
Olen ainult 17 ja 16 aastaselt tegin ma abordi. Nüüd kus on detsember olex mul sündinud laps . MINU LAPS !! Mulle on jäänud südamesse kõige valusam haav ja ma ei suuda seda vist kunagi parandada ... Minu elu on muutunud üsna palju peale aborti ... Olin meeleheitel ja vihkasin ennast - seda siiamaani .... Hakkasin tarbima narkot , et asjast üle saada . Narkot panin üsna tõsiselt ja sellega kaasnes muidugi kaasa ka igasugused ärakadumised võõraste sekka ... Ja kõige sellega tegin haiget ma oma poisile... Ta ei mõista siiamaani mu tegusi ja TUNDEID !! Kas see on siis õigustatud , et ta ei mõista mind ???
Mind huvitab, mis ajendab inimesi aborti tegema...
Sa peaksid abi otsima psühholoogilt või kellegilt vanemalt lähedaselt, kes su ära kuulaks... Üksi oma koormat kanda on raske. Võid mulle ka u2u-s
kirjutada. Kui oskan siis aitan.
Narkootikumidest hoia aga heaga kaugele - sellega ainult matad oma muresid mitte ei lahenda neid...
Ja veel - aeg parandab kõik haavad ja oma eksimustest me õpime, eriti kui need valusad on...
Ma arvan, et polegi vaja mingit mõistmist tingimata loota. Sinu oma sisemaailm on lagunenud ja oleks hea hakata seda kokku liitma.
Kui juba abordi tegid, siis ära enam ennast karista, see on küll raske tegu aga siiski ei välista suht. normaalset elu.
Abordi tõttu lõi Su energeetika sassi, mis igati soodustas narko panemist, kuna narko teatud mõttes lühiajaliselt tasakaalustab energeetika, aga
seejärel lammutab sest loomulikud energiavood ei kulge, narko sulgeb need.
Kui tõesti vaja, siis proovi arstide poole põõrduda. Minu tagasihoidliku pealiskaudse hinnangu kohaselt saabub olukorra normaliseerumine siis, kui
oled tõsiselt tegelenud oma keha ja vaimuga. Esmajärjekorras energiakanalite korrastamine ja treenimine. Siis hakkab keha energeetika normaliseeruma
ja ka sellega väheneb sõltuvusproblad ja muu.
Kui seda ei tee, siis võib juhtuda, et ees ootavad väga rasked ajad.
Aga lootust on!
ainuüksi su jutt on nii hüplik ja ... tasakaalust väljas. oled sama muutlik nagu ilm ja su (kunagine) teinepool ei saagi sind sellisena mõista; saab
ainult leppida sellega, mis tuleb. see peab küll imemees olema, kes pärast vahepeal toimunut (abort, narko) kannatab veel naise pidevaid
endakaristamisi ja masendushooge.
nüüd põraki teemast välja-
mul on päris palju oma kogemusi ja ka teistelt olen kuulnud seda tõestavat, et mitte vanemad ei vali lapse sündimisaja ja kasu pole ka lapse soo
planeerimisest - seda kõike määrab laps ise. tean ühte nõida, kes mäletab isegi neid põhjuseid, mille alusel ta endale vanemad valis. seetõttu olen
abordi vaikiv vastane.
Ära mõtle sellele, et sul oleks nüüd laps olemas. Või mis sa talle nimeks oleksid pannud või kui vana ta oleks või mis iganes veel. See ei aita
midagi. Sa ise teed endale haiget.
Sellel lapsel ei olnud aeg veel siia tulla. Sa tee enda elu korda ja iseenda mõtlemine ning siis saad uue lapse. Lapse, keda sa siia oled oodanud ning
keda saad kasvatada.
Ma pole küll aborti teinud, kuid ikkagi vahel mõtlen, et mis oleks saanud, kui tibu oleks sündinud. Sel pole mõtet. Ma poleks hakkama saanud ja ma
oleks võibolla last süüdistama hakanud.
Nii, et mis iganes juhut, juhtus juba ära. Sa lepi sellega, et seda last sa tagasi ei saa. Aga sa võid olla järgmisele parem ema!
Oot oot kas see sama tüüp (ehk sinu poiss siis) oligi sinu lapse isa või. Ja kui oli siis taganes ta oma kohustustest ja lasi sul abordi teha. Kui asi on nii, siis oli see abort ju täiesti õigustatud. Sest nii noorena oleks sul ikka väga väga raske saanud olema. Muidugi see narko teema on natuke nadi aga tõesti psühhiaatrid on selle jaoks kui sul on ikka väga sügav haav hinges. Aga lohutuseks tahan öelda, et see mis on olnud, see on olnud. Katsu heita pilk tulevikku ja üle saada sellest süütundest kas siis arsti abiga või ise kui sinu iseloom seda lubab.
Mis tehtu see tehtu ise olen ka teinu.
Narko on kõige hullem kuhu pageda,ise olin 2 nädalat järjest narko all ja peale seda see võõrutus ja kõik muu see ei tasu ära kallikene.Katsu endaga
rahu sõlmida ja homne päev psühholoogile või psühhiaatri vastuvõtule minna....soovitan soojalt ja kogu hingest...kui midagi tahad rääkida saada u2u ma
arvan,et saan sind selles palju aidata.Ole tubli ja nuta ka see aitab.Kalli-kalli Sulle!!!!!!
mjah... Tean yht 14-aastast neidu, kes hetkel 6-dat kuud rase...ja mul on hea meel ,et ta aborti ei teinud...aga mis tehtud, see tehtud...tuleb nyyd selles õppetunnist õppida...
Me kõik teeme elus valikuid ja kui see oli sinu valik, siis püüa mõelda, et antud hetkel oli see ainuõige. Narkots sind vaevalt aitab, sinu poisi asemel ei kiidaks minagi sellist teguviisi heaks. Sa oled noor, vaata tulevikku ja hoidu tegudest, mida hiljem pead kahetsema.
ma arvan,et on õigustatud su mitte mõistmine
nii nagu sa oma teguviise pole osanud ka ise hinnata
ehk peax enesemõistmist siis otsima asjatundjatega koos

Lahenduse leidmine ei ole probleemi eest pögenemine-seega, on poisi pahameel igati öigustatud
Parimal juhul tuled sellest välja...halvimal juhul...
mu sugulasel surid aastaid tagasi nädala ajaga vastsündinud kaksikud... oli ka kohutav shokk... aga praegu tal 2 last... toredad poisid.
elu peab ikka edasi minema, aga raudselt ilma narkootikumideta. selles suhtes ei tohi olla mingeid kompromisse.
Sul mõtlemine selline, et omal jõul vaevalt et hakkama saad! Ära häbene psühholoogilt abi küsida.
kas sa mõtlesid selle otsuse ikka enne tegemis lõplikut ära või tegid abordi ilma kellegilt nõu küsimata kui viimane peaksid minema nõuandlasse seal on väga head inimesed kes sind aitavad sul koormat kanda muidugi on see valus ja sul on kurb ja kahju ja kõik tunded segi selle tõttu et oma elu nüüd korda saada peaksid rääkima kellegagi.kui on head suhted ema-isaga võiks ka sealt toetust otsida usus nad on mõistvamad kui oskad oodata.igal juhul 6665810 see on sõle nõuandla seal kuulatakse sind kindlasti ära ja aidatakse kuidas edasi elada (ilma narkota)ilma süü tundeta.jõudu ja hakkamist.
jube
aga ära palun süüdista ennast selles eks
ma usun, et sa tegid aborti, sest oled veel liiga noor, et last saada. ja sa käitusid õigesti, kui sa ei suuda oma lapsele head elu pakkuda.
nii et ära nukrutse!
päikest!
Aborti küll ei poolda, aga kui oled alles nii noor ja poleks ehk lapsele saanud kõike eluks vajalikku pakkuda, on abort kindlasti üks võimalustest. Loomulikult on see kurb ja otsid ikka abi sealt, kust mitte ei tohiks (narko ja muu taoline), aga sellest peab üle saama. Hea mõte oleks küll psühholoogi juures ära käia.
Narkootikumid ja joomine kohe kindlasti abi ei too ning samuti see, kui ma siin hakkaks targutama. Võta aeg maha ja leia ennast yles. Nagu Ray ytles, lapi oma hingehaavad kokku. Ja kui ise ei saa, siis leia keegi, kes sind aidata saab ja toeks on. ja selle nimel ei tasu küll elada, et püüdleda selle poole, et su kutt jne sind mõistaks. Kui ei mõista, on juba tema enda proleem, tema sul ju lasi aborti teha...
Paraku on see tegu tehtud
Mina sünnitasin 16 aastaselt ja ma ei kahetse - olgugi, et elu on käest ära läinud ja mees ning lapse isa nüüdseks kaks erinevat asja! Juba seitse
kuud
Aga pisipõnn on mul 9 kuune ja ma never ei kahetse, et ta ilmale tõin
Nii armastan teda
Aga sina ole tugev! Elu on karm, inimesed on vastikud aga tuleb tugev olla! Sa saad hakkama ja kui meie sind aidata ei suuda siis peaksid sa pöörduma
spetsialistide poole! Kõigest saadakse kord üle - õnneks 