nemad samuti hoolt, kuid puudega lapse kõrvalt ei jääks aega nende jaoks
ehtne nõiaring..


familyman - 03.07.2004 kell 14:32

Soovin kõigile head südant, armastust kõigi ja kõige vastu, ...


Hera - 03.07.2004 kell 14:40

Armastus armastuseks, kuid mulle tundub veidi võõras see, kui kuulen raadiost uhkusega öeldavat, et meil on vaimse puudega inimesi Eesti peale kokku sama palju kui Ida-Virumaal elanikke. Eesti on väike ning kõikide selliste laste puhul ei saa süüd arstide kaela ajada. Järelikult on midagi ühiskonnas väga viltu. Lapsevanemad peaksid omaenda käitumise ette võtma ning vaatama, kas pole tegu liigse alkoholi tarbimisega, narkootikumidega, päriliku haigusega, ülemäärase tossamisega (ka raseduse ajal). Haletseda ning avali südant omada on palju lihtsam kui taolise lapse sündi ära hoida. Ning pealegi, kas see laps isegi elades õnnelik on. Talle on siiski paljud asjad tulevikus tabu.


familyman - 03.07.2004 kell 14:51

Iga inimene kannab endas 5-te haigusgeeni. Kui juhtub et mehel ja naisel on üks ja sama haigusgeen siis on väga väga suur tõenäosus et laps sünnib mingi haigusega.
Nõnda meil juhtus.
Kahjuks sellisest varjandist kuuled allles siis kui see juba juhtunud on. Kuigi on võimalik enne välja uurida et milliseid haigusgeene sa kannad.


Hera - 03.07.2004 kell 14:58

Vot sedasamust ma oma kirjutises silmas pidasingi. Tuleb teha eeltööd, et selliseid õnnetuid lapsi võimalikult vähem oleks. Tänapäeval on see täiesti võimalik. Ma ei ole südametu, kuid samas ei ahmi ma ka kõike, mis mulle pakutakse, kohe tõe pähe endale sisse. Võtan mütsi maha inimeste ees, kes raske puudega lapse eest suutelised hoolitsema on. Mina nende ridadesse kahjuks ei kuulu - olen maksimalist - kas kõik või mitte midagi. Ning selle tõttu oleks minu eeltöö vägagi põhjalik, et vähendada riskifaktorit miinimumini.


põrnikas - 15.07.2004 kell 14:35

tere kõik vahvad tegelased!

minul nimelt on endast 5 aastat vanem õde, vaimse puudega, kes on suurt kasvu väike tüdruk.
kui ta sündis siis käskisid arstid emal ta ära anda, aga minu kallis ema on nii tark ja tubli ja, lausa fantastiline inimene , et tema keeldus sellest. ja nüüd ta siis on meiega ja räägib mõnikord nii vahvaid jutte, et naera või puruks. ta on lausa geenius ja nii puhta maailma vaatega , et sellist inimest annab leida. ka mu isa on selle suure ja raske katsumuse ees väga tugev ja vastupidav inimene, et ta jäi ema kõrvale ja on seda juba olnud 27 aastat. ma arvan et iga vanem kes armastab oma last tõeliselt ei annaks iial oma liha ja verd ära, olgu ta siis vaimse , füüsilise või ehk isegi mõlema puudega.
enne kui hakata mõtlema temast loobumise peale siis mõelgu ka sellele, et mis sa ise teeks kui sind ära antaks kui sa oleks abitu ja nõrk ja sa tead, et sinu ainus tugi on su vanemad.
mina ei teeks seda kunagi, ma lihtsalt ei suudaks seda teha . müts maha minu vanemate ja kõigi teiste puudega laste vanemate ees, kes n otsustada ise oma väetike ja õrnuke üles kasvatada, temaga tegeleda ja pakuda seda milleks ollakse võimelised pakkuma. see laps ei nõua kalleid autosid ja nukke ja riideid . tema vajab armastavat kodu vanemaid mõnda vahvat loomakest ehk isegi, ja kindlasti ka mõnda õde või venda kes tulevad ja kallistavad ning mängivad temaga ja kui need õed ja vennad suureks kasvavad siis temaga koos igasuguseid üritusi ette võtavad.
ja kui pisikestest asjadest nad võivad rõõmu tunda, see nende puhtus ja siirus on ikkagi enneolematu ime.

TextRed


mompsik - 15.07.2004 kell 14:36

ta oleks ikkagi minu laps ja mina teda küll ära ei annaks..hoolikseksin ise tema eest


põrnikas - 15.07.2004 kell 15:40

aga see on ju loomulik ja sa oled tubli kui võtad sellise vastutuseTextRed


päikesekilluke - 16.07.2004 kell 02:13

Kui tõesti sünniks laps, kellel on mõni vaimne puudus, siis kasvataks ikka teda, nii nagu oma last ikka.

Eks ta muidugi raskem ja keerulisem oleks, aga millestki ta seetõttu ilma ka ei jääks, eelkõige hellusest ja armastusest.

Lapse vaimne areng, milline see ka ei oleks, ei viiks mind kunagi tema äraandmise tee juurde.

Pean väga neist vanemaist, kes elavad koos lastega, kel mõned puudused, aga kes on ikkagi inimesed nagu me kõik.


mirelles - 16.07.2004 kell 07:28

Annaks taevas, et puudega lapsi üldse ilma ei sünniks. Oma on oma jah,
aga kui peres on lapsi rohkem ja kui neist üks oleks puudega, ma ei tea, niikaua, kui nad on pisikesed, on nende nõudmised ka väiksed, suuremaks kasvades kasvavad ka nõudmised. Ja kui töötab ainult üks vanematest, või osalise ajaga mõlemad, siis sissetulek on väiksem ja pinged peres kasvaksid. Sellises olukorras poleks minust küll puudega lapse kasvatajat, siis oleks ühe asemel juba kaks abivajajat . Aga ma austan sellseid vanemaid, kellele elu on esitanud sellise väljakutse ja kes saavad sellega hakkama, vaatamata raskustele.


bluepearl - 16.07.2004 kell 09:59

eripedagoogika valdkond suht südamelähedane ja vastavad teadmised-kogemused erialaselt omandatud. nii et selles osas oleks natuke lihtsam, kuna mõistaksin puude olemust, ennustatavaid võimeid ja arengukäiku.
aga eks oleks kindlasti palju rohkem tööd kui tavalapsega. ning olenevalt puude raskusastmest ei pruugi ju laps täiskasvanuks saades iseseisvalt toime tulla.. ja seega vajab suurt ja pikaajalist pühendmust.
aga kindlasti ei annaks ära puudega last.


kidra - 31.07.2004 kell 19:52

mina leian et on inimesi kes suudavad haige lapse ära anda, ilma nutmata ja on neid kes ei tee seda iial.
lihtne on rääkida et ei mina ei suuda haiget last kasvatada. Aga kui teda ikka juba oma aja ära kannad, siis selgub ( et lapsel haigus ), muudavad 50 % inimestest ( kes enne ütleisd et ei taha puudega last ) meelt. Sellel halval asjal on head küljed ka, kui kedagi sellist kasvatad saad kõigepealt aru, et see on ainult sinu probleem. Ja on raske. Elades sellega ja saades päev päevalt tugevamaks, vaatad oma kõrval inimesi, kes on stressis ja ohivad koguaeg igasuguste asjade üle hakkad mõtlema, et küll sina ise oled ikka üks õnnelik inimene.
Üldjuhul on puudega lapsed on väga tundelised aga nad oskavad tänada, enam kui tavaline laps, ja see annab tohutult jõudu.
Ja jõudu neile kel selline õnnetus juhtunud.


familyman - 01.08.2004 kell 11:44

Meie lapsega oli ju nii et me saime tema puudest teada alles siis kui ta oli umbes aastane.


Lord666 - 09.08.2004 kell 16:08

Kindlasti jätaks endale, sest ka tema on ju inimene. Tean ka kui raske tegelikult nendega on, sest olen tööalaselt puudega lastega piisavalt kokku puutunud


salliise - 06.10.2004 kell 09:42

Ei julge öelda ei ega jah. Asja palju kõrvalt näinud, kaks pisikest erineva puudega sugulast. Kõik ikkagi oleneb olukorrast ja võimalustest. Hakkasin mõtlema, et äkki peaks enne kolmandat last haigusgeene uurida laskma.


Uss - 11.01.2005 kell 09:54

Minu arvates pole küsimustel Kas annaksid ära oma lapse? ja Kas annaksid ära oma puudega lapse? mitte mingisugust vahet. Ka puudega laps on kõigepealt ikkagi laps.


GrinningSoul - 11.01.2005 kell 10:04

olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.


familyman - 11.01.2005 kell 11:35

Tsitaat:
Algne postitaja: GrinningSoul
olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.


Väga lapsik jutt.



Peace.


berta - 11.01.2005 kell 11:43

/me on kah veidi eripedagoogikaga kokku puutunud, aga laps ei ole ometi mingi väljaheide, et kehast väljutatud ja siis vaatan, mis temaga teen. Laps on ikka ennekõike INIMENE, mis sest et loodus on omad vimkad sisse visanud. Annan endale täiesti aru, et puudega lapse kasvatamine on eluaegne pühendumine, kuid mis tunne oleks olla ise puudega ja hüljatud?


Lola69 - 11.01.2005 kell 13:08

Tsitaat:
Algne postitaja: GrinningSoul
olen selle üle mõelnud ja otsustanud,et annan lapse ära. see on liiga suur koorem võta enda kanda, kumbagi ei tee õnnelikuks, ei sind ega last. samas võib see väga raske otsus olla ja ei tea, kuidas käituksin otse olukorras. siiski tean,et ära anda oleks õigem.
Juba sündinud last ära anda? Ma pole üldse kindel, et seda niisamalihtsalt teha suudetakse, ka kui ollakse kunagi nii mõelnud. Kuigi mine sa neid inimesi tea. Kindel olen ma aga selles, et last ära andes ei saa andja küll kunagi (päris) õnnelikuks. Nii või teisiti jääb see koorem kanda, ka äraandmine on koorem. Ja suuremgi veel. Ning iseenda õnnetu elu pole siin küll mingi mõtleva inimese argument haige lapse poolt või vastu.

Raseduse esimeses pooles avastatud puude/defekti korral saaks/tahaks raseduse katkestada. Seda olen ma mõelnud, aga ma ei ole kindel kas ma seda ikkagi teha suudaks. Juba sündinud laps on aga kindlalt MINU laps ja jääb peresse.


GrinningSoul - 11.01.2005 kell 14:07

Tsitaat:
Algne postitaja: familyman


Väga lapsik jutt.



Peace.


muide sama soovitab enamus psühholooge(anda ruumi tervetele lastele ja elada oma elu), nii tegi ka näiteks minu sugulane, kes tuntud psühholoog/psühhiaater... enne rasedust võttis vastu otsuse,et annab lapseära, kui ta on vigane...õnneks sündis terve laps
loomulikult on lapsest raskem loobuda, kui temaga juba üle aasta koos oldud.vahel tuleb olla egoist....see on muidugi individuaalne valik ja kui sina oled võtnud endale koorma, siis see ei tähenda,et see ainuõige oleks ja kõik samamoodi toimima peaks.
selline on minu arvamus.


Uss - 11.01.2005 kell 15:41

Olles kokku puutunud ka päris paljude rohkem või vähem tuntud psühholoogidega, julgen väita, et sellist suhtumist küll kohanud pole. Ja olla saab ikka, kas tuntud psühholoog või tuntud psühhiaater. Aga see selleks. Loomulikult on igaühel õigus oma arvamusele. Minul on oma arvamus sõltumata sellest, mida enamus mingi eluaala esindajaid arvab.


euqen - 11.01.2005 kell 15:53

valus teema lihtsalt


berta - 11.01.2005 kell 15:55

Ei tahaks ka uskuda, et tänapäeval psühholoogid (psühhiaatrid ei puutu üldse asjasse, nemad tegelevad rohkem kliiniliste juhtumitega) midagi sellist soovitavad. Kes seda ikka tõesti on ka, mitte et peavad ennast. See oli rohkem nõuka-aegne poliitika, kus puudega lapsed lastekodudesse anti ja neid seal pimedas ja "norm" inimestest eemal hoiti. Ühtlasi kültiveeriti suhtumist, "teistsuguseid" inimesi polegi olemas või vähemalt ei vääri nad elu.


pipiplika - 21.01.2005 kell 23:15

igal juhul jätaks omale, kuid siis tean, et enamik perest meiega ei suhtleks, sest nende mõistus ei võta seda kinni, et puudega laps on ikkagi laps, kes on oma ja keda on ka hoolimata puudest terve aeg armastatud. raske küll võib olla, kuid raskus ei tapa vaid teeb tugevamaks. õnneks oman tuttavaid kellel on puudega laps ja minu laps saab päris hästi temaga koos oldud ja väga vahva poiss on


Loretta - 22.01.2005 kell 01:18

Tegelikult on siin lingis juba üksjagu vana lugu. Jutt on Saksamaalt pärit siiamikaksikutest, kes USA-s septembris 2004 teineteisest eraldati. Üks neist suri, teine on enamvähem stabiilses seisus.
Naine teadis raseduse ajal, et ootab siiamikaksikuid. Ta otsustas sünnitada ja kasvatada.
Igal juhul müts maha...
Ma ise arvatavasti oleks teistmoodi otsustanud...


miaise - 29.03.2005 kell 13:18

meie pisike on puudega- kellega päevast päeva teeme suurt tööd....
algul on raske leppida mõttega- peres on teistmoodi laps aga hiljem harjud nagu kõigega siin ilmas....ikka haiglasolekud, ikka taastusravi....ja ilusad hetked kõige vahel.....
meie pere tegi selleks kõik, et pisike meie juurde jääks ja nüüdki on rõõm tõdeda- elu liigub ikka paremuse poole. jõudu ja kannatlikku meelt teistelegi, kel peres just selline armas ja tugev teistmoodi laps.


Roxena - 29.03.2005 kell 19:32

Teema läbilugemisel oli mu meelest tähelepanuväärne see, et need, kellel kas on omal puudega laps või kes töötavad nendega nagu Pretty Lizi, familyman jt, nemad on veendunud, et ei annaks ära ja kasvataks, sest see arendab neis või vanemates uusi omadusi ja võimeid. Et see olukord on hoolimata ettetulevatest raskustest neid hingeliselt rikkamaks muutnud. Mõne inimese jaoks on alles siis õnn saanud reaalse tähenduse või vormi.
Ka mina kummardan nende inimeste ees eelkõige nende võime pärast olla Inimene. Armastav, hooliv ja positiivne. Osata väikestest asjadest rõõmu tunda. Mõista. Anda.
Nad on väga ilusad inimesed.
Järeldagem siit, et see kogemus annab inimesele midagi juurde.

Äraandmise poolt on ennekõike need, kellel kogemus puudub ja seega on olukord hirmutav.

Võiksime küsida endalt, mis on meie siin maamunal viibimise eesmärk seekordse elu jooksul? Ega me pole siin ju ometi selleks, et asju omandada, millega meie lähedased pärast meie surma vaeva näevad, et neist lahti saada :-)? Me oleme siin kogemusi omandamas - me tahame teada elu, seksi, sünni, surma, vaimu jne müsteeriume. Ja nüüd meile antakse järjekordne õppetükk - hoopis teistsugune keha või vaim kui me oleme harjunud ette kujutama. See antakse näiteks meie lapsele. Või meile endile. Ja me ütleme "Tänan, seda peatükki ma ei õpi. Ma võtan järgmise. Selle, mis mulle meeldib." Kas see pole pisut kõrk, või kuidas, armsad sõbrad? Ega me sel juhul peamist eesmärki ära ei unustanud :-)


sweet - 12.06.2005 kell 17:02

Mu tuttavate hulgas on ka selliseid peresid kus laps on puudega, seda kahju vaadata.
See on valus nii lapsele, kui ka lapsevanematele.
Kuigi mu tuttavatest pole keegi oma lapsest loobunud, kõik kasvatavad neid ise.
Olen kohanud perekondi kus puudega laps juba päris vanaks elanud.
Kui minul oleks laps, kes on puudega, siis ei annaks ma teda ära´.
Pöörduksin arstide poole ja kui midagi enam teha ei saaks, siis võimaldaksin oma lapsele nii õnneliku elu kui vähegi saaksin...kuigi jah, see teema on väga kurb ja mul on kahju kõikidest nendest lastest, kellel mingi vaimne või füüsiline puue on


innocent - 30.07.2005 kell 20:48

Olen lugenud seda teemat pikemat aega ja pole julgenud sõna võtta, sest alati esitad oma seisukoha ja kuidas või kellele see sellise teema puhul haiget teeb ei või iial teada...
Minu kõige vanem laps on 13-aastane peaaegu voodihaige poiss, kes ei suuda istuda isegi mitte enam ratastoolis. Mis on see haigus, mis avastati tal nagu välk selgest taevast 1,3 aastaselt, seda ei ole siiani suudetud tuvastada.Mõistus on tal täiesti normaalne ja eakohane, kuigi ta ei räägi..
Siin ei saa olla mingit valikut , kas puudega laps anda ära mitte, inimesed kes pole sellega kokku puutunud - või veelgi enam,pole üldse lapsi,- peaksid oma arvamuse avalikuks tegemisel olema delikaatsemad ja asja üle põhjalikumalt järele mõtlema. Lugupidamisega... innocent
Saatusekaaslased saatke teade, kui tunnete soovi kontakteeruda.


sinukalla - 31.07.2005 kell 09:06

püüaks ikka ise kasvatada,aga päris kindel ei ole selles


spiderman - 16.08.2005 kell 16:04

Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kas igal juhul kasvataksite ise, võtaksite selle raske töö enda kanda või loobuksite lapsest, annaksite ta lastekodusse kui teie peres juhtuks sündima puudega laps?



lasp on laps ja kui ta on oma tehtud, siis võixid kasvatada ka seda, mis ise tegid, oma laps on ikkagi kõige tähtsam ja kui sa teda ei taha, siis lase naisel peale rasestumist abort teha, kuigi abort võrdub samaga, mis on mõrv, kuid kui oled otsustanud ta ilmale tuua, siis kasvata teda, mitte ära hülga, laps vajab ikkagi vanemaid!!!!!!


Pipilota - 16.08.2005 kell 16:12

kas mul jatkuks joudu, et puudega laps yles kasvatada? samas, kas mul jatkuks joudu edasi elada teadmisega, et mu laps ei ole minuga?
mulle meeldib moelda, et syndimata lapsed valivad ise oma vanemad. ja kui see laps, kes on teistest erinev, on minu valinud, siis jarelikult olen ma kohustatud ja piisavalt tugev.


kaitsevaim - 17.08.2005 kell 12:28

äkki olen julm, aga küsiks, et kuskohast need puudega lapsed tulevad..ikka vanematest ja teadagi on vähemalt üks põhjus ikka geenides. Noh kui saaks, paneks need puud riita ja põletaks ära Aga jah..hoolekandeasutused ka olemas. Need oskavad vast paremini aidata. Looduses süüakse jõuetud ja väetid kiskjate poolt ära. See tagab teisest küljest parema elujõulisuse. Meie oleme aga inimesed ja vähemalt perekonnas hoolime ligimesest, olgu ta millise veaga tahes. Ehk tuleks puudega lastele (kui on näha, et tuleb selline) abort teha kui see on võimalik? Üks argument on see, et siis ei koormata riigi eelarvet ja kes teab millal ja kas üldse nendest puudega inimestest elulooma saab või on asi nii hull, et terve elu ongi elavad laibad? Ootan pikisilmi kriitikat!


Pipilota - 17.08.2005 kell 17:26

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
Ootan pikisilmi kriitikat!


ei viitsi kritiseerida, vaid panen sinu lauslolluse su nooruse arvele.


kaitsevaim - 18.08.2005 kell 07:07

parim kriitika kohe esimeselt . Aga no teoretiseerida ju võib...kas pole nii?


delilah - 18.08.2005 kell 07:09

Aga tehaksegi ju. Milleks siis kõik need lootevee uuringud ül 40stel naistel. Ikka selleks, et oleks valik - kas sünnitada haige laps või mitte.


kaitsevaim - 18.08.2005 kell 07:13

norm. Eks nüüd tean siis...ja miks see minu teooria siis lauslollus on kui tohib küsida, kallis kritiseerija?


Lola69 - 18.08.2005 kell 09:22

On küll lauslollus.
Ja pealegi .. need uuringud tehakse 15-17. rasedusnädal. Vastused võtavad ka mõned nädalad aega. Sina ei tea ja ei saagi teadma, mis tunne on last südame all kanda. Seega ei saa sa kunagi teada ka selle otsuse langetamise tegelikku raskust. Pool rasedusest on möödas, sa oled selle lapse külge kasvanud ..

Niisama "nõrkade" ellimineerimise teemadel teoretiseerimine .. Jah, igal omad teooriad. Aga ..
Ja ka inimesi on igasuguseid.

Ka terve lapse sünnitamine ei taga tegelikult seda, et ta sama tervena ka üles kasvab. On haigusi, mille tagajärjel võib ta samamoodi muutuda puudega lapseks. Juhtub õnnetusi .. Hoidku jumal selle eest!


Roxena - 18.08.2005 kell 10:34

Näiteid puude saamisest või otsuste vastuvõtmisest on väga erinevaid.

Mina puutun kokku progresseeruvate geneetiliste haigustega, mis avalduvad lapsel alles kolmandaks, neljandaks või kuuendaks eluaastaks. Mõned murdeeaks. Mõned veelgi hiljem. Kui vigase geeni kandja on üks vanematest, on järgnevate laste sünd nagu loterii - üks laps võib olla terve, teine taas haige. Kui juhtub aga, et sama geeni kannavad mõlemad vanemad, sünnivad kõik lapsed selle haigusega.
Aga kui haigus hakkab lapsel avalduma alles koolieas, siis on reeglina sündinud juba ka üks-kaks-kolm järgmist last. Oodatud, armastatud ja hoitud nagu ühes ilusas peres kunagi. Arenenud väikelapseeas nagu kõik teised lapsed. Tihti kiiremini ja andekamalt kui keskmise arenguga laps.
Kui nüüd need lapsed jõuavad nooruki-ikka, on neil väljakujunenud sügav puue. Teie peres on näiteks kolm täiesti hooldatavat last/noort inimest. Ja maailm küsib: "Mis te neist siis tegite?"

Teie armastus oma laste vastu pole muutunud, nad on toonud teie ellu palju rõõmu nagu lapsed kunagi, algul suured võidud, hiljem olete õppinud uhkust tundma nende pisikestest võitudest ja saavutustest, olete kohaldanud oma elu nende vajaduste järgi ja kui riigis on piisavalt arenenud sotsiaalteenused, mis teid toetavad igapäevaeluga toimetulekul, oleksite te õnnelik.
Kui ainult maailm ei näitaks näpuga teie peale, et olete vastutustundetud, riigi raha raiskajad, et teie lapsed tuleks tappa ja teie enda vaimne tervis kahtluse alla seada.

Minu meelest pole see, kas puudega sündinud/sündiv laps jätta perre kasvama, üldse suure ringi arutluse teema. See on iga inimese oma järjekordne (vaimne) valik nagu neid elus igal sammul ette tuleb. Sellised rasked küsimused ja valikud on meie inimsuse kasvamise üks osa.
Kõrvalseisjatena on meie asi küsida endalt, millised seadused me oma riigis vastu võtame ja millise ühiskondliku arvamuse me kujundame?
Kuhu kulutaks (meie) riik oma raha siis, kui haiged, vanurid jm "aaria rassist" erinevad ellimineerida?
Eelnevad näited ajaloost või ka loomariigist tõestavad, et kui koondada/jätta järele palju "tõupuhtaid isendeid", läheb võimuvõitluseks/sõjaks varem või hiljem.
Kui me võtame endilt võimaluse olla halastav, aitav, toetav ja mõistev, mis jääb järele?

Tõtt-öeldes ajab väljend "ühiskonnale koormaks" mind suisa tagajalgadele püsti. Näidake mulle täna see "ühiskond" ette, kes terve, targa, eetilise, moraalse, parajalt paksu ja pika inimese mõõdupuust läbiminevatest isenditest koosneb!
Kõige lihtsam viis probleeme a la kaitsevaim lahendada oleks legaliseerida eutanaasia ja kujundada ühiskondlik arvamus sallimatuks. Mu fantaasia näeb siin tõesti laia tööpõldu "terve ühiskonna" kujundamisel.


kaitsevaim - 18.08.2005 kell 13:45

ok, minu teooria lükati siis ümber. Sellised mõtted tekivad lihtsalt kui liiga palju ameerika action-, õudus-, ulme- jms. filme vaadata, mis käivad siiamaani telekas. Ja mis puutub võimuvõitlusse ja muusse, mida eelkõneleja välja tõi, siis see on ka täitsa omal kohal ja õige. Aga mis siis praegu käib...lähisidas ju kõige ehtsam terrorism ja sõda jms. Miks! Sest planeet hakkab ülerahvastuma ja eri kultuurid ei saa omavahel enam maasid jagatud jne jne. OK! Ma ei hakka pikemalt edasi rääkima, sest läheb teemast väga mööda. Vabandan kõigi ees, keda ma selle jutuga riivasin!


Pipilota - 18.08.2005 kell 15:19

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
norm. Eks nüüd tean siis...ja miks see minu teooria siis lauslollus on kui tohib küsida, kallis kritiseerija?


Lola ja Roxena on siin kenasti koik ara pohjendanud ja mul ei jaa muud kui nende arvamusega yhineda. Siia juurde voin vaid raakida yhe loo... Mu hea tuttava peres on raske puudega laps, kelle haigust ei osata ka tippmeditsiini tasemel diagnoosida ja seetottu ka ravi on pea olematu. Puudele lisanduvad ka muud haigused, seega on ta toesti raske "juhtum" ja teatud inimeste arvates on ta vanemad hullud, et last ara ei anna. "Elav laip" nagu moned siin on tituleerinud. Olid minulgi ajad, kui ma vanematest sydamest kahju tundsin ja soovisin, et ehk oleks oigem, kui lapse vaevad loppeksid....
Aga kui ma nyyd kylla lahen ja lapsele kalli teen ja pead silitan (sest rohkemat ei ole mu voimuses) ja naen kuueaastase poisi silmis aratundmisroomu, hakkab mul habi oma motete parast.


familyman - 26.08.2005 kell 15:06

Tsitaat:
Algne postitaja: Pipilota
Aga kui ma nyyd kylla lahen ja lapsele kalli teen ja pead silitan (sest rohkemat ei ole mu voimuses) ja
naen kuueaastase poisi silmis aratundmisroomu, hakkab mul habi oma motete parast.


Mul tulid pisarad silma.
Tõsiselt.


marintz - 19.09.2005 kell 23:14

http://ratastool.pri.ee/lugemist/Teisele%20emale.htm - lugemismaterjali sellel teemal...

Üks lõik sealt samalt lehelt.

SOOVITUSI TERVETE LASTE VANEMATELE.
1. Ükskõik kui raske puudega meie lapsed ka ei oleks, on nad eelkõige lapsed ja mitte eelkõige puudega. Meie laste vajadused on needsamad, mis Teiegi lapsel - ka nemad vajavad kindlustunnet, tunnustust, aega ja eelkõige armastust.

2. Teie siiras huvi meie laste vastu on liigutav, kuid palun ärge unustage end lihtsalt vahtima.

3. Kui Te ei tea, kuidas meie lastega käituda, siis küsige julgelt. Teie ebakindlus on mõistetav; ka meil tuli õppida elama koos puude ja haigusega.

4. Kõnelege meiega oma lastest, aga eelkõige kõnelege meie lastega.

5. Lubage omal lapsi meie omadega mängima ja õppige oma lapselt siirust ning täiesti normaalset lävimist puudega inimesega.

6. Saage aru, et me oleme vahel väsinud, tühjaks pigistatud, kärsitud või kannatamatud. Mõnikord ei tahaks oma lapse "lugu" sajandat korda jutustada.

7. Palun ärge jutustage meile lugusid kõigist Teile teada olevaist puuetega inimestest. Ärge ka äratage meis kuulujuttudega valesid lootusi imele, millest olete lugenud või kuulnud.

8. Haiget teeb, kui meie lapsi ei kutsuta kunagi sünnipäevadele, sõprade juurde mängima või muudele olemistele.

9. Igapäevaelu koos puudega lapsega ei ole alati kerge. Ka halvad kogemused kokkupuudetest kaasinimestega kuuluvad sinna juurde; ehk suudate Teie anda meile häid kogemusi.

10. Kas mõistate, kui suur kingitus on omada tervet last? Ka mõtlete vahel, et see kingitus pole iseenesestmõistetav, et kõik puuded pole kaasasündinud, vaid on sageli õnnetuste ja haiguste tagajärjed? Kui Te suhtlete meie lapsega, siis kujutage endale mõnikord ette, et ta võiks olla Teie laps.


lati - 20.09.2005 kell 06:12

puudeid on ju igasuguseid! enamus puudega lastest kasvab suureks raskuste kiuste, saab hariduse ja võtab ühiskonnast osa hoolimatta puudest. on teatud väike rühm, kes tõesti jääb endale ja teistele piinaks kaela, aga keegi peab ju ka neid kasvatama ja hooldama, loogiline on, et seda teevad siiski omad vanemad.


lati - 20.09.2005 kell 06:19

huvitav oleks teada, paljudel siin postitajatest on kaasasündinud puue? olen kindel, et neid on! ma arvan, et neil on üsna valus mõnda postitust lugeda.


Epukas - 20.09.2005 kell 08:21

Minu südametunnistus ei lubaks anda last teistele.. kui just pole võimalik ise teda aidata.. kuid ka siis ei hülgaks ma oma last, vaid oleks temaga nii palju koos, kui võimalik.


lenxu - 28.05.2007 kell 17:44

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
äkki olen julm, aga küsiks, et kuskohast need puudega lapsed tulevad..ikka vanematest ja teadagi on vähemalt üks põhjus ikka geenides. Noh kui saaks, paneks need puud riita ja põletaks ära Aga jah..hoolekandeasutused ka olemas. Need oskavad vast paremini aidata. Looduses süüakse jõuetud ja väetid kiskjate poolt ära. See tagab teisest küljest parema elujõulisuse. Meie oleme aga inimesed ja vähemalt perekonnas hoolime ligimesest, olgu ta millise veaga tahes. Ehk tuleks puudega lastele (kui on näha, et tuleb selline) abort teha kui see on võimalik? Üks argument on see, et siis ei koormata riigi eelarvet ja kes teab millal ja kas üldse nendest puudega inimestest elulooma saab või on asi nii hull, et terve elu ongi elavad laibad? Ootan pikisilmi kriitikat!

Ma ei kritiseeri sind, vaid palun mõelda, mida sa räägiks siis, kui sinu naine ootab puudega last. ...või siis kui ta on juba sündinud


olevt - 29.05.2007 kell 14:43

Tsitaat:
Algne postitaja: kaitsevaim
äkki olen julm, aga küsiks, et kuskohast need puudega lapsed tulevad..ikka vanematest ja teadagi on vähemalt üks põhjus ikka geenides.

ei tahaks anda hinnangut su oletatavale julmusele, kuid küll annaks hinnangu sinu teadmistele. Puue ei ole peidus ainult vanemates ja nende geenides. Saan nii aru, et pead silmas vanemate geene. Kuid puue võib tekkida ka vanematest mitteolenevatel põhjustel. Nakkushaigused, väliskeskkonna saastatus jms, mis põhjustavad loote arengu häire, mis sündinul avaldub mingisuguse puudena. Alates väikese sõrme küüne puudumisest kuni antsefaaliani (aju puudumine).


lenxu - 29.05.2007 kell 21:17

Ise ei annaks ma mingil juhul oma last ära...ükskõik kui haige ta ka oleks. ...ja ei teeks ka aborti, kui saaks teada, et ootan haiget last. Laps on ju eelkõige laps, mitte puue.

Kaitsevaimule teadmiseks veel nii palju, et ka täiesti tervel lapsel võib sündimise käigus nt hapnikupuudus tekkida...ja selle tagajärjel võib tema intellekt kannatada. Alati ei ole põhjus vanemate geenides.


ariita - 30.05.2007 kell 12:01

Näinud olen selliseid juhuseud palju ja tutvusringkonnas on mitmel tasemel probleeme, peale sündi ei tea keegi täpselt kui palju ja kui suur on aju kahjustus, kas arenemisvõimet on või üldse pole aga kasvamisvõime on ja kui see inimolend kasvab meheks või naiseks, seejuures omades mõistust vähem kui koduloomal, vabandage ma pole kindel, kuidas käituksin või kas üldse toime tuleksin( peres on enamasti ka teisi lapsi ja kuidas kõik see neile mõjub?), ma ei mõistaka sel puhul kedagi hukka, kõik oleneb konkreetsest olukorrast. Tean ka ise ühte meheeas , käpakilkäiat, kurti ja ilma aruta(sööb peoga, väljendub häälitsustega) - ei, ei oska kindlat sõna öelda, mis teeksin, see on maailma hulleim probleem perekonnas.


anne51 - 30.05.2007 kell 12:49

Olen täiesti nõus ariitaga.


kranz - 30.05.2007 kell 18:34

Sellise lapsega elu on ränk-raske,aga kasvataksin ikkagi ise...ei suudaks ära anda,süda jääks valutama.


ariita - 30.05.2007 kell 19:49

see konkreetne "laps" saab varsti 40 aastaseks(eelpool krijeldatu) , 2 täiskasvanud poega on emal julgestuseks kõrval kui süüa anda vaja, käitub ettearvamatult ja ega söötmine pole inimese eluks ja eksisteerimiseks ainus probleem, kes pole näinud see ei kujutagi antud olukorda ette, see ema täidab enda antud lubadust; kui see poeg väike oli:"vennat ei anna me kusagile!", kuni isa oli veel elus oli emal kergem, nüüd on aga kaks poega ka kodu külge kinnitatud, sest ema ei tuleks venna hooldamisega üksi toime.


johann - 31.05.2007 kell 18:39

Puudega laps?Probleem vanematele,pereliikmetele...
Ei ! Ta on samasugune inimene nagu me kõik.Ja sellisena teda tulebki võtta.Looduses on sedaviisi kujundatud ,kus midagi on vähem ,siis teises kohas oleks rohkem.Et kõik oleks tasakaalus.Inimeses ongi sedaviisi paikka pandud.
Tuttavad sõnadAndke laps "riigile",ta ei hakka teil käima ega rääkima...
Ma ei hakka rääkima ,mis ma teeks või oleks ,kui selline laps perre "tekiks".Valik on teie teha ja võimalustest.
Meie peres ta elab juba 22 aastat(tütar).käib,mitte kõige paremini.Räägib ja mõistust on rohkem ,kui kellestki meist...Ühegi inimese elu ei saa prognoosida,milleseks kujuneb10 -20 aasta pärast.
Võibolla oleme samasuguses olukorras ,kui mitte hullemas.


Rashnu - 26.07.2007 kell 20:50

Füüsilise puude puhul jätaks ilmselt alles, vaimupuude puhul aga arvan, et ei taha sellist koormat kanda. Lapsed peaksid olema rõõmu-, mitte kannatusteallikas. Ei taha enda elu teadlikult raskemaks teha. Aga see on puhas spekulatsioon.


Pebbles - 26.07.2007 kell 20:55

Oleneb puudest ma arvan. Kindlasti on emal kui isal raske oma laps "ära anda", aga kui see puudutaks lapse heaolu, siis ma arvan, et kõik oleksid valmis selle sammu astuma, et lapsel parem oleks.
Väga kurb teema


SinineLiblikas - 26.07.2007 kell 21:11

See on nii hirmus ,et suisa ei tahaks möeldagi.Kindlasti ei annaks ma teda ära..kuidas ma saaksingi ta on ju mu oma laps.Kindalsti oleks tähelepanu ja hoolitsus suurem kui teiste lastega.Andku jumal mulle õnne ,et sellist õnnetust ei juhtuks iial.Aamen.


SinineLiblikas - 26.07.2007 kell 21:14

Tsitaat:
Algne postitaja: Rashnu
Füüsilise puude puhul jätaks ilmselt alles, vaimupuude puhul aga arvan, et ei taha sellist koormat kanda. Lapsed peaksid olema rõõmu-, mitte kannatusteallikas. Ei taha enda elu teadlikult raskemaks teha. Aga see on puhas spekulatsioon.




Ära andmine on võimalus pääseda koormast ..aga ega laps seal kusiganes õnnelikum poleks.teada ,et sinu ümber on su perekond ja inimesed kes sind armastavad trumpab köik üle.Lihtsam on rasedus katkestada..4 kuul tehakse arengu test lapse kohta.Ja vaimupuuded tulevad pea kohe algul välja..Küsimus kas köik emad loobuvad?!Nagu näha Ei.


Rashnu - 26.07.2007 kell 23:02

Ei vaidle vastu. Minu elus on koormat ülearugi palju olnud. Nimelt elasin kaua aastaid koos ühe vaimuhaige perekonnaliikmega. Bipolaarne ja tagakiusamisluuluga nimelt. Normaalsete lastegagi on tegemist küllaga, mis siis veel vaimupuudega inimesest rääkida. Olen ehk tõesti küüniline, kuid selline on minu arvamus, sest tean, et ei jätku sellise lapse eest hoolitsemiseks tahtmist, aega ega jõudu.


agny - 28.07.2007 kell 20:09

Sattusin juhuslikult siinset teemat lugema ja võin vastata omaenda kogemusest. Ei hakka rääkima uuesti progresseeruvatest, hiljem välja löövatest haigustest - siin juba seletati ilusasti.

Aga mõttest laps ära anda - Mul olid raseduse ajal kõik uuringud punktuaalselt tehtud ja teadsin, et läheme mehega sünnitama - tervet last.
Läks teisiti - stimulatsiooni tagajärjel ... jäeti mind personali poolt järelvalveta - seega lapsel pikk hapnikuvaegusega periood - kuni erakorralise keisrini ja pikk periood lapse koomat - seega ränk ajukahjustus. Miks ma seda räägin, sest kuskil arvati, et kõik on võimalik raseduse ajal välja selgitada ja paljuski on vanemad - seega naine (munarakk) - süüdi.

Nüüdseks olen üle elanud kõik 5 kuud oma lapse krambiseeriaid - mis on sügava hapnikuvaegusest tingitud ajukahjustuse tagajärg ja näen seda päevast päeva, sest lõplikult ei tea ükski neuroloog - kas päris tõhus ravi leitakse, mis aitaks lapsel ka norm areneda - ainult ime aitab.

Kui laps oli järjekordses ületoonuses - peaaegu nagu pajuvits taha lookas ainult ägises - ei maganud ei saanud süüa - kõik tuli ülespastilisuse tõttu välja. Oma last käes hoida ei saa - sest kohe viskub kogu keha looka - ok leiti ravim ... lisaks pikad krambiseeriad - kus näed mismoodi lapse silmad järjekordselt kustuvad - oma maailma - ... ja väike keha tõmbleb käes ning sa ei saa mitte midagi teha - vaatad vaid abituna pealt ... ei saa ka kogu aeg ravimite mõjul magavana hoida ...

Siis ma nutsin - mõtlesin ja nutsin, et ma ei suuda vastu pidada - võib olla on tõesti lihtsam anda meedikute/hooldajate hoole alla ... ma ei suuda seda pealt vaadata - taluda
Samuti seletati mulle, et ajukahjustus võib olla progresseeruv, ajurakud hävivad - seega mõelda hoolega järgi - kas on mõtet oma - pere elu - haige lapse pideva hooldamise alla panna ...
Meie laps kasvab meie juures - igapäevases hirmus uue krambihoo ees või millal ravimite mõju pole enam tõhus - lapsega väljas liikuda ei saa - et miski ei kutsuks hoogu esile ...
ütlen ausalt et sellel hetkel mõtlesin - kui ma tundsin, et ma ei suuda/ei oska lapse heaks enam midagi teha - ja sellepärast et valus on vaadata ... kui tunned, et ei saa aidata ja tulevik on täiesti teadmata - mis katsumusi vaesel lapsel tuleb veel läbi elada ...

Võib olla sai jutt segane aga kui laps oli koomas - siis mõtlesin - ÜKSKÕIK MIS PUUE - peaasi, et meie laps ellu jääks - aga krambihoogude ajal - siis tulevad hoopis teised mõtted - sellist elu me oma lapsele küll ei tahtnud ...