
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=6543316
Kas teid on koolis kiusatud? Tegudega, sõnadega?
Mind on. Ma olen kogu elu olnud selline ülemõõduline paljulugeja. Ega palju rohkem polegi kiusamiseks vaja. Õnneks astus üks poiss, üks klassi
autoriteetidest minu kaitseks välja. Peale seda jäeti mind rahule. Meenutan teda siiamaani sooja südamega.
Minu koolielu möödus pideva vaimse vägivalla all, mille tagajärgi sain hilisemad 4-5 aastat depressiooni ja unehäiretena ravida. Nii psühholoogide,
psühhiaatrite kui antidepressantidega. Ka mu esimene kooselu läks suures osas selle nahka
Mingil määral annab see kiusamine siiani tunda.
Lihtsalt juhtusin klassi "eliidile" mitte meeldima.
Nu enamus meist on kooliajal nii või teisiti teisi oma kuklal tunnetanud. Nii minagi. Otsesõnu füüsilist vägivalga tundnud ei ole küll, aga on sõnutsi
liiga tehtud ja seda rohkem kui küll.
Kahjuks jätavad sellised asjad märke kauemaks kui see lihtne koolielu. Kui nad inimese tervet elu tuksi ei keera on hästi. Kuigi võiks ju olla palju
paremini.
minul oli nii et jah olin ise paha poiss.
vääga vähekene ma mäletan et sõnadega narrisin mõnda.
praega mõtlen et jah kl olin ikka rumal.
see võib kogu eluks põntsu paneda.
fin.
Enamasti jäeti rahule, kuna kippusin vastu "hammustama".
Eks ma kah sain. Meil ju selline süsteem oli, et kõik said, kelle vanemad rikkad ei olnud.
Mina veel ainult ühe vanemaga olin .. ja venelaseverd on minus ..
Ja ma hakkasin vastu. See ei meeldinud mõnele. Et ma lihtsalt ei kuulanud, kui keegi kobises ja julgesin "tähtsamatele ninadele" vastu
hakata ..
minu jaoks olid esimesed 9klassi täielik põrgu....aeg mida ei taha eriti mäletada oma elust....
Ma olen vist väga õnneliku koolipõlvega, sest mind ei ole koolis kunagi taga kiusatud. Ei mäleta isegi, et keegi oleks mulle kunagi kurjasti öelnud
või natukenegi halvustavalt narrinud, rääkimata füüsilisest vägivallast.
EI suhtunud keegi minusse halvasti, ega mina ka teistesse. Kõik suhtusid hästi, ehkki perekond ei ole just kõigerikkam ja iseloomult ka olin selline
tagasihoidlikum maatüdruk.
Olen selle üle ainult õnnelik.
Tsitaat:
Algne postitaja: eero
minu jaoks olid esimesed 9klassi täielik põrgu....aeg mida ei taha eriti mäletada oma elust....
jah on küll kiusatud. ja mitte vähe. mingit erilist vimma ei pea aga ei suhtle nende inimestega enam. hoian eemale ja ilmselt mingit teenet ei ruttaks ka neile tegema
minul on olnud enamasti õnne
pole pidanud eriti kannatama togimisi ja solvamisi,kuid mõni on vast kindlasti olnud...../me oli kunagi pisike ja väike
tüdruk,kelle eest suuremad alati seisid
7-9 klass oli masendav periood minu elus. Võiks nagu arvata, et mida vanemaks saadakse seda rohkem mõistust on, aga...
kiusatud otseselt ei ole -või olin lihtsalt nii sinisilmne ja ei saanud aru, et mind kiusatakse ....
aga nüüd kui meenutada, siis sõnadega
on ikka liiga tehtud küll .... õnneks mitte oma klass 
Keskkooli esimeses klassis läksin ühele kutile käsitsi kallale, kuna ta ikka läks liiale oma tobeda jutuga. Aga viimases klassis püüdsid kõik hästi läbi saada.
Madistatud ikka on. Üldiselt suutsin kiiresti taibata, et neid jamasid ei tasu väga pikalt seedida ja polnud probleeme, igat tüüpi pahandusi oli, aga
need ei mõiganud. Eriti nõme oli õppejõududega konflikti minna, need olid eriti julmad oma võimu kasutama ja nad teadsid, et päris niisama avalikult
neile kolakat ka andma ei tulda. (Üldjuhul
).
Irw. Tuli meelde, kuidas üks õpetaja utsitas ise rusikakangelasi ühe koolikaaslase kallale, kuna too ilmselt häiris teda
Ah, neid asju on
niiiiiiiiiii palju, aga keegi ei taha võimudele ette jääda ja midagi suurt välja ei tule.
Üldplaanis kuulusin "pahade ja koledate" (nüüd tuli see Eastwoodi film "The Good Bad Ugly" meelde
- seal on see ülikuulus
filmimuusika) hulka. Rohkem siiski mitte piinamiste ja muu pärast, rohkem pidevate koolikorra rikkumiste tõttu.
Põhimõtteliselt siiski pean ma kooli terroriasutuseks. Kuigi vahel sai ka ise seal teisi kiusatud. Hmm.
Lisaks olen eluaeg sattunud nõ. kõige kurikuulsamatesse klassidesse.
Võib mürki võtta, et enamus lapsevanemaid ei kujuta mitte halligi ette, kui noorelt võidakse täismõõdus julmusi korda saata. 
Njah mu jaox oli põrgu kuni 12-da klassini, siis nagu sai üx suur kaklus maha peetud pärast, mida mind enam ei torgitud aga sinnani kuna olin klassi kõige lühem/väixem siis võeti mu kallal päevast päeva igat moodi, 12-da alguseks lihtsalt oli mu kasv neile järgi jõud ja siis nagu sai suudetud neile kõigile korraga vastupanna. Sinnani oli nii, et kui ühest sain jagu siis tuldi mitmekesi ning kaotajax jäin ikkagi mina, kuna aga olen suht kange inimene siis klassi vahetada ei taht ma põhimõtte pärast kuigi seda nagu pakuti õpetajate poolt.
Veidi häbi, aga ma olin selline väga rahutu ja elav laps...pidevalt poistega pundis ja kampades...seega mind ei kiusatud, aga mina kiusasin teisi...
Lasteaias olin liider, kõigi lemmik, väga ülbe ja narrisin teisi. Hiljem olen sama mõõduga vastu saanud, nii et vorst vorsti vastu. 1.-4. klass oli täielik piin, aga siis ma vahetasin kooli, kuigi ema ei tahtnud selleks hästi oma nõusolekut anda. Nüüd on mul koolis palju sõpru ja mulle on hakanud kooliskäimine meeldima ka. Aga mõnikord ma mõtlen, et kõigile ülbitsejatele kuluks umbes aasta aega niisugust kooli ära, siis ei teeks nad enam mitte kunagi kellegile nii.
Mina olen kogu kooliaja kiusamise objekt olnud. Mäletan, et kui lasteaiast kooli läksin, siis lootsin, et asjad muutuvad. Aga ei ühti. Uuel aastal uue
hooga nagu öeldakse. Kõige sagedasem oli see vast miski 5-st klassist kuni 11-ni. Eks kedagi ole ju vaja kiusata ka
Eks selles vanuses ikka on nii,
et teistsuguseid ei sallita. Tagajärjeks oli see, et tõmbusin endasse... ja läks ikka väga pikalt enne kui ma sellest toibusin... nii 5-6 aastat peale
kooli lõpetamist. Nii mõnedki eredad elamused on koolipõlvest meelde jäänud.
Näiteks see on suht vastik tunne kui aknalaua peal istudes jalgadest sikutama hakatakse. See tegelikult mingi tala oli. Betoonist ja suht lai. Nagu
koolide trepikodades. Selline ilgelt abitu tunne, mitte midagi teha ei saa. õnneks päris maha ei tõmmatud.
Või siis pandi väiksemat sorti kappi kinni ja siis tõsteti kapp avatud akna peale. õnneks jäeti allaviskamise etapp ära. Ilmselt sellepärast et tegu
oli neljanda korrusega ja ilmselt oleks allaviskamisest suuremat sorti jama tulnud.. Ikka kooli inventari lõhkumine
. Aga ega seal kapis meeldiv ei
olnud.
Ja on ka õpetaja laua alla kappi kinni pandud. Kui õpetaja tundi tuli siis lasi välja.
Nukker, et õpetajad selles suhtes üsna ükskõiksed. Näiteks ükskord väänati käsi seljataha (see suht igapäevane tegevus oli mida minu kallal
harrastati). Õpetaja tuli klassi ja teatas: "Väänake juba rutem ära, tahaks tunniga peale hakata".... Sellega õpetajapoolne tegutsemine ka
piirdus.
kiusati kohe tublisti, eriti algklassides
togiti, noriti, tehti mingeid nalju omast-arust
ikka väga vastik oli
hiljem, kui kasvult juba suurem olin, panin täiega vastu
mina olin see õnnetu, kes tänu oma vennale pidevalt teistele jalgu jäi.... piinlik öelda, ent vennal oli koolis kapitaalne parmu-kuulsus (vend minust vanem ning nüüd täiskarsklane)... füüsilist vägivalda polnud, ent vaimset oli see-eest topelt... läks hunnik aega, enne kui julgesin uues koolis oma suu avada ning märkasin, et mind kuulatakse.... kooliaeg ei olnud just eriti lilleline....
minu esimesed kaheksa kooliaastat möödusid suht rahulikult kui mõni väike konflikt välja arvata ja ma pole sedasorti kunagi olnud, et enda eest seista
ei suudaks, aga keskas kannatasin kohutavalt õpside poolse vaimse vägivalla all - see on nii jube, kui õpetaja võib kõike: kui tahab siis mõnitab, kui
tahab paneb kahe ka siis, kui asi õpitud ja pärast jälle mõnitab (lõpueksamid tegin teises koolis ja need ained, milles mulle järjekindlalt kahtesid
pandi, tegin viitele), ja klassijuhataja tõstis abitult käed, et tema ei saavat midagi teha. ma olin ikka päris meeleheitele viidud!
viha ei pea, aga sinna kooli oma lapsi kunagi ei saadaks, kuigi loodan, et need õpsid on oma "palga" saanud ja enam õpetajana ei tööta
mu oma lapsed on kõik koolivägivallaga kokku puutunud, kuigi ei ole otseselt mingid kiusuobjektid, minu meelest on koolivägivald lihtsalt uuele, veel
vägivaldsemale tasemele jõudnud
ja kahjuks mu pesamuna klassijuhataja vägivallatseb nii lapse kui ka terve perega - katsume selle ühe aasta veel ära kannatada, siis tuleb uus
klassijuhataja ja ehk see on normaalne...
ise olen tehnikumis (häbi tunnistadagi) "kambavaimus" ühe toakaaslase elu põrguks teinud, kuigi ega ta isegi ilma süüta polnud ja proovis
veel mitut tuba, aga lõpuks läks koolist minema, ma ei tea, kuidas ta edasises elus hakkama on saanud
midagi positiivset ka: klassis, kus mu keskmine poeg õpib, on loodud selline õhkkond, et nõrgemad on võetud tugevamate kaitse alla ja ka väljaspool
tundi hoitakse neil silma peal, et paharette eemal hoida - ka nii on võimalik, kui kollektiiv tugev on ja eks me kõik ole isemoodi haruldased ja
erakordsed
Kaasõpilastega oli see suhe selline viftivifti. Nöögiti mind ja nöökisin mina teisi. Aga tundub, et ajad olid ikka kõvasti vähem jõhkrad. Praegu
kuuleb ikka täielikke õudukaid meiega võrreldes.
Ise ooperist oli muidugi minu ja õpetajate suhe. Tegemist sellise paraja maakooliga, mille kaader koosnes peamiselt pedagoogilisest praagist. Valdavlt
elus kibestunud ja eakad üksikemad/vanatüdrukud ja muud despoodid. Vahel sattus sinna ka mõni helgem pea aga üldine mentaliteet oli selline, et kui ta
ise ei märgand lahkuda siis söödi ta välja. Mõni ka kahjuks muteerus.
Minu õnnetuseks oli ka see, et ma olin suhteliselt andekas ja mul oli tapvalt igav seal. Lisaks ka lahtised lõuad ja varjamatu venevastalisus. Seega
siis oli aastate jooksul igapäevaselt arutlusel minu ümbersuunamine erikooli. Igasugused miilitsa lastetoad ja alaealiste asjade komisjonid ja
piirkonnavoliniku visiidid olid ka elu orgaaniline osa. Janiiedasi. Midagi head ei ole küll kahjuks meenutada.
See venevastasus tõi mullegi jamasid kaela.
Vene keele tunnid olid üsna piinavad. 
mnjah.. kah koolis vägivalda tunda saanud. Vaimset. Noriti ja mõnitati välimuse pärast. Esimesed kolm klassi tegi haiget. Pärast seda ignoreerisin
seda.
Mingid jäljed on jätnud, aga üldiselt on need inimesed minu silmis nüüdseks tühipaljad ümmargused nullid.
Omal ajal klassi "priimused" võeti oma kaitse alla (katus). Oli tavaline, et mõni kuldpea sai endale rahuliku elu, kui hakkas mõne karmima
klassikaaslase pinginaabriks. Aitas maha kirjutada ja muid tükke teha. Vastukaaluks turvateenus ja rahulik elu.
Kunagi (ise ei viitsinud palju kodutõid teha) sain pinginaabriks ühe "kuldaju", kes tegelikult oli ka mu sõber kodukandist. Oli probleeme,
et teised rusikakangelased tahtsid seda suurepärast infoallikat endale üle lüüa.
Info maksab. (Info = teadmised).
Hiljem olin selline eraklik, kõikide asjadega sain ise vabalt hakkama ja vajadusel olin ise pigem "priimus" kuniks mõne õppejõuga tülli ei
läinud.
Üldiselt mitte..kui siis kuskil 7-8 klass aga pärast küll mitte. Olen alati sihuke aktiivne olnud ja samuti mu tütar.Alul põdesin mina, tema ülekaalulisuse pärast-tema mitte.Nüüd ei põe enam mina kah...kõik on normis. Tema suutis olla tegus ka siis,kui paksuke oli ja ikka organiseerija olla ...mina poleks seda suutnud...üldiselt on lapsed kuni keskkoolini küllaltki julmad...siis nagu lõpeb see jama...
See julmus ei lõppe ei keskkooli, kõrg (üli-)kooli ega töökohtadega.
Olen kõike ise näinud. 
Meie keskkooliklassis kiusamist polnud. Meil vist mingi erandlik klass oli?
Meil olid küll grupid v kambad, aga kõik said omavahel hästi
läbi, tülisid polnud.
Ei tea...siis inimene ikka väga nõrk kui ennast täiskasvanust peast kiusata laseb...samuti on kummalised ka need,kes seda teevad...pole küll kogenud seda värki ülikoolis....kuigi see kah väga ammu polnud...
Eks minagi seda kogenud.
Nüüd juba parem.
Ma lihtsalt ei teinud sellest välja, see ongi kõige targem, kuna enamik kiusajaid tahab objekti ärritada/solvata.
Ma ise eriline solvaja pole ja isegi kaitsesin vahel mõnda poissi. Mulle meenub et mulle ainult kangesti meeldis väikseid lapsi selja tagant hirmutada

meil koolis said kõik hästi läbi, väike kool pole selliseid ülbikuid või pahasid poisse...me ise nats sõbrannaga olime koolis nn.pahad õpilased
aga
me ei kiusanud ega mõnitanud kedagi.
koolis on küll haavatud sõnadega.
ja see jätab ikka mõneks ajaks päris sügava armi
njah...ka mina olen selle kyysis kaua vaevelnud...põhiliselt vaimse, kuid ka fyysilise koolivägivalla all.. ka minu suhteid ja unesid ja eelarvamusi ja käitumist on see palju mõjutanud..alles nyyd tunnen, et ehks aan sellest peajagu yle olla..ja ehk ka õnnelik olla.)