
Üks neiu katsikuliste hulgast leidis kord, et tema kunagi tulevikus, kui peaks lapse saama, küll ei kavatse lapsega koju peesitama jääda enamaks kui
peale sünnitust hädapärast vajalik. Ta ei kujutaks ettegi sellist asja. Tema tahab tööd teha. Miks mees ei võiks lapsega olla?
Millegipärast ma arvan, et enamasti naiste suhtumine peale lapse sündi mõneks ajakski muutub ja töö ei ole, kellel pikema, kellel veidi lühema
perioodi vältel, peamine. Otse sünnitamast tööle ei kihuta reeglina keegi. Vahel lihtsalt ei kujutata enne lapse sündi ettegi, mida elu lapsega
tähendab ...
Kas Teie lasteta eluperioodi ettekujutused elust lastega vastasid tegelikkusele? Oli see omamoodi kukkumine kõrgemalt/madalamalt või sootumaks
eneseleidmine ema-/isarollis?
mina arvasin ka, et mina küll ei kavatse lapsega kaua kodus olla. olin siiski pea kaks aastat.
aga üldiselt läks mul emarolliga kohanemine küllaltki raskelt, kuna sünnitasin suhteliselt hilja ja olin enne seda harjunud ühiskondlikult aktiivset
elu elama. mäletab, et alguses kui laps oli väike ja öösel nutma hakkas, siis mõtlesin läbi une, et miks omati keegi selle lapse juurde ei lähe ja
miks laseb tal nutta... siis üles ärgates äkki taipasin, et mina ise olengi ju see, kes seda last peab söötma-rahustama. samuti esimest korda vankriga
õue minnes- alguses oli ikka kuidagi väga võõras tunne.
aga praegu on laps kuueaastane ja paremat sõpra ja õpetajat ei oska küll soovida. ja aina armsamaks saab.
Olin sisuliselt kuu või natuke rohkem. No ma ei kujuta ette,et lausa aasta oleks. Vaat pole seda tüüpi inimene. Aga mine sa tea-äkki kunagi vanaemana
istun kodus
ja naudin.
Ma ei osanud lootagi, et teise lapse sünd virutab mind nn. TEISE EESTISSE(kui seda saab võrdluseks tuua, sest ma pole ka mingi rikkur). Nüüd 3 aastat hiljem olen sellest august välja roninud ja ma ei soovita seda kogemust kellelegi. Ilusad lilled ja liblikad on müüt tegelikkus on ränkraske. Mul pole rahakott nii tühi veel kunagi olnud, kui ta oli seda teise lapse sünni järel.
Valmisolek lapse sünniks on erinev.
Võime kasvada koos lapsega on ka erinev.
Minu kogemus on, et anna lapsele kõik mida suudad esimestel eluaastatel (vähemalt kolmel-neljal kui mitte seitsmel nagu juudid väidavad) - oma jõud,
aeg, hoolitsus, armastus jne - hiljem hakkab ta sind vabaks andma. Koos kasvamisega.
Tähtis on, et laps saaks selle turvatunde, et ta on oodatud ja tahetud. Et ta on vajalik. Et ta on tubli ja saab kõigega hakkama. Et teda
armastatakse. Siis tast kasvab ebesekindel ja iseseisev laps.
Kui laps liiga vara satub stressi, võõrastesse suhtesse jne, tekib temas ebakindlus, mille tagajärgi sööb lapsevanem aastate pärast. Kooliraskused,
suhtlemisprobleemid, hull puberteet, varased seksuaalsuhted ja soovimatud rasedused jne. (Statistika kohaselt, mida jahedamad on suhted vanemate ja
laste vahel, seda kiiremini jõuavad noored voodisuheteni kust kindlust otsivad).
Ehk siis mustas plaanis - kui vanem ei saa pühenduda paarikümneaastasena mõned aastad eelkõige lastele, jandab ta kogu lapse põhikooliaja
probleemidega ja siis on ootamatult kolmekümneviiesena vanavanem pealegi.
Minumeelest jäi seda aega peale laste suuremaks kasvamist tööd rabada küll ja küll veel üle. Liigagi :-)