
Olen kaotanud oma 12-aastase tütrega kontakti, ta on hakanud valetama, hilja koju tulema ja kaks korda on võtnud salaja auto. Kui temaga räägin, tundub et saab kõigest aru, aga varsti kordub jälle sama lugu. Minu rääkimine muutub juba näägutamiseks, sest kaua võib ühte ja sama rääkida. Veel aasta tagasi kõnelesime temaga kõigest. Saan aru, et murdeiga, aga ma ei saa ju toimuvat rahulikult pealt vaadata. Minu ema arvab, et sellisel juhul aitab ainult vits, aga mul on tõrge füüsilise karistamise vastu, kuigi ehk just see tooks ta maa peale tagasi.
Tsitaat:
Algne postitaja: annika
Olen kaotanud oma 12-aastase tütrega kontakti, ta on hakanud valetama, hilja koju tulema ja kaks korda on võtnud salaja auto.
Mnjah...kogemused nii vana tütrega puuduvad, aga poeg mul nii vana.
Vot vitsa andmisesse suhtun väga eitavalt. Vägivald tekitab vägivalda. Ilmselt tekitad sellise olukorra, kus ta muutub hoopis trotslikumaks ja sel
juhul sa enam endiseid suhteid ei taasta mitte mingil juhul. Teed endale ja tütrele karuteene.
Üks võimalus oleks kellegil teisel täiskasvanud inimesel lasta temaga rääkida. Vahel võõrale usaldatakse rohkem kui omainimesele. Näiteks järsku on
sul mõni noorem sõbranna, kellega nad leiaksid ühise keele ja selle kaudu saaksid teada tema tegemistest ja umbkaudu sellest kus ja kellega ta
liigub.
Teine võimalus on kirjavahetusse türega astuda. See võib algul jabur tunduda, aga vahel toimib. Lihtsalt kirjutad ausalt ära oma kartused ja mõtted,
näiteid oma noorusest ja kõike mis pähe tuleb. Usalda ka midagi endast talle. Jätad talle kirja ja palud vastata, kui aega ja tahtmist on. Tihti on
kirjateel palju lihtsam omi asju rääkida, kui silmast silma. Pealegi ei muutu siis hääletoon tänitavaks ja ta loeb lihtsalt vabas vormis sinu kirja ja
kirja pandud mõtteid.
Muidugi ei toimi see kirjavahetus sellisel kujul, et sina küsid miks, kuidas kellega ja sead omad nõudmised. Alusta sellega, et kirjutad nagu
sõbrannale.
Minu nõuanded ei pruugi toimida, aga katsetada ju võid. Kuskilt otsast peaks ju alustama, enne kui hilja on, ja miskit enam teha ei anna.
Muidugi jäävad veel üle noorukite psühholoogid, aga mina nendesse eriti ei usu. Aga sedagi võib ju proovida...miks mitte.
Ma ei oleks nii kategooriline kui eelrääkija. Tean oma laste pealt ära, et puberteediga kaasnev võib teinekord neil mõistuse ja isegi enesealalhoiuinstinkti peast viia ning seal ei aita mitte mingi sõna, ainult hirm karistuse ees. Keegi ei karista last ju vihkamisest, ikka armastusest, ja seda tunneb laps igatahes. Muidu võib juhtuda nii, et seni kuni igasuguseid pedagoogikanippe katsetad, ajab plika kellegi alla või sõidab ennast ise vigaseks. Nendest lugudest loeme ju sageli. Ma oma tütrele olen korra vitsu andnud ja meie suhted sellest küll halvemaks ei läinud, aga probleemi lahendas ära.
sry,ei ole kursis tytre kasvatamisega kuid mul on omal kõurikust poeg,kes on olnud vägagi probleemne
Lapsega tuleb ja peab tegelema ,millest just
meil oli abi
see on mul muide tagantjärgi tarkus,sest ma pole just ise suuremasi lapsekasvataja olnud
Aga mingi hetk ,kui hakkati lapsele rohkem
tähelepanu pöörama ja leiti rakendus ühisel tegevusel ,olid tulemused märgata
Pidev kaasa haaramine last igapäeva ellu,usaldada mingi oma osa
konkreetsest tegevusest j.n.e.
Jah ,ega see ikka üle öö ei muutu
Muide ,kuidas see laps selle auto üldse kätte saab?
Armas Annika!
Kui nüüd selle Sinu tütre „autolaenu“ asja üle mõtteid mõlgutada, siis esmapilgul on siin tegu auto ärandamisega, mis on kvalifitseeritav krimasjana.
See on just täpselt selline auto ärandamise juhtum, mida võid kuulata igal hommikul, lõunaajal ja õhtul raadiost ärandatud sõidukite rubriigist. Seega
on Su tütar pannud toime kriminaalkorras karistatava süüteo, olgu põhjus milles tahes: kättemaks õnnetu lapsepõlve pärast, seltskonnas kõrgema
positsiooni saamises, lihtsalt jäätise ostusoovi rahuldamises, või milles iganes.
Oled Sa ikka kindel, et järgmine kord ei „laena“ ta mitte enam Sinu, vaid kellegi teise neljarattalise? Eeldused selleks on ju olemas.
Selle üle, miks inimene on hakanud varastama ja valetama, kahjustades sellega kas teiste inimeste materiaalseid või muid huve, on juureldud juba
aegade algusest pääle ja ühest vastust ning lahendit ei ole suudetud leida – sest pätid on ju veel alles.
Arvan, et siin on probleem maailmavaateline – n.ö on selgusetu, mis on hea ja mis halb.
Lapse maailmapildi kujundamine on suure inimese kätes ja suur inimene kannab selle eest ka vastutust.
Laps ei pruugi alati aru saada probleemisügavusest – ta ei jaga ära miks asjad on nii ja mitte teisiti. Ta ei saa aru et ühiskond on kokku leppinud
moraalinormides just sellepärast, et kõik (ka tema ise) siia ilmapalli peale ära mahuksid ja enamvähem oma võimetele vastavalt rahuldavalt elaksid.
Ta on loonud endale ise maailmakorra ja toimib sellele vastavalt, veel teadmata, milliseid tagajärgi see endaga kaasa toob. Probleem tekib siis, kui
tema ilmapildis ei leidu ühiseid jooni ühiskonnas kokkulepitud toimimisnorme. Selle põhjuseks on asjaolu, et toimivat korda pole talle arusaadavalt
selgeks tehtud (n.ö vähene reklaamitus).
Küll-aga teab see inimesehakatatis suurepäraselt millise käitumise pääle suured inimesed teevad hea näo ja milline teguviis toob kaasa pahameele või
karistuse. Ja lapsel on kogemuslikul teel selgeks saanud ka manipuleerimine, mis seisneb Sinu toodud juhtumi näitel oskuses teha arusaav nägu ja
kusjuures ta ise ka usub, et saab aru. (kogemuslikul teel suudab koergi sama omanda, ehkki pisut primitiivsemas vormis). Karistuse mõte ongi selles,
et laps, kes pahateost veel aru ei saa, omandab tagajärgede põhjal teatud kogemuse ja eeldusel, et taipamine tuleb hiljem. Karistus ei pruugi ju
seisneda alati nahaküttes.
Kuidas peaksid toimima?
Eeltoodust lähtuvalt, soovitan Sul endal endaga maha istuda ja mõelda ja kirja panna, mis on Sinu arvates valesti tehtud ja mida saaksid veel
parandada. Siis lähed kellegi targema (psühholoogi, perenõustaja, kirikuõpetaja vms.) juurde ja see kirjapandu läbi arutada, teha vastavad
korrektiivid ning vastavalt toimida. Arvan, et üksi Sa sellest supist välja ei tule.
Sa oled palju vett lasknud merre voolata ja loodetavasti on palju veel alles.
Edu soovides,
Mr_Q
Armas Annika!
Andesta mõningate tekstis esinevate vigade pärast.
Kui miski tekstiosa jäi arusaamatuks, küsi julgesti.
Lugupidamisega,
Mr_Q
Ma juba nii vana inimene, et võin Sulle nõu anda küll. Olen 3 lapse ema, noorim tütar on praegu ülikooli teisel kursusel. Kõigist on saanud korralikud inimesed, aga ainult nännutamisega pole see tulnud. Nüüd räägitakse, et last ei tohi käskida isegi oma mänguasju kokku korjama, see olevat lapse orjastamine ja võtvat talt lapsepõlve. Mõne aja pärast imestatakse, kust tulevad vastutustundetud noored, kellele teine inimene üldse korda ei lähe, narkomaanid ja sulid. Mõne fondi rahadega tehakse siis jälle uus kasvatuslik organisatsioon, mis teeb suuri sõnu ja riputab linna peale plakateid. Need kasvatamise spetsid näevad ainult kahte äärmust. On head vanemad, kes lapsega ainult räägivad ja pahad vanemad, kes muud ei teegi kui ainult karistavad. Elus ju nii ei ole. Iga normaalne ema elab oma lapse elule päevast päeva kaasa, aga kui vaja, siis ka karistab. Ise tunned ju, kas aitab peo- või arvutikeelust, koduarestist või on vaja vitsa. Küllap oled need pehmemad moodused ammendanud, arvan, ja kui tunned, et sõnad voolavad mööda külgi maha, siis minu soovitus on küll: tee plikal tagumik kirjuks. Ma olen omal ajal ema käest mõned korrad samuti nahutada saanud, asja eest ja sain sellest ise väga hästi aru. Küll saab Sinu plika ka. Elu lihtsalt ei maksa nii keeruliseks ajada, sogases vees suhteid ja kohustusi selgemaks ei tee.
Minu isikliku arvamuse kohaselt ei ole siin tegemist krim asjaga (sündmused toimusid enne Karistusseadustiku kehtima hakkamist? - nüüd ju väärtegu ja
süütegu) kuna kuriteo koosseis puudub.
- vähemalt 12.a. tütre poolt. Kui on kambas vanemaealisi keelitajaid või koguni sundijaid, on võimalik
küll asi menetlusse võtta.
Isiklikult oletan, et tegemist on kambaeffektiga, mille kaudu meessoost sõbrad keelitavad tütdrukut autot salaja võtma. Võetakse ikka sealt, kus
kergem v. lihtsam.
Küsimus ei ole ilmselt "paadunud tegijaga" vaid selles eas tihtiesineva kambavaimuga, kus ka omad autoriteedid.
Probleem on selle, et sündmustel on tihti omadus progresseeruda ning võib viia suurema õnnetuseni. Mille näol see siis ka võiks juhtuda.
Tsitaat:
Algne postitaja: Mr_Q
Kuidas peaksid toimima?
Eeltoodust lähtuvalt, soovitan Sul endal endaga maha istuda ja mõelda ja kirja panna, mis on Sinu arvates valesti tehtud ja mida saaksid veel parandada. Siis lähed kellegi targema (psühholoogi, perenõustaja, kirikuõpetaja vms.) juurde ja see kirjapandu läbi arutada, teha vastavad korrektiivid ning vastavalt toimida. Arvan, et üksi Sa sellest supist välja ei tule.
Mr_Q
hmm. Karistusseadustiku § 33. ütleb tõepoolest isiku süüvõime kohta, et
isik on süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane.
Loomilikult ei algata keegi kellegi vastu miskit süüteomenetlust. Seda kohe kindlasti mitte. Aga asjal on süüteo tunnused küll täitsa olemas.
Ja siinkohal ei tasu küll ootama jääda süüvõimelisse ikka jõudmist.
Olgu tegu tehtud mis tahes ajendil - on tegu ikkakgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita.
Süüvõimelist isikut karistatakse sel juhul rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Miks ma seda jura siin räägin?
Põhjus on selles, et kui ei suudeta lapsele seligtada, milles seisneb tema heaolu pikaealisus, siis võib tekkida olukord, kus tulevikus teevad tema
eest valikuid kohtunikud ja teised parukakandjad.
Loomulikult ei pruugi olukord just alati nii trasstiliseks minna, ja alati on võimalus väiksemate kadudega läbi saada.
Loo moraal seisneb selles, et metsas puu võib ise kasvada, inimlast tuleb aga kasvatada.
oletan, et maailmasjade selgitamist vajavad nii emme kui ka lapsuke.
Lugupidamisega,
Mr_Q
Tsitaat:
Algne postitaja: Mr_Q
Loo moraal seisneb selles, et metsas puu võib ise kasvada, inimlast tuleb aga kasvatada.
oletan, et maailmasjade selgitamist vajavad nii emme kui ka lapsuke.
Lugupidamisega,
Mr_Q
Tsitaat:
Algne postitaja: Mr_Q
Olgu tegu tehtud mis tahes ajendil - on tegu ikkakgi võõra vallasasja omavolilise ajutise kasutamise eest omastamise eesmärgita.
Lugupidamisega,
Mr_Q
Armsad kaasamõtlejad! Minu arust küsis Annika meie suhtumist lapsele nahapeale andmise kohta kui muud mõjutusvahendid on jäänud ilma tulemusteta. Siin on selgelt kaks põhimõtteliselt vastandlikku leeri. Minu arusaamine on, et vahel võib ja peabki laps vitsu saama, kui ema selle vajalikkust tunneb. Ilmapeal ei usu, et seda keegi kergel käel teeks ja kindlasti on Annikagi kõik muu ära proovinud.
Mina olen väiksena ikka usinalt nahapeale saanud, aga ise ma ei näe mingeid järelnähte.
Naise (naissoost isiku) psüühhika on muidugi erinev ning lisaks on iga isiksus erinevate omadustega ja "valuläviga".
Seega spekuleerin, et väike vitsutamine on ema enda sisetunde küsimus, kuna ta tunneb meist paremini oma tütre loomust ning ehk oskab veidi ka
järgnevaid sündmuseid prognoosida.
See on minu hetkeline seisukoht, mis võib teatud tingimustel kuuluda korrigeerimisele.
No mulle tundub, et Annika on vabakasvatuse reeglitest ära hirmutatud ja kardab nagu ühiskondliku arvamuse hukkamõistu, kui plikale nahapeale annab. Tõenäoliselt on ka sõbrannad teisest leerist. Aga ei vii see vabakasvatus kuhugi. Vanasti said lapsed ikka vitsu, olgu poisid või tüdrukud, ja kõigil oli selge, mida tohib ja mida ei tohi.
Eelmise jutu jätkuks niipalju, et just praegu lugesin hoti uudistest, kuidas kaks 15-aastast plikat poest 4000 krooni eest varastasid. Kas keegi tüesti arvab, et 15-aastased plikad ei tea, et varastada ei tohi? OK, vanemad maksavad kahjud kinni ja loevad plikadele sõnad peale, et ära enam nii tee, varastamine on pähh! Arvate, et aitab? Mina küll nii ei arva.
Kullakene, seleta, kuidas saab 12 aastane minna autoga sõitma ilma lubadeta?
Ju siis on Su kasvatuses praaki olnud. Minu tirts ei julgeks isegi õues autot võtta kui sellel ka võtmed ees ripuksid, kuigi ta oskab väga hästi
sõita.
Ju Sinu rääkimised on olnud sellised pealiskaudsed, mis pole plikale mitte midagi andnud. Või ta ei ole tahtnudki asjasse süveneda, sest teab, et Sa
ise tüdined sellest näägutamisest.
Moraali on muidugi lihtne lugeda, aga konkreetne lahendus asjale?
Inimene pöördus siia foorumisse küsimusega ja murega, mida ette võtta, vastustes kipuvad domineerima näägutamine.
Vabandan kohatu võrdluse eest, samahästi võiks näägutada arst mõne haige kallal, et miks sa salli ei kandnud ja mütsi, nüüd on kurk haige!!! Jne.
Just thinking
No hard feelings!
NB! Kas me kõik oleme lapsena igati sõnakuulelikud ja viksid olnud? 
Lapsed on inimesed ja inimesed on erinevad. Ühte võib valges kleidis õue mängima saata, teine käib poistega koos õunaraksus. Nii ei saa võrrelda ometi. Ei usu mitte, et 12-aastane plikake ei tea, mis keelatud ja kui ta üle igasuguse piiri läheb, siis lapsikus lootuses, et asi välja ei tule. Probleem pole kasvatamises,kui laps suurema pahateoga hakkama saab, siis valitseva arvamuse kohaselt on süüdi kõik peale lapse enda. Minge nüüd ikka selle jutuga.
Nõus täiesti Meeliga.
Inimesed on erinevad ja omandavad ka kõike erinevalt, sealhulgas ka "piire".
Ühed õpivad enam teistelt, teised tahavad kõike ise katsetada. Isepäisemad seega ja lõpuks võivad väga edukad olla. Kuidas saadakse "piire" teada?.
Maitsesid piprakauna, teist korda enam suhu ei pane. Põletasid end ahju vastu, oled kohe ettevaatlikum. Üks omandab "piirid" ainult veenmise läbi ,
teine sageli karistuste teel. Laps peab piire teadma, mis oma, mis võõras; mida võib, mida mitte. Kui jutt ei aita, tuleb piirid teisti selgeks teha.
See muidugi ei tähenda, et peab lapsega väga karm olema, aga järjekindel küll.
Tsitaat:
Algne postitaja: meeli
Lapsed on inimesed ja inimesed on erinevad. Ühte võib valges kleidis õue mängima saata, teine käib poistega koos õunaraksus. Nii ei saa võrrelda ometi. Ei usu mitte, et 12-aastane plikake ei tea, mis keelatud ja kui ta üle igasuguse piiri läheb, siis lapsikus lootuses, et asi välja ei tule. Probleem pole kasvatamises,kui laps suurema pahateoga hakkama saab, siis valitseva arvamuse kohaselt on süüdi kõik peale lapse enda. Minge nüüd ikka selle jutuga.
) mida ma ise 12 - 13.a. vanuses tegin? Käisin koolis, olin kampades, kellelgi oli alati mõni veidi
vanem sõber, kellel auto vabalt käes, mõni sõber sõitis juba täitsa avalikult ringi selles (13.a.) vanuses, oli hierarhia mis põhjustas
väljapressimisi ja väga jõhker kord oli selles mõttes, paljudel sõpradel oli Lubja tänava uurijate külastamine nii tavaline, et isegi vanemad ei
pilgutanud silmagi kui kutse jälle tuli.... 14.a. vanuses juba oli asi üsna metsik, kangemad olid juba noakangelased, käisid julmad arveteklaarimised,
tüdrukute pärast oldi eriti julm... mõnelgi oli isiklik suht. korralik auto (vaid vanemate dokumendid), teistel lihtsalt vanematega (isaga) kaubale
saadud ja sai pisteliselt auto oma käsutusse saadud ... joomingud ja muu... Kas te olete kodus karistada saanud, kui vanad te siis olite ja mida tundsite?
Tsitaat:
Algne postitaja: katriin
Kas te olete kodus karistada saanud, kui vanad te siis olite ja mida tundsite?
Olen saanud väiksena ise kerepeale ja siiani mäletan väga täpselt igat korda ja mille eest sain. See ei teinud mind paremaks küll mitte, vaid pigem
trotslikumaks.
Olen ka oma lastele mõned korrad nahapeale andnud. Ja see pole mitte soovitud tulemust toonud. Endal halb ja laps endast väljas.
Isiklikult minu laste puhul on rahulikust rääkimisest palju-palju enam kasu kui füüsilisest karistamisest.
See võib küll kõlada vabakasvatuse moodi, aga ütlen siis, et ei poolda mitte mingil juhul vabakasvatust. Täiskasvanu lööb last vaid siis, kui tunnetab
enda jõuetust midagi sõnadega seletada ja oskamatus muude meetmetega ennast maksma panna. Ühesõnaga tuleb see täiskasvanu nõrkusest.
Jah muidugi, vanal ajal ikka lastele vitsu anti, aga siis oli taludes palju tööd, inimesed kinnised ja polnudki aega lastele muud moodi asju selgeks
teha kui vitsa abil. Aga nüüd on ajad muutunud. On ju ka muid karistusmeetodeid. Miks peab tugevam ja suurem, endast väiksema ja nõrgema peal oma
jõuetust välja elama?
Ainuke mida lapsepõlves vitsa saamisest kasu sain, oli see, et tean kui haavav on vitsa saada. Mitte füüsiliselt, vaid moraalselt. Tihti mõtlesin, et
miks täiskasvanud ei või lihtsalt asja seletada, vaid peavad füüsiliselt haiget tegema? Seepärast ei karista ka oma lapsi füüsiliselt. Ja üks tõsine,
ilma näägutamiseta omavaheline jutt lapsega on minu laste puhul küll kõige tõhusam olnud.
Need on muidugi minu kasvatusmeetodid. Igaüks kasvatab omi lapsi nagu tahab ja õigeks peab. Ega ükski lapsevanem tee midagi selleks, et last kiusata,
vaid ikka selleks et neist tublid inimesed kasvaksid.
Ja ka lapsedki erinevad. Iga lapsevanem peab ise tunnetama, milline karistus/kasvatusmeetod kõige tõhusam tema lapse puhul on.
Tiina<---pole vabakasvatuse pooldaja mitte, kui keegi nüüd nii arvab
Annika mul olex sulle kõige pealt paar küsimust enne kui miskit nõu saan anda!
Kas sul tütar tegeleb miski huvialaga N: käib kuskil trennis või ringis?
Üks põhjustest mix ta seda kõike teeb võib see olla, et tal lihtsalt igav on!!!
A kui talle miskit tegevust anda mis talle meeldix siis arvatavasti lõppevad ka need muud probleemid!
Probleem selles ongi, et kuni möödunud aastani polnud temaga mingeid probleeme, tegi sporti, käis latinotantsutrennis, õppis suhteliselt hästi, käisime koos teatris, kontsertitel jne. Tal on võrdlemisi palju sõpru, aga ma teadsin alati, kus ta on ja mida teeb. Ma ei tulnud selle pealegi, et ta võiks mulle valetada, kuni kevadel selgus, et trennis on tal tekkinud pikad pausid. Siis ükskord oli ta enda jutu järgi sõbra juures, aga tegelikult teda seal polnud. Varem olid meil väga usalduslikud suhted ja nüüdki saan temaga arutada kõike, välja arvatud see, mida ta ei oska vist endalegi seletada, siis läheb lukku ja lihtsalt vaikib. Need korrad, millal ta lubatud ajal koju ei tule, on läinud kogu aeg tihedamaks, telefon on postkastis, ja kui uurin, kus ta siis oli, valetab midagi mõttetut kokku. Kui uurin, miks valetab, siis on jälle vaikus. Olen talle koduseid areste kehtestanud, aga sellest pole olnud mingit tolku. Mul on aegajalt 2-3-päevased välislähetused, ükskord jõudsin varem tagasi ja nägingi, et tüdruk koos autoga on kadunud. Siis läksin küll endast välja, püüdsin seletada, mis võib kõik juhtuda, aga tema vastuse mõte oli see, et mitte midagi ei juhtunud ju. Kahtlustan, et ta on hankinud teised võtmed, sest oma autovõtmed on mul alati kaasas - kui kutsusin teda auto juurde, et näidaku, kuidas ta seda tegi, siis jooksis oma tuppa ja keeras ukse lukku. Kui see lugu kordus, siis võttis mul küll põlved nõrgaks. Püüdsin mõni päev hiljem rahulikus õhkkonnas asja selgitada, ta vaatab otsa ja on vait. Ta võib koos minuga veeta suurepärase päeva, öelda siis, et läheb tunniks sõbra juurde ja tulla keset ööd. Treeneritega on mul kokkulepe, et kui tüdruk puudub, siis nad helistavad mulle. Nüüd sügisel pole helistanud, aga kindlustunnet edaspidise suhtes mul pole. Samas pean ju nendele hilistele äraolemistele ei tea kus kuidagi piiri panema. Ja kes oskab öelda, kuidas lõpeb järgmine autosõit.
Mul on oletus, et tütrel on tekkinud "peigmees". Kuna peigmehed tihti veidi vanemad kui tüdruk, siis just selline iga "produtseerib" poistel hulganisti probleeme. -> vanust liiga vähe vastutuse tõelise määra mõistmiseks, aga selles eas juba praktiliselt kõigeks võimeline....
Mnjah...probleem on suur. Kindlalt on tingitud see puberteediea algusest. Ja teine asi juurde, et seda lugedes, mis kirja panid, tekib kahtlus, kas
tüdruk pole armunud. Loomulikult mitte omavanusesse noormehesse, aga just vanemasse noormehesse, kelle mõju alla ta on sattunud. Vähemalt minu mõte
või sisetunne sinu postitust lugedes nii ütleb.
Kui on asi esimeses armumises, siis mingil moel ma ei poolda ihulist karistust. See lõppeks kurvalt. Tagajärjed tüdruku käitumises võivad väga hullu
pöörde võtta.
Ma ei tea ju, mida te omavahel rääkinud olete tütrega. Aga mina annaksin mõista, et kui on tekkinud/tekib oma kutt/noormees, siis võiks ta tema vahel
külla kutsuda. Et nad saaksid omavahel vabalt vestelda ja olla. Et ei pea kuskil väljas külmetada ja et oma noormeest ei peaks häbenema. Siis oleks ka
sinul mingisugune ülevaade sellest noormehest ja saaksid edasisi otsuseid teha.
Muidugi tuleb niisugust teemat väga delikaatselt alustada. Algul muust rääkida ja siis järjest vaikselt suheteni jõudma ja lõpuks noormeheni ja selle
külla kutsumiseni. Muidugi võiksid veel mainida, et kui tulebki see nn. kutt külla, et sina siis vahele ei torgi ja lased neil rahus omavahel olla.
Sellega näeksid ära, milline see noormees siis on.
Muidugi on see üks variant ja minu mõte, milles võib põhjus olla ja kuidas mina asja üritaksin lahendada. See ei pruugi õnnestuda, aga kuna asi nii
kaugel, siis peaks ikka igasugu variante proovima. Ainult, et väga delikaatselt ja ettevaatlikult.
Võivad ka muud põhjused olla kui armumine, aga kordan, et see üks variantidest võib olla, selle kirja põhjal mõtteid mõlgutades.
Armumine võib olla tõepoolest üheks võimalikuks variandiks. Meenutades oma lapsepõlve, siis 13 -14.a. vanuste sõpradega (koos ikka julgem jne) tihti
sai peilimas käidud mõne sümpaatse olekuga neiu maja juures, valitsev olukord oli see, et lihtsalt tüdruku ema v. isa majast väljumas nähes vms.
sõideti autost viimast võttes koheselt minema. Vahel , kui keegi poiste seltskonnast veidi napsutanud, siis julges antud tegelane ka viisakalt
teretada ja küsida tütart korraks mõne sõna vahetama.
Nimelt ei osatud kunagi oodata tüdruku vanemate reaktsiooni, sest mõni suutis mõista noorte ajutist hormoonide mõllamist ning ulakusi, aga mõni
lapsevanem helistas kohe miilitsasse ja seda ka muuseas tehti aeg - ajalt ....
Seega ehk tõesti oleks üheks võimaluseks üliettevaatlikult jutt suunata võimaliku põhjuseni (peigmees?) ning vaadata tütre reaktsiooni? 
Olen täiesti meeleheitel. Olin mõned päevad Eestist töö pärast ära. Tulin eile viimase lennukiga Helsingist, jõudsin ühe paiku öösel koju. Plika ilmus kell 2 ja minu arust nagu narkojoobes. See boyfriendi variant langeb ära, ma pole iial keelanud tal sõpradega läbi käia ja neid koju kutsuda, mingit märki armunud olemisest ka pole nii palju kui mina aru saan. Tüdruk on lihtsalt hulluks läinud.
Tsitaat:
Algne postitaja: Tom25
Nõus täiesti Meeliga.
Inimesed on erinevad ja omandavad ka kõike erinevalt, sealhulgas ka "piire".
Ühed õpivad enam teistelt, teised tahavad kõike ise katsetada. Isepäisemad seega ja lõpuks võivad väga edukad olla. Kuidas saadakse "piire" teada?. Maitsesid piprakauna, teist korda enam suhu ei pane. Põletasid end ahju vastu, oled kohe ettevaatlikum. Üks omandab "piirid" ainult veenmise läbi , teine sageli karistuste teel. Laps peab piire teadma, mis oma, mis võõras; mida võib, mida mitte. Kui jutt ei aita, tuleb piirid teisti selgeks teha. See muidugi ei tähenda, et peab lapsega väga karm olema, aga järjekindel küll.
Sa, Annika, ära tee elu nii keeruliseks, asjalood on enamalt palju lihtsamad. Kui ikka ei aita sõnadest, tee oma plikal sabaalune kirjuks. Muidu jäädki psühholoogitsema ja värisedes ootama, mis edasi saab. Sinu laps lõpuks ju.
Annika kui sa muud moodi ei saa siis kõige lihtsam on hakata käima talle taskuraha peale. Ma ei tea muidugi kui palju sa talle annad või kuda see värk
teil üldse on aga see üks asju kuda teda on võimalik nurka suruda!
Mis autosse puutub siis lase paigaldada alarm või vahetada lukusüdamikud ära, lihtsam variant on ka et võta kapoti alt paar küünla juhet ära või
midagi muud säärast lihtsat!
Teiseks kuidagi kontakti sa temaga pead saama tema tegemiste kohta, muidu pole üle üldse muul asjal mõttet.
mina arvan,et suhu tütrega kuni üleminekueani peaks olema ema-tütre suhu,,,,edasi aga peaks välja kujunema nii,et ema suhtleb tütrega kui sabrannega ja vastupidi,,,,,,,,,usaldus vastastikune peab olema.Probleeme riiuga suurt lahendada ei saa,tuleb lahti rääkida probleemid,nende head ja halvad küljed:Kindel on ka see ,et kui mõlemad on endast väljas,siis pole mõtet ka teemat üksteisele näkku karjuda,,,ootata veidi ja siis teema uuesti üles võtta,,,Füsiline karistus asja hullemaks ajab.Olen õnnelik,et oma tütre head ja halvad probleemid oleme selgeks saanud rääkida rahulikult ja teineteisest ka aru saanud.Pole õige,et ema tütart noomib ja talle sõnaõigust ei anna ning karjub tütrele,et sina oled vait ja kuulad:alati tuleb lõpuni kuulata ka tütre arvamus .
Huvitav, kas saaks telefonikõnedele kõneeristuse teha ja peilida, kellele ja kuhu ning millal helistab. Sealt saaks ehk ka natuke jälgi ajada.
Taskurahavariant on ka selline, et kui on ikka tõsine vajadus, siis laenatakse ja varsti on protsendid peal -> asi läheb hulluks. Aga kui nõrgem
variant, siis võib isegi toimida.
Kuidas ta koolis käib? Kõik igati OK?
Oleks palju vaba raha ja tutvus mõnes paremas laboris, siis saaks ka juuksekarvast teha spekteranalüüsi.
Kui teemast kõrvale kalduda, siis spekteranalüüs näitab isegi metalli puhul, millal ta viimati vedelas olekus oli.
Mu mehele tagastati üks tema vanematele kuulunud maja, kus polnud kogu see aeg remonti tehtud. Rääkisin mehele kolm aastat, et lasku katusetaladele vähemalt esialgu mõned lauad tugevdamiseks peale lüüa, enne kui see krempel kokku kukub. Tema pidas igasuguseid läbirääkimisi ja tellis ekspertiise, kuni läinud sügise tormiga pool katust sisse kukkuski. Kui laps võtab teie tagant salaja raha või auto või ükskõik mida ja ei tahagi aru saada, et nii ei tohi teha, siis on päris mõttetu hingest, pahateost ja nende seostest targutada, vaid tuleb teha nii, et need teod ei korduks. Hirm karistuse ees hoiab täiskasvanuidki purjuspäi autorooli istumast või maksupettust tegemast, mitte hirmkõrge teadlikkus ju, aga mis siis lastest rääkida.
Tsitaat:
Algne postitaja: meeli
Mu mehele tagastati üks tema vanematele kuulunud maja, kus polnud kogu see aeg remonti tehtud. Rääkisin mehele kolm aastat, et lasku katusetaladele vähemalt esialgu mõned lauad tugevdamiseks peale lüüa, enne kui see krempel kokku kukub. Tema pidas igasuguseid läbirääkimisi ja tellis ekspertiise, kuni läinud sügise tormiga pool katust sisse kukkuski. Kui laps võtab teie tagant salaja raha või auto või ükskõik mida ja ei tahagi aru saada, et nii ei tohi teha, siis on päris mõttetu hingest, pahateost ja nende seostest targutada, vaid tuleb teha nii, et need teod ei korduks. Hirm karistuse ees hoiab täiskasvanuidki purjuspäi autorooli istumast või maksupettust tegemast, mitte hirmkõrge teadlikkus ju, aga mis siis lastest rääkida.
Tiina, perekond on ka ühiskond ja et eksisteerivad seadused ja karistused, pole hirmuvalitsus, vaid hädavajalik tingimus kooseluks. Ilma mängureegliteta, seadusteta ja karistusteta oleks lihtsalt anarhia. Täiskasvanutki ei karistata, kui ta tegi midagi kogemata või olude kokkulangemise tõttu ja kui ta oma teost ja tagajärgedest aru saab. Aga kui ei saa ega tahagi saada, siis on ta ju edasi ohtlik nii teistele kui iseendale. Karistamatuse tunne, et tee mida tahad, ikka midagi ei juhtu, ei tee küll kedagi paremaks.
Tsitaat:
Algne postitaja: meeli
Sa, Annika, ära tee elu nii keeruliseks, asjalood on enamalt palju lihtsamad. Kui ikka ei aita sõnadest, tee oma plikal sabaalune kirjuks. Muidu jäädki psühholoogitsema ja värisedes ootama, mis edasi saab. Sinu laps lõpuks ju.
Loomulikult peavad kehtima ka kodus omad kirjutamata reeglid, teatud karistusmeetodid ja ükteise mõistmine ja teineteisega arvestamine. Aga kui on tekkinud juba suured probleemid, siis vits selle lahenduseks küll pole. Kõigepealt peab endale selgeks tegema, kus oled kasvatuses vead teinud ja siis mõelda, mis ja kuidas edasi tegutseda.
Aga võibolla oled sa talle liiga palju vabadust andnud...ja nüüd on ta avastanud, et seda saab ära kasutada!
Tsitaat:
Algne postitaja: Kayleigh´n I
Aga võibolla oled sa talle liiga palju vabadust andnud...ja nüüd on ta avastanud, et seda saab ära kasutada!
Tõsiselt raske teema
Ma lausa oma ristitütre juurde tõttasin ja temaga seda teemat arutasin.Ka tema on mul 12 ja arvas ,et tegu võib olla
narko probleemiga.Ohh....ja kõrvalt aidata ei saa kuidagi,seda pead sa nüüd ise tegema ja pühendama aega leides just esmalt oma murelapse jaox
Kõik on lapsena vist vähemalt korra vitsa saanud, kas see on üldse nii suur probleem, mida peab tingimata jaatama või eitama. Selle varjus kaob nagu kõik muu ja tähtsam ära. Kui see muu ja tähtsam paigas, ei tee üks nahatäis ka paha ja kui paigas ei ole, siis ei aita nahatäis ka midagi parandada...
Tjah, täna jälle uudis lehtedes, kuidas lapsnoorukid ennast Saaremaal surnuks sõitsid...Tahaks Annikalt kuulda, kuidas elu kulgenud.
Tsitaat:
Minu ema arvab, et sellisel juhul aitab ainult vits


Ainus, mis 12-aastase lapse
füüsilise karistamisega võib saavutada, on eluaegne põlgus karistaja vastu. Lisaks veel teadmine, et ei tohi vahele jääda (aga teha tohib ikka)
Oleneb jälle lapsest, mõni on 10selt täiskasvanum kui mõni 20nene, teisel jälle 15selt 5-aastase aruke. Vahelejäämisega kaasneva karistuse hirmust võidakse mõnigi lollus tegemata jätta. Muidu on nii, et on hea, kui vahele ei jää, aga kui jääd, siis ei juhtu ka midagi. Oma last ja tema võimalikku reaktsiooni tunneb ema ikka kõige paremini, mis siin õpetada.
Murdeeas hakkab väga intensiivselt välja kujunema lapse isiksus. Selle juures on puberteet 3X kriitilisem kõige ümbritseva suhtes samas nägemata oma
vigu. Kõige tulemusrikkam käitumine vanema poolt on lapse igakülgne toetamine sellel raskel teel. See tähendab, et last tuleb aktsepteerida kui
isiksust. See on väga raske, sest on ju ta minu väike ja kaitset vajav järeltulija! See on ka vanema jaoks suur hüpe: siiani kaitsealust tuleb kohelda
kui endaga võrdset, kuigi ta seda veel ei pruugi olla. Lisaks sellele tuleb igas olukorras jääda rahulikuks ja toetavaks.
Selle autoasjaga on küll nii, et selle eest vastutab puhtalt lapsevanem. Ebaseaduslike teguviisidega tuleb olla kompromissitu! Siin pole vaielda
midagi. Kuidas saab laps kätte autovõtmed? Kui selline probleem on juba olnud, siis tuleb nii teha, et laps ei saa enam autot kätte. Ja see on küll
ainult lapsevanemate enda teha.
Naljakas moraal meil välja kujunenud. Kui pubekatel mõistus peast kuhugi mujale ära lendab ja poisikesed kalmistul lõhuvad või plikanatt eluohtlikke lollusi teeb, siis on ikka vanemad süüdi. Aga kui vanemad oma tatikal tagumiku kuumaks kütavad, siis oh milline barbaarsus, ära peksa last, räägi temaga. Silmakirjalikkus missugune!
12 aastane tütar võttis auto?
mida on?
Niisiis,minu tütar on alles 2 ja poolene.
Niiet murdeeast ma tema puhul veel rääkida ei saa.
Aga mul on 13 aastane noorem õde. Ta usaldab mind,emaga saab ta läbi väga väga halvasti.. Murdealistele peab olema hästi vastutulelik et temaga hästi
läbi saada, peab leidma kompromissi mitte nii et tütar tahab jääda 11-ni ja sina nõuad et ta 9 koju tuleks siis anna natuke järgi ja luba tal 10-ni
olla. Muidugi ei tohi teda liiga ära hellitada,muidu hakkab ta veel hullemaks. Mu ema on mu õe suhtes karm,kuna kui ta minu noorusaega meenutab siis
tuleb lausa pisar silma,ma olin emale ikka nii halb laps et õudne.
tal peab olema keegi kellega rääkida. Mu õde tuli kah minu juurde ükskord nuttes ja väitis et ema on tema vastu ebaaus jne..ja et tal POLE KELLEGIGA
RÄÄKIDA..
Ja siis ma kuulasin umbes 2 tundi tema juttu mida ta kõike kannatab.
Niiet see tähendab et sa peaksid oma lapsega leidma jutusoone ja vabat aega tema jaoks. Alusta ntx sellega et vii ta mõnda kohta kus talle meeldib..
eino kui sa talle vitsa hakkad andma siis kaob ka see viimane kontakt.....see on ikka tema pihta suur hoop...oma tegude järgi yritab ta olla juba nagu "suur inimene"...aga kui sa nagu võtad vitsa mängu ,siis käib see ikka kõvasti tema "ego" or whteveri pihta ja sellega kaob viimanegi usaldus....yrita ikka heaga...ehk yhesõnaga räägi taga...öelgu mis tahes(ma ei taha suga rääkida jne.) ,aga rääkida asjad selgeks tuleb
Mõni 12aastane ju päris titt veel,teine seal kõrval vaata et suur inimene juba
Lugege tänasest ÕL,kuidas 14-aastane poiss vanemate tagant salaja võetud auto puruks ajas,kaasas olnud sama vana sõber surnud...
Tsitaat:
Algne postitaja: hugenot
Lugege tänasest ÕL,kuidas 14-aastane poiss vanemate tagant salaja võetud auto puruks ajas,kaasas olnud sama vana sõber surnud...
Tsitaat:
Algne postitaja: pisimimm
Tsitaat:
Algne postitaja: hugenot
Lugege tänasest ÕL,kuidas 14-aastane poiss vanemate tagant salaja võetud auto puruks ajas,kaasas olnud sama vana sõber surnud...
Lugesin ka ja mõtlesin, et miski on kasvatuses valesti läinud kui nii auto võeti (näpati) ja veel purjus peaga sõitma mindi... Oi-oi, kui saaks, jätaks oma lastel selle vanuse vahele...
mu ema 3 tütart üleskasvatand, mina keskmine.
Ütlen päris ausalt - minu ema oleks mulle ikka sellised triibulised teinud, et veel mitu kuud oleks mäletanud.
Ise suhtun vitsa hästi - kui enam rääkimine ja koduarestid, taskuraha äravõtmine jne ei aita, siis tuleb ikka vits appi võtta.
Kui mul kunagi lapsed tulevad, siis vits seisaks mul ikka kappi otsas.
Kuskil ma juba mainisin, et olen väga tänulik oma emale, kes mulle õigel ajal ja õige asja eest vitsa andis.
Täna emadepäeval tänan oma ema veel kord.
Tsitaat:
Algne postitaja: PrettyLizi
mu ema 3 tütart üleskasvatand, mina keskmine.
Ütlen päris ausalt - minu ema oleks mulle ikka sellised triibulised teinud, et veel mitu kuud oleks mäletanud.
Ise suhtun vitsa hästi - kui enam rääkimine ja koduarestid, taskuraha äravõtmine jne ei aita, siis tuleb ikka vits appi võtta.
Kui mul kunagi lapsed tulevad, siis vits seisaks mul ikka kappi otsas.
Kuskil ma juba mainisin, et olen väga tänulik oma emale, kes mulle õigel ajal ja õige asja eest vitsa andis.
Täna emadepäeval tänan oma ema veel kord.
Tsitaat:
Algne postitaja: meeli
Ma juba nii vana inimene, et võin Sulle nõu anda küll. Olen 3 lapse ema, noorim tütar on praegu ülikooli teisel kursusel. Kõigist on saanud korralikud inimesed, aga ainult nännutamisega pole see tulnud. Nüüd räägitakse, et last ei tohi käskida isegi oma mänguasju kokku korjama, see olevat lapse orjastamine ja võtvat talt lapsepõlve. Mõne aja pärast imestatakse, kust tulevad vastutustundetud noored, kellele teine inimene üldse korda ei lähe, narkomaanid ja sulid. Mõne fondi rahadega tehakse siis jälle uus kasvatuslik organisatsioon, mis teeb suuri sõnu ja riputab linna peale plakateid. Need kasvatamise spetsid näevad ainult kahte äärmust. On head vanemad, kes lapsega ainult räägivad ja pahad vanemad, kes muud ei teegi kui ainult karistavad. Elus ju nii ei ole. Iga normaalne ema elab oma lapse elule päevast päeva kaasa, aga kui vaja, siis ka karistab. Ise tunned ju, kas aitab peo- või arvutikeelust, koduarestist või on vaja vitsa. Küllap oled need pehmemad moodused ammendanud, arvan, ja kui tunned, et sõnad voolavad mööda külgi maha, siis minu soovitus on küll: tee plikal tagumik kirjuks. Ma olen omal ajal ema käest mõned korrad samuti nahutada saanud, asja eest ja sain sellest ise väga hästi aru. Küll saab Sinu plika ka. Elu lihtsalt ei maksa nii keeruliseks ajada, sogases vees suhteid ja kohustusi selgemaks ei tee.