
Kas võtaksid lapsed matustele kaasa? Kas igas vanuses või ikkagi sellises vanuses kus aru ka saavad, mis ikkagi toimub?
Milleks sa neid sinna vedada tahad?
Mis se sulle annab, kui lapsed matusele kaasa võtad? 
Ega ma ei tahagi. Aga erinevad arvamused huvitavad siiski.
Kurvad sündmused puudutavad ikkagi ka lapsi. Mulle ei anna see vast jah midagi, aga laste ja arusaamise koha pealt ... Ah, ei teagi.
On´s väikestele lastele sellist arusaama vaja??
Ma olin 9-ne vist, kui mind matustele kaasa veeti. Kus seal vanakesed arutasid, et kirst keerati nii kõvasti kinni, et surnul põsed õhetavad ja näeb
elus välja.
Ma oleks aru saanud küll, kui oleks öeldud, et inimene suri ära ja enam tagasi ei tule. Ei olnud mulle vaja seda, et ma näen inimesi nutmas ja laipa.
Lapsi ei peaks sellisesse kohta viima, kui on võimalik suuliselt ära seletada olukorda.
Raske küsimus...
Lapsele olulise inimese matustele võtaks kaasa küll. Ütleme siis ema-isa, vanaema-vanaisa matustele. Matused on üks leinast üle saamise viis. Ja siis
tõesti enam-vähem sõltumata vanusest.
Sedalaadi "viisakusmatustele", kus laps lahkunut hädavaevalt mäletab, ei võtaks nooremat kui 13-14 aastast.
las laps mäletab seda inimest sellisena nagu ta oli...
mitte pisikesse kasti aetuna mulla alla vajumas.
milleks matused?
eriti veel lastele. laste maailmapilt peab olema ilus... lilleline. vähemalt vanemate poolt. küll nad ise saavad asjadest aru kui veidi kasvavad
Parem ära võta kaasa. Kui just pole tegu lapse vanema matusega.
Juhiksin tähelepanu, et samasse teemasse on ka Lola69 juba vastanud siin:
http://www.kodutud.com/viewthread.php?tid=3679
Tegelikult offtopic, aga ikkagi, kasutasin otsingut leidmaks sama teemat, kuna meenus, et olen juba korra vastanud. Otsisin nii (teema järgi)
kui ka naa (postitaja järgi), kuid vastus oli zero...!!! Tahaksin teada, millest see tuleneb? Kas on postitusaeg liiga kaugele jäänud ja/või ei
kuvata ka kasutaja puhul kõiki tehtud postitusi, kuigi otsing seda ju eeldaks?!
Olen ise lapsena matustel käinud...päris väiksena ma seda ei mäletagi aga olin siis 7 kui mu üks vanaema suri.....
mu oma poisid olid ka mu teise vanaema matusel ( üks 4 ja teine 6 aastased siis)...ikkagi memm hoidis neid kui nad koolis ei käinud...ja ei saanud ju
lapsi ka üksi koju ometi jätta!!!...ei leia küll, et nad oleks mingit traumat saanud....pigem teadvustasid nad endale, et kallist memme ei ole enam ja
nüüd teavad ka kohta, kuhu lilli viia....
Pole küll mingit probleemi täheldanud....
siiani mäletavad nad ikka elusat memme...kuidas kõik kunagi oli....
No kui lähedane inimene ja vanust ikka niipalju, et aru saab kuidas käituda-siis peaks ikka kaasa võtma. See ju sihuke eluline värk. Ja mina eelistaksin hoopis seda, kui laps ei peaks vaatama väga haiget inimest.
Ei võtaks...vähemalt oma praeguses vanuses lapsi (6 ja 3), mitte mingil juhul 
Tsitaat:
Algne postitaja: kontorihiir
... ei leia küll, et nad oleks mingit traumat saanud...
See oleneb vanusest ja lapse iseloomust... Ise räägin vaid oma kogemustest. Käisin kaks korda lapsena matustel, pakun et olin 7 ja 9. Vanavanemate
matused mõlemad. Kindlasti oli õige mind sinna kaasa võtta - olen täiesti kindel et kui ma poleks saanud vanaisale headaega öelda siis oleks mind
hingepiinad vaevama jäänud. Pluss veel hingepõhjani solvumine et mind liiga väikseks peeti selle tähtsa asja puhul.
Arvan et niipea kui laps on suuteline paar tundi vaikselt paigal püsima kui olukord seda nõuab ja saab aru surma mõistest (et inimest enam ei ole)
tuleks ta kaasa võtta. Iseasi on muidugi see et võõra inimese matustele pole vaja vedada, ja hirmutada ei tohi (Kay'l näide sellest mis siis
juhtuda võib).
Lisatud: ah jaa, see tuli ka meelde et need on siiamaani minu ainsad matused (ptüiptüiptüi) - ja millegipärast on mul tunne et kui täiskasvanuna
peaksin oma esimestele matustele minema siis ma kardaks seda ja kannataks palju rohkem kui nüüd, kus tean kuidas matused on. Võtan asja loomulikumalt.
omal ajas sai käinud nii vanaemade kui vanaisade matustel...ei mäleta kyll mingit traumat sellest....
Oleneb lapsest ja matustest. Igale matusele muidugi lapsi kaasa ei võta, aga lähedaste omale küll.
Lisaksin veel, et ise olen alates 3 a käinud matustel ja kuna maal elasin siis kippus neid sugulasi ikka hulgim olema. Miskit traumat ma küll ei mäleta. Aga jama oli küll oma 16 a-le selgitust jagada,mida üldse matustel teha tuleb ja mida mitte....Matustele ta polnud varem sattunud, kuna polnud kuskile minna (õnneks)
Kunagi väikesena käisin ühe kaugema sugulase matustel ning sealt sain terveks eluks kaasa halvad mälestused. Esimesed aastad, peale seda matust,
nägin õudusunenägu - ühte ja sedasama regulaarselt igal ööl. Kartsin magamajäämist ning proovisin õhtuti igal moel magamaminemise momenti edasi
lükata. Selle venitamise pärast sain omakorda riielda, sest ema ei suutnud mõista, et matus mulle nii sügaval moel mõjuda võis.
Oma lapsi olen püüdnud sellest kurvast sündmusest säästa. Kui tõesti midagi teha pole olnud, siis olen nad kaasa võtnud, kuid üldjuhul on nad siiski
koju jäänud. Ei leia, et nii negatiivne ja lõplik emotsioon lastele vajalik oleks. Ega ma isegi matuseid ega kalmistuid just üleliia armasta.
Vabatahtlikult ja ilma otsese kohustuseta mind kalmistule ei meelita. Laste närvikava on aga veelgi tundlikum (vähemalt mõnedel lastel küll). Oma last
peab tundma. Kui laps matustele kaasa võtta, siis peab olema veendunud, et ta on tugeva närvikavaga ning pole üliemotsionaalne ega ülifantaasiarikas
(see kehtib just väiksemate laste puhul). Suuremad saavad juba konkreetselt toimunust aru ning nendel tavaliselt mingeid tugevaid emotsionaalseid
tagasilööke ei esine.
Tjah, eks see suhtumine võib sellest ka sõltuda, kuidas inimene üleüldse surnuaedadesse kui sellistesse suhtub.
Mulle näiteks surnuaedades käia meeldib. Kui mõnda võõrasse linna satun, siis surnuaial proovin alati ära käia.
Käisin matustel, kui olin 10-aastane. Väga lähedane inimene oli. Usun, et kui ma poleks läinud, ei oleks ma rahu saanud.
Aga oleneb täitsa sellest, kui lähedase inimese matustega on tegu ja mida laps ise tunneb.
ei veetud mind lapsena matustele ja ei ole seda ka oma lapsega teinud, ainult 1x et tal olex matustest mingi ette kujutus, sest kunagi tuleb neid
matuseid ikka ju ette ja jama ka, kui asjast üldse aimu pole
Mina nt ei saa surnuaeda minna ilma, et mul hakkaks paha. Kirikutesse ja kabelitesse ma ei ole suutnud minna juba üle 10 aasta.
Tuli meelde üks ühe nurga alt kaunis kogemus ja teisalt kohutav. Pidin lapsena minema kella 23 surnuaeda. Väga kena kogemus iseenesest, kuna surnuaed
oli väga vaikne ja ma ei kartnud üldse.
Jube kogemus oli minu jaoks see, et pidin minema kabelisse sisse ja seal oli lapse kirst. Ise lapsena näha teise lapse jaoks tehtud kirstu. See oli
kole asi minu jaoks..
ühel matusel viis aastat tagasi suuremad, kes siis olid 11 ja 10 aastased, olid kaasas
sel hetkel polnud neid kusagile jätta
samas mees oli tol koral tööreisil ja tema meiega polnud
ütles, et tema mälestusse on jäänud kadunuke sellisena, nagu ta elusast peast oli
kah õige
surm moonutab ikka tugevasti, kes lastest kuidas seda kõike mäletab
ise mäletan enda kogemustest, et kole vastikult kurb oli ja väga masendav
oleneb lastest, kui nõrga närviga keegi on.. mõnel hakkab tõesti paha ja tulevad igasugu hirmud.. kaugete sugulaste matustele pole mõtet alla 11a vist ikka vedada, eriti kui laps seda inimest õieti ei tundnudki..
Mind on lähedaste matustele juba varakult kaasa võetud. Ma ei mäleta oma vanustki, kui olin isapoolse vanavanaema matustel. Vähemalt jõudis minu kui
lapse ajju et teda enam pole ja magab mulla all. Kurb ja kõhe on mul koguaeg peale matuseid olnud, aga oleks palju jubedam kui ma poleks saanud
nendega hüvasti jätta.
Ja ma arvan, et kui lapsele ära seletada, siis ta saab väga hästi aru ja see on ju elu loomulik käik -ühed sünivad teised surevad.
Mina käisin lapsepõlves mingil 7-8 matusel ja mingit traumat ma sealt küll ei saanud ja pole ka kuulnud, et kellegi laps seetõttu on saanud trauma või midagi .. ei usu eriti sellist värki ...
Käisin esimest korda matustel paar kuud enne sündi, see mind ei ole mõjutanud kuna ema mul tugeva närviga(ta pidi paratamatult minema- tegu oli tema
vennaga). Aga tean seda et mu olid õed kaasas ja nõbud , vanuseks neil umbes 5-7. Ei tea küll kuidas see neile oleks mõjunud. Pigem teadvustas see
neile, et nende kallist onu enam ei ole(käisid tihedalt läbi ja onu tegeles nendega pidevalt). Nii et oleneb täiesti lapsest.
Mul õnneks teine matus alles aasta tagasi, olles 17. Enam ei taha mitte ühelegi minna!
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.
esimest korda ei mäleta, aga mind on sinna ikka veetud küll. Vanaema matused olid väga kurvad, mäletan et ma ei julgenud liiva visata.
surnuaed mulle seletamatut kurbust tekitanud...aga ega ta ei peagi muud tunnet ilmselt tekitama.
Samas oleks väga oluline selgitada väikesele lapsele, kes elu ja surma küsimusi pole omale selgeks veel saanud, kuidas need asjad seal toimuvad, et
kurvad inimesed väga rõhuvatena ei tunduks.
Minu kaks last on käinud 3 matusel.
Poiss oli 3a kui esimest korda käis,tüdruk oli 4a vana esimesel korral.
Ühel juhul oli tegu lapse jaoks võõrama inimesega.Kahel matusel maeti neile tuttavat inimest.Siin ei saa öelda mis on õige või mis on vale.Kui
eelnevalt on lapsele seda protseduuri selgitatud, kaasaarvatud seda miks inimesed surevad ja mis neist edasi saab,siis ei ole see küll midagi väga
erakorralist.Hoopis hullem on hiljem selgitada,kuhu see inimene siis jäi et teda äkki ei ole kusagil.
Palju sõltub lapse loomusest ja vastuvõtlikusest kindlasti.Mäletan oma esimest matust,olin siis samuti 3 aastane,ei mingit traumat,lahkunu oli mulle
võõras inimene ja nutma hakkasin ma sellepärast et ema nuttis.Mulle ei olnud vanemad selgitanud seda teemat kuigivõrd.Nüüd oma lastega viimati
matustel,kui maeti neile lähedast inimest,minu ema elukaaslast,ei kujutanud ma kordagi ette,et ma neid kaasa ei võta,neile oli ta veel olulisem
inimene kui mulle endale.Ja nemad ei nutnud seal sellepärast,et mina nutsin vaid selle inimese pärast.Traumat neil ei tekkinud sellest,sest neile oli
teada mis on matus ja mida see endast kujutab.Hilisemaid lisaküsimusi ei ole ka kuigivõrd olnud.Sama teemat jätkates:selle lahkunu urn on hetkel
vanaema juures kodus ja lihavõtte pühadel,kui käisime seal,oli 5a tüdruk see,kes poes üht väikest jänkut müügil nähes selle Onu A.-le viia
tahtis.Ostetud see sai ja laps ise läks ja pani selle jänkukese sinna urni juurde.
Pooldan Muhhini arvamust selles teemas-elu ja surm käivad käsikäes ja paratamatuse eest põgeneda ei saa.
Kummalise teema leidsin. Olen käinud lapsena matustel- jäin terveks ja mingeid hingelisi/psüühilisi traumasid pole saanud. Pealegi puutuvad lapsed surmaga (just inimese surmaga) ju ka muul viisil kokku, mitte ainult matustel. Minu koduakende tagant võis pidevalt matuseronge mööda sõitmas näha ja surnuaial mäletan ka ennast käinud olevat ikka päris varasest lapsepõlvest. Võib-olla siis oskasid vanemad head selgitustööd teha või olen ma ise liiga uimps ja/või kaine mõtlemisega, et selle kõige pärast mitte probleemitseda.
olin 9a, kui mu ema suri ja mu isa arvas,et ei võta mind matustele kaasa.Kui olin 14,siis suri mu isa ja siis polnud mind keegi keelamas-lubamas.Hirmus wärk oli see ka siis!
kuni viie aastani pole ma lapsi matusele viinud, pärast seda küll ja enne olen põhjalikku eeltööd teinud elu ja surma küsimustes( muidugi lähedaste
inimeste matustele-vanaemad,-isad), surnuaias olen käinud juba kõndiva lapsega ja selgitanud vaikuse ja rahu vajasusest selles kohas
Kõik taandub lõpuks sellele, milline side valitses surnu ja lapse vahel. Vanatädi õe pojatütre mehe matustele pole vist mõtet ka täiskasvanud inimesel minna, lastest rääkimata. Enda elus olen osalenud päris mitmetel - kui olin 8-aastane, suri mu vanavanaema (südameinfarkt, kutsusin talle kiirabi), matustel olin, sest väga lähedane inimene. Kui olin vist 14, lahkus siitilmast vanaisa, 16-aastaselt osalesin vanaema matustel. Sellesse ajavahemikku (8-16) mahuvad veel mitmed mittesugulaste matused, traumat ei saanud aga surnuaiad ega matused ei meeldi. Välismaal on hauad hooldatud ja saad tõesti minna sinna mõtlema ning meenutama, mitte käbisid korjama ega punaste sipelgatega ebavõrdset võitlust pidama. Pealegi, meie matused on tegelikult ääretult tobedad - tundub, et preestrid võistlevad selle nimel, kes suudab haledama jutluse välja mõelda. Parem meenutagu midagi toredat ja naljakat, et lahkumine oleks valutu. Aga pean tunnistama, et matusemuusikat kuulan kodus hea meelega.
mu ema ütles enne oma surma" ärge mu haual nutmas küll käige, ega mind seal külmas lamamas pole, ussid kondidki ää aand" seda vaadet olen lastelegi edasi andnud; juttu saab ju temaga küünla tule juures ajada.
Olen oma lapsi siiani suutnud matustest säästa, sest omal on sellest väga halvad mälestused.
Olin 7 aastane kui isa suri.Olime mõlemad oma aasta noorema õega matustel.Peale seda painas mind öösiti aastaid üks ja sama uni: ikka olin jälle oma
isa matustel ja matsime teda uuesti ja uuesti.
Surm on üks osa elust. Miks sellest peaks mingit erilist numbrit tegema. Kui tahavad, siis lähevad ja kui ei taha, siis ei lähe.
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal
kindlasti võtan matustele kaasa, kui neil mingitki pistmist lahkunuga oli. selles vanuses, kui nad (meie arvates) juba midagi aru hakkavad saama, on
minu arvates juba sutsu hilja. nt kui vanemad võsukesi seksi teemadel harima hakkavad, siis tavaliselt võiksid need juba "lubjakaid"
õpetada
olen ise surnuvalves olnud ja tagantjärele selle kogemuse üle õnnelik. samuti viibinud vähemalt 30 matusel.
surm on elu paratamatu ja loomulik osa. surma elust eraldamine ja oma surelikkuse eitamine on igal juhul traagiliste tagajärgedega. maailm hakkab
varem või hiljem sellistele näkku panema, sest surm on ju elu osa! kas painab see üks ja ainus kogemus nii unes kui ilmsi, sureb mõni lähedane vms.
lõppeks taandub kõik ikka avatusele ja suletusele - selle jaoks, kes on surmaga kokkupuutes avatud, jääb sündmust meenutama kas rahulolu või
leppimine. teise jaoks, kes on nimetet sündmuses suletud, hakkab maailm igal teisel sammul seda hirmsat kogemust taaselustama.
tegelikult ei saanud usa asjapulgad oma rahvale hullemat karuteenet teha, kui islami lennupäeva järel kõikvõimalikud kanalid sulgeda (vastavasisulisi
filme ei lastud eetrisse jne), et inimesed saaksid õudused unustada. selliseid asju ei saa unustada! anna neile sutsu liiga madalalt lendav lennuk,
turban, tähed WTC või terve trammitäis muid suvalisi igapäevaseid esemeid, ja 11. september ujub taas lagedale. täpselt sama mõjuga, kus sündmuse
lõpetamine enne pooleli jäi või isegi hullemini.
minul küll niisugust üleliigset energiat pole, mida oleksin nõus või saaksin surmatemaatika vältimise alla matta.
kui lapsed (laps) ei ole just sülelapsed, siis väga lähedaste inimeste ärasaatmisele peaks ikka kaasa võtma. Oma ema, isa e. vanavanemaid ei saa ju mitu korda saata, ja kui võetakse võimalus ära , siis teist ei tule. Vähe kaugemate sugulastega , olen andnud võimaluse valida, aga ikka on tahetud kaasa tulla.
Millegi lõpp on alati millegi algus.Sünd ja surm on normaalsed nähtused ja miks keelata inimestel neist osa saada.Oma hirmudest vabaneme a i n u l t neile otse silma vaadates.
Igas vanuses lapsi pole mõtet matustele kaasa vedada, nähtud küll seda lastekarja haudadevahel ringi jooksmas, milleks?
Tsitaat:
Algne postitaja: ariita
alla5 aastane tea tahtmisest midagi,võtab äkki toonid üles ja katsu siis seda väikest inimest vaikima panna, iga asi omal kohal ja ajal![]()
loomulikult peavad ka lapsed matustel kaasas olema, kui lahkunu neile midagi tähendas. kahjuks on teema mulle väga päevakohane, sest homme lähen kogu perega laste vanavanaema matustele.
ja veel oleneb laste(väikeste) kaasa võtmine ilmast, ka mina olen 3,5 a. käinud matusel kõik oleneb olukorrast, ega nad rumalad ole saavad ilusasti
aru kui kodus korralik eelkoolitus teha, arvan lihtsalt, et peale viiendat eluaastat oleks see kõige paslikum
kuskil 5-na käisin tädipoja vastsündinud lapse matustel - sellest mäletan ainult imetillukest helesinist kirstu. 8 aastaselt käisin sõbranna õepoja
matustel (suri 2.a-lt). ega ma siis suurt midagi selle tõsidusest ei mõistnud või vähemalt ma ei teinud sellest suurt numbrit nagu ka teised
samaealised lapsed, samas need polnud ka minu väga lähedased inimesed.
aga mina küll matustest endale traumat ei saanud. ka praegu ei pelga surma. nii nagu elu on ka surm täiesti loomulik nähtus. samas, kui inimene sureb
loomulikku surma on see vastuvõetav, kuid kui surrakse traagiliselt ebaloomulikku surma (mitte enda süül), siis võib ahastus küll päris suur olla.
südamevalu jne.
laste matustele kaasa võtmine oleneb loomulikult olukorrast. iga võõra matustele ei tasu küll last kaasa võtta, kuigi mitte nii lähedase inimese
matused valmistaks lapse eluks ette, sest ega need matused tema elus ainukesteks ei jää ja hiljem lähedase inimese matused elaks ta paremini üle.
teaks kuidas matustel olla vms. (no see on kõigest minu arvamus ja see ei pruugi teistele meeldida/sobida)
Tsitaat:
Algne postitaja: muhhin
Elu ja surm käivad käsikäes ning ma ei pea õigeks laste eest paratamatuse peitmist.
Aga surm ongi ju elu lahutamatu osa.See on üks kindlamatest asjadest ,mis meid ootab,soovime me seda või mitte.Juba eostades lapse ja tundes rõõmu tema sünnist,määrame ta surema.Kindlasti on see selline teema millest eriti rääkida ei soovita ja seda eriti lapseeas ja ka mingist hetkest kui see paratamattusena tundub.Siiski on see osa ajarattast mida välistada ei saa.
Päris väikseid ei võtaks kaasa. Suurematel laseks ise valida. Mu tütred täiskasvanud, aga kui nende isa suri... no polnud just eriti isa-mõõtu ka viimasel ajal, siis ei soovinud nad teda näha enam.. sellisena, nagu ta siis oli, kui mina ta leidsin.. Tahtsid jätta meelde sellisena, millisena nägid teda viimasel kohtumisel. Siis vaid urnimatusele tulid.
ise olin 7-aastane plikatirts, kui emaga käsikäes seisime külmal päeval surnuaial - isa kirstu ümber mustades riietes sugulased.. polnud neid nagu
enamusi varem näinudki..
võib-olla tõesti, pole vaja lapsi matustele kaasa vedada, aga kui on ikkagi tegemist olulise inimesega.. no, ma olen oma emale küll tänulik, et ta mu
kaasa võttis isa, puhaku ta rahus, ärasaatmisele.. ma mäletan seda küll, kuidas istusin onu süles ja panin lillepärja tiigi pinnale, kuhu isa end
uputas, ja hiljem viimast paid tema põsele.. ma sain aru küll, mis toimub.. tihti nutsin, ise omaette sosistades: "isa, miks sa mu maha jätsid..
miks sa nii ometi tegid?" jne, kui ma veel 7-aastane olin.
ma ei tea, ma ei oska rohkem vist midagi öelda.
Mina olen lapsena kaks korda matustel olnud, 5 aastasena surnud väikevenna ja isa matustel. Väikevenna matustel kirst oli lahti.
Ma olin siis 8 aastane, mõlemal matusel, sest nendel oli ainult pool aastat vahet. Minu arust selles ei olnud midagi imeliku, et lapsed matustel ja
puha. Seal olid ju ka aasta noorem õde ja 2 aastat noorem vend.
Lapsed peavad elust, nii heast kui pahast juba varakult aru saama. Elu pole alati ilus ega lihtne ja inimesed surevad. Nii see lihtsalt on. Lapsele
tuleb asi lihtsalt asjalikult ära rääkida.
Käisin hiljuti matustel ja oma 5-e aastast tütart ma sinna küll kaasa ei võtnud, ega võta ka veel. Loodan, et vanaisad ja vanaemad ikka elavad veel kaua.
Esimest korda käisin matustel, kui olin 7-aastane. Suri vanavanaema, kes mind väiksena hoidis. Ei oleks suutnud iial andestada, kui mind poleks kaasa võetud. On oluline, et lapsed harjuksid varakult surma kui elu loomuliku osaga ning et neil oleks võimalus jätta hüvasti lähedasega.
väike laps ei oskagi kaotust mõista ja tunda emotsionaalselt seda, mis täiskasvanud matustel.
pigem teismelise eas võib lähedase kaotus mõjuda laastavalt.
Surm on mingil põhjusel muutunud tabuteemaks. Väike laps võtaks seda loomulikumaltki, kuid trauma põhjustavad pigem täiskasvanute ahastavad näod ning
dramaatilisus, võtab laps üle ju vanemate inimeste käitumismallid ning tundmused.
Eriti riivab silma, kui võrreldakse surma magamisega. Pole siis ime, et pärast seda ei julge enam laps magama heita, kartes, et ei ärka enam üles.
Oma sugulaste ja väga lähedaste inimeste matustele võib võtta küll kaasa, aga sundima last selleks küll ei peaks.
minu lapsed on alati kaasas käinud ja nad ei vajagi sundimist, sest nad said kohe aru, et see on koht kuhu minna ei taha, kuid peab. see on kohustus
lahkunu ees.
ise küsimus kui minek laste jaoks võõra matustele, siis muidugi ei võta kaasa. sugulased on aga teine rida.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
pigem teismelise eas võib lähedase kaotus mõjuda laastavalt.
Tsitaat:
Algne postitaja: susanna
väike laps ei oskagi kaotust mõista ja tunda emotsionaalselt seda, mis täiskasvanud matustel.
pigem teismelise eas võib lähedase kaotus mõjuda laastavalt.
Mina olin 11 kui suri vanaema, teda saadeti ara kodust, kus ta ka korda satiti ja kirstu pandi, olin kohal minagi. Olin 12 kui suri ema ja 14 kui
vanaisa koik emotsioonid on teinud surma minu jaoks elu paratamatuks osaks, mida ma ei pelga ega karda.
Kui suri minu teine vanaema, olid minu lapsed 6 ja 8 aastased - kysimustki polnud, kas neid matustele kaasa votta, samuti aasta hiljem kui suri minu
isa.
Matuseid on minu elu jooksul liigagi palju olnud, aga samas on need kogemused aidanud teha minust selle, kes olen - pannud paljude asjade yle jarele
motlema ja paljusid asju ymber hindama. Seda voin ka oma laste kohta oelda.
Niipalju veel, et kui laps oli alles vankris, siis ma teda matustele kaasa ei votnud.
See on loomulikult iga lapsevanema enda teha kuidas oma lapsele selgeks teeb surma ja selle mis inimesega edasi peale surma saab, kuid mina ei poolda
kindlasti seda, et lapsele elu roosiliseks teha ja ajada talle migit käojaani juttu. Laps tuleb matustele kaasa võtta, siis ta näeb oma silmaga ja
tajub reaalselt kuidas elu ilmas käib. Kui tekib (kindlasti tekib) hiljem küsimusi, tuleb kõik ka ilma keerutamata lahti seletada.
Ise olen lapsena väga palju matustel käinud ja mulle tehti selgeks, et see on viimne austus inimese vastu, kas ta meeldis sulle või mitte aga
viimseleteele tuleb ta saata ja austada teda selle juures viibimisega.
Nii, et ei mingit ilustamist, elu ja surm on selline nagu on.
ausalt öeldes, kui mul oleks lapsed, siis ma ikka ei võtaks küll neid sinna kaasa. kunagi kui ise väike olin tariti mind ka miskipärast kaasa ja ega
see väga tore ei olnud. miskipärast juhtusid matused olema talvisel krõbekülmal ajal ja siis oli juuube külm ikka. vahepeal viidi mind autosse ja
masseeriti varbaid kuna külm tahtis neid ära võtta.
surmast tuleb muidugi mingil etapil lastele rääkida, kuid neid sellisele sündmusele kaasa tarida - no ma ei tea, ei peaks ikka.
Kuna surm kuulub minu kultuurikonteksti,siis olen saanud karastuse varajasest lapsepõlvest.Ka oma lapsi mitte säästnud.Miks ma seda teen,aga selleks,et teatud ajal oleks neil lihtsam läbida need kohustuslikud kriisietapid.
Just, olen täieti nõus Tiivitaaviga, mida varem lastele selgeks teha seda kiiremini nad harjuvad teadmisega mis on surm ja kuidas siis toimitakse, ükskõik kui väike laps on. Päris hällilast loomulikult miinus 30nega välja ei too ja kui on teada, et on kisakõri laps kes vaikse olemise ää rikub, pole vaja ka kaasa tarida. Oma lastele selles suhtes valida ei anna, tuleb reaalses maailmas elada ja näha, mis saab inimesega keda enam pole.
Olin suht noor, kui vanaema ja vanaisa mulda sängitati. Ei kujutaks ettegi, et poleks nende matustel olnud.
Laste jaoks võõraste inimeste matustele lapsi muidugi kaasa ei veaks.
Loomulik,et lapsi võetakse siiski lähedaste matustele.Minu mälestused algavad 7aastaselt,aga piltidelt vaadates olen 5a vanuselt juba kaasatud.Vanaema matustel oli mul enda poolt pärg kanda.
Mind veeti ka juba noorena matustele kaasa, mälestused on ebameeldivad, sest seal oli kohutavalt külm (meie suguvõsas on kõigil kalduvus talvel surra)
ja igav. Väike laps ei mõtle ju, et tädi suri ära, oi kui kurb. Vähemalt mina mitte omal ajal.
Enda lapse võtaks kaasa kui on väga lähedane sugulane surnud. Tema jaoks võõra inimese matusele ei võtaks vist, sest tema jaoks oleks see lihtsalt üks
igav ja ebameeldiv kogemus, mida vbla lapsel tarvis pole.
Igasugune surmateema selgitamine on juba teine asi.
Lapsepõlves meeldis küll, sest need olid ikka üle kihelkonna sündmused ja sai teiste omasugustega mängida...
Ega meid seal nüüd ristikäsi
pandud ka laua taga istuma...
lähedase sugulase matustele võtan küll - vanaema-vanaisa, tädi vms
viisakustest ma matustel veel ei käi, ainult siis kui oli lähedane isik.
tundsin matustel hirmu,sest keegi ei seletanud,miks see inimene magab seal kirstus ja siis kruviti kinni ja kuidas ta hingata saab,oh nii palju
jubedusi
Sellega on nagu nende filmidega mille ette käib hoiatus "lastele vaatamiseks koos vanematega". ning kus vanemate roll on lapsele toimuvat arusaadavalt selgitada.
kui noorem olin siis mu täditütar(9a) võeti matustele kaasa kus ära saateti temas paar aastad vanem tüdruk ,kes oli perekonna tuttav .Asi lõppes siis
sellega et 9 aastasele tüdrukule söödeti rahusteid sisse,kuna ta läks endast ikka kõvasti välja.
arvan et see pole õige!!!!