Board logo

Memmepoja.Hea või halb?
Lumeleopard - 17.02.2005 kell 06:11

Minu pisipoja on täielik memmepoja.
Daddy käes on poiss täitsa käest ära.
Mõlemad karjuvad nagu rattapead, kui peavad kahekesi jääma
Väiksem kes tab millest ,aga suurem närvidest.
Proovisin neid jätta üksi , et küll karjumise lõpetavad...aga ei ühti!
Niikui memme tuleb ja poja võtab, kõik kuidagi rahulik...

Niisiis ongi kujunenud välja, et enamus ajast memme istub lapsega!
Raseduse ajal olime mõlemad ühel nõul, et laps peab tundma ennast hästi mõlema vanemaga ja tuleb nn. jagatud hooldamine..
Nii jagage soovitusi! Mida teha?
Kuidas saada memmepojast ka mõneks ajaks issipoja, ja memmele natsa unedemaal rahu ja vaikust...


Lola69 - 17.02.2005 kell 10:34

Ta on sul ju veel nii pisi .. Mis memmepojast siin rääkida. Loomulik, et emme on A ja O. Meil on poja nüüdseks 5 kuune ja kah võib öelda, et emmekas. Jääb issiga koju kui emmel vaja linnas käia ja iga helistamise taustaks on kisade kisa. Vaevalt paotab emme ust, kui rahu saabub maapeale Ja magamapanek on kah emmel lihtsam kohati. Issiga jauratakse kauem.

Küll ta harjub sul ajapikku.

Ja kui emme vajab kah veidi puhkust, siis ... kas puhata koos titaga. Mina magangi titaga tissil kui vaja. Võib-olla seepärast mul polegi ette näidata neid "kohustuslikke" uneta öid. Või siis lepitada meespooli läbi väikese jauramise. Küll nad lepivad, kus nad pääsevad.


knight - 17.02.2005 kell 16:31

Nii nunnu!
Teadsa, see on vist jah ajapikku mööduv ehk lahenev! Mul poja on ka emmekas, ma arvan, et nii peabki olema ja üldiselt vist poisid kisuvad rohkem emme poole ja vajavad normaalseks meheks saamiseks emaarmastust ja hellust tükk maad kauem kui tüdrukud!
Tüdruk mul hoopis jälle minu küljes kinni ja samas tunduvalt iseseisvam ja teeb kindlamini otsuseid ka pisikesena kui poiss!


li-li - 17.02.2005 kell 16:53

no mul ka ikka kuni aastani ilma emmeta kuidagi ei saanud aga ega meil isa ka aktiivsust üles ei näidanud, et oskax siin hetkel sõna sekka öelda


tipi - 18.02.2005 kell 00:58

Ei tea, pole last, aga arvan, tore kui laps teab, et emme hoiab, kaitseb teda..mingi kindlustunne on.Oleks ta ehk juba 20 aastane, siis memmekas...oleks raske vast elus hakkama saada, sinu puhul Lumeleopard ütlen seda...tahaks väga su asemel olla ja tunda seda rõõmu, olla väikese memmeka emme


Lumeleopard - 18.02.2005 kell 04:06

Paps läheb vahepeal täitsa armukadedaks, nagu väike poisike.
Vahel tunne, et mul korraga kaks last ja mõlemad memmepojad... vist on tegu mingitliiki võitlusega memme pärast.

Ma vist olen oma väiksema ära ka juba hellitanud
nii kui kisa annab, memme kohe jookseb ja tõstab, paps on vähe aeglasem ja jalutab rahulikult kohale...
Ja tundub , et mul mingitliiki baby blue...(post nataal depressioon vist eesti keeles), ma ei julge oma last kuhugi üksi jätta...tekib paanikahoog!
Öösel vaatan pidevalt ühe silmaga kas ikka hingab, kas pole palav/külm jne.Pidev ladestunud hirm poja pärast. Alles 3 nädalat ja keeras mu elu absoluutselt peapeale.
Kas see ka normaalne või olen ma hulluks läinud?


reheline - 18.02.2005 kell 08:20

Loomulikult on see normaalne, pisike vajab tähelepanu ja kaitset. Küll see lapse kasvades leevendub. Ja emme- või issipoja, see sõltub täiesti inimtüübist, ise võtsin kohe pisikese kantseldamisest osa, aga paljud sõbrad on kuidagi saamatud, nagu laps nende kätte jääb, on kisa lahti. Aga kõik nad saavad hakkama. Pärast tagasi mõeldes tundub tore aeg olevat.


Lola69 - 18.02.2005 kell 18:27

Tsitaat:
Algne postitaja: Lumeleopard
Paps läheb vahepeal täitsa armukadedaks, nagu väike poisike.
Vahel tunne, et mul korraga kaks last ja mõlemad memmepojad... vist on tegu mingitliiki võitlusega memme pärast.

Ma vist olen oma väiksema ära ka juba hellitanud
nii kui kisa annab, memme kohe jookseb ja tõstab, paps on vähe aeglasem ja jalutab rahulikult kohale...
Ja tundub , et mul mingitliiki baby blue...(post nataal depressioon vist eesti keeles), ma ei julge oma last kuhugi üksi jätta...tekib paanikahoog!
Öösel vaatan pidevalt ühe silmaga kas ikka hingab, kas pole palav/külm jne.Pidev ladestunud hirm poja pärast. Alles 3 nädalat ja keeras mu elu absoluutselt peapeale.
Kas see ka normaalne või olen ma hulluks läinud?
Nu see pole veel sünnitusjärgne depressioon. See on normaalne. Ma isegi praegu kuulatan iga ösi mitu korda, kas laps hingab. Ja see mul kolmas poja ja nüüd juba suisa 5 kuud ju vana. Kuni aastani on vara hellitamisest rääkida. Kuni poolteist on ju aeg, mil ehitatakse olulses osas üles lapse turvatunnet. Ja selleks on vaja teadmist, et emme ON ja TULEB. See on normaalne. Nagu tema kohaneb eluga siinilmas, kohaned sina eluga koos temaga. Õpides teda tundma, saavutades teatud elurütmi koos lapsega muutuvad ka osad praegused hirmud-paanikad kas olematuks või pea olematuks.

Aga et issi armukade ... Nujah, ta sai ju rivaali Meil tehakse kah vahel kurba nägu kui emme satub pikalt liiga ametis olema. Aga see aeg läheb mööda. ja mida rohkem on issil seal osa, seda lihtsam.


Lumeleopard - 19.02.2005 kell 03:07


Pnin vist vale nime sellele tükile , oleks pidanud ristima Lumeleopardi lastejutuks või beebijauramiseks

Kas te ka oma lapsi illikukumusirullikiisupojaks hüüate ja nii edasi...???

Tõstsin silmad eile juhuslikult oma kaasa peale ,kui poisiga tegelesin ja nägu oli selline
Ta küsis kas ma ka ise kuulan kuidas pojakesega räägin...
Ja muus osas on teil kõigil õigus...see on praegu väga eriline aeg.Praegu ta veel poeb mulle põue ja nõuab hellitusi, järgmise 10 aastaga see kindlasti muutub ...eks hakkan neid aegu taga igatsema


Lumeleopard - 19.02.2005 kell 03:15

Ja see mul kolmas poja ja nüüd juba suisa 5 kuud ju vana. Kuni aastani on vara hellitamisest rääkida. Õpides teda tundma, saavutades teatud elurütmi koos lapsega muutuvad ka osad praegused hirmud-paanikad kas olematuks või pea olematuks.

Aga et issi armukade ... Nujah, ta sai ju rivaali Meil tehakse kah vahel kurba nägu kui emme satub pikalt liiga ametis olema. Aga see aeg läheb mööda. ja mida rohkem on issil seal osa, seda lihtsam.




3 poissi, no sa oled ikka TUBLI!
Millal siis tütre aeg on?

Oma paanikahoogude pealt ma ei tea. Mul lihtsalt palju kordi olnud kurbi kogemusi...loodan ainult , et see stabiliseerub mingi kindla piirini ja annab mulle hingamisruumi vähemalt