
Lapsed käivad koolis, õpivad. Täiskasvanu omandab ameti, õpib.
Täiskasvanu saab lapsevanemaks. Aga ka heaks ja lapsesõbralikuks lapsevanemaks olemist on võimalik õppida. Siinkohal on märksõnaks Th. Gordon,
tema raamatud ja koolitused viimaste teemadel.
Oled sellest midagi kuulnud? Kas oled ka ise mõelnud, et võib-olla tuleks ka lapsevanemaks olemist veidi õppida-õpetada? Et kõik ei pruugi omaenese
tarkusest selge olla ja kõige paremini õnnestuda? Oled lugenud Thomas Gordoni nüüdseks ka eesti keeles ilmunud raamatuid "Millist last tahate
teie?" ja "Tark lapsevanem"?
lapsevanemaks olemist õpin vist kogu elu
pole ühtegi sarnast last, pole sarnaseid päevi
lugenud neid teoseid pole, aga uurinud iseseisvalt igasugu artikleid
ja vahel on tunne, et ei saagi lastest üldse aru, nemad minust
niisiis mõtled asjad rahulikult läbi ja hakkad aga analüüsima, et kuidas ja miks
njaah....elukoolis 6pib ka seda ala
ei k2inud ma emadekoolis ega hypperaktiivsete laste yhenduses, kuid lapsed kasvavad nagu k6ik need
sajandid
spets kirjandust pole ma otsind aga kui ikka n2ppu on j22nud, siis olen ikka sirvind ja ex m6nigi loetu on k6rvatahagi pandud n.
kasutustki leidnud
Oma moodi kergendus on lugeda et,mõtisklus mis enesl pääs on mõlkunud on jõudnud suuremale kaja pinnale.
Kust õpida n.n. heaks lapsevanemaks.Ja kas ogi seda võimalik ültse teha on ju iga laps täiuslik orignaal.Nii halvas kui heas mõttes.
Päris tihti on eneselgi pea pulki täis.Kuidas teha selgeks asju mis on lapsele vastu meelne.Lausud lihtsalt nii on õige ja nii on.
Milline on healapsevanem.????


Kas just heaks lapsevanemaks õppida, aga mõne sammu sinnapoole saab teha küll. Meil pakkus lasteaed ühe loengu/arutelu just Gordoni ja tema õpetuse
baasil.
Huvitav oli. Ma olen ise neid raamatuid kah nüüdseks juba omajagu lugenud ja püüdnud suhtlemist veidi teisiti suunata. Saab asja küll kui tahta.
Me eeldame, et lasteaiaõpetajad, õpetajad ja teised meie lastega tegelevad isikud end pidevalt täiendavad ja õpivad. Miks ei võiks meie
lapsevanematena kah veidi end harida. Lapsevanemaks ei sünnita. Selleks kasvatakse arvan mina.
Kuna mul ei ole lapsi, siis ei saa praktikast rääkida, aga kuna oma lapsepõlv veel selgesti meeles, siis mäletan yhteist läbi lapse pilgu.
Niipalju tean aga küll, et teiste käitumist oma lastega on kerge kritiseerida ja öelda, mis oleks õigem kui oma lastega "hästi" hakkama
saada.
Ja kes oskabki öelda, kuidas on õige. Mõni poeb oma lapse jaoks kasvõi nahast välja ja lapsed lähevad ikak hukka, samas mõni ei tee lapsest väljagi ja
temast tuleb tubli ja tark inimene.
Mis puutub nendesse kursustesse, siis võib juhtuda, et lapsevanem jääb liiga raamatutarkustesse kinni ja nii lõpuks ei saa ikkagi lapsega hakkama.
Niipalju kui on lapsi, on ka erinevaid viise nendele lähenemiseks ja ma kardan et kursustest v'ib kyll kasu olla, ent lapsekasvatus pole siiski
matemaatika, kus 1 ja 1 on 2.
Olen küll kursis Th. Gordoni metoodikaga. Olen samuti mõtelnud, et nagu muidki asju, tuleks ka lapsevanemaks olemist õppida. Eriti siis, kui vanem on väga noor ja laps "raskevõitu". Ma ise paraku küll seda ametit väga tõsiselt õppinud ei ole, kõik on toimunud katse-eksituse meetodil. Ja kui olla tähelepanelik ja tundlik ema, märgates oma lapse vajadusi, siis on laps ise parim õpetaja. Ma arvan nii.
Kusagilt on meelde jäänud mõttetera, et koolis õpetatakse igasuguseid toredaid aineid nagu näiteks geograafia, võõrkeeled, füüsika..., aga keegi ei
õpeta seda, kuidas elada, st saada võimalikult kenasti hakkama teiste inimestega, kuidas teise inimesega koos elada, kuidas lapsi kasvatada (st
neist aru saada) jms.
Mina küll tunnen tohutut puudust eelmainitud õpetuse järele, sest kardetavasti mul nii head intuitsiooni küll pole, et suudaksin kõikides olukordades
ainult "tervele mõistusele" toetudes hakkama saada...
Selleks et õppida elamist on elukool mis teatavasti kestab nii pikalt kui kellelegi on aega antud. Ja isegi kui selline elamise õpetus oleks koolis olemas, huvitav mis hindeid need vaesed õpilased siis saaksid, vigadest ju õpitakse, nii et enne peaks kõvasti vigu tegema ja alles siis saad ehk esimese "5" . Vahest oleks küll hea kui keegi ütleks mida teha või kuidas otsustada, kui saaks kuskilt õpikust vaadata kuidas on õige, aga paraku... ei ole sellist õpikut. Noored inimesed võiksid muidugi ka pisut rohkem küsida nõu oma vanematelt, just teismelised, selles eas on need valed valikud eriti kerged tulema. No tuli nüüd selline moraalijutlus...
Lapsevanemaks saamisel on ka kaks aspekti.Üks on see kui sa oled sunnitud hakkama tegelema asjadega mille sunnib teatud olukorral peale elu ise.Teine on see kui oled moraalselt selleks ka teatud mõttes valmis.Üks kohustab sind kohanema ümbritseva keskkonnaga ja sa kas tahad või mitte sa pead seda tegema et pakkuda uuele maailmakodanikule seda mida koduks nimetame.Teise variandi puhul on muidugi asi teatud mõttes kergem ja oodatum-sa oled teadvustanud oma olukodra hinnanud oma võimalusi ja ootad juba selle ilmakodaniku siiatulekut.Mõlemil juhul põrkud juba esimesel kohtamisel teadmisega-Küll ma olen ikka loll ja omamata mingit konkreetset ettekujutust oma järgnevast ülesandest hakkad seda õppima.Kõigepealt peab sinuni jõudma see teadmine ,et oled hakkama saanud millegi äärmiselt originaalse ja mõistmatuga.Tavaliselt on ka kohe kohal targad õpetajad kes sind momentselt üle puistavad igasuguste soovituste ja tarkade nõuannetega nagu oleks kõik lapsed kloonid.Nagu eespool mainitud inimesed on märkinud on kõik lapsed tohutult erinevad ja nendele headeks lapsevanemateks saamine eeldab iga indiviidile erinevat läghenemist.Omal olid küll lapsed nii erinevad ja erinevate vajadustega,et esimese lapsega omandatud kogemustest peale tagumiku pesemise polnud midagi teha.Muuseas märkasin kõige agaramad õpetajad olid inimesed ,kes polnud kunagi lapsi omanud ja kippusid oma lollide kõiketeadvate ideedega lagedale tulema.Sama puudutas ka minu ja mu nooriku vanemaid kes teadsid alati asjadest rohkem kui meie.Ärge unustage et lastega suheldes on nende lapselapsed neile mängukannid ja hellitusobjektid kellest õhtul vabanetakse.Ja proovige neile seda öelda-solvuvad.Teile on see aga reaalsus mis kestab seni kuni nad iseseisvaks muutuvad ja kodust iseseisvasse ellu lähevad.Lapsed on investeering ja luksusese.Ja mure nende pärast lõppeb siis kui ükskord silmad kinni panete ja siitilmast lahkute.Mida suuremad nad on seda suuremad ka nõudmised ja kulutused.
Natuke veel elukoolist. Loomulikult annab ühtpidi kõike läbi isiklike kogemuste õppimisele taandada, teistpidi ei pea ju need õppetunnid nii valusad
olema, kui eelnevalt on mingisugunegi aimdus teistest inimestest, tavapärastest käitumismallidest, enamasti kehtivatest/toimivatest reeglitest jms.
Võtame näiteks koerad. Mõtlevad olendid, kes nagu väikelapsedki lähtuvad eelkõige karja juhi (lapsevanema) emotsioonidest, kehakeelest jms ning
kellega täisväärtuslikult kooseksisteerimiseks ja kelle mõistmiseks kindlasti mingil määral piisab eelnevatest kogemustest. Olen lisaks praegusele
penile 4 koera kutsikast üles kasvatanud, kuid isiklikult sain eelnevatest kogemustest hoolimata koertekoolis käimisest tohutult palju uusi teadmisi
just selle kohta, kuidas ennast arusaadavaks teha ja kuidas valida soovitud tulemuseni viiv käitumismall. OK, eelnev näide võib tunduda paljudele
ebasobiv ("appikene, võrdleb mingit suvalist krantsi inimlapsega" ), aga isiklikult leian, et kasvatuspõhimõtted on samad.
Tahtsin aga jõuda selleni, et vähemalt mina küll tunnen, et ainult eelnevatest kogemustest jääb väheks - teooria aitab mõnikord jõuda tunduvalt
lihtsamalt soovitud tulemuseni või siis aitab näha olukorda hoopis sellise nurga alt, mille peale pole varem tulnudki.
Tsitaat:
Algne postitaja: freelancer
Muuseas märkasin kõige agaramad õpetajad olid inimesed ,kes polnud kunagi lapsi omanud ja kippusid oma lollide kõiketeadvate ideedega lagedale tulema.Sama puudutas ka minu ja mu nooriku vanemaid kes teadsid alati asjadest rohkem kui meie.Ärge unustage et lastega suheldes on nende lapselapsed neile mängukannid ja hellitusobjektid kellest õhtul vabanetakse.Ja proovige neile seda öelda-solvuvad.
Siin saan siis tänada oma kadund ema , kes oskas mind vabalt kasvatada ja rääkida .
Mul oli klassiõde, kes polnud teab kui intelligentne, kuid lasteaiakasvatajana oli ta suisa ületamatu, kusjuures tal endal tol ajal lapsi polnud.
Mõned inimesed leiavad lastega kergelt kontakti ja oskavad nendega suhelda. Teised, käigu nad gordoni perekoolis või tudeeringu näit.
arengupsühholoogiat, jällegi ei saa lastega hakkama.
Pigem pean seda kaasasündinud oskuseks aga kõiksugu andeid on võimalik arendada, seega ei jookse gordoni perekoolis käimine või tema raamatute
lugemine mööda külge maha ilmselt kellelgi.
laste kasvatamine on minu arust kõige raskem amet.
huvitav aga miks seda ametit ei võeta täie tõsidusega, miks arvatkse ,et lapsed kasvavad ise
Lapsi kasvatatakse isikliku eeskujuga.
Vaevalt Gordoni raamatu(te) lugemine kedagi rumalamaks teeb. Seda kindlasti mitte. Samas tundub raamatu järgi laste kasvatamine tõeliselt totter.
Kujutan juba sellist noort ema esimest last kasvatamas stiilis "Vaata, kullake, hr Gordon väidab...", "Kas sa tead, et hr Gordon
leiab...", "Palun, vaatame nüüd lk 56 ja uurime, mida hr Gordonil selle kohta öelda on..." jne. Võib-olla liialdan pisut, aga siiski...
Sellistest raamatutest võib noppida välja päris häid pärleid, samas usun, et iga keskmine analüüsivõimega lapsevanem teab neid loomulikust
intelligentsist. Ei saa loota igasugustest koolitustest ja raamatutest juhiseid, sest mitte keegi ei tunne last tema vanematest paremini. Iga
põngerjas on erinev indiviid ja nõuab seetõttu diferentseeritud lähenemist. Ühele aitab heast sõnast, teisele mitte, üks kuuletub esimese korraga,
teisele pead mitu korda seletama ja ehk karistamagi.
Loomulikust intelligentsist? Ja kui seda pole?
Ma ei usu, et õppimine iial kahjuks võiks tulla ja õpetamist vajab inimene, kes sinu toodud näites last raamatuga ahistab.
Ma ei jõua ära imestada telesaadet superlapsehoidjast. Kus on nonde vanemate loomulik intelligents ja vaist?! Just vaist. Aga õpetamine ilmselt aitab
neid.
Sellised inimesed ei tohikski lapsi saada. Minu kommentaari mõte on see, et hr Gordon ei tunne kõiki lapsi ega saa seeläbi anda täpseid juhiseid igaks
elujuhtumiks.
Superlapsehoidjas näidatakse lapsi, kelle vanemad nendega ei suhtle, ei räägi elulistel teemadel, ei võta midagi koos ette, ei distsiplineeri ega
õpeta. Mis see on? Osalt teadmatus, paljuski mugavus ja kartus.
Tsitaat:
Algne postitaja: skingirl
huvitav aga miks seda ametit ei võeta täie tõsidusega, miks arvatkse ,et lapsed kasvavad ise
Tsitaat:
Algne postitaja: anne51
Loomulikust intelligentsist? Ja kui seda pole?
Ma ei usu, et õppimine iial kahjuks võiks tulla ja õpetamist vajab inimene, kes sinu toodud näites last raamatuga ahistab.
Ma ei jõua ära imestada telesaadet superlapsehoidjast. Kus on nonde vanemate loomulik intelligents ja vaist?! Just vaist. Aga õpetamine ilmselt aitab neid.
Tuleks kah see Gordon läbi lugeda, sest ma tunnistan ausalt, et ei ole hea lapsevanem, kes tahaks lapsega aega veeta ja temaga tegeleda. Palun aidake,
sest ma vihkan ennast sellisena tegelikult.
Eelmise postituse nõuanded on kõik õiged, aga sundida ennast on raske. Viimati eksisin just selle
viimase punkti vastu
Kahtlen, kas Gordon sulle tahtejõulisust oskab õpetada. Ennast tuleb, hambad ristis, kätte võtta.
Kahtlen, et lapsevanemaks õpitakse ja et seda kunagi õppida saab, kõik tuleb oma kasvatusest ja "kogemustest" ja sisetundest, see mis õige on...
Hea lapsevanema eeldus on haritus ja oskus näha maailma.
Ma ei ole neid raamatuid lugenud, ja oma laps on suureks inimeseks kasvatatud iseenese tarkusest
aga oleks endalgi vahel olnud abi vaja küll.
Täna, nähes ja kuuldes, kuidas paljud vanemad oma lastega suhtlevad ja käituvad, arvan, et koolitused lapsevanematele on suisa hädavajalikud, aga
iseküsimus on see, kuidas neid vanemaid sinna koolitusele saada.
Mõnda hüsteerias ja karjuvat lapsevanemat on lausa vastik vaadata ja kuulata.
Tsitaat:
Algne postitaja: tiivitaavi
Lapsi kasvatatakse isikliku eeskujuga.