
Eneseaustus loob kindlustunnet, annab julgust teisi inimesi usaldada... madal eneseusaldus ja vähene eneseaustus halvavad lähedusex vajaliku julguse
eneseavamise riskile minekux, kuna puudub kindlus iseenda suhtes. Kui laps sünnib, siis tal ei ole minevikku ega kogemusi enese väärtuslikkuse
hindamisex. Selle omandab ta oma lähedaste kaudu teadetest, mida nad talle tema kohta edastavad.
Kas mõtled selle üle milliseid teateid edastad ja kuidas need mõjuvad Su lapse eneseusalduse arengule? Ning kuidas seda teadlikult positiivses suunas
arendada?
Virgin sa hakkad nüüd nii hella ja õrna ja puhta teemaga siin sõna võtma!!!+ Täna pole vist parim päev.sa loe teemasid!
pole suuteline täna niivõrd ringi häälestuma et siia midagi vastata!
aga ten seda tesel päeval/korral kui nina on limpsimisest ära kuivanud!
Sinu John
Minu jaox on just õige päev... mõtisklesin iseenda eneseusalduse üle ja mõtlesin, et ei juhtux nii nagu minuga
on vaja targem olla
Ma arvan, et kõike tuleb edastada parajal määral. Ühel juhul kasvab lapsest enesekindlusetu inimene, teisel juhul egoist.
Mõtlen ja püüan selle poole. Kasutades vahel ka tarkade raamatute abi, nõuandeid.
Aga kõige tähtsam: lapsele tuleb pakkuda armastust, tingimusteta, kuid nõudes. Armastatuna üleskasvanud inimesed olevat enesekindlamad, usaldavad
ennast ja oma otsuseid, oskavad otsustada ja seeläbi ka hindavad ennast.
pole olnud kunagi suuremasi lapsevanem aga oma võsukesele pühenununa võixime me ise end ka vahel kontrollida,ehk aitab seegi
me ei saa vanemaid valida, kellele kahjuks kellel õnneks...minu ema oskas kasvatada musse sellises alaväärsuskompleksi, et enamvähem sain välja kuskil
kolmekümnendatel, aga täielikult vist ei iial...väiksena mõtlesin, et kui saan suureks, siis iial oma lastega ei käitu nii, nagu mu ema meiega...ja
nüüd tihtipeale taban, et ma olen ju täpselt samasugune...ma ei tea...olen neid lastekasvatusraamatuid küllaga lugend....kas sest on ikka kasu, kui
ise oled kasvatamatu ja kas lastekasvatuskunst antakse ka geneetiliselt edasi...
üle päeva tunnen end kehva lapsevanemana
Hea teema, unarusse jäänud.
Eneseaustus on ebatäpne, pakun, et enesekindlus.
Tsitaat:
Algne postitaja: püsimatu
...ja nüüd tihtipeale taban, et ma olen ju täpselt samasugune...
/.../ kas lastekasvatuskunst antakse ka geneetiliselt edasi...![]()
). Ja kui iseenda muutmine õnnestub, siis äkki mu
lapsed tulevad tasakaalukamad kui ma ise.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Aga kõige tähtsam: lapsele tuleb pakkuda armastust, tingimusteta, kuid nõudes. Armastatuna üleskasvanud inimesed olevat enesekindlamad, usaldavad ennast ja oma otsuseid, oskavad otsustada ja seeläbi ka hindavad ennast.
pole küll kogenud lapsevanem veel, aga arvan, et eneseaustus ja -armastus tuleb sellest, kui last õpetada midagi tegema ja hästi tegema. Nii saab laps aru, et tema tegemistes on väärtus ja nii tekib ehk ka tahtmine veel paremini teha ja eneseusk ja -austus kasvab. Muidugi tuleb kõik asjad võimalikult huvitavaks teha, nii et laps leiaks just selle, millega ta tegeleda tahab ja milles ta hea on.
Eile vaidlesin oma 2,5 aastase tütrega, kas lapseke on nupuke või ei ole. Tema raiub "ei ole nupuke", mina vastu "on küll nupuke". Seega laps õigesti kasvatatud - enesekindlust tal küll ja küll.
Ma küll ei sobi oma väheste (et mitte öelda olematute) kogemustega ses teemas eriti sõna võtma, aga oma enesekindla ja empaatilise 1,5-aastase pealt
võin öelda, et kiitus ka väikeste kordasaatmiste eest ja juhendamine (mitte kritiseerimine) ebaõnnestumiste korral on senini toiminud.
Armastus koos piiride seadmisega on elementaarne.
Laps taibab juba väga pisina kas temast hoolitakse ja teda armastatakse. Ega alati pole sage kallimine see kõige õigem vanema armastamise mõõdupuu.
Kui laps näeb üksteise austamist oma vanemate vahel ja tunnetab, et ka tema kuulub sinna punti, küllap ta siis just tunnetades seda austamist
õpibki
Just nimelt.Kui laps tunneb et temast luhu peetakse ja austatakse.Just nimelt tunneb ,mitte ei mämmutata talle seda pidevalt verbaalses vormis siis ülejäänu on tema arengus enesestmõistetav.Laps tunnetab,et ta on peretiimi lahutamatu osa ja see annab talle turvatunde ja stiimuli ka sellesse tiimi oma osa panustada.
sellest tõde et vanemad austage ja hoidke üksteist siis ka laps õpib kõike seda teie pealt
Just nii alva! Kõik siin elus algab kodust ja vanematest
Kui kodust pole midagi ellu kaasa võtta, siis otsitakse seda mujalt ja kindlasti ka
leitakse. Hea kui satutakse otsides õigesse kohta. Aga kui koht juhtub olema väärastunud elunormidega, siis teadagi mis on tulemuseks
Sellist asja ei eksisteeri ,et kodust pole midagi ellu kaasa võtta.Võetakse see mis seal kodus on-kui pole positiivset siis võetakse negatiivne.See et kodus pole head pole mingi põhjus seda head minna mujalt otsima.Siis võetakse halb.
free! Aga alati ei kasva ju "hukkaläinud" kodust eluga pahuksis olevad inimesed. Tean mitmeid juhuseid kus lapsed on valinud oma elu
eesmärgid ja motiivid hoopis toredate sõprade kodudest ja toonud neid ka oma vanematele eeskujuks
Siiski kipub vastupidiseid näiteid elus rohkem
olema
Kõik sõltub konkreetse inimese personaalsest intligentsist kui ikka on hunt see läheb metsa
st vanglasse, joodikuks , litsiks
kui on ingel läheb taevasse
st hangib hea töökoha perekonna ning lõpuks läheb kaa taevasse
Oma käskude ja keeludega : pole mõtet alla suruda lapse initsiatiivi,pärast saavad neist viletsad ärimehed/naised veel hullem,kui ei saagi.
Olen laps,olgugi,et juba suur.