
Kui viibid lastega rahvarohkes paigas, nt. mingil üritusel või rannas päevitamas või rahva- ning autorohkel linnakäigul... No võimalusi on kindlasti
veelgi.
Kas jälgid omi võsukesi ise kullipilgul või loodad sügaval sisimas, et küll keegi ikka märkab kui miski neid ohustama peaks või nad pahapeal on?
Kas pöörad ise ka ümbritevaile mitteomadele pädalikele tähelepanu? Ja kutsud vajadusel korrale või lähed appi kui lapsed on hädas? Või on see iga
vanema enda asi kuis omad lapsed vaadatud saab?
Mul lapsi pole, kuid vahel rannas ikka jälgin lapsi. Kus nad liiguvad ja kas vanemad vaatavad. olen ka aidanud mõnel lapsel vanemad leida.
Aga kui mul oleks oma lapsed, siis mitte kunagi ei jääks sellele lootma, et erinevalt minust, keegi võõras võõraid lapsi jälgiks.
Minu jaoks on see hetkel sama, kui rannasoleku ajaks otsustada "mul seni lapsi pole, kui päike kenasti võtab"!
Ikka oma silm sai neil peal hoitud.Otseselt ise teiste lapsi pole keelama-käskima kippunud, aga väikestele hädasolijatele olen küll appi tõtanud.
Minu omad on juba suured nii võrd kui võrd.Üks seitse teine üksteist.Kui kodu juures väljas siis suht rahulik.Aga kui kusagil võõral alal viibime siis
olen küll tõeline kana ema.Rahu ei hetkekski.Kindlasti pingutan üle aga kuna olen töötanud lasteintensiiv ravis siis mõtlen õudusega sellele kui minu
omadega midagi peaks juhtuma.
On õnnetusi kus ei saa kedagi teist süüdistada kui vanemat aja ainult teda.Ja kui see lastele tervise tagasi annaks siis kindlasti ka teeks seda.
kuskil sisemas miski instinkt paneb alati pisikestele järele vaatama ja jälgima,olgu see siis oma laps v. võõras
.......tähelepanu ei ole kunagi
liiast,sest lapsed on mänguhoos vahest tormakad ja võivad ise endeid unustada n. kohkuvad neile võõrastes oludes
Minul kipub ka silm pulkas peas olema. Ikka vaatan, et mis, kes ja kuidas. Ka kodu juures kiikan aknast välja, et näha ja kuuldagi mis toimub. Parem
karta kui kahetseda. Ja sellele ma loota ei julge, et keegi minu lapsi valvab kõrvalseisvatest isikutest. Eriti rahvarohketes kohtades.
Kuigi kohati on küll tunne, et mõnele vanemale ei lähe lapsed sni korda kuni mõni jama on koos või juhtund. Ja siis kah kähku kas minek või
ümbritsevate süüdistamine hooletuses või krt teab veel milles. Et nad silm pulkas peas valvanud ei ole. Vahel ei suuda aga teine inimene, kel omal
lapsi ei ole üldse teatud ohuolukordi (laste jaoks) tabadagi.
POle veel last, kuid kui saan siis kindlasti jälgin teda kullipilguga.Nats võin piiluda teisi lapsi ka, kuid yldiselt arvan et aega yle ei jää.
Oma lapsed ja ise vaatan. Kui enda või teise pisike mõne probleemi kallal maadleb, siis lasen neil esiti ikka ise hakkama saada ja alles suuremas hädas tõttan appi. Eks endalgi on mõnikord mõnus kui keegi kõrvalt abistab. Äkki ja ootamatult!
Istun nagu kana neil kõrval ja jälgin pidevalt - ei saa ju loota/oodata, et keegi võõras minu lapsi vaatab, neile appi tõttab kui vaja peaks olema jne...
mina küll ei usalda sellist asja kellelegi teise. ikka jälgin ise last, et midagi ei juhtux
mina olen kui kotkas...pilk oma jõmmis kinni ikka....pole kunagi teistele lootnud ...ainult ja ainult iseendale
Lasen üsna vabalt ringi lipata.
Natuke küll muretsen, et äkki ikka läheb kaotsi. 
miks siis üldse last randa kaasa võtta kui tead, et ta sinu enda hooletusest võib kaduma minna.
Omad lapsed juba suured kuid ikka püüan jälgida vee ääres olles neid.
Ise olen 6 aastase poisi nattipidi veealt tagasi toonud. Vanemad ei uskunudki et nende võsukese elu oleks ohus olnud
Olin tookord päris vihane!
Väikelaste puhul arvan, et oma "kullipilk" on kõige parem. Tegelikult on suht kole kui lapsed ära eksivad ja mitte mõmmigi oma vanematest ka
ei tea, kes rääkidagi ei oska, samas paterdada suudavad. Ja sageli on ka rääkivad lapsed sedavõrd paanikas ja nutavad, et ikka sõna suust ei saa.
Aidatud on neid üks jagu.
Tsitaat:
Algne postitaja: Lola69
Kui viibid lastega rahvarohkes paigas, nt. mingil üritusel või rannas päevitamas või rahva- ning autorohkel linnakäigul... No võimalusi on kindlasti veelgi.
Kas jälgid omi võsukesi ise kullipilgul või loodad sügaval sisimas, et küll keegi ikka märkab kui miski neid ohustama peaks või nad pahapeal on?
Kas pöörad ise ka ümbritevaile mitteomadele pädalikele tähelepanu? Ja kutsud vajadusel korrale või lähed appi kui lapsed on hädas? Või on see iga vanema enda asi kuis omad lapsed vaadatud saab?