
Kas peate õigeks, et lapse füüsiline karistamine on nyydsest seadusega keelatud?
Ja mis siis saab, kui ma peaks kunagi last tutistama selle eest, et ta järjepidevalt laamendab ning pähe istub?
Tal õigus mind kohtusse kaevata? Nõuab minult trahve välja? Või maksan trahvi politseile ja riigilõivu selle eest, et julgesin oma last karistada?
Ei ole laste peksmise poolt, kuid see on küll lollus!
Ei poolda füüsilist karistamist, aga seda ma ka ei usu, et selle seadusega keelustamisega midagi paremaks muutuks
Ei poolda kah laste kolkimisega kasvatamist, aga jah ... Seadusega siin vaevalt midagi ära teeb tõsiselt vägivaldsete vanemate vastu.
Arvan, et löögi alla satub tavaline perekond, kus tõesti võibolla laksu peale tuleb korra sotstöötaja-politseiga tegemist. Samas tõeliselt vägivaldne
urgas jääb ametimeestest puutumata ja lapsed ikkagi nö hätta. Sinna lihtsalt sotstöötaja oma nina oma kitli huvides ei pista. Seal saaks tema kah
peksa. Ja nii on jälle üks hambutu asi juures.
Ja kuhu see hirmus vaba kasvatus viib? Kus pole midagi, mis last veidigi korrale kutsuks? Ma ei poolda ka hirmuvalitsust, aga head sõna iga laps ikka
ei kuula kah.
No on lapsi,kes sündinult head ja kuulekad ja selliseid ,keda peab rangemalt kohtlema....peksa just ei annaks aga väike vitsake või laks või tutistus
kulub mõnede juures ära...ka mõne tegevuse piiramine,kui korrale ei allu...
Muuseas,need kõige vingemad tegelased hakkavad seda asja ära kasutama ja pole ka ime ,kui enda laps su karistamise puhul võimuesindajaid kohale ei
kutsu...
Loomulikult on olukordi igasuguseid aga kord peaks ikka olema...praegu sammume küll ma ei tea mille suunas....liigne vabadus pole kah hea...
Niiet tõega mitme otsaga asi....hea,et enda oma juba piisavalt suur...ja siiani mõistlik olnud...(järgneb kolm korda sülitamist üle õla)
Seadus seaduseks. Ei ole selle poolt, et lapsed peavad oma vitsad saama. Kui paha laps, siis anname aga ata-ata.
Iga vanem kasvatab oma võsukesi nii nagu oskab ja suudab. Mina eelistan rääkimist.
Olgugi, et vahest ei saa sõnadega midagi selgeks teha või laps ei taha su juttu kuulda võtta, on kõnelemine ikka parem,
kui rihmatamine/löömine ja kas-lähed-murrad-ise-omale-õuest-vitsa(ga) hirmutamine või surmtõsiselt selle mõtlemine.
Ma pidin pealkirja kohe kaks korda lugema, kui selle uudise otsa sattusin, see on lihtsalt nii ajuvaba. Valesti ei maksa aru saada, mingi padupeksmise
või sadistliku karistamise poolt ma nüüd ka ei ole, aga vat füüsiline karistamine on midagi, mis peaks küll perekonna siseasjaks jääma, riigil sinna
asja pole. Seda väga lihtsal põhjusel - POLE OLEMAS KAHT ÜHESUGUST LAST. See, et inimene ühe lapse ehk ainsagi laksuta üles saab kasvatatud, et
tähenda, et järgmine samasugune tuleb. Mina olen oma elus ainult ühe korra naha peale saanud ja taevas teab, et see läks õigesse kohta.
Mina arvan - lapse karistamine tema patutegude eest peaks jääma puhtalt tema kasvatajate otsustada, arvestades lapse iseloomu, mida riik kuidagi teada
ei saa. 
üks laps ainult on...ja kui veel seda ka lööma hakata - oleks neid rohkem,võibolla siis 
ma siiski ei ole füüsilise karistamise poolt, sest tean et on ka parem viis asjade ajamisex- vea seletamine. asi on ainult lapsevanema viitsimises ja
nö kätte võtmises. nimelt sai minu perekonna liikmex üsna pikakx ajax üx tark mees. oli absoluutne füüsilise vägivalla vastane ja tema karistusviis
seisnes selles et tema hakkas süüdlasega arutama probleemi. täiesti rahulikult, kordagi häält tõstmata, tõsiselt ja süvenenult, põhjalikult. arutas
läbi kõik nö mis, kus, kes, mix, põhjus, tagajärg, üldised näited, kuidas olex võinud reageerida jne jne. jutuajamine kestis sel puhul mingi 1-3
tundi, sõltuvalt probleemi raskusest. mitte kunagi ei tekkinud selle juures mingit alandst ega süüdistust a la "sina paha ja loll tegid
nimodi", hoopiski oli peale seda tüki maad targem ja rahulikum olek, umbes selline tunne et voh, nüüd ma oskan kaa mõnes olukorras sama tore ja
tark inimene olla nagu temagi
ja õpetustest ei tekkinud kah eriti mingit tahtmist üle astuda sest siis oskasid juba ise oma käitumises rumalust
näha.
samas on mul tegelikult olemas võrdlusmoment seoses füüsilise karistamisega sest suurema osa lapsepõlvest on peks kasvatajax olnud. ainus mis
valu-kasvatus mulle õpetanud, on piiritu põlgus nende vastu kes seda rakendasid ja üldse taoliste teguviiside vastu.
üldjoones ei tauni ma mõnes olukorras mõistuse piires laksu või tutistust sest nt kui inimene hüsteeritseb ja märatseb arvesse võtmata kedagi ega
midagi, siis võib laks mõistuse koju tuua, et inimene hakkax ise mõtlema mida ta teeb või tegi, et kellegi teise poolt sellise reaktsiooni ära teenis.
aga inimene keda liiga tihti lüüaxe enam iga kord uuesti ei mõtle, et huvitav küll, mix ma seekord suraka sain.. sel puhul on mõtted ja tunded teised.
ise tunnen küll kellegi suures vihahoos löömise pärast väga suurt häbi ja süüd, jubelolli inimese tunne tuleb peale.
no nati malakat pole kellelegi kahjuks, lapse psüühikat mu meelest rikuvad palju rohkem igasugu vägivalda ja jubedusi täis multikat kui väike keretäis.
Tsitaat:
Algne postitaja: vantark
no nati malakat pole kellelegi kahjuks, lapse psüühikat mu meelest rikuvad palju rohkem igasugu vägivalda ja jubedusi täis multikat kui väike keretäis.
No kuulge, seadusega ära keelatud laste füüsiline karistus. Täielik jama.
Ma ei poolda vägivalda. Aga laste karistamine on igati asjakohane. Olen vist korduvalt siin foorumis rääkinud, sellest et kui minu ema poleks mind
füüsiliselt karistanud ( vitsa andud, tutistanud, laksu pepu peale jne.) ei oleks ma hetkel siin ja ei kirjutaks. Seega veel kord - TÄNAN SIND EMA, et
õigel ajal mõistuse "p****st pähe tagusid".
On lapsi, kes saavad aru sõnadest, kes tegudest. Minu õde sai aru sõnadest ja ilmselt kogu oma lapsepõlve jooksul oli ta ainult üks kord nurgas (
seegi võibolla). Mina aga ei hoolinud sõnadest - tegusid oli vaja - asja eest vitsa ja nurka.
Nii et järeldus siit - vastavalt igale lapsevanemale ja igale lapsele ka kasvatus.
Kui mina ikka tahan - siis ma ikka karistan last vitsaga ja mingi seadus mind siin ei takista.
Ärge arvake, et ma lapsi peksma hakkan vaid minu mõte on ikka see - õige asja eest on ÕIGE füüsiline karitsus alati õigel kohal.
jah
ise olen vitsa ja rihma saanud
ja kui kunagi peaks siuke õnnetus juhtuma, et mul lapsed, siis nad saavad ka samamoodi rihma ja seisavad nurgas
See täiesti oleneb. Kui laps täiesti allumatu, teeb midagi millest talle mitmeid kordi räägitud. Mitte ükski muu vahend ei tööta, siis.
Muidu pooldan suunamist & muid vahendeid.
Tihti mis viga tekib, füüsilist karistust kasutatakse liiga tihti ja mõtlematult.
Füüsiline karistus tekitab viha, mingis eas akatakse mõtlema, olen tugevam & enam sa seda ei tee.
Üldiselt, seadusega sellist asja keelata. Kindlasti ei.
Inime õpib kahe mäluga: Vaimse ja füüsilisega. Vahest peab lihtsalt keha 1 koma teist mäletama.
Viimane seadus oleks sama tark kui vahepeal räägitud töö seadus, kui töötaja vallatatakse, kannab kõik tema vallandamisega seonduvad kulud 
Üks alternatiivne käsitlus seletab vitsa andmise kasulikkust sellega, et kui tagumikule viilikirja lüüa (loomulikult mõõdukuse piires ja ikka olulisel
põhjusel), siis pidavat see mõjutama läbi närvisüsteemi ka aju, mõistust, ehk siis kujundlikult väike shokiteraapiaga kiirkorras nutikuse
stimuleerimine.
100% ulatuses vast küll keelata ei tasu ja ei saa kah.
Alati leiab ju kuldse kesktee. Ma hakkan oma poissi nüüd nõgestega nahutama. On valus, aga tervislik. Ja peksmiseks ei saa seda mitte keegi nimetada!
normaalne aga kõik on suhteline ju. peax ikka asjad rääkimisega selgex tegema. rahuliku närvi säilitama. aga tutistada natuke nagu võib ju kui muu ei
aita, aga siis mitte kõvasti ja kui muudmoodi ei saa.
Samas võix juba laste peale karjumise/õiendamise/mõnitamise ja sellise ebanormaalse suhtumise ka ära keelata.. saate aru.
oleks neid rohkem,võibolla siis
appi kui imelik suhtumine... olex neid rohkem...mis õiguse see annab ? nad on sama moodi lapsed ja inimesed keda tuleb hoida... jne.
vahel annax praegugi poisile kerepeale aga piinlik hakkab suurt meest väänata
.....lauluke ju ilus,et head lapsed kasvavad vitsata aga ma siiski tahax teada palju neid vanemaid on kes vaid pead silitades lapsi kasvatavad
ma arvan, et lapse tutistamises küll midagi halba ei ole.... ja see seadus küll midagi ei muuda....pigem võix selliseid seadusi karmistada, mis kehtivad nende vanemate kohta, kes täiega oma lapsi pexavad.
Praeguses lastekaitseseaduses on järgmine paragrahv.
_§48. Lubamatus õhutada vägivalda
(1) Eesti Vabariigis on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis imiteerivad inimeste ja teiste elusolendite hävitamise vahendeid. Erandiks võivad olla
spordi- ja osavusmänguvahendid, kui neid kasutatakse eesmärgipäraselt.
(2) On keelatud lastele toota ja demonstreerida trükiseid, filme, heli- ja videosalvestusi ning esemeid, mis õhutavad julmust ja vägivalda.
(3) Käesoleva seaduse § 47 2. lõikes, § 48 1. ja 2. lõikes ning § 50 1. lõikes sätestatud nõuetest kinnipidamise üle teostavad järelevalvet vastavalt
seadusele Tarbijakaitseameti ja Politseiameti ametiisikud ning valla- ja linnavolikogu poolt volitatud sotsiaaltalituse ametiisikud.
_
Miskipärast ma ei usu ei seda, et uuest lastekaitseseadusest need punktid välja jäävad. Miskipärast ei usu ma ka, et mängupüssid lettidelt kaovad.
Miskipärast kaldun ka arvama, et laksu, tutistamise, vitsa ja võibolla rihma kasutamises ei muutu midagi. Vähemalt mitte järsult ja kiiresti.
Ja võibolla parem ongi.
Noh, mina olen ennem uskund rääkimisse ja noomimisse. Naine aga ütleb et ega ema vits lapsele liiga tee ja annab meie poistele möningi kord vitsa.
Poisid ise eelistavad tihti vitsa, ütlevad et mul liiga kaua kuri nägu...
naine leiab et kui juba kolm korda jutt ei aita siis peab laps tundma.
Ega need karistused nali pole. Naina küll rahulik aga möjuvasti lööb, ja triibulisi mittu päeva näha. Nii jääb paremini meelde tema leiab. ja poisid
korras. Usun et lastel vaja tunda et olevad karistuse saanud kui liiga palju lollust teinud. Mäletan seda enda kodust. Kartsin küll ema vitsa ja rihma
aga kui oli möödas siis oli möödas ja mitte rohkem seletamist polnud
Nii nagu paljud eelnevad siin kirjutanud...arvan samuti...lapsed ON erinevad. Mõni kasvab ilma vitsata ja suuremate keelamisteta. Mõni lausa üritab
proovida kui kaugele ta su närvi ajamisega suudab viia.
Ma ei poolda laste lauspeksmist ja vägivalda...kaugel sellet...olen seda laspena ise palju näinud ja kogenud. Aga natuke vitsaga sabaalune tuliseks
teha, kui asi ikka tõsine ja muidu pole kuulda võtnud, siis see küll mööda külgi alla ei jookse.
Eks see kena vabakasvatus ja pai tegemine viib lõpuks meid sinnani, kus Ameerikas ollakse ja mujal kus vabakasvatus väga IN. Kooli minnakse relvadega,
teismelised kaebavad oma vanemad kohtusse, mis sest et ise keretäie välja teenisid ja vanemad on neid kasvatanud toitnud ja katnud.
Minu poolest tehku mis tahavad, kui laps ikka hoolega teenib vitsa, siis lõpuks ta ka saab. Ei lase mina oma lastest luusereid kasvada. Õnneks ei
juhtu seda tihti, et pean vitsa järgi haarama, tavaliselt aitab seletamisest ja niisama kurjast pilgust. Vast nii 3-4 korda aastas annan vitsa...ja
seda kolme lapse peale jagatuna
Vahel lihtsalt nad suudavad nii kaua norida
Poiss on saanud enamjaolt sõnadest aru...saab sügisel 14 ja vitsa on selle aja jooksul saanud vist 2-3 korda. Tüdrukud on rohkem tulehargid ja
kraaded...vahel vaja neid rohkem taltsutada. Minu arust näitab see väga hästi, et lapsed võivad olla ikka väga-väga erinevad, mis sest et kõik minu
omad
Või saan mina poistega paremini hakkama, kui tüdrukutega 
Kui laps ikka tahtlikult sigatseb, siis on ta ära teeninud ka füüsilise karistuse. Omad lapsed olen ilma vitsata üles suutnud kasvatada. Kõik probleemid on lastele puust ette tehtud, punaseks värvitud ning lilled ka veel peale joonistatud. Sõnadel on probleemi üksipulki lahkamise juures suur tähtsus ning arvan, et kui seda maast madalast järjekindlalt teha, lubatavuse ning mittelubatavuse piirid kindlalt paika panna ning neid suvaliselt mitte muuta, siis saab sõnadega hakkama. Kui laps aga ületab paikapandud piirid korduvalt ja tahtlikult, siis enam ainult sõnadest ei aita. Tulevast pätti poleks ma nõus kasvatama ning siis juba läheks käiku midagi mõjusamat ja meeldejäävamat - olgu see või üks korralik keretäis.
Mõni kasvab ilma vitsata ja suuremate keelamisteta. Mõni lausa üritab proovida kui kaugele ta su närvi ajamisega suudab viia.
ega lapsed niisama sigatsema kyll kipu...
äkki viskas lapsel millegist yle ja meelega pyyab sind närvi ajada..
See keelamine on küll täiesti mõttetu. Esiteks, vaevalt keegi seda järgima hakkab. Teiseks, nii kasvabki Eesti Vabariik täis neid luusereid, narkareid ja pätte.
Tegelen ise noorte ja lastega ja olen osalenud paljudel lapsi puudutavates koolitustel. Üks koolitaja ütles lapse füüsilise karistamise kohta väga
targa lause:" ega see ilus ei ole, aga üks laps peab korra vitsa saama"
Arvan et see on õige, korra ju võib, aga mõni lapsevanema karistab last ruskatega, see ei ole õige.
Arvan, et see seadus on mõtetu
mäletan ka kui poisid väiksed olid, tuli ikka aeg-ajalt meelde tuletada, kes keda kuulama peab...ise nutsin ka aga oma laksud said nad ikka kätte kui
tarvis oli...
ega e ka maksa lapsel lasta endale pähe istuda...
väike laks ja vits nüüd küll kellegi ahistamine pole...ja ennäe imet! kohe kuulati sõna!
Jah, mäletan seda hästi enda lapsepölvest. Isa oli seletaja ( nagu mina täna ise:rolleyes
Emale aga kolmest öelmisest aitas. Kui söna ei kuulnud,
sain tundma. Hull oli küll. Nägin kuidas ta vits töi ja siis väga rahulikkult käskis mull püksid maha laskma. Ja siis tuli algas. Tema oli alati
rahulikk. Löi möjuvalt ja kaua, ei aitanud mu kisa . Aga kui valmis siis jäj meelde kauaks ajaks. Pepul triibulised näha mitu päeva.
Kuni uusi
rumalusi leidsin teha ja ema töi uue vitsa väljast. Olen täna väga tänulikk ett ema psüholoogiat polnud lugenud, nagu isa. Pani kindlad piirid aga
armastusega . Halba söna ega söimamist tema käest kunagi kuulsin. Kartsin tema käest vitsa aga mitte teda ise. Olen niisuguse naise enda lastele
leidnud Parem vahetevahel tuline tagumikk kui tuline öhkkond.
Õige, piirid peavad olema. Ja ega väike vits ei tohi küll kasvatusest puududa, sain mina ja saavad ka minu lapsed. Olen küll emale tänulik, et sain asja eest... aga jah mõni kaebaks ema vist takkajärgi kohtusse ka.
vitsaga ei aja läbi vitsal pole lehti.
On palju mõjusamaid mõjutamise vahendeid kui peksmine.
Ja verbaalne kasvatus mõjub paremini.
On kask eri asja.Kas vanem tarvitab vägivalda et,last allutada elu eetikel või oma saamatuse välja elamiseks.
Oma silme all suri laps kes suri trauma taga järjel mis põhujstas ema vägivald.
Kui aga minu laps röögib ja peksab uksi kinni nii et,klaasid purunevad siis tuleb ketukas nagu nalja.
Ausalt olen oma lapsi löönud ainult üks kord elus ja rohkem pole vaja läinud.Vähemalt siiani.Piisab ainult pilgust ja asi selge taas.
Lapsed on 7 ja 11 aastane.
Kaevaku kohtusse või selle taha.Nii kaua kui mina leiva lauale panen kehtivad minu reeglid.
Lapsed küll erinevad aga arvan et tänapäeva möned vanemad ei julge öigel aial piire panna. Rääkisin ise enda ja lastel näod siniseks, ilma eduga.
Naine leidis et kodu pole kaklemise tuba ja kui jutt ühest körvast sisse ja teisest välja alati läheb siis proovida vanemat meetodit. vitsa. Tema ei
pahanda ja karju vaid rahulikult ütleb et kui üks kord veel nii teed siis saad punatriibulised.
Sellest sageli aitab. Ja kui mitte saavad karmi
aga rahulikku nahatäie vitsaga vöi ( vanemal poissil) rihmaga. Leian ise et möni kord jätkuks poolega aga lapsed leivad et see on öiglane ja et nad on
ära teeninud karistuse. No hard feelings. Minu ema karistas mind niiviisi kaa ja eriti tunne et olen heastanud mida tegin on tähtis. Nii öppisin
piirid. Alles kui vanemaks sain hakkasin juttust aru saama. Kui olin kolmteist sain viimane kord ema käest rihma.Olin suitsu ja viina vötnud ja tulin
öösel koju. Jube valus ja kestis kaua see nahatäis. Aga ei hakkanud tarvitama...
Kui laps ikka tahtlikult sigatseb, siis saab laksu kirja küll. Enne hoiatan ja kui ikka ei kuulata, siis enam leelotama ei hakka. Omad lapsed on vaid paaril korral laksu saanud, nendega sai suuremas enamuses sõnadega hakkama. See, et laps karistuse puhul trotsi täis läheb, on vale jutt. Iga laps tunnetab tegelikult oma piire ja teab, et ta neid pahanduse korral ületab. Teab ta ka seda, et pahale teole peab järgnema ükskõik milline karistus, kas siis noomimine, riidlemine või äärmisel juhul laks sellesse va pehmemasse kohta. Sadistlik peksmine on hoopis midagi muud ning sellistel vanematel pole vahel vaja erilist põhjustki, et vitsa või pandlaga rihma haarata. Sellised peaksid ennekõike omaenda närve ravima ja alles siis lastekasvatamisega tegelema hakkama. Laps pole oma tujude väljaelamise objekt.
Tsitaat:
Algne postitaja: Epukas
Kas peate õigeks, et lapse füüsiline karistamine on nyydsest seadusega keelatud?
Ma saan aru, et last ei tohi peksata, aga tutistamine ju nii syytu tegevus...
Minu arust tutistamine on küll palju alandavam ja vägivaldsem tegevus, kui korra vitsaga vastu taguotsa nähvata või väike laks mööda pehmet peed anda.
Kui laps karistuse ära teeninud ja tõesti aru muud moodi ei saa, siis enne natuke taguots kannatab.
Tutistamine on alandav ja tekitab lapses rohkem trotsi ja viha, kui õiglaselt välja teenitud vitsanähvak vastu istmiku, mis siis natuke aega meelde
tuletab, mis sai valesti tehtud ja millest edaspidi hoiduda.
Mina leian samuti, et tutistamine on lapsele palju alandavam kui sähmakas vitsaga. Sama kehtib ka nurkapaneku kohta. Mõlemad karistused madaldavad lapse eneseväärikust ning neid pole ma ka mitte iialgi oma laste juures kasutanud.
Tutistamine, körvakiilud ja söimamine vöivad alandavad olla, jah. Need tihti ägeduses tulevad. Vanem peab lapselse näitama et nüüd oled väga üle piiri
läinud, ja siis rahulikkult peput paljastama ja kas laksu,vitsa vöi ( vanematel lastel) rihmaga tagumikku tuliseks teha. Mölemad: ema kui naine
väitavad et see väljendus et ema vits lapsele kunagi liiga ei tee on väga öige, emad tunnevad kui möjuv karistus on vaja,liiga kerge jättab trotsi ja
jonni
. Peab meelde jääma. Ema käe silitust peaks laps iga päev tundma,
ema käe karistust harva, aga siis valusasti
Lapse näkku peksmine on minu meelest ikka eriline sadism. Täiskasvanu peaks suutma oma viha sel määral valitseda, et selleni ei lasku. Piiri ületamisest märku andmiseks on olemas ka sõnad. Laps on täiskasvanust palju, palju väiksem ning käega antud hoop näkku teeb talle tohutult valu. See pole enam lihtsalt karistus vaid tundub rohkem peksukoti kasutamisena. Ehe kasevits kedagi vigaseks ei tee, kuid pähe peksmine võib küll teha.
No kui tutistamine alandab siis järelikult jääb se talle ka meelde!
peaspetsialist, last ei karistata alandamise pärast. See on juba vägivaldne ja tõesti võiks olla karistatav. Alandamine on ääretult võigas
kõigi inimeste puhul, aga eriti laste puhul.
Karistuse eesmärk on ikka vast see, et kui laps pole korduvast keelamisest või jutust aru saanud, siis kerged triibulised ehk paremini tema
mõttemaailma jõuavad.
Alandamine pole karistus...see on juba kokku nii füüsiline kui vaimne vägivald
No tutistamine muidugi noh see muidugi pole midagi, aga sellega olen muidu küll nõus,et muu füüsiline vägivald nagu löömine on keelatud ,sest tean
omadest kogemustest kuidas lapsele jääb ideaalselt meelde kuidas teda näiteks 10 aastasena löödi ja ta mäletab seda kogu elu.
Ikka peaks ka mõnikord vitsa kasutama, kui tõesti enam muudmoodi ei saa ega oska. Ise olen saanud, aga tean ka mille eest...
Laks vastu peput või vastu sõrmi kulub ikka ära küll minumeelest...
Olgugi et minu õde proovis mitu korda kohe peale laksu vastu sõrmi saamist uuesti käppida seda, mida ei tohtinud...
Kerepeale pole ta kunagi sanud ja emaga tihti arutame, et plika ülekäte läinud sellepärast, et pole kunagi õiget keretäit saanud...
Mina omad rihmad ja vitsad saanud... Kasuisa, aga ei luba emal õele vitsa anda... Ükskord emme andis küll õele rihma vist... Ja siis ütles, et kui
issile räägid, saad uuesti...
Aga no selleks, et näha mis saab lastest, kes pai all kasvanud saab, tulge külla... Ma näitan... SEE ON JUBE!!!
Vanematel pole õe üle mingit võimu.. Õde oli koduarestis, aga ta võis koertega õues käia... See kujunes selliseks, et ta võttis hommikul kell 10
koerad, läks õue ja tuli tagasi õhtul 10 ajal... Ja vanemad ei saanud talle midagi öelda, sest ise lubasid teda koertega õue...
Mina olin jälle ainuke, kes õe peale karjus...
Oijah... Eks kui endal laps(ed) kunagi, siis saab jälle muljetada... 
Pai on pai ja nahatäis on nahatäis ja nendel tuleb vahet teha. Ema alati ütles et parem anna harva vitsa aga möjuvalt kui pehme pepulaks tihemini. Ja
nii ka sain...
Nutt ja kisa ei möjutanud teda kergemini mind karistada. Ja kui ükskord vastu hakkasin sain esimesed triibulised ja siis nurka
järelmötlema, püksid maas ja siis teine kord jube tuliselt . See kord tublid vitsavorbid . Kunagi ei hakkanud vastu peale seda. Laps peab tundma et
see on ärateenitud karistus. Ja näha et vanem on rahulikk ja pöhjalikk kui karistab, ilma kurjade sönadega. Siis ei tule alandustunne. Nii nuhtleb
naine meie lapsi. Tihti seda pole vaja. Aga kui laps söna mitu korda ei kuule läheb lapsega koos öuele vitsa valima. Toas laseb laps ise püksid
maha, käed pole enam vaia kinni hoida ja siis lööb naine rahulikkult ja aeglasti, mitte ägedasti, vitsaga ( vöi rihmaga, vanemale poissile) Emana
tema kuuleb häälest millal jonn ja trots ära on ja laps teab et triibulised on ära teenitud
. Ja siis löögid peavad sügavale möjuma. Laste emal
on nendel kordadel väga karm käsi olnud, aga hea tulemus ja kasvatus. Lapsed möni tund peale karistust rahul ja röömsalt mängivad. Ja et möni päev
vitsavorbid näha ainult aitab mälut. Rihmaga neid ei tule ja sellepärast lööb valusamini et möjuda pikkemi. Mölemad suursugused emad, palju paid ja
silitust. Aga kui vaia on auktooriteedid kes oskavad taguotsa kipitama panna...
oeh, endal nyyd laps tulemas ja kohe ei teagi...
seadusega on mõeldud head. kuigi jah, nagu tavaliselt, on sellest tulnud välja totrus. põhimõtteliselt on ju ka põhiseaduses öeldud, et vägivald on
keelatud, seega midagi uut pole. eestis on paraku liiga vähe lapsi, kes teavad oma õigust minna kaebama valitseva koduvägivalla üle. mina ei pea
koduvägivallaks paari laksu pepule või tutistamist, kuigi eelistan seletamist, vaid seda, kui laps saab suht syytu asja pärast niimoodi naha peale, et
ta koolipingil nadal-paar istutagi ei saa. rääkimata karmidest eksimustest ja nendepärast peksa saamist. paraku olen näinud mitut sellist juhtumit. ja
lapsed võtavad seda, kui loomulikku elu osa.
kuna minu enda suurimaks karistuseks oli see, et ema võttis mind põlvele, rääkis minuga väga tõsisel, hirmuäratvalt rahulikul toonil ning karmi näoga.
rääkisime kõik selgeks, miks emale ei meeldinud minu tegu, mis võiksid olla selle kõige hullemad tagajärjed, miks ema kardab, et minuga midagi juhtub,
miks on asju keelatud, jne jne... meie vestlused kestsid ka mitu tundi tihti. pärat tõesti ei kippunud teist korda samma ämbrisse astuma, sest oskasin
seda olukroda juba analüüsida ning tagajärjed teada. vahel sain natuke tutistada ja paar mitte tugevat laksu, vaid põhimõttelist, st noomivat laku, et
sain asjast aru, ilma, et otseselt valus oleks(füüsiliselt).
tahaks ka ise nii osata.
ja alati, kui last karistada, ükskõik, kas vaimselt või füüsiliselt, tuleb lapsele selgitada, miks karistatakse, et poleks väärarusaamu.
see jäi lisamata.
Epukas. Huvitav lugeda et sinuga siis nii seletamisega aitas. Köik lapsed küll omamoodi. Endal ja enda lastega see korda ei läinud. Mida tahan oma
kirjelduses röhutada on just see, et laps peab karistust tundma ja arusaama. Ema ei tarvitanud vägivalda, kuigi mönikord väga kaua ja valusasti vitsa
vöi rihma andis. Ega rohkem kui paar päeva vitsavorbid natuke hellad olid. Istuda alati sain. Esimine öö vöibolla parem köhu peal magada
Isegi
kui üks kord natuke veri väljas, sügavasti kunagi polnud. See on just see ema vitsa idee. Emad teavad möötu. Minu lapsed vihkavad minu pikka
seletamist ja eeldavad ema käest kövasti antud punatriibulisi...
Pole olnud vajadust peksta last.
Pole ka mind peksuga kasvatatud.
Oma laste juures rakendan seletusi läbi huumoriprisma. Ka keelatud asjad said just nii selgeks tehtud...näidates halbu asju naeruväärsena...
Mul pole ideaal-lapsed...ex nemadki teevad pahandust aga nahutada pole vaja olnud.
Rinnust kinni võtnud ja raputanud olen poega küll....
Jumal on mind kõnevõimelisena loonud ja kõik asjad annab selgeks rääkida.
Mind on kasvatatud ilma vitsata.
Päris pisikesena olin muidu kõva jonnipunn - kuid selle eest ei saanud kunagi ketukat ega sakutada.
Emal raudsed närvid paistab. Teismeeas olin ikka selline traageldis, et jah...
Valmistasin pea- ja südamevalu oma salajaste rännakutega. Ka selle eest sain vaid pragada...
Nurka on mind üritatud kord sokutada, aga ma tulin sealt lihtsalt ära.
Löödud pole mitte iialgi ja ma olen selle eest oma vanematele väga - väga tänulik.
Ei tõstaks IIALGI oma laste vastu kätt.
Leian, et selleks on olemas inimesel suu, keel, millega asju selgeks teha. Saab ka nii. Karistamist ei poolda mitte üks raas. Las teised kasvatavad
oma võsukesi nagu nemad heaks arvavad, see igaühe oma asi.
Mina olen rääkimise ja selgitamise, ühise keele leidmise poolt. 
Tsitaat:
Algne postitaja: fantasmagooria
vitsaga ei aja läbi vitsal pole lehti.
On palju mõjusamaid mõjutamise vahendeid kui peksmine.
Ja verbaalne kasvatus mõjub paremini.
;kuigi ta ei ole kunagi olnud sylitaja( ta saab 4-ks ja see on teine
kord kui sylitab) Selgituseks ytles ta mulle, et tema sylitas ka!! Ja ytlesin, et see ei tåhenda, et sina void sylitada... Ytlesin talle rahulikult,
et keel suust vålja ja andsin nåppudega keskmise nipsu keele peale ( lapsel tuli pisar silmanurka)... Kuid oma oppetunni ta siit sai.... Jah pean! Olen igasuguse füüsilise (valu) mõjutamise veendunud vastana! Ja lapse kasvatamisel saan ainult verbaalse mõjutamise ga hakkama (ka pere teiste liikmetega ka)!
Eriti ei poolda aga kui muud üle ei jää siis peab ju kuidagi kuuletust õpetama.Kõige viimane varjant. 
noh siin sellel teemal aruletud-mõne meelest lausa hädavajalik-mõne meelest mõttetu-ma arvan ka mõnel tuleb aru tagumikust koju mõnel läheb seegi
ajunatuke minema-mina isiklikult arvan ,et pole eetiline endast väiksemat lüüa -suuremal peax ju olema seda verbaalset suhtlemisoskust rohkem
olema-endast suuremat jälle ei julge lüüa-endasuurusele kallale minna mõtetu
kui mina laps olin-no küll ma täna tahan oma lapsepõlve maal käia -üx mälestus tuleb ,teine läheb- noh minu emal oli kombex saata laps ise vitsa
järele-noh esimesel korral-tegin mis kästud ja sain ka esimesed triibulised kätte,teisel korral mõtlesin-suurt vitsa ei raatsi viia-väikest ei
julge-saadetaxe tagasi- pugesin peitu-redutasin poole ööni kuni vanemad mind otsima tulid-pex jäi sellex korrax ära
kolmandal korral läxin kohe peitu-nii oligi esimene kord ka tagumine kord-aitas vist
aga südames tean ,et olen palju pahandusi lihtsalt trotsix teinud
olen palju kuulnud ütlust ,et pex on tühiasi-aga hinges urgitsemine hullem
võib olla inimene harjub ja pex ei tähenda midagi-ei tea- ehk minnaxegi rohkem trotsi täis-rääkimine ikka parem-või vaikimine -mõtle nurgas järele-
minu arvamus nii sugune-iva ka selles väites ,et mõnest lapsest võib üldse skiso saada-aga pex karistusena vanglas kurjategijatele-mõnel pool on ju
-äkki siis aitab
Füüsilisel karistamisel ja peksmisel on suur vahe. Esimese puhul tehakse lapsele selgitustöö, miks ja milleks jne, lisaks võetakse arvesse lapse
vanust, tema nahatüüpi jpm, see ei tohi jätta püsivaid jälgi ning peaks olema viimane võimalus. Peksmine on aga ohjeldamatu lahmimine adekvaatsete
selgitusteta.
Olen kindel, et kui kasvatamatud lapsed minuga peaksid 4 kuud koos olema, siis järgi tulles vanemad neid ära ei tunneks. 
pole vahet, kumba moodi karistada, kas laksuga või kurja sõnaga. Mõlemad teevad haiget. Sõna poolt tehtud valu võib isegi kestvam olla, kui vitsa poolt. Seega tuleks arutleda - kas lapse kasvatamine nõuab karistamist, või peaks hakkama saama ainult selgitustega.
Kõik sõltub ju lapsest endast. On neid, kelle puhul aitab selgitusest, aga ka neid, kes lausa sihilikult kombivad piire ja üritavad oma vanemad marru ajada. Selgitamine on loomulikult vajalik ja esmatähtis, kuid lõputute ja korduvasisuliste epistlite puhul muutuvad kõrvad kurdiks . Drastiline näide, aga ega mõrtsukas puhtast rääkimisest paremaks muutu...Sama on lastega. Kehaline karistus on viimane abivahend ja ideaaljuhul ei peaks seda üldse reaalselt rakendama, kuid vajaduse korral tuleb haarata ohjad ja teha lapsele selgeks, et igal teol on oma tagajärg. Neil (ja ka täiskasvanutel) on sageli komme proovida kõik omal nahal järgi aga teinekord jääbki see viimaseks või kui ei, siis loome kasvatamatud monstrumid.
Ma lisan veel seda ,et kui te arvate ,et vaba kasvatus on see, et teie võsukesed kasvavad ise. Siis see ei ole nii,
imelik on see ,et meie põlvkond on saanud nii rihma kui moraalse vägivallaga kasvatust aga enamus on ikka päris viisakad
Olen igasuguse, nii vaimse kui füüsilise vägivalla vastu. On räige, kui vägivalda kasutavad täiskasvanud üksteise peal. Hullem veel, kui vägivalda tarvitatakse endast nõrgema, lapse vastu...lapse, keda vanemad peaks teoreetiliselt nagu armastama???
Seetõttu lapsi karistataksegi, et vanemad neid armastavad ja soovivad neist vormida viisakad ja vastutusvõimelised ühiskonnakodanikud. Füüsiline karistamine pole vägivald, samuti pole ka riidlemine ega keelamine. Vägivald on lisaks armutule peksmisele ka karistamatuse-tunde tekkimisele alustala panemine. Seda teevad lapsevanemad, kes mitte ei armasta, vaid jumaldavad oma lapsi ning kardavad, et keelates kaotavad nende lugupidamise. Reaalselt on asi vastupidine.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Olen igasuguse, nii vaimse kui füüsilise vägivalla vastu.
No ma ei tea. Mul tõusevad karvad püsti kui selle teema poste loen. Mina pole ise kunagi vitsa saanud ja ei kavatse ka oma lapsele anda. Minu laps on minu sõber ja isiksus, teda ei saa ju ometi peksma hakata? Kuidagi ei tahaks arvata, et ma vitsa saamata jäämise pärast kuidagi vildakaks oleks kasvand. Lapse füüsiline karistamine näitab siiski vanema küündimatust asju teisiti ajada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Acuzio
Seetõttu lapsi karistataksegi, et vanemad neid armastavad ja soovivad neist vormida viisakad ja vastutusvõimelised ühiskonnakodanikud.
...ehk ennast alatul viisil lapse peal välja elada!
Karistamist, kui niisugust ei saa päris 100%-liselt siiski välistada.
Lapse "kasvatamine" tugevama õigusega, kasutades selleks nii moraalset kui füüsilist vägivalda ja allasurumist on väär ja lubamatu.
Praeguses elus, kus mõlemad vanemad peavad kõvasti pingutama, et pere ära elatada ei jää lapsele just palju aega.
Samas, puuduvad ka vahendid, et laps panna trenni.
Ei ole piisavalt majanduslike võimalusi regulaarselt puhkamas käia lapsega koos.
Enamus käitumise "õpetust" saavad lapsed koolist.
Olgem ausad, koolides ei kasvatata Teie last, seal on väga vaba kord.
On täiesti mõistetav, et laps läheb "ülekäte".
Noor ja arnev inimene õpib väga kiiresti uusi omadusi.
Kool on see institutsioon, kus algab lapse kasvatamine.
5 päeva koolipäevi ei tee tasa 2 päeva(kui veab) vanematega koos.
Kindlasti on oma osa lapse iseloomus ja koduses kasvatuses.
Mõni vabakasvatusega laps on korrektsema ja viisakama käitumisega, kui nö suunatud kasvatusega laps.
Mõnel tekib trots ja ta ei tee nii, nagu vanemad tahavad.
Mina käisin lapsena peale kooli tavaliselt pooleliolevatel ehitustel peitust mängimas.
Kui vanemad sellest teada said, siis oli paras sõnasõda selle tõttu.
Kui ma ükskord jõudsin kell 9 õhtul koju alles ja kui ema küsis, et kus ma kolasin(olin vast 10a max.), siis ma vastasin "muti, ära uuri
elu".
Püksirihm tegi korralikult selgeks, et sellist käitumist ei aksepteerita mitte mingis vormis.
Mul ei ole viha vanemate vastu, ega pettumust, et nad nii tegid.
Ma teeks seda isegi oma lapsele, ilma igasuguste süümepiinadeta.
On teatud asju, millest ei saa mööda vaadata, või rahuliku selgitustööga seda muuta.
Tsitaat:
Kas peate õigeks, et lapse füüsiline karistamine on nyydsest seadusega keelatud?
Tsitaat:
Algne postitaja: Epukas
Kas peate õigeks, et lapse füüsiline karistamine on nyydsest seadusega keelatud?
Need, kes seda tunnustavad, neile pole seda vaja ja neile, kellele jaoks seda vaja on, neil on jälle sellest seadusepügalast sügavalt
poogen. Sotsmini tibid said jälle asendustegevusega mõnusasti aega viita ja linnukese kirja. Mis sellest reaalses elus muutub?
Ma pean sellist olukorada täiesti välistatuks, et mu poeg ütleb mulle "muti, ära uuri elu". Last tuleks respekteerida, siis käitub laps vanemaga ka selliselt, et füüsiline karistamine pole vajalik.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Mulle tundub, et lapsevanemad pigem ei oska/viitsi/vaevu muul moel omi lapsi kasvatada. Selle asemel, et leida aega (ja mitte vähe) selgitusteks, arutusteks, näidete toomiseks jne. on lihtsam tutistada, pragada, lüüa.
Tsitaat:
Algne postitaja: Epukas
Kas peate õigeks, et lapse füüsiline karistamine on nyydsest seadusega keelatud?

Ma olen päris lähedalt näinud juba esimesi "vabakasvatuse" vilju, uhkete inteligentide "võsukesed", hea
toidupeal ja luksuses kasvanud-ikka läheb vargile või peksab endast nõrgemaid. Kui ikka laps on teinud midagi sellist, mis väärib karistamist, tuleb
kariatada, kui sõnadest ei aita ja noomimisest aru ei saa.
Ma kah anne51-ga nõus, kool õpetab teatud distsipliine, kasvatamine on ikka vanema enda ülesanne. Tuleks aru saada, et me ei ela enam nõukaajal, a la kui ise oma lapsega hakkama ei saa, siis parteikomitee kasvatab. Lapse sigitamisega kaasneb vastutus temast inimene tekitada, seda ülesannet ei saa ühiskonna ega kooli kaela veeretada.
Ma ei ole nõus väitega, et laps sünnib siia ilma valge lehena. Üldiselt on geneetikute hulgas levinud arvamus, et 50% fenotüübist (iseloom, välimus jne) saadakse kaasa geenidega ja 50% sõltub keskkonnast, antud juhul siis kasvatusest. Löömist küll ise ei poolda, aga mingil moel tuleb piirid siiski paika panna.
dex-iga üldjoontes päri. Kogemuslikult pakuks, et see kaasasündinud osa võib ka veidi suurem kui 50 % olla.
Jah, ma tean, et isalt sain 23 kromosoomi ja emalt 23 kromosoomi. On avastatud alkoholigeen, aga see ei pruugu mõju avaldada, kui on õige kasvatus. Selles mõttes on laps ikkagi puhas leht, et teda saab vormida-kujundada olenemata sellest, milline genotüüp tal on.
kuhu küll see traffi raha läheb kui patuse pepu "viilikirjas"?Kas uus "pitstrillade" pidamiseks kogutava raha kogumise moodus
tulekul?
Alkoholigeen - sellise terminiga ei ole ma veel kokku puutunud, äkki oled nii kena ja valgustad mind selles suhtes.
Anne kirjutas:
"Selles mõttes on laps ikkagi puhas leht, et teda saab vormida-kujundada olenemata sellest, milline genotüüp tal on."
Paraku alati ei saa. Käige trastilisemaks näiteks võiks siinkohal tuua Downi sündroomi, mille puhul on inimesel üks kromosoom ülearu. Kasvata teda
kuidas tahad, tervet inimest sa ikkagi ei saa.
Noh, me räägime ikkagi tervetest lastest.
Olevat olemas alkoholigeen nagu ka vähigeen. Vähigeen olevat meis kõigis. Oleneb keskkonnast, elutingimustest, kas ta avaldub. Samamoodi
alkoholigeeniga. Nii sain mina aru, kui sellest lugesin.
Peksmine ei ole muidugi mingil moel õigustatud.
Nätakas püksirihmaga suurema sigaduse korral oleks õigustatud.
Mis kooli puutub, siis laps veedab enamuse aja koolist.
Vanematega seetõttu vähem.
Koolist õpivad nad tihtipeale lollusi, ropendamist.
Kui klassis on üks kõurik, siis võetakse temalt tihtipeale õppust.
Tahetakse ju ka populaarne olla ja need kõurikud on reeglina populaarsed.
Kõurik pole vast ka kõige õigem sõna.
Aga sisuline pool jääb samaks.
Kui laps saab erilise sigadusega hakkama ja temaga ainult räägitakse, siis tekitab see karistamatuse tunde.
Ma näen tihtipeale maja ümber 10-13a lapsi, kes vanemaid inimesi lihtsalt perse saadavad.
Nad käituvad koolis samamoodi ja ka tänaval viibides.
Kui last juhendatakse koolis ja kodus ühtemoodi, viisakalt käituma ja vanemaid inimesi austama, siis on sellest palju kasu.
Ainult kodusest kasvatusest ei piisa minu arust.
Aga eks igal inimesel on oma arvamus, see ei pea minu omaga kattuma.
Anne, oleks see vaid nii, et on üks konkreetne alkoholigeen ja üks vähigeen - imelihtne oleks sellisel puhul nii kasvajaid, kui ka alkoholismi ravida. Ma ei ole küll mingi ilmatark, aga võin sulle kinnitada, et nii need asjad ei ole.
Ma arvan, et suuremad sigadused jäävad tulemata, kui lapsega tegeleda esimesed setse aastat. Teismeeas tuleb loomulikult ette mitmesuguseid olukordi,
aga mitte midagi ületamatut, kui on side lapsega.
Koolis ei ole ju kõik lapsed probleemsed. Ikka vähemus ... õnneks ... veel.
Imre, millegipärast usun, et nonde räuskavate õuelaste peksmisest ei ole enam mingit tolku.
dex, ravida ei ole lihtne kumbagi haigust ja ka ärahoida ei ole lihtne, sest ei ole teada, miks ühe inimese puhul vallandub mõju, aga teise inimese
puhul mitte. Kui naine suhtub oma vastsündinud lapsesse kui puhtasse lehte ja annab endast parima, kuigi isa võis olla alkohoolik, siis ei pruugi
lapsest alkohoolikut saada. Võib-olla ei ole see hea näide.
Selge, et oma vanematelt pärime palju asju, aga viisakust ja kombeid annab õpetada kõigile, kui viitsitakse.
Kordan ennast: tungival põhjusel natuke vitsa on OK.
Ise kasvasin ülesse palju karmimalt.
Tagantjärele: mõjub reaalsusele lähemele toovalt küll.
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
dex, ravida ei ole lihtne kumbagi haigust ja ka ärahoida ei ole lihtne, sest ei ole teada, miks ühe inimese puhul vallandub mõju, aga teise inimese puhul mitte. Kui naine suhtub oma vastsündinud lapsesse kui puhtasse lehte ja annab endast parima, kuigi isa võis olla alkohoolik, siis ei pruugi lapsest alkohoolikut saada. Võib-olla ei ole see hea näide.
Selge, et oma vanematelt pärime palju asju, aga viisakust ja kombeid annab õpetada kõigile, kui viitsitakse.
Arvan, et on võimalik arendada andeid. Ainult et lapsega peab tegelema, et märgata, mille peale laps andekas on. Tegelikult ei avasta enamik inimesi
kuni hauani oma andeid. Ja üleüldse - ma olen tugev teoorias, mitte praktikas.
Kui ma kruvisin juba raha eest max 14 aastaselt automootoreid (tulemusrikkalt, tollal karpamootoreid) ja ka 2-taktilisi (sellest algas), siis arvati
ikkagi minu esivanemate poolt parem midagi "õilsat" õppida. Tulemus: kulus ära aga selgelt selle eriala spetsiks (kõrgteadmistega erialane
blabla) ma ei hakanud ja soov on siiani nigel. (Akadeemiline diplom olemas) .
Maailmapilt selgines osaliselt muidugi kardinaalselt. 
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Arvan, et on võimalik arendada andeid. Ainult et lapsega peab tegelema, et märgata, mille peale laps andekas on. Tegelikult ei avasta enamik inimesi kuni hauani oma andeid. Ja üleüldse - ma olen tugev teoorias, mitte praktikas.![]()
Mis järeldusele meie vaidlus on viinud?
Laps ei ole puhas leht ja mõni laps on kaasa saanud nii halva genotüübi, et ilma peksuta ei õnnestu kuidagi kasvatada?
miks halva genotüübi. Vaid genotüübi, mille puhul tuleb kasvatamisel tugevat survet avaldada, et moraali nõuded lapsele kohale jõuksid. Nii tugevat survet, et tuleb rakendada karistamist.
Noo ... seda on isegi lohutav lugeda.
alkoholismist hoidumise puhul oleks surve piirangute kehtestamine. Isegi kui lapsel on kamaluga antud geene, mille tõttu tal kalduvus alkoholismile, saab tõsise järelvalvega asja tunduval määral leevendada. Mitte lasta last ilma peal hulkuda, vaid pakkuda talle sisukaid tegevusi, et tõmme alkoholi poole ei realiseeruks. Kõlab küll üsna targutlevalt...
Anne, miks sa järjekindlalt ütled "peks".
Füüsiline karistus ei pruugi olla peksmine.
See "peksmine" on väga halvamaiguline sõna.
minu 5 aastase lapselpse koht on ikka nurgas küll, kui paturegister mõõdu täis saab
Imre, sul on õigus. Halb sõnavalik. Peks on peks hoopiski mitte sama kui vitsaandmine. Olen oma lastele vitsa andnud ja tütretütartki on korra nahutatud, mistõttu ütlesingi, et on lohutav kuulda, et üldsus seda nii väga ei taunigi. Ometi arvan, et oleksin ka ilma vitsata toime tulnud, kui oleks olnud rohkem kannatust.
Kombineerides vitsa andmise ja õpetlikud sõnad, võib see kooslus tuua väga palju kasu.
Lapse üleannetus kinnistatakse tagumiku ja sõnade kaudu
P.S alati ei ole vaja vitsa anda 
Huvitav on see, et täiskasvanutevahelist vägivalda taunib suurem jagu inimestest aga lapse füüsilist karistamist peetakse tihtilugu õigeks
Järgnevalt perepsühholoog Helle Niidu arvamus, millega ma 100 % nõustun.
Füüsiline karistus pole midagi muud, kui abitus seisus oleva vanema püüd kehtestada oma füüsiline ülevõim, mis tekib sageli seetõttu, et vanemal on
tunne, et ta ei tohi järele anda - tuleb näidata, kelle sõna maksab. Kurb pool selle juures on see, üliemotsionaalse ja ärritatuna ei kontrollita enam
olukorda ja lõppkokkuvõttes ei sünni sellest kõigest lapsele mingit õpetlikku kogemust.
Füüsiliselt karistatud lapsed tavatsevad ise hiljem kergelt oma laste vastu kätt tõsta, pidamata seda ebaõiglaseks. Psühholoogid seletavad seda juba
ajast aega ühtmoodi: neil täiskasvanutel puudub oma lapsepõlvest kogemus suuliseks konfliktilahenduseks, nad ärrituvad kiiresti ega suuda oma
impulsiivsust kontrolli all hoida, ja vastupidi - konfliktide suulise lahendamise kogemus võetakse samuti just oma kodust üle.
Kas mitte vanem ei peaks olema just See, kes peabki kontrolli omama kodus toimuva üle?
Vanema sõna peabki maksma, mis on selles imeliku?
Kui laps saab füüsiliselt karistada, siis reeglina ikka tõsise asja pärast ergo laps oli selle ära teeninud.
Muidugi on vanem endast väljas, kui sellised meetmed tarvitusele võetakse.
Ei tasu segi ajada füüsilist vägivalda kahe täiskasvanu inimese vahel ja fsilist karistust lapsele.
Võrreldamatud asjad.
Täiskasvanu reeglina teab, mida teeb ja miks.
Laps ei taju vahest seda, mida halba ta on korda saatnud.
loomulikult on see positiivne 
Sry Imre,ma ei tea palju sa oled lapsi täiskasvanuks üleskasvatanud,palju sa oled koolis käinud ja kaua sa oled vanematega koos kasvanud....aga minu meelest su jutt on loll,tnx!
Teadmata üldse minust mitte midagi on sul julged arvamused.
Ma olen tajunud/kõrvalt näinud erinevaid kasvatusmeetodeid.
Nö karmi käega(minu puhul), pähe istumist (poolvenna puhul) ja vabakasvatust (sõbranna lapse puhul).
Väike nuhtlemine füüsiliselt on minu arusaamist mööda mõjuvam, kui vabakasvatus ja nö pähe istumine.
Ja kui vaadata ajalukku, siis oli ennemalt lastel austus vanemate vastu olemas.
Tänapäeval, nö vabakasvatus(sõnadega riidlemine) on osaliselt tinginud selle, et on karistamatuse tunne ja võib teha kõike, milleks soovi on.
Ainult riieldakse, mis sellest ...talun 10min moraaliloengut ja teen ikka seda, mida tahan.
Aga pea mind lolliks, kui soovi on, ma ei pahanda, ega solvu.
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Ma olen tajunud/kõrvalt näinud erinevaid kasvatusmeetodeid.
Nö karmi käega(minu puhul), pähe istumist (poolvenna puhul) ja vabakasvatust (sõbranna lapse puhul).
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Ei tasu segi ajada füüsilist vägivalda kahe täiskasvanu inimese vahel ja füüsilist karistust lapsele.
Võrreldamatud asjad.
Täiskasvanu reeglina teab, mida teeb ja miks.
Laps ei taju vahest seda, mida halba ta on korda saatnud.
Tsitaat:
just nimelt arendama ja teatava piirini. Nii et tabula rasa on ajalugu. Arvan, et genotüübil on isegi suurem osa fenotüübi kujunemisel kui 50 %. Pakuks 70-80%. Kui lapsel annet mingi asja peale, tuleb see niikuinii välja, pole teab mis põhjalikku vaatlust teha. Huvitav, mis andeid inimesed ei ole suutelised endas avastama
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Kui täiskasvanu saadab teadlikult korda pahateo, siis on see sinu meelest nagu andestatav aga kui väike laps teadmatusest millegi halvaga hakkama saab, siis võib teda füüsiliselt noomida![]()
Kus krt. on siin loogika???
Kui juba karistamiseks läks, siis meenutan, et on teisigi üsna julmi karistamismeetodeid peale vitsa andmise või otsese füüsilise. Näiteks sõprade ees mõnitamine võib tunduvalt hullem olla kui kodus nelja seina vahel ja nelja silma all väike vits saada.
Imre, ma püüan ikka kaasa mõelda nii natuke, kui mu ajuollus lubab aga Sina püüa end selgemini väljendada, eks
Sa ütled, et on teod, mille puhul ei piisa rääkimisest ja selgitamisest!
Ehk tood mulle mõne näite?
Kui laps tegi midagi teadmatusest, siis lasub süü lapsevanemal, kes pole teda kasvatanud/teavitanud/õpetanud nägema tegude tagajärgi. Sel puhul tuleks
õpetada mitte karistada.
Ma küsiksin kohe lisaks, et kas laps neid tegusid üldse teeks, kui teda koheldaks isiksusena, kui teda suunatakse ja õpetatakse sündimisest saadik,
kui tema vanemad käituksid nii lapse kui üksteisega austusväärselt, kui vanemate sõnad ja teod ei lahkneks?
berta, Sul on õigus. Vaimse vägivalla tagajärjel saadud hingtrauma võib olla oluliselt valusam, kui pisuke nahutamine.
Eks on kerge öelda, et laps on selline,nagu kasvatatakse. Aga on peresid, kus kõik tundudb nii tore ja normaalne, aga laps on täiega.. kaak.. ei saa
aru siis, mis ja kus juhtus midagi sellist, et side lapsega kaob. Ise oma lastega olen alati pidanud kinni sellest, et räägin, hoiatan vähemalt 3
korda, peale seda läks asi kurjemaks. Ei mäleta, mis asi juhtus, aga tõsine see pidi olema, kui korra ikka vanemale sai vitsu antud. Siiani räägib
kurjalt, et "peksin" teda
, nüüd saab aru küll, et oli vitsu väärt, aga tegelikult on hea, kui suudad lapsega kõik asjad sõnadega
lahendada.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Ehk tood mulle mõne näite?
Ma tean, et see ON ebaviisakas tegu minu poolt, aga küsiks siinkohal vastu: suudad sa Oma lapsele teha selgeks KÕIK teod, mille puhul ta võib karistada saada? Mis on halb, mis hea?
Kui vastus oleks jaatav, siis müts ja skalp maha, sa oled ainulaadne lapsevanem.
Mina näiteks teadsin, et tikkudega mängida ei tohi.
Ometi ma tegin kapi otsa(!) tule üles.
Kas ma unustasin, kas ma olen loll, et ma keeldu eirasin, kas see oli hooletus?
Kindlasti tuleks õpetada, aga on seiku, juhtumeid, mida täiskasvanud inimene ette ei näe.
Seda põhjusel, et täiskasvanud inimene ei tuleks eluski selle peale, et "sellist"asja teha.
Sa võid Teda isiksusena kohelda, aga tema maailmanägemus, arusaamine heast ja halvast ON lapsemeelne, ehk siis teisisõnu, ta ei adu, mis täpselt on õige, mis vale.
Ja kordan veelkord, sa ei suuda mitte eluski KÕIKE tarkust temale jagada, mida sa tead Ise täiskasvanuna.
Laps avastab maailma, läbi heade ja läbi halbade tegude.
Ta kõrvetab näpu ära kuuma pliidirauaga, ta õpib sellest Ise.
Sa võid talle rääkida kordi kümmneid, et see teeb haiget, aga ta proovib selle ise ära.
Sama ka kõige muuga(mitte 100% kõigega).
berta - 29.08.2006 kell 22:09samsara, selles asi ongi, et kõrvaltvaatajale ainult tundub, et mõni pere on tore ja edukas
![]()
Imre, kui laps ise miskit õpib oma kogemusest, siis ei olegi ju vaja enam karistada. Kui on pliidirauaga kõrvetanud, milleks siis enam teda karistada füüsiliselt?
See kapi otsa tule tegemine on piiride paikapidavuse proovimine. Kas keelatud asjad on ikka päriselt keelatud või on see vanema väljamõeldis. Üldiselt on lastel piire vaja, need peavad kindlalt paigas olema.
Sybill - 29.08.2006 kell 22:09Imre, kui laps ei adu, mis on õige või vale, siis tuleb teda õpetada, ka takkajärgi aga mitte karistada.
Mu laps oli tavaline vallatusi täis ning püsimatu poisiklutt. Ka tema tegi tuppa tuld. Ma ei osanud seda ennetada, kuigi ise proovisin kuue-aastasena heinaküünis suitsu teha. Ma ei karistanud oma last vaid selgitasin põhjalikult, mis oleks võinud juhtuda. Näitasin, kui kergesti võivad esemed süttida ja kui kergesti kontroll tule üle kaob. Selleks, et näidata maha põlenud maja või tulesurma läbi hukkunud inimesi pole tarvis muud, kui telekast koos lapsega vaadata lõiku saatest 112 ning selgitada, et tulega mängides võivad tagajärjed olla samasugused ning milline õnn oli, et seekord midagi halba ei juhtunud.
Füüsiliselt karistada nö. tagumiku kaudu mõistust pähe taguda oleks olnud ilmselt lihtsam ning oluliselt vähem ajakulukas aga kas ka õigem?
Ma pole kaugeltki ainulaadne ega ideaalne lapsevanem. Ma olen lapsevanem, kes kasvatab last ning lahendab temaga tekkinud probleeme ja konflikte vägivallatult.
Pole midagi parata, me jääme ilmselt toredast diskussioonist hoolimata erinevatele seisukohtadele
Imre - 29.08.2006 kell 22:23Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Imre, kui laps ei adu, mis on õige või vale, siis tuleb teda õpetada, ka takkajärgi aga mitte karistada.
Oled sa sama leebe, kui laps lööb teisele lapsele noa kannikasse, kuna ta ei tea tagajaärgi ja Sina ei tuleks elus selle peale, et nii ei tohi käituda?
Halb näide, aga lapsepõlvest kogemus olemas.
Karistad sa oma last, kas teise lapse vanemad lepivad sellega?
Ära too televisiooni näiteks.
See on vist läbi ajaloo üks halvemaid näiteid.
Head võidavad, kurjad saavad oma palga jne jne
(Ebareaalne maailm)
Mina pean tagumiku kaudu(Mingil määral!) teadvustamist õigemaks.
See on minu arvamus, mis ei muutu, hoolimata Teiste poolsetest humaansematest kasvatusmeetoditest![]()
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Pole midagi parata, me jääme ilmselt toredast diskussioonist hoolimata erinevatele seisukohtadele![]()
Tsitaat:Kui lapsed käivad tiheda liiklusega maanteel sõitvate autode vahel autode pihta kive loopimas, siis ... Jah, sai kerepeale. Et see jääks ainsaks korraks. Nimetet olukorras jääda loomulikke tagajärgi ootama, et ta oma karistuse oma teoga ise kätte saaks ... Vabandust, aga mul ei ole soovi oma poega selliste rumaluste pärast matta.
Algne postitaja: Sybill
Imre, ma püüan ikka kaasa mõelda nii natuke, kui mu ajuollus lubab aga Sina püüa end selgemini väljendada, eks![]()
Sa ütled, et on teod, mille puhul ei piisa rääkimisest ja selgitamisest!
Ehk tood mulle mõne näite?
Kui laps tegi midagi teadmatusest, siis lasub süü lapsevanemal, kes pole teda kasvatanud/teavitanud/õpetanud nägema tegude tagajärgi. Sel puhul tuleks õpetada mitte karistada.
Ma küsiksin kohe lisaks, et kas laps neid tegusid üldse teeks, kui teda koheldaks isiksusena, kui teda suunatakse ja õpetatakse sündimisest saadik, kui tema vanemad käituksid nii lapse kui üksteisega austusväärselt, kui vanemate sõnad ja teod ei lahkneks?
berta, Sul on õigus. Vaimse vägivalla tagajärjel saadud hingtrauma võib olla oluliselt valusam, kui pisuke nahutamine.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Huvitav on see, et täiskasvanutevahelist vägivalda taunib suurem jagu inimestest aga lapse füüsilist karistamist peetakse tihtilugu õigeks
Järgnevalt perepsühholoog Helle Niidu arvamus, millega ma 100 % nõustun.
Füüsiline karistus pole midagi muud, kui abitus seisus oleva vanema püüd kehtestada oma füüsiline ülevõim, mis tekib sageli seetõttu, et vanemal on tunne, et ta ei tohi järele anda - tuleb näidata, kelle sõna maksab. Kurb pool selle juures on see, üliemotsionaalse ja ärritatuna ei kontrollita enam olukorda ja lõppkokkuvõttes ei sünni sellest kõigest lapsele mingit õpetlikku kogemust.
Füüsiliselt karistatud lapsed tavatsevad ise hiljem kergelt oma laste vastu kätt tõsta, pidamata seda ebaõiglaseks. Psühholoogid seletavad seda juba ajast aega ühtmoodi: neil täiskasvanutel puudub oma lapsepõlvest kogemus suuliseks konfliktilahenduseks, nad ärrituvad kiiresti ega suuda oma impulsiivsust kontrolli all hoida, ja vastupidi - konfliktide suulise lahendamise kogemus võetakse samuti just oma kodust üle.
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Oled sa sama leebe, kui laps lööb teisele lapsele noa kannikasse, kuna ta ei tea tagajaärgi
Tsitaat:
Algne postitaja: Imre
Erinevad ajastud, põlvkonnad ja meetodid
Ma usun, et see oli nali, millele ma pihta ei saanud. My bad.
Tsitaat:
Algne postitaja: Sybill
Ma olen üsna kindel, kui last sünnist saati õpetada tegema vahet heal ja halval, siis ta ei hakka teisi lööma...veel vähem noaga.
Tsitaat:
Algne postitaja: olevt
"ärritatuna ei kontrollita enam olukorda" - selles see konks ongi. Ollakse ärritunud ja siis antakse lapsele peksa.
ärrituda võib ikka, aga enne tohlaka andmist tasub kümneni lugeda, maha rahuneda ja kui siis ka tundub, et karistada vaja, siis karista - aga juba rahuliku meelega.
Mul ühte koolivenda kodus peksti makijuhtmega ja igasugu muude asjadega, üks päev kutt tuli kooli ja lasi ennast tunni ajal dünamiidiga õhku, laeng oli suunatud ümber kõri nii,et pea oli esimene mis lendas minema, sellest elutõde, et ei tasu makijuhtmega noorust peksta ikka urvaplaastrit!
Tsitaat:
Algne postitaja: olevt
ärrituda võib ikka, aga enne tohlaka andmist tasub kümneni lugeda, maha rahuneda ja kui siis ka tundub, et karistada vaja, siis karista - aga juba rahuliku meelega.
Aga tegelikult.. mina õpetasin küll kunagi oma last vastu lööma, kuigi tütarlaps.. Kui ta ikka läks lasteaeda ja kurtis, et see või see tüüp teda aina lööb päev otsa.. ei aidanud muud, et käskisin talle sõrmed juustesse lüüa aj vastu tirida või siis lüüa, aga tugevamini, et teine pisut ehmataks. Aitas. Ja kui kasvataja on miski tuim kämaks, kel lastest savi... ma ei suutnud oma last enam muudmoodi aidata , ta peab suutma enda eest seista, peab vaid aru saama, et enesekaitseks, mitte ise alustama.
...no see ju hoopis teine case,ei saa ju piibli moodi oma teist näopoolt ette keerata........
lapse karistamine on ju selleks, et peale paha teo tegemist ei tekiks tal karistamatuse tunnet, kunagi kasvab ta ka suureks ja, kas ta ongi endale
selgeks teinud, mis on vastutustundetus ja sellele järgnev karistus, siis sattudes kohtu ette on vanematel silmad suured, mida mu lapsuke tegi ja
kohtualusel veel suuremad: mida ma siis tegin?! harva kui küsitakse: miks ma seda tegin?
ma ei mõtle peksmist sõna otseses mõttes aga kui tarvis siis urva plaaster on asja eest õigel ajal ja õiges kohas
...sinu kommentaar ariita on selline,et sinust on kasvamas vist mode siinsesse seltskonda ..... mis teha,kuiv suvi oli


võeh! kas nüüd vihmaga peaks pea luftaknast välja pistma, et aju vett saaks ja mitte ära ei kuivaks